Täna oli imearmas päev. Sain Liiaga üle pika-pika aja kokku, käisime katsetamas kohvikut Poliinia. Väljastpoolt paistis paljulubav, kui ma sellest ükskord mööda sõitsin, aga seestpoolt oli... noh jah. Oli kah. Aknaäärses lauas oli suhteliselt mõnus, kui mitte arvestada seda, et selja taga istuva inimese ja minu pead puutusid aeg-ajalt kokku. Ruumikas see koht ühesõnaga pole. Toitudega on vähe paremini. Pardifilee ja kanarull olid täiesti okei maitsega ja isegi seentega täidetud kartulikotlet oli hea, kuigi ma olin end selle välimusest tulenevalt halvimaks ette valmistanud.

Teenindussüsteem oli harjumatu nii minu kui ka viimased mitu aastat Luxemburgis veetnud Liia jaoks. Alguses pidi ise järjekorras seisma, kusjuures mitte lühikest aega, vaid ikka oma 10 minutit, kuna teenindajaid oli vaid kaks ja need vaesekesed pidid ka nõusid koristama. Pärast oma soovide ettekandmist ja maksmist võis minna ja kohale istuda, misjärel teenindajanna tõi road lauda. Kummaline.

Sel ajal, kui Liia magusasabas ja mina teises, soolaste toitude järjekorras seisin, lõbustasin end pakutava juurde kirjutatud siltide lugemisega. Kirjavigu oli nii et tapab. Mitte et ma paha pärast, aga seal polnud küll vist ühtegi toitu, mille nimi oleks olnud õigesti kirjutatud. Kodelettidest magu-hapuskastmeni =) Mõni asi oleks Ärapanijassegi sobinud. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, miks vene keelt kõnelevad söögikohtade omanikud (ilmselt siis eksole) ei võiks paluda kellelgi eesti keelt korralikult valdaval inimesel oma menüüd üle vaadata. Sest sellised kirjavead on ühest küljest küll humoorikad, aga samas ka näitavad midagi. Ilma igasuguse katseta kedagi solvata, kui mul on valida taseme poolest võrdväärsete kohvikute vahel, siis ma ei lähe sinna, kus minu emakeelt nii värdjalikult väänatakse. Igapäevased vestlused õppiva muukeelse inimesega on üks asi, ametlikud sildid ja teadaanded hoopis midagi muud.

Õhtupoole helistas üks armas klassiõde, keda pole ka kolmveerand aastat näinud juba. Tal on selline ilus helisev hääl, nimigi selline =) Hästi vahva oli nii pikalt jutustada, kuigi ta oli just beebi saanud ja tundus sutsu väsinud.

Veel hiljem nägin oma pisikest õde (seda kõige pisemat siis), kes hakkab juba täitsa inimeseks saama. Ütleb targa häälega igasuguseid asju =)

Ja Rafi on ka täna terve päeva peaaegu et ideaalne siga olnud. Välja arvatud hommikuse jalutuskäigu ajal, kui ta otsustas ühe kõvera puu alla kaevikud tekitada sel ajal, kui mina seljaga olin. Ja pärast, kui ma teda sealt ära üritasin tirida, pragas minuga valjul häälel, täpselt, nagu oleks seakeeles öelnud, et "kuule, mine sa ka õige...". Inimestel tänaval oli muidugi tuju hea jälle. Torisev tüdruk ja siunav siga. Ükskord, kui me põrsa näoilmetele, kehakeelele ja häälitsustele tõlkeid püüdsime leida, tuli P-l hea mõte - et võiks leiutada talle selja peale sellise plafooni, kus koguaeg punase kirjaga mõtted üle jooksevad. Nagu jalgpallivõistlustel. Mul on keskmiselt kaks korda päevas kahju, et sellist plafooni põssa ega ka tõenäoliselt minu eluajal ilmselt ei leiutata...

Ma tegin midagi veel paremat - ma kustutasin terve selle postituse ära =)

Nagu ikka, pole elus miski kunagi liiga konstantne, nii et täna on mitu asja juba täitsa okei. Rääkimine on tervisele hea ja liigutamine samuti. Käisin kahes trennis järjest, oli väga mõnus. Esimeses õppisime uusi samme ja kuigi minu väsinud pea jaoks oli see kaks-üks-risti tagant-ette-hüpe-üles-teine jalg-eest-risti-üle-kõrvale liiga suur amps, andsin oma peaaegu et parima ja järgmisel korral võibolla ehk isegi oskan. Teises trennis õpetati meile, kuidas üksteise otsas tampida. Ilma irooniata. Nagu jõulukapsast teeks, nohh. Mina loomulikult alguses pelgasin teisele haiget teha, aga pärast, kui mul endal otsas tallati, siis mõtlesin, et oleks võind kõvemini vajutada. Ei olnud üldse nii imelik, kui tundub. Uusi asju õppida on vahva. Peaks ikkagi uuesti kuhugi kõrgemat sorti kooli minema...

Ja pärast trenni tegime Rafiga makarone sojahakklihaga, mis nägi välja siis nii, et mina üritasin hakkliha mitte ära kõrvetada ja siga turnis oma pisikeste sõrgadega mul varvastel ja ei olnud üldse supportive =) Sojahakkliha, muide, on maitsev, erinevalt mõnest muust sojaproduktist, mida ma proovinud olen.

Nii. Ja nüüd hakkame mõtlema, mida toredat aastavahetusel teha. Elu on ikka lill, mõnikord sutsu räbal, aga kasta tuleb =)

V kirjutas: Tsau :)Kle ma passin seda looduskaamerat juba mingi 2.5 tundi ja ainsaid asju mis ma naen on mingi kuradi varesed nokkimas mulda :D


Vastan siin igaks juhuks veelkord, et teada-tuntud harjumuse kohaselt meeldib loomadele metsas toitu otsida pigem pimedas. Seega Baar III tasub vaatama hakata just sel ajal, kui tööülesannetega hakkab ilusasti ühelepoole saama. Vähemasti mina olen küll juba kaks päeva järjest kella viie ajal tervet punti metsanotsusid näinud =) Ja seda ei ole vaja karta, et pimedas midagi paista ei ole - söötmisplats on mõnusalt mahedalt valgustatud.

Hihhihhihhiihiiihhh =D
Midagi ülipositiivset!

Kes tahavad Rafi sugulasi ja muid matsutavaid metsaelukaid otseülekandes näha, vaadake http://www.looduskalender.ee/node/2139

Manager Marvin väidab, et tema olevat eile põtru ja kährikuid ja kotkast ka näinud =)

Ma eelmisel aastal ikka vahelduva eduga jälgisin toda kanalit, aga pilt polnud kõige etem. Sel aastal on tõepoolest kvaliteeti osas hüpe paremuse poole toimunud. Kaamera on ka suudetud toituvatele metsanotsudele lähemale nihverdada, nii et vahepeal saab ühe harjaspuntraga tõtt vaadata =D

Vahepeal on kaugelt kosta koera haukumist, siga tõstab pead, uudistab, liigutab kõrvu ja laseb tõrrepõhjast kuuldavale madala ruige. Naljakas, metssiga on ikka metssiga, ükskõik kui kodustatud. Liigutused ja miimika on küll täpselt samasugused nagu sellel, kes mul kodus matsutab...

Kui selle peale nüüd konkreetselt mõtlema hakata, siis pole ma siiani täitnud oma eelmist uusaastalubadust. Küllap seetõttu, et see oli päris tõsine ning nõuab suurel määral eneseületust. Põhimõtteliselt olengi ma enda arvates terve aasta selle poole liikunud, aga kuna tegemist on ebameeldiva asjaga, siis tunduvad kõik muud tegevused märksa olulisemad. Kindlasti tuleb televiisorist enne ära vaadata päris mitu saadet. Isegi need suhteliselt tähtsad mittetähtsad mängufilmid, mida korratakse ja mida võiks ju tegelikult vaadata kunagi hiljem, kasvõi laenutuse abil. Ja siis veel peab paar raamatut enne läbi lugema. Ja tuttavaid, kellega kohtumised järjekorras ootamas, on ka rohkem, kui keskmisel inimesel sõrmi. Ja kodus on vaja asju parandada ja koristaminegi on selline tegevus, mida ikka ja jälle vabandusena saab kasutada... Ja nii see lubaduse täitmine edasi lükkubki.

Tegelikult pole mul enda kaitseks midagi asjalikku öelda. Möku olen lihtsalt. Teistele antud lubadusi oskan küll pidada, aga iseenda ees jään jänni.

Vaatasin Pealtnägijat väljareklaamitud autokoolide libedakoolituse bläki teema pärast, aga sattusin millegi veel parema otsa. Poolas sündinud, Palestiinas kasvanud ja Tartus resideeruva hüpnotisööri poolt öeldu ajas üle pika aja naeratama, aga andis samal ajal ka sõna aju sellele osale, mis juba pikemat aega taob malakaga vastu seina ja röögib: "Muutust on vaja! Muuda midagi!"

Onu sõnad olid järgmised:
"Imagine yourself 20 years from now. Imagine nothing has changed. You live in the same house, you work at the same place, you are dating the same person. Everything is exactly the way it is today. If that does not scare you then I do not know what does."

Mina hakkasin selle lõigu ajal igatahes automaatselt eitavalt pead raputama. Seega algmaterjal uusaastalubaduseks on valmis.

Edasijõudnute grupi jaoks on see kindlasti juba igav, aga Neljanda pealt tuleb täna kell 21.10 ja homme kell 01.05 Hotell Ruanda. Et need kaheksa inimest, kes seda filmi veel vaadanud pole, võiksid ka lõpuks ära vaadata =)

Kui PÖFF-ile pole mahti või tahtmist minna, siis TV1000 pealt näidatakse Hotell Rwandat jälle. Täna kell 19 ja homme hommikul kell 5.30. Ning ühte hästi armsat ja tõepoolest naljakat komöödiat näitab homme õhtul Kanal 2. Film Viimane puhkus Gerard Depardieu ja Queen Latifahiga peaosas on mõnusalt positiivne, ilma nõmedate banaanikoore-, tort-näkku- ja kõhutuulenaljadeta ning paneb ka sutsuke mõtlema selle üle, mis ikkagi on oluline ja mis mitte. Mina käisin seda vaatamas kolm aastat tagasi jõulude ajal, kui viibisin Birminghamis ja tuju polnud just teab-mis-hea ning vähemalt filmi vaatamise ajal ning vahetult pärast seda oli küll rõõmus ja vahva olla, nii et soovitan.

Eile õhtul telekat vaadates ajas mind üks ja seesama teema, pedofiil Toomas Meola ennetähtaegselt vangist vabastamine, korduvalt närvi. Tänane uudis Postimehe kuuendal leheküljel aga ajab juba pahaselt jalgu trampima.

Tartu vangla inspektor-kontaktisik Tauri Lehola kinnitas eilsel kohtuistungil, et Meola on käitunud kogu vanglas oldud aja ehk ligi kaks ja pool aastat eeskujulikult. "Ma arvan, et tema koht ei ole vangla," avaldas vangla inspektor. "Ta ei saa seal vajalikku ravi ja karistusaja lõpuni pole enam palju jäänud. Olles suhelnud temaga ligi aasta, arvan, et oht uueks kuriteoks on minimaalne."

Kulla härra inspektor-kontaktisik! See on väga vahva, et sul on nüüd pedofiilist sõber. Sõpru võita on alati tore. Kui sa aga oleksid lugenud asjakohast kirjandust (mis vanglas töötavale inimesele peaks küll tegelikult olema pigem töölesaamise eelduseks...?), teaksid, et pedofiilide üks eritunnuseid ongi see, et nad on eesmärgi nimel võimelised käituma äärmiselt meeldivalt ja olema väga sümpaatsed. Nii et ära lase oma uuel sõbral end lollitada.
Lisaks võiks meelde tuletada, mille eest Toomas Meola ehk Toomas H. Liiv üldse vangi läks. Mees on pedofiil, mitte poevaras ega tülinorija. Vangis lapsi teadupoolest ei hoita, seega pole ime, et ta seal kedagi ei ahistanud.
Kolmandaks - see, et pedofiil ei saa vanglas vajalikku ravi, ei tähenda, et teda võiks lasta ravimise eesmärgil vanglast välja vabadusse. Kui neid seal veel ei ole (miks??), peaksid vanglates töötama professionaalsed hingeabi andjad, terapeudid või kesiganes. Veel "töötlemata" pedofiili karistusasutusest välja laskmine selleks, et teda vabaduses tema oma vajalike käikude vahepeal kord-paar nädalas veenma hakata selles, et lastega seksimine pole hea mõte, on riigi poolt vastutustundetu.

Ühtlasi sedastas Lehola, et kaasvangid on tarvitanud Meola kallal korduvalt vaimset ja füüsilist vägivalda. "See paragrahv, mille eest ta on süüdi mõistetud, pole vanglas eriti soositud," konstateeris Lehola.

Odott. Mis see sõna nüüd oligi...? PARAS? Ilmselgelt ei saa selleks loodud asutused kurjategija karistamisega hakkama. Julgen arvata, et ma ei ole julm leides, et on hea, kui vähemalt kaasvangidki seda teha oskavad.

Prokurör Alar Häidberg lisas, et ennetähtaegsete vabastamiste arutelul näeb harva niivõrd positiivset materjali, nagu oli esitatud kohtule Meola kohta. "Teda ootab elukoht, töökoht ja toetav sotsiaalne võrgustik ema ja abikaasa näol," märkis Häidberg.

veidi eespool aga:

Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamme kinnitusel tegi kohtunik Heli Sillaots vabastusotsuse klausliga, et Meola ei tohi järelejäänud katseajal elada samas korteris abikaasa Kaire Meola ja naise 11-aastase pojaga, kes on üks mehe ohvreist.

Parandage mind, kui ma teie arvates eksin, aga lapsevanema kohus peaks mu meelest olema oma lapse kaitsmine. Normaalne inimene (üldlevinud arvamuse kohaselt eriti just ema) teeks mida iganes selleks, et oma last hädaohu eest hoida. Selle asemel on proua aga hoopis oma lapse retsijale toetavaks sotsiaalseks võrgustikuks.

Kui tihti võib isiksusevastaseid kuritöid sooritanud inimestega suhtlevaid kaaskodanikke mingil põhjusel mõista ja vabandada, siis antud juhul pole sellele küll ühtegi vabandust. Toetades pedofiili, reedab ema oma lapse. Häbi sulle, Kaire Meola!

Kui midagi väga tahad, võid selle võimalikkusesse uskuma jääda isegi juhul, kui lootust on 0%. Mina näiteks uskusin terve sügise millegipärast, et sel aastal talve ei tule. Noh et ei tulegi. Kohe üldse. Ei tule lund, ei tule külma. Tundus ju loogiline - kui ei ole suve olnud, et saa ka talv saabuda. Eilne õhtu, kui ma oma auto hangehakatise alt avastasin, oli seetõttu löök allapoole vööd. Kahevõitluses Carry versus ilm ei jää vist mina eluilmaski peale. Paganas =(

Vaatasin eile Oprahi vestlussaadet, kus üks intervjueeritav, täpsemalt siis Hearsti meediakontserni esindaja ütles, et Cosmopolitani tiraaž Venemaal on miljon ning et seega on nende ajakiri Euroopas naisteajakirjade hulgas loetavuselt esikohal.

Oehh. Olen ma ainuke, kes arvab, et Venemaa ei ole ühestki otsast Euroopa? Julgen meelde tuletada, et Sankt-Peterburg on aken Euroopasse. Aken. Mitte Euroopa, vaid aken sellesse. Heal juhul kuulub tollest lahmakast riigist Euroopa alla üks kitsuke siiluke. Põhimõtteliselt võiks seda riba ju Euroopaks pidada, aga nagu juba mujalgi räägitud-arutletud, sõltub Euroopaks ja eurooplaseks olemine suuresti just suhtumisest, põhimõtetest, väärtushinnangutest. Venemaa neid Euroopaga eriti ei jaga. Või kui ka jagab, siis ülbe näo ja rusikasse pigistatud löögivalmis kätega. Juba lasteaias peaks enamikule selgeks saama, et sel kombel sõpru ei võideta.

Venemaa pole Euroopa. Ja ilmselt pole ka Aasia. Oma süü, et keegi temaga mängida ei taha...

Tuuleveskitega võitlemine. Ühel hetkel saab lihtsalt kõrini sellest, et kõik sõrmed on korraga purud ja et oled emotsionaalselt invaliid. Võib ju käe ette panna, aga minu käsi peatab hoost ehk ühe miljondiku. Kui veab. Ja ise saan igal juhul väga haiget.

Ehk oleks kergem paluda endalegi peotäit tuima ükskõiksust ja süümepiinade, kaastunde puudumist.

Viimase nädala jooksul on sellest jubekoledast, räigest jne helkurikampaaniast igalpool nii palju räägitud, et ma otsustasin kah ära vaadata/kuulata, millest jutt käib. Ei teagi... ma omast arust ei ole kalk ja südametu inimene, aga terveks tunniks, nagu üks naisterahvas väitis, siit küll nutuainet ei jagu. Mind hakkab juba vaikselt ära tüütama hala selle ümber, kuidas kõnealused reklaamid on kedagi natuke šokeerinud ja kedagi natuke vähem või rohkem kui natuke. Leidsite ka, mille üle šokeeruda! Mind šokeerivad näiteks need alasti naised õhtusel ajal (ja isegi mitte niiväga õhtusel, eksole) filmide vahel näidatavates reklaamklippides palju rohkem. Kui nüüd vaielda selle üle, kumb reklaamidest peaks ekraanile jääma ja kumb mitte, siis nomaitea... minu arvates pole siin küsimustki. Aga inimesed on teadupoolest erinevad, seega otsustage ise. Siin on kõik helkurikampaaniaga seotud materjalid olemas: http://www.mnt.ee/atp/?id=249

Minu arvates on käesolev kampaania vägagi vajalik. Selliste lihtsate asjadega, millest on alati räägitud ja mida kõik tegelikult teavad, kipubki ju pahatihti nii olema, et "ahh, homme ostan" või "küll ma jõuan õigel hetkel tee pealt eest ära hüpata, ma ju näen, kui auto tuleb". Kuigi sada aastat on räägitud, et ega ikka ei jõua küll. Minagi, kes ma end vahelduva eduga täitsa arvestatavalt arukaks pean, avastasin helkurite olemasolule tähelepanu pöörates, et mu lemmikloom on küll helkurdatud, aga ma ise mitte... Alates kellakeeramisest juba mitmendat nädalat õhtuti pimedas seaga õue minnes olen iga kord mõelnud, et küll on ikka hea, et mul on helkur täitsa olemas... sahtlis.

Õnneks sõidan ma mõnel päeval autoga ka ning see aitab näha asju läbi autojuhi silmade. Ausõna, valgustamata sebrat ületavat tumedates rõivastes inimest ilma helkurita väga näha ei ole. Ma pidurdaks aegsamini, kui oleks. Jääks endal ka närvid alles ja.
Valgustamata maanteedest pole mõtet rääkidagi. Paar nädalat tagasi sõitsime pimedas mööda üht sellist ja mingi tüüpiline üleni musta riietunud ilma helkurita tüüp oli otsustanud hääletada, aga mitte teepeenral, mis oleks tema olukorda arvestades olnud isegi ohtlik, vaid päris maantee peal. See oli küll halb. Õnneks oli meie auto kiirus sel hetkel väike, jõudsime kõrvale põigata. Kole mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui oleksime tol momendil sõitnud tavapärase kiirusega.

All in all, senikaua, kuni liigub ringi terve armaada igast tonte, kellel on täiesti suva, et nad oma kerega kellegi auto ära mõlgivad ja neile pikaks ajaks hingepiinu tekitavad, tulebki mu meelest just selliseid reklaame näidata. Ehk jõuab siis ükskord midagi ka sinna ajude vahele kohale.

Polegi pikki lusikaid, härra Wallenberg?

Reedel käisime ooperis. Tavaliselt, kui millegi suhtes on kõrgendatud ootus, kipub kogemus kesiseks jääma, ent sel korral oli vähemalt minu arvates etendus väga bueno. Mulle meeldis väga ja seda suure tõenäosusega just sel põhjusel, et tegemist polnud mingi romantilise tiluliluga, vaid teema oli tõsine ja nõudis kaasamõtlemist. Minu kaaslasele kahjuks ei meeldinud. Kui alguses arvasin, et tema nihelemises on süüdi meesterahva koibade jaoks liig kitsas pingirea vahe, siis vaheajal sain teada, et etenduse näol olevat tegemist olnud lihtsalt mõttetu kiljumisega. Minu vaimustust see õnneks ei kahandanud, olen ka jõudnud Estonias etenduvat Wallenbergi juba mitmele inimesele soovitada ning soovitan teilegi. Keda minu jutt ei veena, siis neile mõjutajaks fakt, et nüüdisooperile Wallenberg on antud mitmeid auhindu, näiteks riigi kultuuripreemia.

Väike väljavõte, isutekitajaks või nii:


Wallenberg: "Mida Te teete?"

Ohvitser: "Kas sul pole silmi peas või? Siin tehakse tööd, me täidame oma kohust. Tuhat iga päev, see pole mingi lapsemäng. Tuhat juuti, iga päev, üks rong, mis välja sõidab. Tuhat nimekirja, tuhat sõiduplaani. Sada oli neid eelmisel nädalal, tuhat sellel nädalal. Kaks tuhat järgmisel nädalal, iga päev, kakskümmend neli tundi järjest. Iga minut, mil keegi esitab rumalaid küsimusi, on kaduma läinud minut."

Wallenberg: "Miks just need inimesed?"

Ohvitser: "Tuhanded küsivad iga päev, kes küsib, on juut! Kes annab arvu, mis jääb ühe ja tuhande vahele, see on juut! Kes nendesse vagunitesse siseneb, on juut! Kes maha lastakse sellepärast, et mul pole aega vastata, on juut! Kas sa tahad vagunisse minna või edasi küsida?"

Wallenberg: "Mina olen rootslane."

Ohvitser: "Ma võin ka rootslasest juudi teha. Minema astuda!"


Igaljuhul ooperis käimiseks tuleb mul uus kaaslane leida. Etenduse vaheajal juba rihtisin pilguga erinevaid ridu, kuhu võiks järgmisel korral kohad võtta, et tõlget paremini näha =)

See postitus on suunatud eelkõige neile, kes on minult küsinud, et mis nendes seafarmides siis ikka niiväga hullusti on...
Mina ei ole PETA ja ma ei nõua, et kõik minu sõbrad-tuttavad lõpetaksid lihasöömise. Küll aga jääb sellist küsimist pärast järgneva video vaatamist eeldatavasti vähemaks. Ma vähemalt väga loodan, et see video toob selgust. Lapseootajatel ja nõrganärvilistel palun tungivalt mitte vaadata.

http://getactive.peta.org/campaign/iowa_pigfarm_abuse2


Ühtlasi tahaks lühidalt lahti seletada ka vastuse küsimusele: "Miks peaks keegi jänestele pesuvahendit/küünelakki/lõhnavett silma tilgutama?". Minult ikka on seda paar korda küsitud, kui ma olen näiteks mõne oma sõbranna meigivarustusele tähelepanu juhtides maininud, et pooled tooted tema meigikotist on loomade peal katsetatud ja see pole hea. Küsimuse vormis vastust saades mõtlen tihti omaette, et muidu nagu arukas inimene, ja nüüd selline küsimus. Aga nohh, öeldakse, et rumalat küsimust pole olemas...

Pesuvahendid/küünelakid ja üleüldse kogu kodukeemia ja kosmeetika valdkonda kuuluv tootevalik võib teadupärast tarvitamise ajal kogemata sattuda. Ükskõik kuhu. Küürimispulber võib sattuda käe peale, aerosool silma, küünelakk sellega mängima sattunud lapsele suhu, mida iganes. Selleks, et teada saada õnnetustega kaasnevaid võimalikke ohtusid ja tagajärgi, viivad arvukad kosmeetika- ja keemiatööstuse poolt palgatud laboritöötajad läbi katseid loomade peal. Umbes et mis saab siis, kui pihustada koerale parfüümi silma ja seda sealt kümne minuti jooksul välja ei loputa. Või tunni. Või kahe päeva. Või mis hakkab selle koeraga juhtuma siis, kui tema marrastatud nahale valada näiteks õlivärvi või katsetamisjärgus olevat pihustatavat plaastrit. Mitte et inimesed oleksid niivõrd opakad, et omale katkise käe peale värvi valada, aga õnnetusi juhtub ja ega ilmaasjata panda paljude toodete pakenditele kirju "mitte kasutada vigastatud või ärritatud nahal". Näiteks WC puhastusgeelide pakenditel on raudpoltnael alati kirjutatud, et toote kasutamisel tuleks kanda kummikindaid ning toote kokkupuutel nahaga vastav kehaosa koheselt ohtra veega loputada, mõningatel juhtudel isegi arstile näidata. Tähendab - on ohtlik. Ja kuidas tootjad teada said, kui kaua ja mida ja kuidas tohib? Mõelge ise edasi. Mina ei viitsi enam kirjutada nii elementaarsest asjast.

Või nohh. Järgnevale küsimusele, et "aga siis ongi ju hea, et neid tooteid katsetatakse enne loomade peal, kui tootmisse lastakse" vastaks küll juba ennetavalt ära, et:

* toodete katsetamiseks on juba ammu muid võimalusi, mis ei hõlma loomi, linde, inimesi ega muid elusolendeid

* need võimalused pole kulude poolest kallimad kui loomkatsete teostamine, lihtsalt harjumuspäraste viiside muutmine on asjaomastele tegelastele aeganõudev ja tülikas

* ma isiklikult ausaltöeldes kasutaksin küll mingit looduslikku, keemiavaba, vähem aega säilivat mögla, mida pole loomade peal testitud (jah, sellised on täiesti olemas), kui vähegi võimalik.

Kõige lõpuks on loomade peal juba testitud ning inimestele kasutamiskõlbulikeks tunnistatud aineid lademetes ning sama hästi võiks uute toodete arendamisel kasutada neid. Aga ei. Sest senised kortsude- ja tselluliidivastased kreemid ei üllata enam kedagi. Ja kes ikka jaksab pidevalt oma tualetti sidrunilõhnalise õhuvärskendajaga värskendada? Vaheldust on vaja!

Tuvitädi

Täna juhtus üks kummaline asi. Möödunud päevade ja tänase hommiku põhiteemat silmas pidades ehk oluliselt kummalisemgi. Mul on muidugi kalduvus kõigest üleliia seoseid ja paralleele otsida, kuid siiski...

Lõuna paiku Rafikuga jalutama minnes kuulsin naabermajast möödudes kusagilt kõrgemalt valju klopsu. Kohe pärast seda sadas midagi laperdades allapoole ja kukkus päris kiiresti garaazhiukse ette. Mina, lühinägelik, kissitasin silmi, püüdes aru saada, millega tegu. Tundus, nagu oleks keegi midagi rõdult või akna vahelt alla visanud. Lähemale liikudes oli näha, et see alla kukkunud miski liigub või liigutab. Juba paari sammu kauguselt oli selge, et tegu on millegi elusaga. Jõudsin veel mõelda, et issake, äkki on rott ja Rafi pistab selle möödaminnes nahka (ühe tee pealt leitud roti laibaga ükskord juhtus nii, sorri, Kar, ausalt ma ei hoia oma siga näljas, päriselt kaa), aga siga vantsis sest tombust kiirel sammul mööda, tal oli igahommikune siht - üks kindel õunapuualune - selgelt silme ees. Samal ajal, kui siga oma mahlase hommikusöögi poole vudis, kükitasin mina tolle pisikese tombu kõrvale ja nägin, et tegemist oli linnukesega. Lebas teine seal selili, tiivad kahele poole laiali, süda peksles sulgede all nii, et terve ta valge kõhualune vappus. Vaatas ülespoole ja vahepeal pilgutas silmi. Muidu eriti ei liigutanud. Küllap oli kogemata vastu akent lennanud.

Mõtlesin hetke, et mida siis nüüd teha. Silme eest jooksid läbi multifilmidest nähtud kaadrid vatiga vooderdatud kingakarpidest ja lahasesse pandud tiibadega lindudest. Jooksin ruttu enda maja koridori, panin lugemiseks kaasa võetud ajakirja postkasti ja kiirustasin tagasi linnu juurde, ise kartes, et äkki on vaeseke vahepeal hinge heitnud või oma murtud tiivaga minema loivanud. Aga ei olnud. Lebas seal täpselt samamoodi liikumatult, väike linnusüda kõvasti tukslemas, silmad pärani lahti. Mõtlesin, et võtan linnu kätte, ehk on siis paremini aru saada, kas tal miskit kusagilt katki on. Niipea, kui mu näpuotsad maad puudutasid, haaras pisike sakitriibuline lind oma niitpeenikeste varvastega mul kõvasti-kõvasti pöidlast kinni. Panin pihu talle tiibade alla ja tõusin püsti. Linnu istus mu sõrme peal nagu õrrel ja vaatas. Kuna ta silmad olid kerega võrreldes nii suured ja veel kahel erineval pea poolel, ei saanud ma päris täpselt aru, mida tema vaatas, küll aga tundus mulle, et vähemalt mõni aeg püüdis ta mind jälgida. Aga istus ta jumala rahulikult, isegi süda ei peksnud enam sees nii nagu enne. Tiibu ega ühtegi muud kehaosa ka imelikult ei hoidnud, nii et tundus, et ühtegi luud ta kukkumisega murdnud ei olnud. Kuna ma teda kinni ei hoidnud, vaid ainult toetasin käega tagantpoolt, moodustades oma peoga tema kohale "laulukaare", tundus kummaline, et ta lihtsalt istub seal ja ei lendagi minema. Silitasin teda teise käe sõrmega kõhu alt, lind lihtsalt vaatas mind ja pilgutas vahepeal silmi. Vahepeal tundus, et vaatab niisama majaesise tühermaa poole, aga kuna ma pole linnuteadlane, siis ega ma pead anda saa, mida ta tegelikult vaatas. Aga pisike oli ta küll, mahtus ilusasti peopessa ära.

Kuna linnukesel füüsiliselt midagi viga ei paistnud olevat, ei teadnud ma, mida ette võtta. Järeldasin, et ju tal on lihtsalt sest peaga vastu akent lendamisest ja kõrgelt kukkumisest shokk. Rääkisin linnuga juttu. Lohutasin. Tol momendil kusjuures ei tundunud selles midagi imelikku olevat, isegi siis mitte, kui mõned inimesed mööda kõndisid. Alles nüüd, siin kirjutades, tundub natuke kummaline mõelda, et seisis mingi tibi keset kõnniteed ja pidas ühele varblaselaadsele monoloogi. Oma osa sellesse vahejuhtumisse andis muidugi ka asjaolu, et ta nii vaikselt istus ja kuhugi minna ei tahtnud. Oleks ta mingi riiukukk olnud ja proovinud mind näiteks nokaga hammustada (papagoid näiteks teevad nii ja päris valusasti), jee ma siis oleks viitsind seal temaga jännata. See linnu aga hoidis oma pisikeste peaaegu olematute varvastega mul pöidlast kinni ja ei teinud väljagi sellest, et ma teda paarkümmend mitutit järjest silitasin.

Ühel hetkel sai mul jutt otsa ja ma ei osanud talle enam midagi öelda. Millegipärast tundus tol momendil, et ta nagu sellepärast istukski seal, et mind kuulata. Vaatas vahepeal ringi ja heitis siis jälle oma suure linnupilgu pilksti minu poole. Laususin siis talle: "Tead, mitte miski ei hoia sind siin kinni, sa võid absoluutselt igal hetkel minema lennata." Enne, kui arugi sain, oli ta juba läinud. Nagu olekski ainult selleks tulnud, et toda kinnitust kuulda. Natuke nukker oli, et ta minema lendas. Mitte et ma teda kangesti kodus puuris oleksin tahtnud hoida, aga temast oleks ehk pikema tutvuse korral meile samasugune sõber saanud, nagu Varese tänava varestest. Kes teab, võibolla lendab ta mõnel tuleval päeval veel mulle näpu peale istuma. See linnu oli nii väike ja pehme ja armas ja sõbralik, et mul oli suisa kahju, et ta mu kätt omale pesapuuks ei valinud. Kuigi ratsionaalselt mõtlejad ütleksid ehk, et segane peast, mida sa selle linnuga veel peale hakkad, sul pole ta jaoks aega ja pealegi on sul juba siga. Oleksin suurima heameelega talle mõne oma kingakarpidest ära vooderdanud ja viietärni hotelli standardis teri pakkunud =)
Hea mõelda, et temaga vähemalt kõik korras oli.

Meenus vanavanaema jutustatud lugu sellest, kuidas ta ükskord, mõned aastad pärast seda, kui poeg Estonia laevale jäi, poega unes nägi ja too temaga juttu rääkis, ütles, et ema ei peaks tema pärast kurb olema ja lubas talle peatselt seltsiks tulla. Hukkunud poeg olevat ka täpselt kirjeldanud aega ja kohta, millal nad uuesti kohtuvad. Istunud siis vanavanaema varsti pärast seda ühel suvisel päeval oma koduaias ja koorinud kasvuhoone ukse ees pingil istudes kartuleid, kui tema kõrvale lendas suur liblikas. Istus seal ja ära ei läinud. Aeg ja koht, kusjuures, ühtisid unenäos kirjeldatuga.

Juba enne, kui too aastaid tagasi toimunud vahejuhtum mulle meelde tuli, tundus, et võibolla too linnuke, kes taevast alla minu jalge ette sadas ja siis väga ebalinnulikult ära ei kippunud ja kelle ma siis oma viimase lausega justkui vabaks lasin, pidi ka kedagi või midagi sümboliseerima. Aga küllap mulle lihtsalt meeldib nii mõelda...

Kui minu armas sõber Deniss paar kuud tagasi oma blogis sellest filmist kirjutas (http://denissr.blogspot.com/2008/08/hotel-rwanda-for-those-who-are-not.html), teadsin ma kohe, et pean seda nägema. Sest Deniss ei vaata just kuigi palju telekat ega filme ning kui ta midagi vaatab ja siis veel pärast kiidab ka, peab see tõepoolest olema vaatamist väärt.

Nimeks on filmil Hotel Rwanda ja pärast pikka ootamist-lootmist jõudis see eile õhtul lõpuks meiegi teleekraanile. Kangesti tahaks siin tsiteerida, aga häid kohti oli selles filmis lihtsalt liiga palju. Pealegi ei annaks ükski tsitaat edasi kõike seda, mille peale P kaks tundi järjest lihtsalt pead vangutas ja "täitsa p....s ikka" korrutas. Mina üritasin end samal ajal vägisi nende inimeste hulka klassifitseerida, kes "ütlevad "oh my god, this is horrible" ja söövad oma õhtusööki edasi"."
Ikkagi tuli üks tsitaat ära.

Minu uut lemmikfilmi Hotell Rwanda näidatakse käesoleval nädalal veel ka TV 1000 pealt pühapäeva öösel kell 3 ja õhtul kell 21. Kui te pole just rumal või lihtsalt kalestunud inimene, siis see film liigutab teid, minu sõna selle peale.

Ei mäletagi täpselt, milline oli esimene segamini aetud juppidest koosnev film, mis mind lummas ja millised lummavad mind siiani. Oli see nüüd Memento või ehk hoopis 21 grammi? Legendaarne Butterfly Effect tuli hiljem, seda ma mäletan.
Jupitatud linateostest rääkides on omaette klass need filmid, kus päris lõpus keeratakse veel kõik pea peale ka. Needless to say, meeldivad need mulle eriti. Kuidagi omane tundub. Sellesse gruppi kuulus ka paar õhtut tagasi vaatamas käidud Righteous Kill.
Küll hirmutati eelnevalt, et pidavat olema möga. Üks ja teine olevat käinud vaatamas ja leidnud, et ei kõlba. Veronts teadis pajatada, et Ameerikas olevat see film ülihalbu arvustusi saanud. Tema emale ka ei istunud see värk. Minule seevastu meeldis väga. Aga küllap on sellel filmil minu jaoks mõneti erinev tähendus...
Või siis lihtsalt keskmisele inimesele ei jõua point ja idee kohale. Aga nii ei tohi öelda, sest kõik need ülihalbade kommentaaride andjad võivad solvuda, ameeriklased ja muud. Pealegi, Verontsu ema näiteks pole ju keskpärane. Eks maitsete erinevus mängib ka oma rolli.

Aga seda olen ma suisa kohustatud mainima, et Al Pacino on endiselt ääretult šarmantne kuju, kortsudest hoolimata =)

Klaxonsi kontserdil käisime. Täitsa hea oli, ainult et lava ette kogunenud noored ei teinud mu meelest väga seda, mida tavaliselt lava ette tegema minnakse, kui nüüd need aluspesu-bändile-pähe-loopimise-hetked välja arvata (aga nohh, päris hästi polnud aru saada ka, kas need olid ikka fännid, kes neid hilpe lava poole lennutasid).

Mul on hea meel, et Eesti kontserdikorraldajad on hakanud hakkama saama ja toovad meile siia ka midagi muud peale Elton Johni.
Selles valguses oleks mul aga jätkuvalt seesama igivana küsimus: millal ikkagi Kasabian Eestisse jõuab?

Hehee, koerad on võrratud ;)

http://www.youtube.com/watch?v=CsEUcd_WfUY