Tore olemise suur miinus on see, et kui peol ära väsides end nahkdiivanile tetriseks paigutad ja unele suikud, hakkavad kõik möödakäijad sulle soojenduseks igasuguseid asju peale tassima.


"Oi, näe, Carry tudib siin, paneme talle teki ka peale."

"Oot, kes see siin on? Carry! Paneme talle midagi peale, siin nurgas võib jahe olla."

"Kuule, Carry magab siin, vaata. Seal rippus üks pleed, oota, ma toon selle..."


Võiks ju eeldada, et hoolitsuse tipp on see, kui vastas asuva analoogdiivani peal asuv analoogtetris ühel hetkel oma une lõpetab, püsti tõuseb, ringi vaatab ja mind selle hiiglasliku tekkide jms kuhila all märgates enda kasutuses olnud villase lina veel kõige ümber keerab, aga ei.
Humoorikaim moment saabus ikkagi hetkel, mil keegi hea inime minust mööda hõljudes kaela peale salli asetas. Nummi!!

Ma tean, et ma olen aastaid kommunikeerinud sõnumit sellest, kuidas ma jumaldan sooja ja kardan külma, aga ma ei osanud arvata, et mul on nii osavõtlikud ja agarad sõbrad-tuttavad  =)

Linnupoeg tänab!