"Mis ajast sa Whitesnake`i kuulad?"

"Sest ajast, kui ma nad avastasin."

Vahetevahel ma üllatun lihtsalt selle peale, kuidas inimesed minu üle üllatuda suudavad.

Nädalavahetus oli üle kõige. Järellainetus kestab siiani.

Kõigepealt muidugi muttide 50. jubileum, mille tarvis terve seltskond inimesi end pensionärideks maskeeris. Kahju oli muidugi sellest, et aftekas toimus vanemale generatsioonile mõeldud ööklubis nimega Maasikas, aga mina olin ainuke, kes julges sinna pensionäriks riietatuna kohale ilmuda. Maitea. Kui juba siis juba, arvan ma. Aga nohh, olen varem näiteks ainukese prostituudina ringi lipanud kostüümipeol, mille teemaks oli Litsid ja geid (ausõna ei tea, kust korraldajatel selline inspiratsioon tekkis, aga organisaatori sõna on püha ja nõuab täitmist). Üks kloun oli lisaks minule veel, aga too oli end geiks riietanud. Nii et terve peoks eraldatud maja peale kaks dresscode`i järgivat inimest. Ma siis mõtlesin, et pole minu süü, kui ülejäänud pidulised do not have a vague clue about how to have fun ja rokkisin täiega, nagu Tanel Padaril on kombeks vahetevahel ühes overrated muusikapalas laulda.

Thank God, et minu korraldatud kostüümipidudel on erandiks olnud pigem need, kes pole viitsinud vaeva näha. Muidugi pole minu pidudel aga ka kunagi mingeid ilmvõimatuid dresscode`e olnud, nagu näiteks Privè viimasel Hed Kandi üritusel. Fake karusnahk küll, aga kust ma võtan teile real diamonds? =) Parem jätan minemata, kui ilmun kohale mingi kokteilisõrmusega.

Tagasi ööklubi Maasikas juurde. See oli ikka omaette nähtus. Mitte et ma soovitaks sinna minna. Ei, absoluutselt vastupidi. Aga ma ei hakka antireklaami ka tegema, sest siis terve kari enesepiinajaid just ronib sinna. Igatahes oli see õhtu, tsiteerides Luulet: "Üks igavesti vahva komöödia, üpris mitmes vaatuses".

No näituseks säukene situatsioon teile:

Kõlab parasjagu Modern Talking. Kogu kamp otsustab jalga keerutama minna. Mina mitte, kuna mu jalad on nendel monsterkontsadel taarumisest veic väsinud ja kere nädalasest magamatusest ka. Oleks, et mingi haussmuusika, mis otsekui võluväel iseenesest tantsima kisub, aga Modern Talking ei saa selle trikiga hakkama. Ka pulli tegemise eesmärgil mitte. Ühesõnaga, istun mina seal eendil, kui kõrvale prantsatab keegi valges t-särgis ja sinistes teksades mittemidagiütleva välimusega tüüp. Kabistab natuke aega endast paremal käel asuvaid naeru kihistavaid beipse, kaotab siis huvi ja pöördub vasemale ehk minu poole: "Sõpru leiad vä?"
Mina (liiga läbi omadega, et avalikult hämmelduda), viipan käega tantsuplatsi poole, kus mu sõbrad kõik parasjagu asuvad ja ühman: "Ma ei jaksa tantsida."
Tema (samuti imestunud, tema omas maailmas): "Ega ma ei kutsunudki sind tantsima."
Mina (püüdlikult seletades): "Ega ma ei öelnudki sulle, et ma ei taha sinuga tantsima tulla, ma ütlesin sulle, et minu sõbrad tantsivad seal."
Tema (ilmselgelt ärritatuna): "Mis sa kujutad ette, et sa tegid mulle õudselt ära praegu vä?"
Mina: "Jahh, rämedalt."

Peo kulgedes üritas noormees mulle igasugu põnevate ja vähempõnevate nippide abil tagasi teha. Istus idioodi järjekindlusega mu kleidisaba peale näiteks koguaeg. Ja kui ma seda tema ilmetute teksapükste alt kätte üritasin saada, tegi näo, et ta ei kuule, ei näe ega ka tunne mitte.

Ja siis oli seal veel üits armas pisike tibupoeg, kes sai tutvuse poolest kluppi sisse ja üritas kahte naist korraga (ehk siis mind ja Luulet ehk kogu klubi kõige tõrksamaid naisi) korraga enda poole meelitada. Which was kinda fun, arvestades seda, et tibupoeg oli vaevalt 19 ja meie oleme juubilarid.

Ning siis veel see laupäevane pisike hommikusöök mõnusa kamba seltsis, mis kujunes viietunniseks naerust rõkkavaks vahepalaks, mille jooksul suudeti mind viia hüsteeria äärele. Mis tähendab siis seda, et ma ei suutnud naermist lõpetada mitmete pikkade minutite jooksul ning taustaks voolasid ojadena pisarad. The best kind of laugh ühesõnaga. Sellist naeru tuleb ette nii umbes kord-kaks aasta jooksul ja iga kord, kui see juhtub, soovin ma, et see kestaks igavesti. Mis sest, et kõrvalised isikud tulevad küsima, et kas mul on ikka kõik korras.

Ja tagasisõit ja edasisõit ja kõik ja.

Siin on minupoolne tänu kõikidele nädalavahetuse alguses osalenutele. I couldn`t have done it without you =P

Ega nädalavahetuse lõpp sugulastega + mulle poolvägisi shampat sisse jootva isaga ka palju kehvem polnud. Shampa, teadagi, on ia =) Martini Asti, my love. Meeliülendav on teadmine, et mõni alkohol võib ka actually maitsev olla.

"Sa oled laval nagu Toby Rand."

"Kes on Toby Rand?"

Ma ausalt arvasin alguses, et Toby Rand on keegi eestlane, kelle vanemad kuulusid oma lastele välismaiste nimede panemise esimesse lainesse. Tehti selgeks, et ei ole - et keegi mingi välismaalane on oopis. Aga kuna perekonnanimi on meil ikkagi sama ja sarnased pidavat me kah olema, otsisin selle mehe internetist üles.

Let`s just say that what I`ve found, I like. Mõned minu tätokad on selle mehe peal ja kogu minu ättitjuud on selle mehe sees.
God. I wish I had an elder brother like him.

Ja kuna ma ei suuda jagamata olla, siis here`s a certain someone fo´ `ya =D

http://www.youtube.com/watch?v=btHPgduSwDo

Hetkeseisuga ainuke inimene siin maamunal, kellega ma oleksin nõus oma ripsmetushi jagama =P

Some things never change. Ma kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan ja avastan viimast punkti pannes ning pealkirja juurde tagasi liikudes, et pole kirjutanud veel ridagi sellest, millest algselt oli kavas kirjutada. Palun, kas ma võiksin paberit juurde saada? =)

Enne tuludeklaratsiooni esitamist kontrollivad tublid inimesed nagu mina igaks juhuks pangaväljavõtte abil kõik kenasti üle. Põnev on kõnealuse tegevuse juures see, et näpuga järge ajades on võimalik uuesti läbi elada peaaegu kõik oma eelmise aasta sündmused. Kus reisitud, suuremad (ja seega tavaliselt ka emotsionaalsemad) ostud, vaadatud filmid, kohvikutamised, jne, jne, jne. Maksa vaid kaardiga ja igast sinu liigutusest jääb märk maha.

Mööda ridu liikudes sain rõõmsalt naeratada, meenutades seda korda, kui oma vana Porschega (mille näidikud töötasid nii ja naa) Tallinnast Kärlasse isa tallu sõites avastasin in the middle of nowhere, et bensiini on järel täpselt niipalju, et on paras aeg paanikaks =)
Kellaaeg oli peaaegu öö, ühtegi bensiinijaama läheduses polnud ja kaasliiklejaid kah eriti mitte. Lisaks oli mobiiltelefoni aku tühi ja rahakotis sularaha paarkümmend senti.

Sain nukraltki naeratada, lugedes ridu Kiili vallas asuva aianduskeskuse külastamisest ja sellele vahetult järgnevast ettemaksust vikerkaarevärviliste punupatside eest, pärast mida läks elu suurte ja järskude laskumistega mõnda aega ainult kehvemaks =S

Sain oma suu kõrvuni tõmmata, nähes paari nädala hotelli- ja restoraniarveid kohtadest nimega Riccione, Termoli, jne. Tänasin saatust elava kujutlusvõime eest ning rullisin kõik suvel Itaalias toimunu mõtetes uuesti lahti. Nagu vaataks fotoalbumit.

Kortsutasin kulmu, nähes korduvaid makseid lennupiletite eest ühte teatud riiki, millest tänu ühele isikule sai minu jaoks pikemaks ajaks no-no country.

Itsitasin vaikselt omaette, meenutades esimest korda, kui istusin päris ihuüksi autorooli ja sõitsin oma lilledele kaste hankima. Muidugi pole too ülekanne lillekastide eest ainus, mis mulle seda vastassuunavööndis sõitmist meelde tuletab. See meenub absoluutselt iga kord, kui ma tollest kohast mööda sõidan.

Muie, mille tõi palgele Merimetsa nakkuskeskuse külastamisest jäädvustunud puugisüsti makse... Ehk siis kuri vaktsineerijatädi, kes ütles, et ta ei anna mulle uut vaktsineerimispassi selle asemele, mille ma kolides ära olin kaotanud, väites, et "tänapäeval KÕIK kolivad ja see pole mingi vabandus". Tädi leebus alles siis, kui ma tema käest küsisin, et kas KÕIK kolivad ühe aasta jooksul neli korda =D

Pesumodellivõistlus; nädalavahetus Pariisis; autokooli eksamid; saksofoni soetamine ja tuunimine; hea väljamaise sõbra käppapidi mööda Tallinna mõnusaimaid söögipaiku vedamine; Narva gängi kokkutulek; Rafile külma ilma vesti otsimise eesmärgil mööda linna loomapoode ringikappamine; Sushihouse`is hullamised; honorarid artiklite eest (ehk siis kõik viimase aasta kirjutised); auhinda vääriv sponsorlus klubile nimega Privè; kuidas ma oma ema, õde ja nende koera öösel mööda linna taga otsisin, vihjeks vaid see, et "siin on see silt, mis näitab, et see jääb sinnapoole"; Helsingi tripp; põrandaliistude paigaldamine Ruuga; Rafi modelliks olemise korrad; hullumeelsed klubi- ja joogituurid ühe öö jooksul; kuidas ma oma põrandavaipu eesli kombel seljas keemilisse ja tagasi vedasin, jne, jne, jne. Igasuguseid lõbusaid ja vahvaid seiku meenub. Peaaegu kõik kõige olulisemad juhtumised on seal kirjas nagu logiraamatus.

Huvitav, kas 2007. aasta tuludeklaratsiooni andmete kontrollimine saab olema sama põnev ettevõtmine...?

He loves you, baby
but face it - I`m the Madonna

;)

Sünnipäevaga tegime sel aastal takoise eksperimendi, et kutsutud said kõik, kes õnne soovisid. Välja kukkus natuke nagu Mutionu pidu karvaste ja sulelistega =)
Õnneks on kõik minu sõbrad-tuttavad hääd lambad...

Tänan veelkord kõiki, kes võtsid vaevaks (kasvõi 15-ks minutiks "läbi hüpata") =D

Ah jaa, ja ma kardan seda ka, kui rasv panni pealt pritsib. Sest ükskord ma sain rämedalt haiget nii. See on üks põhjus, miks mulle meeldivad kokkavad mehed. Isegi risotto retsepti muutsin selliselt ümber, et nüüd on tegemist keedetud värgiga, mitte praetud. Tuleb tunnistada, et maitseb sigapalju paremini, kui ükskõik millises söömisinstitutsioonis saadaolevad praetud risottod ja on tervislikum kah.

Potid mulle, pannid sulle. Harmooniline kooselu.

Lily Alleniga seoses meenus mulle üks teine tegelane, kelle me Thinaa ja Krussikuga samuti suvel avastasime. Kusagil lõuna-Itaalia maalilise vaatega kiirteel sõites kuulsime kohalikust raadiost laulu lõõritamas mingit meest, kelle puhul mina olin alguses kindel, et Tanel Padar on hakanud itaalia keeles laulma ja oma lugusid ka väljaspool Eestit levitama.

Seda pala lasti raadiost tihti, seega oli aru saada, et tegemist oli hitiga. Mulle see meeldis ja teistele ka. Mulle meeldis kohe väga. Nii väga, et ühes mõnusalt modernses pitsarestoranis istudes ja seda kuuldes, läksin jooksusammul (et lugu enne otsa ei lõpeks, nohh) kassiiri juurde ja küsisin, et mis lugu see on ning nõudsin, et ta esitaja nime mulle paberi peale kirjutaks. Mille peale kogunes kogu personal leti äärde ning kõik üritasid, silmad kissis ja pilgud ülespoole suunatud, meelde tuletada, mis võiks küll olla loo pealkiri.

Igatahes sain ma lõpuks tühja tsheki pääle nii esitaja kui Itaalia selle suve põhiloo nime. Siin on teile Itaalia Tanel Padar ehk Piero Pelù looga Tribu: http://download-v5.streamload.com/e23a7591-cfb4-4e10-a681-660c15c95cc6/caramelcarry/Hosted/piero%20pelu%20-%20tribu-1.mp3

Vanduma pidavat ainult need, kes end muudmoodi väljendada ei oska. Ma ennast päris tumbaks ei pea, aga eile ajas küll vanduma, jahh. Palun väga vabandust. Tegelikult olen ma armas ja hea =)

Õnneks on minusuguseid ropu suuga tidrikuid veelgi. Thinaa jõulukingituse pealt avastasin =P

A picture paints a thousand words,

As one door opens, another one closes,

And two wrongs don't make a right

Now good things come to those who wait,

Take the highs with the lows dear,

You'll get what you`re given and everything's gonna be alright.

Now by a horse, I once was told

That all that glitters is not gold

And all that is to fear is fear itself.

This horsey also told me,

I should keep my friends close but my enemies closer -

so as to protect myself.

What the fuck do YOU know?

Just `cos you're old you think you`re wise

but who the hell are you, though?

Did I even ask for your advice?

You wanna keep your mouth shut?

You wanna take your thoughts elsewhere?

What you're doing in my nut?

And do u think I care?

Say what you say,

Do what you do

Feel what you feel,

As long as it's real.

I said take what you take

And give what you give

Just be what you want,

Just as long as it's real.

Lily Allen - Take What You Take

Väga rõõmustav, et üldlevinud popmuusikasse on lisaks Pink`ile ja Gwen Stefanile ilmunud veel üks noor naisterahvas, kes oskab muudki laulda peale "ailavjuu, hõupjulavmiituu".

Kas kellelegi peale minu veel tundub, et Keskerakonna reklaamid, eriti üks neist (Teeme ära, kui valite Keskerakonna), asuvad täpselt kusagil seal mõjustamispsühholoogia ja lihtsalt äärmiselt närvidele käiva reklaami piirimail?

Minul on küll iga kord, kui see televiisorist tuleb, selline tunne, nagu üritaks keegi mind väevõimuga Keskerakonda valima suunata. Vastikud sellised.

See on nüüd küll üks neist vähestest asjadest, mille kohta ma võin kindlalt öelda: NEVER EVER!!!


Lõbusamatest nootidest üks pühapäevaõhtune toitumissoovitus
(pühendusega shokohoolikust lapsepõlvesõbrannale Verontsule ja mulle Hot Ciok`i sebinud Thinaale):

1) Kallake omale tassitäis Farmi piima =) Piim un lastele ia =)
2) Soojendage see mikros või potis mõnusalt soojale ent joodavale temperatuurile
3) Segage sooja piima sisse Segafredo Hot Ciok`i kakaopulbrit (viietärnikas, saadaval näiteks SuperNettos)
4) Võtke Veski-Mati shokolaadi-maasika müslit ja raputage valmistatud kakao sisse üks paras ports.

No ON ju hea??!! =D

Me too... I`m afraid of sth.

"Sina ei karda ju midagi."
"Kardan küll - ma kardan külma."

Kas meie esivanemad, kes siia lumisele "eelolevatel öödel on oodata külmakraade, mis võivad ulatuda alla -30" maale kolisid, olid masohhistid?

Oihh, väike valearvestus. Reisipisik pole kuhugi kadunud, sel viirusel oli lihtsalt peiteaeg vahepeal.

Ja ohh, mida sa ütlesidki? Hiina? Shanghai? Peking?

Davai, teeme ära.

Üks vahvamaid emotsioone on postkasti avades avastada sealt piltpostkaart. Eile sain teada, et üks armas klassiõde peesitab parajasti kusagil Phuketi biitshil ja kuna ma olen Eesti meister nn. pildi sisse minekus, sain minagi sest osa =)

Pinginaabri puhul aga on vahva see, et tema kunagi ei räägi sellest, kuhu ta kavatseb minna ja mida teha. Nii olengi ma harjunud saama postkaarte oma kallilt pinginaabrilt, kes kaevab parasjagu kusagil Saksamaal mingit tiiki, palverändab Tiibetis või degusteerib Indias.

Kaarte saata meeldib ka. Oleksime me suvel Leucas viibides seal poekese ees neid kaarte valinud päevasel ajal, oleksid Thinaa ja Krussik vististi kuumarabanduse saanud enne, kui mina oma täppisteadust meenutava postkaardivalikuga ühelepoole sain.

Eile õhtul käisime Linnateatris. Pool tagumist rida oli meite inimestega täidetud. Etendus kandis nime Isad ja Pojad. Täna on terveks päevaks jätkunud asjaosaliste pärimisi, et nohh, kuidas näitemäng meeldis siis kahh? Mis ma oskan öelda. Tükk oli pikk ja veniv nagu vene kirjanike teosedki. Sürpriis-sürpriis. Head, tunnustatud näitlejad, huvitava kujundusega lava. Aga kuna mul oli teatrisse jõudmise ajaks (algus kell 18.00) kõht ropult tühi, vajutas kere mu vaese aju mingisse poolärkvel kaitseseisundisse ja nii ma seal võitlesingi selle unepoisiga. Vaheajal selgus, et pakutakse kohvi ja teed, küpsist ja kompvekke. Kahjuks kestis too vaheaeg täpselt niikaua, et kui publiku viimased riismed saalist mööda hiigelpikka koridoride jada toitlustamispunkti jõudsid ja esimese küpsise hammaste vahele susatud said, kõlas juba märguanne, mille eiramine oleks pehmelt öeldes ebaviisakas. Kuna minul oli kõht tühi ja märguandeks lastud muusikapala kestis kahtlaselt kaua, lootsime Luulega sellele, et ehk on tegemist lihtsalt mälumise taustaks lastava lõbustusega. Teist korda sedasama viisijuppi kuuldes mõistsime aga, et aeg on küpsis ruttu alla kugistada ja saali poole joosta. Niipalju siis kauaoodatud pausist.

Ja too koridor sinna Põrgulavale, see... see, teate, ükski teatrielamus ei suuda summutada muljet, mida loovad teatrist tolle sauna eesruumi meenutavad koridorid. Okei, pool koridori - ülejäänud pool meenutas rohkem mahajäetud vene sõjeväeladu ja lõhnas kopituse ja mingi muu kummalise järele. Kui betoonseinad ehk sobivadki ühele modernse sisekujundusega teatrile, siis vannitoaplaatidest laotud trepiastmed kohe kindlasti mitte. Iga suvaline Reval Cafè haru tekitab ka rohkem seda mõnusat hubast "teatritunnet" kui too koridor. Et Linnateatrile mitte liiga teha, ütlen kohe ära, et ruum, kus pakuti suupisteid, kohvik ja garderoob olid kenad.

Kuid siiski, mulle ei meeldi kiirustada. Eriti veel, kui ma olen läinud õhtul välja, et nautida teatrimelu ja oma vaba aega. Ja kui etendus kestab 3 tundi ja 20 minutit, oleks äärmiselt kena see vahepaus siiski veidikene pikemaks venitada kui 15 minutit.

Kõige parem asi etenduse Isad ja pojad juures oli Allan Noormets. Eriti siis, kui näitemäng ise oli juba lõppenud. Täiesti koomiline! =) Mõni inimene lihtsalt on justkui sündinud teatavat sorti rolle mängima.

Soovin minagi sõna sekka öelda Kroonika seksikaimate auhindade jagamise teemal. Kuulasin seda eile õhtul põrsa sõrgade kärpimise taustaks ja kohe päris salvestise alguses tabas kõrv järgmise lausejupi: "...kohal on kogu Eesti koorekiht...". Ma saan aru, et Kanal 2-e eesmärk on oma vaatajaid lõbustada ja panna neid arvama, et vaatamiseks pakutav on parimast parim ja et neid viiakse otse tippsündmuste südamikku, ent kas Erich Krieger, Liis Lass ja Linnar "Ma-otsustasin-targaks-hakata" Priimägi on tõesti Eesti koorekiht? Nimetagem asju siiski õigete nimedega - tegemist oli pigem Kroonika koorekihiga. Ei olnud seal õigeid rikkureid ega õigeid vaimuinimesi. Ja kuna õekesed Ojasaared polnud vist kutset saanud, jäi puudulikuks ka tibide paraad.

Vähemalt oli Ingrid Tähismaa jätkuvalt kaunis ja särav.

Kui keegi juhtus vaatama eelmist (mitte viimast) Meeleheitel koduperenaiste osa, kus Gaby abikaasa Carlos tema emaga juttu läks puhuma, siis mäletate kindlasti ka neid küsimärke Carlose silmis, mille tekitasid Gabriela ema jutt ja teooria. Niimoodi teleseriaalist vaadatuna tundub selline situatsioon uskumatuna, aga tegelikult leidub analoogseid pärleid ka päriselus. Siia lõppu käib üks msn-st tuntud smiley, millel on suu asemel tõmblukk.

Kuna Marvin oli nii kena ja valis minu oma kaaslaseks Tartu rahu aastapäeva kontserdile Estonias, sain esimest korda elus kuulata oma armastatud presidendi kõnet in real life. Kõne oli arukas, loodetavasti kirjutab president Ilves oma kõned ikka ise. Kuidagi mage on mulle alati tundunud see, kui keegi tähtis asjapulk esitab oma rahvale kõnet, mille on kokku kriblanud hoopis keegi muu või isegi mitu muud inimest. Mõni ei vaevu kodus harjutamagi ja veerib kohapeal rida rea kaupa teksti paberilt ette, mõne sõna juures justkui komistades. Ilvese kõne igatahes rokkis sajaga, nagu noored meil siin Eestimaal räägivad.

Kontserdi muusikapaladega oli nii nagu oli, aga nendele järgnenud sööma- ja joomaaeg oli täis igasugu üllatusi. Näiteks oli kutsutute seas esindatud veel vähemalt kaks seapidajat peale minu =) Ja ma avastasin, et seened võivad olla sugugi mitte maitsetud, vaid üli-delicious. Suu hakkab vett jooksma praegu, kui mõtlen pakutud suupistete peale. Toidulaud oli äärmiselt tervislik ja seejuures ka väga maitsev. Kes iganes see kokk neil seal oli, tubli-tubli, väikeste maitse-eelistuslike mööndustega puhas viis!

Kohvi, koogi ja konjaki ajal hõljusin tasahilju ka härra Presidendi selja tagant mööda. Sain aurast osa, so-to-speak. Yep. I love our president. Ta on meil tark, väärikas ja esindusliku välimusega, just selline, nagu vaja. Ja presidendiproua nägi väga kenake välja, ma vaatasin alguses, et kes too ilus neiu on...

Ühesõnaga, meeldiv reedene õhtu.

Ah jaa. Ja sugugi mitte vähemoluline sündmus minu reedeses õhtus polnud see, et töölt kodu poole kiirustades kohtasin tänaval oma vanaisa, kellega ma pole ligi 8 aastat rääkinud (vanaisa - brasiillane, süsimustade juustega ja uhke selle üle - julges kunagi aastaid tagasi ühel perekondlikul jõulupeol veidi napsisena minu blondide kiharate kohta kehvasti öelda ja vanaema arvas seepeale, et parem oleks edaspidi mitte väga tihedalt suhelda). Ta jalutas parasjagu oma koeraga ja ma tormasin esimese hooga neist mööda. Koera vaatasin ainult, sest koerad mulle meeldivad, ma selline loomahaige. Koeraomanikud pakuvad mulle reeglina kordades vähem pinget, nii ei heitnudki ma meesterahvale esiti ühtegi pilku. Istusin autosse ja hakkasin mootorit soojendama, nemad kõndisid omakorda minust mööda. Ma siis jälle naeratasin koerale läbi esiklaasi ja kuna mul muud teha polnud, vaatasin, et kellel on selline sõbraliku olekuga kuts. Ega ma oma vanaisa kohe ära ei tundnud. Vanaisa, kunagine vormelisõitja ja poksija, oli suur ja tugev mees, vähemalt minu mälupildis ja neil mõnel üksikul fotol, mis kuidagimoodi minu albumitesse on sattunud. Nüüd oli ta aga kõhnaks jäänud ja nägugi oli hoopis teistsugune. Seega läks vaja kolmandat pilku koerale ja tema peremehele, et tunda ära oma vanaisa. Igatahes hüppasin ma autost välja, jooksin paar sammu ja hüüdsin "TERE!", teadmata, kas minu vanaisa üldse soovib mulle tere vastu öelda. Olen ma ju ringiga blondi juuksetooni juurde tagasi jõudnud. Vanaisa ei olnudki enam selline bravuurikas, nagu ta muidu alati on olnud. Meil oli kena, viisakas vestlus ja kui mina koera sügamise kõrvalt ütlesin, et ma pean nüüd ruttama, kuna vaja omale enne kontserti mörti näkku visata, aga et ma kutsun teda kindlasti omale külla, ütles minu vanaisa, et tema kutsub mind kaa.

Apart from vaesed pensionärid, kelle söögiraha jaoks Eesti riigil pappi eriti ei leidu, pole vanaduses minu jaoks kunagi midagi võõrast või koledat olnud. Mina tunnen mitmeid toredaid vanainimesi, kes oma jutuvestmise oskuse, iseloomuomaduste ja agarusega teevad silmad ette nii mõnelegi minuvanusele. Vanus on minu arvates auasi, mis võiks olla millegi näitajaks. Mitte alati, kuid tihti, loodetavasti. Mida ma tahan öelda, on see, et minu arvates on vanadus selline vahva nähtus, mis toob mõistuse pähe paljudele, kellel seda varem ehk polnud ning võib muuta inimesi mõistvamateks ja tolerantsetemaks. Võib, aga ei pruugi, jällegi. Minu vanaisale olid lisandunud aastad esmamuljele tuginedes igatahes head teinud. Elagu kortsud!

Eile vahetult enne kojuminekut avastasime töö juures fuajee seina pealt mingi veidra punasest klaasist ja pruunist puidust kasti, kust juhtmed välja tolknesid. Väga ilus kast oli. Astusime lähedamalegi ja uurisime, aga mis on selle kasti otstarve, aru me ei saanud. Kuna posu juhtmeid ulatus sest välja ka, arvasime, et ju on veel pooleli ja eks homme paistab, misasjaga tegemist. Homme oli kast täpselt samasugune. Ilus punane ja juhtmed ikka tolknesid. Selgus saabus alles poolest päevast, kui naabrid meile tuppa sisse sadasid ja kilgates uudist jagasid, et see kast on telefonide kiirlaadija ja need juhtmed seal sees ongi kõikide erinevate telefonimudelite jaoks. Milline mõnus leiutis! Laeb aku täis kahe minutiga ja näeb veel nii ilus välja ka, et ma tassiks selle omale koju ja monteeriks seina külge. Ausalt, nohh. Ma korraldaks suisa ekskursioone selle punase kasti juurde.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida. Ma tahtsin kaevelda hoopis. Kurta oma muret. Käisin eile peale tööd kesklinnas oma teksaseelikut otsimas, kuna mul juba ammustest aegadest üks ilus helesinine unistus (sõna otseses mõttes), et minagi kunagi omale saan sellise teksaseeliku, mis istub seljas kui valatult ja ei ole kusagilt liiga lai ega kusagilt liiga kitsas. Eile isegi leidsin, aga ära ikka ei ostnud. Kuidagi igavad olid need kõik. Sellised lihtsalt sinised, väikeste modifikatsioonidega. Erinevus seelikute vahel seisnes kas taskute kujus ja suuruses või kulutatuse astmes. Miks ei võiks olla poes näiteks sellist teksaseelikut, mille pepu peale on tikitud banaani mugiv ahv? Või kasse püüdev hiir - selline suurte hirmuäratavate lõugadega? Või külje pealt välja lõigatud paari sentimeetrine siilakas, nii et kints kelmikalt välgub, aga kõik jääb ikkagi kombekuse piiridesse. Ma tahaksin, et mu rõivastel ikka mingi krutski sees oleks, aga kõik poodides müüdavad riided on nii meeletult igavad. Ja Stockmanni noorteosakonnas olid eile vähemalt üldse eelmise sügise ülejäägid. Täitsa vihale ajas. Kui ma oleksin neid türkiissiniseid kardigane ja pruune hõlste tahtnud, siis ma oleksin need ju eelmisel sügisel ära ostnud, eksole. Kuidagi lubamatu on minu arvates vaestele teadmatutele ostjatele tervet kollektsiooni vananenud uudiseid ostmiseks välja panna ilma ühegi selgitava sildita (v.a. hinnasilt, mida võib siiski lugeda ka näiteks pühadejärgseks allahindluseks).

Kunagi ammusel aal, kui ma alles pisike tibu olin ja me kooliekskursiooniga Pariisis käisime, avastasin sellise vahva rõivabrändi nagu NafNaf. See oli esimene pood minu elus, mille ma oleksin võimaluse korral lihtsalt omale koju ümber kolinud. Mõnusad värvilised, kreiside ja enneolematute ideedega hilbud. Mõned aastad tagasi jõudis NafNaf ka Eestisse, aga mingi muutus on vahepeal toimunud ja nüüd on ka nende rõivad sellised igavad ja tuimad.

Tallinnas Kaarli puiesteel asus samuti kümme aastat tagasi üks pisike rõivakauplus, kust võis leida vahvate vimkadega pluuse, pükse ja kõike muud. Jalustrabavad värvid, muigama panevad slõuganid, normaalsed hinnad. Aga kuna eestlane eelistab meil ikka tumesinist mantlit, pruune pükse ja musti kingi, siis kestis see pood vaid aastapäevad. Minu leinaperiood kestab siiani.

Mõni nüüd kindlasti mõtleb, et mida ta vingub siin, võtku kätte ja õmmelgu omale see pärdik sinna tagumiku peale. A maioska õmmelda. Ausalt. Ma küll heegeldan, koon ja tikin täiesti edukalt (meie pere koerad ja kass on mul kõik väga loomutruult foto järgi patjade pääle tikitud), aga kuidagi juhtus nii, et sel ajal, kui meil koolis seelikut, põlle ja pükse õmblema õpetati, olin mina alati kodus haige. Näpuga õpikus järge ajades said need vanaema või ema sõbranje abiga kuidagi vaevaga küll valmis tehtud, aga ega mul selle asja peale annet arvatavasti pole. Põrsale pesa õmblen valmis, augud sokis kinni ja ära kukkunud nööbid ette, aga lõikeid koostada ja nende järgi rõivatükki valmis õmmelda... Oi-oi, raketiteadus minu jaoks. Ma oskan paberi peale joonistada, millised need püksid või pluus lõpptulemusena välja peaksid nägema, aga selle visandiga kõnnin ma ikka alati mõne professionaali juurde.

See-eest on minu pisikeses karupeakeses mustmiljon ja üks ideed, mida kõike võiks inimestele selga ja jalga ja pähe panna. Oleks nüüd mõni sõbranna, kes oskab superhästi õmmelda ja veel teinegi sõbranna, kes on ärihai - panekski putka püsti.

Mina kui superorienteeruja ei jooksegi Marvini majas enam otsejoones välisuksest välja, kui tualetti soovin minna ega tee ülemisel korrusel iseendale nelja tiiru peale, suutmatuses otsustada, kuhupoole jääb telekatuba. Miljon ust ja üks pisike tüdruk, ega see elukene kerge ei ole. Suurusele vaatamata on see maja armas ja kodune.

Marvin on ka tore. Küsis nagu muuseas paar nädalat tagasi, et "no mis filmi me siis vaatame? Mis meil siin on... mm... Little Miss Sunshine?", tekitades mulle sellise õhina, nagu tolle filmi pisikesel peategelasel päris filmi alguses. Little Miss Sunshine on üks neist vähestest filmidest, mida ma juba ammu siira ja suure sooviga näha olin tahtnud.

See film on teile, kes te olete üdini tüdinenud etteaimatavate süžheedega filmidest, teile, kellele meeldib vaadata tavalisi inimesi nende erilises toreduses ja teile, kes armastavad õnnelikke lõppe. Vingatsitele, kes leiavad, et õnnelikud lõpud on magedad, pakub ehk lohutust teadmine, et filmi jooksul saabub see-eest mitu õnnetut lõppu. Ja kes teab - mõne arvates on ka filmi lõpp ehk mitte just kuigi õnnelik, kuna põhieesmärk jäi ju saavutamata. See-eest saavutati midagi muud palju paremat. Aga mida, seda vaatate juba ise, sest uskuge mind - te tahate seda filmi näha. Väga armas ja südamlik meelelahutus, mis pakub mõtteainet nii filmi jooksul kui ka pikemaks ajaks.

Veidi enne lõppu tuleb koht, kus te ilmselt lihtsalt naerate südamest.
"I`d like to dedicate this dance to my grandpa who showed me these moves."

Uskuge mind, te EI oska oodata, mis sealt tuleb... Jumalale tänu, et selle filmi parimaid kohti treilerisse polnud topitud.

Õhtu oli tore, hommikune Tallinasse sõit läbi kaunite lumiste käänuliste metsavaheteede ja mõnusalt sirge Lenska maantee samuti, sest mul oli kaaslaseks Miami Vice`i soundtrack. Neli kuud on mul see juba olnud, aga kommenteerida julgen alles nüüd. Osaliselt seetõttu, et vahetult pärast filmi olin ma soundtrackis pettunud ja mitte vähe, kuna seal polnud peaaegu mitte ühtegi neist lugudest, mis mulle filmi vaadates kõrva kaikuma olid jäänud. See-eest nüüd, kus ma filmi tausta enam eriti ei mäleta, tundub too plaat väga hea. Veidi depressiivsusele kalduv, kuid siiski hea. Eriti mõnus on see, et lood on erinevates stiilides - leidub nii salsarütme kui rajurokki kui ka Moby-stiilis toodangut. Ja film tuleb silme ette küll. Mina leian, et kui soundtracki`i kuulates rulluvad silme ees lahti needsamas stseenid filmist, mille taustaks neid lugusid mängiti, on tegemist väga hea lugude valikuga ühe filmi jaoks. Järelikult need lood sobisid sinna. On ainult veidi kahju, et Miami Vice`il soundtrack pole topeltplaat - siis ehk oleks teise plaadi peal ka kõik need ülejäänud väga head palad, mille minu kõrv kinosaalis kinni püüdis.

Lõpetuseks aga tahaks ühe pisikese ideeidu pähe kasvama panna nendele, kes maanteel lihtsalt sõidavad, aga ei mõtle. Neljarealisel maanteel suurtel kiirustel möödasõitu tehes ei ole soovitav vahetult pärast kõrvalsõitjast ette jõudmist tema ette tagasi reastuda. Nii. Mõtleme nüüd kõik, miks. Mõtlesite? Mõtelge veel. Ikka ei koida? Aga kas võib äkki olla, et juhul, kui sina, tattnokk, seal minust 10 meetrit eespool, sõites üle 100 km/h, oled mingil põhjusel sunnitud äkkpidurdama, olen mina sul ninapidi kuklas kinni ja ei jõua isegi silma pilgutada, rääkimata siis veel rooli keeramisest või pidurdamisest?

Ja selline asi ka veel, et suunatulesid võib vabalt ka maanteel kasutada, ausalt. See on täiesti lubatud ja aktsepteeritav käitumine.
Siinkohal tahaks kangesti jutustada teile selle loo, kus kaks sõpra erinevate autodega sõitsid linnas suunatulesid mittekasutavale bemmimehele ette, blokeerisid ta tee, astusid autodest välja, avasid rullnoka autoukse ja murdsid tal suunatule kangi ära, lausudes: "Sul seda niikuinii vaja ei lähe." Mulle see lugu meeldib ja kui ma ise nii tugev oleksin, et jaksaks igast liikluskultuuritute tontide suunatulekange ära kaksata, siis mõnel toredal korral ma vist isegi kasutaksin seda privileegi. Sest mõnele lollakale ei jõua reaalsus enne kohale, kui ta oma kolm sõpra ja lapseootel naise on surnuks sõitnud. Igaühega tuleb tema omas keeles kõnelda, nagu mu papito ütleb.