George Clooney ja kolm hobust

Käisime eile õhtul kinus. Michael Claytonit vaatamas. Mina vist piilusin silmanurgast oma paremal ja pahemal käel asuvaid poisse rohkem kui filmi ennast, aga nohh, ega filmil endal ka väga viga ei olnud (rõhk sõnal "väga"). Sisaldas kahte tooli küljest lahti ehmatamise kohta, kusjuures üks neist selle stseeni lõpus, mille pärast võiks seda filmi üldse vaatama minnagi ehk siis George ja mägi ja udu ja hobused ja...

Rokkstaarile meeldis väga, nagu ma aru sain, igatahes oli ta sellest filmist suuremas vaimustuses kui mina.
R-le, kes kahtleb selles, kas R pole mitte liiga otsene vihje tema nimele, meeldis ka. Mingi meeste värk vist. Üldse tegid nad mulle kahekesi filmi valiku ajal kambaka, sest mina oleksin parema meelega hoopis mõnd komöödiat vaatama läinud. Õnneks oli selleski filmis kaks-kolm naljakat kohta...

Ja tänase sissekande lõpetuseks, et R ei nutaks, amputeerime tema tähel ühe jala ja viitame talle edaspidi kui P-le. Nuhh, on kõik häpid? =)