Väikesed imed

See, mu kullakesed, on avokaadopuu. Avastasin ta paar päeva tagasi, täpselt oma sünnipäeva hommikul, kui ta oli pikkuselt vähem kui pool sellest, mida praegu fotolt näha.

Erinevalt paljudest teistest taimedest, mille on minu rõdukastidesse oma reisidelt toonud linnud, ja mis mind siis hiljem oma uudsuses ja üllatuslikkuses suuresti rõõmustanud on (ühe kohta pole ka mu isa floristist eks-abikaasa siiani kindel, kes see taim olla tahab), on see avokaadopuu istutatud minu oma pisikeste käekestega. Või siis õigemini meie oma käekestega, sest mitu nädalat peas küpsenud plaani sai kaasatud ka üks armas inimene ja neid avokaadoseemneid on seal mullas tegelikult kaks.

Ma ei teadnud sellest taimest midagi ja ei vaevunud enne istutamist ka taustauuringut tegema, sest arvasin, et nii lampi ikka mingi asi kasvama ei hakka. Kuigi ma väga väga väga tahtsin, et see kasvama hakkaks. Ega ma niisama neid seemneid mitu nädalat kapiääre peal alles ei hoidnud ootuses, et ühte kastidest ruumi tekib. Möödunud sügisest mäletangi ühe vahvaima elamusena just avokaado seemnete istutamist. Imeline, kuidas mingi nii lihtne asi võib nii äge tunduda. Meenub kohe aasta enne seda aset leidnud tasside maalimine, mis samasuguseid emotsioone tekitas. Istutad seda lille või maalid tassi ja... tunned end kohe inimesena!  =)

Nagu öeldud, teostasin ma plaani jooksvalt, ilma igasuguse erialase informatsioonita.

Nüüd tean, et asi kavatseb kasvada 20 meetri kõrguseks (püha ISSAND jumal!!) ja kasvatada omale kuni 25-sentimeetrised lehed. Ilmselgelt ootab mind varsti ees kolimine, sest oma avokaadopuud ma ei jäta!  =D

Põhjus, miks kõnealune taim minu kastis just täpselt sünnipäevasel päeval kasvama otsustas hakata, pole ilmselt kahjuks sõnum kõrgemalt poolt, vaid hoopis asjaolu, et minu korteris oli sünnipäevale eelnenud kümnel päeval laustroopika. Ja ka sellel on täiesti reasonable põhjus.

Nimelt teostasin ma ühel hetkel oma eluaegse unistuse tätoveeringust. Tätoveerija, kes mulle selle 4 tundi võtnud masterpiece-i korraldas, oli hoolduse koha pealt väga strict (on täiesti muljetavaldav, et sa pead käima 7 x päevas duši all, et asja korralikult puhastada ja seejärel kreemitada!) ja teadis pajatada palju põnevat ka selle kohta, mil moel tätoveeringu paranemine vähem aega võtab. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et sellistel kuudel, mille nimetuses ei sisaldu r-täht, on haavadel suurem oht mädanema minna, pidavat tegelikult olema hoopis nii, et soojadel suvekuudel (v.a. augustikuu, millega pole tõesti mitte midagi peale hakata) paranevad haavad ja ka tätoveeringud siiski palju paremini kui muul ajal ja seda just seetõttu, et haavad saavad õhku ja tuulutust ja rõivad ei hõõru neid. 

Kuna ma tahtsin hästi tubli ja korralik olla (no kes ikka sooviks, et esimene tätoveering imelikuks kätte ära läheb), ohkasin mõttes, et küll on ikka kahju, et praegu suvi pole.

Ja siis ma mõtlesin, et wait! - mul on ju radikas täiesti olemas. Radikas, mida ma muidu hardly ever üldse sissegi lülitan, sest minu korter asetseb niivõrd mõnusalt teiste korterite vahel ja tuulte eest peidus, et siin põhimõtteliselt ei peagi kütma. Jah, isegi minusugune soojamaniakk saab talvel pakasega hakkama, kui fliisjakki kannab. 

Koju jõudes sai radiaator põhja keeratud. Kraade pakkuda ei oska, aga päris ausalt, minusugune külmavares võib siin vabalt tundide kaupa bikiinide väel ringi patseerida. Ja siis vahetab ta bikiinid muude rõivaste vastu ka ainult sellepärast, et rannarõivad kuluvad muidu ära, mitte sellepärast, et külm oleks  =))

Kogu see troopika meeldis aga ilmselgelt ka avokaadodele, kes, nagu ma nüüd siis Wikipediast loen, kasvavadki just vahemerelistes ja troopilistes paikades.

Ja kuigi igasuguste professionaalsete botaanikute, vahemereliste inimeste ja muidu istutushuviliste jaoks on tõenäoliselt tegemist täiesti tavalise asjaga, vahtisin mina seda varrejuppi esmaspäeva hommikul nagu tõelist ilmutust ja mõtlesin esimese hooga, et misasi see siis nüüd on ja kuidas see siia toimetus. 

Siinkohal scrollime kõik üles ja vaatame uuesti tulevast puud. 

Amazing.

NipTuck your life!

"Aa, ok, muidugi. Loomulikult," oli sõbra reaktsioon sellele, kui mainisin, et kavatsen täna kirjutada kokkuvõtte-meenutuse oma 2013. aasta eredaimatest hetkedest. Sõbra hääles kõlanud muhelevast irooniast hoolimata ongi mu meelest õige kokkuvõtteid teha tiba hiljem, mitte koos ülejäänud massiga detsembri lõpus, sest

a) seni kuni aasta pole läbi, võib veel paljugi juhtuda ja
b) ka siis, kui aasta on vahetult läbi saanud, peaks andma viimastelegi seikadele aega jahtumiseks. Noh et oleks objektiivsem või nii.

2013 tundus olevat selline pidude aasta. Seda enam, et töötasin mitu kuud baarides ja baarielu - see ju ongi üks suur pidu. Elu on ka muidugi pidu. Lihtsalt vahel satuvad sinna mingid kummalised kutsumata külalised või teinekord kaotad suures massis sõbra silmist  =)

See pilt on tehtud eelmise aasta lahedaimal peol Kristi suurepärase mobiiltelefoniga, mis pakkus rakendust, mille abil saab oma fotosid töödelda stiilis "mis oleks kui sulle tehtaks ilulõikus" ehk teisisõnu niptakkida jäädvustusel sinu iluvead. 

Tulemus oli päris kuradima jube, if you ask me. Donatella Versace meets Joan Rivers. Plastiliste oppide kinkekaarte paluks mulle igatahes mitte kinkida, sest tuleb välja, et ilulõikused muudavad mind hoopis koledamaks  =)

Pidu ise - Australia Day, millest olen siin juba varem ka kirjutanud - oli nii vinge ja meeletu, et ma olen võtnud vastu otsuse visttäiestiüprispäriskindlalt edaspidi toimuvatele Australia Partydele mitte minna. Sest no way in hell, et saaks olla sama fun ja siis jääb tunne justkui miskit oleks puudu. 

Ah jaa. Lipp põsel ei ole töödeldud ega takitud, see kleebitigi mulle tagurpidi põse peale. Sobis suisa oivaliselt. Kui Australia oleks my thing, siis lasekski ehk tätoveerida, sest mu meelest olime mina ja see kleepekas nagu match made in heaven. 

Teine meeldejäävaim pidu (samal ajal ka üks ekspromptikamatest), oli sel veebruarikuisel õhtul, kui olin just lõpetanud energiajookidest pajatava artikli ja asusin Verontsu juubelipeo tarvis oma tulnukrohelise kleidi peale Swarovskeid triikima, siis aga tulid Martin & Edgar külla. Üsna varsti hakkas nii lõbus, et osad sädelused jäidki külge kinnitamata  =)

Muuhulgas mängisime Scrabble-it ja poisid lubasid mul kasutada sõna "kekeke". Sest see on suht legit sõna. Sest delfiinid ju kasutavad seda.

Kolmas lemmikuim lemmikajaühik leidis aset augustis. Samuti peol. Situatsioon järgmine:
Tehnopidu Kanalas. Seltskond, kellega sinna olen läinud, otsustab hoopis, et kõrvalt EKKM-st kostuv drum ja bass on hoopis meeliköitvam. Seega jään mina mõneks ajaks tehnopeole üksi, aga sellest pole hullu. Tuttavaid saalib tantsuplatsilt läbi mitmeid ja üks neist - tore noormees nimega Jüri, jääb lähedusse tantsima. Mina tantsimise ajal eriti vestelda ei viitsi ja nii seisnebki kogu suhtlus tuttavatega pigem noogutamises ja viibetes. Minu ja Jüri vahel tantsib pikka aega keegi mulle võõras noormees, kes Jüriga vahepeal ka mitmeid kordi midagi arutab. Ju siis Jüri sõber. 
Kui muusika vaikseks keeratakse ja ma õuest katuselt oma kruu üles olen leidnud, märkan kaasa krahmatud pihlakamarju loendades järsku sedasama noormeest. 

Mina: "Hei! Kus Jüri on?"
Noormees: "Jüri? Ma ei tea."
Mina: "On ta ikka veel siin?"
Noormees: "Ma tõesti ei oska sulle öelda."
Mina: "Noh, aga tule siis sina meiega kaasa - me läheme Katu juurde aftekale. Siiasamma vanalinna."
Noormees viisakalt: "No hüva. Kui just niimoodi kutsutakse."

Sellest, et viisakas noormees, kes kõikidele minu küsimustele püüdlikult vastata üritas, ei ole teps mitte Jüri sõber ning samamoodi nagu ta ei tea ühtegi Jüri, ei tunne ka Jüri teda, saime me aru alles afterparty afterpartyl mõnusalt päikeselisel Kristiine terrassil. Aga selleks ajaks oli minu vaimustus noormehest ja situatsiooni jaburusest juba muidugi vasikalaadne ja dinosauruse suurune ja pealegi oleks ju täiesti tarbetu ajada kedagi seltskonnast minema pelgalt seetõttu, et ta ei tunne õigeid inimesi  =)

Seajalutuse keskel võluväel etendunud eksprompt-luulenurk pisikesel künkal kodukootud Pariisis ehk Eiffeli torni meenutava kõrgepinge elektriposti all kesk kiiskavat päikest ja sillerdavaid emotsioone, oli ilmselt once-in-a-lifetime. Kuigi neid jaburaid situatsioone Ungari kirsside, Sosterovski või kellemillega iganes peaksin ma pigem normaalseteks ja ihaldatavateks. Ja jaburaks siiski seda, et normaalset jaburust tegelikult niivõrd vähe kohtab.

Aga kuidas seostuvad oma näo soovikohane kujundamine, jaburus ja aasta kokkuvõte? Ilmselt neljanda märksõnaga, mis mind terve 2013. aasta truu kaaslasena saatis ning saadab siiani ehk siis küsimusega "What do I really want to do with my life?"

Nii mitmedki suured mõtlejad, kellega sel teemal arutlenud olen, jäävad jänni täpselt sealsamas, kus mina enne neid - kogu eelneva jutu lõpetuseks tõmmatud joone all, kuhu peaks moodustuma tabav kokkuvõte ent kus seisab vaid plinkiv kursor. Ka professionaalsed karjäärinõustajad kratsivad kuklaid. See, et ma sobiksin kõige paremini laevakapteniks, on siiani parim pakkumine. Ning ei pea vist mainimagi, et ühtlasi ka jaburaim. 

Sõber: "Kohtusin täna ühe inimesega, kes kaifib täiega oma tööd ja teeb seda armastusega ja oma klientide jaoks, mitte esmajärjekorras raha pärast. Sisearhitekt. Siis kohtasin ka teist, kes kaifib seda raha, mida ta tööl teenib. Esimene ütleb teise kohta asshole. Teine ütleb esimese kohta useless."


Noh, peaasi, et ei oleks useless asshole. 
Ja kui aastavahetuse paiku antakse tavaliselt New Year Resolutionseid, mida mina mõtlen ja sheerin teistest tunduvalt hiljem (vt ka "tipptunnid liikluses", "õhtused kassasabad supermarketites" ja "reedeti PEAB väljas käima ää"), siis see siin võikski ehk ideaalselt sobida.
Et ma kavatsen aastal 2014 mitte olla useless asshole. Ja nipptakkida oma elu oma südame järgi, ükskõik kui jabur see siis kõrvaltvaatajatele ka ei tunduks.

That`s a promise!

Ei viitsi

Üldse ei viitsi
kuulata
tagantjärele hala.
Oh oleks ma teinud nii, oh oleks ehk toiminud naa.
Eriti inimestelt,
kelle puhul on kindel,
et uue võimaluse korral
toimiksid täpselt samamoodi.
Või täpsemini veel.

Ja kuidagi solvav on ka.
Et raisatakse mu aega.
Sedasama,
mida võiksin kasutada otstarbekalt, kuluefektiivselt ja intressivabalt
omaenese vigade sooritamiseks.

What you doing here, babes?

Baaris töötades ikka näeb inimesi. Lisaks uutele ja huvitavatele ka mõnd varem nähtud ja huvitavat. Sel korral siis üks vahva noormees, kes 2 suve tagasi Tartus mahakukkunud burksidele 7-sekundi reegli kehtestas (varem kehtinud 3- ja 5-sekundi reeglite asemel siis).

Algas see vestlus meil tavapärasega ehk et Oi, mida SINA siin teed, jne.

Ja siis...

-"Aga kuule, mis sest kopiraitimise asjast sai?"

-"See kestab ikka edasi."

-"Aga mida sa siis ikkagi siin teed?"

-"No mul on eluaeg olnud unistus baaridaamina töötada."

-"Aa, sain aru. Mina tahtsin ka kokaks saada."

-"Ja mis sellest sai?"

-"Nüüd ma töötangi kokana."

Mulle lihtsalt nii tohutult meeldib, kui inimesed oma unistusi näppimas käivad vahepeal. Kasvõi natukeseks  =)

Mine võta kinni!

Mulle toodi põõsas. Või noh, õigemini hiidkimp, milles oli viiest erinevast sordist puitu. Kuna ma pole puuteadlane, siis neid kõiki tuvastama ei hakanud, piisas täiesti sellest, et kibuvitsa ära tundsin (ja alustuseks kohe jahumarjaga segamini ajasin).

Põõsaga komplektis anti üle ka ülimalt pika varrega puidust pannilusikas. Legendi järgi olevat poes, kust see pärineb, teiseks variandiks olnud taignarull. See tuletas meelde lõbusaid aegu. Kunagi lubas Leenu mulle nimelt jõulukingiks taignarulli kinkida - noh et siis ma saaksin oma tema arvates ohmakaid peikusid sellega traditsioonilisel viisil korrale kutsuda. Kahjuks või õnneks kinkis ta mulle aga alati hoopis midagi muud ja nii olengi ma siiamaani taignarullitu. Ja nagu näha, polnud saatus ka käesoleval korral koduseid korrakaitsevahendeid soosiv.

Küsimuse peale, et miks siis taignarullile lihtsat pannilusikat eelistati - et kas tehtud valik on kuidagi märgilise tähendusega, laskus noormees ühele põlvele ja... palus luba kirjutada minu sõbrannale poeem.

Haruldane eksemplar!   =D

"Sa oled tõesti nagu orav. Orav, kes kogub pähkleid. Ma isegi ei tea, miks sa seda teed."

Pihta sai. Pähkliga.

Pollice Verso

Oled nagu Nero,

sinu pöidlast oleneb palju.

Vahet pole, et sa pole

kõige targem inimene maailmas.

Sa tead seda ise ka.

Aga kui sinu käsi tõuseb

ja üks näpp on allapoole,

siis põleb kõik maatasa.

Hommikuti vara on tänavatel kõikse rohkem vaadata. Võinoh, isegi ehk mitte niijubevägavara, aga siiski piisavalt vara, et suurem osa inimesi oleks kusagil kodudes või mujal peidus ja huvitavad detailid tuleksid tänavapildis esile. Või mis esile, kardetavasti midagi eriti põnevat ei leiakski iialgi aset, kui sellel tänaval oleks kell koguaeg päeval kell kaks.

Täna hommikul vara, võinohh, isegi mitte niijubevägavara, aga siiski piisavalt vara, et sellised asjad saaksid juhtuda, sõitsin mööda Estonia ooperiteatrist ja jäin foori taga seisma. Teatri küljel asuvale mustale miniatuursele lavale tassitud suure musta läikiva klaveri taga istus prügikorjaja ja mängis. Klaveritooli kõrval maas lebas peaaegu klaveri mõõtu süsimust kilest prügikott. Ilusasti mängis, näpud käisid väle-väledasti üle klahvide. Tänavad olid tühjad, eriti kedagi polnud kuulamas. Ega vaatamas - see kollaaž oli nurgeline leplikulegi silmale.

Päike sillerdas mööda katuseid ja must must mees lasi sõrmedel üle klahvide liuelda. Ja ma mõtlesin endamisi. Kui topeltkuri on see maailm, kus ka klaverit mängida tuleb, isegi sellise andega, salaja. Isegi, kui on tasuta kätte antud. Istub seal ja mängib sel ajal, kui kedagi pole pahandamas. 

Milline mõttetu raisk. 

Mulle öeldi täna tööl (see pidi siis serveerima nagu mingi boonuse või argumendina, et miks ma peaksin tahtma nende juures töötada), et "maybe you will find your future husband here."

Ma ise muidu olin mõtelnud, et lähen sinna raha teenima ja endale meeldivat tööd tegema. Ups, väike valearvestus.

Tegelikult ei peaks ju siis üldse töötajatele täiskoha eest palka maksma. Sessuhtes, et eesti naisel pidada miski statistika alusel olema nii ulmevõimatu sobivat kaaslast leida, et tööandjad võiksid ju vähegi reaalsema taolise võimaluse konkreetse hüvena palganumbrist maha arvestada.

Kes ütles, et naised ei tea, mida nad tahavad...

Mina: "Liidan numbreid kokku praegu, et kes mida tellib. Sa ka soovid midagi?"
Kristi: "Palun mulle üks Jason Statham."

Tahaks rongiga sõita kuhugi. Põhjaka mõisa Napoleoni koogi järele võiks saada kuidagi rongiga.

Üits üpriski tavaline nädalivahetus

Pakuti hobust ja kullast kontsaplekke. Hobusest ütlesin ära (kuigi täna vist juba natuke kahetsen), aga kullast kontsaplekkide osas veel vaatame. Päris stiilipuhas oleks.

Sigad ja kägud

Mingid päevad tagasi Krahlis...

Lauri: See eelmise nädala üritus, kuhu sa mind kutsusid - kas see oli sama bänd või?

Mina: Ei-ei, täiesti erinevad üritused.

Lauri: Mis sul on neid mitu või?

Mina: Jaa, Lauri, mul on mitu bändi!

Lauri: Oled mitmebändipidaja!

Kristi: Oh sind bändihoora!



Mõned tunnid hiljem Red Emperorsis oleks võinud vabalt olla minu elu üks tähtsündmusi, kui

a) keegi oleks saanud pildile, kuidas ma sooritasin inimvõimete piire kompava ning igasuguseid füüsika-, gravitatsiooni- ja muid reegleid eirava paigutuse meie lemmikbaari põrandale maalitud Twisteri värvilistel sõõridel ja

b) kui ma poleks selle tagajärjel oma selga niimoodi ära nihestanud, et veel päevi hiljem mõistsin pensionäre pilgust.



Käänulisel koduteel põikasime vägagi pragmaatilistel põhjustel klubisse Plub ja jäime kauemaks kui planeeritud sel lihtsal põhjusel, et dj vaatas alustuseks mulle otsa, mõistis hoobilt, millega tal tegemist on ja küttis mingeid tundmatuid reivilugusid, seejärel vaatas ülejäänd seltskonda ja lasi pesuehtsat rokkmuusikat. Lõpuks aga, kogu muu enne meie tulekut tantsuplatsil näppu viskanud seltskonna haihtumisel klubi kaugematesse soppidesse, pani ta ikkagi peale Euforia. Ja see lugu ei lõppend. Ja ei lõppend ja ei lõppend. Sellise asja kohta võiks vist öelda, et peris kole lugu.
Igatahes jõudsime me Euforia 11. minutil ühisele järeldusele, et eternal limbo in hell võiks vabalt ka selline välja näha. Ehk siis Plubi-põrgu koos kõikide nende äravahetamiseni sarnaste valgete t-särkide, heledate teksade, mustade tänavakingade ja muu sinna juurde kuuluvaga. Ükskord võiks täitsa korraldada mingi sellise võistluse, kus kõik teatud pidude külastajad panevad oma rõivad ja jalanõud ühte hunnikusse ja kes esimesena enda omad uuesti üles leiab, saab viinakoksid või miskit. Ma arvan seda võistlust ikka jätkuks.

Sel ajal, kui meie tantsupõrandal kohalikelt kesklinna kuumimaid muuve maha kopisime, haistis Kevin mõistagi võimalust kellelgi pahaaimamatul "vaba tahet ei eksisteeri" jutuga juhet kokku jooksutada ja haihtus parajal momendil kuhugi eemale mingite suvaliste tüüpide sekka filosofeerima.

Nalja sai palju ja pilte liigagi palju. Logistika oli paigas (Kristi: "Sa võid oma jope ja koti minu kotti panna.") (Lauri: "Natuke vasemale. Ei, paremale. Ei, vasemale. Nüüd paremale. Vasemale, paremale!") ning öine breiktants Vabaduse väljaku äärel peale mõningast harjutamist ja seejärel vabakavale üleminekut niisamuti.

Kristiine keskuseni sain stereot ehk siis pidin kõndima Lauri ühel, Kristi teisel pool, kusjuures kumbki pröökas omi lugusid ja mul peas ketras koguaeg kolmas.
Aga tegelikult on see suisa südantlühestavalt armas, kuidas erinevate meelismuusikastiilidega olendid suudavad leida ühisosa ja olla sõbrad ja üldse. Minu sõbrad on nii ilusad ja nii head  =)

Minu meelest on kõik väga lihtne

C:
oh my god. ma ei saa aru, miks sa lihtsalt nagu ei taha olla the knight in shining armour 
who makes things happen 
nipsuta sõrmi ja ole kõikvõimas 
tapa lohe 
lükka mägi ümber 
do stuff! 


M:
Asi pole ikka nii kerge 


C:
asi on mõtlemises kinni äkki? 
äkki sa arvad, et su mõõk on liiga lühike ja ei ulatu loheni? 
aga viska teda tinatünnidega näiteks

• 
  

  C:

  
  

  kuidas saab üks endast lugupidav naine tahta meest, kes pole valmis võitlema selle nimel, mida ta võibolla tahab, aga võibolla ka mitte?

  et nagu las see jäätis sulab seal kapi ääre peal

  meie mõtleme

  äkki tuleb vahepeal kass, lakub ära

  äkki voolab põrandale

  äkki satub ise kuidagi külmarisse tagasi, eh?

  see viimane muidu saundib suht reaalselt

  
  

  
  
  M:

  Njah tead jäätist tahaks:)

  
  
  C:

  ma tahaks näha, et sa tegutseksid millegi nimel, mida sa tahad

  tahad jäätist, go friggin GET it!

  tee see jäätis enda omaks.

  või võta see jäätis vähemalt sealt kapiääre pealt ära ja viska aknast välja.

  do something!

  
  

  M:

  Miks aknast välja?

  
  

  C:

  et see ei sulaks seal ja ei määriks kõike ära

  
  
  

  
  

  
  
  
  

Irooniat on ka kõik kohad täis muidu. Selle otsa võib suisa komistada ja pikali lennata noil päevil.

You know what I mean

Kõige mõttekaaslasemad mõttekaaslased leitakse üldlevinud arvamuse järgi baaridest, aga mina leian enda omi millegipärast alati ikka kaine peaga.

Kõikide eelduste kohaselt oleks pühapäevaseks tippmomendiks pidanud saama mõni vabalt valitud kaunist vaadet kujutav sügavamõtteline lõik filmist Samsara, aga üllatuslikul kombel ei kõigutanud see film mind eriti üldse ja highest high oli hoopis hetk, kui laususin järgnenud autosõidu ajal "Minu korter - see pole enam minu oma" ja mu vestluskaaslane ei arvanud sekundikski, et juttu tuleb kinnisvara mishapsist.

On nii ütlemata tore, kui seletad kellelegi käte vehkides oma kuuluvusprobleemidest ja ta noogutab, aga mitte sellepärast, et sa kätega rapsides lillevaasi laua pealt maha ei ajaks.

Perfy s/t tänaseks päevaks. Or not.

Seda lugu on raadiotes septembrist saadik päris tihti lastud. Kui autos sõites pool tundi mõnel populaarsemal kanalil püsida, kuuleb raudselt. Alles täna hakkasin aga vaatama videot ja sain aru, suuresti tänu toas olevatele kvaliteetsematele kõlaritele, et refrääni teine rida polegi "Sierra`s gonna come for you", vaid hoopis "See, Heaven`s got a plan for you". Suht marru ajas  =)
Mitte et minu versioon 100% loogiline oleks olnud (kuigi ma eelistaksin iga kell, et Sierra mulle järele tuleks, loogiliselt või ebaloogiliselt), aga lihtsalt see Jumala teema on tiba fuika.

Mu meelest Jumal on nagu mingi needy boyfriend - sina tahad funnida, aga temal, nagu selles lauluski, "on sinuga plaanid". Sina võid ju mõelda, et oo, kui ma nüüd sellest ühest pisikesest takistusest üle saan, tõmbab kõik kursiivist regulari, aga siis astub oodatud Sierra asemel uksest jalgu lörtsist puhtaks kopsides sisse Jumal ja ütleb, et "näkää, not today, ma lubasin Jeesusele, et me hängime temaga natuke - tal on mingi debor praegu peal".

So here`s to all those ravers by heart, kelle tantsuplaane Jumal järjekindlalt sassi ajab:

SHM - Don`t You Worry Child feat. John Martin


Ja ma ei tea, kuidas teiega on, aga vastupidiselt kõikidele eeldustele tekitab see iseenesest armas ja lootusrikas video minus igal vaatamisel aina suuremat ängi. No more Swedish House Mafia. No more February, no more March. Aga sina ära muretse, laps. Küll Jumal midagi välja mõtleb. Juhuu, näpud püsti!

Jäkkk. Jube elamus.

Ma nüüd kuulan seda lugu veelkord. Ja tahan aktiivselt tagasi.

"I`ve been to see them all around the world but nothing is compared to what I`ve seen tonight. But I know that they`re such great individual artists that they`ll be fine on their own. God bless them..."

Koheva sabaga rott!! *

Sain täna maailma kõige vahvama komplimendi.

O: "Mäletad ma ütlesin, et ei suuda üldse aimata, mis sinu peas toimub. Ma sain aru miks see nii on. Ma näen võltsidest/teeseldud asjadest enamasti läbi, kuid sina ei ole võlts vaid oled ehe. Sellepärast sa nii huvitav oledki : ) "

Pärast seda, kui ma olin tükk aega moosipoti näoga nurgas omaette säranud ja sädelenud, kandus vestlus kummalisi radu mööda edasi teemadele nagu "kui Carry oleks lemmikloom, siis milline?" ja "kui efektiivne see naabri Valve siis ikkagi on?", millest viimane ei oma antud hetkel üldse suurt tähtsust, sest meie koridori ja tänava naabrivalve on põssa + tüdruk ja nemad on oma crime stopping efficiency`t juba tõestanud, nii et minu jaoks igapäevane/öine teema. Küll aga valmistas mulle põnevust, et minu isiku puhul tõmmatakse paralleele oravaga. 

Tõele au andes olen ma viimasel ajal ka ise korduvalt end mõtteis mõne obsessiivselt toitu koguva närilisega võrrelnud. Põhjus lihtne - liigun jälle vaikselt sinna taimetoidu poole ära ja sel korral, erinevalt aastatetagusest üritusest, on saadaval nii palju retsepte, mida proovida ja poes määratult palju rohkem taimetoitlastele sobivaid ja vajalikke toiduaineid. Lappan iga päev Sandra Vungi 100% taimset kokaraamatut ja ei suuda ära oodata, millal saan kõiki neid roogasid valmistada. 
Lisaks loen kirjandust selle kohta, kuidas toiduaineid omavahel kombineerida, et saadavatest toitainetest  maksimumi võtta. See kõik on tohutult huvitav ja paneb toitu hoopis teise pilguga vaatama. Üldiselt teavad kõik, et paprika on tervislikum kui liha ja aurutatud on etem kui praetud, aga molekulaartasandil lahti raiutuna avab see silmad ja selle arunatukese ka, mis plastiliinist valmistatud fabrikaattoodetega tegelikult by default juba harjunud on ja neid normaalseks nähtuseks peab.

Nii et kui poodi satun, siis hoidke alt. Te peaksite neid lihaseid nägema, mis mul toidukottide tassimisest tekkinud on. 

Siinkohal tasuks ära mainida, et mulle endiselt jätkuvalt meeldib see variant rohkem, kus keegi teine kokkab terve pajatäie toitu ja minu ülesandeks jääb siis mõnust mõmiseda. Me oleme Brökiga sel teemal ka korduvalt vestelnud, aga ta väidab tänase päevani järjekindlalt, et ei tunne end pliitide ja ahjude läheduses kõige turvalisemalt. Noh, mis siis ikka, mõistame. Mina pelgan ka pannilt pritsivat kuuma õli.

Ja siirad vabandused, et ma sind selle spinati-kartulipudru ja läätsepihvidega ahistan, but it`s for your own good!
(Jep-jep, mina olengi sööginats.)



*Sarjas Seks ja Linn sätestas peategelane juba aastaid tagasi, et orav - see polevat miskit muud kui vaid üks koheva sabaga rott.

Tore olemise suur miinus on see, et kui peol ära väsides end nahkdiivanile tetriseks paigutad ja unele suikud, hakkavad kõik möödakäijad sulle soojenduseks igasuguseid asju peale tassima.


"Oi, näe, Carry tudib siin, paneme talle teki ka peale."

"Oot, kes see siin on? Carry! Paneme talle midagi peale, siin nurgas võib jahe olla."

"Kuule, Carry magab siin, vaata. Seal rippus üks pleed, oota, ma toon selle..."


Võiks ju eeldada, et hoolitsuse tipp on see, kui vastas asuva analoogdiivani peal asuv analoogtetris ühel hetkel oma une lõpetab, püsti tõuseb, ringi vaatab ja mind selle hiiglasliku tekkide jms kuhila all märgates enda kasutuses olnud villase lina veel kõige ümber keerab, aga ei.
Humoorikaim moment saabus ikkagi hetkel, mil keegi hea inime minust mööda hõljudes kaela peale salli asetas. Nummi!!

Ma tean, et ma olen aastaid kommunikeerinud sõnumit sellest, kuidas ma jumaldan sooja ja kardan külma, aga ma ei osanud arvata, et mul on nii osavõtlikud ja agarad sõbrad-tuttavad  =)

Linnupoeg tänab!

It`s like I see my whole life flashing right before me*

Käisime ka Suurhallis. Saund oli täiesti mööda.

Ma vastavat terminoloogiat ei tunne, aga maakeeli öelduna kõlas see umbes nagu alumise korruse kuri tädi oleks ukse taga koputamas-kaeblemas käinud, mille peale siis volüümi tubli mitu pügalat vaiksemaks keerati ja kõlarid igaks juhuks kardinate sisse mässiti.

Kui saund oleks paigas olnud, oleks see võinud täitsa tibens-tobens paarti olla, sest seda põhilist, mida heaks peoks vaja - ruumi tantsimiseks - oli rohkem kui küll. Jalutasime mitu korda hanereas saali lõpust kiirkõnnis lava ette ja olime isegi somewhat pettunud, et ei pidanudki Sanja ega Sašaga oma koha pärast lavapiirete juures võitlema. See ju nagu ehtsa reivi ja trummibassi peo põhiline koostisosa.

Rahvast nappis ja, riskides saundida inimvaenulikuna, rahvas oli mu meelest tiba imelik ka.
Esimese põhjuseks võisid olla ehk mälestused üle-eelmise aasta Chase and Status`i Tallinna kontserdi sissepääsude juures aset leidnud õudusest.
Teisele tähelepanekule ma põhjendust leida ei oska, aga ühe paraja paraka tekitas see mul küll. No näiteks need tikk-kontsadel gliteraama vaata-mind-ma-olen-kõikide-su-tulevaste-palkade-potentsiaalne-mahalaristaja gruppi kuuluvad silmnähtavalt ülemeigitud neiud, kelle võltsripsmestatud silmadest peegeldus tülpimus. Ma ei ole sellise muusikastiili pidudel taolist kontingenti varem kohanud. Eks see, kui keegi paneb drum`n`bass`i peole jalga midagi, millel on all ükskõik milline konts, räägib juba iseenesest nii mõndagi tema muusikaarmastuse ja tantsulembuse kohta, aga nohh... maitea, kuidagi nukker oli neid vaadata. Samas summa summarum hööritasid nemad end rohkem kui mina, kes ma saundi puudulikkuse tõttu enamus ajast lava peal toimuvat toolidelt jälgisin või joogisabas asjatasin. A võibolla see saundivärk oligi korraldaja poolt taotluslik - mis see rahvas seal tantsuplatsil ikka ringi kaaberdab, ostku jooki parem!

Naiste tualettruumis oli olukord hullem veel. Maitea, kas asi oli nende vanuses (sest minu vanuses ei saa ju asi olla), aga üldjoontes jagunesid nende kleidipildiga mummpea ruumide kasutajad kaheks: suhteliselt adekvaatses seisundis tütarlapsed, kelle jutt oli nii naiivne, et ma ei suutnudki kohapeal ära otsustada, kas mul peaks olema häbi või pigem naljakas ning ennast ülejoonud ja/või -tõmmanud näitsikud, kes polnud enam eriti kõnevõimelised ja suutsid kuuldavale tuua vaid abituid häälitsusi, et vetsukabiinides üksteise asukohta kindlaks määrata.
Järgmisel korral ma ei soovi VIP-piletit, ma soovin VIP-peldikut, aitäh!

Oomaigaad ja see horribaalne žetoonide süsteem, mis kujutas endast olukorda, kus nii jooke kui sööke sai lunastada vaid punaste puukettakeste eest, mida omakorda oli võimalik hankida vaid vastavast putkast. I will not even go there! Nüri elamus!

Eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et kui Chase and Status (või Chase või Status - Eesti on meil ju selline säästukontserdi maa, et kui mõlemat korraga soovid, pead aasta aega iga päev Jõuluvanale kirjutama või Abramovitši armukeseks hakkama, et ta saaks Chase and Status`i sulle päriseks kinkida) uuesti Eestisse peaks tulema, siis kohale ei läheks. Ikka läheks. Lootuses, et see alumise korruse tige vanamutt on vahepeal kuhugi mujale kolinud   =)



*Chase and Status - Flashing Lights

Beginner`s luck a´ la Carry

Algaja õnn Carry moodi käib niimoodi, et kõnnid ühte baari esimest korda elus sisse ja võidad supibufee.

Või siis on see lihtsalt universumi järjekordne abitu katse panna mind kuidagigi tervislikumalt toituma. Siinkohal palavad tervitused kõikidele nendele eile ja täna nahka pistetud vastlakuklitele. Teiega veedetud aeg oli tõeliselt vaimustav!