Neljapäeviti kell pool kaksteist õhtul*

Öösel kaheksa tundi magavatele, üheksast viieni töötajatele on seda vist natuke julm soovitada, aga ma soovitaksin kõikidele teistele. Tuletõrjujate töö- ja eraelust jutustavat seriaali nimega Rescue Me. Üks vähestest seriaalidest, mis mul peale kahte kuud vaatamist koppa ette pole visanud (nii ilus eestikeelne väljend, kas pole? =P ). Parim selle juures on asjaolu, et olukorrad on taolised, mida varem nagu polegi seriaalidest näinud. Nii et kes iganes toda filmushkat kokku kirjutab, vega hää töö.

Aga nagu vahel ikka juhtub, ajendas mind täna kirjutama hoopis vigisemise soov. Juba eiteamitmendatnädalat olen ma iga osa lõpus üritanud tabada kirjet selle kohta, kelle lugu on tunnusmuusikaks ning kelle lugu ja mis nimeline mängib lõputiitrite ajal. Loomulikult pole mul õnnestunud seda teada saada, kuna hüpersupervahva TV3 katkestab lõputiitrid juba kuuenda näitleja nime juures selleks, et lasta reklaami, reklaami või vahel harva ka reklaami.

Ega midagi. Kaevusin õlgadeni internetti ja leidsin, mida tahtsin. Tunnusmeloodiaks on C´Mon, C`Mon, esitajaks The Von Bondies (tõsiselt hoogne tukaviskamise lugu), aga seda lugu, mida lõputiitrite ajal lastakse, ma veel otsin. Vähemalt esimest kahte sekundit sellest olen ma nüüd juba mitu nädalat järjest kuulnud, nii et kui üles leian, peaks ära tundma küll.


*Änam ei ole midagi neljapäeva õhtuti kell pool kaksteist. Järgmise nädala telekavast Päästjaid ehk Rescue Me`d enam ei leia =(
Ma paluks uut hooaega või midagi. Samuti võiks kõnealuse seriaali südamerahuga paar tundi varasemale ajale tuua. Ei ole see hullem ühti kui NipTuck, aga on piisavalt hea, et rohkem inimesi võiks seda näha. Igast muu kräpi asemel, mis näituseks kella kümne ja üheteistkümne vahel telekast tuleb...

Wilber & Boyz Noize

Minu eilse päeva vaieldamatult parim hetk oli see, kui Dr. Christian Troy esimest korda üle pika aja Wilburiga kokku sai. Pisike Wilbur on üks sharmantsemaid väikseid tegelasi, keda ma eales teleekraanil näinud olen. Nii armas, et sirutaks käpa välja ja sikutaks ta sealt telkust reaalsusesse.

Aga hoopis rohkem tahtsin ma kirjutada ühest uuest põnevast avastusest. Krediit selle eest läheb Morkale.

Algus ei ole hea. Minu arust. Aga 54-ndal sekundil... ;)

Mul tuli kohe klubi-isu pääle tagasi! =D
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=198990833

Nendel poistel pole veel oma record labelit, nii et asjamehed, kiirustage!

Tegin arvuti lahti ja kontrollisin üle. On küll suur.

Venemaa on ikka tõsiselt suur lahmakas maad. Maavarasid, nii palju, kui ma teadusajakirjadest lugenud olen, neil seal ka jagub. Ja mitte vähe. Sadamaid neil seal ka on. Veits ligadi-logadi, aga nohh, inimesi on neil seal paar tükki rohkem kui Eestis, asi siis need sadamadki korda teha...
Miks siis kuulub üks pisitilluke Eesti ja veel mõned muud Venemaa läänepiiri ääres asuvad riigid selle huvisfääri ja seda mitte sõbralikus mõttes?
Küsisin igaks juhuks vanema ja targema inimese käest järele. Too tunnistas mind sellise näoga justnagu ma oleksin viimase piiri peal naiivitar. Noh et peaaegu et loll või nii. Ütles siis, et "alati peab ju juurde ahnitsema" ja luges vestluse sellega lõpetatuks. Minul ei ole ka rohkem midagi lisada. Püüan ära õppida, et kui endal on kotitäis kartuleid näpu otsas, aga suppi keeta ei oska, siis ronin tugevama õigusega käppapidi kellegi teise supipoti sisse.

All play and no work does not save the world

Hmhhhh... mida ma peaksin sellest arvama? Juba mõnda aega on minu igakuise kommunaalkulude arve alumisele äärele lisatud üleskutse esitada veenäidud internetis, kuna nii säästvat ma loodust. Ma alguses lihtsalt naeratasin selle peale. Mismoodi see peaks keskkonda säästma?
Veenäitude osa moodustab tollest A4-st kõigest pisikese riba. Kui ka kõik majaelanikud tahaksid loodust säästa ja esitaksid oma veenäidud internetis, poleks sellest ilmselgelt mingit paberit kokkuhoidvat kasu, kuna üüriarvet poolele leheküljele kokku pitsitada ei anna. Nii jääkski lehe alumine kolmandik lihtsalt tühjaks.
Heakene küll, oletame, et majahaldur ei ela ega tegutse meie majas ja käib iga kuu 28-ndal kuupäeval ehk siis, kui on viimane päev veenäitude esitamiseks, tollest postkastist neid lipikuid kogumas. Et kulutab bensiini või nii. Aga halloo, kord kuus peab majahaldur niikuinii käima postkasti uurimas. Härrased ja prouased majaelanikud nimelt võivad sinna ka igast muud pahna esitada alates kaebustest, lõpetades küsimustega. Mis vahet seal siis on, kas ta käib 28-ndal, 16-ndal või esimesel kuupäeval? Bensiini kulub ikka sama palju.
Ja kui mina arvuti lahti teen selleks, et veenäite edastada, kulutan ma ju elektrit...

Milline teguviis siin siis õigupoolest nüüd see keskkonda säästev oleks?

Nädal tagasi ilmus toosama üleskutse ka meie koridori stendile. Panin tähele, et vähemalt paber, millele see oli trükitud, ei ületanud vajalikku suurust.

Aga okei-okei, nagu mu isa tavatseb öelda, kaval muie näos. Ma nii tumba ei ole. Interneti teel näite edastades säästame me ilmselt midagi muud, nimelt majahalduri andmesisestaja tööaega. Seega olgem ausad. Edaspidi, kui on soov töö tegemise asemel rate.ee-s kaaskodanike näopilte hinnata, kirjutage stendile hoopis, et "Palun sisetage oma veenäidud netis, me ei viitsi liiga palju tööd teha!"

Iga kord, kui sügise saabudes ilm külmaks läheb, tabab see mind üllatusena. Taas kord ei suuda ma uskuda, et selline rõve ja vastik ilm on üldse võimalik. Õues pole isegi niivõrd külm, aga tuul on vali ja tundub ühe koha peal paigal seistes jäisena. Oleks siis mõnus soe sügis.... Aga ei, vihma pritsib näkku, taevas on hall ja kõik muu koos sellega. Loota, et läheb paremaks, on asjatu. Nüüd läheb peris tükk aega ainult hullemaks... Korrutage oma suvi kahe ja poolega ja saate teada, kui mitu aega meil siin nüüd halb olla saab olema. Ja ärge püüdkegi mulle deklameerida tuntud rahvatarkusi a la pole olemas halba ilma, on vaid ebasobivad rõivad. On ikka küll halb ilm olemas. Kui mul augustikuu viimasel nädalal on päevasel ajal õues jalutades seljas tuulejope, paks fliis ja t-särk ning sellest hoolimata külm olla, siis pole see päris normaalne.

Mille kuradi pärast oli mõnedel mu esivanematest vaja siia kolida? No oli vaja, OLI vaja, ahh?? Masohhistide kari, ma ütlen...

Vähemalt on turult toodud köögiviljad oivalised. Ma keeduvette tavaliselt soola ei pane, kunagi neerudega kimpus olles õppisin magedalt sööma ja nüüd mekib ka nii täitsa hästi. Aga need Nõmme turu magumagusad oranži värvi porgandid ja kuldkollased suus sulavad kartulid... niuhh.. nendega olen ma ka ilma igasuguste maitseaineteta meisterkokk! =)

Ja Patisson (või oleks õigem kirjutada patisson?) on tõepoolest üsna suvikõrvitsa sarnane, kuid siiski veidi teistsuguse maitsega. Selline, maiteagi nüüd, lumisem?

Täna hommikul käisime vanaemaga Nõmme turul. Täiesti fantastiline kogemus. Lapsepõlves käisime koguaeg näiteks Viljandi turul, kuna me suvitasime selles linnas, aga Tallinnas pole vähemalt minu teada meie perel kunagi turul käimise kommet olnud. Välja arvatud emal, kes käis turuvärava juurest koertele supikonte toomas.

Aga jahh, nagu ma ütlesin, Nõmme turul on suisa fantastiline. Esiteks on suurem osa juur- ja puuvilju, mida seal müüakse, Eestis kasvatatud. Avastasin isegi ühe seni minu jaoks tundmatu köögivilja. Patisson oli nimetus. Pidavat olema midagi suvikõrvitsa laadset. Neid oli seal nii kõrvitsavärvi kollaseid kui valgeid. Võtsin prooviks ühe pisikese valge - vaatab, kas saab sest panni peal või potis asja.
Teiseks nägid kõik produktid viisakad välja. Ei ühtki mädanenud pirni, hallitavat mustikat ega krimpsus ja kokkukuivanud kukeseent. Porgandeid ostsin ja punaseid kartuleid ja veel punasemaid tomateid, millel oli kasvuhoone lõhn juures.
Kolmandaks olid turul niivõrd toredad müüjad, et mul läks tuju terveks päevaks heaks. Viskasid nalja ja tegid komejanti. Isegi torisev boyfriend ei suuda minu head tuju rikkuda =P

Mina hakkangi nüüd turul käima. See mu töökohale suhteliselt lähedal ka.

Pärast käisime autoga Koplis ja Pelgulinnas. Lihtsalt uurimas-luuramas, palju on pisikesi maju või majaosi, millel aed ümber. Päike paistis ja Kopli liinid, eriti 2. ja 5. liin olid täiesti absoluutselt picture perfect. Peaaegu nagu Itaalia olustikufoto. Mõnusalt lagunenud trepid ja romantiline munakivisillutis puudeallee vahel, mis viib mere lähedusse. Aedades põõsaste vahel istusid laudade taga elanikud ja mängisid kaarte. Kõik värvid sobisid omavahel nii hästi, nagu oleks keegi kunstnik või disainer seal vahetult enne meie tulekut käinud asju sättimas. Lavastatud idüll. Ma küll autost ei kuulnud, aga kindlasti laulsid seal ka linnud. Kui mina oleksin lind, siis ma kahtlemata leiaksin omale sellise paiga ja laulaksin seal ja sopsutaksin päikese käes mõnuledes oma tiibu.

Pärast autoretke tulin koju ja sõin oma turult ostetud arbuusi, mis oli nii küps, et langes ise tükkideks. Ma ei pidanudki noaga suurt midagi tegema. Oli maitsev nagu unistus. Lähen nüüd ja söön mõned kuldse auraga juurviljad, mis hommikul turult sai ostetud. Juba mõte sellest on vaimustav =)

First things first

Tegelikult tahtsin ma pajatada hoopis sellest, kui vahva pikk jalutuskäik meil Rafiga täna oli ja kuidas ma tutvusin ühe meesterahvaga, kes säras põrsikut nähes õnnest ja ütles, et tema eluunistus on olnud omale siga võtta ja läks käis poes ja tõi mulle sületäie liiliaid =)

Aga kuna ma koju jõudes põrkasin kokku sutsu pakilisema teemaga, peangi siinkohal oma tänase blogisissekande pühendama hoopis küsimusele: kust saab osta Swifferi tolmulappe?

Ausalt, te võite ju naerda mu üle, aga ma olen juba peaaegu leinameeleolus. Ei müüda neid Rimis, ei müüda neid Selveris, ei müüda ka Prismas. Minul kodus tolm muudkui koguneb ja koguneb. Maitaha midagi muud ka kasutada, need Swifferid on lihtsalt liiga head! Kui nii edasi läheb, peame Rafiga omale varsti uue, vähem tolmuse kodu otsima...

Maitseid on mitmeid

Sellekuise Stiiliga kaasas olevat Cannes`i filmifestivali eri uurides torkas silma peris palju põnevat.

Kõiksepealt muidugi see, kuidas erinevates riikides defineeritakse sõna "glamuur" ja tõlgendatakse moodi. Kui Inglismaa ajakirjad sarjavad Toni Collette`i tema Cannes`i festivalil kantud "eksootilise hõnguga õhtukleidi" pärast, omistades sellele sada viga ning tagatipuks veel kandjale ka kõige halvemini riietuja tiitli, siis Eesti ajakirjas on todasama kleiti nimetatud "tänavuseks hitiks" ning "parimaks riidetükiks". Suurepärane tõestus sellest, et maitseid on tõepoolest nii palju, et kui sa kellelegi ei meeldi, siis kellelegi ikka meeldid =)

Järgmine vahva asi, mille avastasin puhtalt sel põhjusel, et mulle meeldib sõna otseses mõttes nina ajakirjas ringi kõndida, oli Kylie Minogue`i jalavarjud. Ehk siis nendega seotud segadus. Kui ühel leheküljel on täispikkuses foto Kylie`st ja tema triibulistest (!) platvormkingadest punasel vaibal, siis ülejärgmisel leheküljel on foto kellegi "äralõigatud" jalgadest, mille otsas mustast lakknahast rihmadega stilettod ning juurde on kirjutatud, et neid kandis Kylie sel aastal Cannes`is punasel vaibal. Et siis nagu millise nipiga? Kõndis ühe paariga esimese korra fotograafide nina eest läbi, läks vahetas ruttu kingad ja jooksis seejärel salaja vaiba algusesse tagasi? Mõelge, millised essellõhtulehelikud pealkirjad sellest sündmusest oleks saanud! "I Just Couldn`t Decide!", "Try Walking in My Shoes!" või "Kylie Suspected to be Smuggling Drugs in Her Shoes at the Film Festival"...

Kingaleheküljel leidus veel lõbusat. Nimelt on seal kaks erinevat fotot samadest kingadest erinevate isikute jalas. Kingad on identsed, selle väikese vahega, et ühel on rihmad küljest ära võetud. Nalja valmistab mulle selle kõige juures aga asjaolu, et mõlema pildi allkiri jätab mulje, nagu kõneldaks täiesti erinevatest paaridest esmakordselt. "Diane Krugeri efektse kontsaga pidukingad" ja "Cecile Casseli kingadel on kahtlemata väga toekas konts". Fotod, kusjuures, asuvad täpselt üksteise all. Võibolla oligi see taotluslik, kuid kummalisena mõjub siiski. Mina oleksin sellesama kontsapaari (kuigi efektse kontsapaari, tuleb tunnistada) vahtimise asemel eelistanud hoopis Eva Mendesi kauneid valgeid kingi lähemalt imetleda.

Järgmine asi, mis muigama ajas, oli tekst, mis kõneles sellest, kuidas staarid festivali ajal ühel katuseterrassil ajakirjanikele intervjuusid annavad ning kus väideti, et "selleks, et nahka intervjuu ajal päikese eest kaitsta, kasutavad nii ajakirjanikud kui ka filmitähed ehk nii küsitlejad kui ka küsitletavad L`Oréali Solar Expertise päikesetooteid, mis kaitsevad nahka terve pika päeva vältel". Khhmm. Nii. Okei. Isegi, kui absoluutselt kõikidele intervjueeritavatele ja ajakirjanikele oleks eelnevalt koju või hotelli saadetud goody bag`id kõnealuse firma päikesekaitse toodetega, võib arvata, et suur osa neist kasutaks ikkagi sel päeval mingi muu firma analoogset toodet. Vaevalt et nad toda kreemi omale käsu korras peale pidid plögama... Staaride puhul võib aga kohe otse öelda, et nemad omale mingit suvalist sajakroonist päikesekaitsekreemi küll vaevalt et peale määrivad senikaua, kuni mingi ekslusiivsem toode vähegi käepärast on.

Võibolla leidsin ma Cannes`i eris nii palju kritiseerimist väärivaid kohti sel lihtsal põhjusel, et L`Oreal nende koostööpartnerina on ühtlasi ka firma, mis teostab loomkatseid. Täpselt samal põhjusel läheb mul hari mitu korda punaseks igal esmaspäeval kella kaheksa ja üheksa vahel Kanal 2-e vaadates. Sest Maybelline kuulub samuti L`Oréal U.S.A alla. Fuika.

Lihtsad valikud

Käisin Kaubamajas vanaemale sünnipäevakingitust otsimas. Plaan oli kinkida mõni hea parfüüm. Aga milline? Armanisid, Hugo Bosse, Ralph Laureneid ja Davidoffe ei osta ega kasuta ma juba mõnda aega, kuna need firmad katsetavad oma tooteid teadupärast loomade peal. Aga ülejäänud nimed? Nende kohta ei tea ma midagi. Ühegi esinduslaua külge pole ju riputatud silti selle kohta, kas nemad loomkatseid teostavad vai mette. Kõige lihtsam variant oleks muidugi minna The Body Shop-i, aga selle lõhnavee kinkisin vanaemale eelmisel aastal, pealegi soovisin sel korral midagi kallimat.

Kõndisin ühe riiuli juurest teise juurde, vaatlesin pakendeid ja üritasin sügavalt mälusopist esile manada neid nimetusi, mida ma kohe kindlasti ei tarbi. Ja siis järsku! Nagu vastus minu palvetele! Stella McCartney lõhn! =)
Ega ma kaua ei mõelnud, ostsin kohe ära. Stella McCartney on teatavasti üks selline tore tädi, kes võitleb päris nahka ja karusnahkasid (kunstnaha või kunstkarusnaha vastu pole mul mitte kõige vähematki) propageerivate moemajade vastu. Stella on ka range taimetoitlane. Küllap võib kindel olla, et tema parfüümi pole selle valmimiskohas ühelegi loomale silma ega raseeritud naha peale tehtud sisselõigetesse tilgutatud.

Salaaed

"Nii lahe, nii lahe," ütleks Layla selle peale. Mina ütleks enam-vähem samamoodi, sest see oligi lahe. Käisime nimelt klassiõdedega piknikul ja seda ühes veidi varjatumas kohas Kakumäel. Või nohh, kui varjatud see nüüd ongi, igaüks, kes soovib, võib üle ääre allapoole vahtida, aga sinna päris alla pole ma küll varem näinud, et keegi peale minu seltskonna viitsiks või julgeks ronida. Turnimis- ja tasakaaluharjutustes saavutas mu pinginaaber esikoha, Laylale oleks vist pidanud roheliseks libisetud püksitagumiku eest mõne lohutusauhinna välja mõtlema =)
Aga vahva oli igatahes, kuigi tuuline. Selline hilisõhtune piknik. Vabaõhusöök ja -jutt on ikka hoopis midagi muud.

Uus rekord

20 minutit. Ei rohkem ega vähem. Täpselt nii palju aega kulus mul täna selleks, et pöörata üks veendunud notsude ja lehmakeste sööja ümber teise, tervislikumasse "usku". Lihtsate faktide abil. Nii kiiresti pole see mul varem veel õnnestunud. Tubli töö, Carry! =)

Tahaksin siia lisada veel lingi ühele südantsoojendavale leheküljele, millele ma taas otsa koperdasin. Seal nimelt räägitakse sigadest. Paljudest muudest asjadest ka muidugi, kui veidi ringi vaadata, aga minu tänane põhipoint on siiski lihtsalt sigade tutvustamine =)
Väga kenasti koostatud ülevaade mo meelest.

http://www.goveg.com/f-hiddenlivespigs.asp

I like them black boys
I like them white boys
I like them Asian boys
I like them mixed race boys
I like them Spanish boys
I like them Italian boys
I like the French boys
And I like Scandinavian boys
I like them tall boys
I like them short boys
I like them brown hair boys
I like them blonde hair boys
I like them big girlsI like them skinny boys
I like them carrying a little bitty weight boys

Now baby
I've got alot of love to give
And i've been over
over-subscribed with relationships
See you've got
A little thing i haven't seen before
But i must warn ya
That i can't help but play around for sure, for sure

Because
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys

Now maybe
I can learn to settle down one day
But right now
I'm living life to mess around and play
See you've got
A little thing i haven't seen before
But i must warn ya
That i can't help but play around for sure
I did it before

I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys


Minu tõlgendus Calvin Harrise loost The Girls. Kord juba lõppenud, kuid uut hoogu koguvate aegade mälestuseks =)

Ah jaa ja seda ka et pooled i-d jätsin meelega pisikeseks, n.ö. ego lahjendamiseks =P
Tervitused rokkstaarile! Elagu Disain!

Ja lugu, lugu on kohustuslik kuulamisvara kõikidele, kellele meeldib hoogne, elurõõmus, pisukese krutskiga muusika.

Hiiretips läks putru keetma...

Üritasin meenutada mõnd varasemat joonisfilmi, mille vaatamise ajal kinosaalis viibivad täiskasvanud oleksid lastega samaväärselt või isegi rohkem naernud, aga ei suutnud. Jutt käib uuest koguperefilmist Ratatouille, mille peategelaseks üks hiiglama armas rotu. Suisa nii armas, et kusagil filmi esimese veerandtunni viimasel minutil tekkis soov omalegi koju üks pisike näriline tekitada.

Ja mis veel plaasas sel nädalal head? Esimesel korrusel asuvas Reval Cafe kohvikus pakutakse mõnu-mõnusaid kukeseenetäidisega pannkooke. Mu väike vend küll keeldus pärast esimest kahte ampsu edasi söömast, väites, et "keegi on siia pipart sisse pannud", aga nohh, maitsed on erinevad. Reval oli mõnusalt tühi, kuna kõik ülejäänud inimesed istusid tuult trotsides hoopis õues - suvi ju ikkagi. Mina niiväga tugevat tuult ei armasta, eriti söömise ajal, seega istusime sees.

Vestlus väikevennaga ajas korduvalt muigele. Parim oli aga see koht, kus ta oma äriplaanidest rääkis.

Vend (8-aastane): "Tead, ma mõtlesin ükspäev, et võiks ühe välikohviku teha."
Mina: "Tõesti? Kuhu siis?"
Vend: "Roosi talu õuele."
Mina: "Aga see on ju metsa sees, seal ei käi kedagi."
Vend: "Nojah, aga mõni ikka käib. Me võime ju sildid üles panna."
Mina: "Isegi siltidega oleks see suurest teest kaugel."
Vend: "Aga ega liiga palju kliente ei saa ka olla, siis läheb õhtul liiga palju aega raha lugemise peale."


=P

Nädalakene tagasi kuulasin kontoris liinitöölise harjutuste kõrvale Pleieri saadet. Järsku tabas mind paanikahäire. Kõlas mingi lugu, mille esitajat ma ei teadnud. Jätsin töö kus seda ja teist ning tormasin ahnelt Raadio 2-e kodulehekülje kallale. Et ehk seal, nagu mõne teise raadiojaama kodukatel, näidatakse, mis lugu parasjagu eetris kõlab. Äi saand targemaks. Playlistid olid neil seal ka mingite iks süsteemide alusel. Phiiihh. Õnneks sain kõrvu kikitades ja rokkstaari hilisema redigeerimise tulemusena teada, et tegemist oli bändiga, millel nimeks Bravery. Tänaseks olen ma neilt juba kahte lugu kuulnud ja mõlemad on head. Ma väga-väga loodan, et need pole nende ainukesed kaks magusat pala.

Kui teile meeldib Calvin Harris ja juhtumisi ka The Gossip, siis peaks teile kohe kindlasti meeldima ka Bravery. See on selline rokidisko. Või diskorokk või. Raudselt saan homme esimese asjana kellegi käest vasta pead selle määratluse eest, aga noh, täpsemini ei oska ma toda stiili edasi anda.

Nii et otsi kohta kussasaad ja tõmma omale Bravery`t

=)

Igapäevane annus huumorit

Kuumade ilmade tulekuga on inimeste õigekiri kuidagi kohe eridi longama haganud. Ja lausete mõte samamoodi.

Loen mina TV-kava, seal sarja Ellujääjad taga järgmine tekst: "Kaks isa lähevad oma poegadega Mehhikosse kalale. Olukord muutub tõsiseks, kui puhkeb."
Misasi puhkeb? Tulekahju paadis? Orkaan? Orkaan ju ei puhke. Või puhkeb?

Järgmine näide (3D Dokument): "Dokumentaal Hollywoodis levivast kinnisideest, et naine peab olema piitspeenikesed."
Okei, põhimõttelist viga siin pole, aga ikkagi on kuidagi tobe lugeda mitmust ja ainsust niimoodi käkaskaela otsakuti.

Kohe sellele otsa (mängufilm Kibe käsi): "Kui ta kohtab suure südamega Johni, otsustab hädavarese ta enda tiiva alla võtta."
Kes siin nüüd kelle tiiva alla sattuski?

Postimehes on iga päev üle ühe lehekülje mõned sõnad vahepealt ära unustatud nii, et ükskõik, mitu korda loed, ikka lausest aru ei saa. Või nohh, saab aru enam-vähem, mis on lause kirjutamise eesmärgiks olnud, aga seda, kuidas see tolle hetke seisuga esialgset mõtet edasi andma peaks, ei näe.
Või siis on ühte sõna järjest mitu korda sisse trükitud.

Hallooo! Keegi üle ka loeb teil neid tekste enne trükkilaskmist või?

Käisime tädipojaga Sõpruses Rallipõrsa seiklusi vaatamas. Kui välja arvata Eesti näitlejate järjekordne kehv diktsioon pealelugemisel, oli kõik suisa super. Armas film armsa(te) põrsa(ste)ga ja väga sümpaatse inimsoost peategelasega. Kahju ainult, et kinosaal peaaegu et täiesti tühi oli - peale meie oli filmi tulnud vaatama veel üks ema oma lapsega ja kahekümnendates meesterahvas. Ma saan täiesti aru, miks kauaoodatud suve nautijad neid väheseid päikeselisi päevi kino peale ei raatsi kulutada, aga kui nüüd ilmateade puusse ei pannud ja uuest nädalast välku lööma hakkab, siis teate, mida ma soovitan. Jah, täiskasvanutele ka. See on, nagu üks kevadine põrsaga film nimega Charlotte koob võrku, suurtelegi inimestele täiesti kõlbulik.

Samas Babe`i ei ületa põrsa-žanris küll vist ka kauges tulevikus miski...

Viis ööd jutti õudusunenägusid näha pole vist väga normaalne või mis?

Niimoodi kaob ära igasugune isu magamiseks. Istusin eile hommikul kella kuueni üleval, aga lõpuks väsisin ikkagi ära ja otsustasin magama minna. Viisin end igati positiivsesse meeleollu, et rõõmsamaid unenägusid provotseerida. Natuke aitas. Vähemalt unenäo algus oli mitte-hirmus. Aga oma kiiks oli sees sellelgi. Vahepeal ärkasin üles. Siis, kui jubedaks kippus minema. Volksutasin silmi vasemale-paremale, nägin ühelpool kardinaid ja teiselpool lauda, veendusin, et tegemist on siiski minu toaga ning et telefonialarm polnud veel helisenud. Minevikust mäletan, et paha unenägu läheb pärast ärkamist minema. Üldse igasugused unenäod pigem haihtuvad pärast ärkamist kui jätkuvad, isegi, kui kohe silmad kinni pigistada ja samale teemale mõelda. Aga mitte seekord. Oo ei, mitte seekord. Nii kui silmad kinni panin, läks veel hullemini edasi, kui oli alanud. Nagu oleks filmi vaadanud ja vahepeal pausi nuppu vajutanud, et siis hiljem poolelijäänud koha pealt jätkata.

Eile oli täpselt sama lugu. Mingid ehitusjõmmid helistasid hommikul kell seitse uksekella ja äratasid mu üles, et küsida, kas minu auto on maja ette pargitud. Et neil vaja asfalti üles võtta. Kurat, pangu silt ukse peale eelmisel õhtul, et olge nii kenad ja ärge oma autosid sel ja sel kuupäeval maja ette parkige! Korteriühistu, ehitusfirma, kesiganes. Miks peavad ehitusmehed kõiki kortereid läbi helistama ja inimesi äratama, et neilt autode kohta infot nuiata?
Igatahes vastasin ma neile kuutõbise häälega, et ei, minu auto on nurga peale pargitud ja kobisin tagasi voodisse..... kus jätkus täpselt toosama unenägu, mis enne pooleli jäi. Aina jubedamaks läks.

Unenägu on igal ööl erinev, aga põhimõte on sama. Alguses on kõik igati ok, siis tekib juurde mingi kahtlane element ja kõige lõpuks me jookseme. Jookseme selle hirmsa tegelase eest nii kiiresti, et tundub, nagu jookseksime me allamäge. Teate küll seda tunnet, kui täie hooga mäest alla joostes jalad all sassi kipuvad minema?

Kõige rõvedam asja juures on see, et kui telefonialarm poleks kindlaks kellaajaks helisema sätitud, siis ma ei teagi, mis nendes unenägudes lõpuks kõik juhtuks.

Mind ei häiri isegi niivõrd see, et ma hommikul nende inimeste nägusid ei mäleta, kellega koos ma oma unenäo-aja veetsin, vaid see, et päevasel ajal on minu elus kõik enam-vähem fine ja siis öösel selline *¤#X*

Pole mingi saladus, et unenäod on tihedalt seotud päevasel ajal läbielatuga, alateadvusega ja palju muuga, mis inimese elus toimub. Paratamatult tekib küsimus: kelle eest me jookseme?

What the hell am I running from??

Käisin pisiõel lasteaias järel. Ligi kuu aega polnud me üksteist näinud. Mõtlesin, et ainult minul on hea meel ja õeke hakkab raudselt jälle kiikumise lisaaega välja pinnima. Nagu kõik lapsed: alguses igatseb, et keegi järele tuleks ja siis, kui see keegi saabub, tekib järsku tahtmine veel teiste lastega mängida. Aga ei. Kõndisin liivakastini ja ootasin, et putukas mind märkaks. Mingil momendil, kui ta parajasti keerutamist lõpetas, jäigi pilk minule pidama. Murdosa sekundist äratundmist ning seejärel kimasid need pisikesed jalad täie kiirusega minu poole justkui polekski tal neid all vaid kaks olnud. Väikesed lapsed ja väikesed loomad jooksevad mõnikord uskumatult kiiresti.
Ei ühtegi rõõmuhüüet, ühtegi piiksatust, ühtegi tervituslauset. Lihtsalt sibas minuni, lõi oma pisikesed kriipskäed mulle ümber jala, toetas pea vastu kintsu ja jäi kangestunult sellisesse asendisse.

"No tere!" ütlesin mina rõõmsalt. Kõnevõime kaotanud putukas lõi pea kuklasse nagu ma oleksin Radisson SAS hotelli viimane korrus, vaatas mulle otsa, paigutas oma pärlirea modellinaeratuseks, lasi jalast lahti ja galopeeris hoogsalt suure ringiga ümber puu, maandudes täpselt samasse asendisse.

"Nuhh?" küsisin mina. Putukas kallistas ikka veel mu jalga, mis pani mind end eriti kõrgena tundma. Platvormkingad ei vähendanud seda efekti just märkimisväärselt.

Järsku paristas pisiõde nagu kahurist: "Sina oled minu...minu....eeee...MINU kaloliina!"
Ega mul ei jäänudki suurt midagi muud üle kui nõustuda. Kui keegi sul nii kõvasti ja järjekindlalt jala küljes ripub, siis sa vist oled tõepoolest tema oma =)

Läksime toidupoodi, nagu ikka. Süüa ju vaja. Nõuti sülle. Sai võetud. Nii ma siis tassisingi teda oma platvormkingadel õõtsudes selle tunni jooksul koguaeg süles. Õnneks ei kaalu ta veel midagi. Nullkaalus putukas on.

Aga ikkagi. Nii armas. Mina olen ka kellegi oma =)

Kummaline tunne on kodus olla. Kere istuks justkui arvuti ees, aga hing ja süda pole veel järele jõudnud. Pagas saabus koos minuga kohale, aga kuplialune hõljub siiani kusagil Londoni ja Tallinna vahel pilvedes...

http://www.youtube.com/watch?v=w9XA5Xb-ALk

See tütarlaps on täiesti geniaalne mu meelest. Ja ta ei meeldi mulle sugugi vähem sel põhjusel, et konkreetne lugu meenutab kahtlaselt minu hetkeseisundit. Kate Nashil, muide, tuleb homme album välja. Kahju, et mind siis enam siin pole - Londonis maksavad plaadid palju vähem kui Eestis =(

Nagu me kõik teame, on inglased üks veeeeega ebausklik rahvas. Viimane saavutus selles vallas on nende tõsimeelne arvamus, et Inglismaal on terve suve ehk siis viimased kümme nädalat järjest sadanud just sellepärast, et edetabelite eesotsas on täpselt sama kaua figureerinud Rihanna lugu Umbrella. Ma ei teagi, kes selle peale esimesena tuli või välja ütles, aga hetkel on kõiki kodusid vallutamas conspiracy-theory, mille märksõnadeks jätkuvalt halb ilm ja Rihanna.

Eile õhtul käisime jälle linna peal. Otsustasime kaks kärbest ühe hoobiga tabada ja käia nii teatris kui ka ööklubis. Kõik oli väga kena, ainuke asi, millega me arvestada ei olnud osanud, oli see, et meil pärast etendust kõhud kangesti tühjaks läksid. Kuna me olime all dressed up, oleks vabalt ka kuhugi peenesse restorani võinud minna, aga siis oleksime me kluppi liiga hilja jõudnud. Otsustasime lihtsalt ruttu tee peal ette jäävast Burger Kingist läbi hüpata. Ütleme nii, et see oli üks kõige sürreaalsemaid kogemusi minu elus. Istuda oma siidi ja sameti ja litritega keset hamburgerirestorani nagu pisike printsess ja teha nägu, nagu oleks tegemist kõige tavalisema einestamisega. Lisaks sellele olin ma teatri tualettruumis tervelt kolm minutit jamanud oma huuleläikega ja mul polnud vähimatki kavatsust seda protsessi lähima tunni jooksul korrata, nii kakkusin oma kanaburgeri küljest tükikesi ning üritasin säästa nii meikappi kui riideid. Majoneesi oli burgeris õnneks minimaalselt, nii et kaaseinestajate mõistvate naeratuste saatel sai tibigi lõpuks söönuks nii, et riided olid jätkuvalt laitmatus korras.