See, et ma kirjutan siia, et teenindajanna ei saa aru, mida tähendab eesti keeles väljend "erinevad kakaod" ja et mina elan Eestis, aga oskan vene keelt seitse korda paremini, kui tema selle riigi keelt, kus ta elab, pole peamine. Ka see, et ma kirjutan siia, et väljamaalasele tema kakaod ulatades lausub nägus teenindajanna "Please!" (ja mitte ainult üks kord), pole peamine. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et hoolimata umbkeelsest teenindusest soovitan ma teil minna ja istuda ühes õdusas pesakeses, mille nimi on Mata Hari ja mis asub Nimega ja Nimeta pubide juures. Sest see umbkeelne teenindus oli üks viisakamaid, mida ma viimasel ajal kogenud olen ja neiu ise oma keelteoskamatusest hoolimata väga püüdlik. Ilus ja armas oli ta ka. Ma arvan, et see oli taotluslik. Et kui ikka kohe MITTE millestki aru ei saa, mida klient sinult küsida üritab, siis pilgutad oma ekstrapikki ripsmeid, raputad oma meisterjuuksuri poolt soengusse sätitud lakka, pööritad veidike hirvesilmi ja ongi andestatud.

Aga koht on mõnus. Eriti just sellepärast, et sisustus erineb totaalselt kõigest sellest, mis meil siin Tallinnas viimastel aastatel trendy on olnud (nurgelised kuubiktoolid, alt üles suunatud valgustus, kahte värvi tekstiili- ja ühe puidumaterjaliga mängimine, te kõik teate, millest ma räägin). Ma isegi korraks mõtlesin selle peale, et oma sünnipäeva puhul sugulased sinna Mata Hari tagumisse ruumi kokku korjata.

Veidi harjumatu võib tavakülastaja jaoks see, et sisustus on Egiptuse-India stiilis, aga toidud on French cuisine. A mulle just meeldib. Selline mõnus puder ja kapsad!
Ja mis peamine - söök on seal maitsev. Kakao on üks parimaist, mida ma siin meite pealinnas üldse saanud olen ja kanafilee-sinihallitusjuustu-brokkoli galett rocks ass!!! =D