Eilse Eesti Päevalehe koolituslehe on triiki täis kirjutanud keegi tädi, kes kahjuks ei näi koolitustest teadvat mitte midagi muud peale selle, et tema on kuus korda keeleõppe täiendkoolitusele plaaninud minna, neli korda alustanud ja vaid ühel korral oma õpingutega ka lõpule jõudnud. Küll siunab too tädi ühes oma artiklis õpetajaid, kes julgevad õppuritele kodust tööd anda, küll kursuse tõttu olematuks kahanevat aega sõprade ja pere jaoks, küll kolme nulliga lõppevat koolitussummat. Muidugi võib tädi A. K. selles lehes kirjutada peaaegu et mida iganes - ta on nimelt selle lehe toimetaja. Mina jällegi kirjutan oma blogis, mida tahan.

Niisiis. Kasutades juhust, sooviks selle ühe konkreetse artikli pääle kosta, et laisku inimesi olen mina ennegi näinud ja neist lugenud. Väita, et inglise keelt õppides võib kodustele töödele kuluda kogu õppija vaba aeg, on kummaline, sest ma ei kujuta ette, kui palju peaks inglise keeles koduseid ülesandeid andma, et pere ja sõpradega suhtlemiseks ei jää üle tõepoolest sekunditki. Õppisin kunagi hiina keelt, loengud toimusid iga päev. Käisin kõrvalt veel tööl ja jao pärast ka koolis ning see koormus kujunes tõesti lõpupoole veidi liiga pingeliseks. Oma kogemusele toetudes arvan, et enne, kui inimene ei ole õppinud hiina või mõnd muud mitte ladina tähtedega kirjutatavat keelt, ei tea ta ka, mida tähendab väljend "palju kodutööd". Või seda, milliseks kujuneb enesetunne, kui jättes kõrvale liialdused jõuabki nipet-näpet koduloomaga jalutatud ja unetunnid täis magatud. Ja mitte midagi muud. Paar korda nädalas kusagil inglise keele tunnis käia tundub selle kõrval meelakkumisena.

Ma arvan, et ma ei pea kirjutama sellest, et kodune töö on keeleõppe puhul vajalik. Või oot, vist siiski pean... Kulla tädi A.! Vaid üksikud õpetajad suudavad keelt õpetada hästi ilma, et inimene iseseisvalt midagi tegema peaks. Lõppude lõpuks tuleb käänete tabelid ja võõrsõnad ikkagi ise omale pähe ajada - keegi teine seda ju inimese eest ei tee. Nii et kahjuks ilma lillegi liigutamata läbi ajada ei saa. Siinkohal meenuvad mulle kõik need neli või viis inimest, kes meile koolitusfirmasse on helistanud ja kellega kõne on kõlanud umbes nii, et: "Tere! Teil saab inglise keelt õppida, jah? Mina tahaksin inglise keelt selgeks saada, aga pange mind mõne sellise õpetaja rühma, kes kodus palju õppida ei anna. Tegelt ei tahaks üldse kodus õppida midagi. Kas nad võtavad palju grammatikat? Ei-ei, ma grammatikat ei tahaks üldse. Ma tahaks rääkima hakata. Ja sõnu ma ka väga ei viitsiks õppida." Õnneks olen ma siiani suutnud kõigile neile selgeks teha, et ühtegi sellist keelt, mida oleks võimalik rääkima hakata ilma sõnade õppimiseta, pole kahjuks veel olemas =D  Olgu siis selle grammatikaga kuidas on...

Jah, te võite ju öelda, et vahet pole - peaasi, et inimene aru saaks, millest jutt käib (ma liigitan sellise arvamuse umbes sinnasamma, kus asuvad arvamused stiilis "miks ma pean msn-s ja e-kirjades ilma kirjavigadeta kirjutama - niikuinii kõik saavad ju aru, mida ma öelda tahan"), aga mina ei taha olla see loll, kes sööklas vene keeles kahvleid juurde küsides selle asemel, et öelda "palun, kas ma saaksin kahvli?", ütleb hoopis "palun, kas ma saaksin kahvliga?"

Järgmine asi. Need kolm nulli. On hästi teada, et iga suvalise koolituse seminaripäeva maksumus ületab keeleõppe ühe semestri maksumust reeglina kahe-, mõnikord aga isegi mitmekordselt. Keelefirmad virelevad niigi juba tubli tükk aega ja ei julge hindu tõsta. Inimene, kes korraldab koolitusalast lehte, peaks end enne vastavasisulisi sõnavõtte siiski ka teemaga kurssi viima.

Tervitused tädi A-le ja minupoolne väike vihje ka - nägin Viru Keskuse raamatupoes itaalia keele õpikut pealkirjaga "kolme päevaga itaalia keel selgeks". Ma arvan, et hoolika otsimise tulemusena leiab sealt kindlasti ka mõne analoogse inglise keele õpiku. Nii sihikindlale ja tublile naisterahvale, kes tervelt kuus korda on plaaninud inglise keel selgeks saada, sobiks selline õpik kindlasti. Ainult ma kahtlustan, et tasuta seda seal raamatupoes vist ei jagata...