Millal laseb uppuja õlekõrrest lahti?
Millal saab ta aru, et enam pole mõtet...?

Olen mitu korda kuulnud uppumise üle elanud inimeste jutustusi, kus nad kirjeldavad momenti, kui vastupanu nõrgenes ning hakkas hoopis soe ja hea olla.

Creepy.

Ma mõtlen - just see, et tol hetkel nad arvatavasti teavad, et nii, nüüd ongi kõik. KÕIK.

Enda vägivaldne eemaldamine kellestki, kelle vastu sul ikka veel tunded on, on samasugune Houdini trikk nagu enda vee all rasketest raudahelatest lahti päästmine. Sa pead harutama kette, proovides samal ajal mitte sügavamale vajuda, mis on isegi keeruline ja veel ka hinge kinni hoidma, et mitte ära uppuda. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa sunnitud ka selles sogases vees oma silmi lahti hoidma, kuna vastasel korral sa lihtsalt ei näeks, mida sa harutad ning suurendaksid nii oma hukulemääratuse võimalust.

Samas, kes teab... mõnikord on ehk targem sulgeda silmad, uskuda enesesse ja haarata kindalt nendest metalsetest vangistajatest selle asemel, et tühise lootuse abil rapsida.

Oktoobrikuises Trendis kirjutab Kädi Kaasikmäe asjadest ja inimestest, mis ei anna rahu. „Vanad armastused ei anna vahel hingele üldse rahu...“ ja mõni lõik hiljem juba sellest, kuidas „vahel saab päeva lõpuks endast ja teistest jälle selgema pildi.
Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks.“

Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks. See oligi see lause, mida ma viimastel nädalatel otsinud olen. Need olidki need sõnad, mis viimastel päevadel kusagilt ajusoppidest pinnale virvendama tõusid. Tänu tollele kolumnistile sain minagi oma emotsiooni lõpuks kirja.

„Ühel hetkel kõik need võsaneegrid Aafrikast avastavad, et kusagil Eestis oleks üpris hea elada ja siis on persses kah,“ tavatses minu prints every now and then öelda.

Muidu on mul empaatiavõime täiesti olemas, aga...
I totally lack the compassion towards egoistic fears.

Üks asi, millesse ma samuti vahelduva eduga usun, on see, et minu teinepool peaks olema melomaan. Eks ma sellepärast olingi nii õnnelik, kui Petrovsky leidsin. Ta mängis perfektset muusikat!! Ta tegi mind õnnelikuks. Muusika muudab mind väga-väga õnnelikuks. Teisi tegi ta ka õnnelikuks. Sadu inimesi, kes tõstsid käed taeva poole ja vaatasid kas andunult ühes suunas või siis rõõmsate nägudega üksteisele otsa. Ma arvasin siiralt, et tema ongi Õnne Tooja. Et ta ongi selline inimene. Eks ma sellesse armusingi. Kahjuks oli see vaid Illusion of Happiness.
Kõige ilmekamalt tõestas seda viimane ühine sõit Tartusse. Autos olid lisaks meile veel üks dj, tolle tüdruksõber, nende kass ja koer, kes ei talunud absoluutselt autosõitu. Petrovsky jälle ei talunud koeri. Koerad on nõmedad ja lipitsevad, tavatses ta öelda. Kassid meeldisid talle see-eest väga. On väga kummaline kõrvalt vaadata, kuidas inimese miimikajooned muutuvad vastavalt sellele, kas ta vaatab kollasetriibulist kõutsi, kes küünte kribinal mööda nahkistmeid ringi laseb või toiterjerit, kes on küll puuris kinni, ent siiski nõme ja lipitsev koer, eksole...

Igatahes ühel hetkel juhtus nii, et koeral hakkas väga paha ja ta oksendas. Hea oli see, et ta oli puuris ja ei määrinud seega autot ära, halb aga see, et nüüd pidime me ta koos puuriga õue saama, et koer saaks värsket õhku ja puur rokast puhtaks. Härra kunn istus sealsamas tagaistmel, plaadikast põlvedel ning ei mõelnudki ennast liigutada. Pole tema koer – pole tema mure. Mõnikord üritas ta vanema ja targema inimesena mindki „harida“ ning mulle selgeks teha, et normaalsed inimesed ei jagele kunagi kellegi teise eest, pärast või tõttu. Mina olin aga kangekaelne ning ei tahtnud tema kuldaväärt õpetusi kuidagi kuulda võtta.
Neiu ülesanne oli kassi kinni hoida ning seega oli minu meelest loomulik, et läksin tollele dj-le ja tema koerale välja appi. Selguse mõttes olgu öeldud, et me olime maanteel ning see koer polnud just nende killast, kes kuulaks käsklusi „istu!“, „seisa!“ või „koht!“. Saime kahepeale puuri puhastatud ja koera pissitatud. Kõik okitoki. Päev seks korraks jälle päästetud... kuni ma astun auto juurde ning Mr. Petrovsky piidleb mind oma suurte silmadega ja müristab: „I think you have dog puke on you!“. Mina, loll, ehmusin, arvates, et näiteks terve minu vasak säär on kuidagi oksega kokku saanud. Selgus aga, et Petrovsky radarsilmad oli välja peilinud ühe sentimeeter korda sentimeeter koha minu jaki varrukal. Kuna ma ei käitunud ootuspäraselt ehk siis ei hakanud kohe valjul häälel halama ning kurtma, vaid viskasin talle hooletult, et hähh, kah asi!, võttis ta nõuks mind selle eest karistada ning minuga terve pärastlõuna mitte vestelda. Teate, kui keegi niimoodi sihikindlalt mitmeid kordi teeb, siis lõpuks võibki teine inimene hakata arvama, et käitub valesti. Õnneks jätkus mul oidu sellest suhtest minema jalutada enne, kui mindki oleks muudetud kainelt kaalutlevaks tuimaks tombuks.

Mitte et mul otsata kurb olla oleks olnud, sest a) mõnikord juhtub, et teine inimene tümitab kõik temale suunatud soojemadki tunded oma käitumisega sügavale pinnasesse kinni
ja b) Prints oli siis juba mu akna alt läbi ratsutanud ;) (Ja nüüd on ka tollega nii nagu on, elu on huvitav, sest iialgi ei tea, mis homme juhtuda võib.)

Kui me Väsimatu Vana Torisejaga lõpuks oma asja ametlikult lahutama hakkasime, läks tollel vist hing hellaks natuke, sest ta puistas varrukast kuhjade viisi häid sõnu. Justnagu oleks üritanud tasa teha kõikide nende kordade eest, kui ta suu lukus oli või mulle hoopis vastu sõdis. „You see the best in most people. Unlike me,“ sõnas ta ja jätkas monoloogiga sellest, kuidas mina tegevat inimesi õnnelikuks (tabate irooniat ehk?). Aga kuidas ta vihkas seda külge minust sel ajal, kui me koos olime. Kui mitu korda olen ma vasta päid ja jalgu saanud selle eest, et ma kellelegi appi tõttan või lihtsalt tema eest välja astun. „You need all those people around you to feel good“, müristati mulle back then sealt ülalt. Mina õpin iga päev. Sel ajal õppisin ma, et mõttetu on vaielda jäärapäise inimesega, kes usub vankumatult seda, mida ta usub, ainult seda, mida ta usub ja mitte midagi peale selle, mida tema usub, so help him God.
Aga magus võidurõõm oli kuulda teda vähemalt lõpus tunnistamas, et ta oli kogu see aeg eksinud. Mitte „targem ei anna järele“, vaid targem kergitab kaabut ja siis saab loll aru, kuskohas ta lolluse ja tarkuse skaalal täpselt asub.

See jutustus pole mõeldud kellestki halva mulje loomiseks. Lihtsalt kummaline on tagantjärele meenutada, millisena on kõik minu inimesed paistnud alguses ja millistena lõpus. Mõne jaoks pole seda lõppu tänaseni saabunud. Mõne teise jaoks jällegi on see lõpp saabunud juba mitmeid kordi, aga millegipärast leiame me endid ikka sealt kusagilt, millele ei oska nime anda...

Alexandr Petrovsky pseudonüümi taha peituv tegelane polnud minu happiness, ta oli vaid, nagu alguses mainitud, selle illusioon. Inimestele klubides on ta aga siiani häppiness suure algustähega. Ma olen sellegi üle õnnelik. Nemad ei saa kunagi teada, mis selle fassaadi taga tegelikult peitub, seega more positive vibrations to this world!


Vaatamata kõigele eelistan ma illusiooni mitte millelegi. Eelistan oma kogemusi vaiksele paigaltammumisele. Mina ei ole uruhiir. Ja ma ei otsi omale uruhiirt. Ja et loo algus ja lõpp võiksid olla omavahel seotud, nagu kirjandi kirjutamise tundides sageli õpetatakse, siis ühte melomaani otsin ma omale küll. Aga andestavat melomaani. Sellepärast mul oligi nii hea meel, kui leidsin Väsimatu Vana Toriseja asemele Printsi, kes kuulas ilma igasuguste süümepiinadeta ABBA-t ja Roxette`i ja isegi nautis seda, kui hea lugu oli. Tema suust poleks ma vähemalt supermarketi riiulite vahel kõllidest tuleva mussi järgi tantsides kuulnud sapist märkust, et "I don`t listen to cheese and you shouldn`t, either."

Nojahh. See selleks. Tänaseks olen ma patside abil eraldanud terad sõkaldest & elu võib jälle edasi minna. Tere tulemast minu maailma, minu inimesed =)

Akna taga tibutab....
kogu maailm sajab suvest sügiseks.
Kahjuks sulle näidata ei saa,
kuidas sajab minu südames.


(Sal-Saller)

Everybody loves Kristjan

"Kriiiiiiiiist-jaaaaaaaaaan," venitab mu ema iga kord, kui too noormees meie jutu sisse juhtub.

"Kas Kristjan on jälle moes?" küsib tööjuures kolleeg kõrvalruumist, kui kuuleb, kuhu ja kellega ma õhtul lähen.

"See Kristjan on üks vahva poiss." (by vanaema)

"Paistis täitsa asjalik noormees." (isa)

"Aga Kristjan?" pärib mu õde Ru: iga kord, kui talle mõnest oma meessoost tuttavast räägin.

"Minu arvates sa peaksid Kristjani valima. Ta on ikka super! Neid teisi ei anna temaga võrreldagi!" kuulutab Thinaa sõjakalt.

"Kristjan on üldse nii vahva ja mõnus. Selline krussik. Maybe you should marry him?" (ex-boyfriend teatavat sorti hääletooniga osatades)

"See oli üks tore noormees - see mulle meeldis." (vanaisa)

"Uaaaaaa, Kruuuuuusssikk" kiunub Kar lõpnud kaelkirjaku häälega.

"Kuule lõpeta see pull ükskord ära ja võta Kristjan. Ta on neist teistest kõigist peajagu üle." (taaskord ema)

Ja nii algabki ring uuesti otsast peale.
Krussik on minu karussell.
Just siis, kui ma arvan, et ride on lõppenud ja nüüd ometi lõpuks on kõik lihtne ja selge ja kokkulepitud, algab kogu kamm jälle taas. See meenutab mulle kangesti minu lemmik-karusselli Pariisis Pompidou keskuse juures oleva pargi ääres, kus sõit ei ole mitte arvuti poolt paika pandud, vaid ühes putkas istub mees, kes vajutab nuppudele ja tõmbab kange nii, et lapsed ei tea kunagi, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mina ka ei tea, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Kusagil istub keegi, kes liigutab masinavärki ja vaatab naerusui pealt, kuidas kaks putukat pusivad. Oleksime pidanud seal Ricciones biitshuga paralleelselt jooksval tänaval asuva ennustusmasina juures ikka need paar euri ära kulutama, mis muud. Siis oleks vähemalt teadnud, keda süüdistada, kui midagi nihu läheb =) Aga Thinaal oli kangesti kiire rahaautomaadi leidmisega, nii et me lendasime talle järele ja jäigi ennustamata... Tiina, kle, kõik sinu süü ju! =D

Lõpetuseks teile üks elav näide selle kohta, miks mulle meeldivad poseerimata fotod (päriselus mitte modellitöös). Ilu on vaataja silmades, seda teame me kõik. Aga mida vaataja silmis veel leidub? (klikid fotol, näed mõtteid)

Tänase päeva uudis on see, et me Beniga hakkame tegema filmi Tallinnast ja selle inimestest ning meil oleks vaja
a) inimest, kes oskab imiteerida mustanahalist räpparit (või on mustanahaline räppar) ja
b) inimest, kes oskab kõnelda nagu hindud (või ongi hindu).

Kõik, kes eelnimetatud kategooriatesse ei mahu, kuid tahaksid ühes põnevas projektis ükskõik mis vormis kaasa lüüa, andke endist märku! There are no limits to imagination! Nagu me Beniga täna juba veendusime, kehtib "kaks pead on ikka kaks pead" sünergia siiani. Nii et. Have a go. Viis pead on parem kui neli pead ja kuus omakorda etem kui viis...

Väike tibu õpib hoolega. Eilse õhtu ja tänase hommikuga on ta juba omandanud oskuse vahet teha näopiimal, näoveel, öö- ja päevakreemil, ripsmetushil ja ripsmetushieemaldil. Mul on nüüd tualetti tehes isiklik abistaja. Muudkui hüüan, et "Miia, too palun näovesi ja natuke vatti!" ja tibu kohe jookseb.

Värvid õppisime ka ära patside abil. Need on meil tänase seisuga selged kogu vikerkaare ulatuses. Ja numbritegagi oli patsidest abi. Ütlesin Miisule, et patse on kokku 188 ja ta arvas, et oleks hea mõte need igaks juhuks uuesti üle loendada. Nüüd teame me mõlemad, et numbrid ühest kümneni lähevad nii: 1, 2, 3, 4, 5, 8, 9, 6, 8, 7, 6, 9

=)

Ja nagu sellest kõigest veel ühe päeva emotsioonideks vähe oleks, pani laps mu laulu sisse kah. Leelotas oma lapsekeeles midagi (eesti keeles ta ühe värvikireva laulu laulmiseks ju piisavalt sõnu ei tunne, nii et tuli juurde leiutada) ja vahele pistis vähemalt kolm korda minu nime. Ega ma muust muidugi aru ei saanud, aga oma nime tunnen ma ära küll =)
Nüüd ma elangi igavesti - laulu sees =)

Paneme meie pisikesega (mitte seaga!) puzzlet kokku, eksole. Selleks, et puzzle kokku panna, tuleb tükid kõigepealt raami seest välja võtta. Pisike pusib ja pusib, ulatab lõpuks puzzleraamatu mulle ja lausub enesekindlalt: "Kaloliina aitab!"
Mina vaatan talle otsa ja soovitan siiski tal endal veel korra proovida (after all, nende tükkide raamatust välja õngitsemine ei tundu just kuigi keerukas olevat).
Pisike vaatab mulle suurte silmadega otsa, teeb ripsmetega plink-plink ja sõnab: "Ma ei saa ise - mul on pisikesed käed!"

=)

Lapsesuu ei valeta - käed on tal tõepoolest pisikesed. Isegi pea on nii pisike, et kui ma öösel saabunud halva unenäo peletamiseks tibule pai teen, tundub, et tema pea mahub täpselt minu peopessa ära. Aga eks asjad ole kaksipidised, nagu alati - vbla on hoopis "suurõde" koljat... =)

Rate.ee on üks tore koht. Nalja saab ja mitte vähe. Teadagi, mille/kelle üle - eks igal lollil ole oma lõbu, nii ka minul.

Täna sain näiteks sellise kirja:
Tere! Kas saaxid palun lisada mind sõbralisti? Ma pääsexin siis Rate kuulsaimate kasutajate edetabelis veel veits edasi... Kohe kui näeksin teadet, lisaksin Sind vastu sõbralisti, aga kui juhuslikult sõbrakas saaks täis, siis lisaks Sind tähelepanulisti ning nii pea, kui ruumi tekiks, lisaksin Sind kohe vastu!! Olexin väga tänulik Sulle, kui ikkagi lisaxid mind!!! Suurimad tänud ja vabandust, kui ma Sind selle kirjaga häirisin.

Täiesti uskumatu. Aga kuna inimene pöördus minu poole viisakalt, siis ma vähemalt sinna pimedasse kohta teda ei saatnud. Sõbralistidega, kahjuks, on minu puhul jätkuvalt nii, et ma ei lisa sinna inimesi, kellest ma varem elusees midagi kuulnud pole. Mul on suhteliselt suva, kui suur on minu feim või kas mul seda üldse on, samuti eelistan ka Orkutis kvaliteeti kvantiteedile. Aitäh, tänan väga.

Üks kõige liigutavamaid asju maailmas on see, kui sa oled just parasjagu unele suikumas ning järsku tunned, kuidas kellegi pisipisikene käekene tõmbab sul üle juuste ja kellegi tasatasane lapsehäälekene ütleb "paaa-aaiiiii".
Yep. They certainly have their own ways of saying Thank You.

Nagu juba tavaks on kujunenud, ei vajunud ma eile õhtul magama heites kohe unne. Selle asemel ma naeratasin üks tubli pool tundi. Või isegi tund. Mõtlesin alguses ise ka, et kustkohast pärineb selline hiiglaslik naeratus, et kass selle tagant väljagi ei paista... Mille üle on magamajäämist üritaval inimesel nii õnnelik olla, kui ta ei jää magama?

Pärast mõningast ühelt küljelt teisele vähkremist sõnastasin selle enda jaoks nii, nagu ühe raamatu lühikokkuvõttes: armastus ei lähe kunagi raisku.

Ühes loos räpib Left Eye, et
"There`s a fine line between fate and destiny.
Do you believe in the things that were just meant to be?"

Kui mul lubatakse nii banaalselt väljenduda, siis mina täiega usun. Ja seepärast ma olengi õnnelik. Sest mul on usk, lootus ja armastus, et kõik läheb hästi.

Muide, olete te kunagi sattunud mõtlema sellele, et näiteks venelastel on sellised inimesenimed nagu Veera, Nadežhda ja Ljuuba; inglise keelt kõnelevatel jällegi Faith, Hope ja isegi Love, eestlastel selliseid nimesid aga pole. Eestlastel on Tapper ja Rünno.

Südaöine telefonivestlus ühe unise ja ühe palavikus inimese vahel:

"Seal on selline kuiv, niiske õhk." (tubli tibi)

"Sõitsin su majast mööda täna ja nägin, et su auto oli kenasti maja ees. Ja siis ma nägin omast arust sind, aga lähemal vaatamisel selgus, et see oli mingi suur rotveiler hoopis." (thanx, dude)


Ja kuigi mind ei tahetud telefonitoru otsast kuidagi minema lasta, sest me olime just jutusoone peale saanud (kas teie teate, mis on CADS ja kuidas nimetatakse "katseajal" olevaid tüdrukuid?), sain isegi ühe osa oma kunagisest lemmikseriaalist Mile High ära vaadatud. Sealt pärineb ka järgnev väljend, mida kavatsen edaspidi edukalt tarvitusele võtta.

"Jesus, you`re a graded shit!"
Tõlge: "Appikene, sa oled ikka esmaklassiline pask!"
Kasutusala: whenever keegi käitub nii alatult ja isekalt, et see lihtsalt ei mahu sulle pähe!

Ja lugege üleeilse Ekspressi lisalehe Reisiekspressi jutustust ühe seltskonna Aafrika-seiklustest. Väga lõbus lugemine, ma turtsusin päris mitme koha peal naerda. See on suur asi, kuna ma tavaliselt ei naera kuuldava häälega. Kui te tahate aga hüsteeriliselt naerda, siis minge rate.ee-sse ja lugege markosaagat ehk ühte järjejuttu kasutaja leppos kontolt.

Üldse võiks nalja pidevalt nabani olla. Rohkem komöödiat ja rohkem pulli. Kruss lubas kinonäljase inimese kinno toimetada, mis on tore, sest kino on teatavasti kõige iisim naljahimu rahuldamise paik, aga ma kahtlustan, et kui me juba kord sinna jõuame, ei taha kumbki meist oma aega raisata mingile tobenõmedale komöödiale ning kartuses mõne sellise otsa sattuda valime hoopis midagi tõsisemat ja asjalikumat.

Ja Normanni show ajal on nüüd ka Meeleheitel koduperenaised. Sometimes I just hate the choices in life I have to make...

Film, mida me paar ööd tagasi vaatasime, oli Donnie Darco.

Alati ei olegi vaja kõigest aru saada. Esialgu piisab, kui saada pihta põhilisele. Sest õnneks, tahate te seda või mitte, on igal filmil sees oma point või idee või moraal vms. Sest ükski režhissöör ei jätaks kasutamata võimalust oma kätetööga mingi sõnum maha jätta või end vaatajatele kuuldavaks/nähtavaks teha. Isegi, kui see pole tolle filmi peamine eesmärk, võite kindlad olla, et midagi seal siiski on.

Seda, et see midagi ka meieni jõuab, hakkab vaataja vaikselt aimama juba filmi lõpupoole kõlava Tears For Fears`i loo Mad World ajal, pildiliseks pooleks summutatuna näidatavad lõigud. Peab olema üpris tuim tükk, et mitte aru saada selle asja inimlikust vaatepunktist kõlavast sõnumist.

And I find it kind of funny,
I find it kind of sad -
the dreams in which I`m dying
are the best I`ve ever had...

Ja kõige meeldivam kogu asja juures on see, et Donnie polnud mõjutatud kirjanduslikust heroilise ohvritoomise kultusest. Ta lihtsalt oligi selline poiss. Väga noble tegelaskuju, päris elus selliseid vist enam polegi... Kui nad just Manipulatiivsetest Surnutest mõjutatud pole =)

Filmi aga tasub vaadata juba selle loo mõnusa töötluse pärast. Originaallugu on ka muidugi väga hea (eelkõige huvitav selle sõna etemas tähenduses), kuid see hõljuv-ujuv-lainetav versioon, mida me Donnie Darco`s kuuleme, beats everything.
Ma olen alati öelnud, et hea soundtrack on pool filmi. Ülejäänud veerand filmi on see, kuidas saada the good pieces of music into their proper places ja viimase veerandi moodustab kõik ülejäänu. Needless to say, see viimane veerand on samuti suht essential, sest kui filmi pildiline pool ja point on kräpp, ostavad inimesed omale hiljem soundtracki & they forget about the movie. Aga lugude valik ja nende paigutus... taas kord ilmselt midagi sellist, mida ilma vastava ande ja laia silmaringi, ptüi, kõrvaringita, meeldejäävalt ära ei korralda.

Ma pole üldsegi kindel, et tahan seda va Editor`s cut versiooni näha.

Haige on selles mõttes tore olla, et saab kodusolemise aega kasutada teki all raamatute lugemiseks. Kuna ma alustasin paar päeva tagasi Orlando Figesi Nataša tantsuga ehk Venemaa kultuurilooga (mis on hea JA hariv, soovitan soojalt!), siis oli minu jaoks vägagi positiivne avastada ETV pealt jooksmast vene teleseriaali Armastuse adjutandid, mis jutustab täpselt sellestsamast perioodist. Saab vene keelt lihvida ning raamatu ja teleekraanilt tuleva vahel seoseid luua. Minule vene värk meeldib, nii et eriti argipäeva õhtuti kell 19.05 olen ma nüüd õnnelik =)

Lugemisega on üldse selline asi, et ma heameelega ainult loekski koguaeg. Lappasin nädalakene tagasi fotoraamatut Šotimaa maastikest ja majadest ning armusin ühte rohuse kalju peal asuvasse tuletorni. Mõtlesin, kui vahva oleks seal põssaga kahekesi elada. Suht perfektne töö minu jaoks – olla tuletornivaht. Hea rahulik ja vaikne, saab koguaeg kas kaugusse vaadata või kusagil koikus istuda, nina raamatus. Põrss saaks mööda rohtu ja kaljut ringi kalspata ja värsket õhku hingata.

Ma täitsa ise leidsin ta, kõige ootamatumast kohast. Ta nägi välja nagu ingel ja mina, loomulikult, ei saanud seda teavet temaga jagamata jätta. Üks asi viis teiseni ning laupäeval oligi situatsioon selline, et noormees lennutus Inglismaalt seie, aga meie kokkulepitud käik Botaanikaaeda jäi ära, kuna üks tibi mässas paar õhtut tagasi liiga palju vee ja beebiõliga ning suutis selle tulemusena haigeks jääda. Tahan ma jee nakatada toredaid inimesi. Kuradima nõme ikka.

Aga thank God for Internet.
Kõigepealt pärib ta: "ty probovala lezat na teplom asfalte kogda idet dozdj?". Mille peale mina põrnitsen juhmi näoga arvutit ja, saades aru, et ma ikka sain esimesel korral õigesti aru, naeratan sellise teadja näoga, mida suudavad endale ette kujutada vaid need, kes kunagi ka ise taolist nägu ette on mananud.

Veidi aja pärast toimub ekraanil mingi värk, mille tagajärjel tekib olukord, kus kõik teised leheküljed ja aknad peale selle ühe on kinni jooksnud ehk kasutamiskõlbmatud. Räägime veelkord ennetest, kas jah?

On muidugi kahju, et ma ei saanudki isiklikult käppa suruda sellel, kes esimeseks kohtumispaigaks arvas paremaks olevat valida paik, kus mulle lapsepõlves kõige rohkem meeldis aega veeta. Lihtne, ent geniaalne. Kui ainult see paik ei asuks minu vanaisa korteris... =P
Aga nagu laulab Chalice: ma usun saatusesse ja selle muutmisesse ;)


Lüürilise kõrvalepõikena inimsuhete vallast tahaksin ära mainida Maakera Kanasuppi. Assa pagan kui nämma!!! Aint et millise valemi järgi sellest 530 grammist 4 portsjonit suppi saab, nagu etiketi pääl lubatakse, mina küll ei tea. Lahjendasin õpetuse järgi ning sõin seda supijuppi oma supikruusist, aga rohkem, kui poolteist kruusi ma küll välja ei pigistanud. Muidugi võib omavoliliselt veel ohtralt vett juurde lisada, aga kesse viitsib seda lurri lürpida, ahh?

Ja kui te mulle juba sõna andsite, siis Hommikumahla reklaami tahaks kah kiita. Nii hääd asja pole Eesti telereklaamiturul ammu näinud. Ma kohe... teate, ma kohe oleks reklaami ohver heameelega.

Ja kõige lõppeks tahaksin ma edastada suured aitähhid oma Kõige Suuremale Sõbrale, kes tõi tõbisele inimesele Jassi seemneleiba, Citrosepti, saiakesi ja muud hääd-paremat, asendas rikkiläinud arvutihiire uuega ning tekitas haigele inimesele seina pääle kodukino =) Ja oma blondiinist õele, kes tõi gallonite kaupa apelsinimahla (te katsuge ise seda va Citrosepti millegi muuga juua) ja pani teevee täitsa ise keema. On superhea tunne, kui keegi vahetevahel vahelduseks minu eest ka hoolitseb.

Üks igin tuleb ka siiski seie lõppu. Et ma "juhtusin vaatama", nagu eestlastel kombeks on öelda, seda va Maailma Missi valimist. Olgu sellega, kuidas on, et ma vahepeal teleka ees teri nokkisin (no kaua sa suudad harrastada aktiivset kuulamist, kui iga teine laseb sedasama teksti), aga kurjaks muutis mind see, kui eestikeelse tõlke peale lugeja ilmutas oma ignorantsust maailma riikide nimede tõlkimisel. Okei, ma saan aru, et tõlk ei tea vahetevahel ette, mida räägitakse ning ei peagi teadma kõiki võõrkeelseid sõnu, kuid andke andeks - mida pean ma arvama tõlgist, keda kutsutakse tõlkima Miss World`i otseülekannet ning kes laseb ebalevalt otse-eetrisse selliseid vaimusünnitisi nagu "Kroaatia" ja "Romaania"??? Et nagu totaalse üllatusena saabus sulle tõsiasi, et võib juhtuda, et mingil momendil saate jooksul on vaja riikide nimesid eestindada ve? See on täpselt selline tore koht, kus kõik targemad pääd võivad kooris kisendama hakata, et "aga iikjuu on elus hoopis tähtsam kui aikjuu". On või? Tõsi ka või? Vot takoise aikjuu ja iikjuu võite mõlemad omale peesse pista. See on umbes sama, mis teha inimesega pikk ja tänuväärne intervjuu ning kirjutada siis inimese nimi artiklisse valesti. Või mingi muu sama tobe ja häbiväärne situatsioon, mis demonstreerib ilmekalt autori ignorantsust maailma, tolle inimeste ja riikide suhtes.
Ei olnud häbi. Olen õppinud üle saama häbist, mis tekib siis, kui keegi teine omaenese lolluse tõttu napakas situatsioonis on. Palju õnne "Tsekoslovakkia" esindajale, kes maailma kauneimaks naiseks krooniti!

Hoia ja keela! ei tööta enam. See lihtsalt ei mõju mulle enam nii, nagu eelmistel hooaegadel. Olen enam-vähem veendunud, et viga peitub saate koosseisus. Head mussi kuuleb ju ikka vaid selliselt ansamblilt, mille liikmed oskavad omavahelises harmoonias mängida. Seekord aga veab H&k! vanker kuidagi viltu. Ei ole nad enam eriti lõbusad ja pool aega passivad üksteist mõistmatute nägudega. Ei tõmba see saade enam. Kahju. Eelmisel poolaastal oli see väga hea tujutõstja. Vaatan mõned korrad moepärast veel ja kui nad endid rööpasse ei saa, siis aamen sellega.

See-eest on väga positiivne üllataja minu jaoks Terevisoon oma uute nägudega. Marko & Anu olid küll väga professionaalsed, aga mõnel homikul keerasin ma omale hambapesu taustaks hoopis maki mängima, sest ei suutnud neidsamu nägusid enam vaadata. Terevisooni uued saatejuhid on väga mõnusad ja sobivad hommikusteks äratajateks suurepäraselt. Huvitav ainult, kui kaua neil eelnevalt harjutada tuli, et kordamööda rääkimine hästi välja kukuks? =)

Sõprusest tulime just. Käisime vaatamas filmi Takeshid. Filmi esimese poole peal panin mina käed rinnale risti ja Tiina kommenteeris, et "täiesti absurdne". Mitmed inimesed lahkusid saalist. Meie ei lahkunud ja õigesti tegime, sest need stepptantsivad asiaadid olid seda väärt.

Trummide saatel stepptantsivat päevakoera ei ületa aga jaburuselt eriti miski.

Ühest arvustusest lugesin, et kõnealune film pidavat olema Takeshi Kitano egotripp. Mõneti võib seda väita küll, kuid kindlasti mitte sellise nurga alt, nagu tolle arvustuse autor silmas on pidanud. Minu arvates üritas Takeshi hoopis omal viisakal ent samal ajal jultunud moel küsida, et röövikud, kust te võtate selle õiguse?

Ja see stseen, kus sinises kleidikeses poolearuline tütarlaps rannaliival jalgpalliga vigurvõimlemist teeb + taustamuusika = mul on hea meel, et Kitano-san sai enne surma hinge pealt kõik ära öelda.

Story of my life:
Searching for The Right
But it keeps avoiding me
Sorrow in my soul
Cause it seems that Wrong
Really loves my company

He`s more than a man
And this is more than love
The reason that the sky is blue
But clouds are rolling in
Because I'm gone again
And to him I just can't be true

And I know that he knows I'm unfaithful
And it kills him inside
To know that I am happy with some other guy
I can see him dying

Our Love, his trust
I might as well take a gun and put it to his head
Get it over with
I don´t wanna do this
Anymore

I don't wanna do this anymore
I don't wanna be the reason why
Everytime I walk out the door
I see him die a little more inside
I don't wanna hurt him anymore
I don't wanna take away his life
I don't wanna be...
A murderer


Rihanna "Unfaithful"

Tänase päeva seisuga saab minust rikas inimene. Ootasin nimelt maja ees oma papitot ja senikaua, kuni ma seal puu all edasi-tagasi tammusin, jõudis üks lind nähtavasti otsusele, et oleks vaja rahavood minuni suunata. Sõnaga, minu värskelt pesust tulnud valge jope õlale maandus valju plörtsakaga üks tubli hunnik linnukakit. Teate, see maandus nii täpselt, et võiks tõepoolest arvata, et too linnukene sihtis suure hoolega. Igatahes üks Brasiilia reis vähemalt võiks siit nüüd kukkuda näituseks =D