Kui keemiline puhastus ei aita, siis...

pese kodus ise või küsi nõu nendelt, kes ei ole "asjatundjad". Nõnnamuudu võiks lühidalt kokku võtta järelduse, millele tulin pärast mitmeid jagelemisi keemiliste puhastustega, millest polnud mitte midagi kasu, küll aga kahju (asjata raisatud ajast ja rahast).

Juba mitu aastat olen oma sule- ja muid jopesid keemilise puhastuse vahet vedanud, kuna jopede küljes olevate puhastamisinfo siltide peal on niimoodi soovitatud. Olen tubli, nohh. Okei, tegelt ma väga ei viitsi ka hiljem neid puntrasse tsentrifuugitud hanesulgi üksteise küljest lahti kakkuda, aga siiski. Keemilistes puhastustes peaksid ju töötama oma ala spetsialistid, kes teavad rõivaste puhastamisest ja plekkide eemaldamisest kõike. Kahjuks pole ma siiani saanud tagasi ühtegi jopet nii, et see oleks olnud laitmatult puhas. Kodus omal käel pestes lähevad need puhtaks küll. Kummaline on asjaolu, et tegemist pole olnud mingite imeliste-eriliste plekkidega, vaid lihtsa tänavapori või suisa mudaga jalutuskäikudelt Rafiga. Sellegipoolest läheb jope keemilisse allääres ilutsevate sopaplekkidega ja reeglina ka saabub sealt tagasi suhtkoht samasuguses seisundis. "Spetsialistidelt" aru pärides saan vastuseks, et "aga tänavapori tulebki väga raskelt ära, sool ja teate küll..."
Kui ma ka viitsiks käia seal lolli mängimas, siis iga kord selle eest ligi kakssada krooni maksta väga küll ei taha. Sopaplekid pole veel kogu ooper, aga ülejäänust ma lihtsalt ei viitsi rääkidagi enam.

Minu keemilise puhastuse alased seiklused tipnesid sellega, kui võtsin eile pärast tööd näpu otsa oma vatijope, mille varruka peal olevat nätsu ei suudetud keemilises puhastuses eemaldada ja suundusin Pärnu mnt-l asuva õmblusmasinaid müüva poekese poole, kus kangekaelsetele plekkidele ilusaid tikandeid saab lasta peale õmmelda. Olen seal Abakhan Fabrics-ist üle tee asuvas kohas varemgi käinud. Rõõmsameelsed tädid muutsid taas kasutuskõlblikuks minu lemmikpusa, millele olid enne pesu taskusse jäänud kollased kinopiletid, millest tekkinud plekid ei eemaldunud tõepoolest mitte millegi abil. Pisikese summa eest tikiti plekkidega kohtadele ideaalselt sobivas värvitoonis lilled, mis sobisid rinnaesisel juba eelnevalt asunud lillekestega. Katalooge, kust tikandeid valida, on palju - peaaegu nagu tätoveerija juures.

Ühesõnaga astusin mina taas kord selle paiga uksest sisse ja kurtsin oma nätsumuret. Näitasin õnnetult jope varrukat ja küsisin, et kas sinna oleks võimalik midagi lahedat peale õmmelda. Tädid naeratasid nagu kaks päikest ja üks sibas kiiruga kuhugi taharuumi. Tagasi tulles oli tal ühes käes lakibensiini pudel, teises aga majapidamispaber. Rõõmus tädi eemaldas minu jope varrukalt nätsu vähem kui minutiga ja ütles, et lakibensiini värviplekke ja nätsueemaldavad omadused on ju teada.

Minul jäi üle vaid üllatunult silmi punnitada ja omaette imestada, et huvitav, miks küll keemiline puhastus sellega hakkama ei saanud...