Sa tead, et on tulemas hea pidu, kui grupitšätt algab sõnadega "Oh god ma olen vist nahkhiir see halloween".
Ülejäänud seltskond alustas fäänsist ööklubist, kuhu ma ei jõudnudki, sest mul oli õhtu alustuseks konkureeriv ürr essa kord elus Philly Joe`s. Ja Winklis kuulasin ka veits muusikute jämmimist. Päris lahe pleiss.
Maitea, kas see oli neil taotluslik, aga ühel hetkel olid teised kõik liikunud Veenusest Labor baari, mis oli pmst Winkli kõrval.
Mõned tunnid varem olin just avaldanud oma poolehoidu Movemberile ja vuntsidele üldse, niisiis olin üpris häpi, kui Laboris sattus kohe nagu naksti meie seltskonda itaallane Marco, kes on kokku Eestis viibinud umbkaudu aasta ja kõneleb eesti keelt puhtalt. Isegi aktsendivabalt, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Marco oskab eesti keeles nalja teha ja temaga järgmised tunnid mööda linna hängides ei saa ma ausaltöeldes aru, miks muud sisserändajad, kes siin aastaid elavad, ei võiks niisamuti osata.
Ma olin kuidagi under the impression, et me läheme tantsima, aga reaalsuses ei tantsinud ma terve õhtu jooksul poolt sammugi. Kujunes nii, et me lihtsalt jalutasime hästi väga palju baare läbi ja sattusime ka ühe vahva karaoke peale, kust sain omale pleilisti uue lemparlaulu. Alati on tore, kui uued tuttavad uusi lugusid tutvustavad ja see öösel-kell-kolm bondimine stiilis "jeps jeps, mul oli täpselt samamoodi, I`m feeling you" käib muidugi iga eduka väljaskäigu juurde. Igatahes on mul ülihea meel, et omale nii marudaid uusi inimesi sain. My very precious people!
Hommikul selgus, et kuigi mina - see kodanik, kes unustab pildistamise harilikult sootuks, olin kõiki teisi pildistanud ja saanud purki ka suurepärase grupipildi, siis mind ennast polnud ühegi foto peal. Ja mul oli kangesti lahe outfit!! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Poisid fotošoppisid mind kohemaid Veenus klubi fotole =D
See on siis see Veenus Club, kus ma ei käinudki ja need on minu kaks paremat kätt (mu enda käed siis, mitte Freddy ja Mad Hatter).
Kalamaja baari fotole pääsesin ka:
Kui ma ikka päris rahul ei olnud ja veits virisesin, et miks mul ikka ühel fotol kaks ühesugust kätt ja teisel pole üldse enda nägu, jõudsime lõpuks sinnamaale, et Fred lubas mind kratina joonistada.
"Draw me like one of your French girls."
Ei mäletagi, millal keegi viimati nii hästi kogu mu olemuse ühele pildile sai.
Es war ein guten nicht. Järgmine Halloween pole enam mägede taga, juba ootan põnevusega.
Aga enne veel... siilipidu =D
