Valitud seltskonnale
Sulle üks ja sulle ka. Tulge koju, kullakesed. Kummitame koos.
esmaspäev, november 02, 2009
laupäev, oktoober 24, 2009
Eile käisin üle pika aja ühes sellises kohas, kuhu ma varem kunagi sattunud pole. Karaokebaaris =)
Kuigi mina seekord ei laulnud, meeldis mulle väga sealne non-judgemental õhkkond. Ning hoolimata sellest, et igast võimalikust kokteilist, mis mulle meenus ja mida tellida tahtsin, jäi baarmänil iga kord puudu üks komponent, tundub mulle, et sinna hotell Metropoli esimesel korrusel asuvasse hubasesse Koskenkorva karaokebaari peab teinegi kord asja tegema ;)
Kuigi mina seekord ei laulnud, meeldis mulle väga sealne non-judgemental õhkkond. Ning hoolimata sellest, et igast võimalikust kokteilist, mis mulle meenus ja mida tellida tahtsin, jäi baarmänil iga kord puudu üks komponent, tundub mulle, et sinna hotell Metropoli esimesel korrusel asuvasse hubasesse Koskenkorva karaokebaari peab teinegi kord asja tegema ;)
neljapäev, oktoober 22, 2009
esmaspäev, oktoober 19, 2009
teisipäev, oktoober 13, 2009
laupäev, oktoober 10, 2009
Mussibuliimia.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.
Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.
Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.
Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.
Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.
Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.
***
Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.
Kui, siis ainult natuke.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.
Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.
Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.
Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.
Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.
Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.
***
Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.
Kui, siis ainult natuke.
esmaspäev, september 28, 2009
teisipäev, september 08, 2009
The hard, hard, hardest way
Üks kord iga paari aasta tagant saabub selline lugu, mis kõnetab ja ei jäta rahule. Immitseb kusagilt, kutsub.
Kuna ma viimased pool aastat tantsida ei ole tohtinud, otsustasin ühel hetkel, pärast oma põlve mitmekümnendat korda uuesti väga valusaks tantsimist, head muusikat sel eeldatavasti piiratuks jääval perioodil enam mitte kuulata. Selline blokkimine, kuigi julm, tundus loogiline ja pidi lahendama probleemi. Ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ma olen visa ja kangekaelne, kui midagi pähe võtan, õnnestub see enamus ajast suisa suurepäraselt. Trikk seisneb võimalike kanalite vältimises. Ja mõningases harjutamises ka muidugi. Ei mingit juutjuubi, muusikablogisid ega muusikateemalisi kõnelusi sõpradega, orkutis tuleb ignoreerida kaaslaste üleslaetud videoid (eriti nende omi, kellega kipub sarnane muusikamaitse olema). Alguses ei õnnestu kuidagi, siis õnnestub natuke ja ühest hetkest alates, päev-päevalt õnnestub aina paremini. Harjutamise ja distsipliini küsimus. Ja kui arvutit üldse mitte avada ja telekakanalid seadistada nii, et ette jäävad suure tõenäosusega vaid jutu- ja filmikanalid, ongi mission accomplished.
Välja arvatud nendel öödel, kui ma veidi enne kella kahteteist mõtlen, et _teen_vaid_korraks_arvuti_lahti_ ja _kuulan_ainult_ühe_loo_ , nohh, nii hambapesu taustaks (iseendale valetada on ikka kõige lihtsam, I guess). Ja istun siis hommikul kella kolmveerand kaheksani nagu öökull helendava ekraani ees, ahmides kõike meloodilist, mille järele nälg on. Ja und ei ole. Ja väsimust ei ole. Ja kuulaks järgmised kaheksa tundi veel.
Nagu ka täna. Jõudsin südaöö paiku koju ja, püüdes tulutult unistust sellisest õhtust, kus ma jõuan enne kella 00 magama ja hommikust, kui ma ärkan kell 8 (see tundub reaalne, 7 enam eriti ei tundu või vähemalt ma ei looda enam naiivselt, et seda kunagi veel juhtub), pugesin nii kiiresti kui võimalik teki alla. Aga see lugu, mis minult juba ärkamisest saadik kuulamist oli palunud, kajas kusagil ja ei lasknud magama jääda. Vahetasin sada viis korda asendit, korrutades endale, et ma EI lülita arvutit sisse ja et ma EI tõuse enam üles, kui ma juba olen nii tubli olnud ja enam-vähem normaalsel ja inimlikul ajal voodisse jõudnud. Aga lugu muudkui ketras edasi ja pärast teise salmi kolmandat valjuhäälset korteriesitust oli selge, et magamisest asja ei saa ja et tuleb midagi ette võtta. I guess you can keep the computer turned off but you cannot turn off the music in your head.
Tõusin, ei avanud arvutit, vaid vaatasin NipTucki viimase osa salvestust, lootes sellega tähelepanu hajutada ja lugu summutada. Viiekümne minuti möödudes olin suhteliselt uimane ja kobisin tagasi voodisse veendunult, et plaan õnnestus.
Aga ei õnnestunud. Tunni möödudes proovisin iseennast üle kavaldada külmkapi sisu revideerides ja "negatiivsete emotsioonide allaneelamise" metoodikat lugude või õigemini nende unustamise peal katsetades. Pärast seda, kui ma olin ära hävitanud kogu oma tofukreemide varu, kaalunud seinale suurte sloganite kinnitamist kirjadega "see lugu ei huvita mind", "mul on sellest loost ükskõik" jne, vaadanud ahastusega kolmele lähenevat kellaosutit ja leinanud mitu korda oma suurejoonelist ent taas kord luhta läinud plaani normaalsel ajal magama saada, oli selge, et see on üks nendest lugudest, mille puhul ei aitagi midagi muud, kui selle kuulamine. Eksessiivselt, passiooniga, pisarates, kui soovite.
Kutsub.
Kusjuures kui üks tuttav mõned kuud tagasi selle lingi mulle esimest korda kuulamiseks saatis, teadsin ma videot vaadates juba esimestel sekunditel, et nad (nad) hakkavad tantsima (tantsima). Järelikult sünkab.
See lugu on minu jaoks nii ürgne kutse, kui vähegi olla saab ja see meeldib mulle niiväga, et ma peaaegu soovin, et seda ei olekski olemas. Nii omane.
Ja siin ma nüüd olen. Kuulan seda ja vaatan. Ja laulan ja teen kõik, mis vähegi minu võimuses, et mitte tantsida. Juba mitmendat tundi.
The Presets - If I Know You
http://www.youtube.com/watch?v=VR0k0oRHT2Q
Üks kord iga paari aasta tagant saabub selline lugu, mis kõnetab ja ei jäta rahule. Immitseb kusagilt, kutsub.
Kuna ma viimased pool aastat tantsida ei ole tohtinud, otsustasin ühel hetkel, pärast oma põlve mitmekümnendat korda uuesti väga valusaks tantsimist, head muusikat sel eeldatavasti piiratuks jääval perioodil enam mitte kuulata. Selline blokkimine, kuigi julm, tundus loogiline ja pidi lahendama probleemi. Ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ma olen visa ja kangekaelne, kui midagi pähe võtan, õnnestub see enamus ajast suisa suurepäraselt. Trikk seisneb võimalike kanalite vältimises. Ja mõningases harjutamises ka muidugi. Ei mingit juutjuubi, muusikablogisid ega muusikateemalisi kõnelusi sõpradega, orkutis tuleb ignoreerida kaaslaste üleslaetud videoid (eriti nende omi, kellega kipub sarnane muusikamaitse olema). Alguses ei õnnestu kuidagi, siis õnnestub natuke ja ühest hetkest alates, päev-päevalt õnnestub aina paremini. Harjutamise ja distsipliini küsimus. Ja kui arvutit üldse mitte avada ja telekakanalid seadistada nii, et ette jäävad suure tõenäosusega vaid jutu- ja filmikanalid, ongi mission accomplished.
Välja arvatud nendel öödel, kui ma veidi enne kella kahteteist mõtlen, et _teen_vaid_korraks_arvuti_lahti_ ja _kuulan_ainult_ühe_loo_ , nohh, nii hambapesu taustaks (iseendale valetada on ikka kõige lihtsam, I guess). Ja istun siis hommikul kella kolmveerand kaheksani nagu öökull helendava ekraani ees, ahmides kõike meloodilist, mille järele nälg on. Ja und ei ole. Ja väsimust ei ole. Ja kuulaks järgmised kaheksa tundi veel.
Nagu ka täna. Jõudsin südaöö paiku koju ja, püüdes tulutult unistust sellisest õhtust, kus ma jõuan enne kella 00 magama ja hommikust, kui ma ärkan kell 8 (see tundub reaalne, 7 enam eriti ei tundu või vähemalt ma ei looda enam naiivselt, et seda kunagi veel juhtub), pugesin nii kiiresti kui võimalik teki alla. Aga see lugu, mis minult juba ärkamisest saadik kuulamist oli palunud, kajas kusagil ja ei lasknud magama jääda. Vahetasin sada viis korda asendit, korrutades endale, et ma EI lülita arvutit sisse ja et ma EI tõuse enam üles, kui ma juba olen nii tubli olnud ja enam-vähem normaalsel ja inimlikul ajal voodisse jõudnud. Aga lugu muudkui ketras edasi ja pärast teise salmi kolmandat valjuhäälset korteriesitust oli selge, et magamisest asja ei saa ja et tuleb midagi ette võtta. I guess you can keep the computer turned off but you cannot turn off the music in your head.
Tõusin, ei avanud arvutit, vaid vaatasin NipTucki viimase osa salvestust, lootes sellega tähelepanu hajutada ja lugu summutada. Viiekümne minuti möödudes olin suhteliselt uimane ja kobisin tagasi voodisse veendunult, et plaan õnnestus.
Aga ei õnnestunud. Tunni möödudes proovisin iseennast üle kavaldada külmkapi sisu revideerides ja "negatiivsete emotsioonide allaneelamise" metoodikat lugude või õigemini nende unustamise peal katsetades. Pärast seda, kui ma olin ära hävitanud kogu oma tofukreemide varu, kaalunud seinale suurte sloganite kinnitamist kirjadega "see lugu ei huvita mind", "mul on sellest loost ükskõik" jne, vaadanud ahastusega kolmele lähenevat kellaosutit ja leinanud mitu korda oma suurejoonelist ent taas kord luhta läinud plaani normaalsel ajal magama saada, oli selge, et see on üks nendest lugudest, mille puhul ei aitagi midagi muud, kui selle kuulamine. Eksessiivselt, passiooniga, pisarates, kui soovite.
Kutsub.
Kusjuures kui üks tuttav mõned kuud tagasi selle lingi mulle esimest korda kuulamiseks saatis, teadsin ma videot vaadates juba esimestel sekunditel, et nad (nad) hakkavad tantsima (tantsima). Järelikult sünkab.
See lugu on minu jaoks nii ürgne kutse, kui vähegi olla saab ja see meeldib mulle niiväga, et ma peaaegu soovin, et seda ei olekski olemas. Nii omane.
Ja siin ma nüüd olen. Kuulan seda ja vaatan. Ja laulan ja teen kõik, mis vähegi minu võimuses, et mitte tantsida. Juba mitmendat tundi.
The Presets - If I Know You
http://www.youtube.com/watch?v=VR0k0oRHT2Q
kolmapäev, august 26, 2009
Ühe õnnetu vahejuhtumi tõttu pidin veetma peaaegu nädala põhimõtteliselt pidevalt lebades, ilma teleri, ilma arvuti, ilma raamatuteta. Lisaks Linnuaabitsa ja itaalia keele vestmiku CD mitmekordsele kuulamisele sai minu sõbraks ka Vikerraadio ööülikool. Eile juhtusin kuulama Artur Taevere "loengut" teemal sotsiaalne ettevõtlus, mis oli, nagu tibutriinil on kombeks öelda, äärmiselt inspireeriv. Eriti jäi kõlama üks tema lause, mille kohta ma küll kahjuks ei tea, kas on tegemist noorhärra omaloominguga või tsitaadiga kelleltki teiselt, aga kõlas see igatahes järgmiselt: "on kaks koera - hea ja halb. Nad mõlemad elavad inimese sees. Võidab see koer, keda sa toidad".
Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.
Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?
Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?
Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?
Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.
Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?
Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?
Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?
teisipäev, august 18, 2009
Istusime eile Verontsuga minu pool, pugisime pannkooke vaarikate ja koorejäätisega ja püüdsime kõiki uudiseid ja hinge pääl asuvaid teemasid ühte õhtusse ära mahutada.
Üks mõte, mis mul hiljem öösel nõusid pestes tekkis:
mehed võiksid olla labelled nagu kaubad poes. Ja hind, mida selle eest maksma peab, võiks kah küljes rippuda. Muudaks elu oluliselt lihtsamaks.
Kardigan, punane, Summer Fever, 395.-
Straw hat, beige, Havana Nights, 280.-
Mind-games-liking psychopath, dark, X, your happy spirit.-
Disrespectful-to-women drunk, light, Y, your self-esteem.-
Oleks kohe selge, millega tegu. Ja kellele meeldivad sellised, need ostavad.
Selle asemel, et siduda end pealtnäha meeldiva ja esialgu avaldatavate parameetrite alusel laheda inimesega ja saada siis aja möödudes omal nahal valusalt tundma, kelle või millega tegu. Ja lakkuda nurgas haavu, kes hingelisi ja kellel vedas vähem, füüsilisi.
Üks mõte, mis mul hiljem öösel nõusid pestes tekkis:
mehed võiksid olla labelled nagu kaubad poes. Ja hind, mida selle eest maksma peab, võiks kah küljes rippuda. Muudaks elu oluliselt lihtsamaks.
Kardigan, punane, Summer Fever, 395.-
Straw hat, beige, Havana Nights, 280.-
Mind-games-liking psychopath, dark, X, your happy spirit.-
Disrespectful-to-women drunk, light, Y, your self-esteem.-
Oleks kohe selge, millega tegu. Ja kellele meeldivad sellised, need ostavad.
Selle asemel, et siduda end pealtnäha meeldiva ja esialgu avaldatavate parameetrite alusel laheda inimesega ja saada siis aja möödudes omal nahal valusalt tundma, kelle või millega tegu. Ja lakkuda nurgas haavu, kes hingelisi ja kellel vedas vähem, füüsilisi.
esmaspäev, august 10, 2009
An encounter with a de(a/e)r
Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Lisaks mõnusalt metsa ja põldude vahele peidetud perekonnatalu ja selle ümber toimuva, linnulaulu ja totaalse vaikuse nautimisele, Eesti värskeima õhu sissehingamisele, taluõuel rebase, pääsukeste ja muude ägedate loomade-lindude jälgimisele, seenelkäigule ja marjade korjamisele, Kuressaare Sadamaaidas üle ootuste mõnusa etenduse - Igavene kapten - vaatamisele ja ma-ei-näe-neid-nii-tihti-kui-võiks sugulastega aja veetmisele kohtusin mitu korda ka ühe inimesega, kes oli mulle kunagi väga armas. Või ka rohkem kui väga armas. Nende kohtumiste kohta kokkuvõtvalt on mul öelda vaid üht: oehhhh. Ütleme nii, et seda need tulnukad siia planeedile küll leidma ei tulnud =S
Kahju lihtsalt. Hale noh.
Ühel nendest õhtutest, pärast supermaitsvat pitsat, sõitsin koduküla poole, mõtiskledes olukorra üle. Kuidagi ei suutnud välja mõelda, kas peaksin end juhtunus kuidagi süüdi tundma või oleksid needsamad protsessid käivitunud ka ilma minu osaluseta.
Õues oli juba mitu tundi pime olnud ja kuna tegemist oli maanteega, sõitsin kaugtuledega. Ühel hetkel nägin eemal midagi suurt üle tee liikuvat. Tuli vasakult, siirdus paremale metsa. Igaks juhuks võtsin jala gaasipedaalilt. Oli millegipärast selline tunne, et see loom tuleb veel tagasi. Just täpselt sama loom paremalt poolt, mitte uued loomad vasemalt. Ja tuligi. Täpselt õigel hetkel, nii, et ma sain pidama ja nägin teda väga-väga lähedalt. Hirv oli. Aga tõsiselt suurt kasvu. Ma millegipärast olen alati arvanud, et hirved on üldiselt väiksemad. Too andis põdra mõõdu välja küll. Jäi korraks keset teed minu valgusvihku seisma, vaatas segaduses aga samal ajal kindla pilguga auto poole ja jooksis siis metsa. Oli kuidagi kohmakas ja väga ilus samaaegselt. Minul oli kuidagi õudne ja samal ajal võimas tunne. Kedagi polnud autos ka, et oleksin saanud kinnituseks küsida: "Oli ju imelik?"
Võibolla ei olnud selles tegelikult midagi imelikku. Sest see ongi see, mida hirved ja põdrad teevad. Jooksevad üle tee =)
Aga see, et ta tagasi tuli ja niimoodi keset teed seisma jäi ja minu poole vaatas, oli sürreaalne. Äärmiselt kummaline igatahes. Creepy feeling all around.
Ja otse loomulikult, nagu alati, meeldib mulle igaltpoolt tähendusi otsida ja paralleele tõmmata. Aga seekord jätan nende kahe loo omavahel seostamise vahele. Sest hirvedest on asi tolles esimeses ikka ütlemata kaugel.
Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Lisaks mõnusalt metsa ja põldude vahele peidetud perekonnatalu ja selle ümber toimuva, linnulaulu ja totaalse vaikuse nautimisele, Eesti värskeima õhu sissehingamisele, taluõuel rebase, pääsukeste ja muude ägedate loomade-lindude jälgimisele, seenelkäigule ja marjade korjamisele, Kuressaare Sadamaaidas üle ootuste mõnusa etenduse - Igavene kapten - vaatamisele ja ma-ei-näe-neid-nii-tihti-kui-võiks sugulastega aja veetmisele kohtusin mitu korda ka ühe inimesega, kes oli mulle kunagi väga armas. Või ka rohkem kui väga armas. Nende kohtumiste kohta kokkuvõtvalt on mul öelda vaid üht: oehhhh. Ütleme nii, et seda need tulnukad siia planeedile küll leidma ei tulnud =S
Kahju lihtsalt. Hale noh.
Ühel nendest õhtutest, pärast supermaitsvat pitsat, sõitsin koduküla poole, mõtiskledes olukorra üle. Kuidagi ei suutnud välja mõelda, kas peaksin end juhtunus kuidagi süüdi tundma või oleksid needsamad protsessid käivitunud ka ilma minu osaluseta.
Õues oli juba mitu tundi pime olnud ja kuna tegemist oli maanteega, sõitsin kaugtuledega. Ühel hetkel nägin eemal midagi suurt üle tee liikuvat. Tuli vasakult, siirdus paremale metsa. Igaks juhuks võtsin jala gaasipedaalilt. Oli millegipärast selline tunne, et see loom tuleb veel tagasi. Just täpselt sama loom paremalt poolt, mitte uued loomad vasemalt. Ja tuligi. Täpselt õigel hetkel, nii, et ma sain pidama ja nägin teda väga-väga lähedalt. Hirv oli. Aga tõsiselt suurt kasvu. Ma millegipärast olen alati arvanud, et hirved on üldiselt väiksemad. Too andis põdra mõõdu välja küll. Jäi korraks keset teed minu valgusvihku seisma, vaatas segaduses aga samal ajal kindla pilguga auto poole ja jooksis siis metsa. Oli kuidagi kohmakas ja väga ilus samaaegselt. Minul oli kuidagi õudne ja samal ajal võimas tunne. Kedagi polnud autos ka, et oleksin saanud kinnituseks küsida: "Oli ju imelik?"
Võibolla ei olnud selles tegelikult midagi imelikku. Sest see ongi see, mida hirved ja põdrad teevad. Jooksevad üle tee =)
Aga see, et ta tagasi tuli ja niimoodi keset teed seisma jäi ja minu poole vaatas, oli sürreaalne. Äärmiselt kummaline igatahes. Creepy feeling all around.
Ja otse loomulikult, nagu alati, meeldib mulle igaltpoolt tähendusi otsida ja paralleele tõmmata. Aga seekord jätan nende kahe loo omavahel seostamise vahele. Sest hirvedest on asi tolles esimeses ikka ütlemata kaugel.
kolmapäev, juuli 29, 2009
In her twenties, Ellen managed to move out of the house into a one-room cabin of her own, earning her living by dress-making. She fell in love with a local cabinet-maker, William Craft. Their owners gave them permission to live together.
Tundub jabur, kas pole? Aga täpselt sellised olidki 100 aastat tagasi mõnede inimeste elud. Enamus meist ei kujutaks ettegi situatsiooni, kus näiteks meie koolieelikutest lapsed võetaks meie käest ära ja müüdaks orjadeks. Ja see oleks täiesti tavaline ja me oleksime sunnitud sellega leppima, sest muud võimalust lihtsalt pole.
P. ütles tihti, et ma ei tohiks nii tõsiseid raamatuid lugeda. Minu meelest just selliseid raamatuid tulebki lugeda, kui mitte enamasti, siis aeg-ajalt küll. Et laisk ja ülbe valge inimene saaks aru, kui super ta elu tegelikult on... Keegi ei kiusa mind minu ideede pärast taga; lapsi võetakse ära siis, kui nendega hakkama ei saada, mitte siis, kui kellelgi teisel neid sinust rohkem vaja läheb, sest temal on puuvillaistandus, sinul aga juhtumisi mitte; keegi ei ahista, kuigi olen valge, aga päevitun kahtlaselt hästi =P
Probleemid meil siin, läänelikus ühiskonnas, pole nende saja aastaga mõistagi kuhugi kadunud. Rääkidagi pole mõtet igasugustest Indiatest ja Iraanidest, kus näiteks perekonna naisliikmete kolkimine ja neile happe näkku viskamine näikse mõnel pool olevat justkui meessoo pastime-leisure. Sellegipoolest ei vaidle ilmselt keegi vastu väitele, et "meil siin" on kindlasti parem. Kuigi võiks veelgi etem olla, kui suur osa ühiskonnast ei taastoodaks oma lühinägelikkuse, ignorantsuse, võhiklikkuse, hirmude ja kartustega samu probleeme ja kitsaskohti.
Põnev raamat on. Kuigi minul, nagu paljudel teistki, on olemas teadmine sellest, et "kunagi olid Ameerikas neegerorjad", leidub pea igal teisel leheküljel jahmatama- ja mõtlemapanevaid fakte ja kirjeldusi tolleaegsest elu-olust. Näiteid sellest, kuidas mõne probleemi lahendus võib tekitada uusi ja veelgi õõvastamaid probleeme. "With the international slave trade banned in 1807, we got to exploit our female slaves` breeding potential!" (tsitaat orjapidajalt).
Või sellest, kuidas valdavalt meessoost poliitilisele eliidile on alati _omad_huvid_kõige_huvitavamad_. Current research into contraception receives approximately 0,002% of weapons-research funding.
Või sellest, kuidas erinevate riikide naistel läbi aegade on lõpuks maakeeli öelduna "kopa ette visanud" ja nad on teinud midagi ekstreemset, riskides saada maha lastud sealsamas, sündmuskohal. Näiteks Plaza de Mayo emad, kellest kirjutas ka neiu Liis eelmisel nädalal loetud Argentina reisikirjas (mulle väga meeldib, kui minu loetavates raamatutes käsitletavad teemad niimoodi ristuvad). It was known as "the Process of national Reconciliation". 20 000 people were jailed without trial, charge or sentence. They were the lucky ones. 30 000 others - men, women, children of all social backgrounds - disappeared without trace. The majority of the population was silenced by fear of the death-squads. Then, on 30 April 1977, a group of brave women gathered outside Government House in the Plaza de Mayo. Street gatherings of more than two people were forbidden... so they walked round in pairs, protesting against the "disappearances" of their sons and daughters.
Lugedes seda raamatut ("Introduction to Feminism", Watkins, Rueda, Rodriguez), mis räägib naistest läbi ajaloo, kes on nõudnud oma õigusi inimolenditena ja sellest, kuidas põhiline naisõiguslaste liikumine sai alguse afro-ameeriklaste sarnase ülesehitusega liikumistest (hääletamisõigus, õigus varale, jms. nõudmised), tekkis mul üks väike seosekene. Võibolla kuna naisterahvad mõistavad, kasvõi mingil tasandil (olenevalt sünnikohast, keskkonnast, jne eksole), mis tunne on olla allasurutud ja väntsutatud, pole ma iialgi kohanud ühtegi rassistist naist. Kindlasti on nad kusagil olemas, aga arvestades minu isiklikku valimit, kus rassistidest mehi leidub ja mitte ainult üks, siis...
Aga tõsise jutu lõpuks ka midagi naljakat. Ehk mis juhtub, kui panna egiptlane elama Shanghaisse. Vestlesime parajasti minu üle-eelmise loetud raamatu (Life and Death in Shanghai) üle ja kultuurišokist juba vaikselt üle saav sõber läks ähmi täis, püüdes mulle selgeks teha, kuidas ikka asjad Hiinas käivad ja millised on hiinlased tänapäeval =)
hammadajack ütleb:
but they are rude in streets even
hammadajack ütleb:
their behviours has no manner
hammadajack ütleb:
really.
hammadajack ütleb:
even in olympic games.. they published small books to show them how to act and what to do and not to do
Carry Poppins ütleb:
Chinese are said to be good tourists, though
hammadajack ütleb:
and they eat any thing.. even trees
hammadajack ütleb:
what is healthy in that
hammadajack ütleb:
also, they have a very stupid habit
hammadajack ütleb:
they drink water always hot or warm
Carry Poppins ütleb:
this is called TEA, Mohammed!
hammadajack ütleb:
i am not an idiot
hammadajack ütleb:
water
hammadajack ütleb:
waaaaaaaaaaaaater
Carry Poppins ütleb:
just plain water?
hammadajack ütleb:
every time i have a meeting or something.. i have to act like that
hammadajack ütleb:
getting their greeting hot water
hammadajack ütleb:
and leave it in front of me till it is even warm to be able to drink it
hammadajack ütleb:
even our normal juice.. like tang
hammadajack ütleb:
u know tang
Carry Poppins ütleb:
yes
hammadajack ütleb:
in restaurant when they have like open bar.. they make 2 set up.. one for cold juice and one for hot juice
hammadajack ütleb:
and i say HOT not warm
Carry Poppins ütleb:
why have HOT juice?
hammadajack ütleb:
cause they are chinese
***
hammadajack ütleb:
they don't know how to say R
hammadajack ütleb:
always say it L
Carry Poppins ütleb:
so I`ve heard
Carry Poppins ütleb:
you can develop some really precious jokes from that topic
hammadajack ütleb:
VELY GOOD
hammadajack ütleb:
i always say it to taxi drivers when they understand the address i want at once.
Carry Poppins ütleb:
vely good?
hammadajack ütleb:
yes
Carry Poppins ütleb:
hahahaaaa
Carry Poppins ütleb:
really?
hammadajack ütleb:
yes
Carry Poppins ütleb:
don`t they think you are mocking them?
hammadajack ütleb:
no
hammadajack ütleb:
cause they say it .. so, how they know egyptians for example are not like them and say the R .. L??
Carry Poppins ütleb:
how very cute
Carry Poppins ütleb:
so. in case you ale vely tiled of wolk, what do you do then? go fol a walk pelhaps ol have a bulgel?
hammadajack ütleb:
HAHAHAH
hammadajack ütleb:
u are the funny
hammadajack ütleb:
i have my bicycle
hammadajack ütleb:
i make night trips
hammadajack ütleb:
and some times. i get lost
Carry Poppins ütleb:
good that you have the bicycle. although walking is also important. experts say a human should make at least 10 000 steps each day to maintain a healthy lifestyle
hammadajack ütleb:
ooh
hammadajack ütleb:
i guess i miss this for some months now.
hammadajack ütleb:
cause i don't walk alot since i got that bicycle
hammadajack ütleb:
but don't worry.. i have the feeling it will be stolen soon
hammadajack ütleb:
just like my last one... and my bag
hammadajack ütleb:
i even don't trust the security people in the building.
hammadajack ütleb:
chinese steal.
Carry Poppins ütleb:
thieves are despisable
Carry Poppins ütleb:
I mean - you put a lot of energy into stealing sth and you also run the risk of getting caught. Then why not just go out and get a freaking job?
hammadajack ütleb:
they are not smart by the way
hammadajack ütleb:
i mean chinese in general
hammadajack ütleb:
they just follow rules.. orders.
hammadajack ütleb:
and when for example i ask 2 things at one time... one of them sure will not be done.
hammadajack ütleb:
very few people can do 2 or 3 things i mean simple things in same time
jne, jne, jne
Kui Mohammed oleks eestlane, oleks ta ilmselt juba ammu kirjutanud raamatu Minu Hiina =)
Ja veel natuke integreerumisest:
hammadajack ütleb:
i forgot my estonian already
Carry Poppins ütleb:
Aura ära!
hammadajack ütleb:
yeah.
hammadajack ütleb:
tere hommi kost
hammadajack ütleb:
tere okhtes
hammadajack ütleb:
right?
Carry Poppins ütleb:
oh, people would love you here
Carry Poppins ütleb:
we have Russians who have lived here for 50 years! still speak not a single word of Estonian!!!!
Carry Poppins ütleb:
cause they think they are somehow better than the rest of the world
Carry Poppins ütleb:
tell me - if I came to live in Egypt and studied no arabic and expected everyone to speak Estonian with me... would I be considered a normal person?
hammadajack ütleb:
yes.. but in a mental hospital
hammadajack ütleb:
hahah
hammadajack ütleb:
if their lives are in estonia.. then they must learn it
hammadajack ütleb:
should be obligatory even
Näedsasiis, isegi araablane saab aru, mõtleks nüüd mõni =P
Tundub jabur, kas pole? Aga täpselt sellised olidki 100 aastat tagasi mõnede inimeste elud. Enamus meist ei kujutaks ettegi situatsiooni, kus näiteks meie koolieelikutest lapsed võetaks meie käest ära ja müüdaks orjadeks. Ja see oleks täiesti tavaline ja me oleksime sunnitud sellega leppima, sest muud võimalust lihtsalt pole.
P. ütles tihti, et ma ei tohiks nii tõsiseid raamatuid lugeda. Minu meelest just selliseid raamatuid tulebki lugeda, kui mitte enamasti, siis aeg-ajalt küll. Et laisk ja ülbe valge inimene saaks aru, kui super ta elu tegelikult on... Keegi ei kiusa mind minu ideede pärast taga; lapsi võetakse ära siis, kui nendega hakkama ei saada, mitte siis, kui kellelgi teisel neid sinust rohkem vaja läheb, sest temal on puuvillaistandus, sinul aga juhtumisi mitte; keegi ei ahista, kuigi olen valge, aga päevitun kahtlaselt hästi =P
Probleemid meil siin, läänelikus ühiskonnas, pole nende saja aastaga mõistagi kuhugi kadunud. Rääkidagi pole mõtet igasugustest Indiatest ja Iraanidest, kus näiteks perekonna naisliikmete kolkimine ja neile happe näkku viskamine näikse mõnel pool olevat justkui meessoo pastime-leisure. Sellegipoolest ei vaidle ilmselt keegi vastu väitele, et "meil siin" on kindlasti parem. Kuigi võiks veelgi etem olla, kui suur osa ühiskonnast ei taastoodaks oma lühinägelikkuse, ignorantsuse, võhiklikkuse, hirmude ja kartustega samu probleeme ja kitsaskohti.
Põnev raamat on. Kuigi minul, nagu paljudel teistki, on olemas teadmine sellest, et "kunagi olid Ameerikas neegerorjad", leidub pea igal teisel leheküljel jahmatama- ja mõtlemapanevaid fakte ja kirjeldusi tolleaegsest elu-olust. Näiteid sellest, kuidas mõne probleemi lahendus võib tekitada uusi ja veelgi õõvastamaid probleeme. "With the international slave trade banned in 1807, we got to exploit our female slaves` breeding potential!" (tsitaat orjapidajalt).
Või sellest, kuidas valdavalt meessoost poliitilisele eliidile on alati _omad_huvid_kõige_huvitavamad_. Current research into contraception receives approximately 0,002% of weapons-research funding.
Või sellest, kuidas erinevate riikide naistel läbi aegade on lõpuks maakeeli öelduna "kopa ette visanud" ja nad on teinud midagi ekstreemset, riskides saada maha lastud sealsamas, sündmuskohal. Näiteks Plaza de Mayo emad, kellest kirjutas ka neiu Liis eelmisel nädalal loetud Argentina reisikirjas (mulle väga meeldib, kui minu loetavates raamatutes käsitletavad teemad niimoodi ristuvad). It was known as "the Process of national Reconciliation". 20 000 people were jailed without trial, charge or sentence. They were the lucky ones. 30 000 others - men, women, children of all social backgrounds - disappeared without trace. The majority of the population was silenced by fear of the death-squads. Then, on 30 April 1977, a group of brave women gathered outside Government House in the Plaza de Mayo. Street gatherings of more than two people were forbidden... so they walked round in pairs, protesting against the "disappearances" of their sons and daughters.
Lugedes seda raamatut ("Introduction to Feminism", Watkins, Rueda, Rodriguez), mis räägib naistest läbi ajaloo, kes on nõudnud oma õigusi inimolenditena ja sellest, kuidas põhiline naisõiguslaste liikumine sai alguse afro-ameeriklaste sarnase ülesehitusega liikumistest (hääletamisõigus, õigus varale, jms. nõudmised), tekkis mul üks väike seosekene. Võibolla kuna naisterahvad mõistavad, kasvõi mingil tasandil (olenevalt sünnikohast, keskkonnast, jne eksole), mis tunne on olla allasurutud ja väntsutatud, pole ma iialgi kohanud ühtegi rassistist naist. Kindlasti on nad kusagil olemas, aga arvestades minu isiklikku valimit, kus rassistidest mehi leidub ja mitte ainult üks, siis...
Aga tõsise jutu lõpuks ka midagi naljakat. Ehk mis juhtub, kui panna egiptlane elama Shanghaisse. Vestlesime parajasti minu üle-eelmise loetud raamatu (Life and Death in Shanghai) üle ja kultuurišokist juba vaikselt üle saav sõber läks ähmi täis, püüdes mulle selgeks teha, kuidas ikka asjad Hiinas käivad ja millised on hiinlased tänapäeval =)
hammadajack ütleb:
but they are rude in streets even
hammadajack ütleb:
their behviours has no manner
hammadajack ütleb:
really.
hammadajack ütleb:
even in olympic games.. they published small books to show them how to act and what to do and not to do
Carry Poppins ütleb:
Chinese are said to be good tourists, though
hammadajack ütleb:
and they eat any thing.. even trees
hammadajack ütleb:
what is healthy in that
hammadajack ütleb:
also, they have a very stupid habit
hammadajack ütleb:
they drink water always hot or warm
Carry Poppins ütleb:
this is called TEA, Mohammed!
hammadajack ütleb:
i am not an idiot
hammadajack ütleb:
water
hammadajack ütleb:
waaaaaaaaaaaaater
Carry Poppins ütleb:
just plain water?
hammadajack ütleb:
every time i have a meeting or something.. i have to act like that
hammadajack ütleb:
getting their greeting hot water
hammadajack ütleb:
and leave it in front of me till it is even warm to be able to drink it
hammadajack ütleb:
even our normal juice.. like tang
hammadajack ütleb:
u know tang
Carry Poppins ütleb:
yes
hammadajack ütleb:
in restaurant when they have like open bar.. they make 2 set up.. one for cold juice and one for hot juice
hammadajack ütleb:
and i say HOT not warm
Carry Poppins ütleb:
why have HOT juice?
hammadajack ütleb:
cause they are chinese
***
hammadajack ütleb:
they don't know how to say R
hammadajack ütleb:
always say it L
Carry Poppins ütleb:
so I`ve heard
Carry Poppins ütleb:
you can develop some really precious jokes from that topic
hammadajack ütleb:
VELY GOOD
hammadajack ütleb:
i always say it to taxi drivers when they understand the address i want at once.
Carry Poppins ütleb:
vely good?
hammadajack ütleb:
yes
Carry Poppins ütleb:
hahahaaaa
Carry Poppins ütleb:
really?
hammadajack ütleb:
yes
Carry Poppins ütleb:
don`t they think you are mocking them?
hammadajack ütleb:
no
hammadajack ütleb:
cause they say it .. so, how they know egyptians for example are not like them and say the R .. L??
Carry Poppins ütleb:
how very cute
Carry Poppins ütleb:
so. in case you ale vely tiled of wolk, what do you do then? go fol a walk pelhaps ol have a bulgel?
hammadajack ütleb:
HAHAHAH
hammadajack ütleb:
u are the funny
hammadajack ütleb:
i have my bicycle
hammadajack ütleb:
i make night trips
hammadajack ütleb:
and some times. i get lost
Carry Poppins ütleb:
good that you have the bicycle. although walking is also important. experts say a human should make at least 10 000 steps each day to maintain a healthy lifestyle
hammadajack ütleb:
ooh
hammadajack ütleb:
i guess i miss this for some months now.
hammadajack ütleb:
cause i don't walk alot since i got that bicycle
hammadajack ütleb:
but don't worry.. i have the feeling it will be stolen soon
hammadajack ütleb:
just like my last one... and my bag
hammadajack ütleb:
i even don't trust the security people in the building.
hammadajack ütleb:
chinese steal.
Carry Poppins ütleb:
thieves are despisable
Carry Poppins ütleb:
I mean - you put a lot of energy into stealing sth and you also run the risk of getting caught. Then why not just go out and get a freaking job?
hammadajack ütleb:
they are not smart by the way
hammadajack ütleb:
i mean chinese in general
hammadajack ütleb:
they just follow rules.. orders.
hammadajack ütleb:
and when for example i ask 2 things at one time... one of them sure will not be done.
hammadajack ütleb:
very few people can do 2 or 3 things i mean simple things in same time
jne, jne, jne
Kui Mohammed oleks eestlane, oleks ta ilmselt juba ammu kirjutanud raamatu Minu Hiina =)
Ja veel natuke integreerumisest:
hammadajack ütleb:
i forgot my estonian already
Carry Poppins ütleb:
Aura ära!
hammadajack ütleb:
yeah.
hammadajack ütleb:
tere hommi kost
hammadajack ütleb:
tere okhtes
hammadajack ütleb:
right?
Carry Poppins ütleb:
oh, people would love you here
Carry Poppins ütleb:
we have Russians who have lived here for 50 years! still speak not a single word of Estonian!!!!
Carry Poppins ütleb:
cause they think they are somehow better than the rest of the world
Carry Poppins ütleb:
tell me - if I came to live in Egypt and studied no arabic and expected everyone to speak Estonian with me... would I be considered a normal person?
hammadajack ütleb:
yes.. but in a mental hospital
hammadajack ütleb:
hahah
hammadajack ütleb:
if their lives are in estonia.. then they must learn it
hammadajack ütleb:
should be obligatory even
Näedsasiis, isegi araablane saab aru, mõtleks nüüd mõni =P
pühapäev, juuli 26, 2009
Vahepeal on nii mõndagi toimunud ja pole olnud mahti sellest kõigest pikemalt kribida. Või nohh, alates reedest oleks ehk olnud, aga hetkel just lõpule jõudva nädalavahetuse olin ma lihtsalt kerges šokilainetuses, mõnes mõttes positiivses, teises jällegi negatiivses. Miks, sellest ma (praegu) ei räägi. Aga jahh, mingit tõsist ja asjalikku pingutust kasvõi blogi kribimise näol emotsionaalselt loksutatud minult poleks olnud mõistlik eeldada. Nüüd aga, uue nädala hakul, tundub aeg olevat küps.
Eelmisel reedel sõitsin Haapsallu, külla Thinaale, kes oli Londonist nädalakeseks siia käimas. Lõunatasime tema perekonnaga, jalutasime mööda päikesepaistelist Haapsalu linna, vaatasime osavõtmatute nägudega Ameerika autosid, põikasime sisse keraamikagaleriisse ja ökopoodi (kus vaene müüjanna pidi Tiina ökotoodete vastu aina kasvava huvi tõttu kolm korda uuesti kassaaparaadi taha siirduma, kuigi pood oli juba suletud) ning õhtustasime Kokamägi (vist uues?) Galeriikohvikus, mille teenindus oli väga hea, interjöör hubaselt šikk ja suvikõrvitsa-quiche viis keele alla! Juba ainuüksi selle quiche-i pärast tasub pisikene Haapsalu-tripp ette võtta. Isegi roheline riisitee, mis mulle kõigi eelduste kohaselt väga ei oleks pidanud sümpatiseerima, maitses hea, aga võibolla oli asi natuke ka Thinaa meeldivas seltskonnas =) Jututeemad kõikusid seinast-seina ja päeva lõpuks oli mul kange tahtmine millalgi varsti-varsti oma kallikestele Londonisse külla sõita. Sest, olgem ausad, näiteks Tiinaga on meil ikka päris mitme sealse kesklinna pargi oravad koos üle vaatamata ja Veronts on kindlasti vahepeal avastanud mõne uue ja röögatult hea klubi ja Donaldiga kakaotassi taga maailma asjade üle filosofeerimisest tunnen ma ka puudust, jne, jne, jne =)
Kolmapäeval (sellel eelmisel siis) käisin mina sisseastumiseksamil. Ülikooli. Magistrantuuri. Ühte teise magistrantuuri siis, mitte sellesse, kust ma ära tulin kunagi. Sain sisse ka, aga mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud (auka, ma ei ole puruloll, RE kohti oligi ainult kaks =) , nii et hetkel ma püüan välja mõelda vastuseid küsimustele, kas ja kuidas ja miks üldse, jms. Kujutleda end erinevates univormides, nii-öelda. Ja jõuda arusaamisele, millise sees ma kõige õnnelikum oleksin. Aga see kõik ei ole üldsegi lihtne ja keerulisemaks veel muudab mu mõttekäigud tõsiasi, et näiteks mina 3 aastat tagasi ja mina täna erinevad teineteisest mitte küll nagu öö ja päev, aga ikka olulisel määral. Ja võibolla ma annan endast tervelt 87% nende õpingute tarvis lihtsalt selleks, et avastada mõne aasta pärast, et ups! nüüd ma olen hoopis kolmandat moodi ja tegeleksin professionaalsel tasemel meelsamini hoopis millegi muuga. Ühest küljest tahaksin ma uskuda, et põhilised iseloomujooned ja kalduvused huvidele säilivad, kuid teisest küljest olen ma ka kõrvalt näinud inimesi, kelle iseloomudki muutuvad aastate jooksul uskumatult palju ja mõnikord isegi risti vastupidiseks selle, mis nad eelnevalt olid. Seega hetkel asun "ma tõesti ei tea" planeedil.
Mitte et ma ei usuks sellesse, mida ma tahan, ma lihtsalt ei ole väga kindel, kas on otstarbekas uskuda sellesse, et ma tean täpselt, mida Carry aastal 2012 tahab...
Pühapäevast esmaspäevani olin asendusema ühele imearmsale väiksele süsimusta värvi kärssninale, kes kinkis mulle vaieldamatult lõbusaimad ja vahvaimad hetked viimase nädala jooksul. Jönt-jönt-jönt mööda koridori jooksva ja mõne hetke möödudes juba galopeeriva Oskariga ikka ei anna eriti midagi võrrelda (peale mu enda korterinaabri, mõistagi). Seda tillukest seapõrsast kantseldades avastasin, et sigadega on vist umbes nagu lastega või koertega - kui oled ühe juba üles kasvatanud, siis teistega on oluliselt lihtsam kasvõi juba sellepärast, et tead, mida oodata. Või nagu jalgratastega - ühe korra õpid sõitma (ehk siis üht pisikest paharetti ohjeldama) ja järgmistel kordadel selle peale, et kuidas see kõik täpselt käib, enam mõtlema ei pea.
Pühapäev oli muugi poolest meeldejääv - päeval käisime Koaalaga rannas ja pärast kobisime Kalamajja, kus istusime Salme kultuurikeskuse trepi kõrval asuva kõrge ääre peal, kõlgutasime jalgu üle ääre, hingasime äikese-eelset õhku ja jutlesime igasugustel teemadel. Kuigi ma teadsin, et mul on vaja enne pimeduse saabumist veel vähemalt kolme asjaga ühelepoole jõuda, oli seal lihtsalt niisama istuda ja vestelda ja mitte midagi asjalikku teha äärmiselt nauditav.
Kolmapäeval käisime Brünot vaatamas. Ehk siis Sacha Baron Coheni mõnes mõttes jätku paari aasta tagusele Borati-filmile. Ja kuigi see oli kohati ikka väga rõve ja suisa nilbe, soovitan ma seda kõigil, kes vähegi arvavad, et suudaksid mõned roppused kinolinal välja kannatada ja eksessiivseks pushitud rämedustest oma hää naljasoolika abil üle olla, vaatama minna. Arusaadavam on see film kindlasti neile, kes rohkem moemaailma telgitaguste ja kirjutamata reeglitega kursis ning neile, kes vähegi välismaiste selebritite hingeeluga tutvunud, aga kuna niisama naljagi saab küllaga, siis ma tõesti soovitan. Mina pole nii konstantselt naeru pugistavat kinopublikut sel aastal (ega ka eelmisel ega üle-eelmisel tegelikult) veel kohanud. "Brüno" on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Peedistab korralikult tänapäevase riäliti-ühiskonna kitsaskohti. Minge vaadake ära.
Ah jaa, arvake mida tahate, aga Brüno on absoluutselt kõige ägedamini riietuv mees, keda ma eales näinud olen =)
Tegelt kaa. Mulle meeldisid isegi tema highlighted soeng ja marjakarva värvitud huuled. Ilmselgelt on mul viimane aeg endale oma isiklik gay-friend hankida =)
Ja nädalavahetusest, sellest kirjutab siis, kui mu mõtted settinud on. Praegu aga järgin oma uut programmi pealkirjaga "Püüan edaspidi mitte liiga mitu tundi pärast südaööd magama minna". Sest seoses kaks kuud kestva puhkusega on minu kotile kobimise tavaline aeg veninud öösel kella kolmele ning pole harvad ka juhud, kui see toimub hoopis kell 5 või kell 6. Paar päeva tagasi oli kell minu "õhtuse" hambapesu ajal kolmveerand kaheksa hommikul. Ja kui see oleks ühiskondlikult akstepteeritav käitumismudel, siis ma tõenäoliselt jääksingi sellises rütmis elama, sest öös tõepoolest on asju... Aga kuna millalgi tuleb ikkagi tööle tagasi minna ja päikesevalgus, nagu räägitakse, pidavat põhjamaal elavale inimesele kasuks tulema ning kuna ma olen nüüd "terviseguru" nagu rockstar ütles, siis ma püüan seda aega vaikselt tagasi hakata nihutama. Ühel ilusal päeval (see on siis õhtul) lähen mina magama punkt kell kümme, tundugu see nii nohiklik kui tahes! =)
Kuigi, khmm tjahh =/ hetkel on hoopis kange kiusatus endale siva mingi talutav Facebooki konto valmis teha, sest Kar väitis, et kuni mul seda ei ole, olen ma põhimõtteliselt e-maailma outsider ning lubas ühtlasi, et nad viskavad mu e-kividega e-surnuks.
Ma kohe ei teagi... tegelikult meeldib mulle päris-maailm piisavalt palju rohkem, et mitte tahta end siduda aina järgmiste ja järgmiste virtuaalsete kommuunidega. Et parema meelega loeks juba mitu nädalat kapiäärel ootavat Hemingway Fiestat või laadiks sea autosse ja põrutaks Saaremaale, kui annaks veel ühe sõrme mingile suhtlusportaalile...
Eelmisel reedel sõitsin Haapsallu, külla Thinaale, kes oli Londonist nädalakeseks siia käimas. Lõunatasime tema perekonnaga, jalutasime mööda päikesepaistelist Haapsalu linna, vaatasime osavõtmatute nägudega Ameerika autosid, põikasime sisse keraamikagaleriisse ja ökopoodi (kus vaene müüjanna pidi Tiina ökotoodete vastu aina kasvava huvi tõttu kolm korda uuesti kassaaparaadi taha siirduma, kuigi pood oli juba suletud) ning õhtustasime Kokamägi (vist uues?) Galeriikohvikus, mille teenindus oli väga hea, interjöör hubaselt šikk ja suvikõrvitsa-quiche viis keele alla! Juba ainuüksi selle quiche-i pärast tasub pisikene Haapsalu-tripp ette võtta. Isegi roheline riisitee, mis mulle kõigi eelduste kohaselt väga ei oleks pidanud sümpatiseerima, maitses hea, aga võibolla oli asi natuke ka Thinaa meeldivas seltskonnas =) Jututeemad kõikusid seinast-seina ja päeva lõpuks oli mul kange tahtmine millalgi varsti-varsti oma kallikestele Londonisse külla sõita. Sest, olgem ausad, näiteks Tiinaga on meil ikka päris mitme sealse kesklinna pargi oravad koos üle vaatamata ja Veronts on kindlasti vahepeal avastanud mõne uue ja röögatult hea klubi ja Donaldiga kakaotassi taga maailma asjade üle filosofeerimisest tunnen ma ka puudust, jne, jne, jne =)
Kolmapäeval (sellel eelmisel siis) käisin mina sisseastumiseksamil. Ülikooli. Magistrantuuri. Ühte teise magistrantuuri siis, mitte sellesse, kust ma ära tulin kunagi. Sain sisse ka, aga mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud (auka, ma ei ole puruloll, RE kohti oligi ainult kaks =) , nii et hetkel ma püüan välja mõelda vastuseid küsimustele, kas ja kuidas ja miks üldse, jms. Kujutleda end erinevates univormides, nii-öelda. Ja jõuda arusaamisele, millise sees ma kõige õnnelikum oleksin. Aga see kõik ei ole üldsegi lihtne ja keerulisemaks veel muudab mu mõttekäigud tõsiasi, et näiteks mina 3 aastat tagasi ja mina täna erinevad teineteisest mitte küll nagu öö ja päev, aga ikka olulisel määral. Ja võibolla ma annan endast tervelt 87% nende õpingute tarvis lihtsalt selleks, et avastada mõne aasta pärast, et ups! nüüd ma olen hoopis kolmandat moodi ja tegeleksin professionaalsel tasemel meelsamini hoopis millegi muuga. Ühest küljest tahaksin ma uskuda, et põhilised iseloomujooned ja kalduvused huvidele säilivad, kuid teisest küljest olen ma ka kõrvalt näinud inimesi, kelle iseloomudki muutuvad aastate jooksul uskumatult palju ja mõnikord isegi risti vastupidiseks selle, mis nad eelnevalt olid. Seega hetkel asun "ma tõesti ei tea" planeedil.
Mitte et ma ei usuks sellesse, mida ma tahan, ma lihtsalt ei ole väga kindel, kas on otstarbekas uskuda sellesse, et ma tean täpselt, mida Carry aastal 2012 tahab...
Pühapäevast esmaspäevani olin asendusema ühele imearmsale väiksele süsimusta värvi kärssninale, kes kinkis mulle vaieldamatult lõbusaimad ja vahvaimad hetked viimase nädala jooksul. Jönt-jönt-jönt mööda koridori jooksva ja mõne hetke möödudes juba galopeeriva Oskariga ikka ei anna eriti midagi võrrelda (peale mu enda korterinaabri, mõistagi). Seda tillukest seapõrsast kantseldades avastasin, et sigadega on vist umbes nagu lastega või koertega - kui oled ühe juba üles kasvatanud, siis teistega on oluliselt lihtsam kasvõi juba sellepärast, et tead, mida oodata. Või nagu jalgratastega - ühe korra õpid sõitma (ehk siis üht pisikest paharetti ohjeldama) ja järgmistel kordadel selle peale, et kuidas see kõik täpselt käib, enam mõtlema ei pea.
Pühapäev oli muugi poolest meeldejääv - päeval käisime Koaalaga rannas ja pärast kobisime Kalamajja, kus istusime Salme kultuurikeskuse trepi kõrval asuva kõrge ääre peal, kõlgutasime jalgu üle ääre, hingasime äikese-eelset õhku ja jutlesime igasugustel teemadel. Kuigi ma teadsin, et mul on vaja enne pimeduse saabumist veel vähemalt kolme asjaga ühelepoole jõuda, oli seal lihtsalt niisama istuda ja vestelda ja mitte midagi asjalikku teha äärmiselt nauditav.
Kolmapäeval käisime Brünot vaatamas. Ehk siis Sacha Baron Coheni mõnes mõttes jätku paari aasta tagusele Borati-filmile. Ja kuigi see oli kohati ikka väga rõve ja suisa nilbe, soovitan ma seda kõigil, kes vähegi arvavad, et suudaksid mõned roppused kinolinal välja kannatada ja eksessiivseks pushitud rämedustest oma hää naljasoolika abil üle olla, vaatama minna. Arusaadavam on see film kindlasti neile, kes rohkem moemaailma telgitaguste ja kirjutamata reeglitega kursis ning neile, kes vähegi välismaiste selebritite hingeeluga tutvunud, aga kuna niisama naljagi saab küllaga, siis ma tõesti soovitan. Mina pole nii konstantselt naeru pugistavat kinopublikut sel aastal (ega ka eelmisel ega üle-eelmisel tegelikult) veel kohanud. "Brüno" on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Peedistab korralikult tänapäevase riäliti-ühiskonna kitsaskohti. Minge vaadake ära.
Ah jaa, arvake mida tahate, aga Brüno on absoluutselt kõige ägedamini riietuv mees, keda ma eales näinud olen =)
Tegelt kaa. Mulle meeldisid isegi tema highlighted soeng ja marjakarva värvitud huuled. Ilmselgelt on mul viimane aeg endale oma isiklik gay-friend hankida =)
Ja nädalavahetusest, sellest kirjutab siis, kui mu mõtted settinud on. Praegu aga järgin oma uut programmi pealkirjaga "Püüan edaspidi mitte liiga mitu tundi pärast südaööd magama minna". Sest seoses kaks kuud kestva puhkusega on minu kotile kobimise tavaline aeg veninud öösel kella kolmele ning pole harvad ka juhud, kui see toimub hoopis kell 5 või kell 6. Paar päeva tagasi oli kell minu "õhtuse" hambapesu ajal kolmveerand kaheksa hommikul. Ja kui see oleks ühiskondlikult akstepteeritav käitumismudel, siis ma tõenäoliselt jääksingi sellises rütmis elama, sest öös tõepoolest on asju... Aga kuna millalgi tuleb ikkagi tööle tagasi minna ja päikesevalgus, nagu räägitakse, pidavat põhjamaal elavale inimesele kasuks tulema ning kuna ma olen nüüd "terviseguru" nagu rockstar ütles, siis ma püüan seda aega vaikselt tagasi hakata nihutama. Ühel ilusal päeval (see on siis õhtul) lähen mina magama punkt kell kümme, tundugu see nii nohiklik kui tahes! =)
Kuigi, khmm tjahh =/ hetkel on hoopis kange kiusatus endale siva mingi talutav Facebooki konto valmis teha, sest Kar väitis, et kuni mul seda ei ole, olen ma põhimõtteliselt e-maailma outsider ning lubas ühtlasi, et nad viskavad mu e-kividega e-surnuks.
Ma kohe ei teagi... tegelikult meeldib mulle päris-maailm piisavalt palju rohkem, et mitte tahta end siduda aina järgmiste ja järgmiste virtuaalsete kommuunidega. Et parema meelega loeks juba mitu nädalat kapiäärel ootavat Hemingway Fiestat või laadiks sea autosse ja põrutaks Saaremaale, kui annaks veel ühe sõrme mingile suhtlusportaalile...
esmaspäev, juuli 13, 2009
Nädala esimene pool möödus kiireltkiireltkiirelt, teises pooles rahunes ajakava maha ja sai tegeleda rohkem nende asjadega, millega heameelega koguaeg tegelekski.
Neljapäeval käisime filmi Public Enemies esilinastusel. Sest kui mängus on Johnny Depp, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui esimesel võimalusel kinno kobida ja film ära vaadata ;) Nimetatud näitleja tegelaskuju oli vähemalt mulle ääretult sümpaatne. Ütleme nii, et kui tegemist poleks olnud pangaröövliga, siis oleks ta olnud igatepidi ideaalne mees. Kes Seksi ja linna vaadanud, siis neile vihjeks, et karakteri iseloom ja olek olid Mr. Bigi ja Smithi segu. Et siis mõlemast parim... Kahjuks oli selles filmis nii palju lähivõtteid, et pigem on tegemist kodus televiisorist vaatamise filmiga - ei aja silmi nii rõlli. Aga hea film oli sellegipoolest ja mina olen elamusega rahul.
Jääaeg 3 seevastu oli suisa igav ma ütleks. Oleks olnud märksa etem, kui kõiki naljakaid kohti poleks treilerites ära näidatud. Ma kohe ei salli, kui nii tehakse, aga ilmselt pole sinna midagi parata.
Ma ei mäleta, kas ma seda siin juba varem olen maininud, aga viimase aja (ma ütleks suisa, et viimase aasta) jooksul nähtud parim-naljakaim film oli The Hangover, mis Plazas veel jookseb ja mida ma soojalt-soojalt soovitan kõigil vaatama minna. Need naerukrambid, mis te sealt saate, kuluvad marjaks ära, hoolimata paarist kohast, kus oli kasutatud banaanikoor/tort/väljaheited huumorit.
Reede õhtul Layla pool vaadatud Boratis jällegi (jah, me suutsime ühte ruumi kokku ajada tervelt neli inimest, kes polnud seda siiani näinud) esines taolist jalaga-genitaalidesse huumorit õite palju. Aga kuna me päris mitmes kohas ikka naersime ning üks episood põhjustas ka suurema naerupahvakute jada ja minu poolt kommentaari "issand, issand-issand-issand, issand appi küll, ei ole võimalik", siis lõppkokkuvõttes naljakaks ajaviiteks täitsa kõlbab. Mõni asi on lihtsalt napakalt naljakas, mis ma oskan öelda. Üksi pole seda siiski vast nii lõbus vaadata, tugigrupp peaks ikke kõrval olema =)
Nädala highlight oli aga väljasõit Rapla kanti, kus peale kenas päikeselises surnuaias jalutamise sai külas käidud ka ühes talus, kuhu oleks ausaltöeldes võinud jäädagi. Ülimalt hea aura oli sel kohal. Mina istutasin end kohe saabudes trepi peale päikese kätte kassi alla. Jah, justnimelt kassi alla, sest üks selle majapidamise kassidest tahtis ilmselgelt minu sõbraks saada. Ja sõpradeks me saimegi. Nagu ka nädala eest Jõgisool ühes teises ilusas aiakeses (igatsen maasikate ja kanasupi järele =) ) ühe teise vahva kassiga sõbrustades, taheti mulle selgi korral uus sõber kaasa pakkida. Ja kui ma oleksin kindel, et Rafi Dimat ja Nupsit enda kõrval tolereerida kavatseb, oleks mul praeguseks hetkeks lisaks imeilusale roosale puntrale ka kaks imepehmet karvakera. Tänu oma katkisele põlvele on minust ilmselge kassimagnet saanud =)
Aga jah, selle Rapla lähistel asuva talu õues paistis päike kuidagi õigetest kohtadest. Isegi õhtu hakul, kui me kojusõiduks valmistudes kõik auto ümber kogunesime ja see enamusele meist otse silma paistis =) Suure tõenäosusega meeldis mulle seal vägaväga põhjusel, et neil on palju loomi. Vissikesed, kellest mõnedel olid roosad ninad ja mõnedel mustad ja põssakesed, kes rääkisid täpselt samamoodi nagu Rafi tillukesena ja väga äge koer nimega Pontsik, kes oleks heameelega põuetaskusse pugenud ja sinna jäänudki =))) Ja pererahvas oli ka ääretult sümpaatne ja sõbralik, selliseid hästi-hästi lahkeid ja armsaid inimesi võiks rohkem esineda. Ja kõigele lisaks on mul nüüd kapis suur pudel ehtsat maapiima (poepiimaga ei anna võrreldagi) ja päris kanade päris mune =) Iga kord, kui ma nüüd külmkapi ukse avan, tunnen end nagu päris inimene päris toitu söömas =)
Ma ei kujutagi ette, kas see on lihtsalt minu üleromantiseeritud ettekujutus maaelust, mis mind iga kord maal viibides, ükskõik kas siis isatalus või kusagil mujal, pikemaks ajaks jääma meelitab või sobibki see mulle lihtsalt rohkem... Igaks juhuks ei mõtle selle peale rohkem, muidu veel ühel kenal hommikul avastab üks või teine mind kohvritega enda ukse tagant =P
Ning rubriiki "Lood, mida ma enam iialgi kuulda ei soovi" lisandub täna Palmisaar. Ükstapuha, kas originaalversioonis või tolle hiphopi rühmituse poolt miksituna. Üks ilmselgelt üleekspluateeritud pala ja, riskides kedagi solvata, isegi mitte niivõrd hea, et seda oleks pidanud raadiotes ja telesaadetes liiga palju mängitama in the first place. Ja mina olen see inimene, kelle jaoks palmipuu on ebajumal... =)
Neljapäeval käisime filmi Public Enemies esilinastusel. Sest kui mängus on Johnny Depp, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui esimesel võimalusel kinno kobida ja film ära vaadata ;) Nimetatud näitleja tegelaskuju oli vähemalt mulle ääretult sümpaatne. Ütleme nii, et kui tegemist poleks olnud pangaröövliga, siis oleks ta olnud igatepidi ideaalne mees. Kes Seksi ja linna vaadanud, siis neile vihjeks, et karakteri iseloom ja olek olid Mr. Bigi ja Smithi segu. Et siis mõlemast parim... Kahjuks oli selles filmis nii palju lähivõtteid, et pigem on tegemist kodus televiisorist vaatamise filmiga - ei aja silmi nii rõlli. Aga hea film oli sellegipoolest ja mina olen elamusega rahul.
Jääaeg 3 seevastu oli suisa igav ma ütleks. Oleks olnud märksa etem, kui kõiki naljakaid kohti poleks treilerites ära näidatud. Ma kohe ei salli, kui nii tehakse, aga ilmselt pole sinna midagi parata.
Ma ei mäleta, kas ma seda siin juba varem olen maininud, aga viimase aja (ma ütleks suisa, et viimase aasta) jooksul nähtud parim-naljakaim film oli The Hangover, mis Plazas veel jookseb ja mida ma soojalt-soojalt soovitan kõigil vaatama minna. Need naerukrambid, mis te sealt saate, kuluvad marjaks ära, hoolimata paarist kohast, kus oli kasutatud banaanikoor/tort/väljaheited huumorit.
Reede õhtul Layla pool vaadatud Boratis jällegi (jah, me suutsime ühte ruumi kokku ajada tervelt neli inimest, kes polnud seda siiani näinud) esines taolist jalaga-genitaalidesse huumorit õite palju. Aga kuna me päris mitmes kohas ikka naersime ning üks episood põhjustas ka suurema naerupahvakute jada ja minu poolt kommentaari "issand, issand-issand-issand, issand appi küll, ei ole võimalik", siis lõppkokkuvõttes naljakaks ajaviiteks täitsa kõlbab. Mõni asi on lihtsalt napakalt naljakas, mis ma oskan öelda. Üksi pole seda siiski vast nii lõbus vaadata, tugigrupp peaks ikke kõrval olema =)
Nädala highlight oli aga väljasõit Rapla kanti, kus peale kenas päikeselises surnuaias jalutamise sai külas käidud ka ühes talus, kuhu oleks ausaltöeldes võinud jäädagi. Ülimalt hea aura oli sel kohal. Mina istutasin end kohe saabudes trepi peale päikese kätte kassi alla. Jah, justnimelt kassi alla, sest üks selle majapidamise kassidest tahtis ilmselgelt minu sõbraks saada. Ja sõpradeks me saimegi. Nagu ka nädala eest Jõgisool ühes teises ilusas aiakeses (igatsen maasikate ja kanasupi järele =) ) ühe teise vahva kassiga sõbrustades, taheti mulle selgi korral uus sõber kaasa pakkida. Ja kui ma oleksin kindel, et Rafi Dimat ja Nupsit enda kõrval tolereerida kavatseb, oleks mul praeguseks hetkeks lisaks imeilusale roosale puntrale ka kaks imepehmet karvakera. Tänu oma katkisele põlvele on minust ilmselge kassimagnet saanud =)
Aga jah, selle Rapla lähistel asuva talu õues paistis päike kuidagi õigetest kohtadest. Isegi õhtu hakul, kui me kojusõiduks valmistudes kõik auto ümber kogunesime ja see enamusele meist otse silma paistis =) Suure tõenäosusega meeldis mulle seal vägaväga põhjusel, et neil on palju loomi. Vissikesed, kellest mõnedel olid roosad ninad ja mõnedel mustad ja põssakesed, kes rääkisid täpselt samamoodi nagu Rafi tillukesena ja väga äge koer nimega Pontsik, kes oleks heameelega põuetaskusse pugenud ja sinna jäänudki =))) Ja pererahvas oli ka ääretult sümpaatne ja sõbralik, selliseid hästi-hästi lahkeid ja armsaid inimesi võiks rohkem esineda. Ja kõigele lisaks on mul nüüd kapis suur pudel ehtsat maapiima (poepiimaga ei anna võrreldagi) ja päris kanade päris mune =) Iga kord, kui ma nüüd külmkapi ukse avan, tunnen end nagu päris inimene päris toitu söömas =)
Ma ei kujutagi ette, kas see on lihtsalt minu üleromantiseeritud ettekujutus maaelust, mis mind iga kord maal viibides, ükskõik kas siis isatalus või kusagil mujal, pikemaks ajaks jääma meelitab või sobibki see mulle lihtsalt rohkem... Igaks juhuks ei mõtle selle peale rohkem, muidu veel ühel kenal hommikul avastab üks või teine mind kohvritega enda ukse tagant =P
Ning rubriiki "Lood, mida ma enam iialgi kuulda ei soovi" lisandub täna Palmisaar. Ükstapuha, kas originaalversioonis või tolle hiphopi rühmituse poolt miksituna. Üks ilmselgelt üleekspluateeritud pala ja, riskides kedagi solvata, isegi mitte niivõrd hea, et seda oleks pidanud raadiotes ja telesaadetes liiga palju mängitama in the first place. Ja mina olen see inimene, kelle jaoks palmipuu on ebajumal... =)
esmaspäev, juuli 06, 2009
Alustan uut rubriiki nimega "Muusikapalad, mida ma neverever enam kuulata ei viitsi ega kuulda ei taha". Robert Miles-i Children on näiteks üks nendest, mis on mind täiesti surmani ära tüüdanud. Jah, see oli kunagi hea, aga miks seda siiamaani igal raadiokanalil kedratakse, sellest ma aru ei saa. Või tüdinen lihtsalt mina liiga kergesti ja ei oska klassikat hinnata? ;)
pühapäev, juuni 28, 2009
Üks filosoofiline mõttetera ütleb, et oota ja vastused tulevad ise sinu juurde. Hetkel loetavast raamatust Life and Death in Shanghai leidsin arvatavasti vastuse mind umbes kuu aega tagasi hämmastanud küsimusele, millest ka paar sissekannet tagasi kirjutasin. Selle tõsielul põhineva romaani autor Nien Cheng kirjutab nii:
"When I entered the living room, I saw that both men were sprawled on the sofa with a glass of orangeade untouched on the table in front of them. When he saw me, Qi stood up from force of habit but when he saw that the activist remained seated, he went red in the face with embarrassment and hastily sat down again. It was a calculated gesture of discourtesy on the part of the other man to remain seated when I entered the room.
In 1949, not long after the Communist army entered Shanghai, the new policeman in charge of the area in which I lived had made the first of his periodic unannounced visits to our house. He brushed past Lao-zhao at the front door, marched straight into the living room, where I was, and spat on the carpet. That was the first time I saw a declaration of power made in a gesture of rudeness. Since then, I had come to realize that the junior officers of the Party often used the exaggerated gesture of rudeness to cover up their feeling of inferiority."
Vot sedasi siis. Loodan, et edasi lugedes saan veel mõne vastuse võrra targemaks. Olen küll alles esimese peatüki juures, aga vähemalt siit, Eestist aastal 2009, on seda lugu lugeda halenaljakas. Kohati ka nukker ja masendav kuna naispeategelane tundub olevat enam-vähem ainuke terve mõistuse juures olev isik selles kultuurirevolutsiooni läbivas kümnemiljonilise rahvaarvuga linnas, ent suurem osa ajast - kõik need Mao ideede kuulutamise nimel peetud totakad kõned, inimeste tagakiusamine demagoogial põhinevate väidete alusel, kohustuslikud "rehabilitatsioonikoosolekud" jms. - siiski lihtsalt halenaljakas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan jõuda nende peatükkideni, kus kirjeldatakse tema seitset aastat üksikkongis. Selles osas ei ole tõenäoliselt enam midagi naljakat.
Kuid nüüd lõbusamate teemade juurde. Viimased nädalad on olnud äärmiselt tihedalt erinevaid üritusi ja inimesi ja organiseerimisi täis pikitud. Ja kuigi suuremal osal öödest pole ma oma minimaalseidki unetunde täis saanud magada, ei kahetse ma ühtegi üritust ega kohtumist. Kõik on olnud väga fun! =)
Üks kõige mõnusamaid ettevõtmisi oli nüüd juba paar nädalat tagasi aset leidnud Layla sünnipäev, mida käisime mitme autotäie inimestega tähistamas Eesti mandriosa põhjapoolseimal ehk Purekkari neemel, Pärispea poolsaarel. Nimelt sai minu kauaaegne sõbranje/klassiõde 27 aastat, 4 kuud ja 15 päeva vanaks ja sellist tähtsündmust ei saa ju ometi väikese grilli ja chilliga märkimata jätta! Nii nautisingi ma käesoleva suve vist küll esimest päikeselist ja sooja päeva supermõnusal lõkkeplatsil supervahvate inimeste seltsis. Käisime ka neeme tipus ja tegime metsas ja mujal avastusretki. Pinginaabriga kahekesi leidsime muuhulgas ka ühe äsja urgu pugenud rebase (sabaotsa saime fotole) ning nägime mägra jalajälge ja karu oma samuti. Otse loomulikult jäädvustasime me need nii hästi või halvasti kui oskasime fotoaparaadiga, ent sünnipäevalaps ei paistnud meie fotošedöövritest kahjuks pooltki nii vaimustunud olevat kui me ise =P
No igatahes. Isegi kui me ei võida Aasta Foto tiitlit, jääb see vahvate ja sõbralike inimestega veedetud puhkepäev kauaks-kauaks meelde.
Tähendusrikkad ning mõneti üllatavad käigud olid noorema õe põhikooli lõpuaktusele (mismõttes teil lõpetab siin korraga 115 inimest???) ja täditütre pisitillukese poja imetlussessioonile - ei olnudki vahetpidamata vastikut häält tegev kraaksuv koletis, kes tahab oma ema närvid ja energia nahka panna vaid hoopis imearmas suhteliselt tasane tegelane. Võibolla hakkas mu nunnumeeter tööle ka seetõttu, et ta oli niiiiiiiiiiiii pisikene, et ma olen kindel, et ta mahuks mõne minu suuremas mõõdus tasku sisse ära =)
Ja thank god, normaalse nime oskasid vastsed vanemad ka välja valida. Sellega olen ma kohe eriti rahul, et ei tulnud miski järjekordne Iks-Igrek-Üpsilon või midagi muud sarnast, nagu tänapäeval on kombeks panna.
Kuhugi sinna vahepeale jäi ka ühe teise sõbranna/klassiõe tütarlasteõhtu peo ettevalmistamiseks orgunnitud proovistripisessioon, mis oli kindlasti üks kõige kreisimaid ja äärmuslikumaid kogemusi minu elus. Mida kõike üks orgkomitee liige nägema ja tegema ei pea =P
Tšikibrikiõhtu (tegelikult peaks seda vist nimetama tšikibrikipäevaks, sest alustasime juba pärastlõunal Tartust) ise oli samuti vinge, kusjuures kõige vahvam ei olnudki vast stripietendus X-Clubis, vaid hoopis sõit RAF-bussiga Tallinnasse ning seda sugugi mitte vaid tolle kanistritäie booli ja maitsvate suupistete tõttu - siinkohal veelkord suur aplaus pretensioonitu nimega catering-service-ile =P. Ja loomulikult pahaaaimamatu pruudi varitsemine ühe Tartu õmblusateljee ukse taga koos hiiglasliku pudeli šampusega... mille me pruudi hilinemise tõttu tänaval tühjaks olime sunnitud jooma ning "tõde või tegu" Tartu-Tallinn maanteel ja vahepeatustes, mille raames pealtnäha ontlikud "kodustatud naised" tegid hulle tükke, millest ma siinkohal ehk parem vaikin =))
Maitea, võibolla oli asi tõepoolest seltskonnas, aga ükski mees ei tundunud sel õhtul pooltki nii lahe kui meie äge 13-pealine tšikikari. Mehed, nii eesti- kui välismaised, olid ikka suisa igavad. Välja arvatud strippar ohvkoors. Ma arvan, kõik asjaosalised nõustuvad minuga.
Kolm päeva kestnud pulmas seevastu leidus põnevaid mehi küll ning pidu ise oli samuti änksa. Kahjuks oli minu pikka aega normaalselt väljapuhkamata organism teise päeva hommikuks omadega suhteliselt õhtal. Siiski, hoolimata asjaolust, et enesetunne oli kiire elutempo, hommikuni trallitatud pulmapeo ja Morteni vaaritatud veini-viinasegule (what the he** were you thinking??? =)) täpselt selline, et "suudan adekvaatselt vastata eitavat või jaatavat vastust nõudvatele lühiküsimustele", tegi mõnus seltskond mu braindead-olemise märksa paremaks. Ja oo, millised oivalised road terve pulma vältel! Mina muidugi armusin kõikidesse nendesse kalatoitudesse ja köögiviljahautistesse, mmmmmmm. Teised külalised sõid muid lihatoite ka, kuid kõik kiitsid ühehäälselt kooris. Ilm oli kõigil kolmel päeval absoluutselt täiesti perfektne ning lõpuks, kui tuli aeg hakata ära minema, oli vähemalt minu autos tagasi reisinute suhtumine küll selline, et olekski jäänud sinna Käsmu heameelega.
Kusjuures ilmekalt sai minu enda näitel tõestatud, et seltskond on siiski see, mis lõppude lõpuks loeb. Käisin tollessamas puhkekülas ka aastake tagasi ning vahe äsjakirjeldatu ja toonase vahel on üüratu. Ehhh... hoolimata sealsetest külmadest tubadest ja leidlikkust nõudvast duširuumist... tõepoolest igatsen tagasi nii kohta kui emotsiooni.
Seda panin samuti viimaste nädalate jooksul tähele, et niipea, kui bussi või autoga Tallinnast eemaldun, tuleb iseenesest hiigelsuur naeratus näole. Tartus ja Pärispeal ja Käsmus ja üleüldse kõikides nendes teistes teistes teistes kohtades olin ma siiralt õnnelik. Ja kes ei tahaks sellist asja tagasi... =)
"When I entered the living room, I saw that both men were sprawled on the sofa with a glass of orangeade untouched on the table in front of them. When he saw me, Qi stood up from force of habit but when he saw that the activist remained seated, he went red in the face with embarrassment and hastily sat down again. It was a calculated gesture of discourtesy on the part of the other man to remain seated when I entered the room.
In 1949, not long after the Communist army entered Shanghai, the new policeman in charge of the area in which I lived had made the first of his periodic unannounced visits to our house. He brushed past Lao-zhao at the front door, marched straight into the living room, where I was, and spat on the carpet. That was the first time I saw a declaration of power made in a gesture of rudeness. Since then, I had come to realize that the junior officers of the Party often used the exaggerated gesture of rudeness to cover up their feeling of inferiority."
Vot sedasi siis. Loodan, et edasi lugedes saan veel mõne vastuse võrra targemaks. Olen küll alles esimese peatüki juures, aga vähemalt siit, Eestist aastal 2009, on seda lugu lugeda halenaljakas. Kohati ka nukker ja masendav kuna naispeategelane tundub olevat enam-vähem ainuke terve mõistuse juures olev isik selles kultuurirevolutsiooni läbivas kümnemiljonilise rahvaarvuga linnas, ent suurem osa ajast - kõik need Mao ideede kuulutamise nimel peetud totakad kõned, inimeste tagakiusamine demagoogial põhinevate väidete alusel, kohustuslikud "rehabilitatsioonikoosolekud" jms. - siiski lihtsalt halenaljakas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan jõuda nende peatükkideni, kus kirjeldatakse tema seitset aastat üksikkongis. Selles osas ei ole tõenäoliselt enam midagi naljakat.
Kuid nüüd lõbusamate teemade juurde. Viimased nädalad on olnud äärmiselt tihedalt erinevaid üritusi ja inimesi ja organiseerimisi täis pikitud. Ja kuigi suuremal osal öödest pole ma oma minimaalseidki unetunde täis saanud magada, ei kahetse ma ühtegi üritust ega kohtumist. Kõik on olnud väga fun! =)
Üks kõige mõnusamaid ettevõtmisi oli nüüd juba paar nädalat tagasi aset leidnud Layla sünnipäev, mida käisime mitme autotäie inimestega tähistamas Eesti mandriosa põhjapoolseimal ehk Purekkari neemel, Pärispea poolsaarel. Nimelt sai minu kauaaegne sõbranje/klassiõde 27 aastat, 4 kuud ja 15 päeva vanaks ja sellist tähtsündmust ei saa ju ometi väikese grilli ja chilliga märkimata jätta! Nii nautisingi ma käesoleva suve vist küll esimest päikeselist ja sooja päeva supermõnusal lõkkeplatsil supervahvate inimeste seltsis. Käisime ka neeme tipus ja tegime metsas ja mujal avastusretki. Pinginaabriga kahekesi leidsime muuhulgas ka ühe äsja urgu pugenud rebase (sabaotsa saime fotole) ning nägime mägra jalajälge ja karu oma samuti. Otse loomulikult jäädvustasime me need nii hästi või halvasti kui oskasime fotoaparaadiga, ent sünnipäevalaps ei paistnud meie fotošedöövritest kahjuks pooltki nii vaimustunud olevat kui me ise =P
No igatahes. Isegi kui me ei võida Aasta Foto tiitlit, jääb see vahvate ja sõbralike inimestega veedetud puhkepäev kauaks-kauaks meelde.
Tähendusrikkad ning mõneti üllatavad käigud olid noorema õe põhikooli lõpuaktusele (mismõttes teil lõpetab siin korraga 115 inimest???) ja täditütre pisitillukese poja imetlussessioonile - ei olnudki vahetpidamata vastikut häält tegev kraaksuv koletis, kes tahab oma ema närvid ja energia nahka panna vaid hoopis imearmas suhteliselt tasane tegelane. Võibolla hakkas mu nunnumeeter tööle ka seetõttu, et ta oli niiiiiiiiiiiii pisikene, et ma olen kindel, et ta mahuks mõne minu suuremas mõõdus tasku sisse ära =)
Ja thank god, normaalse nime oskasid vastsed vanemad ka välja valida. Sellega olen ma kohe eriti rahul, et ei tulnud miski järjekordne Iks-Igrek-Üpsilon või midagi muud sarnast, nagu tänapäeval on kombeks panna.
Kuhugi sinna vahepeale jäi ka ühe teise sõbranna/klassiõe tütarlasteõhtu peo ettevalmistamiseks orgunnitud proovistripisessioon, mis oli kindlasti üks kõige kreisimaid ja äärmuslikumaid kogemusi minu elus. Mida kõike üks orgkomitee liige nägema ja tegema ei pea =P
Tšikibrikiõhtu (tegelikult peaks seda vist nimetama tšikibrikipäevaks, sest alustasime juba pärastlõunal Tartust) ise oli samuti vinge, kusjuures kõige vahvam ei olnudki vast stripietendus X-Clubis, vaid hoopis sõit RAF-bussiga Tallinnasse ning seda sugugi mitte vaid tolle kanistritäie booli ja maitsvate suupistete tõttu - siinkohal veelkord suur aplaus pretensioonitu nimega catering-service-ile =P. Ja loomulikult pahaaaimamatu pruudi varitsemine ühe Tartu õmblusateljee ukse taga koos hiiglasliku pudeli šampusega... mille me pruudi hilinemise tõttu tänaval tühjaks olime sunnitud jooma ning "tõde või tegu" Tartu-Tallinn maanteel ja vahepeatustes, mille raames pealtnäha ontlikud "kodustatud naised" tegid hulle tükke, millest ma siinkohal ehk parem vaikin =))
Maitea, võibolla oli asi tõepoolest seltskonnas, aga ükski mees ei tundunud sel õhtul pooltki nii lahe kui meie äge 13-pealine tšikikari. Mehed, nii eesti- kui välismaised, olid ikka suisa igavad. Välja arvatud strippar ohvkoors. Ma arvan, kõik asjaosalised nõustuvad minuga.
Kolm päeva kestnud pulmas seevastu leidus põnevaid mehi küll ning pidu ise oli samuti änksa. Kahjuks oli minu pikka aega normaalselt väljapuhkamata organism teise päeva hommikuks omadega suhteliselt õhtal. Siiski, hoolimata asjaolust, et enesetunne oli kiire elutempo, hommikuni trallitatud pulmapeo ja Morteni vaaritatud veini-viinasegule (what the he** were you thinking??? =)) täpselt selline, et "suudan adekvaatselt vastata eitavat või jaatavat vastust nõudvatele lühiküsimustele", tegi mõnus seltskond mu braindead-olemise märksa paremaks. Ja oo, millised oivalised road terve pulma vältel! Mina muidugi armusin kõikidesse nendesse kalatoitudesse ja köögiviljahautistesse, mmmmmmm. Teised külalised sõid muid lihatoite ka, kuid kõik kiitsid ühehäälselt kooris. Ilm oli kõigil kolmel päeval absoluutselt täiesti perfektne ning lõpuks, kui tuli aeg hakata ära minema, oli vähemalt minu autos tagasi reisinute suhtumine küll selline, et olekski jäänud sinna Käsmu heameelega.
Kusjuures ilmekalt sai minu enda näitel tõestatud, et seltskond on siiski see, mis lõppude lõpuks loeb. Käisin tollessamas puhkekülas ka aastake tagasi ning vahe äsjakirjeldatu ja toonase vahel on üüratu. Ehhh... hoolimata sealsetest külmadest tubadest ja leidlikkust nõudvast duširuumist... tõepoolest igatsen tagasi nii kohta kui emotsiooni.
Seda panin samuti viimaste nädalate jooksul tähele, et niipea, kui bussi või autoga Tallinnast eemaldun, tuleb iseenesest hiigelsuur naeratus näole. Tartus ja Pärispeal ja Käsmus ja üleüldse kõikides nendes teistes teistes teistes kohtades olin ma siiralt õnnelik. Ja kes ei tahaks sellist asja tagasi... =)
laupäev, juuni 06, 2009
Leidsin Denissi blogist ühe põneva lingi: http://www.euprofiler.eu/
On kasuks kõigile, kes ei ole päris kindlad, kas nad peaksid hääletama selle poolt, kelle seljas ülikond paremini istub või selle poolt, kes näeb muidu asjalikum välja ja nendele, kes teavad päris kindlalt vaid seda, kelle poolt nad EI peaks hääletama =)
Üksikkandidaate siia kahjuks lisatud ei ole, aga päris põnev oma üldiste maailmavaateliste eelistuste paika panemise "viktoriin" sellegipoolest.
On kasuks kõigile, kes ei ole päris kindlad, kas nad peaksid hääletama selle poolt, kelle seljas ülikond paremini istub või selle poolt, kes näeb muidu asjalikum välja ja nendele, kes teavad päris kindlalt vaid seda, kelle poolt nad EI peaks hääletama =)
Üksikkandidaate siia kahjuks lisatud ei ole, aga päris põnev oma üldiste maailmavaateliste eelistuste paika panemise "viktoriin" sellegipoolest.
pühapäev, mai 31, 2009
Eile käisime Club Tartul. Alumise saali kohta ei oska midagi öelda, sest meie pesitsesime terve Von Krahlis oldud aja ülemisel korrusel ehk seal, kus oli Lazers. Mis oli hea ja halb samaaegselt, kuna muss oli mõnus, aga mina arvasin, et ma võin küll täitsa tantsida ju, natuke ikka. Ja täna on mu põlv sujuvalt asendunud väiksemat sorti meloniga.
Mõtisklema sundis mind hoopis midagi muud. Nende 24 tunni jooksul nägin igasuguseid inimesi ja peab möönma, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus ei ole just inimest kõige rohkem kaunistavad käitumisviisid. Asi muutub aga ebameeldivusele lisaks veel ka haledaks siis, kui on selgelt aru saada, et probleem ei lasu selles, kellele on sõnum suunatud, vaid hoopis selles ülbikus endas, kellel jääb mingil tasandil lihtsalt puudu enesekindlusest ja kes siis sel moel meeleheitlikult olukorra üle kontrolli säilitada püüab...
Pettumust valmistav. Kahjuks.
Teine asi, mis mõtlema pani, oli see, kuidas vahel ei olegi vaja inimeste nimesid teada. Mõnikord on ilma nimedeta täiesti aktsepteeritav ja ok olla ja kahekesi koos mööda pidu kondamiseks piisab täiesti tervituslausest a´la "oh kuule sa olid ju ka sügisel seal selle-ja-selle sünnipäeval" ja rõõmsast vastastikusest äratundmishetkest.
Triinuga neli tundi aknalaual istuda ja hea mussi taustal juttu rääkida oli ka tore, kuigi meie jututeemad olid kohati niivõrd tõsised, et lähedal viibivad isikud, kes sellest vestlusest fragmente kuulsid, ehmusid ja lahkusid kärmelt =)
Mõnes mõttes on lohutav teada, et on inimesi, kellel on elus olnud analoogseid episoode ja kes seetõttu mõistavad võibolla isegi seda, miks käitutakse mingis situatsioonis nii või hoopis teisiti. Teisest küljest muidugi ma eelistaksin, et halbu asju ei juhtuks kunagi kellegagi. Millele järgneb muidugi kohustuslik filosoofia selle kohta, et kui halba ei oleks, siis ei tunduks hea pooltki nii mõnus, aga ikkagi.
Ja ma ei tea, kas ma seda juba mainisin, aga muusika oli ikka väga super, nii et mul oli suisa nukker mitte normaalselt tantsida ja hüpata saada. Aga ma olen enam kui kindel, et Lazersid ei kao kuhugi, nii et küll jõuab sedagi taas =)
Mõtisklema sundis mind hoopis midagi muud. Nende 24 tunni jooksul nägin igasuguseid inimesi ja peab möönma, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus ei ole just inimest kõige rohkem kaunistavad käitumisviisid. Asi muutub aga ebameeldivusele lisaks veel ka haledaks siis, kui on selgelt aru saada, et probleem ei lasu selles, kellele on sõnum suunatud, vaid hoopis selles ülbikus endas, kellel jääb mingil tasandil lihtsalt puudu enesekindlusest ja kes siis sel moel meeleheitlikult olukorra üle kontrolli säilitada püüab...
Pettumust valmistav. Kahjuks.
Teine asi, mis mõtlema pani, oli see, kuidas vahel ei olegi vaja inimeste nimesid teada. Mõnikord on ilma nimedeta täiesti aktsepteeritav ja ok olla ja kahekesi koos mööda pidu kondamiseks piisab täiesti tervituslausest a´la "oh kuule sa olid ju ka sügisel seal selle-ja-selle sünnipäeval" ja rõõmsast vastastikusest äratundmishetkest.
Triinuga neli tundi aknalaual istuda ja hea mussi taustal juttu rääkida oli ka tore, kuigi meie jututeemad olid kohati niivõrd tõsised, et lähedal viibivad isikud, kes sellest vestlusest fragmente kuulsid, ehmusid ja lahkusid kärmelt =)
Mõnes mõttes on lohutav teada, et on inimesi, kellel on elus olnud analoogseid episoode ja kes seetõttu mõistavad võibolla isegi seda, miks käitutakse mingis situatsioonis nii või hoopis teisiti. Teisest küljest muidugi ma eelistaksin, et halbu asju ei juhtuks kunagi kellegagi. Millele järgneb muidugi kohustuslik filosoofia selle kohta, et kui halba ei oleks, siis ei tunduks hea pooltki nii mõnus, aga ikkagi.
Ja ma ei tea, kas ma seda juba mainisin, aga muusika oli ikka väga super, nii et mul oli suisa nukker mitte normaalselt tantsida ja hüpata saada. Aga ma olen enam kui kindel, et Lazersid ei kao kuhugi, nii et küll jõuab sedagi taas =)
laupäev, mai 16, 2009
Nädala sees käisin pisiõel lasteaias vastas. Otsustasime tema sünnipäeva puhul minna pitsat sööma ja pärast Lõviparki mänguplatsidele lõbutsema. Just siis, kui mina otsustasin, et kellaaeg hakkab juba vaikselt õhtusse jõudma ja peaks hakkama kodu poole asutama, haakus meiega üks pisike sõpruskond, täpsemalt kolm tüdrukut vanuses 7-10. Ilm oli päikesepaisteline kuid jahe ja tuuline, tüdrukud lippasid ringi jalatsiteta ja lühikestes suveriietes. Jalanõud olid neil küll õnneks kaasas, lisarõivaid mitte.
Üks neist fännas mu pisikest õde ja muudkui aitas teda kõrgete ronimispuude ja liumägede otsa, paitas ja kallistas teda ja oli hästi sõbralik. Õekesele meeldis see uus tüdruk samuti, nad said äärmiselt hästi omavahel läbi. Mina olin pisikeste uuest sõprusest niivõrd liigutatud, et tulin neile vastu ja lükkasin minema hakkamise momenti koguaeg 10 minuti kaupa edasi. Mitte et nad mulle palju valikuid oleksid jätnud =)
Nähes, et enne meie minekut nad oma sõbrannat tagasi ei saa, lõbustasid teised kaks tüdrukut end minule igasuguste rohkem ja vähem piinlike küsimuste esitamisega, millele vastamisega ma enda arvates täitsa hästi toime tulin. Kõigiga peale ühe, millele eelnes küsimus: "Kuule. Sa Kroonikat ka loed vä?". Järgnenu jaoks oleksin ilmselt pidanud olema mingit vastamiskoolitust saanud. Sest ei, ma tõesti polnud kursis Enriike varustuse rippuvusega, ka polnud ma teadlik sellest, et vanuse kasvades on Enriike needsamusedki tunduvalt allapoole vajunud, etc, etc. Jeerum küll, kallid lapsevanemad, pange palun tähele, mida teie lapsed loevad! 10-aastasel ei ole vaja selliseid asju teada.
Veelgi suurem üllatus tabas mind aga siis, kui kell sai pool üheksa ja päike loojumise märke ilmutama hakates madalale vajus. Tegin oma pisiõele selgeks, et nüüd me tõesti peame koju hakkama minema. Ühtlasi uurisin ka lõbusa kolmiku käest, kas neil pole vaja juba koju minna. Vastus oli eitav. Tundus kummaline, sest natuke aega tagasi olid nad rääkinud, et elavad kohas, mis asub sellest pargist üsna mitme trollipeatuse kaugusel.
Pärisin õppimise kohta, et kas ei peaks koju õppima minema, vastuseks sain, et mai algus ju - niikuinii midagi õppida ei anta, kohe suvevaheaeg käes. Tundus samuti kummaline. Huvitav, mis kool see selline on, kus juba mai alguses õppida ei anta, sest "kohe" on suvevaheaeg niikuinii käes? Hoiataks tuttavaid, kes käesoleval kevadsuvel oma võsukestele esimesi klasse valivad...
Järgmiseks pärisin, et kas plikadel kellad või mobiilid on ikka, kust kella vaadata, et teaks, millal tuleb kodu poole hakata sättima. Ei olnud neil käekellasid. Mobiile ka ei olnud. Ühtegi sorti kellasid polnud.
Lõpuks uurisin tüdrukutelt, et kas nad oskavad siis ehk päikese järgi otsustada, millal on õige aeg minema hakata, et enne pimedat koju jõuda. Kõik kolm last olid tõsiselt imestunud nägudega ja ei saanud aru, miks nad peaksid pimedaks kodus olema. Mina olin tõenäoliselt veel rohkem imestunud näoga.
Millised on need vanemad, kes lasevad oma lastel käia mängimas kevadel ilma jakkide või jopedeta mitme trollipeatuse kaugusel ja pole oma lastele veel kümnendalgi eluaastal seletanud, millised ohud võivad neid varitseda tänavatel üldse, rääkimata siis pimedast ajast? Mustamäe ei ole mingi turvaline külavahetänav - siin võib tänaval vabalt peksa saada. Muudki huvitavat võib saada. Pimeduse katte all kasvavad igasugused kriminaalsed tõenäosused teatavasti hüppeliselt. Ja me räägime hetkel väikestest inimestest, kel puuduvad igasugused võimalused end kaitsta ning nagu kõnealusest loost selgub, puudus nendel konkreetsetel tüdrukutel ka võimalus ohtudest hoiduda. Nad olid täiesti muretul arvamusel, et nendega ei saa kunagi midagi juhtuda, ükskõik mis kellaajal nad seal pargis siis ka hängiksid.
Kogu eelkirjeldatu tulemusena meenus tahtmatult ühe TommyBoy loo refrään:
Kõik see, kuidas lastega käitutakse ja mis lastele tehakse, tuleb nende täiskasvanuks saades bumerangina ühiskonda tagasi. See on fakt, mis ei muutu mitte kunagi. Nii et pole mõtet oodata aega, kui Eestist kunagi lõpuks "päris" heaoluühiskond saab. Tegelege oma hooletusse ja hoolimatusse jäetud lastega täna. Oleks juba aeg.
Üks neist fännas mu pisikest õde ja muudkui aitas teda kõrgete ronimispuude ja liumägede otsa, paitas ja kallistas teda ja oli hästi sõbralik. Õekesele meeldis see uus tüdruk samuti, nad said äärmiselt hästi omavahel läbi. Mina olin pisikeste uuest sõprusest niivõrd liigutatud, et tulin neile vastu ja lükkasin minema hakkamise momenti koguaeg 10 minuti kaupa edasi. Mitte et nad mulle palju valikuid oleksid jätnud =)
Nähes, et enne meie minekut nad oma sõbrannat tagasi ei saa, lõbustasid teised kaks tüdrukut end minule igasuguste rohkem ja vähem piinlike küsimuste esitamisega, millele vastamisega ma enda arvates täitsa hästi toime tulin. Kõigiga peale ühe, millele eelnes küsimus: "Kuule. Sa Kroonikat ka loed vä?". Järgnenu jaoks oleksin ilmselt pidanud olema mingit vastamiskoolitust saanud. Sest ei, ma tõesti polnud kursis Enriike varustuse rippuvusega, ka polnud ma teadlik sellest, et vanuse kasvades on Enriike needsamusedki tunduvalt allapoole vajunud, etc, etc. Jeerum küll, kallid lapsevanemad, pange palun tähele, mida teie lapsed loevad! 10-aastasel ei ole vaja selliseid asju teada.
Veelgi suurem üllatus tabas mind aga siis, kui kell sai pool üheksa ja päike loojumise märke ilmutama hakates madalale vajus. Tegin oma pisiõele selgeks, et nüüd me tõesti peame koju hakkama minema. Ühtlasi uurisin ka lõbusa kolmiku käest, kas neil pole vaja juba koju minna. Vastus oli eitav. Tundus kummaline, sest natuke aega tagasi olid nad rääkinud, et elavad kohas, mis asub sellest pargist üsna mitme trollipeatuse kaugusel.
Pärisin õppimise kohta, et kas ei peaks koju õppima minema, vastuseks sain, et mai algus ju - niikuinii midagi õppida ei anta, kohe suvevaheaeg käes. Tundus samuti kummaline. Huvitav, mis kool see selline on, kus juba mai alguses õppida ei anta, sest "kohe" on suvevaheaeg niikuinii käes? Hoiataks tuttavaid, kes käesoleval kevadsuvel oma võsukestele esimesi klasse valivad...
Järgmiseks pärisin, et kas plikadel kellad või mobiilid on ikka, kust kella vaadata, et teaks, millal tuleb kodu poole hakata sättima. Ei olnud neil käekellasid. Mobiile ka ei olnud. Ühtegi sorti kellasid polnud.
Lõpuks uurisin tüdrukutelt, et kas nad oskavad siis ehk päikese järgi otsustada, millal on õige aeg minema hakata, et enne pimedat koju jõuda. Kõik kolm last olid tõsiselt imestunud nägudega ja ei saanud aru, miks nad peaksid pimedaks kodus olema. Mina olin tõenäoliselt veel rohkem imestunud näoga.
Millised on need vanemad, kes lasevad oma lastel käia mängimas kevadel ilma jakkide või jopedeta mitme trollipeatuse kaugusel ja pole oma lastele veel kümnendalgi eluaastal seletanud, millised ohud võivad neid varitseda tänavatel üldse, rääkimata siis pimedast ajast? Mustamäe ei ole mingi turvaline külavahetänav - siin võib tänaval vabalt peksa saada. Muudki huvitavat võib saada. Pimeduse katte all kasvavad igasugused kriminaalsed tõenäosused teatavasti hüppeliselt. Ja me räägime hetkel väikestest inimestest, kel puuduvad igasugused võimalused end kaitsta ning nagu kõnealusest loost selgub, puudus nendel konkreetsetel tüdrukutel ka võimalus ohtudest hoiduda. Nad olid täiesti muretul arvamusel, et nendega ei saa kunagi midagi juhtuda, ükskõik mis kellaajal nad seal pargis siis ka hängiksid.
Kogu eelkirjeldatu tulemusena meenus tahtmatult ühe TommyBoy loo refrään:
Need on lapsed, kelle jaoks vanematel pole aega,
pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu.
Need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega,
pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud.
Palun ärge saage lapsi, kui teil pole tahtmist või võimalust nende eest hoolitseda või nendega aeg-ajalt koos aega veeta ja neile maailma asju lahti seletada. No tõesti vihaseks ajab juba. Lisaks sadadele lastekodulastele on meil ka sadu ja sadu selliseid, kes elavad omades kodudes nagu lastekodus. Häbiväärne. Laps on teine inimene. Ta ei ole mingi käkk, mis aja möödudes suuremaks kasvab ja lisaefektina ka rääkima õpib. Rohkem inimesi võiks sellest aru saama hakata.Kõik see, kuidas lastega käitutakse ja mis lastele tehakse, tuleb nende täiskasvanuks saades bumerangina ühiskonda tagasi. See on fakt, mis ei muutu mitte kunagi. Nii et pole mõtet oodata aega, kui Eestist kunagi lõpuks "päris" heaoluühiskond saab. Tegelege oma hooletusse ja hoolimatusse jäetud lastega täna. Oleks juba aeg.
Tellimine:
Postitused (Atom)