Kui haigla juba paistis, hakkasid kõik autos olevad inimesed ükshaaval järjest nutma.
"Ära nuta, meie hakkame siis ju ka nutma. Kas sa arvad, et meile meeldib see?"
Autojuhiks olemise tõttu olid mul päiksekad ees, seega sain võimaluse karmi tädi mängida. Seda, mida mu silmad klaaside taga tegid, tean ainult mina ise.
"Kõik saab korda, ravivad sind korralikult ja varsti oled jälle kodus."
Õnneks paistis päike. Päike teeb kõik alati palju paremaks.
"Siin on teisi samasuguseid - sa ei ole siin üksi..."
reede, märts 28, 2008
kolmapäev, märts 26, 2008
teisipäev, märts 25, 2008
I would tell you about the things they put me through,
the pain I`ve been subjected to
but the lord himself would blush.
The countless feasts laid at my feet,
forbidden fruits for me to eat
but I think your pulse would start to rush.
Now I`m not looking for absolution,
forgiveness for the things I do
but before you come to any conclusions
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
You`ll stumble in my footsteps,
keep the same appointments I kept
if you try walking in my shoes.
Morality would frown upon,
decency look down upon
the scapegoat fate`s made of me
but I promise you, my judge and jurors -
my intentions couldn`t have been purer.
My case is easy to see.
I`m not looking for a clearer conscience,
peace of mind after what I`ve been through
and before we talk of any repentance
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
Depeche
Pühendusega klassiõele who knows a whole big nothing and is more than willing to share it with you.
the pain I`ve been subjected to
but the lord himself would blush.
The countless feasts laid at my feet,
forbidden fruits for me to eat
but I think your pulse would start to rush.
Now I`m not looking for absolution,
forgiveness for the things I do
but before you come to any conclusions
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
You`ll stumble in my footsteps,
keep the same appointments I kept
if you try walking in my shoes.
Morality would frown upon,
decency look down upon
the scapegoat fate`s made of me
but I promise you, my judge and jurors -
my intentions couldn`t have been purer.
My case is easy to see.
I`m not looking for a clearer conscience,
peace of mind after what I`ve been through
and before we talk of any repentance
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.
Depeche
Pühendusega klassiõele who knows a whole big nothing and is more than willing to share it with you.
esmaspäev, märts 24, 2008
esmaspäev, märts 17, 2008
Käisime Draamas Sügissonaati vaatamas. Etendus ei olnudki ootustele vastavalt masendav. Või nohh, oli küll, aga ju mu enda süsteem on igasugustest negatiivsetest emotsioonidest niivõrd küllastunud, et ei suuda enam midagi taolist vastu võtta ja hakkab vaikselt vastu töötama. Olgu sellega, kuidas on, aga Ain Lutseppa oli hää kuulata-vaadata, nagu ikka. Väga hea näitleja ja oma olemuselt nii sümpaatne, et teeb kohe südame soojaks =)
Ülle Kaljuste oli ka loomulikult hea, nagu alati, aga Minu oivalist lahutust ei trumpa vist küll miski üle - seal ta otsekui sulandus rolli. Sügissonaadis seevastu oli rollitäide nurgeline ning seda sugugi mitte nurkadega rolli tõttu. Aga võibolla olen ma lihtsalt ülekohtune.
Ülle Kaljuste oli ka loomulikult hea, nagu alati, aga Minu oivalist lahutust ei trumpa vist küll miski üle - seal ta otsekui sulandus rolli. Sügissonaadis seevastu oli rollitäide nurgeline ning seda sugugi mitte nurkadega rolli tõttu. Aga võibolla olen ma lihtsalt ülekohtune.
neljapäev, märts 06, 2008
Today You Die
Ikka ja jälle hakkab mul mõne inimesega koos autos viibides natuke imelik.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel öisel ajal paarile vägijooki tarbinud tüübile taksojuhti mängides hakkas kohati ikka väga imelik. Mitte et ma tavaliselt ei soovitaks tagaistmel asujatel turvavöösid kinnitada, aga möödunud nädala valguses, mil üks minu lapsepõlvetuttavatest seda tänasel päeval juba suht levinud nõuet eirates õnnetul kombel surma sai, tundub oma autos külalistena reisijate igatepidi rihmastamine ja vöötamine äärmiselt vajalik.
Eks lugege ja otsustage ise...
Istusid mehepojad autosse, sest mina nende tuttava tuttavana olin lubanud nad linna/öökluppi kohale toimetada. Juhi kõrvalistmele istuja tõmbas ilma käskimata omal turvavöö kinni ja minu heatahtliku kommentaari peale lisas, et tema olevat nooruses juba piisavalt ilma rihmata õnnetusi läbi elanud - et enam väga ei ole isu. Valus hakkab, kui käega läbi armatuurlaua sõita, jne. Nojah, mõni õpib õnneks lõpuks ka valudest. Tuttava tuttav seevastu, kes mõne aja pärast tagaistmele platseerus, ei olnud vist kunagi autos viibides tõsiselt haiget saanud ja tema rihma kinnitamist vajalikuks ei pidanud. Kui ma seda talle meelde tuletasin, oli tema esimene reaktsioon: "Ahh, ära muretse, teeme nii, et mina maksan sinu trahvid." Otsustasin pikka juttu mitte ajada ja teavitasin teda oma tuttavaga vaevalt 24 tundi tagasi juhtunust, lootuses, et ehk paneb see teda mõtlema - et kui keegi reaalne on actually niimoodi hukka saanud, siis see info mõjub talle. Noormees eemaldus hetkeks kahe esiistme vahelt ning pusis ja ähkis tagaistmel ligi pool minutit, seejärel teadustades: "Ei, ei mina ei saa, see on nii ebamugav". Tahtsin talle öelda, et haiglas voolikute all lebada ja kilekotti kusta on märksa ebamugavam, aga sain enne aru, et kõnealune isik kuulub vist sellesse isikute gruppi, kes iseendast absoluutselt ei hooli.
Proovisin siis teise külje alt läheneda: "Aga kas sa tead, et kui mingi õnnetus juhtub ja sina mulle sealt tagant selga lendad, saan MINA väga haiget?"
"No aga ära sõida siis kiiresti," kõlas noormehe vastus.
Täpselt kolmeks sekundiks jäi mul karp lahti, sest taipasin, et mitte ainult pole sel tüübil endast suva, tal on ka minust suva. Samas, nohh, muidugi - kes olen mina tema jaoks? Mingi tuttava tuttava tibi, kes talle transporditeenust osutab ja pole nõus isegi kluppi tulema.
Ülejäänud tee istusin rooli taga suht vaikselt ja palvetasin, et see kuramuse klubi rutem saabuks, et ma oma teravat keelt enne hammaste tagant lahti ei jõuaks lasta. Tuttava tuttav ju ikkagi. Viisakus ennekõike. Hiljem kodus hambaid pestes mõtlesin, et oleksin pidanud hoopis masina teepervele tõmbama, seisma jätma ja ütlema, et davai, oma valik: kas astud jala siit Pääskülast Bonnie & Clyde-i või paned rihmad kinni ja sõidame sõbralikult edasi. Minu auto - minu reeglid.
Ma saan aru, et pooled maakera rahvastikust on meessoost ja vähemalt pooltel neist on vastupandamatu kihk riskida igalpool ja kõigega (või nohh, vähemalt üks habemeajamisvahu reklaam väidab niimoodi). Kuid milleks võtta mõttetuid riske? Kas mõttetu risk ei näita ilmekalt mitte kõnealuse mehepoja arulagedust ja vähest kompetentsi selle asemel, et demonstreerida tema julgust, vaprust ja midaiganesmuud, mida too kõnealune kõrvalistuvale neiule, sõbrale või kellele iganes parasjagu tõestada püüab...?
Mulle tundub ja arvatavasti õigesti, et tegelikult on mingil osal lihtsalt po**ui. Nii meestel kui naistel. Näiteks inimene, kes mõned aastatd tagasi Mustamäe majade vahel kihutas ja meie koera alla ajas, ei vaevunud isegi autost väljuma veendumaks, et loomaga on kõik korras. Taustainfoks võin öelda, et ei olnud korras ja väga rõve oli käia metsas koera matmas. Mis me siis veel inimeste matmisest räägime...
Tundub, et senikaua, kuni keegi oma lähikondlastest manalateele pole sattunud, ei usu keegi, et midagi sellist üldse reaalselt juhtuda võiks. Ja kui ka juhtub, siis "nohh, enamasti jäädakse ju ellu". Või siis mitte, sest "mina turvavööd ei kinnita, sest parem on matsu pannes kohe surma saada kui pärast eluaeg vigasena elada".
Ja mõnel juhul isegi siis, kui on juba midagi pöördumatut juhtunud, ei näi seda hoolimist kauaks jätkuvat. Või kuidas muudmoodi peaksin ma tõlgendama sedasama Linnu tee ja Sõpruse puiestee ristmiku valgusfoori jalamil juba üle aasta tolgendavat rääbakat leinapärge või õigemini selle jäänuseid, mis vahelduva eduga ka sõiduteel asetsevad. Huvitav, kas hukkunu omaksed olid väljamaalased ning pole pärast pärja kohale toomist Eesti Vabariiki külastanud... Või on neil lihtsalt hiiglama ükskõik? Unustatud asi?
Mõnel on isegi enda elust suva. Meenub üks kord ligi paar aastat tagasi, kui minu juures lauamängutanud seltskonnast üks ilmselgelt liiga purjus tegelane end koju sättima hakkas. Autoga kusjuures. Mis siis, et taksoraha oli tal küll ja rohkemgi veel. Mis siis, et ta ise vaevu püstigi seisis ja et tema jutust vist küll keegi peale ta enese sotti ei saanud. Autoroolis pole ju vaja seista. Jutelda ka pole väga vaja, kui kedagi kõrval pole. Seega milles probleem??? Tema sõber (väidetavalt kauaaegne ja hea) ainult irvitas situatsiooni üle. Ülejäänud seltskond üritas meesterahvale küll mõistust pähe panna, aga kaua sa ikka argumenteerid purjus täismehega, kel otsus juba valmis ja üks jalg uksestki väljas.
Kui toosama tüüp kümne minuti pärast oma meie juurde jäänud sõbrale helistas ja kaebles, et "nii kui nurga tagant välja keerasin, võtsid mendid kinni", tundsime me vaid kergendust ja isegi rõõmu. Samasugust kummalist rõõmu tundsin ma ka siis, kui toosama kauaaegne ja hea sõber ise suhteliselt õnnelikku õnnetusse sattus ja vasta puud kihutas.
Mitte sellepärast, et mul teise inimese ebaõnne üle kangesti hea meel oleks, vaid pigem selle üle, et suuremat õnnetust ei juhtunud, et sel korral läks õnneks ja keegi kõrvaline ette ei jäänud ja et ehk on sellest vahejuhtumist õppetunnina kasu. Mõni loll aga ei õpi ka enda vigadest. Kojanarr näituseks, kes eelmisel kevadel purjus peaga ja toasussides esimest korda ühe tsikliga tutvust sobitama läks, otse puusse sõitis ja pärast kokkutraaditud lõualuude tõttu üle kuu aja vaid kõrrega jogurtit ja püreestatud toite sõi, sõidab oma autos vist siiani suht tihti purjakil peaga, sest "oh, see ju nii lühike maa" ja "ma sõidan tasakesi".
Või ongi suuremate järelduste tegemiseks hädavajalik kellegi surm? Ei mäleta, et minu lapsepõlve suvevaheaegade Viiratsis autoõnnetuses hukkunud poisi sõbrad ja õnnetuse hetkel autos viibinud kaaslased hiljem kunagi kusagil hullupööra kihutanud oleksid, isegi, kui all oli "selline pill, mis suisa nõuab raskemat jalga".
Samas ei ole ma kellegagi neist viimastel aastatel kohtunud. Võibolla on nendegi mälu vahepealse aja jooksul tuhmunud ja meelest läinud, et õnnetusi ei tellita kataloogist ega osteta järelmaksuga - neid jagatakse ilma küsimata, loterii põhimõttel ja peaaegu alati siis, kui seda kõige vähem ootad...
Kas tõesti peab selleks, et natukesest lollusest loobuda ja uskuda, et liiklusõnnetusi võib juhtuda igaühega ja et keegi pole nende eest sünnipäraselt kaitstud, saama ilmutuse vikatimehelt endalt, kus too oma kondise sõrme välja sirutab ja kähiseval häälel kuulutab, et "täna sured SINA"...
?
Ikka ja jälle hakkab mul mõne inimesega koos autos viibides natuke imelik.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel öisel ajal paarile vägijooki tarbinud tüübile taksojuhti mängides hakkas kohati ikka väga imelik. Mitte et ma tavaliselt ei soovitaks tagaistmel asujatel turvavöösid kinnitada, aga möödunud nädala valguses, mil üks minu lapsepõlvetuttavatest seda tänasel päeval juba suht levinud nõuet eirates õnnetul kombel surma sai, tundub oma autos külalistena reisijate igatepidi rihmastamine ja vöötamine äärmiselt vajalik.
Eks lugege ja otsustage ise...
Istusid mehepojad autosse, sest mina nende tuttava tuttavana olin lubanud nad linna/öökluppi kohale toimetada. Juhi kõrvalistmele istuja tõmbas ilma käskimata omal turvavöö kinni ja minu heatahtliku kommentaari peale lisas, et tema olevat nooruses juba piisavalt ilma rihmata õnnetusi läbi elanud - et enam väga ei ole isu. Valus hakkab, kui käega läbi armatuurlaua sõita, jne. Nojah, mõni õpib õnneks lõpuks ka valudest. Tuttava tuttav seevastu, kes mõne aja pärast tagaistmele platseerus, ei olnud vist kunagi autos viibides tõsiselt haiget saanud ja tema rihma kinnitamist vajalikuks ei pidanud. Kui ma seda talle meelde tuletasin, oli tema esimene reaktsioon: "Ahh, ära muretse, teeme nii, et mina maksan sinu trahvid." Otsustasin pikka juttu mitte ajada ja teavitasin teda oma tuttavaga vaevalt 24 tundi tagasi juhtunust, lootuses, et ehk paneb see teda mõtlema - et kui keegi reaalne on actually niimoodi hukka saanud, siis see info mõjub talle. Noormees eemaldus hetkeks kahe esiistme vahelt ning pusis ja ähkis tagaistmel ligi pool minutit, seejärel teadustades: "Ei, ei mina ei saa, see on nii ebamugav". Tahtsin talle öelda, et haiglas voolikute all lebada ja kilekotti kusta on märksa ebamugavam, aga sain enne aru, et kõnealune isik kuulub vist sellesse isikute gruppi, kes iseendast absoluutselt ei hooli.
Proovisin siis teise külje alt läheneda: "Aga kas sa tead, et kui mingi õnnetus juhtub ja sina mulle sealt tagant selga lendad, saan MINA väga haiget?"
"No aga ära sõida siis kiiresti," kõlas noormehe vastus.
Täpselt kolmeks sekundiks jäi mul karp lahti, sest taipasin, et mitte ainult pole sel tüübil endast suva, tal on ka minust suva. Samas, nohh, muidugi - kes olen mina tema jaoks? Mingi tuttava tuttava tibi, kes talle transporditeenust osutab ja pole nõus isegi kluppi tulema.
Ülejäänud tee istusin rooli taga suht vaikselt ja palvetasin, et see kuramuse klubi rutem saabuks, et ma oma teravat keelt enne hammaste tagant lahti ei jõuaks lasta. Tuttava tuttav ju ikkagi. Viisakus ennekõike. Hiljem kodus hambaid pestes mõtlesin, et oleksin pidanud hoopis masina teepervele tõmbama, seisma jätma ja ütlema, et davai, oma valik: kas astud jala siit Pääskülast Bonnie & Clyde-i või paned rihmad kinni ja sõidame sõbralikult edasi. Minu auto - minu reeglid.
Ma saan aru, et pooled maakera rahvastikust on meessoost ja vähemalt pooltel neist on vastupandamatu kihk riskida igalpool ja kõigega (või nohh, vähemalt üks habemeajamisvahu reklaam väidab niimoodi). Kuid milleks võtta mõttetuid riske? Kas mõttetu risk ei näita ilmekalt mitte kõnealuse mehepoja arulagedust ja vähest kompetentsi selle asemel, et demonstreerida tema julgust, vaprust ja midaiganesmuud, mida too kõnealune kõrvalistuvale neiule, sõbrale või kellele iganes parasjagu tõestada püüab...?
Mulle tundub ja arvatavasti õigesti, et tegelikult on mingil osal lihtsalt po**ui. Nii meestel kui naistel. Näiteks inimene, kes mõned aastatd tagasi Mustamäe majade vahel kihutas ja meie koera alla ajas, ei vaevunud isegi autost väljuma veendumaks, et loomaga on kõik korras. Taustainfoks võin öelda, et ei olnud korras ja väga rõve oli käia metsas koera matmas. Mis me siis veel inimeste matmisest räägime...
Tundub, et senikaua, kuni keegi oma lähikondlastest manalateele pole sattunud, ei usu keegi, et midagi sellist üldse reaalselt juhtuda võiks. Ja kui ka juhtub, siis "nohh, enamasti jäädakse ju ellu". Või siis mitte, sest "mina turvavööd ei kinnita, sest parem on matsu pannes kohe surma saada kui pärast eluaeg vigasena elada".
Ja mõnel juhul isegi siis, kui on juba midagi pöördumatut juhtunud, ei näi seda hoolimist kauaks jätkuvat. Või kuidas muudmoodi peaksin ma tõlgendama sedasama Linnu tee ja Sõpruse puiestee ristmiku valgusfoori jalamil juba üle aasta tolgendavat rääbakat leinapärge või õigemini selle jäänuseid, mis vahelduva eduga ka sõiduteel asetsevad. Huvitav, kas hukkunu omaksed olid väljamaalased ning pole pärast pärja kohale toomist Eesti Vabariiki külastanud... Või on neil lihtsalt hiiglama ükskõik? Unustatud asi?
Mõnel on isegi enda elust suva. Meenub üks kord ligi paar aastat tagasi, kui minu juures lauamängutanud seltskonnast üks ilmselgelt liiga purjus tegelane end koju sättima hakkas. Autoga kusjuures. Mis siis, et taksoraha oli tal küll ja rohkemgi veel. Mis siis, et ta ise vaevu püstigi seisis ja et tema jutust vist küll keegi peale ta enese sotti ei saanud. Autoroolis pole ju vaja seista. Jutelda ka pole väga vaja, kui kedagi kõrval pole. Seega milles probleem??? Tema sõber (väidetavalt kauaaegne ja hea) ainult irvitas situatsiooni üle. Ülejäänud seltskond üritas meesterahvale küll mõistust pähe panna, aga kaua sa ikka argumenteerid purjus täismehega, kel otsus juba valmis ja üks jalg uksestki väljas.
Kui toosama tüüp kümne minuti pärast oma meie juurde jäänud sõbrale helistas ja kaebles, et "nii kui nurga tagant välja keerasin, võtsid mendid kinni", tundsime me vaid kergendust ja isegi rõõmu. Samasugust kummalist rõõmu tundsin ma ka siis, kui toosama kauaaegne ja hea sõber ise suhteliselt õnnelikku õnnetusse sattus ja vasta puud kihutas.
Mitte sellepärast, et mul teise inimese ebaõnne üle kangesti hea meel oleks, vaid pigem selle üle, et suuremat õnnetust ei juhtunud, et sel korral läks õnneks ja keegi kõrvaline ette ei jäänud ja et ehk on sellest vahejuhtumist õppetunnina kasu. Mõni loll aga ei õpi ka enda vigadest. Kojanarr näituseks, kes eelmisel kevadel purjus peaga ja toasussides esimest korda ühe tsikliga tutvust sobitama läks, otse puusse sõitis ja pärast kokkutraaditud lõualuude tõttu üle kuu aja vaid kõrrega jogurtit ja püreestatud toite sõi, sõidab oma autos vist siiani suht tihti purjakil peaga, sest "oh, see ju nii lühike maa" ja "ma sõidan tasakesi".
Või ongi suuremate järelduste tegemiseks hädavajalik kellegi surm? Ei mäleta, et minu lapsepõlve suvevaheaegade Viiratsis autoõnnetuses hukkunud poisi sõbrad ja õnnetuse hetkel autos viibinud kaaslased hiljem kunagi kusagil hullupööra kihutanud oleksid, isegi, kui all oli "selline pill, mis suisa nõuab raskemat jalga".
Samas ei ole ma kellegagi neist viimastel aastatel kohtunud. Võibolla on nendegi mälu vahepealse aja jooksul tuhmunud ja meelest läinud, et õnnetusi ei tellita kataloogist ega osteta järelmaksuga - neid jagatakse ilma küsimata, loterii põhimõttel ja peaaegu alati siis, kui seda kõige vähem ootad...
Kas tõesti peab selleks, et natukesest lollusest loobuda ja uskuda, et liiklusõnnetusi võib juhtuda igaühega ja et keegi pole nende eest sünnipäraselt kaitstud, saama ilmutuse vikatimehelt endalt, kus too oma kondise sõrme välja sirutab ja kähiseval häälel kuulutab, et "täna sured SINA"...
?
neljapäev, veebruar 28, 2008
Desperate Times Call for Desperate Measures
"Tere, ma palun kaks, eeee..., ei, kolm reisilotot."
Mitte midagi ei võitnud. Tunduvalt arukam tegu oleks olnud see piletite alla pandud raha hoopis palmipuuroheliseks võõbatud hoiupõrsa sisse pista, aga eks häda ajab härja kaevu...
Enam ei põlga ära pakkumisi stiilis
"Carry, I`ve got a house in Cuba, would you like to become my housekeeper?"
"You mean like keep it clean and tidy?"
"No, I mean like keep an eye on it."
või
"It`s on the Spanish coast. It`s huge and it`s got a pool. The weather is fantastic all-year round. You`d love it. Take your friends. You`re welcome."
Enam ei ole pirts. Elu õpetab.
"Tere, ma palun kaks, eeee..., ei, kolm reisilotot."
Mitte midagi ei võitnud. Tunduvalt arukam tegu oleks olnud see piletite alla pandud raha hoopis palmipuuroheliseks võõbatud hoiupõrsa sisse pista, aga eks häda ajab härja kaevu...
Enam ei põlga ära pakkumisi stiilis
"Carry, I`ve got a house in Cuba, would you like to become my housekeeper?"
"You mean like keep it clean and tidy?"
"No, I mean like keep an eye on it."
või
"It`s on the Spanish coast. It`s huge and it`s got a pool. The weather is fantastic all-year round. You`d love it. Take your friends. You`re welcome."
Enam ei ole pirts. Elu õpetab.
kolmapäev, veebruar 27, 2008
I heard that Cali never rains and New York heart awaits. First let's see the West End.
Can we get away this weekend. Take me to Broadway.
Let's go shopping baby then we'll go to a café.
Let's go on the subway. Take me to your hood.
I neva been to Brooklyn and I'd like to see what's good.
Take me on a trip, I’d like to go some day.
Take me to New York, I’d love to see LA.
I really want to come kick it with you.
You’ll be my American Boy.
Estelle koos Verontsu lemmikuga =)
Soov pääseda sinna, kus paistab 15/7 päike, on omandanud kolossaalsed mõõtmed. Varsti ma teen kas midagi kriminaalset või mõeldamatut. Abiellun mingi orkuti-türklasega näiteks.
Can we get away this weekend. Take me to Broadway.
Let's go shopping baby then we'll go to a café.
Let's go on the subway. Take me to your hood.
I neva been to Brooklyn and I'd like to see what's good.
Take me on a trip, I’d like to go some day.
Take me to New York, I’d love to see LA.
I really want to come kick it with you.
You’ll be my American Boy.
Estelle koos Verontsu lemmikuga =)
Soov pääseda sinna, kus paistab 15/7 päike, on omandanud kolossaalsed mõõtmed. Varsti ma teen kas midagi kriminaalset või mõeldamatut. Abiellun mingi orkuti-türklasega näiteks.
esmaspäev, veebruar 25, 2008
Ma söön oma kapuutsi ära, kui see pole Chris Martin
Maailmas on vaid käputäis artiste, kelle häält lihtsalt pole võimalik ühegi teise omaga segamini ajada. Täna koju sõites kuulsin raadiost juba mitmendat korda üht uut hip-hopi lugu, mille refrääni laulab üks "sa-lihtsalt-ei-saa-muudmoodi-kui-pead-mind-kuulama"-häälega meesterahvas ja ma isegi ei ole seda lugu guugeldanud veel, aga tunne on küll selline, et võiksin vist vabalt kogu oma maise vara peale kihla vedada, et tegemist on minu ninahäälse lemmikuga Coldplay-st
=)
Ühtlasi olen nõus oma kapuutsi nahka pistma ka juhul, kui Eesti superstaari saatest peaks mõni selline tibu välja kooruma, kelle häält kasvõi natukene Chris Martini omaga võrrelda annaks.
Maailmas on vaid käputäis artiste, kelle häält lihtsalt pole võimalik ühegi teise omaga segamini ajada. Täna koju sõites kuulsin raadiost juba mitmendat korda üht uut hip-hopi lugu, mille refrääni laulab üks "sa-lihtsalt-ei-saa-muudmoodi-kui-pead-mind-kuulama"-häälega meesterahvas ja ma isegi ei ole seda lugu guugeldanud veel, aga tunne on küll selline, et võiksin vist vabalt kogu oma maise vara peale kihla vedada, et tegemist on minu ninahäälse lemmikuga Coldplay-st
=)
Ühtlasi olen nõus oma kapuutsi nahka pistma ka juhul, kui Eesti superstaari saatest peaks mõni selline tibu välja kooruma, kelle häält kasvõi natukene Chris Martini omaga võrrelda annaks.
neljapäev, veebruar 21, 2008
kolmapäev, veebruar 20, 2008
Bonafied Lovin´
See on see üks kord elus, kui tüdruk on nõus mingile suvale mehele abikaasaks minema lihtsalt ühe loo pärast, mille too on valmis meisterdanud... =)
Need roosad tennised ja ruuduline kidra rihm... fantast! =)
Tantsib ka lahedalt. Isegi koer tantsib =)
Eriti lahe on see koht, kus tädi ja kuts patsu löövad =)
Meloodiast me üldse ei räägigi...
Vahva video. Olen seda tänaseks juba paar kuud pea iga päev kuulanud-vaadanud ja isu otsa ei saa. Iga kord märkab jälle midagi uut, näiteks koera näoilmeid ja žeste.
http://www.youtube.com/watch?v=-wK22u8JDuc
Ja kui nüüd sõnu kuulata (panen need igaks juhuks lõppu ka, sest mõni äi kõnele inglaste keelt, vaid hoopis sakslaste või prantslaste oma), siis omandavad need roosad tennised veel eriti humoorika varjundi...
Igati eluterve huumor.
Chromeo - Bonafied Lovin´
Let me tell you that I saw your boyfriend walkin' down the street.
He was standing all shaky, hands all sweaty
and he could hardly speak.
I might as well take a minute or two to put you onto some game.
You got a boy like him, a man like me
and that's just not the same.
Never mind an SMS, what you need is a sweet caress.
Everybody wanna talk too much, but what you need is a special touch.
Oh girl, wouldn't that feel right - a little dinner with the candlelight?
And really when it comes down to it, pick a man that's down to fight.
I'll give you bonafied lovin',
the type that makes me feel old.
I'll give you bonafied lovin',
the type that makes me feel old.
Let me tell you that I saw your boyfriend walking down the road
He was standing all shook, couldn't even look
and I was extra cold.
I might as well take a minute or two to talk about the perks
'cause you can't compete with a man like me
and that's just how it works.
Look, this comes as no surprise - what you need is an older guy
with a little bit of life experience, the right clothes and the right appearance.
Oh girl, wouldn't that feel nice? Hot dinner with the candlelight...
And really when it gets down to it, pick a man that's down to fight.
See on see üks kord elus, kui tüdruk on nõus mingile suvale mehele abikaasaks minema lihtsalt ühe loo pärast, mille too on valmis meisterdanud... =)
Need roosad tennised ja ruuduline kidra rihm... fantast! =)
Tantsib ka lahedalt. Isegi koer tantsib =)
Eriti lahe on see koht, kus tädi ja kuts patsu löövad =)
Meloodiast me üldse ei räägigi...
Vahva video. Olen seda tänaseks juba paar kuud pea iga päev kuulanud-vaadanud ja isu otsa ei saa. Iga kord märkab jälle midagi uut, näiteks koera näoilmeid ja žeste.
http://www.youtube.com/watch?v=-wK22u8JDuc
Ja kui nüüd sõnu kuulata (panen need igaks juhuks lõppu ka, sest mõni äi kõnele inglaste keelt, vaid hoopis sakslaste või prantslaste oma), siis omandavad need roosad tennised veel eriti humoorika varjundi...
Igati eluterve huumor.
Chromeo - Bonafied Lovin´
Let me tell you that I saw your boyfriend walkin' down the street.
He was standing all shaky, hands all sweaty
and he could hardly speak.
I might as well take a minute or two to put you onto some game.
You got a boy like him, a man like me
and that's just not the same.
Never mind an SMS, what you need is a sweet caress.
Everybody wanna talk too much, but what you need is a special touch.
Oh girl, wouldn't that feel right - a little dinner with the candlelight?
And really when it comes down to it, pick a man that's down to fight.
I'll give you bonafied lovin',
the type that makes me feel old.
I'll give you bonafied lovin',
the type that makes me feel old.
Let me tell you that I saw your boyfriend walking down the road
He was standing all shook, couldn't even look
and I was extra cold.
I might as well take a minute or two to talk about the perks
'cause you can't compete with a man like me
and that's just how it works.
Look, this comes as no surprise - what you need is an older guy
with a little bit of life experience, the right clothes and the right appearance.
Oh girl, wouldn't that feel nice? Hot dinner with the candlelight...
And really when it gets down to it, pick a man that's down to fight.
teisipäev, veebruar 19, 2008
esmaspäev, veebruar 18, 2008
Selle asemel, et tõlkida filmi Day of the Warrior pealkiri eesti keelde näiteks Sõdalase päevana, kasutab Kanal 2 võimalust, et näidata teisipäeva õhtul filmi Tapvad sekspommid. Ma ei saa aru, mis mõtet on filmi pealkirja sisu täielikult moonutada, kui tegemist on igati tõlgitava pealkirjaga? Või nohh, ma päris tumba ei ole ja mõistan, et kõikse magusamal õhtusel ajal saab reklaami müüa reeglina suurema ostujõuga meessoole, aga ikkagi. Nende toodete valik, mida müüa kontingendile, kes vaatab parema meelega filmi Tapvad sekspommid kui Sõdalase päev, on vististi piiratud...? Või ei ole?
reede, veebruar 15, 2008
Suvi keset talve
Täna lõuna ajal tööle sõites paistis päike nii eredalt, et esimest korda selle talve jooksul tekkis vajadus otsida pardalaekast päikeseprillid. Maha oli tuisanud imeõhuke lumekiht, mida polnudki peaaegu näha. Raadiost oli keegi andekas inimene otsustanud lasta väga suviseid lugusid, näiteks Bailandot jms, nii et tekkis päris suvine tunne. Heameelega oleks silmad kinni pigistanud, lasknud päikesel läbi aknaklaasi omale nina peale paista, kuulanud suvemuusikat ja harrastanud wishful thinkingut, aga rooli taga ametis olles pole silmade pikemaajalisem sulgemine just kõige targem tegu. Sellegipoolest, parem pool muna kui tühi koor.
Tiksun viimast töötundi ja piilun salaja kella arvutinurgas - 16:04. Ja väljas on veel täiesti valge! Tundub uskumatu. Kas tõesti tuleb kevad ka sel aastal? Kas tõesti saabub kunagi kord ka veel suvi? Soe ja mõnus ja turvaline ja suure-suure kollase päikeserattaga suvi-suveke. Tundub nii =D
Täna lõuna ajal tööle sõites paistis päike nii eredalt, et esimest korda selle talve jooksul tekkis vajadus otsida pardalaekast päikeseprillid. Maha oli tuisanud imeõhuke lumekiht, mida polnudki peaaegu näha. Raadiost oli keegi andekas inimene otsustanud lasta väga suviseid lugusid, näiteks Bailandot jms, nii et tekkis päris suvine tunne. Heameelega oleks silmad kinni pigistanud, lasknud päikesel läbi aknaklaasi omale nina peale paista, kuulanud suvemuusikat ja harrastanud wishful thinkingut, aga rooli taga ametis olles pole silmade pikemaajalisem sulgemine just kõige targem tegu. Sellegipoolest, parem pool muna kui tühi koor.
Tiksun viimast töötundi ja piilun salaja kella arvutinurgas - 16:04. Ja väljas on veel täiesti valge! Tundub uskumatu. Kas tõesti tuleb kevad ka sel aastal? Kas tõesti saabub kunagi kord ka veel suvi? Soe ja mõnus ja turvaline ja suure-suure kollase päikeserattaga suvi-suveke. Tundub nii =D
neljapäev, veebruar 14, 2008
Feast, a splendid one
Minu kõige suurem pisikene sõber nimega Rafi oli vist kusagilt õue pealt lõhnadest lugenud, et täna on sõbrapäev. Miks ma muidu hommikul selle peale ärkasin, et üks kärss üle voodiääre küünitas ja paar pisikesi sõbralikke sihvkasilmi mulle ootusärevalt otsa vaatas. Ärevalt lehvivast sabajupist rääkimata.
Njaa, kui sellise pilguga otsa vaadatakse, siis lihtsalt tuleb midagi kombineerida, muidu jääksid lootuste petmisest tulenevad süümekad vist küll mitmeks-setmeks päevaks vaevama. Igatahes sulgusin ma koos sületäie toiduainetega kümneks minutiks vannituppa ja kui Rafi lõpuks hommikusöögi kallale pääses, ootas teda ees üks suur südamekujuline leivaviiludest ja porganditükkidest kujundatud pidusöök. Kalamaksaõliga üle valatud ja puha. Nämm, kas pole? ;) Rafuskin oli hullumiseni õnnelik, tegi sabaga propellerit ja matsutas nii, et naabrid vist ka kuulsid.
Minu tuju tegi see hiiglama heaks, osaliselt oli muidugi süüdi ka õuest tuppa sirav päike.
Sõprade tähtpäeva puhul blogi lugevatele sõbruskitele ruikk-bröhh-bröööhh ja loodame, et ka teie täna sama rõõmsad olete!
=)
Minu kõige suurem pisikene sõber nimega Rafi oli vist kusagilt õue pealt lõhnadest lugenud, et täna on sõbrapäev. Miks ma muidu hommikul selle peale ärkasin, et üks kärss üle voodiääre küünitas ja paar pisikesi sõbralikke sihvkasilmi mulle ootusärevalt otsa vaatas. Ärevalt lehvivast sabajupist rääkimata.
Njaa, kui sellise pilguga otsa vaadatakse, siis lihtsalt tuleb midagi kombineerida, muidu jääksid lootuste petmisest tulenevad süümekad vist küll mitmeks-setmeks päevaks vaevama. Igatahes sulgusin ma koos sületäie toiduainetega kümneks minutiks vannituppa ja kui Rafi lõpuks hommikusöögi kallale pääses, ootas teda ees üks suur südamekujuline leivaviiludest ja porganditükkidest kujundatud pidusöök. Kalamaksaõliga üle valatud ja puha. Nämm, kas pole? ;) Rafuskin oli hullumiseni õnnelik, tegi sabaga propellerit ja matsutas nii, et naabrid vist ka kuulsid.
Minu tuju tegi see hiiglama heaks, osaliselt oli muidugi süüdi ka õuest tuppa sirav päike.
Sõprade tähtpäeva puhul blogi lugevatele sõbruskitele ruikk-bröhh-bröööhh ja loodame, et ka teie täna sama rõõmsad olete!
=)
kolmapäev, veebruar 13, 2008
reede, veebruar 08, 2008
teisipäev, veebruar 05, 2008
Kui keemiline puhastus ei aita, siis...
pese kodus ise või küsi nõu nendelt, kes ei ole "asjatundjad". Nõnnamuudu võiks lühidalt kokku võtta järelduse, millele tulin pärast mitmeid jagelemisi keemiliste puhastustega, millest polnud mitte midagi kasu, küll aga kahju (asjata raisatud ajast ja rahast).
Juba mitu aastat olen oma sule- ja muid jopesid keemilise puhastuse vahet vedanud, kuna jopede küljes olevate puhastamisinfo siltide peal on niimoodi soovitatud. Olen tubli, nohh. Okei, tegelt ma väga ei viitsi ka hiljem neid puntrasse tsentrifuugitud hanesulgi üksteise küljest lahti kakkuda, aga siiski. Keemilistes puhastustes peaksid ju töötama oma ala spetsialistid, kes teavad rõivaste puhastamisest ja plekkide eemaldamisest kõike. Kahjuks pole ma siiani saanud tagasi ühtegi jopet nii, et see oleks olnud laitmatult puhas. Kodus omal käel pestes lähevad need puhtaks küll. Kummaline on asjaolu, et tegemist pole olnud mingite imeliste-eriliste plekkidega, vaid lihtsa tänavapori või suisa mudaga jalutuskäikudelt Rafiga. Sellegipoolest läheb jope keemilisse allääres ilutsevate sopaplekkidega ja reeglina ka saabub sealt tagasi suhtkoht samasuguses seisundis. "Spetsialistidelt" aru pärides saan vastuseks, et "aga tänavapori tulebki väga raskelt ära, sool ja teate küll..."
Kui ma ka viitsiks käia seal lolli mängimas, siis iga kord selle eest ligi kakssada krooni maksta väga küll ei taha. Sopaplekid pole veel kogu ooper, aga ülejäänust ma lihtsalt ei viitsi rääkidagi enam.
Minu keemilise puhastuse alased seiklused tipnesid sellega, kui võtsin eile pärast tööd näpu otsa oma vatijope, mille varruka peal olevat nätsu ei suudetud keemilises puhastuses eemaldada ja suundusin Pärnu mnt-l asuva õmblusmasinaid müüva poekese poole, kus kangekaelsetele plekkidele ilusaid tikandeid saab lasta peale õmmelda. Olen seal Abakhan Fabrics-ist üle tee asuvas kohas varemgi käinud. Rõõmsameelsed tädid muutsid taas kasutuskõlblikuks minu lemmikpusa, millele olid enne pesu taskusse jäänud kollased kinopiletid, millest tekkinud plekid ei eemaldunud tõepoolest mitte millegi abil. Pisikese summa eest tikiti plekkidega kohtadele ideaalselt sobivas värvitoonis lilled, mis sobisid rinnaesisel juba eelnevalt asunud lillekestega. Katalooge, kust tikandeid valida, on palju - peaaegu nagu tätoveerija juures.
Ühesõnaga astusin mina taas kord selle paiga uksest sisse ja kurtsin oma nätsumuret. Näitasin õnnetult jope varrukat ja küsisin, et kas sinna oleks võimalik midagi lahedat peale õmmelda. Tädid naeratasid nagu kaks päikest ja üks sibas kiiruga kuhugi taharuumi. Tagasi tulles oli tal ühes käes lakibensiini pudel, teises aga majapidamispaber. Rõõmus tädi eemaldas minu jope varrukalt nätsu vähem kui minutiga ja ütles, et lakibensiini värviplekke ja nätsueemaldavad omadused on ju teada.
Minul jäi üle vaid üllatunult silmi punnitada ja omaette imestada, et huvitav, miks küll keemiline puhastus sellega hakkama ei saanud...
pese kodus ise või küsi nõu nendelt, kes ei ole "asjatundjad". Nõnnamuudu võiks lühidalt kokku võtta järelduse, millele tulin pärast mitmeid jagelemisi keemiliste puhastustega, millest polnud mitte midagi kasu, küll aga kahju (asjata raisatud ajast ja rahast).
Juba mitu aastat olen oma sule- ja muid jopesid keemilise puhastuse vahet vedanud, kuna jopede küljes olevate puhastamisinfo siltide peal on niimoodi soovitatud. Olen tubli, nohh. Okei, tegelt ma väga ei viitsi ka hiljem neid puntrasse tsentrifuugitud hanesulgi üksteise küljest lahti kakkuda, aga siiski. Keemilistes puhastustes peaksid ju töötama oma ala spetsialistid, kes teavad rõivaste puhastamisest ja plekkide eemaldamisest kõike. Kahjuks pole ma siiani saanud tagasi ühtegi jopet nii, et see oleks olnud laitmatult puhas. Kodus omal käel pestes lähevad need puhtaks küll. Kummaline on asjaolu, et tegemist pole olnud mingite imeliste-eriliste plekkidega, vaid lihtsa tänavapori või suisa mudaga jalutuskäikudelt Rafiga. Sellegipoolest läheb jope keemilisse allääres ilutsevate sopaplekkidega ja reeglina ka saabub sealt tagasi suhtkoht samasuguses seisundis. "Spetsialistidelt" aru pärides saan vastuseks, et "aga tänavapori tulebki väga raskelt ära, sool ja teate küll..."
Kui ma ka viitsiks käia seal lolli mängimas, siis iga kord selle eest ligi kakssada krooni maksta väga küll ei taha. Sopaplekid pole veel kogu ooper, aga ülejäänust ma lihtsalt ei viitsi rääkidagi enam.
Minu keemilise puhastuse alased seiklused tipnesid sellega, kui võtsin eile pärast tööd näpu otsa oma vatijope, mille varruka peal olevat nätsu ei suudetud keemilises puhastuses eemaldada ja suundusin Pärnu mnt-l asuva õmblusmasinaid müüva poekese poole, kus kangekaelsetele plekkidele ilusaid tikandeid saab lasta peale õmmelda. Olen seal Abakhan Fabrics-ist üle tee asuvas kohas varemgi käinud. Rõõmsameelsed tädid muutsid taas kasutuskõlblikuks minu lemmikpusa, millele olid enne pesu taskusse jäänud kollased kinopiletid, millest tekkinud plekid ei eemaldunud tõepoolest mitte millegi abil. Pisikese summa eest tikiti plekkidega kohtadele ideaalselt sobivas värvitoonis lilled, mis sobisid rinnaesisel juba eelnevalt asunud lillekestega. Katalooge, kust tikandeid valida, on palju - peaaegu nagu tätoveerija juures.
Ühesõnaga astusin mina taas kord selle paiga uksest sisse ja kurtsin oma nätsumuret. Näitasin õnnetult jope varrukat ja küsisin, et kas sinna oleks võimalik midagi lahedat peale õmmelda. Tädid naeratasid nagu kaks päikest ja üks sibas kiiruga kuhugi taharuumi. Tagasi tulles oli tal ühes käes lakibensiini pudel, teises aga majapidamispaber. Rõõmus tädi eemaldas minu jope varrukalt nätsu vähem kui minutiga ja ütles, et lakibensiini värviplekke ja nätsueemaldavad omadused on ju teada.
Minul jäi üle vaid üllatunult silmi punnitada ja omaette imestada, et huvitav, miks küll keemiline puhastus sellega hakkama ei saanud...
esmaspäev, veebruar 04, 2008
"Kui su rahakoti jämeduse järgi otsustada, võiks arvata, et sul on seal sees palju raha."
Karm tõde on hoopis selline, et tegelikult on mu rahakott pungil täis igasuguseid kliendikaarte. Lugesin kokku - 30. Tänaseks on neid kogunenud piisavalt palju selleks, et vahetevahel unistada õndsast hetkest, mil mu rahakott ära pätsatakse ja ma neist kõigist korraga lahti saan.
Ratsionaalsemad teist mõtlevad nüüd kindlasti, et on tibil siis vaja omale teha nii palju neid kliendikaarte. Ega ei ole tõesti. Aga kui ma teen mingi suuremat sorti ostu ja müüja pakub, et kliendikaarti tehes oleks kohene võit mitu-mitusada krooni? Ma tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et aa, pohh, ei soovi. Või kui mõne meeldiva klubi inimesed pakuvad üht meeldivat kaarti, mis annab elevantlikke soodustusi sulle ja su sõpradele?
Daa, beib, ära siis kanna kaasas neid kõiki korraga. Aga kui ma need sahtlisse libistan, pole mul neid kunagi vajalikul momendil ühes ning pealegi oleks mõne kuu möödudes juba ununenud, et mul selline või teistsugune kaart üldse olemas on. R, ptüi, vabandust, P pakkus välja, et hea lahendus oleks kõik kliendikaardid ID-kaardi või mõne muu analoogse peale koondada. Aga see ei lahenda meeles pidamise probleemi.
Oehh. Keeruline on see elu, keeruline.
Karm tõde on hoopis selline, et tegelikult on mu rahakott pungil täis igasuguseid kliendikaarte. Lugesin kokku - 30. Tänaseks on neid kogunenud piisavalt palju selleks, et vahetevahel unistada õndsast hetkest, mil mu rahakott ära pätsatakse ja ma neist kõigist korraga lahti saan.
Ratsionaalsemad teist mõtlevad nüüd kindlasti, et on tibil siis vaja omale teha nii palju neid kliendikaarte. Ega ei ole tõesti. Aga kui ma teen mingi suuremat sorti ostu ja müüja pakub, et kliendikaarti tehes oleks kohene võit mitu-mitusada krooni? Ma tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et aa, pohh, ei soovi. Või kui mõne meeldiva klubi inimesed pakuvad üht meeldivat kaarti, mis annab elevantlikke soodustusi sulle ja su sõpradele?
Daa, beib, ära siis kanna kaasas neid kõiki korraga. Aga kui ma need sahtlisse libistan, pole mul neid kunagi vajalikul momendil ühes ning pealegi oleks mõne kuu möödudes juba ununenud, et mul selline või teistsugune kaart üldse olemas on. R, ptüi, vabandust, P pakkus välja, et hea lahendus oleks kõik kliendikaardid ID-kaardi või mõne muu analoogse peale koondada. Aga see ei lahenda meeles pidamise probleemi.
Oehh. Keeruline on see elu, keeruline.
Tellimine:
Postitused (Atom)