Nädalavahetus oli üle kõige. Järellainetus kestab siiani.

Kõigepealt muidugi muttide 50. jubileum, mille tarvis terve seltskond inimesi end pensionärideks maskeeris. Kahju oli muidugi sellest, et aftekas toimus vanemale generatsioonile mõeldud ööklubis nimega Maasikas, aga mina olin ainuke, kes julges sinna pensionäriks riietatuna kohale ilmuda. Maitea. Kui juba siis juba, arvan ma. Aga nohh, olen varem näiteks ainukese prostituudina ringi lipanud kostüümipeol, mille teemaks oli Litsid ja geid (ausõna ei tea, kust korraldajatel selline inspiratsioon tekkis, aga organisaatori sõna on püha ja nõuab täitmist). Üks kloun oli lisaks minule veel, aga too oli end geiks riietanud. Nii et terve peoks eraldatud maja peale kaks dresscode`i järgivat inimest. Ma siis mõtlesin, et pole minu süü, kui ülejäänud pidulised do not have a vague clue about how to have fun ja rokkisin täiega, nagu Tanel Padaril on kombeks vahetevahel ühes overrated muusikapalas laulda.

Thank God, et minu korraldatud kostüümipidudel on erandiks olnud pigem need, kes pole viitsinud vaeva näha. Muidugi pole minu pidudel aga ka kunagi mingeid ilmvõimatuid dresscode`e olnud, nagu näiteks Privè viimasel Hed Kandi üritusel. Fake karusnahk küll, aga kust ma võtan teile real diamonds? =) Parem jätan minemata, kui ilmun kohale mingi kokteilisõrmusega.

Tagasi ööklubi Maasikas juurde. See oli ikka omaette nähtus. Mitte et ma soovitaks sinna minna. Ei, absoluutselt vastupidi. Aga ma ei hakka antireklaami ka tegema, sest siis terve kari enesepiinajaid just ronib sinna. Igatahes oli see õhtu, tsiteerides Luulet: "Üks igavesti vahva komöödia, üpris mitmes vaatuses".

No näituseks säukene situatsioon teile:

Kõlab parasjagu Modern Talking. Kogu kamp otsustab jalga keerutama minna. Mina mitte, kuna mu jalad on nendel monsterkontsadel taarumisest veic väsinud ja kere nädalasest magamatusest ka. Oleks, et mingi haussmuusika, mis otsekui võluväel iseenesest tantsima kisub, aga Modern Talking ei saa selle trikiga hakkama. Ka pulli tegemise eesmärgil mitte. Ühesõnaga, istun mina seal eendil, kui kõrvale prantsatab keegi valges t-särgis ja sinistes teksades mittemidagiütleva välimusega tüüp. Kabistab natuke aega endast paremal käel asuvaid naeru kihistavaid beipse, kaotab siis huvi ja pöördub vasemale ehk minu poole: "Sõpru leiad vä?"
Mina (liiga läbi omadega, et avalikult hämmelduda), viipan käega tantsuplatsi poole, kus mu sõbrad kõik parasjagu asuvad ja ühman: "Ma ei jaksa tantsida."
Tema (samuti imestunud, tema omas maailmas): "Ega ma ei kutsunudki sind tantsima."
Mina (püüdlikult seletades): "Ega ma ei öelnudki sulle, et ma ei taha sinuga tantsima tulla, ma ütlesin sulle, et minu sõbrad tantsivad seal."
Tema (ilmselgelt ärritatuna): "Mis sa kujutad ette, et sa tegid mulle õudselt ära praegu vä?"
Mina: "Jahh, rämedalt."

Peo kulgedes üritas noormees mulle igasugu põnevate ja vähempõnevate nippide abil tagasi teha. Istus idioodi järjekindlusega mu kleidisaba peale näiteks koguaeg. Ja kui ma seda tema ilmetute teksapükste alt kätte üritasin saada, tegi näo, et ta ei kuule, ei näe ega ka tunne mitte.

Ja siis oli seal veel üits armas pisike tibupoeg, kes sai tutvuse poolest kluppi sisse ja üritas kahte naist korraga (ehk siis mind ja Luulet ehk kogu klubi kõige tõrksamaid naisi) korraga enda poole meelitada. Which was kinda fun, arvestades seda, et tibupoeg oli vaevalt 19 ja meie oleme juubilarid.

Ning siis veel see laupäevane pisike hommikusöök mõnusa kamba seltsis, mis kujunes viietunniseks naerust rõkkavaks vahepalaks, mille jooksul suudeti mind viia hüsteeria äärele. Mis tähendab siis seda, et ma ei suutnud naermist lõpetada mitmete pikkade minutite jooksul ning taustaks voolasid ojadena pisarad. The best kind of laugh ühesõnaga. Sellist naeru tuleb ette nii umbes kord-kaks aasta jooksul ja iga kord, kui see juhtub, soovin ma, et see kestaks igavesti. Mis sest, et kõrvalised isikud tulevad küsima, et kas mul on ikka kõik korras.

Ja tagasisõit ja edasisõit ja kõik ja.

Siin on minupoolne tänu kõikidele nädalavahetuse alguses osalenutele. I couldn`t have done it without you =P

Ega nädalavahetuse lõpp sugulastega + mulle poolvägisi shampat sisse jootva isaga ka palju kehvem polnud. Shampa, teadagi, on ia =) Martini Asti, my love. Meeliülendav on teadmine, et mõni alkohol võib ka actually maitsev olla.