Eilne läks ikka täiesti totaalselt teistmoodi, kui ma olin endale ette kujutanud ja üldsegi mitte selle järgi, mis mul märkmikus juba nädal aega laupäeva peal kirjas oli. Päev sai alguse segadusega lapsehoidjate süsteemiga, kaaslaseks megaväsimus eelnevatest päevadest. Okei, üldiselt mind väsitab kõige rohkem siiski see, et lapsehoidjaid pole ja see mentaalne jõusaal, mida ma oma peas läbi teen enamusel kordadest, kui on tarvis neid leida ja ajakavasid sobitada, on lihtsalt nii hull, et selleks hetkeks, kui näiteks trenni kohale jõuan, on minu jaoks trenn juba tehtud, I`m already done, ma jõudsin kohale ja see on minu jaoks hiiglaslik win, kuid mentaalselt olen ma juba läbi. Igatahes polnud tuju just kiita ja siis järsku saabus minu ellu kannakas, mis vähemasti esialgu tundus palju paremini tolle päeva olemasoleva süsteemiga sobivat but little did I know, kui hästi see tegelikult sobib.
Need on need korrad elus, kui mõtled, et okei, kui ma lähen maha selles peatuses, siis saan kohtumispaika üle platsi, aga kui lähen eelmises, saan müüri äärest vast veidi kiiremini, aga emotsioon on selline, et ükstapuha, kustkaudu lähed ja millal jõuad, oled alati oodatud. Kuidas on mõned inimesed sellised, kellega võib olla möödunud neli, kaheksa, kakskümmendkaks aastat!! ja iga kord, kui kohtute, ükskõik, kui palju on aega jäänud teie vahele, on tunne, nagu oleksite koguaeg olnud samas ruumis. Maailm näeb ja naeratab, päike on koguaeg kaasas.
It`s this amazing feeling with those people you trust 100% always with everything and anything. Täisversioon, nothing less. And you feel like home and you feel like adventures!
Kohe alustuseks suruti mulle käe ümber kett, mida olin juba ammu igatsenud, aga polnud meelega otsima läinud, sest tahtsin, et see jõuaks ise minuni. Cause I wanted it to mean something! Kõndisin mööda munakive ja olin jahmunud, aga nii positiivses vibe`is, kui veel olla saab. Teate, vahel mõni asi võtab lihtsalt sõnatuks. Isegi mind. Jah, isegi mind! Ma olin tervelt kaks ja pool sekundit tasa.
Ja kui ma terve senise elu olen järginud õpetaja Juttuse nõuannet, et pruun ja sinine omavahel kokku ei sobi, siis vot seda kannan nüüdsest igalpool, kasvõi roosaga.
Saime niiiiiiiiiiiii palju kõndida. Okei, mitte niiiiiiiiiiiiiiiiii palju, aga ikka suht palju võrreldes siin vahepealse ajaga, kui mul kaks kuud varbaluu katki oli ja kõik retked tuli teha autoga. Nipp eluks: kui sulle PERHi emos öeldakse, et see suure varba luu, mis sulle endale tundub katki olevat, ei ole katki, küsi näha röntgenpilti, sest muidu võib minna nii, et arst ütleb, et katki pole ja toimeta tunde järgi ja sina siis tunde järgi, grimass näos, proovid oma igapäevaseid asjatoimetusi kuidagi liibates ära ajada (ja jääd niiiiiii paljudest trennidest ilmaaaaaaaaaa) ja kuu aja pärast sporditrauma arsti juurde minnes selgub, et ups! see siiski selgelt oli katki ja nüüd läheb paranemise peale ikka veel julmalt aega. Küsi pilti näha, küsi pilti näha, lihtsalt küsi pilti näha. Jäta see endale meelde! Patsiendiportaalist patsient kahjuks hiljem kodus neid röntgenülesvõtteid ise ei näe, just saying.
Kõndimist armastan väga, aga seda kohta ka, kuhu järgmiseks läksime. Seistes tühjade kõhtudega keset Kassisaba, kus olime viimased tund aega tiirutanud, vaadates paremale ja vasemale, meenus mulle mingil hetkel, et Karjamaa kooli vastas üle tee on ju kohvik Kohalik, mis sinna paar aastat tagasi Koidu tänavalt kolis. Kopli trammitee äärne on mulle alati väga sümpaatne tundunud ja Kohalikus on alati nii nämmad toidud, et loomulikult siirdusid kohalikud turistid sinna, kuigi üks meist oli ikka väga kahtlustava näoga, et kuhu see Carry mind nüüd ometi tassib. Kohale jõudes ootas meid harukordne rahu ja vaikus, vaid üks inimene istus kohvikus. Leidsime laua, laotasime asjad laiali ja siis... kolisime kõrvallauda, jättes asjad maha. Tropikari noh =D Selline tühja trollibussi efekt. Üpris varsti lahkus ka too üksik inimene ja nii me seal istusime tükk aega, ainult meie, natuke apokalüptiline olustik.
Mõni õhtu lihtsalt on selline, et tahaks mälestuseks üles kirjutada kõik naljad ja ka tõsisemad hetked, et neid hoida, forever.
Inimesi tuli veel juurde ja nii olime me natuke seal nagu mingi omaette kummaline saar. Saar, mis läks tähtsa näoga veini valimistelt ja loksutamistelt täiesti lampi üle tekiilale, sest... well... see vaatas meile menüüst vastu 🤪
Seejärel täiskäik Rävala puiesteele Radissoni hotelli, mis siis, kui ma seal veel töötasin, oli hoopis teise nimetusega Radisson, aga nüüd kannab nime Radisson Collection. Tore oli vanu aegu meenutada ja tõdeda, et lobby baaris töötavad, nagu ikka, võrratult toredad inimesed. Nii lahked ja vastutulelikud ja viiiiiiisakad ja flowga kaasa minevad. Niisamuti hiljem ka ülemisel korrusel Sky Baris, kus ma nagu actually tantsisin ballroom tantsu, I am kidding you not! Mina, kes ma tardun juba mõttest paaristantsude ees ja panen vastassuunas minema kohe, kui keegi mind solgutama tahab hakata. No vat sedavõrd tore oli lihtsalt.
Olles ise mulle teel üles ümber sättinud kõik oma aksessuaarid ja siis liftiuste avanedes esimesele ettejuhtuvale töötajale: "Vaadake, mida ta tegi! Võttis mu püksirihma ära! Juba liftis!" 😂 👌 That`s my circus, that`s my monkeys.
Also, rumm ja tekiila ja rumm ja tekiila ja vist jälle rumm olid joogikaardile hästi valitud (kuigi Bumbut ei olnud - ootame!) ja ma sain nii palju lihtsalt südamest naerda juba Kohalikus selle peale, et ma pole nõnda ammu tekiilat tarbinud, et reaalselt ei mäletanud, kuidas seda juuakse. Tõmbasin sidruni ja apelsiniga pmst pool vasakut kätt kokku ja proovisin mitte kaneelimürgitust saada. Ümberkaudsetel oli mõistagi hästi tore minuga =D
"Kas sa oled nagu spaas praegu - et tõmbad end üleni soolaga kokku?"
Tekiilamürgistust seekord samuti ei saanud, mis on tegelikult arusaamatu, sest me jõime neid nii mitmeid ja ikka koguaeg järjekindlalt rummiga vaheldumisi, et kaotasin ühel hetkel täielikult ajataju ja no koju ma kohe kindlasti õigeks ajaks ei jõudnud.
Tagasi mõeldes, ma isegi ei saa aru, kuidas meil nõndamoodi erinevate kokteilidega mööda hotelli ringi kablutamise tulemusena mitte midagi katki ei läinud. Üks märgilise tähtsusega hetk muidugi oli, kui ma nelja kokteiliklaasi (kätega mitte kandikuga) hoides lobby baari juurest check-ini juurde õõtsusin, sest seal oli vist mingi vestlus prantslasega ja siis sõber ütleb: "Kuule, pane need kuhugi ära, kuidas sa hoiad neid niimoodi?"
Mina: "Nah, I`m good." Kiire pilguheit peos olevatele klaasidele ja tõesti oli all good, kuigi üks klaasidest oli oma eelduspärase koha pealt tugevasti nihkunud.
Sõber, paar momenti hiljem, ise ikka neid klaase vaadates: "Ma arvan, me võiksime need siia ääre peale panna." Aga mulle ei ütle, et "kuule totakas, sul lendavad need kohe käest." Jõudsin vahepeal prantslasega (kes tegelikult oli hoopis hiinlane nimega Michael, go figure) rääkida vist midagi friikartulitest, kui sõber ütleb, endiselt sellise no-pressure, ise-tead-mida-teed häälega: "Okei, nüüd oleks see ideaalne aeg, et sa paned vähemalt selle ühe klaasi kuhugi mujale." Ja mina, kellel alati neli asja korraga töös ja aju täisvõimsusel, kontsentreerusin momendiks siis sellele, et inimene, keda ma usaldan on such a deep level, seisab ja soovitab mulle midagi ja vaatasin ise ka uuesti, et mis mul seal peos toimub ja ausalt, ma ei tea, Houdini oleks mu üle uhke olnud. Kuidas see klaas/klaasid seal niimoodi püsisid või misasi see üldse selline oli nagu... Ja mõistagi on kokteiliklaasist vahvam juua, kui seda koguaeg ainult hoida, see on ka päeva point, absoluutselt.
Ühehäälselt sai ka nii alumise kui ülemise korruse baaris otsustatud, et puiduelementidega sisekujundus on way much better. Ei tea, miks vahetevahel rikutakse kaunid asjad ära. Vana lobby näiteks (see vana, noh, sellest ajast, kui ma seal töötasin) oli samaaegselt elegantne, selge, lihtne, müstiline, salapärane, aga ka armas ja kodune lisaks kogu stiilsusele. Uus on kindla peale äärmiselt ilus ja väga väga moodne, kuid hubasust napib. Sky Baris on puitu siin ja seal ja kohe hoopis teine lugu.
Ja lugudest rääkides, siin on üks läbi aegade parimaid lugusid. Klapid pähe ja täiskäik Ikeasse voodite peale hüppama! =D
Klangkarussell - Sonnentanz ft. Will Heard
Absolutely in love with this life! Tantsime!
