Üks vahvamaid emotsioone on postkasti avades avastada sealt piltpostkaart. Eile sain teada, et üks armas klassiõde peesitab parajasti kusagil Phuketi biitshil ja kuna ma olen Eesti meister nn. pildi sisse minekus, sain minagi sest osa =)

Pinginaabri puhul aga on vahva see, et tema kunagi ei räägi sellest, kuhu ta kavatseb minna ja mida teha. Nii olengi ma harjunud saama postkaarte oma kallilt pinginaabrilt, kes kaevab parasjagu kusagil Saksamaal mingit tiiki, palverändab Tiibetis või degusteerib Indias.

Kaarte saata meeldib ka. Oleksime me suvel Leucas viibides seal poekese ees neid kaarte valinud päevasel ajal, oleksid Thinaa ja Krussik vististi kuumarabanduse saanud enne, kui mina oma täppisteadust meenutava postkaardivalikuga ühelepoole sain.