Ma olen harjunud, et minuga on tavaliselt nii, nagu ütleb räppar PK ühes oma loos, et "kahjuks ma ei karda midagi". Või noh, mõnda üksikut nähtust kardan ikka - pannilt pritsivat rasva näiteks - aga see on suht kökimöki praegusega võrreldes.
Teisipäevast saadik on mingi imelik rahutu tunne sees ja täna sain aru, millega tegu. See on vist kerge hirm eeloleva pühapäeva ees. Või siis mõõdukas. Nimelt läheb Rafi pühapäeval opile, kus lõigatakse lahti tema paar aastat probleeme põhjustanud sõrg. Mis sellest saab, me veel ei tea. Ilmselt tuleb lahtine sõrg hiljem kuidagi fikseerida, et ta ikka jalutada saaks, aga kuidas, millega ja kas ikka saab jalutada... ei tea. Anesteesia on ju ka ohtlik, Bröks pole enam esimeses nooruses. Pealegi, nagu selgus aastake tagasi, pole sigu operatsioonide ajaks unerežiimi peale lülitada üldse võimalik ja nii on ta selgi korral jälle sellises pooleldi paralüseeritud seisundis poolunes, mis omakorda tekitab talle stressi ja stress teadagi ei mõju hästi. Ja anesteesia pidavat üldse eluiga lühendama ja kuidas ta ikkagi hiljem kõndida saab jne jne jne.
Igasugused mõtted tulevad pähe. Aasta tagasi, kui kihvasid lühemaks käisime lõikamas, oli see anesteesia all olek päris jube ja sellest välja tulek veel jubedam. Inimesed, kes sel ajal kliiniku uksest sisse astusid, kui me opijärgset siga seal arstikabineti eesruumis üles äratada ja kõndima sundida püüdsime, olid päris ehmunud nägudega ja küsisid üksteise järel, et "mis tal viga on?" Ju ma oleks ise ka küsinud, kui sellist vaatepilti oleksin näinud, et mingi tüdruk kõnnitab (loe: tassib) endast poole suuremat siga mööda vaipa edasi-tagasi, aga loom ei võta jalgu alla ja vajub pidevalt külili. Tegevuses olles endal nii kole mõelda ei ole. Kogu võhm läheb selle peale, et seda 65-kilost tegelast traksidest püsti hoida ja ise ka püsti püsida. Aga looma olek valmistab haledust ja see, kuidas ta kohe üldse üldse ei püsi püsti hiljem ka kodus päev otsa, kuidas need vaesed seajalakesed seal all lihtsalt krussi keerduvad ja absoluutselt sõna ei kuula... see on õõvastav. Ja selle peale tagasi mõelda on ka jube. Eelmisel aastal peale oppi mõtlesin, et ei eales enam. Ja siin me nüüd oleme omadega.
Mõtlen pidevalt, et mis saab. Ja kuidas ma saaksin teha nii, et vaesel seatibul oleks võimalikult hea, mugav, stressivaba. Aga ise vist stressan nende mõtete kõrvale ikka tubli annuse, sest tundub, et Rafi on ka minu kõrval nende päevade jooksul natuke kannatamatuks muutunud ja jöriseb iga asja peale.
Teine variant on see, et ta lihtsalt kuulis paari temaatilist telefonikõne pealt ja ei arva minust nüüd kuigi hästi selle eest, et ma teda jälle nendesse vintsutustesse tahan tirida. Kui minisigadel pidavat olema 3-aastase lapse mõistus, siis loomulikult on võimalik, et ta kuulab mu telefonikõnesid pealt ja teeb kuuldu põhjal oma pisikese seaaruga omad järeldused =)
Halb tunnistada, aga selle võimaluse peale mõtlesin ka, et mis siis saab, kui juhtub kõige halvem. Et kelle süüks ma selle siis ajan, et olen ise olnud halb lapsevanem ja pole suutnud kahe aasta jooksul selle sõrahäda põhjustele jälile jõuda.
Siis meenus veterinaari aasta aega tagasi naljatledes öeldud lausejupp selle kohta, et Rafil läheb kõik hästi, sest tal on häbi ära surra peale seda, kui ma pool kuupalka igast toitude-šampoonide-palsamite alla olen pannud =) See oli nii kaunilt öeldud tollal ja rahustas kohe ilusasti maha. Aga sellistel momentidel ilmselt haarad igast lausest, mis vähegi midagi võiks tähendada ja kinnitust anda. Isegi kõige jaburamatest. Sest tegelikult pole Rafil ju õrna aimugi sellest, mis kogu see stuff kõik maksab ja isegi kui oleks, siis vaevalt et raha nüüd kedagi varem suremast või ennast halvasti tundmast on takistanud.
Edasi läks mõte võrdlusele, et kumb inimsort on hullem - kas need, kes investeerivad enesest väljapoole jäävasse (teised inimesed, loomad) ja võibolla ka enesesse ainult rahaliselt või need, kes teevad seda vaid vaimselt, eeldades, et raha ei ole mingil tingimusel oluline. Kuigi viimatimainitud paistavad muu ühiskonna paistelt kahtlemata paremini silma, leidub meie tänapäevases maailmas paratamatult esimest tüüpi rohkem.
Üks inimene võttis mulle paar kuud tagasi telefonis pikalt-laialt selgitada, et ma olevat ikka peast nõder, et mingi lemmikloomaga nii palju mässan. Mõtle, milline aeg! Ja aeg on ju raha. Kuuluks see loom talle, tema oleks ammu magama pannud. Polevat rentaabel pidada. (Ja ta tõepoolest mitte ainult ei kinnitanud korduvalt, kuidas tema oleks analoogses situatsioonis toiminud, vaid arvas omal olevat ka õiguse mulle selgitada, et ma olen ikka piisavalt idioot, kui oma elu mingi looma järgi sean. See on alati tore ja rõõmustav, kui keegi arvab, et sa oled idikas.) Jutu jätkudes pajatas ta, kuidas tema saab küll oma loomavajaduse laudas loomi vaatamas käies või metsas jalutades kätte. Minu vastuargumendi peale, et need on tiba teistsugused loomad, kellega tal on ju küllap muud laadi suhe kui inimesel oma lemmikloomaga, kes on talle kallis, tuli vastuseks aruanne selle kohta, kui palju tema oma hobustesse on investeerinud. Noh et hobused on ka kallid.
Kartustest rääkides - ma kardan, et minu kartuste listi tuleks vist lisada siiski ka seda sorti inimesed, kes inimsuhteid investeeringutena mõõdavad. Ja ma pole üldsegi nii kindel, et nad seal listis viimasel kohal on...
