Erinevalt paljudest teistest taimedest, mille on minu rõdukastidesse oma reisidelt toonud linnud, ja mis mind siis hiljem oma uudsuses ja üllatuslikkuses suuresti rõõmustanud on (ühe kohta pole ka mu isa floristist eks-abikaasa siiani kindel, kes see taim olla tahab), on see avokaadopuu istutatud minu oma pisikeste käekestega. Või siis õigemini meie oma käekestega, sest mitu nädalat peas küpsenud plaani sai kaasatud ka üks armas inimene ja neid avokaadoseemneid on seal mullas tegelikult kaks.
Ma ei teadnud sellest taimest midagi ja ei vaevunud enne istutamist ka taustauuringut tegema, sest arvasin, et nii lampi ikka mingi asi kasvama ei hakka. Kuigi ma väga väga väga tahtsin, et see kasvama hakkaks. Ega ma niisama neid seemneid mitu nädalat kapiääre peal alles ei hoidnud ootuses, et ühte kastidest ruumi tekib. Möödunud sügisest mäletangi ühe vahvaima elamusena just avokaado seemnete istutamist. Imeline, kuidas mingi nii lihtne asi võib nii äge tunduda. Meenub kohe aasta enne seda aset leidnud tasside maalimine, mis samasuguseid emotsioone tekitas. Istutad seda lille või maalid tassi ja... tunned end kohe inimesena! =)
Nagu öeldud, teostasin ma plaani jooksvalt, ilma igasuguse erialase informatsioonita.
Nüüd tean, et asi kavatseb kasvada 20 meetri kõrguseks (püha ISSAND jumal!!) ja kasvatada omale kuni 25-sentimeetrised lehed. Ilmselgelt ootab mind varsti ees kolimine, sest oma avokaadopuud ma ei jäta! =D
Põhjus, miks kõnealune taim minu kastis just täpselt sünnipäevasel päeval kasvama otsustas hakata, pole ilmselt kahjuks sõnum kõrgemalt poolt, vaid hoopis asjaolu, et minu korteris oli sünnipäevale eelnenud kümnel päeval laustroopika. Ja ka sellel on täiesti reasonable põhjus.
Nimelt teostasin ma ühel hetkel oma eluaegse unistuse tätoveeringust. Tätoveerija, kes mulle selle 4 tundi võtnud masterpiece-i korraldas, oli hoolduse koha pealt väga strict (on täiesti muljetavaldav, et sa pead käima 7 x päevas duši all, et asja korralikult puhastada ja seejärel kreemitada!) ja teadis pajatada palju põnevat ka selle kohta, mil moel tätoveeringu paranemine vähem aega võtab. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et sellistel kuudel, mille nimetuses ei sisaldu r-täht, on haavadel suurem oht mädanema minna, pidavat tegelikult olema hoopis nii, et soojadel suvekuudel (v.a. augustikuu, millega pole tõesti mitte midagi peale hakata) paranevad haavad ja ka tätoveeringud siiski palju paremini kui muul ajal ja seda just seetõttu, et haavad saavad õhku ja tuulutust ja rõivad ei hõõru neid.
Kuna ma tahtsin hästi tubli ja korralik olla (no kes ikka sooviks, et esimene tätoveering imelikuks kätte ära läheb), ohkasin mõttes, et küll on ikka kahju, et praegu suvi pole.
Ja siis ma mõtlesin, et wait! - mul on ju radikas täiesti olemas. Radikas, mida ma muidu hardly ever üldse sissegi lülitan, sest minu korter asetseb niivõrd mõnusalt teiste korterite vahel ja tuulte eest peidus, et siin põhimõtteliselt ei peagi kütma. Jah, isegi minusugune soojamaniakk saab talvel pakasega hakkama, kui fliisjakki kannab.
Koju jõudes sai radiaator põhja keeratud. Kraade pakkuda ei oska, aga päris ausalt, minusugune külmavares võib siin vabalt tundide kaupa bikiinide väel ringi patseerida. Ja siis vahetab ta bikiinid muude rõivaste vastu ka ainult sellepärast, et rannarõivad kuluvad muidu ära, mitte sellepärast, et külm oleks =))
Kogu see troopika meeldis aga ilmselgelt ka avokaadodele, kes, nagu ma nüüd siis Wikipediast loen, kasvavadki just vahemerelistes ja troopilistes paikades.
Kogu see troopika meeldis aga ilmselgelt ka avokaadodele, kes, nagu ma nüüd siis Wikipediast loen, kasvavadki just vahemerelistes ja troopilistes paikades.
Ja kuigi igasuguste professionaalsete botaanikute, vahemereliste inimeste ja muidu istutushuviliste jaoks on tõenäoliselt tegemist täiesti tavalise asjaga, vahtisin mina seda varrejuppi esmaspäeva hommikul nagu tõelist ilmutust ja mõtlesin esimese hooga, et misasi see siis nüüd on ja kuidas see siia toimetus.
Siinkohal scrollime kõik üles ja vaatame uuesti tulevast puud.
Amazing.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar