"Ma pole peoloom, sina oled," vastas sõbranna mulle, kui olime dumpinud aastavahetuseks Viljandisse mineku plaani, otsustanud hoopis mõne Tallinna klubi maatasa teha ja ma ta käest pärisin, et milline klubi see neist võiks olla. Loomulikult ma protesteerisin. Ma olen Peo Loom siis, kui sinna satun, aga mitte selles üldises, levinud mõistes. Ei käi igal nädalavahetusel klubides või korteripidudel. Minu jaoks ei ole absolute must igal reede õhtul klubis ringi tilbendada ja laupäeval sõbra korteris läbustada.
Aga eile siiski käisime. Klubides. Mitte sõbrannaga, vaid tolle toreda inimesega, kes andis mulle kaks uut (ja väga hästi sobivat, kusjuures!) hüüdnime, millest me kumbki kumbagi ei mäleta. Ebaõnn.
Aga seda mäletan küll, et jookidest sai degusteeritud järgmisi: Orgasm, Margarita & Blue Sky. Kui neid tühja kõhu peale järjest laksida ilma vahepeal midagi söömata või joomata, siis tunne on tõesti selline, nagu oleksid need kolm kokku sattunud. Üldsegi mitte halb seega ;)
Aga seda ütlen küll, et Guitar Safari Specialit ei soovita proovida neil, kes kokteile hea maitse pärast naudivad. Samas pidutsejad, kes soovivad head elavat muusikat, võivad oma õhtut sellenimelisest pubist alustada küll. Esines liveband (nime vaatasin seina pealt ja jätsin meelde, aga vat - ei mäleta), mille solistil oli niivõrd tugev hääl, et kandis välja nii Lenny Kravitzi, Bryan Adamsi, Mihkli ja Mehhaanikud kui ka R.E.M-i ja paljud teised esitajad. Ja seda üldsegi mitte kuidagi kiunudes või poolvärinal. Hästi laulis. Ja ühe ääretult vahva baarmani leidsin ka sealt pubist. Sõbralikud ja nalja viskavad teenindajad on kindlasti minu lemmikinimeste top viies sees.
Aga nüüd, et olukorda veelgi põnevamaks muuta, lükime ühele magamata ööle veel teisegi otsa ja vaatame, mis saab. Metsikut ja ettearvamatut vana aasta ärasaatmist teile kõigile!!
pühapäev, detsember 31, 2006
laupäev, detsember 30, 2006
=)
Aga mina sain ühe hilinenud jõulukingi. Õigemini mitte kink ei hilinenud, vaid mina hilinesin selle kättesaamises. Läksin tööjuurde postkastist posti eemaldama, et see puhkuse ajal umbe ei läheks ja esimene asi, mis mulle sealt sõna otseses mõttes sülle potsatas, oli ümbrik, millel adressaadiks "Hr. ja Pr. Rand". Ma esimese asjana tahtsin kohe protesteerima hakata, et mis härra, kus härra, pole olemas mingit härra Randa, aga veidi aja pärast sain teada, et viidatud oli mu põssale hoopis. May I just point out, kui armas see on, kui saadetakse kiri vms. mulle JA põssale? Selle abil võikski defineerida sõna "nunnu" =)
Ja Rafaello Rand kõlab ka üpris paljulubavalt, nii et olen igati nõus, et mu põrsas kannab minu perekonnanime.
Aga nüüd tähtsama juurde:
Lugupeetud jõulukingid.co.uk!
Saime kätte teie panderolli ning oleme ülirõõmsad. Mina sellepärast, et mul on nüüd võimalus käia oma lemmikfilmiga inimesi tüütamas ja siga sellepärast, et lõpuks ometi sai keegi aru, et ka posti teel võib talle piparkooke saata ;) Sa oleksid pidanud sea nägu nägema, kui ma tolle pisema ümbriku tema nina (see on siis kärsa) ees avasin. Saba käis nagu propeller ja silmad särasid. Ma arvan, et koeraomanikud, kes oma loomadele jõulu ajal kuuse alla kingitusi on teinud, mõistavad, millest ma räägin.
Igatahes, kuna mul kusagile mujale neid tänusõnu suunata pole, siis kasutan võimalust ja edastan need siinsamas. See oli täiesti ootamatu ja tõeliselt vahva jõulukink. Very thoughtful of you, mr. TVP. Et kui te järgmiste jõulude ajal sooviksite notsu kärsajäljega tervituskaarti näiteks, siis teate isegi, mida teha.
Aga mina sain ühe hilinenud jõulukingi. Õigemini mitte kink ei hilinenud, vaid mina hilinesin selle kättesaamises. Läksin tööjuurde postkastist posti eemaldama, et see puhkuse ajal umbe ei läheks ja esimene asi, mis mulle sealt sõna otseses mõttes sülle potsatas, oli ümbrik, millel adressaadiks "Hr. ja Pr. Rand". Ma esimese asjana tahtsin kohe protesteerima hakata, et mis härra, kus härra, pole olemas mingit härra Randa, aga veidi aja pärast sain teada, et viidatud oli mu põssale hoopis. May I just point out, kui armas see on, kui saadetakse kiri vms. mulle JA põssale? Selle abil võikski defineerida sõna "nunnu" =)
Ja Rafaello Rand kõlab ka üpris paljulubavalt, nii et olen igati nõus, et mu põrsas kannab minu perekonnanime.
Aga nüüd tähtsama juurde:
Lugupeetud jõulukingid.co.uk!
Saime kätte teie panderolli ning oleme ülirõõmsad. Mina sellepärast, et mul on nüüd võimalus käia oma lemmikfilmiga inimesi tüütamas ja siga sellepärast, et lõpuks ometi sai keegi aru, et ka posti teel võib talle piparkooke saata ;) Sa oleksid pidanud sea nägu nägema, kui ma tolle pisema ümbriku tema nina (see on siis kärsa) ees avasin. Saba käis nagu propeller ja silmad särasid. Ma arvan, et koeraomanikud, kes oma loomadele jõulu ajal kuuse alla kingitusi on teinud, mõistavad, millest ma räägin.
Igatahes, kuna mul kusagile mujale neid tänusõnu suunata pole, siis kasutan võimalust ja edastan need siinsamas. See oli täiesti ootamatu ja tõeliselt vahva jõulukink. Very thoughtful of you, mr. TVP. Et kui te järgmiste jõulude ajal sooviksite notsu kärsajäljega tervituskaarti näiteks, siis teate isegi, mida teha.
reede, detsember 29, 2006
Pisikesest kaheaastasest on saanud pisike kahe ja poole aastane, kes ei väsi mind üllatamast. Täna näiteks tulime lasteaiast, pidime autoga garaažhi sisse sõitma. Väravad ja garaažhiuks avanevad ja sulguvad puldi abil. Nuppudele peab vajutama, nohh. Palusin pudinal pult mu käekotist aegsasti välja otsida, mida ta ka ilma pikema palumiseta tegi. Ta on meil üldse väga abivalmis. Nii kui midagi on, jookseb kohale ja ütleb valjul häälel "Ma AITAN!"
Värava taha jõudnud, palusin pulti enda kätte, kuid pudin oli veendunud, et saab ka ise vajutamisega hakkama. Mis ma ikka lapsega vaidlen? Nii pisikeste näpukeste vahel see pult puruks niikuinii ei lähe, nii et ainuke juhtuda võiv jama oleks olnud väravate vahele kinnijäämine. Mis on üpris ebatõenäoline, seega lubasin lapsel ennast puldi kasutamisel aidata. Juba lasteaias kinnaste ja saabaste kätte-jalga panemisel tekkis mul kuri kahtlus, et pisiõde teeb vist juba vasakul ja paremal poolel vahet. Puldi kahe nupu käsitsemisel näitas ta igatahes üles ülimat nupukust ning nii olimegi varsti garaažhis.
Järgnes dialoog:
mina: "Kuule, anna see pult mulle nüüd tagasi."
pisiõeke: "Las see jääda parem minu kätte."
mina (imestunult): "Miks nii?"
pisiõeke: "Sinu käest võib see ära kaduda."
mina: "Oled sa kindel?"
pisiõeke: "Jah, oota, las ma nüüd panen värava kinni."
Olin kuulekas ja ootasin, kuni mu väike õde garaažhiukse ja väravad kinni pani. Puldiga. Parempoolse ja vasakpoolse nupu abil.Vahetevahel jääb selline mulje, et kui sellel pisikesel putukal oleks kasutada kogu minu sõnavara, siis võiks juba üpris tõsised jutuajamised maha pidada. Ootan veel paar aastat ja küsin ta käest siis nõu, millist eriala magistrantuuri õppima minna ja millist pensionikindlustuse fondi valida.
Värava taha jõudnud, palusin pulti enda kätte, kuid pudin oli veendunud, et saab ka ise vajutamisega hakkama. Mis ma ikka lapsega vaidlen? Nii pisikeste näpukeste vahel see pult puruks niikuinii ei lähe, nii et ainuke juhtuda võiv jama oleks olnud väravate vahele kinnijäämine. Mis on üpris ebatõenäoline, seega lubasin lapsel ennast puldi kasutamisel aidata. Juba lasteaias kinnaste ja saabaste kätte-jalga panemisel tekkis mul kuri kahtlus, et pisiõde teeb vist juba vasakul ja paremal poolel vahet. Puldi kahe nupu käsitsemisel näitas ta igatahes üles ülimat nupukust ning nii olimegi varsti garaažhis.
Järgnes dialoog:
mina: "Kuule, anna see pult mulle nüüd tagasi."
pisiõeke: "Las see jääda parem minu kätte."
mina (imestunult): "Miks nii?"
pisiõeke: "Sinu käest võib see ära kaduda."
mina: "Oled sa kindel?"
pisiõeke: "Jah, oota, las ma nüüd panen värava kinni."
Olin kuulekas ja ootasin, kuni mu väike õde garaažhiukse ja väravad kinni pani. Puldiga. Parempoolse ja vasakpoolse nupu abil.Vahetevahel jääb selline mulje, et kui sellel pisikesel putukal oleks kasutada kogu minu sõnavara, siis võiks juba üpris tõsised jutuajamised maha pidada. Ootan veel paar aastat ja küsin ta käest siis nõu, millist eriala magistrantuuri õppima minna ja millist pensionikindlustuse fondi valida.
neljapäev, detsember 28, 2006
V says:
appi
V says:
kell sai juba 1
C says:
eksole
C says:
nii need naised on - ei lase magada
V says:
selles pole probleem
C says:
milles siis?
V says:
ülemus ka ei lase tööjuures
Nii tore on naeru mugistada taas kord. Isegi kõik öösel telkust näidatavad komöödiaseriaalid ajavad laginal naerma. Kui nii edasi läheb, ei saa naabrid varsti enam rahulikult magada öösiti, sest üks muudkui naerab kõrvalkorteris =D
appi
V says:
kell sai juba 1
C says:
eksole
C says:
nii need naised on - ei lase magada
V says:
selles pole probleem
C says:
milles siis?
V says:
ülemus ka ei lase tööjuures
Nii tore on naeru mugistada taas kord. Isegi kõik öösel telkust näidatavad komöödiaseriaalid ajavad laginal naerma. Kui nii edasi läheb, ei saa naabrid varsti enam rahulikult magada öösiti, sest üks muudkui naerab kõrvalkorteris =D
kolmapäev, detsember 27, 2006
Ahoi! Leidub siin veel selliseid split personality`ga hulle, kes suudavad kõigepealt vaadata tund aega selliseid fotosid http://www.alegruzza.com/en_immag.html , et seejärel tund aega kaifida Marilyn Mansonit?
Ja eile ma veel mõtisklesin selle üle, miks mõni kindel inimene kutsub mind väikeseks kuradikeseks ja mõni teine kindel inimene ingliks...
Need fotod kuuluvad ühele toredale Itaalia noormehele, kel oli julgust minuga Skype`is nõu küsimise eesmärgil tutvust sobitada, kuigi mul on seal üleval suur punaste trükitähtedega hoiatussilt stiilis "Õrr-lõrr, kui sa pole mu tuttav, siis hoia heaga eemale!"
Hoolimata hoiatusest satub minu Skype`i listi ülepäeviti igast kummalisi olendeid, keda ilmselt ei koti eriti, et nemad mind eriti ei koti, pardon my French. Vahetevahel olen sunnitud "uued tulijad" vastu võtma, kuna ma lihtsalt ei saa nime järgi aru, kas tegemist on mõne minu sõbraga vai mette. Türklastel, õnneks, on kombeks oma päritolumaa kohta mitte valetada =P Ja hindude nimed on ka luckily for me päris hästi tuvastatavad (pole au ühtegi hindut tunda). Kaks korda elus on ka nii juhtunud, et olen lisanud listi võhivõõra inimese ja ta sinna peale esialgset uurimustööd ka jätnud. Täna oli siis see teine kord. Nagu ma Alessandrole ka ütlesin - it`s the brains that make the difference.
Alessandro fotod mahuvad sahtlisse, kuhu on peale kirjutatud "puhastusvahendid hingele". Need meenutavad mulle jõululaupäeva õhtut, kui tädimees tõi ülakorruselt gloobuse, sest tekkis küsimus, kus asuvad mingid saared. Kui gloobuse lõpuks oma kätte keerutamiseks sain, tabas mind peale esialgset vasikavaimustust kiisuahastus. My gosh, ma ei jõua elusees kõiki neid kohti läbi käia! What`s the point in even trying? Kui millegi kohta saab öelda "rõõmsalt masendav", siis see tunne, mis mind haarab gloobust keerutades, ongi just see.
See esitaja kinkis mulle 2. jõulupühal paar toredat rida ühe põhimehe kohta (palun ette vabandust oma jumalasulastest tuttavate ees):
The only good God is a dead God.
The only God good for me.
The only good God is a dead God, baby.
The only damn God I need.
(Marilyn Manson - Dead God)
Need read omakorda tuletasid mulle meelde ühe aastake tagasi kuuldud ütlemise. Kelle suust see kukkus, on tänaseks kahjuks unustusse vajunud. Seda mäletan küll, et tegemist oli vastusega ühe väikese lapse küsimusele "Who is God?". Kõlas see aga järgmiselt: "If you want sth. REALLY BAD then God is the guy who makes it so that you won`t get it."
=) Nii. Toetan selja vastu tooli seljatuge, sirutan jalad välja, ristan parema ja vasaku käe sõrmed ning jään materdamist ootama. Bring it on!
PS. Kui tahate oma hinge suu kaudu välja karata, siis make sure, et teil on läheduses mingi arvestatav helisüsteem ja tõmmake omale netist Marilyn Mansoni
a) Mobscene
b) Last
c) Scaredy Cat
d) You Spin Me Right Round
(Viimane, muide, on geniaalne näide sellest, kuidas mõni lugu võib mingisse muusse stiili panduna isegi etemaks muutuda).
Selliseid tuntud get-rid-of-your-head lugusid nagu Disposable Teens ja Rock Is Dead ma üldse ei mainigi.
Küll ma kuulan varsti taas neid nunnusid lugusid ka. Praegu on jõulud - kuidagi tuleb ju tasakaalustada ;)
Ja eile ma veel mõtisklesin selle üle, miks mõni kindel inimene kutsub mind väikeseks kuradikeseks ja mõni teine kindel inimene ingliks...
Need fotod kuuluvad ühele toredale Itaalia noormehele, kel oli julgust minuga Skype`is nõu küsimise eesmärgil tutvust sobitada, kuigi mul on seal üleval suur punaste trükitähtedega hoiatussilt stiilis "Õrr-lõrr, kui sa pole mu tuttav, siis hoia heaga eemale!"
Hoolimata hoiatusest satub minu Skype`i listi ülepäeviti igast kummalisi olendeid, keda ilmselt ei koti eriti, et nemad mind eriti ei koti, pardon my French. Vahetevahel olen sunnitud "uued tulijad" vastu võtma, kuna ma lihtsalt ei saa nime järgi aru, kas tegemist on mõne minu sõbraga vai mette. Türklastel, õnneks, on kombeks oma päritolumaa kohta mitte valetada =P Ja hindude nimed on ka luckily for me päris hästi tuvastatavad (pole au ühtegi hindut tunda). Kaks korda elus on ka nii juhtunud, et olen lisanud listi võhivõõra inimese ja ta sinna peale esialgset uurimustööd ka jätnud. Täna oli siis see teine kord. Nagu ma Alessandrole ka ütlesin - it`s the brains that make the difference.
Alessandro fotod mahuvad sahtlisse, kuhu on peale kirjutatud "puhastusvahendid hingele". Need meenutavad mulle jõululaupäeva õhtut, kui tädimees tõi ülakorruselt gloobuse, sest tekkis küsimus, kus asuvad mingid saared. Kui gloobuse lõpuks oma kätte keerutamiseks sain, tabas mind peale esialgset vasikavaimustust kiisuahastus. My gosh, ma ei jõua elusees kõiki neid kohti läbi käia! What`s the point in even trying? Kui millegi kohta saab öelda "rõõmsalt masendav", siis see tunne, mis mind haarab gloobust keerutades, ongi just see.
See esitaja kinkis mulle 2. jõulupühal paar toredat rida ühe põhimehe kohta (palun ette vabandust oma jumalasulastest tuttavate ees):
The only good God is a dead God.
The only God good for me.
The only good God is a dead God, baby.
The only damn God I need.
(Marilyn Manson - Dead God)
Need read omakorda tuletasid mulle meelde ühe aastake tagasi kuuldud ütlemise. Kelle suust see kukkus, on tänaseks kahjuks unustusse vajunud. Seda mäletan küll, et tegemist oli vastusega ühe väikese lapse küsimusele "Who is God?". Kõlas see aga järgmiselt: "If you want sth. REALLY BAD then God is the guy who makes it so that you won`t get it."
=) Nii. Toetan selja vastu tooli seljatuge, sirutan jalad välja, ristan parema ja vasaku käe sõrmed ning jään materdamist ootama. Bring it on!
PS. Kui tahate oma hinge suu kaudu välja karata, siis make sure, et teil on läheduses mingi arvestatav helisüsteem ja tõmmake omale netist Marilyn Mansoni
a) Mobscene
b) Last
c) Scaredy Cat
d) You Spin Me Right Round
(Viimane, muide, on geniaalne näide sellest, kuidas mõni lugu võib mingisse muusse stiili panduna isegi etemaks muutuda).
Selliseid tuntud get-rid-of-your-head lugusid nagu Disposable Teens ja Rock Is Dead ma üldse ei mainigi.
Küll ma kuulan varsti taas neid nunnusid lugusid ka. Praegu on jõulud - kuidagi tuleb ju tasakaalustada ;)
teisipäev, detsember 26, 2006
Veidi filmidest
Ei arvanud, et nii kujuneb, aga täna vaatasin terve õhtu filme, pool ööd veel otsa.
Mainimisväärne miinus: animatsioon nimega Shrek 2. Ei, mitte film ise, vaid eesti keeles pealeloetu/-lauldu. Teate, ma ei ole kõrvaväärakas, aga kui ma mingitel momentidel isegi oma emakeelest aru ei saa, siis on midagi viga. Rääkimata sellest, et Eesti näitlejad lihtsalt ei suuda välismaistele multifilmidele usutavalt teksti peale lugeda, on see teinekord ka segane ja kehva diktsiooniga. Krussi arvamus ühtis minu omaga, nii et see pole lihtsalt sapi pritsimine, mida ma praegu teen. Pealegi, Lepatriinude jõulud tuleb neil väga hästi välja. Ilmselt, kuna osad on spetsiaalselt nende jaoks kirjutatud, mitte puiselt mingist muust keelest sõna-sõnalt ümber tõlgitud.
Mainimisväärne pluss: öine mängufilm The Four Seasons. Ma loodan, et ei see, kes mulle hüüdnimeks ingel andis ega ka inglid ise ja ka mitte kuradikesed ega grandioossed kuradid ei solvunud selle peale, et ma nad msn-s hooletusse jätsin. Ma lihtsalt ei suutnud oma silmi enam ekraanilt pöörata. Harva, kui üks film midagi sellist suudab. Kusjuures, märkimist väärt on ka fakt, et see film on valmistet tervelt aasta enne minu sündi. Ja mina olen juba veidi üle kuuekümne.
Igatahes tõsiselt armas film oli. Sisukas, õpetlik, naerutav ning kohati ka nukrust tekitav. Mulle väga-väga meeldis ja praegusel hetkel tunnen kahjumeelt, et nii vanu filme laenutustest leida pole võimalik.
Kuulutan välja võistluse sellele sissekandele sobiva lõppsõna leidmiseks. Sest igast eesti keele ja kirjanduse õpetajatele kindlasti ei meeldiks, kui ma selle siia tühjusse rippuma jätan lihtsalt, aga minul on kell 4 öösel ja aeg hakata tudile minekuks valmistuma.
Iadööd!
Ei arvanud, et nii kujuneb, aga täna vaatasin terve õhtu filme, pool ööd veel otsa.
Mainimisväärne miinus: animatsioon nimega Shrek 2. Ei, mitte film ise, vaid eesti keeles pealeloetu/-lauldu. Teate, ma ei ole kõrvaväärakas, aga kui ma mingitel momentidel isegi oma emakeelest aru ei saa, siis on midagi viga. Rääkimata sellest, et Eesti näitlejad lihtsalt ei suuda välismaistele multifilmidele usutavalt teksti peale lugeda, on see teinekord ka segane ja kehva diktsiooniga. Krussi arvamus ühtis minu omaga, nii et see pole lihtsalt sapi pritsimine, mida ma praegu teen. Pealegi, Lepatriinude jõulud tuleb neil väga hästi välja. Ilmselt, kuna osad on spetsiaalselt nende jaoks kirjutatud, mitte puiselt mingist muust keelest sõna-sõnalt ümber tõlgitud.
Mainimisväärne pluss: öine mängufilm The Four Seasons. Ma loodan, et ei see, kes mulle hüüdnimeks ingel andis ega ka inglid ise ja ka mitte kuradikesed ega grandioossed kuradid ei solvunud selle peale, et ma nad msn-s hooletusse jätsin. Ma lihtsalt ei suutnud oma silmi enam ekraanilt pöörata. Harva, kui üks film midagi sellist suudab. Kusjuures, märkimist väärt on ka fakt, et see film on valmistet tervelt aasta enne minu sündi. Ja mina olen juba veidi üle kuuekümne.
Igatahes tõsiselt armas film oli. Sisukas, õpetlik, naerutav ning kohati ka nukrust tekitav. Mulle väga-väga meeldis ja praegusel hetkel tunnen kahjumeelt, et nii vanu filme laenutustest leida pole võimalik.
Kuulutan välja võistluse sellele sissekandele sobiva lõppsõna leidmiseks. Sest igast eesti keele ja kirjanduse õpetajatele kindlasti ei meeldiks, kui ma selle siia tühjusse rippuma jätan lihtsalt, aga minul on kell 4 öösel ja aeg hakata tudile minekuks valmistuma.
Iadööd!
esmaspäev, detsember 25, 2006
On üks kettkiri, mida ma olen oma e-posti hulgast avastanud vist küll rohkem kui kümme korda. See oli üks esimesi kettkirju, mille ma omale e-postkasti soetades sain ning see saabub siiani vahetevahel "ringiga minuni tagasi", kuigi ma juba ammu seda enam kellelegi ei edasta. Väidetavalt on selles sisalduva kokku pannud Dalai-Laama, aga see väide on suhteliselt kaheldav. Võibolla on ta neid sõnu kunagi lausunud, mina seda ei tea. Aga ma tean, et see on vist küll ainuke kettkiri, kus sees leidub tõesti mõningast väärt lugemist. Üks rida on mul unepealt peas: When you lose, make sure you don`t lose the lesson.
So I`m trying real hard not to lose all those lessons I learned from all this. Kui ainult seda mälu-mälukest antaks...
So I`m trying real hard not to lose all those lessons I learned from all this. Kui ainult seda mälu-mälukest antaks...
pühapäev, detsember 24, 2006
Hõu-hõu-hõu!!!
Selle asemel, et saata laiali meeletu kogus Hoops`i ja YoYo e-kaarte (te teate, mida peab tegema, saamaks teada, kes need veel on), otsustasin oma jõulusoovid teile siia kirja panna. Sest see peotäis inimesi, kes ei loe eestikeelset teksti või ei oma internetis käimise oskust, on oma kaardid juba kätte saanud.
Nii.
Paljud kisavad, et jõulud on kole aeg, sest peab kohustuslikke kingitusi tegema. Ma keeraksin selle väite natuke kummuli ning ütleksin, et jõulud on tore aeg, sest enamusel tagasihoidlikest eestlastest, kel muidu puudub ettekääne või ajaline ressurss selleks, et oma kallitele kinke valmistada, on jõulude ajal vähemalt üks neist olemas.
Aga kõige suurema kingi saame me teha iseendile. Kinkida endale jõuludeks südamerahu ja olla koos mõnusate inimestega. Kui vähegi võimalik. Tsiteerides minu musta venda: I don`t celebrate the religion but it is a great opportunity to hang out with family and friends and reflect on 2006.
Minu soov on, et teil kõigil oleks jõulude ajal keegi sama armas kaisutamiseks ja koos jõulupuu ümber ajamiseks, nagu minul. Olgu ta siis roosa või sinine või kasvõi neoonroheline =)
Vahvaid jõulupühi, ruikk-brögönökk-ruikk!!!
Selle asemel, et saata laiali meeletu kogus Hoops`i ja YoYo e-kaarte (te teate, mida peab tegema, saamaks teada, kes need veel on), otsustasin oma jõulusoovid teile siia kirja panna. Sest see peotäis inimesi, kes ei loe eestikeelset teksti või ei oma internetis käimise oskust, on oma kaardid juba kätte saanud.
Nii.
Paljud kisavad, et jõulud on kole aeg, sest peab kohustuslikke kingitusi tegema. Ma keeraksin selle väite natuke kummuli ning ütleksin, et jõulud on tore aeg, sest enamusel tagasihoidlikest eestlastest, kel muidu puudub ettekääne või ajaline ressurss selleks, et oma kallitele kinke valmistada, on jõulude ajal vähemalt üks neist olemas.
Aga kõige suurema kingi saame me teha iseendile. Kinkida endale jõuludeks südamerahu ja olla koos mõnusate inimestega. Kui vähegi võimalik. Tsiteerides minu musta venda: I don`t celebrate the religion but it is a great opportunity to hang out with family and friends and reflect on 2006.
Minu soov on, et teil kõigil oleks jõulude ajal keegi sama armas kaisutamiseks ja koos jõulupuu ümber ajamiseks, nagu minul. Olgu ta siis roosa või sinine või kasvõi neoonroheline =)
Vahvaid jõulupühi, ruikk-brögönökk-ruikk!!!
laupäev, detsember 23, 2006
Küsimus suurele ringile: kas keegi veel peale minu on saanud juba mitmendat aastat järjest Ken-Martti Vaherilt jõulukaardi?
Kuidagi kummaline. Ma ei ole teda kunagi valinud, klubis pole ma temaga jalga keerutamas käinud, Orkutis sõpsiks pole lisanud, rate.ee-s pole tema pilte hinnanud =D Miks saadab noormees nimega Ken-Martti mulle jõulukaarte?
Nii palju küsimusi, kuid vastust ei ühtegi. Või siiski...? Küllap saadab Kennukene mulle jõulukaarti ja uueaastatervitusi sel lihtsal põhjusel, et ta ei tea, millal minu sünnipäev on. Kui ta teaks, saadaks ta hoopis sünnipäevaõnnitlusi.
Kulla Ken-Martti! Minu sünnipäev on veebruarikuu seitsmeteistkümnendamal pääval. Nüüd sa siis tead. Ja kuna sa oma aadressi ümbriku tagaküljele unustasid kirjutada, siis hääd jõulu sullegi!
Kuidagi kummaline. Ma ei ole teda kunagi valinud, klubis pole ma temaga jalga keerutamas käinud, Orkutis sõpsiks pole lisanud, rate.ee-s pole tema pilte hinnanud =D Miks saadab noormees nimega Ken-Martti mulle jõulukaarte?
Nii palju küsimusi, kuid vastust ei ühtegi. Või siiski...? Küllap saadab Kennukene mulle jõulukaarti ja uueaastatervitusi sel lihtsal põhjusel, et ta ei tea, millal minu sünnipäev on. Kui ta teaks, saadaks ta hoopis sünnipäevaõnnitlusi.
Kulla Ken-Martti! Minu sünnipäev on veebruarikuu seitsmeteistkümnendamal pääval. Nüüd sa siis tead. Ja kuna sa oma aadressi ümbriku tagaküljele unustasid kirjutada, siis hääd jõulu sullegi!
reede, detsember 22, 2006
Tavalistel päevadel avaneb meie viiendal korrusel asuva kontori aknast lihtsalt ilus vaade. Männimets. Kui laua tagant püsti tõusta, näeb olenevalt aastaajast mõnda liivast või lumist nõlva ka. Ja hästi palju taevast. Selleks, et inimesi näha, tuleks päris aknalauale ronida, aga kuna printerid ja makk jms. kilakola on ees, siis ei käi meist keegi reeglina aknalaua peal istumas.
Vahetevahel ma mõtlen, et that`s probably one of those things that is keeping me from going insane - tõstad töölaua taga istudes pilgu ja vaatad elusuuruses piltpostkaarti.
Aga vahetevahel ei ole see vaade ilus. Vahetevahel on hoopis hingematvalt kaunis. Nagu näiteks viimasel kolmel õhtupoolikul. Ehk siis tunnike enne tööpäeva lõppu. Taevas oli punakasroosakaslillakasoranž, mustrid vahetusid iga natukese aja tagant. Aeglaselt aga kindlalt.
Esimesel korral, kui seda nägin, tõusin laua tagant püsti ning jäin lummatult aknast avanevat ilmutust tunnistama. Paistis, nagu oleks saabunud maailma kauneim maailma lõpp. Midagi nii ilusat ja rahustavat on raske välja mõelda. Oleks mul tööjuures veebkämm, oleks saanud teistegagi jagada. Ja ma ausõna ei osanud oodata, et see kordub veel kahel õhtul. Aga nii nende ilusate kogemustega kipubki olema - olles ühe korra tunnistajaks millelegi meeletult ilusale, tundub, et teist korda ju SELLINE asi ometi tagasi tulla ei saa. Tore oleks, muidugi, loomulikult, aga kui tõenäoline see on, et just sellesama akna taga rullib end taas kord lahti võimatult suur taevas, millel ei olegi lõppu? Mille värv on nii muinasjutuline, et kui keegi üritaks päriselus seda maalida, naeraksid teised ta välja, öeldes, et sellist taevast ei leidu tegelikult kusagil maailmas..?
Ma ei ole kunagi tahtnud omada inimesi ega kontrollida situatsioone. Mulle meeldib neid kogeda ehedalt, nii, nagu nad tulevad ja on. Aga seekord, küll vaid hetkeks, kuid siiski, viirastus mulle, kuidas ma sirutasin käe ettepoole ja püüdsin õhku haarata. Tahtsin tõmmata sõrmedega enda poole akna taga toimuvat, pigistada pihku see punakasroosakaslillakasoranž taevalik tunne. Pista sind taskusse, oodata, kuni sa lõpetad siplemise, võtta siis välja ja öelda sulle, et sa oled mõõtmatult kaunis, kuigi ma ei tea, et keegi peale minu oleks seda veel näinud ja kuigi ma ei tea, kas sa usuksid mind.
Oleks ma olnud targem, oleksin hankinud foto- või videokaamera ja püüdnud seda taevast jäädvustada.
Oleks ma olnud targem, oleksin õigel ajal teinud ja öelnud õigeid asju nii, et see punakasroosakaslillakasoranž taevas poleks keskelt lõhki kärisenud ja jätnud mind tunnistajaks sellele, kuidas ilusad olukorrad ja ilusad inimesed ei kesta.
See on sulle. Sa ju tead, et see on sulle.
Kuna sa ei lubanud mul öelda kõike, mida ma tahtsin, siis loodan, et see kirjatükk leiab su hea tervise juures, rõõmsas meeleolus, koos nendega, kellega sa tahaksid kõige enam koos olla.
Ja ma tõesti, siiralt loodan, et võibolla ühel heal päeval õnnestub sul tabada sedasama taevast, mida mina nägin.
And maybe you will be able to capture it.
Mina jään siia, oma värviliste mälestustega. Ootama uut inimest ja uut taevast, mis oleksid niisama kirkad, värvikirevad ja hämmastavad oma petlikus puhtuses. Ehk juhtub kunagi veel? Kes teab...
Vahetevahel ma mõtlen, et that`s probably one of those things that is keeping me from going insane - tõstad töölaua taga istudes pilgu ja vaatad elusuuruses piltpostkaarti.
Aga vahetevahel ei ole see vaade ilus. Vahetevahel on hoopis hingematvalt kaunis. Nagu näiteks viimasel kolmel õhtupoolikul. Ehk siis tunnike enne tööpäeva lõppu. Taevas oli punakasroosakaslillakasoranž, mustrid vahetusid iga natukese aja tagant. Aeglaselt aga kindlalt.
Esimesel korral, kui seda nägin, tõusin laua tagant püsti ning jäin lummatult aknast avanevat ilmutust tunnistama. Paistis, nagu oleks saabunud maailma kauneim maailma lõpp. Midagi nii ilusat ja rahustavat on raske välja mõelda. Oleks mul tööjuures veebkämm, oleks saanud teistegagi jagada. Ja ma ausõna ei osanud oodata, et see kordub veel kahel õhtul. Aga nii nende ilusate kogemustega kipubki olema - olles ühe korra tunnistajaks millelegi meeletult ilusale, tundub, et teist korda ju SELLINE asi ometi tagasi tulla ei saa. Tore oleks, muidugi, loomulikult, aga kui tõenäoline see on, et just sellesama akna taga rullib end taas kord lahti võimatult suur taevas, millel ei olegi lõppu? Mille värv on nii muinasjutuline, et kui keegi üritaks päriselus seda maalida, naeraksid teised ta välja, öeldes, et sellist taevast ei leidu tegelikult kusagil maailmas..?
Ma ei ole kunagi tahtnud omada inimesi ega kontrollida situatsioone. Mulle meeldib neid kogeda ehedalt, nii, nagu nad tulevad ja on. Aga seekord, küll vaid hetkeks, kuid siiski, viirastus mulle, kuidas ma sirutasin käe ettepoole ja püüdsin õhku haarata. Tahtsin tõmmata sõrmedega enda poole akna taga toimuvat, pigistada pihku see punakasroosakaslillakasoranž taevalik tunne. Pista sind taskusse, oodata, kuni sa lõpetad siplemise, võtta siis välja ja öelda sulle, et sa oled mõõtmatult kaunis, kuigi ma ei tea, et keegi peale minu oleks seda veel näinud ja kuigi ma ei tea, kas sa usuksid mind.
Oleks ma olnud targem, oleksin hankinud foto- või videokaamera ja püüdnud seda taevast jäädvustada.
Oleks ma olnud targem, oleksin õigel ajal teinud ja öelnud õigeid asju nii, et see punakasroosakaslillakasoranž taevas poleks keskelt lõhki kärisenud ja jätnud mind tunnistajaks sellele, kuidas ilusad olukorrad ja ilusad inimesed ei kesta.
See on sulle. Sa ju tead, et see on sulle.
Kuna sa ei lubanud mul öelda kõike, mida ma tahtsin, siis loodan, et see kirjatükk leiab su hea tervise juures, rõõmsas meeleolus, koos nendega, kellega sa tahaksid kõige enam koos olla.
Ja ma tõesti, siiralt loodan, et võibolla ühel heal päeval õnnestub sul tabada sedasama taevast, mida mina nägin.
And maybe you will be able to capture it.
Mina jään siia, oma värviliste mälestustega. Ootama uut inimest ja uut taevast, mis oleksid niisama kirkad, värvikirevad ja hämmastavad oma petlikus puhtuses. Ehk juhtub kunagi veel? Kes teab...
neljapäev, detsember 21, 2006
kolmapäev, detsember 20, 2006
Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks lumi juba lännu pole, et minu lubadusest lumi kaotada on möödunud juba kakskendneli hash, siis ma tsiteeriksin Ewan McGregori tegelaskuju ühest najakast filmist A Life Less Ordinary: "Well, I`m doing my best under very difficult circumstances!"
=)
Nähtus nimega lumi möödub, olge rahulikud.
=)
Nähtus nimega lumi möödub, olge rahulikud.
teisipäev, detsember 19, 2006
esmaspäev, detsember 18, 2006
Tervitused Amatöörahistajate MTÜ-le!
See oli nüüd küll tore üllatus =D
What a perfect way to start one`s Monday morning =)
Kui sa veel aru ei saanud (Jan Uuspõld väitis, et meestele tuleb kõik puust ette meisterdada ja punaseks maalida), siis sa tegid mu väga õnnelikuks =) Aitähh!!
Muide, kuidas sulle endale kõnealune soundtrack meeldis? Kui selle plaadi alusel otsustada, on Soome hiphop ja räpp täiesti tasemel. Ju?
Ja ega Noor Taimetoitlane juhuslikult filmi ennast vaatamas ei käinud? Mu jagatud rõõm oleks kahekordne, kui teaksin, et keegi peale Ru: ja minu seda veel näinud on.
See oli nüüd küll tore üllatus =D
What a perfect way to start one`s Monday morning =)
Kui sa veel aru ei saanud (Jan Uuspõld väitis, et meestele tuleb kõik puust ette meisterdada ja punaseks maalida), siis sa tegid mu väga õnnelikuks =) Aitähh!!
Muide, kuidas sulle endale kõnealune soundtrack meeldis? Kui selle plaadi alusel otsustada, on Soome hiphop ja räpp täiesti tasemel. Ju?
Ja ega Noor Taimetoitlane juhuslikult filmi ennast vaatamas ei käinud? Mu jagatud rõõm oleks kahekordne, kui teaksin, et keegi peale Ru: ja minu seda veel näinud on.
pühapäev, detsember 17, 2006
Seekordne pidu Hed Kandi pidudesarjast ehk Disco Kandi oli märksa kehvem kui eelmine (ma tõesti soovin, et võiksin väita vastupidist, aga luisata ei ole ilus). Häid ja väga häid palasid tuli seegi kord, aga nende voolavus ja poiste miksimise oskus jätsid soovida. Ühtlasi jättis soovida ka klubi riietehoiupoisi ning nurgataguse baari teenindajanna töö. Ilmselt juhtus ühe õhtu peale lihtsalt liiga palju algajaid kokku.
Õnneks leidus ka sellist, mis soovida ei jätnud. Puldipoisid olid eeskujulikult riides ja olid üldse sellised (pardon my language) nummid mõmmikud. Sellised, keda tahaks kallistada ja kallistama jäädagi =P
Ja peokaaslane oli kahh timm. Kursaõega käisime. Nii tore on tantsimas käia selliste inimestega, kes ei kipu keset pidu koju ega taha diivani või tooli peale istuma minna isegi siis, kui jalatallad mitmetunnisest järjestikusest tantsukepsutamisest juba tulesädemeid välja pilluvad. Ainult kokteilide osas oli meil totaalselt erinev maitse ja ma loodan, et mul ei lähe kunagi meelest, et Anneli soovitusi ei maksa baarijärjekorras seistes kuulata =)
Pärast pidu käisime veel toda burritobussi tshekkimas, mida ma juba neli kuud olen tahtnud külastada, aga mis töötab ainult nädalavahetuseti ja ka siis vaid öösiti ja kust isegi minu pidutsemistrajektoor senini üle pole sattunud jooksma. Kanaburrito oli kahjuks otsa saanud, seega pidime leppima tuunikalaburritoga, mis minu arvates polnud just eriline asi. Kui arvestada hinda (54 krooni ühe kabanossi mõõdus burrito eest), siis tundub tase veelgi madalam. Asjaolu, et Birminghamis pakutav burrito oli megamaitsev, see siin Mere pst. & Viru tn. nurgal aga kuidagi lahja, paneb mõtlema, et kas põhjus lasub selles, et Birminghamis käkkasid burritobussis toitu kokku mingid Mehhiko tõugu inimesed või hoopis selles, et meie päikesevalgusest hüljatud riik asub Mehhikost veelgi kaugemal kui Juukei ja külm lõõtsuv tuul suudab kogu "flava" tee peal minema pühkida...
Burritod kõhtu ahmitud, komberdasime oma äratapetud jalgadega kolm sammu majanurga poole, et tuul saba alt sisse ei vuhiseks ja tellisime takso, mis tuli õnneks sõna otseses mõttes kohe (selles mõttes on pidutsemist hommikul kell 6 hea lõpetada), nii et me ei pidanud selle enesepiinamisega (loe: oma jalgade kasutamisega) enam liiga kaua tegelema.
Kodus kontrollisin kohe kontsad üle - püsivad saabaste küljes veel küll. Nii et looking forward 2 the next Hed Kandi party =D
***
Ja kellukesesaaga jälgijatele selline uudis, et avastasin kellukestele lisaks kuuse külge riputamisele ja kassile mängida andmisele veel ühe otstarbe - nendega saab loteriipileteid kraapida =P
Õnneks leidus ka sellist, mis soovida ei jätnud. Puldipoisid olid eeskujulikult riides ja olid üldse sellised (pardon my language) nummid mõmmikud. Sellised, keda tahaks kallistada ja kallistama jäädagi =P
Ja peokaaslane oli kahh timm. Kursaõega käisime. Nii tore on tantsimas käia selliste inimestega, kes ei kipu keset pidu koju ega taha diivani või tooli peale istuma minna isegi siis, kui jalatallad mitmetunnisest järjestikusest tantsukepsutamisest juba tulesädemeid välja pilluvad. Ainult kokteilide osas oli meil totaalselt erinev maitse ja ma loodan, et mul ei lähe kunagi meelest, et Anneli soovitusi ei maksa baarijärjekorras seistes kuulata =)
Pärast pidu käisime veel toda burritobussi tshekkimas, mida ma juba neli kuud olen tahtnud külastada, aga mis töötab ainult nädalavahetuseti ja ka siis vaid öösiti ja kust isegi minu pidutsemistrajektoor senini üle pole sattunud jooksma. Kanaburrito oli kahjuks otsa saanud, seega pidime leppima tuunikalaburritoga, mis minu arvates polnud just eriline asi. Kui arvestada hinda (54 krooni ühe kabanossi mõõdus burrito eest), siis tundub tase veelgi madalam. Asjaolu, et Birminghamis pakutav burrito oli megamaitsev, see siin Mere pst. & Viru tn. nurgal aga kuidagi lahja, paneb mõtlema, et kas põhjus lasub selles, et Birminghamis käkkasid burritobussis toitu kokku mingid Mehhiko tõugu inimesed või hoopis selles, et meie päikesevalgusest hüljatud riik asub Mehhikost veelgi kaugemal kui Juukei ja külm lõõtsuv tuul suudab kogu "flava" tee peal minema pühkida...
Burritod kõhtu ahmitud, komberdasime oma äratapetud jalgadega kolm sammu majanurga poole, et tuul saba alt sisse ei vuhiseks ja tellisime takso, mis tuli õnneks sõna otseses mõttes kohe (selles mõttes on pidutsemist hommikul kell 6 hea lõpetada), nii et me ei pidanud selle enesepiinamisega (loe: oma jalgade kasutamisega) enam liiga kaua tegelema.
Kodus kontrollisin kohe kontsad üle - püsivad saabaste küljes veel küll. Nii et looking forward 2 the next Hed Kandi party =D
***
Ja kellukesesaaga jälgijatele selline uudis, et avastasin kellukestele lisaks kuuse külge riputamisele ja kassile mängida andmisele veel ühe otstarbe - nendega saab loteriipileteid kraapida =P
reede, detsember 15, 2006
Üks minu õpilastest soovitas vaadata teleseriaali Dr. House. Arvas, et mulle kindlasti meeldiks. "Jah, muidugi viitsin ma hakata vaatama veel üht seriaali lisaks nendele, mida juba praegu jälgin ja mis on ka väga head," vastasin ma talle.
Nädal tagasi Cinemaniat oodates sattusin aga kogemata soovitatud seriaali lõppu nägema ning olin positiivselt üllatatud.
Peategelane on oma mitte just erilisest sümpaatsusest hoolimata vägagi sümpaatne. Ja see lohutav trip-hopi pala, mis tunnusmuusikaks kõlab, võitis kah südame.
Uued situatsioonid, hea näitlejatöö ka kõrvalosatäitjatelt. Täiesti ostetav asi. Üks tund minu nädalast läheb jälle...
***
Tõe huvides on väga oluline ära märkida, et lugu, mida mina silmas pean, ei ole Massive Attack`i Teardrop, vaid hoopis spetsiaalselt mõnedes "teistes" riikides (väljaspool Ameerikat) näidatavate Dr. House`i osade jaoks loodu.
Rokkstaariga meil juba oli sõbralik vaidlus: tema ütles, et kle, blondi, see on ju Teardrop, mina vastu, et löö või maha, aga ei ole nohh. Ja kumbki oma arvamusest ei taganenud kah. Wikipedia päästis. Internet on ikka üks tore asi.
Nädal tagasi Cinemaniat oodates sattusin aga kogemata soovitatud seriaali lõppu nägema ning olin positiivselt üllatatud.
Peategelane on oma mitte just erilisest sümpaatsusest hoolimata vägagi sümpaatne. Ja see lohutav trip-hopi pala, mis tunnusmuusikaks kõlab, võitis kah südame.
Uued situatsioonid, hea näitlejatöö ka kõrvalosatäitjatelt. Täiesti ostetav asi. Üks tund minu nädalast läheb jälle...
***
Tõe huvides on väga oluline ära märkida, et lugu, mida mina silmas pean, ei ole Massive Attack`i Teardrop, vaid hoopis spetsiaalselt mõnedes "teistes" riikides (väljaspool Ameerikat) näidatavate Dr. House`i osade jaoks loodu.
Rokkstaariga meil juba oli sõbralik vaidlus: tema ütles, et kle, blondi, see on ju Teardrop, mina vastu, et löö või maha, aga ei ole nohh. Ja kumbki oma arvamusest ei taganenud kah. Wikipedia päästis. Internet on ikka üks tore asi.
neljapäev, detsember 14, 2006
Täna hommikul käisin oma pisiõe lastesõime jõulupeo harjutamist vaatamas/kuulamas. Kuna üleeilses Jan Uuspõllu etenduses Ürgmees oli üks kahest põhiväitest see, et kõik naised üritavad informatsiooni koguda (teine väide oli see, et kõik mehed on sitapead), püüan minagi siia reastada, millist informatsiooni ma tollest harjutustunnist sain:
a) Põder elab ikka veel metsa sees mingis majas, mida jänes perioodiliselt külastab ja mille ümber luusib ringi jahimees. Kinnisvara hinnad ei tõuse enam - ma ei mõista, miks see põder ometi kuhugi mujale ei koli. Vähemalt jänesel on 20 aastat kõvasti vedanud, et too jahimees teda veel maha pole nottinud.
b) Aisakellad tilisevad ikka veel täpselt sama kõlaga. Elektro, r`n`b ja breakcore pole oma juuri lasteaedadesse ajanud.
c) Lastega tegelemine tasub vist ära. Te võite ju öelda, et geenid määravad niikuinii suurema osa sellst, millal keegi kõnelema või aisakella laulu laulma hakkab, aga kui ma just väga puusse ei pane, leidus seal küllalt ka selliseid mudilasi, kelle jaoks kodus eriti kellelgi aega ei leidu. Oli jah paista. Ise küll ei tahaks omale koju mingit pisikest pärdikut tekitada, kui pole aega, mida temaga koos veeta. Kuidagi pooliku investeeringuna tunduks see asi mulle.
Ürgmehe etenduse juurde tagasi põigates. Eeskava lõppedes vaatasime Luulega üksteisele otsa ja leidsime, et oleme siiski õnnega koos, et meie tutvusringkonnas etenduses kujutatud "ürgmehi" ei leidu. Ja selliseid naisi, kellest Jan Uuspõld peategelase suu läbi jutustas, oleme ka vaid ööklubide tualettruumides peeglite ees kohanud. Hästi hea tuju tekkis, kui hakkasin mõtlema sellele, et enamus minu meessoost tuttavaid on võimelised millekski hoopis enamaks, kui telekapuldiga "kanalite tapmine", põrandasse kolme augu puurimine või vestluses osalemine paari sõna kaupa. Ja sellised naised, kes ütlevad, et "kõik mehed on sitapead" tahaks ka edaspidi endast võimalikult kaugel hoida =)
Naeru mugistada sai küll, kuigi veidi vähem, kui ümberkaudsed. Meid Luulega vist pole nii lihtne lõbustada? Ma tean, et mina naersin enamus ajast Uuspõllu grimasside ja lavalise väljendusoskuse peale (mõlemad väga head, sündinud koomik), aga need naljad, mille peale ülejäänud saal naeris, muutsid mind hoopis veidi nukraks. Sellised inimesed ongi tegelikult olemas ja nad räägivadki päevad läbi sellist juttu ja käituvad nii, nagu Jan meile ette näitas. Maitea. Ei ole nagu eriti naljakas. Kurb pigem.
Siinkohal tahaks teha vigade paranduse paari nädala eest oma vanatädi küsimusele antud vastuses. Küsimus oli: "Nohh, kas siis peigmehi kah on?"
Minu esialgne vastus: "Kvantiteeti on, aga kvaliteet jätab soovida."
Minu vastus pärast Jan Uuspõllu ühemehe lavastuse vaatamist: "On ikka ja suht kvaliteetsed kah teised. Lihtsalt mina ei oska neid hinnata."
a) Põder elab ikka veel metsa sees mingis majas, mida jänes perioodiliselt külastab ja mille ümber luusib ringi jahimees. Kinnisvara hinnad ei tõuse enam - ma ei mõista, miks see põder ometi kuhugi mujale ei koli. Vähemalt jänesel on 20 aastat kõvasti vedanud, et too jahimees teda veel maha pole nottinud.
b) Aisakellad tilisevad ikka veel täpselt sama kõlaga. Elektro, r`n`b ja breakcore pole oma juuri lasteaedadesse ajanud.
c) Lastega tegelemine tasub vist ära. Te võite ju öelda, et geenid määravad niikuinii suurema osa sellst, millal keegi kõnelema või aisakella laulu laulma hakkab, aga kui ma just väga puusse ei pane, leidus seal küllalt ka selliseid mudilasi, kelle jaoks kodus eriti kellelgi aega ei leidu. Oli jah paista. Ise küll ei tahaks omale koju mingit pisikest pärdikut tekitada, kui pole aega, mida temaga koos veeta. Kuidagi pooliku investeeringuna tunduks see asi mulle.
Ürgmehe etenduse juurde tagasi põigates. Eeskava lõppedes vaatasime Luulega üksteisele otsa ja leidsime, et oleme siiski õnnega koos, et meie tutvusringkonnas etenduses kujutatud "ürgmehi" ei leidu. Ja selliseid naisi, kellest Jan Uuspõld peategelase suu läbi jutustas, oleme ka vaid ööklubide tualettruumides peeglite ees kohanud. Hästi hea tuju tekkis, kui hakkasin mõtlema sellele, et enamus minu meessoost tuttavaid on võimelised millekski hoopis enamaks, kui telekapuldiga "kanalite tapmine", põrandasse kolme augu puurimine või vestluses osalemine paari sõna kaupa. Ja sellised naised, kes ütlevad, et "kõik mehed on sitapead" tahaks ka edaspidi endast võimalikult kaugel hoida =)
Naeru mugistada sai küll, kuigi veidi vähem, kui ümberkaudsed. Meid Luulega vist pole nii lihtne lõbustada? Ma tean, et mina naersin enamus ajast Uuspõllu grimasside ja lavalise väljendusoskuse peale (mõlemad väga head, sündinud koomik), aga need naljad, mille peale ülejäänud saal naeris, muutsid mind hoopis veidi nukraks. Sellised inimesed ongi tegelikult olemas ja nad räägivadki päevad läbi sellist juttu ja käituvad nii, nagu Jan meile ette näitas. Maitea. Ei ole nagu eriti naljakas. Kurb pigem.
Siinkohal tahaks teha vigade paranduse paari nädala eest oma vanatädi küsimusele antud vastuses. Küsimus oli: "Nohh, kas siis peigmehi kah on?"
Minu esialgne vastus: "Kvantiteeti on, aga kvaliteet jätab soovida."
Minu vastus pärast Jan Uuspõllu ühemehe lavastuse vaatamist: "On ikka ja suht kvaliteetsed kah teised. Lihtsalt mina ei oska neid hinnata."
kolmapäev, detsember 13, 2006
Passion colours everything it touches
(Balthasar Graciàn)
Aitäh Liiale armsa pühapäevase hommikupooliku eest Pika tänava shokolaadikohvikus ja aitäh Anneli Viigile, kes on selle toreda kohviku sinna tekitanud. Ma arvan, et see oli kõigest kehv kokkusattumus, et ma tellisin just sellised kaks trühvlit, mis mulle üldse ei maitsenud. Kuum shokolaad see-eest maitses tõepoolest nagu kuum shokolaad, kuigi sellist paksu jooki, nagu kuum shokolaad tegelikult olema peaks (et lusikas jääb sisse püsti seisma), me sealt ei leidnud. Kohvik ise oli imepisike - kõigest neli tillukest lauda ning müügilett koogiviilude ja trühvlitega. Aga see ta just hubaseks muutiski. Pluss veel muidugi mõnusad värvitoonid sisekujunduses ning viisakas ja meeldiv teenindus! Kohe näha, et asjaarmastajate poolt tehtud...
(Balthasar Graciàn)
Aitäh Liiale armsa pühapäevase hommikupooliku eest Pika tänava shokolaadikohvikus ja aitäh Anneli Viigile, kes on selle toreda kohviku sinna tekitanud. Ma arvan, et see oli kõigest kehv kokkusattumus, et ma tellisin just sellised kaks trühvlit, mis mulle üldse ei maitsenud. Kuum shokolaad see-eest maitses tõepoolest nagu kuum shokolaad, kuigi sellist paksu jooki, nagu kuum shokolaad tegelikult olema peaks (et lusikas jääb sisse püsti seisma), me sealt ei leidnud. Kohvik ise oli imepisike - kõigest neli tillukest lauda ning müügilett koogiviilude ja trühvlitega. Aga see ta just hubaseks muutiski. Pluss veel muidugi mõnusad värvitoonid sisekujunduses ning viisakas ja meeldiv teenindus! Kohe näha, et asjaarmastajate poolt tehtud...
teisipäev, detsember 12, 2006
Ei mina tea, kes teile seda rääkis, et mul kodus siga on. Pole mingit siga. Mullamutt on hoopis.
Isa äripartneri poeg teavitas mind nädalavahetusel sellest, et neile koolis olevat õpetatud, et siga suudab oma kärsaga üles tõsta endast kolm korda suuremat raskust. Ma ei imestanud eriti. Midagi, mida ma ammu kahtlustasin, sai lihtsalt ühe loodusloo õpetaja allkirja alla.
Igatahes kaevas too kärsaga jõujunn täna hommikul meil maja ees tühermaal ligi poolteist tundi seni, kuni see endiste aiamaade ala nägi välja, nagu seal oleks muttide pillerkaar toimunud. Ühe augu juures oli ta nii ametis, et ehmus ise ka, kui aina sügavamale kaevumise tulemusena lõpuks avastas, et on kärss allapoole vertikaalasendisse sattunud. Tegi rui-rui ja ukerdas kuidagimoodi välja. Ise silmini mullane. Maitea no. Las laps teeb, mis laps tahab. Maa on Merko oma, aga kuna nad sinna kunagi niikuinii maja hakkavad ehitama, siis ma pakun, et nad pole eriti õnnetud, et seal rohu rohetamise asemel muld mustab. Ja korteripõrand on meil põssaga kahepeale & I don`t mind a little dirt + mud on it. Senikaua, kuni ta oma mullase kärsaga mulle kaissu ei roni... mida ta eile õhtul loomulikult teha üritas. Kuna tema kaal on pool minu omast, aga tal on eelis olla selline kokkupakitud variant, siis juhtub tavaliselt nii, et ta trügib natuke, seejärel ründab massiga ja kui ta oma pea juba padja peale on saanud, ei ole tema voodist eemaldamine just lihtsate ülesannete killast. Tahtmatult meenub Raja miniloomatalu peremehe jutt selle kohta, kuidas siga on nagu inimene, kes vajab hellust ja hoolt ja teise inimese (sea) lähedust. Ja et kui ta seda ei saa, hakkab stressama.
Sigadest rääkides on mul heameel teatada, et loomaajakirjas Lemmik ilmus sel kuul minu kirjutatud jutuke ühest armsast mustade minisigade perekonnast. Olgu selle jutuga nagu on, aga fotode seast, mille autoriks Tiit Blaat (suurepärane loomafotograaf minu meelest), leidsin oma käesoleva poolaasta lemmiku. Lihtsalt üks tabatud moment on maru vahva. Naeratus näole on minimaalne, mida see foto teeb.
Sead rokivad =)
Isa äripartneri poeg teavitas mind nädalavahetusel sellest, et neile koolis olevat õpetatud, et siga suudab oma kärsaga üles tõsta endast kolm korda suuremat raskust. Ma ei imestanud eriti. Midagi, mida ma ammu kahtlustasin, sai lihtsalt ühe loodusloo õpetaja allkirja alla.
Igatahes kaevas too kärsaga jõujunn täna hommikul meil maja ees tühermaal ligi poolteist tundi seni, kuni see endiste aiamaade ala nägi välja, nagu seal oleks muttide pillerkaar toimunud. Ühe augu juures oli ta nii ametis, et ehmus ise ka, kui aina sügavamale kaevumise tulemusena lõpuks avastas, et on kärss allapoole vertikaalasendisse sattunud. Tegi rui-rui ja ukerdas kuidagimoodi välja. Ise silmini mullane. Maitea no. Las laps teeb, mis laps tahab. Maa on Merko oma, aga kuna nad sinna kunagi niikuinii maja hakkavad ehitama, siis ma pakun, et nad pole eriti õnnetud, et seal rohu rohetamise asemel muld mustab. Ja korteripõrand on meil põssaga kahepeale & I don`t mind a little dirt + mud on it. Senikaua, kuni ta oma mullase kärsaga mulle kaissu ei roni... mida ta eile õhtul loomulikult teha üritas. Kuna tema kaal on pool minu omast, aga tal on eelis olla selline kokkupakitud variant, siis juhtub tavaliselt nii, et ta trügib natuke, seejärel ründab massiga ja kui ta oma pea juba padja peale on saanud, ei ole tema voodist eemaldamine just lihtsate ülesannete killast. Tahtmatult meenub Raja miniloomatalu peremehe jutt selle kohta, kuidas siga on nagu inimene, kes vajab hellust ja hoolt ja teise inimese (sea) lähedust. Ja et kui ta seda ei saa, hakkab stressama.
Sigadest rääkides on mul heameel teatada, et loomaajakirjas Lemmik ilmus sel kuul minu kirjutatud jutuke ühest armsast mustade minisigade perekonnast. Olgu selle jutuga nagu on, aga fotode seast, mille autoriks Tiit Blaat (suurepärane loomafotograaf minu meelest), leidsin oma käesoleva poolaasta lemmiku. Lihtsalt üks tabatud moment on maru vahva. Naeratus näole on minimaalne, mida see foto teeb.
Sead rokivad =)
esmaspäev, detsember 11, 2006
pühapäev, detsember 10, 2006
Teate, te tänate õnne, kui EMT reklaamitavad "lõhnakõned" tegelikkuses teoks ei saa. Mõtelge ise - pidutsete klubis ja tahate kusagil vaiksemas kohas oma kallimale ühe kõne teha. Siirdute tualettruumi, kus on teatavasti oluliselt vaiksem kui tantsusaalis ja pärast armastatu numbri valimist kuulete kõigepealt haigutust ja siis "kuule, mis lõhn see sul seal on?"...
Kasutage oma kujutlusvõimet ja te saate aru, et lõhnakõne idee on tõesti "very worst".
Kasutage oma kujutlusvõimet ja te saate aru, et lõhnakõne idee on tõesti "very worst".
laupäev, detsember 09, 2006
Notsuga jalutades tutvun igasuguste põnevate ja omanäoliste inimestega. Minu kõige lemmikum lemmik on üks vanaproua, kes meenutab välimuselt veidike Astrid Lindgrenit. Ei, mis veidike, päris palju. Tal on alati kaasas punase ristiga arstikott, kuna ta on loomaarst ning enamasti möödub ta meie majast just visiidile suundudes. Vahetevahel on tal kaasas ka üks inglise bulldog - selline eriti armas missumassu koerake. Koos moodustavad nad üpris ekstravagantse ja vastuolulise paari. Tegemist pole just tavalise lahendusega teemal "daam koerakesega". Lisaks sellele, et nende ilmumine alati omapärast vaatepilti pakub, on tädi tark ja sõbralik, koer niisamuti. Mis on tänases Eestis väga positiivne nähtus.
Ma ei mäleta, kust ma kuulsin või lugesin uudist, et rõõmsameelsed vanainimesed pidavat olema madalama intelligentsusastmega, kui nende torisevad eakaaslased. Ausalt öeldes on minul küll suhteliselt ükstaskama mingi võõra vanuri intelligentsist, kui tema elu mõte näib olevat punkte koguda selle eest, kui vastik exactly ta igal järgneval päeval oma kaaskondsete suhtes olla suudab. Sest vahvad ja elu nautivad vanaprouad ja -härrad on sümpaatsed, vihakerad aga kindlasti mitte. Ja ma pakun, et keegi ei vaevugi mingi vastiku tigetsejaga sõprussuhteid soetama, mis tähendab, et tollel intelligentsel vanainimesel pole siis kedagi, kellega oma suurt tarkust jagada.
Loodan siiralt, et kui mul õnnestub pensionieani välja vedada, saab minust samasugune südantsoojendavalt armas JA intelligentne vanaproua, nagu see meie tuttav tädi bulldogiga.
Ja kui eriti veab, on mul siis oma härjakoer kah. It`s nice to have dreams...
Ma ei mäleta, kust ma kuulsin või lugesin uudist, et rõõmsameelsed vanainimesed pidavat olema madalama intelligentsusastmega, kui nende torisevad eakaaslased. Ausalt öeldes on minul küll suhteliselt ükstaskama mingi võõra vanuri intelligentsist, kui tema elu mõte näib olevat punkte koguda selle eest, kui vastik exactly ta igal järgneval päeval oma kaaskondsete suhtes olla suudab. Sest vahvad ja elu nautivad vanaprouad ja -härrad on sümpaatsed, vihakerad aga kindlasti mitte. Ja ma pakun, et keegi ei vaevugi mingi vastiku tigetsejaga sõprussuhteid soetama, mis tähendab, et tollel intelligentsel vanainimesel pole siis kedagi, kellega oma suurt tarkust jagada.
Loodan siiralt, et kui mul õnnestub pensionieani välja vedada, saab minust samasugune südantsoojendavalt armas JA intelligentne vanaproua, nagu see meie tuttav tädi bulldogiga.
Ja kui eriti veab, on mul siis oma härjakoer kah. It`s nice to have dreams...
pühapäev, detsember 03, 2006
Mõnikord on Ärapanijat just sellepärast koom vaadata, et need kaks tüüpi meenutavad mulle mu pinginaabrit ja mind ennast keskkooli aegadest, eriti eesti keele ja kirjanduse tundidest. Kus siis selle asemel, et teha midagi mõttetut ehk näiteks puiselt õpikus esitatud küsimustele sealtsamast õpikust vihikusse vastuseid maha kriblada, tegime meie alati hoopis midagi mõttekat. Näiteks proovisime, kumb saab oma tooliga kaugemale laua alla varjuda, voltisime paberist loomi, lahendasime küsimust, kummal elevandil on suuremad kõrvad - kas Aafrika või India elevandi omal, muutsime salaja klassivenna koodlukuga kohvri koodikombinatsiooni, kirjutasime kooli kõige naeruväärsemale õpetajale oodi, korraldasime kirjaklambrite kõrgustäpsusviskamise võistlust, lugesime viiesendistest kokku meie mõlema toidurahaks antavad summad (kokku üle neljasaja krooni), mõtlesime teineteisele meie nimedega kõige enam kattuvate köögiviljade nimetused ja kasutasime neid kirjandite märgistamiseks, jne, jne, jne.
Õppisime ka muidugi, kirjandid olid reeglina neljad-viied ja muud tööd-kontrollimised samuti. Aga tunnis tehtavat tööd siiski kuigi tõsiselt ei võtnud. Eks see ole suures osas õpetajas kinni - mõni õpetaja paneb end ja oma ainet austama, teisega ei teki seda tunnet iialgi.
Või siis klassijuhataja tund. Meil oli selline vahva klassijuhataja, kes tahtis alati mingeid ühiskülastusi või ekskursioone vms. orgunnida. Aga klass oli meil suuuuur ja seega paratamatult jagunenud väiksemateks kildkondadeks. Mingisugust "meie" tunnet polnud seal vist küll kunagi. Väga harva juhtus, kui keegi oli tõsiselt vaimustunud mõnest klassijuhataja järjekordsest ideest. Emakeele tunnis olime pinginaabriga omale uued ja ägedamad nimed nimederaamatust välja otsinud (ehk siis kõige nõmedamad, mida seal leidus), klassijuhata tunnis sai seda agarasti ära kasutada. Juhtus ühel korral nii, et kui klassis lasti ringi käima järjekordne ankeet selle kohta, et kes soovib minna ekskursioonile jumal-teab-kuhu, jõudis paber õpetaja lauale tagasi kahe väga kummalise meesoost isiku nimega. Meie klassis selliseid loomulikult ei käinud. Kõik said muidugi kõhutäie naerda, kui klassijuhataja pika näoga nimed paberi pealt ette veeris. Veidi aja möödudes võtsid teisedki meie väljamõeldud kangelastest eeskuju ning nii hakkasid end meie klassi ühisettevõtmistele kirja panema igasugused kummalised tegelased, kellest praegu meenub näiteks P. Julm. P. Julm oli selline vahva tegelane, kes ronis igalepoole kaasa.
Või kui lasti ringi käima paber selle kohta, et kes kuhu edasi tahab õppima minna, siis meie kirjutasime, et me tahame rongi tõkkepuu tõstjateks minna õppima. Mingi teine amet oli veel, aga see oli nii jabur, et ei sünni siia kirjutada. Nagu ka mõned muud asjad, millest oleks naerutamisel palju abi, aga millest on vist parem vaikida, lihtsalt igaks juhuks. Sest kui klassijuhataja peaks mingi ime läbi seie sattuma, võib ta solvuda ja see pole meie eesmärk, eksole. Liiatigi arvan ma siiani, et klassijuhata oli hea inimene. Vähemalt minuga käitus ta küll alati namodi emalikult ja hoolitsevalt. Tuli koridoris vastu ja päris, et kas on ikka soe pesu seljas, et õues na külm ilm =) Teiste käest ta selliseid küsimusi loomulikult ei küsinud, aga teised polnud neeruhaiged ka. Ju ta küsis neilt midagi muud.
Oli nende õpetajatega, kuidas oli, aga pinginaaber oli küll God Sent =) Pulli saab temaga siiamaani. Vaatasin just suvel vanu koduvideosid, millest ühel oli meie paariaastatagune jaaniõhtu ühe klassiõe aias. Neid nalju ei saa ja polegi mõtet siia ümber kirjutada, sest siis poleksid need naljakad. Lihtsalt... ma poleks kunagi uskunud, et ma võin üht mitteprofessionaalide tehtud videot vaadates end pisarateni naerutada lasta. Praegusel momendil, kui nalja ja naeru oleks vaja rohkem kui palju, soovin, et mul oleks lisaks ka mingi koduvideo meie üle-eelmisest aastavahetusepeost või presidendi vastuvõtu ühisvaatamisest. Või et mu armas pinginaaber isiklikult eelolevale aastavahetuse peole jõuaks. Aga Redis on kahjuks Saksamaal tarkust taga nõudmas ja ei tule seie meile külla. Õnneks tuli vähemalt Moongirl Ruotsimaalt tagasi - tema on meil nüüd poole targem ja loodetavasti niipea enam kuhugi tarkust taga nõudma ei kipu =)
Pagan te käite igalpool õppimas koguaeg! Niimoodi võib ju igatsema hakata! Peaks ka kuhugi Vancouverisse stripparite ülikooli ära pagema, saab siis näha, kas on hea tunne, ahh?
Õppisime ka muidugi, kirjandid olid reeglina neljad-viied ja muud tööd-kontrollimised samuti. Aga tunnis tehtavat tööd siiski kuigi tõsiselt ei võtnud. Eks see ole suures osas õpetajas kinni - mõni õpetaja paneb end ja oma ainet austama, teisega ei teki seda tunnet iialgi.
Või siis klassijuhataja tund. Meil oli selline vahva klassijuhataja, kes tahtis alati mingeid ühiskülastusi või ekskursioone vms. orgunnida. Aga klass oli meil suuuuur ja seega paratamatult jagunenud väiksemateks kildkondadeks. Mingisugust "meie" tunnet polnud seal vist küll kunagi. Väga harva juhtus, kui keegi oli tõsiselt vaimustunud mõnest klassijuhataja järjekordsest ideest. Emakeele tunnis olime pinginaabriga omale uued ja ägedamad nimed nimederaamatust välja otsinud (ehk siis kõige nõmedamad, mida seal leidus), klassijuhata tunnis sai seda agarasti ära kasutada. Juhtus ühel korral nii, et kui klassis lasti ringi käima järjekordne ankeet selle kohta, et kes soovib minna ekskursioonile jumal-teab-kuhu, jõudis paber õpetaja lauale tagasi kahe väga kummalise meesoost isiku nimega. Meie klassis selliseid loomulikult ei käinud. Kõik said muidugi kõhutäie naerda, kui klassijuhataja pika näoga nimed paberi pealt ette veeris. Veidi aja möödudes võtsid teisedki meie väljamõeldud kangelastest eeskuju ning nii hakkasid end meie klassi ühisettevõtmistele kirja panema igasugused kummalised tegelased, kellest praegu meenub näiteks P. Julm. P. Julm oli selline vahva tegelane, kes ronis igalepoole kaasa.
Või kui lasti ringi käima paber selle kohta, et kes kuhu edasi tahab õppima minna, siis meie kirjutasime, et me tahame rongi tõkkepuu tõstjateks minna õppima. Mingi teine amet oli veel, aga see oli nii jabur, et ei sünni siia kirjutada. Nagu ka mõned muud asjad, millest oleks naerutamisel palju abi, aga millest on vist parem vaikida, lihtsalt igaks juhuks. Sest kui klassijuhataja peaks mingi ime läbi seie sattuma, võib ta solvuda ja see pole meie eesmärk, eksole. Liiatigi arvan ma siiani, et klassijuhata oli hea inimene. Vähemalt minuga käitus ta küll alati namodi emalikult ja hoolitsevalt. Tuli koridoris vastu ja päris, et kas on ikka soe pesu seljas, et õues na külm ilm =) Teiste käest ta selliseid küsimusi loomulikult ei küsinud, aga teised polnud neeruhaiged ka. Ju ta küsis neilt midagi muud.
Oli nende õpetajatega, kuidas oli, aga pinginaaber oli küll God Sent =) Pulli saab temaga siiamaani. Vaatasin just suvel vanu koduvideosid, millest ühel oli meie paariaastatagune jaaniõhtu ühe klassiõe aias. Neid nalju ei saa ja polegi mõtet siia ümber kirjutada, sest siis poleksid need naljakad. Lihtsalt... ma poleks kunagi uskunud, et ma võin üht mitteprofessionaalide tehtud videot vaadates end pisarateni naerutada lasta. Praegusel momendil, kui nalja ja naeru oleks vaja rohkem kui palju, soovin, et mul oleks lisaks ka mingi koduvideo meie üle-eelmisest aastavahetusepeost või presidendi vastuvõtu ühisvaatamisest. Või et mu armas pinginaaber isiklikult eelolevale aastavahetuse peole jõuaks. Aga Redis on kahjuks Saksamaal tarkust taga nõudmas ja ei tule seie meile külla. Õnneks tuli vähemalt Moongirl Ruotsimaalt tagasi - tema on meil nüüd poole targem ja loodetavasti niipea enam kuhugi tarkust taga nõudma ei kipu =)
Pagan te käite igalpool õppimas koguaeg! Niimoodi võib ju igatsema hakata! Peaks ka kuhugi Vancouverisse stripparite ülikooli ära pagema, saab siis näha, kas on hea tunne, ahh?
reede, detsember 01, 2006
Random Topics
Viisin RingoBingole koeraküpsiseid. Teda ennast polnud kahjuks kusagil näha, ent töökoja omanik ütles, et küpsised lähevad õigesse kohta, kuna kuts olevat terve nädalavahetuse tublilt mu autot valvanud. Loodan, et talle need präänikud mekivad ja et meie järgmisel kohtumisel on tal üks ribi vähem paista.
**
Plaadi sain juba eile kätte. Aitäh sulle taas kord, TVP. Sul oli täiesti õigus - seda plaati ei tohi kuulata negatiivsete emotsioonidega. Kirja lugedes mõtlesin, et phähh, kahh jutt, kuulan, millal tahan. Nobody tells ME what to do, right? Välja kukkus aga nii, et eile oli see plaat vaevu talutav, täna teise katse ajal aga huvitav kuulata ja isegi kelmikas (!). Ma ei hakka seda plaati tihti kuulama, aga vahetevahel, kui on meelest ära läinud, mis seal peal on, siis ikka =P
***
Tahaksin küsida, et mis kuradi napakas soovitus see on, millest pea kõikides naisteajakirjades, mida mina oma elu jooksul lugenud olen, kirjutatakse? Et toidupoodi mine ainult täis kõhuga? Ma olen juba mitu päeva püüdnud toidupoes täis kõhuga ringi kõndida ja midagi ka koju võluda sealt, aga ilmselt olen ma lihtsalt selline primitiiv, kes ei oska ilma kõhutühjuseta ette kujutada,mida ta süüa võiks soovida. Ma ei ole juba mitu päeva poest midagi tahtnud. Jalutan lihtsalt korviga vehkides mitu tiiru ümber iga riiuli ja loodan, et ehk mõni asi hakkab kutsuvaid signaale saatma. Aga ei ole veel hakanud. No täiesti lootusetu, nohh. Niimoodi võib inimene nälga jääda lõpuks, kui kodused varud otsa saavad.
**
Ah jaa. Ja selline tühine asi ka veel, et kui teile saadetakse e-mail sõnumiga, et olete mingi Internetiloteriiga (millest te midagi varem kuulnud pole) võitnud suure või väga suure summa välismaa raha ja et selle kättesaamiseks peate tegema nii ja nii, siis enne, kui te teete nii ja nii, pöörduge, palun, minu poole ja ma ütlen teile ise, et te olete loll. Selleks ei pea kogu oma raha pangakontolt mingitele netijobudele ära kinkima, et sellisest asjast aru saada. I`ll let you know for free!!
Lihtsalt liiga paljud on viimase kuu jooksul minu poole juba pöördunud analoogsete juhtumitega ja ma isegi olen selliseid spämme saanud.
**
Everybody have a great weekend! Mina saan homme ja ülehomme oma hantlivaatamisest tekkinud muskleid otstarbekalt ära kasutada - hakkame Moongirl`i kolima =P
Kui ma mõne riiuliga vasta pääd ei saa, siis varsti jälle!
Viisin RingoBingole koeraküpsiseid. Teda ennast polnud kahjuks kusagil näha, ent töökoja omanik ütles, et küpsised lähevad õigesse kohta, kuna kuts olevat terve nädalavahetuse tublilt mu autot valvanud. Loodan, et talle need präänikud mekivad ja et meie järgmisel kohtumisel on tal üks ribi vähem paista.
**
Plaadi sain juba eile kätte. Aitäh sulle taas kord, TVP. Sul oli täiesti õigus - seda plaati ei tohi kuulata negatiivsete emotsioonidega. Kirja lugedes mõtlesin, et phähh, kahh jutt, kuulan, millal tahan. Nobody tells ME what to do, right? Välja kukkus aga nii, et eile oli see plaat vaevu talutav, täna teise katse ajal aga huvitav kuulata ja isegi kelmikas (!). Ma ei hakka seda plaati tihti kuulama, aga vahetevahel, kui on meelest ära läinud, mis seal peal on, siis ikka =P
***
Tahaksin küsida, et mis kuradi napakas soovitus see on, millest pea kõikides naisteajakirjades, mida mina oma elu jooksul lugenud olen, kirjutatakse? Et toidupoodi mine ainult täis kõhuga? Ma olen juba mitu päeva püüdnud toidupoes täis kõhuga ringi kõndida ja midagi ka koju võluda sealt, aga ilmselt olen ma lihtsalt selline primitiiv, kes ei oska ilma kõhutühjuseta ette kujutada,mida ta süüa võiks soovida. Ma ei ole juba mitu päeva poest midagi tahtnud. Jalutan lihtsalt korviga vehkides mitu tiiru ümber iga riiuli ja loodan, et ehk mõni asi hakkab kutsuvaid signaale saatma. Aga ei ole veel hakanud. No täiesti lootusetu, nohh. Niimoodi võib inimene nälga jääda lõpuks, kui kodused varud otsa saavad.
**
Ah jaa. Ja selline tühine asi ka veel, et kui teile saadetakse e-mail sõnumiga, et olete mingi Internetiloteriiga (millest te midagi varem kuulnud pole) võitnud suure või väga suure summa välismaa raha ja et selle kättesaamiseks peate tegema nii ja nii, siis enne, kui te teete nii ja nii, pöörduge, palun, minu poole ja ma ütlen teile ise, et te olete loll. Selleks ei pea kogu oma raha pangakontolt mingitele netijobudele ära kinkima, et sellisest asjast aru saada. I`ll let you know for free!!
Lihtsalt liiga paljud on viimase kuu jooksul minu poole juba pöördunud analoogsete juhtumitega ja ma isegi olen selliseid spämme saanud.
**
Everybody have a great weekend! Mina saan homme ja ülehomme oma hantlivaatamisest tekkinud muskleid otstarbekalt ära kasutada - hakkame Moongirl`i kolima =P
Kui ma mõne riiuliga vasta pääd ei saa, siis varsti jälle!
Tellimine:
Postitused (Atom)