Nädalavahetus oli üle kõige. Järellainetus kestab siiani.

Kõigepealt muidugi muttide 50. jubileum, mille tarvis terve seltskond inimesi end pensionärideks maskeeris. Kahju oli muidugi sellest, et aftekas toimus vanemale generatsioonile mõeldud ööklubis nimega Maasikas, aga mina olin ainuke, kes julges sinna pensionäriks riietatuna kohale ilmuda. Maitea. Kui juba siis juba, arvan ma. Aga nohh, olen varem näiteks ainukese prostituudina ringi lipanud kostüümipeol, mille teemaks oli Litsid ja geid (ausõna ei tea, kust korraldajatel selline inspiratsioon tekkis, aga organisaatori sõna on püha ja nõuab täitmist). Üks kloun oli lisaks minule veel, aga too oli end geiks riietanud. Nii et terve peoks eraldatud maja peale kaks dresscode`i järgivat inimest. Ma siis mõtlesin, et pole minu süü, kui ülejäänud pidulised do not have a vague clue about how to have fun ja rokkisin täiega, nagu Tanel Padaril on kombeks vahetevahel ühes overrated muusikapalas laulda.

Thank God, et minu korraldatud kostüümipidudel on erandiks olnud pigem need, kes pole viitsinud vaeva näha. Muidugi pole minu pidudel aga ka kunagi mingeid ilmvõimatuid dresscode`e olnud, nagu näiteks Privè viimasel Hed Kandi üritusel. Fake karusnahk küll, aga kust ma võtan teile real diamonds? =) Parem jätan minemata, kui ilmun kohale mingi kokteilisõrmusega.

Tagasi ööklubi Maasikas juurde. See oli ikka omaette nähtus. Mitte et ma soovitaks sinna minna. Ei, absoluutselt vastupidi. Aga ma ei hakka antireklaami ka tegema, sest siis terve kari enesepiinajaid just ronib sinna. Igatahes oli see õhtu, tsiteerides Luulet: "Üks igavesti vahva komöödia, üpris mitmes vaatuses".

No näituseks säukene situatsioon teile:

Kõlab parasjagu Modern Talking. Kogu kamp otsustab jalga keerutama minna. Mina mitte, kuna mu jalad on nendel monsterkontsadel taarumisest veic väsinud ja kere nädalasest magamatusest ka. Oleks, et mingi haussmuusika, mis otsekui võluväel iseenesest tantsima kisub, aga Modern Talking ei saa selle trikiga hakkama. Ka pulli tegemise eesmärgil mitte. Ühesõnaga, istun mina seal eendil, kui kõrvale prantsatab keegi valges t-särgis ja sinistes teksades mittemidagiütleva välimusega tüüp. Kabistab natuke aega endast paremal käel asuvaid naeru kihistavaid beipse, kaotab siis huvi ja pöördub vasemale ehk minu poole: "Sõpru leiad vä?"
Mina (liiga läbi omadega, et avalikult hämmelduda), viipan käega tantsuplatsi poole, kus mu sõbrad kõik parasjagu asuvad ja ühman: "Ma ei jaksa tantsida."
Tema (samuti imestunud, tema omas maailmas): "Ega ma ei kutsunudki sind tantsima."
Mina (püüdlikult seletades): "Ega ma ei öelnudki sulle, et ma ei taha sinuga tantsima tulla, ma ütlesin sulle, et minu sõbrad tantsivad seal."
Tema (ilmselgelt ärritatuna): "Mis sa kujutad ette, et sa tegid mulle õudselt ära praegu vä?"
Mina: "Jahh, rämedalt."

Peo kulgedes üritas noormees mulle igasugu põnevate ja vähempõnevate nippide abil tagasi teha. Istus idioodi järjekindlusega mu kleidisaba peale näiteks koguaeg. Ja kui ma seda tema ilmetute teksapükste alt kätte üritasin saada, tegi näo, et ta ei kuule, ei näe ega ka tunne mitte.

Ja siis oli seal veel üits armas pisike tibupoeg, kes sai tutvuse poolest kluppi sisse ja üritas kahte naist korraga (ehk siis mind ja Luulet ehk kogu klubi kõige tõrksamaid naisi) korraga enda poole meelitada. Which was kinda fun, arvestades seda, et tibupoeg oli vaevalt 19 ja meie oleme juubilarid.

Ning siis veel see laupäevane pisike hommikusöök mõnusa kamba seltsis, mis kujunes viietunniseks naerust rõkkavaks vahepalaks, mille jooksul suudeti mind viia hüsteeria äärele. Mis tähendab siis seda, et ma ei suutnud naermist lõpetada mitmete pikkade minutite jooksul ning taustaks voolasid ojadena pisarad. The best kind of laugh ühesõnaga. Sellist naeru tuleb ette nii umbes kord-kaks aasta jooksul ja iga kord, kui see juhtub, soovin ma, et see kestaks igavesti. Mis sest, et kõrvalised isikud tulevad küsima, et kas mul on ikka kõik korras.

Ja tagasisõit ja edasisõit ja kõik ja.

Siin on minupoolne tänu kõikidele nädalavahetuse alguses osalenutele. I couldn`t have done it without you =P

Ega nädalavahetuse lõpp sugulastega + mulle poolvägisi shampat sisse jootva isaga ka palju kehvem polnud. Shampa, teadagi, on ia =) Martini Asti, my love. Meeliülendav on teadmine, et mõni alkohol võib ka actually maitsev olla.

"Sa oled laval nagu Toby Rand."

"Kes on Toby Rand?"

Ma ausalt arvasin alguses, et Toby Rand on keegi eestlane, kelle vanemad kuulusid oma lastele välismaiste nimede panemise esimesse lainesse. Tehti selgeks, et ei ole - et keegi mingi välismaalane on oopis. Aga kuna perekonnanimi on meil ikkagi sama ja sarnased pidavat me kah olema, otsisin selle mehe internetist üles.

Let`s just say that what I`ve found, I like. Mõned minu tätokad on selle mehe peal ja kogu minu ättitjuud on selle mehe sees.
God. I wish I had an elder brother like him.

Ja kuna ma ei suuda jagamata olla, siis here`s a certain someone fo´ `ya =D

http://www.youtube.com/watch?v=btHPgduSwDo

Hetkeseisuga ainuke inimene siin maamunal, kellega ma oleksin nõus oma ripsmetushi jagama =P

Some things never change. Ma kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan ja avastan viimast punkti pannes ning pealkirja juurde tagasi liikudes, et pole kirjutanud veel ridagi sellest, millest algselt oli kavas kirjutada. Palun, kas ma võiksin paberit juurde saada? =)

Enne tuludeklaratsiooni esitamist kontrollivad tublid inimesed nagu mina igaks juhuks pangaväljavõtte abil kõik kenasti üle. Põnev on kõnealuse tegevuse juures see, et näpuga järge ajades on võimalik uuesti läbi elada peaaegu kõik oma eelmise aasta sündmused. Kus reisitud, suuremad (ja seega tavaliselt ka emotsionaalsemad) ostud, vaadatud filmid, kohvikutamised, jne, jne, jne. Maksa vaid kaardiga ja igast sinu liigutusest jääb märk maha.

Mööda ridu liikudes sain rõõmsalt naeratada, meenutades seda korda, kui oma vana Porschega (mille näidikud töötasid nii ja naa) Tallinnast Kärlasse isa tallu sõites avastasin in the middle of nowhere, et bensiini on järel täpselt niipalju, et on paras aeg paanikaks =)
Kellaaeg oli peaaegu öö, ühtegi bensiinijaama läheduses polnud ja kaasliiklejaid kah eriti mitte. Lisaks oli mobiiltelefoni aku tühi ja rahakotis sularaha paarkümmend senti.

Sain nukraltki naeratada, lugedes ridu Kiili vallas asuva aianduskeskuse külastamisest ja sellele vahetult järgnevast ettemaksust vikerkaarevärviliste punupatside eest, pärast mida läks elu suurte ja järskude laskumistega mõnda aega ainult kehvemaks =S

Sain oma suu kõrvuni tõmmata, nähes paari nädala hotelli- ja restoraniarveid kohtadest nimega Riccione, Termoli, jne. Tänasin saatust elava kujutlusvõime eest ning rullisin kõik suvel Itaalias toimunu mõtetes uuesti lahti. Nagu vaataks fotoalbumit.

Kortsutasin kulmu, nähes korduvaid makseid lennupiletite eest ühte teatud riiki, millest tänu ühele isikule sai minu jaoks pikemaks ajaks no-no country.

Itsitasin vaikselt omaette, meenutades esimest korda, kui istusin päris ihuüksi autorooli ja sõitsin oma lilledele kaste hankima. Muidugi pole too ülekanne lillekastide eest ainus, mis mulle seda vastassuunavööndis sõitmist meelde tuletab. See meenub absoluutselt iga kord, kui ma tollest kohast mööda sõidan.

Muie, mille tõi palgele Merimetsa nakkuskeskuse külastamisest jäädvustunud puugisüsti makse... Ehk siis kuri vaktsineerijatädi, kes ütles, et ta ei anna mulle uut vaktsineerimispassi selle asemele, mille ma kolides ära olin kaotanud, väites, et "tänapäeval KÕIK kolivad ja see pole mingi vabandus". Tädi leebus alles siis, kui ma tema käest küsisin, et kas KÕIK kolivad ühe aasta jooksul neli korda =D

Pesumodellivõistlus; nädalavahetus Pariisis; autokooli eksamid; saksofoni soetamine ja tuunimine; hea väljamaise sõbra käppapidi mööda Tallinna mõnusaimaid söögipaiku vedamine; Narva gängi kokkutulek; Rafile külma ilma vesti otsimise eesmärgil mööda linna loomapoode ringikappamine; Sushihouse`is hullamised; honorarid artiklite eest (ehk siis kõik viimase aasta kirjutised); auhinda vääriv sponsorlus klubile nimega Privè; kuidas ma oma ema, õde ja nende koera öösel mööda linna taga otsisin, vihjeks vaid see, et "siin on see silt, mis näitab, et see jääb sinnapoole"; Helsingi tripp; põrandaliistude paigaldamine Ruuga; Rafi modelliks olemise korrad; hullumeelsed klubi- ja joogituurid ühe öö jooksul; kuidas ma oma põrandavaipu eesli kombel seljas keemilisse ja tagasi vedasin, jne, jne, jne. Igasuguseid lõbusaid ja vahvaid seiku meenub. Peaaegu kõik kõige olulisemad juhtumised on seal kirjas nagu logiraamatus.

Huvitav, kas 2007. aasta tuludeklaratsiooni andmete kontrollimine saab olema sama põnev ettevõtmine...?

He loves you, baby
but face it - I`m the Madonna

;)

Sünnipäevaga tegime sel aastal takoise eksperimendi, et kutsutud said kõik, kes õnne soovisid. Välja kukkus natuke nagu Mutionu pidu karvaste ja sulelistega =)
Õnneks on kõik minu sõbrad-tuttavad hääd lambad...

Tänan veelkord kõiki, kes võtsid vaevaks (kasvõi 15-ks minutiks "läbi hüpata") =D

Ah jaa, ja ma kardan seda ka, kui rasv panni pealt pritsib. Sest ükskord ma sain rämedalt haiget nii. See on üks põhjus, miks mulle meeldivad kokkavad mehed. Isegi risotto retsepti muutsin selliselt ümber, et nüüd on tegemist keedetud värgiga, mitte praetud. Tuleb tunnistada, et maitseb sigapalju paremini, kui ükskõik millises söömisinstitutsioonis saadaolevad praetud risottod ja on tervislikum kah.

Potid mulle, pannid sulle. Harmooniline kooselu.

Lily Alleniga seoses meenus mulle üks teine tegelane, kelle me Thinaa ja Krussikuga samuti suvel avastasime. Kusagil lõuna-Itaalia maalilise vaatega kiirteel sõites kuulsime kohalikust raadiost laulu lõõritamas mingit meest, kelle puhul mina olin alguses kindel, et Tanel Padar on hakanud itaalia keeles laulma ja oma lugusid ka väljaspool Eestit levitama.

Seda pala lasti raadiost tihti, seega oli aru saada, et tegemist oli hitiga. Mulle see meeldis ja teistele ka. Mulle meeldis kohe väga. Nii väga, et ühes mõnusalt modernses pitsarestoranis istudes ja seda kuuldes, läksin jooksusammul (et lugu enne otsa ei lõpeks, nohh) kassiiri juurde ja küsisin, et mis lugu see on ning nõudsin, et ta esitaja nime mulle paberi peale kirjutaks. Mille peale kogunes kogu personal leti äärde ning kõik üritasid, silmad kissis ja pilgud ülespoole suunatud, meelde tuletada, mis võiks küll olla loo pealkiri.

Igatahes sain ma lõpuks tühja tsheki pääle nii esitaja kui Itaalia selle suve põhiloo nime. Siin on teile Itaalia Tanel Padar ehk Piero Pelù looga Tribu: http://download-v5.streamload.com/e23a7591-cfb4-4e10-a681-660c15c95cc6/caramelcarry/Hosted/piero%20pelu%20-%20tribu-1.mp3

Vanduma pidavat ainult need, kes end muudmoodi väljendada ei oska. Ma ennast päris tumbaks ei pea, aga eile ajas küll vanduma, jahh. Palun väga vabandust. Tegelikult olen ma armas ja hea =)

Õnneks on minusuguseid ropu suuga tidrikuid veelgi. Thinaa jõulukingituse pealt avastasin =P

A picture paints a thousand words,

As one door opens, another one closes,

And two wrongs don't make a right

Now good things come to those who wait,

Take the highs with the lows dear,

You'll get what you`re given and everything's gonna be alright.

Now by a horse, I once was told

That all that glitters is not gold

And all that is to fear is fear itself.

This horsey also told me,

I should keep my friends close but my enemies closer -

so as to protect myself.

What the fuck do YOU know?

Just `cos you're old you think you`re wise

but who the hell are you, though?

Did I even ask for your advice?

You wanna keep your mouth shut?

You wanna take your thoughts elsewhere?

What you're doing in my nut?

And do u think I care?

Say what you say,

Do what you do

Feel what you feel,

As long as it's real.

I said take what you take

And give what you give

Just be what you want,

Just as long as it's real.

Lily Allen - Take What You Take

Väga rõõmustav, et üldlevinud popmuusikasse on lisaks Pink`ile ja Gwen Stefanile ilmunud veel üks noor naisterahvas, kes oskab muudki laulda peale "ailavjuu, hõupjulavmiituu".

Kas kellelegi peale minu veel tundub, et Keskerakonna reklaamid, eriti üks neist (Teeme ära, kui valite Keskerakonna), asuvad täpselt kusagil seal mõjustamispsühholoogia ja lihtsalt äärmiselt närvidele käiva reklaami piirimail?

Minul on küll iga kord, kui see televiisorist tuleb, selline tunne, nagu üritaks keegi mind väevõimuga Keskerakonda valima suunata. Vastikud sellised.

See on nüüd küll üks neist vähestest asjadest, mille kohta ma võin kindlalt öelda: NEVER EVER!!!


Lõbusamatest nootidest üks pühapäevaõhtune toitumissoovitus
(pühendusega shokohoolikust lapsepõlvesõbrannale Verontsule ja mulle Hot Ciok`i sebinud Thinaale):

1) Kallake omale tassitäis Farmi piima =) Piim un lastele ia =)
2) Soojendage see mikros või potis mõnusalt soojale ent joodavale temperatuurile
3) Segage sooja piima sisse Segafredo Hot Ciok`i kakaopulbrit (viietärnikas, saadaval näiteks SuperNettos)
4) Võtke Veski-Mati shokolaadi-maasika müslit ja raputage valmistatud kakao sisse üks paras ports.

No ON ju hea??!! =D

Me too... I`m afraid of sth.

"Sina ei karda ju midagi."
"Kardan küll - ma kardan külma."

Kas meie esivanemad, kes siia lumisele "eelolevatel öödel on oodata külmakraade, mis võivad ulatuda alla -30" maale kolisid, olid masohhistid?

Oihh, väike valearvestus. Reisipisik pole kuhugi kadunud, sel viirusel oli lihtsalt peiteaeg vahepeal.

Ja ohh, mida sa ütlesidki? Hiina? Shanghai? Peking?

Davai, teeme ära.

Üks vahvamaid emotsioone on postkasti avades avastada sealt piltpostkaart. Eile sain teada, et üks armas klassiõde peesitab parajasti kusagil Phuketi biitshil ja kuna ma olen Eesti meister nn. pildi sisse minekus, sain minagi sest osa =)

Pinginaabri puhul aga on vahva see, et tema kunagi ei räägi sellest, kuhu ta kavatseb minna ja mida teha. Nii olengi ma harjunud saama postkaarte oma kallilt pinginaabrilt, kes kaevab parasjagu kusagil Saksamaal mingit tiiki, palverändab Tiibetis või degusteerib Indias.

Kaarte saata meeldib ka. Oleksime me suvel Leucas viibides seal poekese ees neid kaarte valinud päevasel ajal, oleksid Thinaa ja Krussik vististi kuumarabanduse saanud enne, kui mina oma täppisteadust meenutava postkaardivalikuga ühelepoole sain.

Eile õhtul käisime Linnateatris. Pool tagumist rida oli meite inimestega täidetud. Etendus kandis nime Isad ja Pojad. Täna on terveks päevaks jätkunud asjaosaliste pärimisi, et nohh, kuidas näitemäng meeldis siis kahh? Mis ma oskan öelda. Tükk oli pikk ja veniv nagu vene kirjanike teosedki. Sürpriis-sürpriis. Head, tunnustatud näitlejad, huvitava kujundusega lava. Aga kuna mul oli teatrisse jõudmise ajaks (algus kell 18.00) kõht ropult tühi, vajutas kere mu vaese aju mingisse poolärkvel kaitseseisundisse ja nii ma seal võitlesingi selle unepoisiga. Vaheajal selgus, et pakutakse kohvi ja teed, küpsist ja kompvekke. Kahjuks kestis too vaheaeg täpselt niikaua, et kui publiku viimased riismed saalist mööda hiigelpikka koridoride jada toitlustamispunkti jõudsid ja esimese küpsise hammaste vahele susatud said, kõlas juba märguanne, mille eiramine oleks pehmelt öeldes ebaviisakas. Kuna minul oli kõht tühi ja märguandeks lastud muusikapala kestis kahtlaselt kaua, lootsime Luulega sellele, et ehk on tegemist lihtsalt mälumise taustaks lastava lõbustusega. Teist korda sedasama viisijuppi kuuldes mõistsime aga, et aeg on küpsis ruttu alla kugistada ja saali poole joosta. Niipalju siis kauaoodatud pausist.

Ja too koridor sinna Põrgulavale, see... see, teate, ükski teatrielamus ei suuda summutada muljet, mida loovad teatrist tolle sauna eesruumi meenutavad koridorid. Okei, pool koridori - ülejäänud pool meenutas rohkem mahajäetud vene sõjeväeladu ja lõhnas kopituse ja mingi muu kummalise järele. Kui betoonseinad ehk sobivadki ühele modernse sisekujundusega teatrile, siis vannitoaplaatidest laotud trepiastmed kohe kindlasti mitte. Iga suvaline Reval Cafè haru tekitab ka rohkem seda mõnusat hubast "teatritunnet" kui too koridor. Et Linnateatrile mitte liiga teha, ütlen kohe ära, et ruum, kus pakuti suupisteid, kohvik ja garderoob olid kenad.

Kuid siiski, mulle ei meeldi kiirustada. Eriti veel, kui ma olen läinud õhtul välja, et nautida teatrimelu ja oma vaba aega. Ja kui etendus kestab 3 tundi ja 20 minutit, oleks äärmiselt kena see vahepaus siiski veidikene pikemaks venitada kui 15 minutit.

Kõige parem asi etenduse Isad ja pojad juures oli Allan Noormets. Eriti siis, kui näitemäng ise oli juba lõppenud. Täiesti koomiline! =) Mõni inimene lihtsalt on justkui sündinud teatavat sorti rolle mängima.

Soovin minagi sõna sekka öelda Kroonika seksikaimate auhindade jagamise teemal. Kuulasin seda eile õhtul põrsa sõrgade kärpimise taustaks ja kohe päris salvestise alguses tabas kõrv järgmise lausejupi: "...kohal on kogu Eesti koorekiht...". Ma saan aru, et Kanal 2-e eesmärk on oma vaatajaid lõbustada ja panna neid arvama, et vaatamiseks pakutav on parimast parim ja et neid viiakse otse tippsündmuste südamikku, ent kas Erich Krieger, Liis Lass ja Linnar "Ma-otsustasin-targaks-hakata" Priimägi on tõesti Eesti koorekiht? Nimetagem asju siiski õigete nimedega - tegemist oli pigem Kroonika koorekihiga. Ei olnud seal õigeid rikkureid ega õigeid vaimuinimesi. Ja kuna õekesed Ojasaared polnud vist kutset saanud, jäi puudulikuks ka tibide paraad.

Vähemalt oli Ingrid Tähismaa jätkuvalt kaunis ja särav.

Kui keegi juhtus vaatama eelmist (mitte viimast) Meeleheitel koduperenaiste osa, kus Gaby abikaasa Carlos tema emaga juttu läks puhuma, siis mäletate kindlasti ka neid küsimärke Carlose silmis, mille tekitasid Gabriela ema jutt ja teooria. Niimoodi teleseriaalist vaadatuna tundub selline situatsioon uskumatuna, aga tegelikult leidub analoogseid pärleid ka päriselus. Siia lõppu käib üks msn-st tuntud smiley, millel on suu asemel tõmblukk.

Kuna Marvin oli nii kena ja valis minu oma kaaslaseks Tartu rahu aastapäeva kontserdile Estonias, sain esimest korda elus kuulata oma armastatud presidendi kõnet in real life. Kõne oli arukas, loodetavasti kirjutab president Ilves oma kõned ikka ise. Kuidagi mage on mulle alati tundunud see, kui keegi tähtis asjapulk esitab oma rahvale kõnet, mille on kokku kriblanud hoopis keegi muu või isegi mitu muud inimest. Mõni ei vaevu kodus harjutamagi ja veerib kohapeal rida rea kaupa teksti paberilt ette, mõne sõna juures justkui komistades. Ilvese kõne igatahes rokkis sajaga, nagu noored meil siin Eestimaal räägivad.

Kontserdi muusikapaladega oli nii nagu oli, aga nendele järgnenud sööma- ja joomaaeg oli täis igasugu üllatusi. Näiteks oli kutsutute seas esindatud veel vähemalt kaks seapidajat peale minu =) Ja ma avastasin, et seened võivad olla sugugi mitte maitsetud, vaid üli-delicious. Suu hakkab vett jooksma praegu, kui mõtlen pakutud suupistete peale. Toidulaud oli äärmiselt tervislik ja seejuures ka väga maitsev. Kes iganes see kokk neil seal oli, tubli-tubli, väikeste maitse-eelistuslike mööndustega puhas viis!

Kohvi, koogi ja konjaki ajal hõljusin tasahilju ka härra Presidendi selja tagant mööda. Sain aurast osa, so-to-speak. Yep. I love our president. Ta on meil tark, väärikas ja esindusliku välimusega, just selline, nagu vaja. Ja presidendiproua nägi väga kenake välja, ma vaatasin alguses, et kes too ilus neiu on...

Ühesõnaga, meeldiv reedene õhtu.

Ah jaa. Ja sugugi mitte vähemoluline sündmus minu reedeses õhtus polnud see, et töölt kodu poole kiirustades kohtasin tänaval oma vanaisa, kellega ma pole ligi 8 aastat rääkinud (vanaisa - brasiillane, süsimustade juustega ja uhke selle üle - julges kunagi aastaid tagasi ühel perekondlikul jõulupeol veidi napsisena minu blondide kiharate kohta kehvasti öelda ja vanaema arvas seepeale, et parem oleks edaspidi mitte väga tihedalt suhelda). Ta jalutas parasjagu oma koeraga ja ma tormasin esimese hooga neist mööda. Koera vaatasin ainult, sest koerad mulle meeldivad, ma selline loomahaige. Koeraomanikud pakuvad mulle reeglina kordades vähem pinget, nii ei heitnudki ma meesterahvale esiti ühtegi pilku. Istusin autosse ja hakkasin mootorit soojendama, nemad kõndisid omakorda minust mööda. Ma siis jälle naeratasin koerale läbi esiklaasi ja kuna mul muud teha polnud, vaatasin, et kellel on selline sõbraliku olekuga kuts. Ega ma oma vanaisa kohe ära ei tundnud. Vanaisa, kunagine vormelisõitja ja poksija, oli suur ja tugev mees, vähemalt minu mälupildis ja neil mõnel üksikul fotol, mis kuidagimoodi minu albumitesse on sattunud. Nüüd oli ta aga kõhnaks jäänud ja nägugi oli hoopis teistsugune. Seega läks vaja kolmandat pilku koerale ja tema peremehele, et tunda ära oma vanaisa. Igatahes hüppasin ma autost välja, jooksin paar sammu ja hüüdsin "TERE!", teadmata, kas minu vanaisa üldse soovib mulle tere vastu öelda. Olen ma ju ringiga blondi juuksetooni juurde tagasi jõudnud. Vanaisa ei olnudki enam selline bravuurikas, nagu ta muidu alati on olnud. Meil oli kena, viisakas vestlus ja kui mina koera sügamise kõrvalt ütlesin, et ma pean nüüd ruttama, kuna vaja omale enne kontserti mörti näkku visata, aga et ma kutsun teda kindlasti omale külla, ütles minu vanaisa, et tema kutsub mind kaa.

Apart from vaesed pensionärid, kelle söögiraha jaoks Eesti riigil pappi eriti ei leidu, pole vanaduses minu jaoks kunagi midagi võõrast või koledat olnud. Mina tunnen mitmeid toredaid vanainimesi, kes oma jutuvestmise oskuse, iseloomuomaduste ja agarusega teevad silmad ette nii mõnelegi minuvanusele. Vanus on minu arvates auasi, mis võiks olla millegi näitajaks. Mitte alati, kuid tihti, loodetavasti. Mida ma tahan öelda, on see, et minu arvates on vanadus selline vahva nähtus, mis toob mõistuse pähe paljudele, kellel seda varem ehk polnud ning võib muuta inimesi mõistvamateks ja tolerantsetemaks. Võib, aga ei pruugi, jällegi. Minu vanaisale olid lisandunud aastad esmamuljele tuginedes igatahes head teinud. Elagu kortsud!

Eile vahetult enne kojuminekut avastasime töö juures fuajee seina pealt mingi veidra punasest klaasist ja pruunist puidust kasti, kust juhtmed välja tolknesid. Väga ilus kast oli. Astusime lähedamalegi ja uurisime, aga mis on selle kasti otstarve, aru me ei saanud. Kuna posu juhtmeid ulatus sest välja ka, arvasime, et ju on veel pooleli ja eks homme paistab, misasjaga tegemist. Homme oli kast täpselt samasugune. Ilus punane ja juhtmed ikka tolknesid. Selgus saabus alles poolest päevast, kui naabrid meile tuppa sisse sadasid ja kilgates uudist jagasid, et see kast on telefonide kiirlaadija ja need juhtmed seal sees ongi kõikide erinevate telefonimudelite jaoks. Milline mõnus leiutis! Laeb aku täis kahe minutiga ja näeb veel nii ilus välja ka, et ma tassiks selle omale koju ja monteeriks seina külge. Ausalt, nohh. Ma korraldaks suisa ekskursioone selle punase kasti juurde.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida. Ma tahtsin kaevelda hoopis. Kurta oma muret. Käisin eile peale tööd kesklinnas oma teksaseelikut otsimas, kuna mul juba ammustest aegadest üks ilus helesinine unistus (sõna otseses mõttes), et minagi kunagi omale saan sellise teksaseeliku, mis istub seljas kui valatult ja ei ole kusagilt liiga lai ega kusagilt liiga kitsas. Eile isegi leidsin, aga ära ikka ei ostnud. Kuidagi igavad olid need kõik. Sellised lihtsalt sinised, väikeste modifikatsioonidega. Erinevus seelikute vahel seisnes kas taskute kujus ja suuruses või kulutatuse astmes. Miks ei võiks olla poes näiteks sellist teksaseelikut, mille pepu peale on tikitud banaani mugiv ahv? Või kasse püüdev hiir - selline suurte hirmuäratavate lõugadega? Või külje pealt välja lõigatud paari sentimeetrine siilakas, nii et kints kelmikalt välgub, aga kõik jääb ikkagi kombekuse piiridesse. Ma tahaksin, et mu rõivastel ikka mingi krutski sees oleks, aga kõik poodides müüdavad riided on nii meeletult igavad. Ja Stockmanni noorteosakonnas olid eile vähemalt üldse eelmise sügise ülejäägid. Täitsa vihale ajas. Kui ma oleksin neid türkiissiniseid kardigane ja pruune hõlste tahtnud, siis ma oleksin need ju eelmisel sügisel ära ostnud, eksole. Kuidagi lubamatu on minu arvates vaestele teadmatutele ostjatele tervet kollektsiooni vananenud uudiseid ostmiseks välja panna ilma ühegi selgitava sildita (v.a. hinnasilt, mida võib siiski lugeda ka näiteks pühadejärgseks allahindluseks).

Kunagi ammusel aal, kui ma alles pisike tibu olin ja me kooliekskursiooniga Pariisis käisime, avastasin sellise vahva rõivabrändi nagu NafNaf. See oli esimene pood minu elus, mille ma oleksin võimaluse korral lihtsalt omale koju ümber kolinud. Mõnusad värvilised, kreiside ja enneolematute ideedega hilbud. Mõned aastad tagasi jõudis NafNaf ka Eestisse, aga mingi muutus on vahepeal toimunud ja nüüd on ka nende rõivad sellised igavad ja tuimad.

Tallinnas Kaarli puiesteel asus samuti kümme aastat tagasi üks pisike rõivakauplus, kust võis leida vahvate vimkadega pluuse, pükse ja kõike muud. Jalustrabavad värvid, muigama panevad slõuganid, normaalsed hinnad. Aga kuna eestlane eelistab meil ikka tumesinist mantlit, pruune pükse ja musti kingi, siis kestis see pood vaid aastapäevad. Minu leinaperiood kestab siiani.

Mõni nüüd kindlasti mõtleb, et mida ta vingub siin, võtku kätte ja õmmelgu omale see pärdik sinna tagumiku peale. A maioska õmmelda. Ausalt. Ma küll heegeldan, koon ja tikin täiesti edukalt (meie pere koerad ja kass on mul kõik väga loomutruult foto järgi patjade pääle tikitud), aga kuidagi juhtus nii, et sel ajal, kui meil koolis seelikut, põlle ja pükse õmblema õpetati, olin mina alati kodus haige. Näpuga õpikus järge ajades said need vanaema või ema sõbranje abiga kuidagi vaevaga küll valmis tehtud, aga ega mul selle asja peale annet arvatavasti pole. Põrsale pesa õmblen valmis, augud sokis kinni ja ära kukkunud nööbid ette, aga lõikeid koostada ja nende järgi rõivatükki valmis õmmelda... Oi-oi, raketiteadus minu jaoks. Ma oskan paberi peale joonistada, millised need püksid või pluus lõpptulemusena välja peaksid nägema, aga selle visandiga kõnnin ma ikka alati mõne professionaali juurde.

See-eest on minu pisikeses karupeakeses mustmiljon ja üks ideed, mida kõike võiks inimestele selga ja jalga ja pähe panna. Oleks nüüd mõni sõbranna, kes oskab superhästi õmmelda ja veel teinegi sõbranna, kes on ärihai - panekski putka püsti.

Mina kui superorienteeruja ei jooksegi Marvini majas enam otsejoones välisuksest välja, kui tualetti soovin minna ega tee ülemisel korrusel iseendale nelja tiiru peale, suutmatuses otsustada, kuhupoole jääb telekatuba. Miljon ust ja üks pisike tüdruk, ega see elukene kerge ei ole. Suurusele vaatamata on see maja armas ja kodune.

Marvin on ka tore. Küsis nagu muuseas paar nädalat tagasi, et "no mis filmi me siis vaatame? Mis meil siin on... mm... Little Miss Sunshine?", tekitades mulle sellise õhina, nagu tolle filmi pisikesel peategelasel päris filmi alguses. Little Miss Sunshine on üks neist vähestest filmidest, mida ma juba ammu siira ja suure sooviga näha olin tahtnud.

See film on teile, kes te olete üdini tüdinenud etteaimatavate süžheedega filmidest, teile, kellele meeldib vaadata tavalisi inimesi nende erilises toreduses ja teile, kes armastavad õnnelikke lõppe. Vingatsitele, kes leiavad, et õnnelikud lõpud on magedad, pakub ehk lohutust teadmine, et filmi jooksul saabub see-eest mitu õnnetut lõppu. Ja kes teab - mõne arvates on ka filmi lõpp ehk mitte just kuigi õnnelik, kuna põhieesmärk jäi ju saavutamata. See-eest saavutati midagi muud palju paremat. Aga mida, seda vaatate juba ise, sest uskuge mind - te tahate seda filmi näha. Väga armas ja südamlik meelelahutus, mis pakub mõtteainet nii filmi jooksul kui ka pikemaks ajaks.

Veidi enne lõppu tuleb koht, kus te ilmselt lihtsalt naerate südamest.
"I`d like to dedicate this dance to my grandpa who showed me these moves."

Uskuge mind, te EI oska oodata, mis sealt tuleb... Jumalale tänu, et selle filmi parimaid kohti treilerisse polnud topitud.

Õhtu oli tore, hommikune Tallinasse sõit läbi kaunite lumiste käänuliste metsavaheteede ja mõnusalt sirge Lenska maantee samuti, sest mul oli kaaslaseks Miami Vice`i soundtrack. Neli kuud on mul see juba olnud, aga kommenteerida julgen alles nüüd. Osaliselt seetõttu, et vahetult pärast filmi olin ma soundtrackis pettunud ja mitte vähe, kuna seal polnud peaaegu mitte ühtegi neist lugudest, mis mulle filmi vaadates kõrva kaikuma olid jäänud. See-eest nüüd, kus ma filmi tausta enam eriti ei mäleta, tundub too plaat väga hea. Veidi depressiivsusele kalduv, kuid siiski hea. Eriti mõnus on see, et lood on erinevates stiilides - leidub nii salsarütme kui rajurokki kui ka Moby-stiilis toodangut. Ja film tuleb silme ette küll. Mina leian, et kui soundtracki`i kuulates rulluvad silme ees lahti needsamas stseenid filmist, mille taustaks neid lugusid mängiti, on tegemist väga hea lugude valikuga ühe filmi jaoks. Järelikult need lood sobisid sinna. On ainult veidi kahju, et Miami Vice`il soundtrack pole topeltplaat - siis ehk oleks teise plaadi peal ka kõik need ülejäänud väga head palad, mille minu kõrv kinosaalis kinni püüdis.

Lõpetuseks aga tahaks ühe pisikese ideeidu pähe kasvama panna nendele, kes maanteel lihtsalt sõidavad, aga ei mõtle. Neljarealisel maanteel suurtel kiirustel möödasõitu tehes ei ole soovitav vahetult pärast kõrvalsõitjast ette jõudmist tema ette tagasi reastuda. Nii. Mõtleme nüüd kõik, miks. Mõtlesite? Mõtelge veel. Ikka ei koida? Aga kas võib äkki olla, et juhul, kui sina, tattnokk, seal minust 10 meetrit eespool, sõites üle 100 km/h, oled mingil põhjusel sunnitud äkkpidurdama, olen mina sul ninapidi kuklas kinni ja ei jõua isegi silma pilgutada, rääkimata siis veel rooli keeramisest või pidurdamisest?

Ja selline asi ka veel, et suunatulesid võib vabalt ka maanteel kasutada, ausalt. See on täiesti lubatud ja aktsepteeritav käitumine.
Siinkohal tahaks kangesti jutustada teile selle loo, kus kaks sõpra erinevate autodega sõitsid linnas suunatulesid mittekasutavale bemmimehele ette, blokeerisid ta tee, astusid autodest välja, avasid rullnoka autoukse ja murdsid tal suunatule kangi ära, lausudes: "Sul seda niikuinii vaja ei lähe." Mulle see lugu meeldib ja kui ma ise nii tugev oleksin, et jaksaks igast liikluskultuuritute tontide suunatulekange ära kaksata, siis mõnel toredal korral ma vist isegi kasutaksin seda privileegi. Sest mõnele lollakale ei jõua reaalsus enne kohale, kui ta oma kolm sõpra ja lapseootel naise on surnuks sõitnud. Igaühega tuleb tema omas keeles kõnelda, nagu mu papito ütleb.

On tõsine ebaõnn jääda kaks õhtut järjest ilma oma lemmikseriaalidest. Esmaspäeva õhtul sellepärast, et toimub klassiõe juubeli eksprompt tähistamine ja teisipäeva õhtul sellepärast, et tuleb külastada traumapunkti, veendumaks oma labakäes asetsevate luude heas tervises. Mitte et klassiõe juubeli tähistamine oleks vähem väärtuslik tegevus, kui Meeleheitel koduperenaiste jälgimine ja mitte et traumapunkti väisamine oleks vähem väärtuslik tegevus, kui Teadmata kadunud vaatamine. Sest traumapunkt näiteks on nali omaette.

Mingi tõre tädi kiikab mu käe poole ja küsib, et kus haav on. Mina vastan, et haava pole, ainult kriimustused – et koer lihtsalt hüppas kätte kinni ja seest ragises. Aga et nahk on täitsa terve ja see on ju hea asi. Tädi traumapunkti tädi aga ei näi minuga ühel meelel olevat ja muutub veel tõredamaks. Sikutab ükshaaval mu sõrmi enda poole ja esitab iga sõrme juures KKK ehk korduma kippuva küsimuse: kas siit on valus? Ei, ei, ei, ei ja ei, vastan mina. Tädi pressib näpuga mulle keset labakätt ja uurib, et kas sealt ehk on valus. Mina ikka, et no ei ole nohh. Tädi piidleb mind oma prillide tagant ja küsib, et miks ma siis tulin, kui valus ei ole. Mina vastu, et tegelikult valus nagu on, aga mitte midagi sellist, mille peale ma kõva häälega karjuma pistaks. Tädi saadab mind röntgenisse, kusjuures saatelehe peale kirjutab „objektiivseid leide pole“, mis kõlab umbes nii, et „jälle üks hüpohondrik, kes kujutab ette, et tal on käeluu puruks“. Muidugi tähendab see arstide keeles midagi muud, hoopis kahjutumat, aga mina tahaksin ikkagi sel hetkel tädi käest küsida, et kas ta ikka on teadlik sellest, et ma oma lemmikseriaali ajal sinna kuradima traumapunkti ronisin. Ja et ma parema meelega lürbiksin praegu kodus piima meega ja vaataksin põssa kõrval keras telkut.

Muidugi selgub, et käsi on lihtsalt muljuda saanud ja et tuleb külma peale panna. Ega ma ise ei tahtnudki sinna traumapunkti ronida, aga Marvin käskis. Et muidu mul juhtub nii, nagu ühel tema sõbral, kes oma katkist käppa arstidel üle ei lasknud vaadata. Parem karta kui kahetseda.

Tõreda tädi kabinetist pääsedes mõtlen omaette kergendusega, mis oleks saanud siis, kui mul olekski ennist ooteruumis pastakas olnud ja seega ka võimalus teostada kuri plaan tekitada saatekirjal ristikesed lahtritesse „sügelised“, „pesta korduvalt“ või „mähe“. Vahetevahel ma tõepoolest literally tunnen, kuidas pea sügeleb. Aga mitte sügelistest, vaid kahest kasvavast muksust. Sarved, nohh. Pisikese kuradikese sarved.

Asjaolu, et mu armas käpa oli tibens-tobens, oleks tulnud muidugi väärikalt tähistada. Aga kuna inimene, kes mu traumakasse ja sealt ära transportis, vahepealse ajaga lilli ja šokolaadikomme polnud suutnud hankida, tuli miskit muud välja mõelda. See-eest sain natuke lõbustusparki Kristiine lumistel külavaheteedel. Lõbustuspargid meeldivad mulle aga kordades rohkem kui misiganes šokolaad. Kui te tahate näha, kuidas mul suunurgad iseenesest kõrvuni tõusevad, then do take the risk of seriously damaging your vehicle. Me loves =D

Igatahes. Ühel hetkel jäi mu pilk pidama sel õllepurgil. Mitte et ma poleks selle olemasolust teadlik olnud, aga... Naeratus kadus olematuks. Sisemine vähemalt.

Selleks, et mõista ja aru saada, tuleb end teise inimese olukorda asetada. Selleks, et mõista alkohoolikut, tuleb ...? Jah, just täpselt. Inimkatsed à la Carry - that`s the spirit!

Kui inimene, kes igal õhtul enne magamaminekut lürbib ära ühe torbikutäie rummi koolaga, pakub seda õhtu lõpetuseks ka sulle, siis Carpe Diem põhimõtet järgides peab selle pakkumise vastu võtma =P
Ja kuna ma olen kange moor ja tahtsin end ühe koksi abil samale tasemele juua (sest tema oli eelnevalt juba mõned koksid ja paar õlle hinge alla saanud), siis tuli minu koks /tsiteerin/: „oluliselt kangem“ kui tema oma. Aga naised ei nuta! Saime kõik ilusasti ära joodud. Õuenarr arvas muidugi, et ma tahtsin šõuoohvida ja kuna ta mu blogi lugemas ei käi ja ma talle just seletama ka ei kippunud, et kle, juhhei, ma siin üritan sind mõista kangesti onjä, siis jäigi talle tema arvamus. Olen üldse viimasel ajal märganud, et ma ei viitsi enam seletada inimestele kõike üksipulgi lahti ja et vahetevahel mind ei häiri isegi see, kui neile jääb vale mulje millestki, mis mulle korda läheb. Jäägu! Kui keegi kangesti tahab midagi teada, siis võib tulla ja küsida. Vastan reeglina ausalt. Võiks isegi öelda, et piinlikult ausalt.

Ja enne und nagu ka pärast und, nagu ikka, telefonikõne Marviniga.

M: "Tead, ma olen kohe päris täitsa mures su pärast."

C: "Miks siis?"

M: "Et kuidas sa, tüdruk, sõidad homme niimoodi seda pikka maad, kui sa nii väsinud oled ja õigel ajal magama ei lähe."

C: "Nohh, praegu ma muidugi ei ole väsinud - et kui ma praegu peaks sõitma, siis oleks normaalne. Aga praegu ma olen muidugi ka rummikoolat joonud."

M: "Äkki jood viina enne, kui sõitma hakkad homme?"

C: "Arvad vä?"

Põhimõtteliselt anything is possible. Ma loodan, et mulle homse päeva jooksul mõnda roolijoodikut ette ei satu, keda ma kangesti mõista üritada võiksin. Ei, tegelt. Drinking + driving = not my thing.

Ma päris kindel pole, aga kahtlustan küll, et me avastasime laupäeva öösel vastu pühapäeva perfektse kokteilide kombinatsiooni. See käib siis nii, et kõigepealt võtate ühe Cuba Libre (sellise asjaliku ikka, kus baarman rummiga koonerdanud pole), seejärel, nohh ütleme nii tunnikese pärast tuleb üks mehine Aku (viin + Red Bull) ja kõige lõpuks (siis, kui esimese joogi tellimisest on möödunud poolteist kuni kaks tundi) võiks nii möödaminnes letist krabada veel ühe Long Beach Ice Tea (NB! Ei ole sama, mis Long Island või Italian Iced Tea).

Tantsite nii et seda nägu ja mõnusalt siiruviiruline on olla, aga samas jalgadel püsimisega pole mingit probleemi.

Ja kes iganes see hea inimene oli, kes mulle meili peale mingi alkoholi puudutava seadusandluse parandamise ettepaneku allkirja andmiseks saatis, aga oma nime ei julgenud kuhugi juurde kriblada, siis vastuseks sulle: ma peaksin ikka puruloll olema, kui kirjutaksin alla millelegi sellisele, mille kohaselt algaks alkoholimüügi keeld enam-vähem samal ajal minu lõunapausiga. Kuulge, peris ogaraks ka ei tasu minna oma heaoluühiskonna poole pürgimisega. Lapsevanemad peavad ikka natukene pingutama oma mudilaste harimise nimel, mitte nii, et Eestis enam alkoholi ei müüda, ei reklaamita ja kes sõna "alkohol" mainib, saab poole kuupalga ulatuses trahvi, sest vastasel juhul meil kõik lapsed lähevad joodikuteks kätte ära. Jah, on küll kehv lugu, et päris suur osa eestlastest end surnuks ja teine osa vigaseks joob, aga ma pakun, et kui alkoholi poleks, leiaksid nad mingi muu mooduse täpselt sedasama rada pidi käia. Kusagilt jookseb piir tarkuse ja lolluse vahel ning kõiki inimesi ei saa panna elama lollide päästmiseks mõeldud reeglite järgi.

11. jaanuari Ekspressi leheküljel B9 kirjutas Peeter Tulviste järgmised read:

Nõukogude ajal Eestisse tulnud venelastel ja nende järglastel tuleb valida, millele uhke olla: kas sellele, et nad elavad nüüd taas euroopalikult korraldatud riigis inimväärset elu või sellele, et nad tulevad riigist, mis anastas poole Euroopast pooleks sajandiks ja tappis miljoneid inimesi. Mõlemat ei saa.

Lihtsalt ja väga õigesti öeldud. Mul on vaid kahju, et need, kes selle üle mõtlema peaksid ja keda see tsitaat ehk ka mõtlema paneks, ei loe tõenäoliselt Eesti Ekspressi.

Täna hommikul Kadrinast Tallinna poole sõites kuulasin automakist Gwen Stefani plaati.
See polnud sugugi plaadi kõige parem lugu, aga point on sel vega hää siiski.

Up until the time we went out on a date
I was fine, I was fine
Now I'm getting dirty looks, I wonder what they'd say
If we were blind, we were blind people

Beauty is beauty, whether it's black or white
Yellow or green baby, you know what I mean
What if Picasso only used one color
There shouldn't be a rule, how to choose your lover

What color is love...?



Gwen Stefani - Long Way To Go

/Before they start "teaching us"/

Liinitööline Carry kleepis tööjuures ümbrikele silte pääle ja küsis siis kõrvalseisjalt, et aga kus need ümbrikud on, millele ta silte pidi kleepima hakkama. Ehk siis edasiarenenud versioon sellest, kui otsitakse prille, endal prillid ninal.


Manager Marvin says:
kui teha film siis selle pealkirjaks võiks olla

Manager Marvin says:
tüdruk sa oled armund


Kevad saabus sel aastal eriti varakult =)

Marvin on lahe. Sebib seale talvel suvikõrvitsat ja mulle igast stuffi, mida ma ise parasjagu hangitud ei saa, aga väga tahaks. Sest sebimine ongi ju manageri kohus =)

Tiina, tõlgi SEDA: Il sole è la vita della terra, l`amore è la vita dell`uomo.

Vaatame, kui kaugele sa oled oma õpingutega jõudnud =)

See ütlus peaks tegelikult olema päris tõlgitav isegi itaalia keelest tuhkagi teadmata.

Sobib väga hästi iseloomustama seda, mida ma praegu televiisorist täiesti juhuslikult juhtusin nägema. Robbie Williamsi kontsert. Jeerum, kuidas see mees armastab seda, mida ta teeb! Milline õnnelik, ÕNNELIK inimene! Võib kõlada kulunult, kuid ta on üks kõige rohkem "elus" inimestest, keda ma kunagi näinud olen. Kunagi, kui me pubekad olime, kattis Verontsi kodu ühte seina Robbie Williamsi poster ja ta ütles, et ainuke mees, kellega tema abiellub, on Robbie Williams. Mille peale mina mõtlesin, et hähh, mingi mõttetu prettyboy. Well, ma mõistan sind nüüd, lõpuks =)

Mitte et ta meile samal põhjusel korda läheks, ma arvan. Ja mitte, et ta oleks ainuke mees, kellega ma abielluksin. Hah, ei, seda nüüd küll mitte.

L`amore è la vita dell`uomo and we need to keep spreading it around =)

Need tänapäevased arstirohud on ikke naljakad. Mis mõtet on võtta mingit rohtu, et sellega kaotada või leevendada mingit vaevust, kui rohu kasutamisega kaasneb kolm kuni neli kõrvalnähtu, mis ühtekokku võetuna veel palju hullem tundub, kui seda esialgset häda kannatada ja taluda.

No näiteks. Mingi suvakas nohu onju. Lased ninna nohutilku, mille tulemusena kaob nohu suhteliselt siva, aga asemele tuleb hullem silmade tulitamine ja gallonite kaupa vett nõudev janu?

Ja üldse, nagu me siin mõne inimesega juba muljetanud oleme, siis nende käsimüügiravimitega on nii, et jood sa Coldrex`i ja Theraflu`d või mitte, aga külmetusnähtude kadumine võtab ikka 7 päeva aega. Mis vahet seal siis on. Parem ei tapa end selle keemiaga.

Aga kõige paremini aitab ikka põssakalla ja see, kui keegi kooki toob ja teki piale tõmmab =)

Järgnev postitus on mõtteline järg teemale "the crap they sell us at the supermarkets with the lousy excuse of charity".

Juba pikemat aega on Rimi kaubandusketis (ja vbla mõnes muus veel) müügil SEB Ühispangaga mingitpidi seotud (pole viitsinud süübida) kolekoledad postkaardid, mida ostes võite toetada tänavalapsi. Need, kes jõulude eelsel ajal siin blogis kellukeseteemat jälgisid, teavad mu loogikaradu. Kui keegi teab, mida ma peaksin tegema ühe inetu postkaardiga, mille pildiga küljel kujutatust ma isegi peale kümnesekundilist leti ääres uurimist aru ei saa, siis palun olge nii vastutulelikud ja öelge mulle kaa. Pakkujatele vihjeks niipalju, et ei, mul ei ole kodus ahju, nii et tulehakatuseks see ei kõlba.

Kuramus küll, kui juba teha midagi, siis ikka nii, et sest kasu ka oleks. Kõnealune kampaania jätab küll väga mannetu mulje. Mina TEAN, et tänavalastel on raske elu ja et nende elu võib tunduda hall ja rämpsu täis, nagu vist tollel kaardil kujutada üritatakse, aga nende puhul, kes selle peale kunagi mõtelnud pole, see postkaart küll ei tööta. Ja isegi minu kui kaastundliku inimese puhul, kes on kunagi olnud sentimeetri kaugusel Aafrikasse pisikesi mudilasi abistama minekust, ei oma see postkaart oodatud efekti. Ma lihtsalt ei taha seda, nohh. Parem lähen ja annan oma raha üle ukse mõnele vastavale organisatsioonile.

Palun lõpetage see mõttetu paberi raiskamine ja trükkige selliste postkaartide asemel parem pensionäridele lugemiseks tasuta lehti. Or something. Maitea.

Kui see postkaart oma hallusega mulle üldse midagi meelde tuletab, siis hoopis seda, et mõned inimesed võiksid suitsetamise maha jätta. Oleks õhk nende ümber puhtam ja nii edasi.

Kuna ajakirjanike jätkuv pealetung sea-teemadel ei näi vaibuvat, saabunud on minisea-hulluse Teine Laine (esimene oli aastake-poolteist tagasi) ning mina lihtsalt puhtpsühholoogiliselt ei jaksa enam eitavaid vastuseid anda, palkasin eile oma seale manageri. Manageri nimi on Marvin ja kõik, kes soovivad Rafaelloga intervjuud teha, teda telepurki toppida või mu kullatükki kuhugi firmaüritusele kamina ette lösutama saada, võivad minu käest Marvini telefoninummerit küsida. Annan ilma pikema palumiseta. Aga arvestage sellega, et

a) Marvin on suur ja tugev meesterahvas, kõva närvikavaga. Teda ei saa niisama lihtsalt ära rääkida kui minusugust armsat pisikest tütarlast

ning

b) Marvin tahab juhtumisi ise minu ja Rafiga aega veeta ning seega peab teil, härrased ja prouased ajakirjanikud ja ärinaised-mehed, ikka mingi eriti hea diil olema talle välja pakkuda, et ta selle asja korraldamise peale ka reaalselt mõtlema hakkaks.

Eile õhtul puhusin alkomeetrisse neli promilli. Mitte et ma vabal ajal salajoodiku ametit peaksin, aga otsustasin hangitud alkomeetrit katsetada ja õpetuses oli öeldud, et juhul, kui olete parasjagu kaine, aga soovite veenduda seadme töökorras olemises, loputage suud viinaga ja puhuge siis sellesse õrnalt. Kuna mulle hirmsat moodi meeldib igasugu asju katsetada ja sügavkülmas oli ka veel üks eelmisest sünnipäevast jäänud viin (hea tõestus sellele, et ma ei ole salajoodik, kas pole?), siis tunduski otstarbekas uus mängukann kohe järele proovida. Töötab küll. Ainult et... =S Kohukestega on nüüd kööga.

Nimelt avastasin ometi kord kohukesed, mida ma EI soovita =)
Koogikohukesed.

Bono koogikohuke rummi ja pähklitega ning Bono koogikohuke vanilje ja küpsistega. No ei mekkind – kuidagi väga kummaline maitse oli mõlemal. Aga vbla oli asi selles eelnevas viinarüüpamises. Leedukate Karumsid mekkisid igatahes normaalselt. Mine võta kinni...

Siiski ei mõista ma, miks peaks keegi tahtma süüa koogikohukest. Või siis koogikohupiima. Karile vist meeldis see küpsisekoogikohupiim, oli nii? Mina ostan kooki, kui mul koogi isu on. Ja kui on kohupiima isu, ostan kohupiima. Kohukestega niisamuti. Võibolla olen ma vanamoeline, aga ma tõesti ei saa aru, milleks meile koogikohukesed. Other than for the effect of surprise and the thrill of the unknown.

Tagasi alkomeetri juurde. AutoMaailmas on praegu väga mõnus allahindlus, nii et igati tibens-tobens seadme, mis on võitnud nii Aasta Alkomeetri kui ka AutoMaailma lugejate auhinna, saab 750 eeguga. Kulub marjaks ära, eriti taolistes olukordades, kus pidu on kestnud isegi mitte varajaste vaid suisa hiliste hommikutundideni ning päeval ärgates on vaja kuhugi sõita, aga tunne on selline kaaaaht-laa-neee. Ruhnu karu ütles minu alkomeetri soetamise plaanist kuuldes küll, et "ahh, mis sa hakkad raha raiskama, küll politsei pärast ütleb, mitu promilli oli", aga kuna ma olen tubli kodanik + mulle tegelikult ka meeldib kodus rohkem olla kui haiglas + trahviraha eest sõidaksin parema meelega reisile, mõtlesin, et 750.- ei ole sugugi kõrge hind igast vastikute vahejuhtumite ennetamiseks.

Seega lõppsõna: kohukesi ei soovita, alkomeetrit aga küll.

Sai veidike Nõuka-aega meenutatud. Et kuidas kõigil olid tol ajal vahvliküpsetajad (v.a. minul muidugi) ja kuidas nüüd, hiljem, on tekkinud ka võileivagrillid, jms. Vanaema ütles sellepeale, et temal pole mingit grilli vaja, tema röstib oma juustusaiu röstris. Mille peale mina ehmusin ja ütlesin, et röstris nüüd küll juustusaiu teha ei saa. Vanaema keeras pea viltu, naeratas kavalalt ja lausus: "Saab ikka. Röstris saab kala ka praadida, et sa teaksid."
"Jah, ja ei ole selles midagi kriminaalset, eksole," ütles lauanaaber.
"Kõik on jokk," itsitas kolmaski.

Vahvli-isu tekkis. Kriminaalne omaküpsetatud vahvlite isu.
Paluks nüüd mõni mees, kes sel alal käpp on.

Eile käisime väikevenna ja tema sõbranjega Draamateatris lasteetendust vaatamas. Põhjus, miks see mu tähelepanu köitis, oli lavastuse pealkiri: Tinasõdur, baleriin ja siga. Mul on teadupärast radar igast sigade ja seateemaga seonduva jaoks ning nii see kuulutus mulle Postimehes ette jäigi.

Mis ma oskan öelda. Suur kamp noori, entusiastlikke, hästi ja hingega mängivaid näitlejaid oli lava peal. Pillikääksutamist oli ja tantsu oli ja tsipake eksistentsiaalset mõtlemisainet publiku nooremale osale ka. Publiku vanemale osale oli seal aga... naispoolt pean silmas.... üks igati ponks kuningas nähtamatute riietega =P
Vaatamisväärsus omaette, tõesti.
Selline mõnus virgutus keset etendust =)

Minule teadaoleva informatsiooni kohaselt mängitakse seda ka eeloleval pühapäeval, nii et naiskad kõik - lapsed kaenlasse ja vutt-vutt, teatrisse!!

Selle asjaga on nüüd nii, et mina sain selle Olarinho käest ja Olarinho sai internetist. Ja seda tõepoolest ei ole sobilik liiga noorte inimestega koos vaadata. Ühtlasi riivab see kindlasti kõrva neil, kelle jaoks Gailit, Under ja ülejäänud seltskond on püha. Ja neil ka, kellele ei meeldi ropendavad noored. Moraalijüngritel ei soovita vaadata. Ja neil ka mitte, kes minu peale pärast vimma hakkavad kandma selle eest, et ma selle lingi siia üles panin.

To cut the long story short – see ongi see lühifilm, mille pärast Kinobuss saare päält minema aeti.

www.hot.ee/tulnukas2006/

Kui keegi arvab, et selliseid tegelasi Eestis tegelikult ei leidu, siis leidub ikka küll. Ausõna leidub, ma olen isegi pikemalt kokku puutunud taolistega. Võin maakaardi peale punased laigud joonistada paikadesse, kus nende kontsentratsioon suurim =)

Issanda loomaaed annab jätkuvalt ainest =)

Imelikud isud käivad peal vahetevahel. Tavaliselt pole sest hullu midagi - sead sammud poe poole ja olemas, aga vahetevahel hakkavad neelud käima mingi sellise roa järele, mida vaid mingis kindlas riigis serveeritakse.

Ei teagi, millega seoses meenus mulle täna hommikul Egiptimaal suhteliselt populaarne magustoit nimega Om Ali (tõlkes "Ali ema" ehk siis Mohamed Ali ema). Serveeritakse mõnusa savipoti seest, peal on krõbe koorik, sees selline mõnus jahu-piimasegune pähklitega täidetud küpsetis. Põhjas võib olla ka lihtsalt vedelat sooja piima. Nämmmmmmm. Hädapärast võiks seda ka poest paki seest pulbrina osta. Seda aga muidugi ainult juhul, kui me parasjagu Egiptuses viibiksime, eksole. Nõmekas.

Minu Sharmi lemmiksöögikohas - Onionsis - on vaieldamatult kõige maitsvam Om Ali. Ja sellest ma siin praegu juba mitmendat tundi järjest unistangi. Ei taha riisihelbeputru! Ei taha shokolaadiküpsiseid! Ei taha isegi seda suure surmaga Rimi poest kättevõideldud purgimaisi, mida müüja mulle müümast keeldus. Tahan Om Ali-d.

Ärge mulle täna ette sattuge, sest päris suure tõenäosusega ma jonnin parasjagu. Ohh, elu on ikka raske mõnel, kas pole?

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina vaatan küll üpris mitut oma lemmikteleseriaalidest vaid ühe tegelase tõttu.

Kollanokkasid (Scrubs) peamiselt sellepärast, et peategelane, John "J.D." Dorian, on lihtsalt nii tobenaljakas, et see on suisa armas;
Dr. House`i sellepärast, et peategelane pritsib sarkasmi kogustes, mis oleks surmav, kui nurga tagant ei paistaks tema tegelik hea tahe;
Nanny`t sellepärast, et seal figureerib tegelane nimega Niles, wannabe-britist majateenija, kelle komplekti käib kõik alates aktsendist ja ninakast käitumisest-ütlemisest kuni ehtinglaslike liigutusteni.

On olemas veel nn. lohutustegelased, keda ma olen nõus vaatama juhul, kui minu lemmikut parasjagu ekraanil pole. Sellised on näiteks Dr. Cox Kollanokkadest ja C.C. Babcock Nanny`st. Ja kui lemmik ja tema aseaine veel koos ekraanile satuvad, oh seda rõõmu!! =)

Põnev oleks kohtuda inimestega, kes need tegelaskujud välja on mõelnud.

Selle asemel, et Maksuametile aruandeid koostada, mängisin täna sohvrit ja sõitsin mööda linna. Vahepeal käisime söömas-joomas sellises kohas nagu Alesja baar, mis asub Õismäe külje all, Harku järvest üle tee. See selline venkude koht. Muss oli venkudelt, menüüs vene ja valgevene road, baarineiu venelanna ja kõik külastajad, kes seal vabatahtlikult viibisid, venelased. Mis iseenesest pole sugugi halb. Mulle meeldisid massiivsed puidust lauad-toolid (kui nad ainult veidikene kergemad oleksid olnud ja liigutamisel sellist müra poleks tekitanud) ja suured päevalilled baarileti ääres (kunstvärk mõistagi). Joogid olid normaalsete hindadega, söögid mitte. Ilmselt maksab seal kõik suvekuudel rohkemgi veel, kuna üks pealinna supluskuurortidest on poole minuti tee kaugusel.

Teenindajanna oli taas kord väga armas ja kena ja eesti keelest vist njaatuke jaaru sjai, aga kui ma palusin tal tuua lauale veel üks kahvel, naases ta mõne minuti pärast uue kohviga. Nojahh, oma viga, kui mu diktsioon alla arvestuse on, eksole. Ja oma viga, kui ma temale vastu tulles ja oma soovi ilmestamiseks osutan näpuga leivakorvis asuvatele pabersalvräti sisse keeratud noale-kahvlile, aga sinnasamma kõrvale on platseerunud ka üks kohvitass.

Päris vahva on pidevalt sattuda igast lambikatesse kohtadesse (nagu näiteks üks vineerist ja lainepapist kokkuklopsitud sashlõtshnaja Kopli liinide vahetus läheduses, mille kahest külastajast mõlemad magasid laua ääres magusat und, viinapudel peos). Aga enamusele lambikohtadest eelistan ma ikkagi Fahle kohvikut, kuhu peale pikemat planeerimist paar nädalat tagasi ka lõpuks jõudsin. Siinkohal peaksin olema kaval ja mitte kirjutama sellest, kui viisakas ja professionaalne teenindus ja maitsvad teed ja tordid ja mõnus interjöör seal on. Sest muidu võib kujuneda olukord, kus ma sinna naastes ei leiagi ühtegi vaba lauda, kuhu istuda (eestlasele on vaja ikkagi vaba LAUDA, mitte vaba KOHTA, eksole ;)

Niisis. Jahh. Enese heaolu lugejate informeeritusest kõrgemale seades otsustasin pika vaagimise tulemusena teile sellest kohast mitte rääkida. Vot nii.

Igasugused jamajamehed, ma hoiatan juba ette ära, et minuga ei tasu jamada - Ruhnu karu on mu isiklik tuttav. Meil on telepaatia ja puha =)
Nii et.

Täna hommikul tööle sõites kuulsin autoraadiost Justin Timberlake`i uut lugu. Mitte seda uut, aga veel uuemat, kõige uuemat. Ja lubage mul väljendada siirast headmeelt selle üle, et too poiss ongi jõudnud nii kaugele, kui ma kunagi ette kujutasin, et ta võiks jõuda. Vähemalt.

Ma mäletan, kui keskkoolis kuulasin plaadipoes N`Sync`i plaati ja otsustasin selle oma õele jõuludeks kinkida. Mulle tundus juba siis, et kusagilt sealt bändist midagi tulevikus raudselt areneb. No ja näete - nüüd on tulemus käes - laev ujus minema! Neid plekke ei saa enam kunagi välja!! ;)

"Maailma kõige hirmsam murdja on Amuuri tiiger, siis tuleb sinu siga ja siis on mõned veel," ütles ta. Ega palju mööda ei pannudki. Siga on täpselt emasse - ülbe, riiakas, ennasttäis, parajalt pohhuist ja näitab koha kätte igaühele, kes julgeb end tema territooriumil bossina tunda =D

Ei, tegelt, siga on armas. Lihtsalt et... ta õppis juba varases nooruses, et sõprust ei maksa niisama kõigile jagada. Samas, keegi pole veel tõestanud, et teda toiduga ära osta ei saa. Ja sea emaga on sama deela. Eriti meeldivad sea emale kokkavad mehed =P

Sina võid ju arvata, et nendes pannkookides oli suhkrut vähe või vaniljepulbrit puudu, aga minule maitsesid need nevertheless.

Tahtsid teada, mida ma siia lõppu kirjutan. Mõtlesin jagada kõigiga seda, mida meie juba teame.
Trennis kulutatud kalorid lähevad t-särgi sisse, sellepärast see särk ongi pärast treeningut nii raske. Nüüd te siis teate =)

Eile õhtul käisime Sõpakas vaatamas Aki Kaurismäki filmi Äärelinna tuled. Selles filmis oli üks soomlase kohta vägagi kena välimusega meesterahvas, kes oli alguses lihtsalt natuke luuser, aga mida film edasi, seda jubedamaks äpupunniks ta muutus. Ma alguses ikka väga lootsin, et ta ongi lihtsalt romantiline tobu, nagu üks teine tegelaskuju tema kohta ütles, aga siis selgus, et lisaks romantiliseks tobuks olemisele oli ta siiski ka totaalne ja täielik luuser. Võibolla ma olen ebakultuurne inimene ja ei saanud üldse pihta, kui üüratult masendav kogu see värk pidi olema, aga minu jaoks oli see küll rohkem nagu koomuskimuuvi. Aku Louhimies`i Paha Maa oli kordades masendavam.

Igatahes oli seal esimesena mainitud filmis ka üks suht tagasihoidlik naistegelane, kellele too kõnealune luuser vägagi korda läks. Armastus on ikka üks omapärane nähtus...

Ja kõik see omakorda tuletas mulle meelde kuu-paar tagasi nähtud Meeleheitel koduperenaiste osa, kus Lynette`i abikaasa Tom hakkas ühel õhtul segast peksma ja Lynette kuulas teda natuke aega, kulm imestusest viltu peas ning tegi talle siis ühe suure musu. Kui mees üllatunult küsis, et mille eest, vastas Lynette: "Thank you for reminding me that I`m the only woman in this world who could love an idiot like you".

Jah, olen minagi nõus, et "igaühe jaoks on kuskil keegi", nagu nendestki katkenditest lähtub. Lihtsalt et igaüks ei pruugi seda kedagit tahta...

"Sa oled oma blogi hooletusse jätnud!"

"Ma vaatasin - sa pole kaua aega midagi kirjutanud."

"Kle, juhtus midagi või?"



Ei, kallikesed, ei juhtunud midagi. Aga tõsi ta on - olen hooletusse jätnud tõesti. Põhjus lihtne - aega pole olnud. Ehk siis teisisõnu: aega on olnud, aga ma olen seda aega muude, noil hetkeil otstarbekamate tegevuste peale kulutanud. Põhiliselt otsimise peale. Et mida ma otsin? Well, sellega on nii et...

...ootasin tõelist armastust, tuligi. Lambist. Võib öelda küll, et suht lambi seest ilmus. Igatahes mitte ühestki sellisest kohast, kust oleksin osanud seda oodata.
Aga kuna ma olin tõeline tõbras ja natuke loll ka, sain sellest enne pest pifoori lahti.


Nüüd siis kraabin su ust,
endal südametunnistus must.

Sal-Saller


Nüüd siis püüan kõikvõimalikud räästaalused läbi käia, et ehk joppab uuesti ja kukub taas kord kusagilt midagi pähe. Ma olen isegi nõus selle lopsu ära kannatama ja hilisema muhu keset peakolu =)

See, et ma kirjutan siia, et teenindajanna ei saa aru, mida tähendab eesti keeles väljend "erinevad kakaod" ja et mina elan Eestis, aga oskan vene keelt seitse korda paremini, kui tema selle riigi keelt, kus ta elab, pole peamine. Ka see, et ma kirjutan siia, et väljamaalasele tema kakaod ulatades lausub nägus teenindajanna "Please!" (ja mitte ainult üks kord), pole peamine. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et hoolimata umbkeelsest teenindusest soovitan ma teil minna ja istuda ühes õdusas pesakeses, mille nimi on Mata Hari ja mis asub Nimega ja Nimeta pubide juures. Sest see umbkeelne teenindus oli üks viisakamaid, mida ma viimasel ajal kogenud olen ja neiu ise oma keelteoskamatusest hoolimata väga püüdlik. Ilus ja armas oli ta ka. Ma arvan, et see oli taotluslik. Et kui ikka kohe MITTE millestki aru ei saa, mida klient sinult küsida üritab, siis pilgutad oma ekstrapikki ripsmeid, raputad oma meisterjuuksuri poolt soengusse sätitud lakka, pööritad veidike hirvesilmi ja ongi andestatud.

Aga koht on mõnus. Eriti just sellepärast, et sisustus erineb totaalselt kõigest sellest, mis meil siin Tallinnas viimastel aastatel trendy on olnud (nurgelised kuubiktoolid, alt üles suunatud valgustus, kahte värvi tekstiili- ja ühe puidumaterjaliga mängimine, te kõik teate, millest ma räägin). Ma isegi korraks mõtlesin selle peale, et oma sünnipäeva puhul sugulased sinna Mata Hari tagumisse ruumi kokku korjata.

Veidi harjumatu võib tavakülastaja jaoks see, et sisustus on Egiptuse-India stiilis, aga toidud on French cuisine. A mulle just meeldib. Selline mõnus puder ja kapsad!
Ja mis peamine - söök on seal maitsev. Kakao on üks parimaist, mida ma siin meite pealinnas üldse saanud olen ja kanafilee-sinihallitusjuustu-brokkoli galett rocks ass!!! =D

Uiuiui. 6 tibi + Irish Car Bomb = helluva aastavahetus. Mitte et ükski meist seda kokteili edaspidi kellelegi soovitaks, kaugel sellest. Retseptis oli nimelt kirjas, et maitseb nagu shokolaadipiim, aga shokolaadipiima rüübates inimesed vaevalt et selliseid nägusid teevad. Nii testgrupp kui kontrollgrupp jõudsid ühisele järeldusele, et viski pole pisikeste tüdrukute jook.

Lüürilise kõrvalepõikena olgu mainitud, et juba kuuendat aastat järjest (ehk siis alates selle kokteili avastamise hetkest) soovitan mina idioodi järjekindlusega juua Long Island Ice Tea`d. Ja veel parem, kui te suudate selle muundada Italian Ice Tea`ks. Maitseb mõnna ja paneb naeratama.

Keskkööl siirdusime Prive-sse, kus ootas ees rõõmus üllatus. Kohal olid muuhulgas ka Hed Kandi tiidžeid, kes korraldasid sel korral tervelt neli ja pool korda parema seti, kui viimane Hed Kandi oma oli. Ja see ei tundunud parem sugugi mitte sellepärast, et ma kolme tunni jooksul kolm Long Islandit ära hävitasin. Sugugi mitte. Täiesti aus sett oli.

Kusagil piu lõpupoole, kui mu tantsimise igiliikur kohe kuidagi seisma ei tahtnud jääda, jõudsin lõpuks tõdemusele, et kõige õigem oleks vist asutada mingi Carry`s Boot Camp, kus kari tantsuhaigeid saavad kokku ja siis vihutakse ilma puhkepausideta kuus tundi jutti hüpelda ja karata ja kätega vehkida. Loodan südamest, et mõni seekordsetest piukaaslastest minuga ikka veel kunagi tantsulkale julgeb tulla. Tough luck, kui tantsimine juhtub olema üks meelistegevustest.

Aga igatahes väga lõbus aastavahetus oli. Aitäh kõigile viiele tshikile ja eriti soojenduspeo korteri perenaisele, kes praadis maailma maitsvamaid kanapalle =D

KOR-RA-TA! KOR-RA-TA! KOR-RA-TA!

=D

"Ma pole peoloom, sina oled," vastas sõbranna mulle, kui olime dumpinud aastavahetuseks Viljandisse mineku plaani, otsustanud hoopis mõne Tallinna klubi maatasa teha ja ma ta käest pärisin, et milline klubi see neist võiks olla. Loomulikult ma protesteerisin. Ma olen Peo Loom siis, kui sinna satun, aga mitte selles üldises, levinud mõistes. Ei käi igal nädalavahetusel klubides või korteripidudel. Minu jaoks ei ole absolute must igal reede õhtul klubis ringi tilbendada ja laupäeval sõbra korteris läbustada.

Aga eile siiski käisime. Klubides. Mitte sõbrannaga, vaid tolle toreda inimesega, kes andis mulle kaks uut (ja väga hästi sobivat, kusjuures!) hüüdnime, millest me kumbki kumbagi ei mäleta. Ebaõnn.

Aga seda mäletan küll, et jookidest sai degusteeritud järgmisi: Orgasm, Margarita & Blue Sky. Kui neid tühja kõhu peale järjest laksida ilma vahepeal midagi söömata või joomata, siis tunne on tõesti selline, nagu oleksid need kolm kokku sattunud. Üldsegi mitte halb seega ;)

Aga seda ütlen küll, et Guitar Safari Specialit ei soovita proovida neil, kes kokteile hea maitse pärast naudivad. Samas pidutsejad, kes soovivad head elavat muusikat, võivad oma õhtut sellenimelisest pubist alustada küll. Esines liveband (nime vaatasin seina pealt ja jätsin meelde, aga vat - ei mäleta), mille solistil oli niivõrd tugev hääl, et kandis välja nii Lenny Kravitzi, Bryan Adamsi, Mihkli ja Mehhaanikud kui ka R.E.M-i ja paljud teised esitajad. Ja seda üldsegi mitte kuidagi kiunudes või poolvärinal. Hästi laulis. Ja ühe ääretult vahva baarmani leidsin ka sealt pubist. Sõbralikud ja nalja viskavad teenindajad on kindlasti minu lemmikinimeste top viies sees.

Aga nüüd, et olukorda veelgi põnevamaks muuta, lükime ühele magamata ööle veel teisegi otsa ja vaatame, mis saab. Metsikut ja ettearvamatut vana aasta ärasaatmist teile kõigile!!

=)

Aga mina sain ühe hilinenud jõulukingi. Õigemini mitte kink ei hilinenud, vaid mina hilinesin selle kättesaamises. Läksin tööjuurde postkastist posti eemaldama, et see puhkuse ajal umbe ei läheks ja esimene asi, mis mulle sealt sõna otseses mõttes sülle potsatas, oli ümbrik, millel adressaadiks "Hr. ja Pr. Rand". Ma esimese asjana tahtsin kohe protesteerima hakata, et mis härra, kus härra, pole olemas mingit härra Randa, aga veidi aja pärast sain teada, et viidatud oli mu põssale hoopis. May I just point out, kui armas see on, kui saadetakse kiri vms. mulle JA põssale? Selle abil võikski defineerida sõna "nunnu" =)

Ja Rafaello Rand kõlab ka üpris paljulubavalt, nii et olen igati nõus, et mu põrsas kannab minu perekonnanime.

Aga nüüd tähtsama juurde:
Lugupeetud jõulukingid.co.uk!
Saime kätte teie panderolli ning oleme ülirõõmsad. Mina sellepärast, et mul on nüüd võimalus käia oma lemmikfilmiga inimesi tüütamas ja siga sellepärast, et lõpuks ometi sai keegi aru, et ka posti teel võib talle piparkooke saata ;) Sa oleksid pidanud sea nägu nägema, kui ma tolle pisema ümbriku tema nina (see on siis kärsa) ees avasin. Saba käis nagu propeller ja silmad särasid. Ma arvan, et koeraomanikud, kes oma loomadele jõulu ajal kuuse alla kingitusi on teinud, mõistavad, millest ma räägin.

Igatahes, kuna mul kusagile mujale neid tänusõnu suunata pole, siis kasutan võimalust ja edastan need siinsamas. See oli täiesti ootamatu ja tõeliselt vahva jõulukink. Very thoughtful of you, mr. TVP. Et kui te järgmiste jõulude ajal sooviksite notsu kärsajäljega tervituskaarti näiteks, siis teate isegi, mida teha.

Pisikesest kaheaastasest on saanud pisike kahe ja poole aastane, kes ei väsi mind üllatamast. Täna näiteks tulime lasteaiast, pidime autoga garaažhi sisse sõitma. Väravad ja garaažhiuks avanevad ja sulguvad puldi abil. Nuppudele peab vajutama, nohh. Palusin pudinal pult mu käekotist aegsasti välja otsida, mida ta ka ilma pikema palumiseta tegi. Ta on meil üldse väga abivalmis. Nii kui midagi on, jookseb kohale ja ütleb valjul häälel "Ma AITAN!"

Värava taha jõudnud, palusin pulti enda kätte, kuid pudin oli veendunud, et saab ka ise vajutamisega hakkama. Mis ma ikka lapsega vaidlen? Nii pisikeste näpukeste vahel see pult puruks niikuinii ei lähe, nii et ainuke juhtuda võiv jama oleks olnud väravate vahele kinnijäämine. Mis on üpris ebatõenäoline, seega lubasin lapsel ennast puldi kasutamisel aidata. Juba lasteaias kinnaste ja saabaste kätte-jalga panemisel tekkis mul kuri kahtlus, et pisiõde teeb vist juba vasakul ja paremal poolel vahet. Puldi kahe nupu käsitsemisel näitas ta igatahes üles ülimat nupukust ning nii olimegi varsti garaažhis.

Järgnes dialoog:

mina: "Kuule, anna see pult mulle nüüd tagasi."
pisiõeke: "Las see jääda parem minu kätte."
mina (imestunult): "Miks nii?"
pisiõeke: "Sinu käest võib see ära kaduda."
mina: "Oled sa kindel?"
pisiõeke: "Jah, oota, las ma nüüd panen värava kinni."

Olin kuulekas ja ootasin, kuni mu väike õde garaažhiukse ja väravad kinni pani. Puldiga. Parempoolse ja vasakpoolse nupu abil.Vahetevahel jääb selline mulje, et kui sellel pisikesel putukal oleks kasutada kogu minu sõnavara, siis võiks juba üpris tõsised jutuajamised maha pidada. Ootan veel paar aastat ja küsin ta käest siis nõu, millist eriala magistrantuuri õppima minna ja millist pensionikindlustuse fondi valida.

V says:
appi

V says:
kell sai juba 1

C says:
eksole

C says:
nii need naised on - ei lase magada

V says:
selles pole probleem

C says:
milles siis?

V says:
ülemus ka ei lase tööjuures



Nii tore on naeru mugistada taas kord. Isegi kõik öösel telkust näidatavad komöödiaseriaalid ajavad laginal naerma. Kui nii edasi läheb, ei saa naabrid varsti enam rahulikult magada öösiti, sest üks muudkui naerab kõrvalkorteris =D

http://www.alegruzza.com/en_immag.html 

Alessandro fotod mahuvad sahtlisse, kuhu on peale kirjutatud "puhastusvahendid hingele". Need meenutavad mulle jõululaupäeva õhtut, kui tädimees tõi ülakorruselt gloobuse, sest tekkis küsimus, kus asuvad mingid saared. Kui gloobuse lõpuks oma kätte keerutamiseks sain, tabas mind peale esialgset vasikavaimustust kiisuahastus. My gosh, ma ei jõua elusees kõiki neid kohti läbi käia! What`s the point in even trying? Kui millegi kohta saab öelda "rõõmsalt masendav", siis see tunne, mis mind haarab gloobust keerutades, ongi just see.

Veidi filmidest

Ei arvanud, et nii kujuneb, aga täna vaatasin terve õhtu filme, pool ööd veel otsa.

Mainimisväärne miinus: animatsioon nimega Shrek 2. Ei, mitte film ise, vaid eesti keeles pealeloetu/-lauldu. Teate, ma ei ole kõrvaväärakas, aga kui ma mingitel momentidel isegi oma emakeelest aru ei saa, siis on midagi viga. Rääkimata sellest, et Eesti näitlejad lihtsalt ei suuda välismaistele multifilmidele usutavalt teksti peale lugeda, on see teinekord ka segane ja kehva diktsiooniga. Krussi arvamus ühtis minu omaga, nii et see pole lihtsalt sapi pritsimine, mida ma praegu teen. Pealegi, Lepatriinude jõulud tuleb neil väga hästi välja. Ilmselt, kuna osad on spetsiaalselt nende jaoks kirjutatud, mitte puiselt mingist muust keelest sõna-sõnalt ümber tõlgitud.

Mainimisväärne pluss: öine mängufilm The Four Seasons. Ma loodan, et ei see, kes mulle hüüdnimeks ingel andis ega ka inglid ise ja ka mitte kuradikesed ega grandioossed kuradid ei solvunud selle peale, et ma nad msn-s hooletusse jätsin. Ma lihtsalt ei suutnud oma silmi enam ekraanilt pöörata. Harva, kui üks film midagi sellist suudab. Kusjuures, märkimist väärt on ka fakt, et see film on valmistet tervelt aasta enne minu sündi. Ja mina olen juba veidi üle kuuekümne.
Igatahes tõsiselt armas film oli. Sisukas, õpetlik, naerutav ning kohati ka nukrust tekitav. Mulle väga-väga meeldis ja praegusel hetkel tunnen kahjumeelt, et nii vanu filme laenutustest leida pole võimalik.

Kuulutan välja võistluse sellele sissekandele sobiva lõppsõna leidmiseks. Sest igast eesti keele ja kirjanduse õpetajatele kindlasti ei meeldiks, kui ma selle siia tühjusse rippuma jätan lihtsalt, aga minul on kell 4 öösel ja aeg hakata tudile minekuks valmistuma.

Iadööd!

On üks kettkiri, mida ma olen oma e-posti hulgast avastanud vist küll rohkem kui kümme korda. See oli üks esimesi kettkirju, mille ma omale e-postkasti soetades sain ning see saabub siiani vahetevahel "ringiga minuni tagasi", kuigi ma juba ammu seda enam kellelegi ei edasta. Väidetavalt on selles sisalduva kokku pannud Dalai-Laama, aga see väide on suhteliselt kaheldav. Võibolla on ta neid sõnu kunagi lausunud, mina seda ei tea. Aga ma tean, et see on vist küll ainuke kettkiri, kus sees leidub tõesti mõningast väärt lugemist. Üks rida on mul unepealt peas: When you lose, make sure you don`t lose the lesson.

So I`m trying real hard not to lose all those lessons I learned from all this. Kui ainult seda mälu-mälukest antaks...

Hõu-hõu-hõu!!!

Selle asemel, et saata laiali meeletu kogus Hoops`i ja YoYo e-kaarte (te teate, mida peab tegema, saamaks teada, kes need veel on), otsustasin oma jõulusoovid teile siia kirja panna. Sest see peotäis inimesi, kes ei loe eestikeelset teksti või ei oma internetis käimise oskust, on oma kaardid juba kätte saanud.

Nii.

Paljud kisavad, et jõulud on kole aeg, sest peab kohustuslikke kingitusi tegema. Ma keeraksin selle väite natuke kummuli ning ütleksin, et jõulud on tore aeg, sest enamusel tagasihoidlikest eestlastest, kel muidu puudub ettekääne või ajaline ressurss selleks, et oma kallitele kinke valmistada, on jõulude ajal vähemalt üks neist olemas.

Aga kõige suurema kingi saame me teha iseendile. Kinkida endale jõuludeks südamerahu ja olla koos mõnusate inimestega. Kui vähegi võimalik. Tsiteerides minu musta venda: I don`t celebrate the religion but it is a great opportunity to hang out with family and friends and reflect on 2006.

Minu soov on, et teil kõigil oleks jõulude ajal keegi sama armas kaisutamiseks ja koos jõulupuu ümber ajamiseks, nagu minul. Olgu ta siis roosa või sinine või kasvõi neoonroheline =)

Vahvaid jõulupühi, ruikk-brögönökk-ruikk!!!

Küsimus suurele ringile: kas keegi veel peale minu on saanud juba mitmendat aastat järjest Ken-Martti Vaherilt jõulukaardi?

Kuidagi kummaline. Ma ei ole teda kunagi valinud, klubis pole ma temaga jalga keerutamas käinud, Orkutis sõpsiks pole lisanud, rate.ee-s pole tema pilte hinnanud =D Miks saadab noormees nimega Ken-Martti mulle jõulukaarte?

Nii palju küsimusi, kuid vastust ei ühtegi. Või siiski...? Küllap saadab Kennukene mulle jõulukaarti ja uueaastatervitusi sel lihtsal põhjusel, et ta ei tea, millal minu sünnipäev on. Kui ta teaks, saadaks ta hoopis sünnipäevaõnnitlusi.

Kulla Ken-Martti! Minu sünnipäev on veebruarikuu seitsmeteistkümnendamal pääval. Nüüd sa siis tead. Ja kuna sa oma aadressi ümbriku tagaküljele unustasid kirjutada, siis hääd jõulu sullegi!

Tavalistel päevadel avaneb meie viiendal korrusel asuva kontori aknast lihtsalt ilus vaade. Männimets. Kui laua tagant püsti tõusta, näeb olenevalt aastaajast mõnda liivast või lumist nõlva ka. Ja hästi palju taevast. Selleks, et inimesi näha, tuleks päris aknalauale ronida, aga kuna printerid ja makk jms. kilakola on ees, siis ei käi meist keegi reeglina aknalaua peal istumas.

Vahetevahel ma mõtlen, et that`s probably one of those things that is keeping me from going insane - tõstad töölaua taga istudes pilgu ja vaatad elusuuruses piltpostkaarti.

Aga vahetevahel ei ole see vaade ilus. Vahetevahel on hoopis hingematvalt kaunis. Nagu näiteks viimasel kolmel õhtupoolikul. Ehk siis tunnike enne tööpäeva lõppu. Taevas oli punakasroosakaslillakasoranž, mustrid vahetusid iga natukese aja tagant. Aeglaselt aga kindlalt.

Esimesel korral, kui seda nägin, tõusin laua tagant püsti ning jäin lummatult aknast avanevat ilmutust tunnistama. Paistis, nagu oleks saabunud maailma kauneim maailma lõpp. Midagi nii ilusat ja rahustavat on raske välja mõelda. Oleks mul tööjuures veebkämm, oleks saanud teistegagi jagada. Ja ma ausõna ei osanud oodata, et see kordub veel kahel õhtul. Aga nii nende ilusate kogemustega kipubki olema - olles ühe korra tunnistajaks millelegi meeletult ilusale, tundub, et teist korda ju SELLINE asi ometi tagasi tulla ei saa. Tore oleks, muidugi, loomulikult, aga kui tõenäoline see on, et just sellesama akna taga rullib end taas kord lahti võimatult suur taevas, millel ei olegi lõppu? Mille värv on nii muinasjutuline, et kui keegi üritaks päriselus seda maalida, naeraksid teised ta välja, öeldes, et sellist taevast ei leidu tegelikult kusagil maailmas..?

Ma ei ole kunagi tahtnud omada inimesi ega kontrollida situatsioone. Mulle meeldib neid kogeda ehedalt, nii, nagu nad tulevad ja on. Aga seekord, küll vaid hetkeks, kuid siiski, viirastus mulle, kuidas ma sirutasin käe ettepoole ja püüdsin õhku haarata. Tahtsin tõmmata sõrmedega enda poole akna taga toimuvat, pigistada pihku see punakasroosakaslillakasoranž taevalik tunne. Pista sind taskusse, oodata, kuni sa lõpetad siplemise, võtta siis välja ja öelda sulle, et sa oled mõõtmatult kaunis, kuigi ma ei tea, et keegi peale minu oleks seda veel näinud ja kuigi ma ei tea, kas sa usuksid mind.

Oleks ma olnud targem, oleksin hankinud foto- või videokaamera ja püüdnud seda taevast jäädvustada.
Oleks ma olnud targem, oleksin õigel ajal teinud ja öelnud õigeid asju nii, et see punakasroosakaslillakasoranž taevas poleks keskelt lõhki kärisenud ja jätnud mind tunnistajaks sellele, kuidas ilusad olukorrad ja ilusad inimesed ei kesta.

See on sulle. Sa ju tead, et see on sulle.

Kuna sa ei lubanud mul öelda kõike, mida ma tahtsin, siis loodan, et see kirjatükk leiab su hea tervise juures, rõõmsas meeleolus, koos nendega, kellega sa tahaksid kõige enam koos olla.

Ja ma tõesti, siiralt loodan, et võibolla ühel heal päeval õnnestub sul tabada sedasama taevast, mida mina nägin.
And maybe you will be able to capture it.

Mina jään siia, oma värviliste mälestustega. Ootama uut inimest ja uut taevast, mis oleksid niisama kirkad, värvikirevad ja hämmastavad oma petlikus puhtuses. Ehk juhtub kunagi veel? Kes teab...

Niiihhhh. Peaaegu valmis juba. Sutsuke läheb veel aega. Ma algaja ka alles =)

Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks lumi juba lännu pole, et minu lubadusest lumi kaotada on möödunud juba kakskendneli hash, siis ma tsiteeriksin Ewan McGregori tegelaskuju ühest najakast filmist A Life Less Ordinary: "Well, I`m doing my best under very difficult circumstances!"

=)

Nähtus nimega lumi möödub, olge rahulikud.

Tahate teada, miks lumi kohe-kohe ära kaob? Mina teen seda. Mõttejõuga. Puhtalt.

Tervitused Amatöörahistajate MTÜ-le!

See oli nüüd küll tore üllatus =D

What a perfect way to start one`s Monday morning =)

Kui sa veel aru ei saanud (Jan Uuspõld väitis, et meestele tuleb kõik puust ette meisterdada ja punaseks maalida), siis sa tegid mu väga õnnelikuks =) Aitähh!!

Muide, kuidas sulle endale kõnealune soundtrack meeldis? Kui selle plaadi alusel otsustada, on Soome hiphop ja räpp täiesti tasemel. Ju?

Ja ega Noor Taimetoitlane juhuslikult filmi ennast vaatamas ei käinud? Mu jagatud rõõm oleks kahekordne, kui teaksin, et keegi peale Ru: ja minu seda veel näinud on.

Seekordne pidu Hed Kandi pidudesarjast ehk Disco Kandi oli märksa kehvem kui eelmine (ma tõesti soovin, et võiksin väita vastupidist, aga luisata ei ole ilus). Häid ja väga häid palasid tuli seegi kord, aga nende voolavus ja poiste miksimise oskus jätsid soovida. Ühtlasi jättis soovida ka klubi riietehoiupoisi ning nurgataguse baari teenindajanna töö. Ilmselt juhtus ühe õhtu peale lihtsalt liiga palju algajaid kokku.

Õnneks leidus ka sellist, mis soovida ei jätnud. Puldipoisid olid eeskujulikult riides ja olid üldse sellised (pardon my language) nummid mõmmikud. Sellised, keda tahaks kallistada ja kallistama jäädagi =P
Ja peokaaslane oli kahh timm. Kursaõega käisime. Nii tore on tantsimas käia selliste inimestega, kes ei kipu keset pidu koju ega taha diivani või tooli peale istuma minna isegi siis, kui jalatallad mitmetunnisest järjestikusest tantsukepsutamisest juba tulesädemeid välja pilluvad. Ainult kokteilide osas oli meil totaalselt erinev maitse ja ma loodan, et mul ei lähe kunagi meelest, et Anneli soovitusi ei maksa baarijärjekorras seistes kuulata =)

Pärast pidu käisime veel toda burritobussi tshekkimas, mida ma juba neli kuud olen tahtnud külastada, aga mis töötab ainult nädalavahetuseti ja ka siis vaid öösiti ja kust isegi minu pidutsemistrajektoor senini üle pole sattunud jooksma. Kanaburrito oli kahjuks otsa saanud, seega pidime leppima tuunikalaburritoga, mis minu arvates polnud just eriline asi. Kui arvestada hinda (54 krooni ühe kabanossi mõõdus burrito eest), siis tundub tase veelgi madalam. Asjaolu, et Birminghamis pakutav burrito oli megamaitsev, see siin Mere pst. & Viru tn. nurgal aga kuidagi lahja, paneb mõtlema, et kas põhjus lasub selles, et Birminghamis käkkasid burritobussis toitu kokku mingid Mehhiko tõugu inimesed või hoopis selles, et meie päikesevalgusest hüljatud riik asub Mehhikost veelgi kaugemal kui Juukei ja külm lõõtsuv tuul suudab kogu "flava" tee peal minema pühkida...

Burritod kõhtu ahmitud, komberdasime oma äratapetud jalgadega kolm sammu majanurga poole, et tuul saba alt sisse ei vuhiseks ja tellisime takso, mis tuli õnneks sõna otseses mõttes kohe (selles mõttes on pidutsemist hommikul kell 6 hea lõpetada), nii et me ei pidanud selle enesepiinamisega (loe: oma jalgade kasutamisega) enam liiga kaua tegelema.

Kodus kontrollisin kohe kontsad üle - püsivad saabaste küljes veel küll. Nii et looking forward 2 the next Hed Kandi party =D



***



Ja kellukesesaaga jälgijatele selline uudis, et avastasin kellukestele lisaks kuuse külge riputamisele ja kassile mängida andmisele veel ühe otstarbe - nendega saab loteriipileteid kraapida =P

Üks minu õpilastest soovitas vaadata teleseriaali Dr. House. Arvas, et mulle kindlasti meeldiks. "Jah, muidugi viitsin ma hakata vaatama veel üht seriaali lisaks nendele, mida juba praegu jälgin ja mis on ka väga head," vastasin ma talle.
Nädal tagasi Cinemaniat oodates sattusin aga kogemata soovitatud seriaali lõppu nägema ning olin positiivselt üllatatud.

Peategelane on oma mitte just erilisest sümpaatsusest hoolimata vägagi sümpaatne. Ja see lohutav trip-hopi pala, mis tunnusmuusikaks kõlab, võitis kah südame.
Uued situatsioonid, hea näitlejatöö ka kõrvalosatäitjatelt. Täiesti ostetav asi. Üks tund minu nädalast läheb jälle...

***

Tõe huvides on väga oluline ära märkida, et lugu, mida mina silmas pean, ei ole Massive Attack`i Teardrop, vaid hoopis spetsiaalselt mõnedes "teistes" riikides (väljaspool Ameerikat) näidatavate Dr. House`i osade jaoks loodu.

Rokkstaariga meil juba oli sõbralik vaidlus: tema ütles, et kle, blondi, see on ju Teardrop, mina vastu, et löö või maha, aga ei ole nohh. Ja kumbki oma arvamusest ei taganenud kah. Wikipedia päästis. Internet on ikka üks tore asi.

Täna hommikul käisin oma pisiõe lastesõime jõulupeo harjutamist vaatamas/kuulamas. Kuna üleeilses Jan Uuspõllu etenduses Ürgmees oli üks kahest põhiväitest see, et kõik naised üritavad informatsiooni koguda (teine väide oli see, et kõik mehed on sitapead), püüan minagi siia reastada, millist informatsiooni ma tollest harjutustunnist sain:

a) Põder elab ikka veel metsa sees mingis majas, mida jänes perioodiliselt külastab ja mille ümber luusib ringi jahimees. Kinnisvara hinnad ei tõuse enam - ma ei mõista, miks see põder ometi kuhugi mujale ei koli. Vähemalt jänesel on 20 aastat kõvasti vedanud, et too jahimees teda veel maha pole nottinud.

b) Aisakellad tilisevad ikka veel täpselt sama kõlaga. Elektro, r`n`b ja breakcore pole oma juuri lasteaedadesse ajanud.

c) Lastega tegelemine tasub vist ära. Te võite ju öelda, et geenid määravad niikuinii suurema osa sellst, millal keegi kõnelema või aisakella laulu laulma hakkab, aga kui ma just väga puusse ei pane, leidus seal küllalt ka selliseid mudilasi, kelle jaoks kodus eriti kellelgi aega ei leidu. Oli jah paista. Ise küll ei tahaks omale koju mingit pisikest pärdikut tekitada, kui pole aega, mida temaga koos veeta. Kuidagi pooliku investeeringuna tunduks see asi mulle.



Ürgmehe etenduse juurde tagasi põigates. Eeskava lõppedes vaatasime Luulega üksteisele otsa ja leidsime, et oleme siiski õnnega koos, et meie tutvusringkonnas etenduses kujutatud "ürgmehi" ei leidu. Ja selliseid naisi, kellest Jan Uuspõld peategelase suu läbi jutustas, oleme ka vaid ööklubide tualettruumides peeglite ees kohanud. Hästi hea tuju tekkis, kui hakkasin mõtlema sellele, et enamus minu meessoost tuttavaid on võimelised millekski hoopis enamaks, kui telekapuldiga "kanalite tapmine", põrandasse kolme augu puurimine või vestluses osalemine paari sõna kaupa. Ja sellised naised, kes ütlevad, et "kõik mehed on sitapead" tahaks ka edaspidi endast võimalikult kaugel hoida =)
Naeru mugistada sai küll, kuigi veidi vähem, kui ümberkaudsed. Meid Luulega vist pole nii lihtne lõbustada? Ma tean, et mina naersin enamus ajast Uuspõllu grimasside ja lavalise väljendusoskuse peale (mõlemad väga head, sündinud koomik), aga need naljad, mille peale ülejäänud saal naeris, muutsid mind hoopis veidi nukraks. Sellised inimesed ongi tegelikult olemas ja nad räägivadki päevad läbi sellist juttu ja käituvad nii, nagu Jan meile ette näitas. Maitea. Ei ole nagu eriti naljakas. Kurb pigem.

Siinkohal tahaks teha vigade paranduse paari nädala eest oma vanatädi küsimusele antud vastuses. Küsimus oli: "Nohh, kas siis peigmehi kah on?"
Minu esialgne vastus: "Kvantiteeti on, aga kvaliteet jätab soovida."
Minu vastus pärast Jan Uuspõllu ühemehe lavastuse vaatamist: "On ikka ja suht kvaliteetsed kah teised. Lihtsalt mina ei oska neid hinnata."

Passion colours everything it touches
(Balthasar Graciàn)

Aitäh Liiale armsa pühapäevase hommikupooliku eest Pika tänava shokolaadikohvikus ja aitäh Anneli Viigile, kes on selle toreda kohviku sinna tekitanud. Ma arvan, et see oli kõigest kehv kokkusattumus, et ma tellisin just sellised kaks trühvlit, mis mulle üldse ei maitsenud. Kuum shokolaad see-eest maitses tõepoolest nagu kuum shokolaad, kuigi sellist paksu jooki, nagu kuum shokolaad tegelikult olema peaks (et lusikas jääb sisse püsti seisma), me sealt ei leidnud. Kohvik ise oli imepisike - kõigest neli tillukest lauda ning müügilett koogiviilude ja trühvlitega. Aga see ta just hubaseks muutiski. Pluss veel muidugi mõnusad värvitoonid sisekujunduses ning viisakas ja meeldiv teenindus! Kohe näha, et asjaarmastajate poolt tehtud...

Ei mina tea, kes teile seda rääkis, et mul kodus siga on. Pole mingit siga. Mullamutt on hoopis.

Isa äripartneri poeg teavitas mind nädalavahetusel sellest, et neile koolis olevat õpetatud, et siga suudab oma kärsaga üles tõsta endast kolm korda suuremat raskust. Ma ei imestanud eriti. Midagi, mida ma ammu kahtlustasin, sai lihtsalt ühe loodusloo õpetaja allkirja alla.

Igatahes kaevas too kärsaga jõujunn täna hommikul meil maja ees tühermaal ligi poolteist tundi seni, kuni see endiste aiamaade ala nägi välja, nagu seal oleks muttide pillerkaar toimunud. Ühe augu juures oli ta nii ametis, et ehmus ise ka, kui aina sügavamale kaevumise tulemusena lõpuks avastas, et on kärss allapoole vertikaalasendisse sattunud. Tegi rui-rui ja ukerdas kuidagimoodi välja. Ise silmini mullane. Maitea no. Las laps teeb, mis laps tahab. Maa on Merko oma, aga kuna nad sinna kunagi niikuinii maja hakkavad ehitama, siis ma pakun, et nad pole eriti õnnetud, et seal rohu rohetamise asemel muld mustab. Ja korteripõrand on meil põssaga kahepeale & I don`t mind a little dirt + mud on it. Senikaua, kuni ta oma mullase kärsaga mulle kaissu ei roni... mida ta eile õhtul loomulikult teha üritas. Kuna tema kaal on pool minu omast, aga tal on eelis olla selline kokkupakitud variant, siis juhtub tavaliselt nii, et ta trügib natuke, seejärel ründab massiga ja kui ta oma pea juba padja peale on saanud, ei ole tema voodist eemaldamine just lihtsate ülesannete killast. Tahtmatult meenub Raja miniloomatalu peremehe jutt selle kohta, kuidas siga on nagu inimene, kes vajab hellust ja hoolt ja teise inimese (sea) lähedust. Ja et kui ta seda ei saa, hakkab stressama.

Sigadest rääkides on mul heameel teatada, et loomaajakirjas Lemmik ilmus sel kuul minu kirjutatud jutuke ühest armsast mustade minisigade perekonnast. Olgu selle jutuga nagu on, aga fotode seast, mille autoriks Tiit Blaat (suurepärane loomafotograaf minu meelest), leidsin oma käesoleva poolaasta lemmiku. Lihtsalt üks tabatud moment on maru vahva. Naeratus näole on minimaalne, mida see foto teeb.


Sead rokivad =)

Kellukest tahab keegi? Mul on neid nüüd tervelt kaks tükki. Mitte, et ma kumbagi neist ise oleksin ostnud. Häbilugu. Kui keegi endale soovib, andke teada, toon ära =)
Olid siin mingid kellukesefanatid...

Teate, te tänate õnne, kui EMT reklaamitavad "lõhnakõned" tegelikkuses teoks ei saa. Mõtelge ise - pidutsete klubis ja tahate kusagil vaiksemas kohas oma kallimale ühe kõne teha. Siirdute tualettruumi, kus on teatavasti oluliselt vaiksem kui tantsusaalis ja pärast armastatu numbri valimist kuulete kõigepealt haigutust ja siis "kuule, mis lõhn see sul seal on?"...

Kasutage oma kujutlusvõimet ja te saate aru, et lõhnakõne idee on tõesti "very worst".

Notsuga jalutades tutvun igasuguste põnevate ja omanäoliste inimestega. Minu kõige lemmikum lemmik on üks vanaproua, kes meenutab välimuselt veidike Astrid Lindgrenit. Ei, mis veidike, päris palju. Tal on alati kaasas punase ristiga arstikott, kuna ta on loomaarst ning enamasti möödub ta meie majast just visiidile suundudes. Vahetevahel on tal kaasas ka üks inglise bulldog - selline eriti armas missumassu koerake. Koos moodustavad nad üpris ekstravagantse ja vastuolulise paari. Tegemist pole just tavalise lahendusega teemal "daam koerakesega". Lisaks sellele, et nende ilmumine alati omapärast vaatepilti pakub, on tädi tark ja sõbralik, koer niisamuti. Mis on tänases Eestis väga positiivne nähtus.

Ma ei mäleta, kust ma kuulsin või lugesin uudist, et rõõmsameelsed vanainimesed pidavat olema madalama intelligentsusastmega, kui nende torisevad eakaaslased. Ausalt öeldes on minul küll suhteliselt ükstaskama mingi võõra vanuri intelligentsist, kui tema elu mõte näib olevat punkte koguda selle eest, kui vastik exactly ta igal järgneval päeval oma kaaskondsete suhtes olla suudab. Sest vahvad ja elu nautivad vanaprouad ja -härrad on sümpaatsed, vihakerad aga kindlasti mitte. Ja ma pakun, et keegi ei vaevugi mingi vastiku tigetsejaga sõprussuhteid soetama, mis tähendab, et tollel intelligentsel vanainimesel pole siis kedagi, kellega oma suurt tarkust jagada.

Loodan siiralt, et kui mul õnnestub pensionieani välja vedada, saab minust samasugune südantsoojendavalt armas JA intelligentne vanaproua, nagu see meie tuttav tädi bulldogiga.

Ja kui eriti veab, on mul siis oma härjakoer kah. It`s nice to have dreams...

Mõnikord on Ärapanijat just sellepärast koom vaadata, et need kaks tüüpi meenutavad mulle mu pinginaabrit ja mind ennast keskkooli aegadest, eriti eesti keele ja kirjanduse tundidest. Kus siis selle asemel, et teha midagi mõttetut ehk näiteks puiselt õpikus esitatud küsimustele sealtsamast õpikust vihikusse vastuseid maha kriblada, tegime meie alati hoopis midagi mõttekat. Näiteks proovisime, kumb saab oma tooliga kaugemale laua alla varjuda, voltisime paberist loomi, lahendasime küsimust, kummal elevandil on suuremad kõrvad - kas Aafrika või India elevandi omal, muutsime salaja klassivenna koodlukuga kohvri koodikombinatsiooni, kirjutasime kooli kõige naeruväärsemale õpetajale oodi, korraldasime kirjaklambrite kõrgustäpsusviskamise võistlust, lugesime viiesendistest kokku meie mõlema toidurahaks antavad summad (kokku üle neljasaja krooni), mõtlesime teineteisele meie nimedega kõige enam kattuvate köögiviljade nimetused ja kasutasime neid kirjandite märgistamiseks, jne, jne, jne.

Õppisime ka muidugi, kirjandid olid reeglina neljad-viied ja muud tööd-kontrollimised samuti. Aga tunnis tehtavat tööd siiski kuigi tõsiselt ei võtnud. Eks see ole suures osas õpetajas kinni - mõni õpetaja paneb end ja oma ainet austama, teisega ei teki seda tunnet iialgi.

Või siis klassijuhataja tund. Meil oli selline vahva klassijuhataja, kes tahtis alati mingeid ühiskülastusi või ekskursioone vms. orgunnida. Aga klass oli meil suuuuur ja seega paratamatult jagunenud väiksemateks kildkondadeks. Mingisugust "meie" tunnet polnud seal vist küll kunagi. Väga harva juhtus, kui keegi oli tõsiselt vaimustunud mõnest klassijuhataja järjekordsest ideest. Emakeele tunnis olime pinginaabriga omale uued ja ägedamad nimed nimederaamatust välja otsinud (ehk siis kõige nõmedamad, mida seal leidus), klassijuhata tunnis sai seda agarasti ära kasutada. Juhtus ühel korral nii, et kui klassis lasti ringi käima järjekordne ankeet selle kohta, et kes soovib minna ekskursioonile jumal-teab-kuhu, jõudis paber õpetaja lauale tagasi kahe väga kummalise meesoost isiku nimega. Meie klassis selliseid loomulikult ei käinud. Kõik said muidugi kõhutäie naerda, kui klassijuhataja pika näoga nimed paberi pealt ette veeris. Veidi aja möödudes võtsid teisedki meie väljamõeldud kangelastest eeskuju ning nii hakkasid end meie klassi ühisettevõtmistele kirja panema igasugused kummalised tegelased, kellest praegu meenub näiteks P. Julm. P. Julm oli selline vahva tegelane, kes ronis igalepoole kaasa.
Või kui lasti ringi käima paber selle kohta, et kes kuhu edasi tahab õppima minna, siis meie kirjutasime, et me tahame rongi tõkkepuu tõstjateks minna õppima. Mingi teine amet oli veel, aga see oli nii jabur, et ei sünni siia kirjutada. Nagu ka mõned muud asjad, millest oleks naerutamisel palju abi, aga millest on vist parem vaikida, lihtsalt igaks juhuks. Sest kui klassijuhataja peaks mingi ime läbi seie sattuma, võib ta solvuda ja see pole meie eesmärk, eksole. Liiatigi arvan ma siiani, et klassijuhata oli hea inimene. Vähemalt minuga käitus ta küll alati namodi emalikult ja hoolitsevalt. Tuli koridoris vastu ja päris, et kas on ikka soe pesu seljas, et õues na külm ilm =) Teiste käest ta selliseid küsimusi loomulikult ei küsinud, aga teised polnud neeruhaiged ka. Ju ta küsis neilt midagi muud.

Oli nende õpetajatega, kuidas oli, aga pinginaaber oli küll God Sent =) Pulli saab temaga siiamaani. Vaatasin just suvel vanu koduvideosid, millest ühel oli meie paariaastatagune jaaniõhtu ühe klassiõe aias. Neid nalju ei saa ja polegi mõtet siia ümber kirjutada, sest siis poleksid need naljakad. Lihtsalt... ma poleks kunagi uskunud, et ma võin üht mitteprofessionaalide tehtud videot vaadates end pisarateni naerutada lasta. Praegusel momendil, kui nalja ja naeru oleks vaja rohkem kui palju, soovin, et mul oleks lisaks ka mingi koduvideo meie üle-eelmisest aastavahetusepeost või presidendi vastuvõtu ühisvaatamisest. Või et mu armas pinginaaber isiklikult eelolevale aastavahetuse peole jõuaks. Aga Redis on kahjuks Saksamaal tarkust taga nõudmas ja ei tule seie meile külla. Õnneks tuli vähemalt Moongirl Ruotsimaalt tagasi - tema on meil nüüd poole targem ja loodetavasti niipea enam kuhugi tarkust taga nõudma ei kipu =)

Pagan te käite igalpool õppimas koguaeg! Niimoodi võib ju igatsema hakata! Peaks ka kuhugi Vancouverisse stripparite ülikooli ära pagema, saab siis näha, kas on hea tunne, ahh?

Random Topics

Viisin RingoBingole koeraküpsiseid. Teda ennast polnud kahjuks kusagil näha, ent töökoja omanik ütles, et küpsised lähevad õigesse kohta, kuna kuts olevat terve nädalavahetuse tublilt mu autot valvanud. Loodan, et talle need präänikud mekivad ja et meie järgmisel kohtumisel on tal üks ribi vähem paista.


**


Plaadi sain juba eile kätte. Aitäh sulle taas kord, TVP. Sul oli täiesti õigus - seda plaati ei tohi kuulata negatiivsete emotsioonidega. Kirja lugedes mõtlesin, et phähh, kahh jutt, kuulan, millal tahan. Nobody tells ME what to do, right? Välja kukkus aga nii, et eile oli see plaat vaevu talutav, täna teise katse ajal aga huvitav kuulata ja isegi kelmikas (!). Ma ei hakka seda plaati tihti kuulama, aga vahetevahel, kui on meelest ära läinud, mis seal peal on, siis ikka =P


***


Tahaksin küsida, et mis kuradi napakas soovitus see on, millest pea kõikides naisteajakirjades, mida mina oma elu jooksul lugenud olen, kirjutatakse? Et toidupoodi mine ainult täis kõhuga? Ma olen juba mitu päeva püüdnud toidupoes täis kõhuga ringi kõndida ja midagi ka koju võluda sealt, aga ilmselt olen ma lihtsalt selline primitiiv, kes ei oska ilma kõhutühjuseta ette kujutada,mida ta süüa võiks soovida. Ma ei ole juba mitu päeva poest midagi tahtnud. Jalutan lihtsalt korviga vehkides mitu tiiru ümber iga riiuli ja loodan, et ehk mõni asi hakkab kutsuvaid signaale saatma. Aga ei ole veel hakanud. No täiesti lootusetu, nohh. Niimoodi võib inimene nälga jääda lõpuks, kui kodused varud otsa saavad.


**


Ah jaa. Ja selline tühine asi ka veel, et kui teile saadetakse e-mail sõnumiga, et olete mingi Internetiloteriiga (millest te midagi varem kuulnud pole) võitnud suure või väga suure summa välismaa raha ja et selle kättesaamiseks peate tegema nii ja nii, siis enne, kui te teete nii ja nii, pöörduge, palun, minu poole ja ma ütlen teile ise, et te olete loll. Selleks ei pea kogu oma raha pangakontolt mingitele netijobudele ära kinkima, et sellisest asjast aru saada. I`ll let you know for free!!

Lihtsalt liiga paljud on viimase kuu jooksul minu poole juba pöördunud analoogsete juhtumitega ja ma isegi olen selliseid spämme saanud.


**


Everybody have a great weekend! Mina saan homme ja ülehomme oma hantlivaatamisest tekkinud muskleid otstarbekalt ära kasutada - hakkame Moongirl`i kolima =P
Kui ma mõne riiuliga vasta pääd ei saa, siis varsti jälle!