Eile vahetult enne kojuminekut avastasime töö juures fuajee seina pealt mingi veidra punasest klaasist ja pruunist puidust kasti, kust juhtmed välja tolknesid. Väga ilus kast oli. Astusime lähedamalegi ja uurisime, aga mis on selle kasti otstarve, aru me ei saanud. Kuna posu juhtmeid ulatus sest välja ka, arvasime, et ju on veel pooleli ja eks homme paistab, misasjaga tegemist. Homme oli kast täpselt samasugune. Ilus punane ja juhtmed ikka tolknesid. Selgus saabus alles poolest päevast, kui naabrid meile tuppa sisse sadasid ja kilgates uudist jagasid, et see kast on telefonide kiirlaadija ja need juhtmed seal sees ongi kõikide erinevate telefonimudelite jaoks. Milline mõnus leiutis! Laeb aku täis kahe minutiga ja näeb veel nii ilus välja ka, et ma tassiks selle omale koju ja monteeriks seina külge. Ausalt, nohh. Ma korraldaks suisa ekskursioone selle punase kasti juurde.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida. Ma tahtsin kaevelda hoopis. Kurta oma muret. Käisin eile peale tööd kesklinnas oma teksaseelikut otsimas, kuna mul juba ammustest aegadest üks ilus helesinine unistus (sõna otseses mõttes), et minagi kunagi omale saan sellise teksaseeliku, mis istub seljas kui valatult ja ei ole kusagilt liiga lai ega kusagilt liiga kitsas. Eile isegi leidsin, aga ära ikka ei ostnud. Kuidagi igavad olid need kõik. Sellised lihtsalt sinised, väikeste modifikatsioonidega. Erinevus seelikute vahel seisnes kas taskute kujus ja suuruses või kulutatuse astmes. Miks ei võiks olla poes näiteks sellist teksaseelikut, mille pepu peale on tikitud banaani mugiv ahv? Või kasse püüdev hiir - selline suurte hirmuäratavate lõugadega? Või külje pealt välja lõigatud paari sentimeetrine siilakas, nii et kints kelmikalt välgub, aga kõik jääb ikkagi kombekuse piiridesse. Ma tahaksin, et mu rõivastel ikka mingi krutski sees oleks, aga kõik poodides müüdavad riided on nii meeletult igavad. Ja Stockmanni noorteosakonnas olid eile vähemalt üldse eelmise sügise ülejäägid. Täitsa vihale ajas. Kui ma oleksin neid türkiissiniseid kardigane ja pruune hõlste tahtnud, siis ma oleksin need ju eelmisel sügisel ära ostnud, eksole. Kuidagi lubamatu on minu arvates vaestele teadmatutele ostjatele tervet kollektsiooni vananenud uudiseid ostmiseks välja panna ilma ühegi selgitava sildita (v.a. hinnasilt, mida võib siiski lugeda ka näiteks pühadejärgseks allahindluseks).

Kunagi ammusel aal, kui ma alles pisike tibu olin ja me kooliekskursiooniga Pariisis käisime, avastasin sellise vahva rõivabrändi nagu NafNaf. See oli esimene pood minu elus, mille ma oleksin võimaluse korral lihtsalt omale koju ümber kolinud. Mõnusad värvilised, kreiside ja enneolematute ideedega hilbud. Mõned aastad tagasi jõudis NafNaf ka Eestisse, aga mingi muutus on vahepeal toimunud ja nüüd on ka nende rõivad sellised igavad ja tuimad.

Tallinnas Kaarli puiesteel asus samuti kümme aastat tagasi üks pisike rõivakauplus, kust võis leida vahvate vimkadega pluuse, pükse ja kõike muud. Jalustrabavad värvid, muigama panevad slõuganid, normaalsed hinnad. Aga kuna eestlane eelistab meil ikka tumesinist mantlit, pruune pükse ja musti kingi, siis kestis see pood vaid aastapäevad. Minu leinaperiood kestab siiani.

Mõni nüüd kindlasti mõtleb, et mida ta vingub siin, võtku kätte ja õmmelgu omale see pärdik sinna tagumiku peale. A maioska õmmelda. Ausalt. Ma küll heegeldan, koon ja tikin täiesti edukalt (meie pere koerad ja kass on mul kõik väga loomutruult foto järgi patjade pääle tikitud), aga kuidagi juhtus nii, et sel ajal, kui meil koolis seelikut, põlle ja pükse õmblema õpetati, olin mina alati kodus haige. Näpuga õpikus järge ajades said need vanaema või ema sõbranje abiga kuidagi vaevaga küll valmis tehtud, aga ega mul selle asja peale annet arvatavasti pole. Põrsale pesa õmblen valmis, augud sokis kinni ja ära kukkunud nööbid ette, aga lõikeid koostada ja nende järgi rõivatükki valmis õmmelda... Oi-oi, raketiteadus minu jaoks. Ma oskan paberi peale joonistada, millised need püksid või pluus lõpptulemusena välja peaksid nägema, aga selle visandiga kõnnin ma ikka alati mõne professionaali juurde.

See-eest on minu pisikeses karupeakeses mustmiljon ja üks ideed, mida kõike võiks inimestele selga ja jalga ja pähe panna. Oleks nüüd mõni sõbranna, kes oskab superhästi õmmelda ja veel teinegi sõbranna, kes on ärihai - panekski putka püsti.