Sigad ja kägud

Mingid päevad tagasi Krahlis...

Lauri: See eelmise nädala üritus, kuhu sa mind kutsusid - kas see oli sama bänd või?

Mina: Ei-ei, täiesti erinevad üritused.

Lauri: Mis sul on neid mitu või?

Mina: Jaa, Lauri, mul on mitu bändi!

Lauri: Oled mitmebändipidaja!

Kristi: Oh sind bändihoora!



Mõned tunnid hiljem Red Emperorsis oleks võinud vabalt olla minu elu üks tähtsündmusi, kui

a) keegi oleks saanud pildile, kuidas ma sooritasin inimvõimete piire kompava ning igasuguseid füüsika-, gravitatsiooni- ja muid reegleid eirava paigutuse meie lemmikbaari põrandale maalitud Twisteri värvilistel sõõridel ja

b) kui ma poleks selle tagajärjel oma selga niimoodi ära nihestanud, et veel päevi hiljem mõistsin pensionäre pilgust.



Käänulisel koduteel põikasime vägagi pragmaatilistel põhjustel klubisse Plub ja jäime kauemaks kui planeeritud sel lihtsal põhjusel, et dj vaatas alustuseks mulle otsa, mõistis hoobilt, millega tal tegemist on ja küttis mingeid tundmatuid reivilugusid, seejärel vaatas ülejäänd seltskonda ja lasi pesuehtsat rokkmuusikat. Lõpuks aga, kogu muu enne meie tulekut tantsuplatsil näppu viskanud seltskonna haihtumisel klubi kaugematesse soppidesse, pani ta ikkagi peale Euforia. Ja see lugu ei lõppend. Ja ei lõppend ja ei lõppend. Sellise asja kohta võiks vist öelda, et peris kole lugu.
Igatahes jõudsime me Euforia 11. minutil ühisele järeldusele, et eternal limbo in hell võiks vabalt ka selline välja näha. Ehk siis Plubi-põrgu koos kõikide nende äravahetamiseni sarnaste valgete t-särkide, heledate teksade, mustade tänavakingade ja muu sinna juurde kuuluvaga. Ükskord võiks täitsa korraldada mingi sellise võistluse, kus kõik teatud pidude külastajad panevad oma rõivad ja jalanõud ühte hunnikusse ja kes esimesena enda omad uuesti üles leiab, saab viinakoksid või miskit. Ma arvan seda võistlust ikka jätkuks.

Sel ajal, kui meie tantsupõrandal kohalikelt kesklinna kuumimaid muuve maha kopisime, haistis Kevin mõistagi võimalust kellelgi pahaaimamatul "vaba tahet ei eksisteeri" jutuga juhet kokku jooksutada ja haihtus parajal momendil kuhugi eemale mingite suvaliste tüüpide sekka filosofeerima.

Nalja sai palju ja pilte liigagi palju. Logistika oli paigas (Kristi: "Sa võid oma jope ja koti minu kotti panna.") (Lauri: "Natuke vasemale. Ei, paremale. Ei, vasemale. Nüüd paremale. Vasemale, paremale!") ning öine breiktants Vabaduse väljaku äärel peale mõningast harjutamist ja seejärel vabakavale üleminekut niisamuti.

Kristiine keskuseni sain stereot ehk siis pidin kõndima Lauri ühel, Kristi teisel pool, kusjuures kumbki pröökas omi lugusid ja mul peas ketras koguaeg kolmas.
Aga tegelikult on see suisa südantlühestavalt armas, kuidas erinevate meelismuusikastiilidega olendid suudavad leida ühisosa ja olla sõbrad ja üldse. Minu sõbrad on nii ilusad ja nii head  =)