Kuna Marvin oli nii kena ja valis minu oma kaaslaseks Tartu rahu aastapäeva kontserdile Estonias, sain esimest korda elus kuulata oma armastatud presidendi kõnet in real life. Kõne oli arukas, loodetavasti kirjutab president Ilves oma kõned ikka ise. Kuidagi mage on mulle alati tundunud see, kui keegi tähtis asjapulk esitab oma rahvale kõnet, mille on kokku kriblanud hoopis keegi muu või isegi mitu muud inimest. Mõni ei vaevu kodus harjutamagi ja veerib kohapeal rida rea kaupa teksti paberilt ette, mõne sõna juures justkui komistades. Ilvese kõne igatahes rokkis sajaga, nagu noored meil siin Eestimaal räägivad.

Kontserdi muusikapaladega oli nii nagu oli, aga nendele järgnenud sööma- ja joomaaeg oli täis igasugu üllatusi. Näiteks oli kutsutute seas esindatud veel vähemalt kaks seapidajat peale minu =) Ja ma avastasin, et seened võivad olla sugugi mitte maitsetud, vaid üli-delicious. Suu hakkab vett jooksma praegu, kui mõtlen pakutud suupistete peale. Toidulaud oli äärmiselt tervislik ja seejuures ka väga maitsev. Kes iganes see kokk neil seal oli, tubli-tubli, väikeste maitse-eelistuslike mööndustega puhas viis!

Kohvi, koogi ja konjaki ajal hõljusin tasahilju ka härra Presidendi selja tagant mööda. Sain aurast osa, so-to-speak. Yep. I love our president. Ta on meil tark, väärikas ja esindusliku välimusega, just selline, nagu vaja. Ja presidendiproua nägi väga kenake välja, ma vaatasin alguses, et kes too ilus neiu on...

Ühesõnaga, meeldiv reedene õhtu.

Ah jaa. Ja sugugi mitte vähemoluline sündmus minu reedeses õhtus polnud see, et töölt kodu poole kiirustades kohtasin tänaval oma vanaisa, kellega ma pole ligi 8 aastat rääkinud (vanaisa - brasiillane, süsimustade juustega ja uhke selle üle - julges kunagi aastaid tagasi ühel perekondlikul jõulupeol veidi napsisena minu blondide kiharate kohta kehvasti öelda ja vanaema arvas seepeale, et parem oleks edaspidi mitte väga tihedalt suhelda). Ta jalutas parasjagu oma koeraga ja ma tormasin esimese hooga neist mööda. Koera vaatasin ainult, sest koerad mulle meeldivad, ma selline loomahaige. Koeraomanikud pakuvad mulle reeglina kordades vähem pinget, nii ei heitnudki ma meesterahvale esiti ühtegi pilku. Istusin autosse ja hakkasin mootorit soojendama, nemad kõndisid omakorda minust mööda. Ma siis jälle naeratasin koerale läbi esiklaasi ja kuna mul muud teha polnud, vaatasin, et kellel on selline sõbraliku olekuga kuts. Ega ma oma vanaisa kohe ära ei tundnud. Vanaisa, kunagine vormelisõitja ja poksija, oli suur ja tugev mees, vähemalt minu mälupildis ja neil mõnel üksikul fotol, mis kuidagimoodi minu albumitesse on sattunud. Nüüd oli ta aga kõhnaks jäänud ja nägugi oli hoopis teistsugune. Seega läks vaja kolmandat pilku koerale ja tema peremehele, et tunda ära oma vanaisa. Igatahes hüppasin ma autost välja, jooksin paar sammu ja hüüdsin "TERE!", teadmata, kas minu vanaisa üldse soovib mulle tere vastu öelda. Olen ma ju ringiga blondi juuksetooni juurde tagasi jõudnud. Vanaisa ei olnudki enam selline bravuurikas, nagu ta muidu alati on olnud. Meil oli kena, viisakas vestlus ja kui mina koera sügamise kõrvalt ütlesin, et ma pean nüüd ruttama, kuna vaja omale enne kontserti mörti näkku visata, aga et ma kutsun teda kindlasti omale külla, ütles minu vanaisa, et tema kutsub mind kaa.

Apart from vaesed pensionärid, kelle söögiraha jaoks Eesti riigil pappi eriti ei leidu, pole vanaduses minu jaoks kunagi midagi võõrast või koledat olnud. Mina tunnen mitmeid toredaid vanainimesi, kes oma jutuvestmise oskuse, iseloomuomaduste ja agarusega teevad silmad ette nii mõnelegi minuvanusele. Vanus on minu arvates auasi, mis võiks olla millegi näitajaks. Mitte alati, kuid tihti, loodetavasti. Mida ma tahan öelda, on see, et minu arvates on vanadus selline vahva nähtus, mis toob mõistuse pähe paljudele, kellel seda varem ehk polnud ning võib muuta inimesi mõistvamateks ja tolerantsetemaks. Võib, aga ei pruugi, jällegi. Minu vanaisale olid lisandunud aastad esmamuljele tuginedes igatahes head teinud. Elagu kortsud!