Hommikuti vara on tänavatel kõikse rohkem vaadata. Võinoh, isegi ehk mitte niijubevägavara, aga siiski piisavalt vara, et suurem osa inimesi oleks kusagil kodudes või mujal peidus ja huvitavad detailid tuleksid tänavapildis esile. Või mis esile, kardetavasti midagi eriti põnevat ei leiakski iialgi aset, kui sellel tänaval oleks kell koguaeg päeval kell kaks.

Täna hommikul vara, võinohh, isegi mitte niijubevägavara, aga siiski piisavalt vara, et sellised asjad saaksid juhtuda, sõitsin mööda Estonia ooperiteatrist ja jäin foori taga seisma. Teatri küljel asuvale mustale miniatuursele lavale tassitud suure musta läikiva klaveri taga istus prügikorjaja ja mängis. Klaveritooli kõrval maas lebas peaaegu klaveri mõõtu süsimust kilest prügikott. Ilusasti mängis, näpud käisid väle-väledasti üle klahvide. Tänavad olid tühjad, eriti kedagi polnud kuulamas. Ega vaatamas - see kollaaž oli nurgeline leplikulegi silmale.

Päike sillerdas mööda katuseid ja must must mees lasi sõrmedel üle klahvide liuelda. Ja ma mõtlesin endamisi. Kui topeltkuri on see maailm, kus ka klaverit mängida tuleb, isegi sellise andega, salaja. Isegi, kui on tasuta kätte antud. Istub seal ja mängib sel ajal, kui kedagi pole pahandamas. 

Milline mõttetu raisk.