Eile õhtul käisime Linnateatris. Pool tagumist rida oli meite inimestega täidetud. Etendus kandis nime Isad ja Pojad. Täna on terveks päevaks jätkunud asjaosaliste pärimisi, et nohh, kuidas näitemäng meeldis siis kahh? Mis ma oskan öelda. Tükk oli pikk ja veniv nagu vene kirjanike teosedki. Sürpriis-sürpriis. Head, tunnustatud näitlejad, huvitava kujundusega lava. Aga kuna mul oli teatrisse jõudmise ajaks (algus kell 18.00) kõht ropult tühi, vajutas kere mu vaese aju mingisse poolärkvel kaitseseisundisse ja nii ma seal võitlesingi selle unepoisiga. Vaheajal selgus, et pakutakse kohvi ja teed, küpsist ja kompvekke. Kahjuks kestis too vaheaeg täpselt niikaua, et kui publiku viimased riismed saalist mööda hiigelpikka koridoride jada toitlustamispunkti jõudsid ja esimese küpsise hammaste vahele susatud said, kõlas juba märguanne, mille eiramine oleks pehmelt öeldes ebaviisakas. Kuna minul oli kõht tühi ja märguandeks lastud muusikapala kestis kahtlaselt kaua, lootsime Luulega sellele, et ehk on tegemist lihtsalt mälumise taustaks lastava lõbustusega. Teist korda sedasama viisijuppi kuuldes mõistsime aga, et aeg on küpsis ruttu alla kugistada ja saali poole joosta. Niipalju siis kauaoodatud pausist.

Ja too koridor sinna Põrgulavale, see... see, teate, ükski teatrielamus ei suuda summutada muljet, mida loovad teatrist tolle sauna eesruumi meenutavad koridorid. Okei, pool koridori - ülejäänud pool meenutas rohkem mahajäetud vene sõjeväeladu ja lõhnas kopituse ja mingi muu kummalise järele. Kui betoonseinad ehk sobivadki ühele modernse sisekujundusega teatrile, siis vannitoaplaatidest laotud trepiastmed kohe kindlasti mitte. Iga suvaline Reval Cafè haru tekitab ka rohkem seda mõnusat hubast "teatritunnet" kui too koridor. Et Linnateatrile mitte liiga teha, ütlen kohe ära, et ruum, kus pakuti suupisteid, kohvik ja garderoob olid kenad.

Kuid siiski, mulle ei meeldi kiirustada. Eriti veel, kui ma olen läinud õhtul välja, et nautida teatrimelu ja oma vaba aega. Ja kui etendus kestab 3 tundi ja 20 minutit, oleks äärmiselt kena see vahepaus siiski veidikene pikemaks venitada kui 15 minutit.

Kõige parem asi etenduse Isad ja pojad juures oli Allan Noormets. Eriti siis, kui näitemäng ise oli juba lõppenud. Täiesti koomiline! =) Mõni inimene lihtsalt on justkui sündinud teatavat sorti rolle mängima.