Perfy s/t tänaseks päevaks. Or not.

Seda lugu on raadiotes septembrist saadik päris tihti lastud. Kui autos sõites pool tundi mõnel populaarsemal kanalil püsida, kuuleb raudselt. Alles täna hakkasin aga vaatama videot ja sain aru, suuresti tänu toas olevatele kvaliteetsematele kõlaritele, et refrääni teine rida polegi "Sierra`s gonna come for you", vaid hoopis "See, Heaven`s got a plan for you". Suht marru ajas  =)
Mitte et minu versioon 100% loogiline oleks olnud (kuigi ma eelistaksin iga kell, et Sierra mulle järele tuleks, loogiliselt või ebaloogiliselt), aga lihtsalt see Jumala teema on tiba fuika.

Mu meelest Jumal on nagu mingi needy boyfriend - sina tahad funnida, aga temal, nagu selles lauluski, "on sinuga plaanid". Sina võid ju mõelda, et oo, kui ma nüüd sellest ühest pisikesest takistusest üle saan, tõmbab kõik kursiivist regulari, aga siis astub oodatud Sierra asemel uksest jalgu lörtsist puhtaks kopsides sisse Jumal ja ütleb, et "näkää, not today, ma lubasin Jeesusele, et me hängime temaga natuke - tal on mingi debor praegu peal".

So here`s to all those ravers by heart, kelle tantsuplaane Jumal järjekindlalt sassi ajab:

SHM - Don`t You Worry Child feat. John Martin


Ja ma ei tea, kuidas teiega on, aga vastupidiselt kõikidele eeldustele tekitab see iseenesest armas ja lootusrikas video minus igal vaatamisel aina suuremat ängi. No more Swedish House Mafia. No more February, no more March. Aga sina ära muretse, laps. Küll Jumal midagi välja mõtleb. Juhuu, näpud püsti!

Jäkkk. Jube elamus.

Ma nüüd kuulan seda lugu veelkord. Ja tahan aktiivselt tagasi.

"I`ve been to see them all around the world but nothing is compared to what I`ve seen tonight. But I know that they`re such great individual artists that they`ll be fine on their own. God bless them..."

Koheva sabaga rott!! *

Sain täna maailma kõige vahvama komplimendi.

O: "Mäletad ma ütlesin, et ei suuda üldse aimata, mis sinu peas toimub. Ma sain aru miks see nii on. Ma näen võltsidest/teeseldud asjadest enamasti läbi, kuid sina ei ole võlts vaid oled ehe. Sellepärast sa nii huvitav oledki : ) "

Pärast seda, kui ma olin tükk aega moosipoti näoga nurgas omaette säranud ja sädelenud, kandus vestlus kummalisi radu mööda edasi teemadele nagu "kui Carry oleks lemmikloom, siis milline?" ja "kui efektiivne see naabri Valve siis ikkagi on?", millest viimane ei oma antud hetkel üldse suurt tähtsust, sest meie koridori ja tänava naabrivalve on põssa + tüdruk ja nemad on oma crime stopping efficiency`t juba tõestanud, nii et minu jaoks igapäevane/öine teema. Küll aga valmistas mulle põnevust, et minu isiku puhul tõmmatakse paralleele oravaga. 

Tõele au andes olen ma viimasel ajal ka ise korduvalt end mõtteis mõne obsessiivselt toitu koguva närilisega võrrelnud. Põhjus lihtne - liigun jälle vaikselt sinna taimetoidu poole ära ja sel korral, erinevalt aastatetagusest üritusest, on saadaval nii palju retsepte, mida proovida ja poes määratult palju rohkem taimetoitlastele sobivaid ja vajalikke toiduaineid. Lappan iga päev Sandra Vungi 100% taimset kokaraamatut ja ei suuda ära oodata, millal saan kõiki neid roogasid valmistada. 
Lisaks loen kirjandust selle kohta, kuidas toiduaineid omavahel kombineerida, et saadavatest toitainetest  maksimumi võtta. See kõik on tohutult huvitav ja paneb toitu hoopis teise pilguga vaatama. Üldiselt teavad kõik, et paprika on tervislikum kui liha ja aurutatud on etem kui praetud, aga molekulaartasandil lahti raiutuna avab see silmad ja selle arunatukese ka, mis plastiliinist valmistatud fabrikaattoodetega tegelikult by default juba harjunud on ja neid normaalseks nähtuseks peab.

Nii et kui poodi satun, siis hoidke alt. Te peaksite neid lihaseid nägema, mis mul toidukottide tassimisest tekkinud on. 

Siinkohal tasuks ära mainida, et mulle endiselt jätkuvalt meeldib see variant rohkem, kus keegi teine kokkab terve pajatäie toitu ja minu ülesandeks jääb siis mõnust mõmiseda. Me oleme Brökiga sel teemal ka korduvalt vestelnud, aga ta väidab tänase päevani järjekindlalt, et ei tunne end pliitide ja ahjude läheduses kõige turvalisemalt. Noh, mis siis ikka, mõistame. Mina pelgan ka pannilt pritsivat kuuma õli.

Ja siirad vabandused, et ma sind selle spinati-kartulipudru ja läätsepihvidega ahistan, but it`s for your own good!
(Jep-jep, mina olengi sööginats.)



*Sarjas Seks ja Linn sätestas peategelane juba aastaid tagasi, et orav - see polevat miskit muud kui vaid üks koheva sabaga rott.

Tore olemise suur miinus on see, et kui peol ära väsides end nahkdiivanile tetriseks paigutad ja unele suikud, hakkavad kõik möödakäijad sulle soojenduseks igasuguseid asju peale tassima.


"Oi, näe, Carry tudib siin, paneme talle teki ka peale."

"Oot, kes see siin on? Carry! Paneme talle midagi peale, siin nurgas võib jahe olla."

"Kuule, Carry magab siin, vaata. Seal rippus üks pleed, oota, ma toon selle..."


Võiks ju eeldada, et hoolitsuse tipp on see, kui vastas asuva analoogdiivani peal asuv analoogtetris ühel hetkel oma une lõpetab, püsti tõuseb, ringi vaatab ja mind selle hiiglasliku tekkide jms kuhila all märgates enda kasutuses olnud villase lina veel kõige ümber keerab, aga ei.
Humoorikaim moment saabus ikkagi hetkel, mil keegi hea inime minust mööda hõljudes kaela peale salli asetas. Nummi!!

Ma tean, et ma olen aastaid kommunikeerinud sõnumit sellest, kuidas ma jumaldan sooja ja kardan külma, aga ma ei osanud arvata, et mul on nii osavõtlikud ja agarad sõbrad-tuttavad  =)

Linnupoeg tänab!

It`s like I see my whole life flashing right before me*

Käisime ka Suurhallis. Saund oli täiesti mööda.

Ma vastavat terminoloogiat ei tunne, aga maakeeli öelduna kõlas see umbes nagu alumise korruse kuri tädi oleks ukse taga koputamas-kaeblemas käinud, mille peale siis volüümi tubli mitu pügalat vaiksemaks keerati ja kõlarid igaks juhuks kardinate sisse mässiti.

Kui saund oleks paigas olnud, oleks see võinud täitsa tibens-tobens paarti olla, sest seda põhilist, mida heaks peoks vaja - ruumi tantsimiseks - oli rohkem kui küll. Jalutasime mitu korda hanereas saali lõpust kiirkõnnis lava ette ja olime isegi somewhat pettunud, et ei pidanudki Sanja ega Sašaga oma koha pärast lavapiirete juures võitlema. See ju nagu ehtsa reivi ja trummibassi peo põhiline koostisosa.

Rahvast nappis ja, riskides saundida inimvaenulikuna, rahvas oli mu meelest tiba imelik ka.
Esimese põhjuseks võisid olla ehk mälestused üle-eelmise aasta Chase and Status`i Tallinna kontserdi sissepääsude juures aset leidnud õudusest.
Teisele tähelepanekule ma põhjendust leida ei oska, aga ühe paraja paraka tekitas see mul küll. No näiteks need tikk-kontsadel gliteraama vaata-mind-ma-olen-kõikide-su-tulevaste-palkade-potentsiaalne-mahalaristaja gruppi kuuluvad silmnähtavalt ülemeigitud neiud, kelle võltsripsmestatud silmadest peegeldus tülpimus. Ma ei ole sellise muusikastiili pidudel taolist kontingenti varem kohanud. Eks see, kui keegi paneb drum`n`bass`i peole jalga midagi, millel on all ükskõik milline konts, räägib juba iseenesest nii mõndagi tema muusikaarmastuse ja tantsulembuse kohta, aga nohh... maitea, kuidagi nukker oli neid vaadata. Samas summa summarum hööritasid nemad end rohkem kui mina, kes ma saundi puudulikkuse tõttu enamus ajast lava peal toimuvat toolidelt jälgisin või joogisabas asjatasin. A võibolla see saundivärk oligi korraldaja poolt taotluslik - mis see rahvas seal tantsuplatsil ikka ringi kaaberdab, ostku jooki parem!

Naiste tualettruumis oli olukord hullem veel. Maitea, kas asi oli nende vanuses (sest minu vanuses ei saa ju asi olla), aga üldjoontes jagunesid nende kleidipildiga mummpea ruumide kasutajad kaheks: suhteliselt adekvaatses seisundis tütarlapsed, kelle jutt oli nii naiivne, et ma ei suutnudki kohapeal ära otsustada, kas mul peaks olema häbi või pigem naljakas ning ennast ülejoonud ja/või -tõmmanud näitsikud, kes polnud enam eriti kõnevõimelised ja suutsid kuuldavale tuua vaid abituid häälitsusi, et vetsukabiinides üksteise asukohta kindlaks määrata.
Järgmisel korral ma ei soovi VIP-piletit, ma soovin VIP-peldikut, aitäh!

Oomaigaad ja see horribaalne žetoonide süsteem, mis kujutas endast olukorda, kus nii jooke kui sööke sai lunastada vaid punaste puukettakeste eest, mida omakorda oli võimalik hankida vaid vastavast putkast. I will not even go there! Nüri elamus!

Eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et kui Chase and Status (või Chase või Status - Eesti on meil ju selline säästukontserdi maa, et kui mõlemat korraga soovid, pead aasta aega iga päev Jõuluvanale kirjutama või Abramovitši armukeseks hakkama, et ta saaks Chase and Status`i sulle päriseks kinkida) uuesti Eestisse peaks tulema, siis kohale ei läheks. Ikka läheks. Lootuses, et see alumise korruse tige vanamutt on vahepeal kuhugi mujale kolinud   =)



*Chase and Status - Flashing Lights

Beginner`s luck a´ la Carry

Algaja õnn Carry moodi käib niimoodi, et kõnnid ühte baari esimest korda elus sisse ja võidad supibufee.

Või siis on see lihtsalt universumi järjekordne abitu katse panna mind kuidagigi tervislikumalt toituma. Siinkohal palavad tervitused kõikidele nendele eile ja täna nahka pistetud vastlakuklitele. Teiega veedetud aeg oli tõeliselt vaimustav!

Maailma parim. Film siis seekord.

Vaatasime muuvinaiti raames üht filmi, mille kohta mina olin internetiavarustest vaid ülivõrdes kommentaare märganud ja mis mu eksi eriti huvitas põhjusel, et väga paljud tema tuttavad, kaasa arvatud nii tema ema kui ka tema parim sõber, kes ometigi on niivõrd erinevad isiksused, on sellest vaimustuses.

Ma ausaltöeldes ei oodanud eriti midagi peale selle, et oleks lihtsalt enam-vähem film. Tundub, et kui oled 30 ja parajalt filme vaadanud, siis no mida uut sealt ikka enam tulla võib eksole...

Kuid tõesti-tõesti. Ma ei ütle rohkem midagi, kui et universaalseimalt perfektse filmi staatusele kandideerimises kõnealusele linateosele ilmselt vastast ei leidu.

Ja seda ütlen ka, et kui downloadimisega vahele jääte, siis it was well worth it!

The Intouchables

Empaatiavõimega on meil kõik korras

26. jaanuar, Australia Day pidustused.

Kristi (kurva häälega): "Ma olen vist oma telefoni ära kaotanud."
Mina (võtab taskust telefoni ja lennutab selle elegantse spinniga mööda põrandat kuhugi Paolode selja taha): "Ära ole kurb. Näe - nüüd on minu telefon ka kadunud!"

Jap. Korras kõik   =D

What an awesome awesome night that was. Must love Australia.

Unistused ei sure!

Reedel toimusid ühed matused. Kõlab kummaliselt, aga mulle täitsa meeldis. Inimesed jagasid üksteisega kadunukesest lõbusaid seiku, rääkisid naljakatest juhtumistest, mis temaga koos aset leidnud. Eks neid oli ka üksjagu. Tuletati meelde, milline inimene ta oli ja mida meeldejäävat ning tsiteerimistväärivat kellelegi elu jooksul ütles, kuidas asju ajas ja keda tropiks pidas  =)

Lahkunu kohta koostatud voldikust leidsin tema teoste loetelude vahelt ühe Rooma luuletaja mõttetera: "Sa võid looduse hanguga kõrvale heita, kuid ta tuleb tagasi ja lahvatab võidule läbi su rumala põlguse." (Horatius Quintus Flaccus)
Ütlus oli küll mõeldud illustratiivseks vahepalaks maaparanduse kohta, mis oli üks lahkunu meelisteemasid, kuid mind pani see mõtlema, et kas ka mitte iga inimene, indiviid, pole justkui omaette ökosüsteem oma unikaalse loodusega, millega ei tasu jamada? Ma ei kujuta ette, et see konkreetne inimene oleks olnud keegi teine, pannud kokku mingeid muid sorti raamatuid või üleüldse tegelenud millegi sellisega, mis poleks teda tõeliselt inspireerinud ja innustanud või jätnud ütlemata öeldu või olemata see, kes ta oli. Ja mitte ainult sel põhjusel, et meil oleks siis matusel igav olnud, vaid seetõttu, et taolise inimese lahkumine ei ole niivõrd traagiline, sest teadmine sellest, et ta elas oma elu nii nagu talle meeldis, muudab olukorra talutavamaks. Et see vihmamets tahtis olla vihmamets ja see tal ka õnnestus ilma, et keegi oleks üritanud teda maha raiuda. Hoopis traagilisem oleks olnud olukord, kus talle oleks terve elu närvidele käidud teiste inimeste ettekujutustega sellest, millega ta peaks raamatute kirjutamise asemel tegelema või milliseid raamatuid ta peaks kirjutama või mis teda huvitama peaks või mida iganes.

Minu lemmikosa voldikust oli aga lõiguke selle kohta, millisest veel kirjutamata raamatust lahkunu unistas ja kuidas ta teadis kahjuks ette, et tema seda kunagi lugeda ei saa. Lõigu lõpus suuremas fondis sõnad: Unistused ei sure!

Ma väga loodan, et just täpselt nii see ongi, sest ühe inimese unistuste täitumine aitab kaasa ka teiste omade teoks saamisele, nii otseselt kui kaudselt.

Pakume psühhopaate!! Kiire!

Carry: "Ära anda Psühhopaat. Pikkus 179 cm, laius 41 cm, kaal 82 kg. Reageerib nimele Kuule. Võib kohati käituda agressiivselt ning laskuda verbaalsetesse liialdustesse. Armastab mängida, eriti tunnetega. Sööb kõike, lemmikroaks on tasuta õlu. Premeerida saab taaraga. NB! Sobib koduloomaks vaid äärmuslikult kannatlikele."


Kristi: 'Ära anda Psühhopaat 2. Pikkus 185, laius 49, kaal umbkaudu 90 kg. Reageerib häältele. Võib jätta väga sõbraliku ja asjaliku mulje, kuid mõne aja möödudes tulevad välja kahepalgelisus/bipolaarsus ning skisofreenilised isikuomadused. Armastab ravile saatmisi. Joob kõike. Vihkab usklikke. PS! On võimalik saada ka emast, kuid teistsuguste mõõtudega ja mõningate erinevustega.''


Lisaks eeltoodule on enampakkumisel ka üks väga eriline paar psühhe, kes komplektis töötavad kui perpetuum mobile. Asjatundmatu käitlemise korral võimelised tekitama piisavalt segadust ja lõputult küsimusi. Kuna mõlemad eksemplarid on äärmiselt võimekad, ei saa me neid kahjuks eraldada inimestele, kes pole läbinud vastavat psühhopaatidega suhtlemise ABC koolitust. Oskusliku suunamise praktikumi läbinud isikud on pakkumisel eelisseisus.

Huvilistel esitada notariaalselt kinnitatud diplomite koopiad koos pakkumise summaga kinnises ümbrikus jaanuarikuu lõpuks minu või Kristi kätte. Pakkumiste tulemused tehakse osalejatele teatavaks 1. veebruaril 2013. 

You manage this, you a superstar!

Reedel käisime põssaga kihvaoperatsioonil. 13-sentimeetristest kihvadest tehti kolmveerandtunni jooksul 6-sentimeetrised. Protseduuril endal pikemalt ei peatuks. Kui siis vaid sellel, et sain sigade osas jälle palju targemaks. Näiteks kas teie teadsite, et:

* sea kihv ei ole samast materjalist nagu inimese hammas, vaid tegemist on hoopis luumaterjaliga

* sigade anesteesia on üks keerulisemaid üldse - vetarst nägi kurja vaeva, et saada mu väike seatibu kõigepealt sügavasse tukkumise staadiumisse (päris magama ta ei jäänudki) ning hiljem, et saada ta jalule (võttis aega 2 tundi).

Kui nii mõnigi sõber enne kõnealust oppi mainis, et küllap saab uimane siga naljakas olema, siis tegelikkuses oli asi naljast kaugel ja kui ma notsut seal vetkabineti eesruumis porivaibal juba teist tundi ühelt küljelt teisele rullisin ja teda kuidagi püsti ei saanud, oli vahepeal hoopis õudne. Et äkki nüüd jääbki nii. Ja et miks ta oma tagumisi jalgu nii ebardlikult hoiab. Ja et äkki ta süda ei pea sellisele pingutusele vastu. Jne, jne, jne.

Lõpuks saime ikka koju ja esimese jalutuskäigugi oleme juba ära teinud. Tagumised jalad on ikka veel nõrgakesed ja toas ei meelita teda ka eriti toiduga seonduvad doggy brain trainer mängud, mis muidu on ta lemmikud, aga õues tuustis küll ringi nagu polekski midagi olnud  =)

Kuna kihvade lühendamise käigus vaadati üle ka kõik teised põssakikud, ja leiti hambakivi, soovitas hambaarst pärast seda, kui oli kivi eemaldanud, kodus edaspidi sea hambaid pesta. Eks ma olin varem kuulnud, et mõned inimesed pesevad oma koerte hambaid, aga teades Rafi põikpäisust ma isegi ei kaalunud seda võimalust kunagi tõsiselt. Aga kuna hambakivi eemaldamine ei olnud põssakale üldsegi rohkem meeltmööda kui kihvade lõikamine, mõtlesin, et noh okei, kumb on hullem, kas proovida ta hambaid pesta ja valmistada talle sellega meelehärmi või käia aeg-ajalt teda uuesti üldnarkoosi alla panemas. Viimane ei olnud option.

Seega täna õhtul otsustasin proovida, kuidas Rafi sellesse hambapesuvärki suhtub. Hambapasta tuubil oli kasutusjuhend ja sõna "poultry" ehk siis viide sellele, et pasta on kanamaitseline. Kahtlane. Maitea, kui mõttekas on teha loomadele söögimaitselist pastat. Samas Rafi puhul ilmselt läheks piparmündi maitse täpselt samamoodi loosi, nii et vahet pole.

Valisin momendi, kui notsu oli kõige sügavamas võimalikus unestaadiumis ja ronisin talle näppupidi lõugade vahele. Kui esimeste sekunditega midagi ei juhtunud, arvasin juba, et juhhuu, õnnestubki. Aga siis ühtäkki jõudis vist Rafini informatsioon, et midagi toidumaitselist on kusagil liikvel ja ise veel unes olles sõi ta kogu pasta lihtsalt ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidi hambahari äärepealt järgi minema.

Hea küll. Teisele katsele. Uus pasta ja uuesti sigade hambumust avastama. Seekord aga ei kulunud vist ühte sekunditki kui Rafi juba harja kallal oli. Ise ikka veel mõnusasti leboasendis. Nagu möödaminnes hävitab hambaharju. Järgnev nägi välja nagu lõik Ameerika Naljakaimatest Koduvideotest - 53-kilone tüdruk kaklemas 65-kilose seaga hambaharja pärast. Kusjuures notsul oli kindel plaan hambahari nahka pista. Lõpuks päästsin harja ja kuna ma polnud kindel, mitu doosi pastat üks loom ööpäeva jooksul ära võib süüa, otsustasin järgmise harjutuskorra pühapäeva peale lükata.

Homme siis paistab. Aga üht ma ütlen, kogu selle tänase madistamise peale - kui see pasta tuub saab tühjaks enne kui siga hambapesu ära õpib, siis vist pole mõtet erilisi lootusi hellitada. Ja veel - veterinaarhambaarst vist ei arvestanud sigade söögiarmastusega. Päris ausalt, see on nüüd küll üks asi, mille õnnestumisse on mul 0% usku, vähemalt kahel käel teostatavana. Aga eks näis.

Küziin džõukss

Hea sõber / kunagine peigmees msn-i vestluse lõpetuseks, mille sisuks suurelt osalt oli minu püüd panna teda burkside asemel midagi keresõbralikumat sööma:

Mocca ütleb:
i told u and gave you my word
always around
and obeying
so, i will do it
even i don't know what to cook.. i only have one tomato 
  but i will cook it to keep my promise


Järeldus: Eesti meeste enneaegse suremuse vähendamiseks vajame rohkem tigedaid naisi, kel pudrunui ühes ja külmutatud köögiviljapakk teises käes  =)

I am. The Inspiration for Your Dreams.

- "Oi ei ma ei suuda!"
- "Misassssja sa räägid seal?"
- "Ma sonin."
- ????
- "Ma nägin sellist unenägu praegu, et me sõitsime autoga ja sina andsid gaasi ja vahetasid käike ja mina keerasin rooli. Üldse ei tulnud välja see asi. Ma pidin püksi kusema!!!!"

Ei ole isegi Unenägude Seletajat vaja.

Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki

Juba teist korda ühe aasta jooksul suutis näitetrupp Kolgalt üllatada. Seekord siis Kirjanduslikul kolmapäeval Tallinna Kirjanike Maja saalis ühiskonnakriitilise (jah, võib nii öelda küll) etendusega Jagatud. Ning taas kord olime sunnitud tõdema, et (kooli)noored, kes näitlevad asjaarmastuslikel kaalutlustel, teevad seda kohati kordades sümpaatsemalt kui väljatreenitud elukutselised.

Ümberjutustusel, mõistagi, mõtet pole, kuid väikesel mõtisklusel ehk ikka. Kogu selle reaalsust halastamatult kuid stiilselt pilava tüki lõppeks jäi mõneti ootuspäratult kõlama aegade ja kommete jätkuvuse printsiip. Et Facebook on ikkagi peegeldus päriselust. Kes on päriselt vahva, selle toredatest tegemistest on ka teistel põnev lugeda. Ja tüütused jäävad tüütuks ka suhtlusportaalides. Tulihingelised kosmeetikabrändide austajad ja kõik teised kaaskodanikke oma subjektiivsest seisukohast ülimalt olulisena näiva infovooluga uimaseks tümitajad, ülejagajad, ülelaikijad, ülekommenteerijad ning lõpuks, minu absoluutse lemmikgrupina - ülemõtlejad ja ülekritiseerijad - terve müriaad lõputut kirjanduslikku ainest pakkuvaid tegelasi. Tee ainult arvuti lahti ja kuula. Täpselt seesama Feisspukk toimus ju ka B.F. ehk enne Facebooki ajastut, lihtsalt mitte nii kiirelt ja kontsentreeritult. Kuigi natuke muidugi on vahe sees küll, et enam ei pea mööda linna oma laialaijagatud heliplaate kokku korjamas käima, sheeri mussi palju tahad.


Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki ei ole minu põlvkonna inimesi muidugi vaja veenda, see oleks meie jaoks pigem huumor, kuid väikesed ootamatud kinnitused veenavad milleski siiski. Mind veenis terve etendusele eelnenud nädala jooksul meie "küla" inimeste reaktsioon põssa ja selle tüdruku, keda ta jalutamas käib, kodutänavaile naasmisele. Selliseid nägusid ja reageeringuid oma kandi inimestelt, keda on palju, kuid kellest peaaegu keegi ei ole mul Facebookis, ei oleks ma pärast vaevalt pooleteise kuu pikkuseks veninud "suvelaagrit" teises Tallinna piirkonnas osanud oodata. Vat see oli real-life Facebook!
Seda armsalt ehedat rõõmu taaskohtumise üle ning eestlasliku "mul on kuri kahtlus, et asjad on nii, aga kelleltki küsida ka ei julge" peaaegu käega katsutava paine momentaalset haihtumist ümbritsevasse õhku ei anna eriti võrrelda. Või oot, annab ikka.

Kui suhtlus oleks valuuta, siis kakskümmendviis laikki võrdub üks kergendusohe ja saja smaili eest saate ühe päriselu-muige. "Oi kui tore!" kõlab nagu pai ja endise tigedalt sajatusi pritsinud vanema härra asemele ilmunud emalikult naeratav vanapapi mõjub nagu oleks just Jeesust näinud. Päriselu - me Like!

Today was a perfect day

Eks ta nii kipub olema, et kõige lahedamad häppeningid kujunevad just täiesti rändom ettevõtmistest. Seekord sai kõik alguse sellest, et neljapäeval käis üks mu überlahedatest sugulastest Tallinnas August Hundi kontserdil ja ööbis pärast minu pool, kuna ta ise elab kohas nimega Kolga ja sinna öösiti busse väga ei lähe. Aga isegi kui läheks, siis überlahedaid sugulasi majutame ikka igal ajal rõõmuga. Enne-und tšit-tšäti jooksul käis tema jutust läbi lausejupp "etenduse proov", lähema pärimise tulemusena selgus, et neiu astubki täitsa ise näitlejana üles. Trupis nimega Kolga Kohalikud Emigrandid, etenduses nimega Tsirkus.

Mulle tundus see asi põnev, seda enam, et ma ka Kolgasse kunagi varem sattunud polnud. Uurisin ääri-veeri, et eip tia, kas väljapoolt ka publikut ligi lastakse. Ja nii ta läks, et järgneva paari minuti jooksul oli otsustatud, et mina lähen seda etendust vaatama kindlalt, iseasi, kas keegi veel kaasa tuleb. Tulid küll.
Aga enne veel, kui me Triinu ja Kareliga Leesi rahvamaja poole teele asusime, õnnestus meil ühe teise, nime poolest sugulase, aga positsiooni poolest muud sorti tegelasega, reede hilisõhtul autol nii õnnetult rattaid vahetada, et miski mutri küljest tuli miski tükk ära ja jäi miski poldi külge kinni, nii et me pidime juba lahtikeeratud rattad alla tagasi monteerima ja hommikul oli teokiirusel sõit lähimasse remonditöökotta... mis oli suletud. Ka järgmine oli suletud. Ja nii edasi ja nii edasi. Rehivahetuspunktist, mis asub mul praktiliselt maja kõrval, öeldi, et beib jou, me su rehvid vahetame kohe ära, aga tšeki biiti, selle murtud poldi jaoks pead sa siiski töökoja leidma. Ja nii ma siis tiirutasingi mööda Kristiinet ringi ja üritasin mälus sobrades meelde tuletada kõiki neid arvukaid autoteeninduspunkte, mida muidu tundub kui seeni pärast vihma olevat, aga mis lähemal inspekteerimisel osutusid kõik autopesulateks või suletuteks. Kuni siis ühes Räägu tänava alguses asuvas töökojas tehti kõik hopsti korda ja oldi selle kõrvale veel sõbralikud ka, mitte taolise üleoleva suhtumisega, nagu autoremonditöökodades vahel kohata võib, kui seal töötavad inimesed näivad arvavat, et ühe asja kellestki teisest palju paremini teadmine ja oskamine annab neile piiramatu õiguse ülbitseda.

Ühesõnaga, laupäev algas siis niimoodi, et esimene kolmveerand tundi oli kerget paanikat, sest ma juba harjutasin end vaikselt mõttega, et äkki me ei jõuagi kella kuueks Kolgale, lõpuks aga läks kõik superhästi, sest lisaks probleemi kiirele ja igati viisakale lahendusele leidsin omale lõpuks ka sellise töökoja, millele püsikundeks hakata.

Tee Kolgale ja sealt edasi Leesile oli algusest peale läbinisti Triinu ja Kareli nutitelefonide etteaste, kuna minu väljaprinditud ja allajoonitud selgitus-kirjeldus selle kohta, kuidas kohale jõuda, põlati üldise pimeneva taustvalguse tõttu ära. Nutikaga pidavat oluliselt lihtsam ka olema. Olgem ausad, eks ta oligi. Kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et kui inimene liiga mugavaks muutub ja oma aju standby peale lülitab, et nutitelefonil kõik töö enda eest ära lasta teha, siis ühel hetkel, kui sellel nutitelefonil näiteks aku peaks tühjaks saama või Google maps segast paneb, on segadust oi kui palju. Aga kohale me jõudsime.

Ma peaaegu soovin, et see teekond oleks olnud üks paras õudus, et ma saaksin järgmist lõiku alustada mõttega sellest, kuidas see etendus oli kõike seda väärt. Tegelikkuses oli teekond Leesi rahvamajja vahva ja etendus ületas igati meie kõikide ootused. Ma ei ole aastaid, AASTAID, näinud ei teatris, ei ooperis, ei kusagil mujal midagi nii siiralt head. Kogu asja võtab kokku vist kõige paremini Triinu kommentaar etenduse lõpus: "Nii. Nüüd buss alla ja mööda Eestit tuurile." Või siis minu üksainuke kommentaar keset etendust (sest rohkem kommentaare lihtsalt ei raatsinud etenduse ajal teha, et miskit kahe silma vahele ei jääks) ühe esitatud loo peale: "See oli nüüd parem kui Tanel Padar".

Etendus olgu siis öeldud, koosnes peaasjalikult sellest, et lauldi ette riigihanget. Ja kui juba minu sõbranna Triin, kes üldiselt on äärmiselt opinionated ja kellele on päris keeruline meele järele olla, suurte säravate silmade ja hiiglasliku naeratusega saalist lahkub ja ühtegi negatiivset aspekti välja tuua ei oska, siis hell, it`s a good play!! Ma ise pole ka tükk aega nii palju nii järjest naeratanud. Vahepeal lõid põsed tiba krampi ka kogu sellest naeratamisest, aga who cares. Tore oli!

Ei hakka eraldi ühtegi näitlejat välja tooma, sest kõik olid absoluutselt fantastilised. Võibolla oli iva selles, et see oli ühekordne etendus ja nad ei teinud seda raha pärast. Võibolla olid autori mõttelennud kõrged. Võibolla oli tegemist lihtsalt kamba väga andekate inimestega. Ma ei tea ja ei ole ka mõtet seda pikalt-laialt lahata, sest see ei muudaks asjaolu, et see on nüüd tõesti see etendus, mida tuleks mängida rohkem kui üks kord ja rohkematele inimestele kui Leesi rahvamajatäis. Mul siiani ei olnud oma lemmikteatrit, aga nüüd on. Ja minu poolest võiksid nad oma etendusi kasvõi Vasknarvas mängida, ma läheks ikka kohale. Ja Triin ja Karel samamoodi.

Pärast etendust tuli Triinul mõte, et kuna me kevadisel väljasõidul OKO restorani löögile ei pääsenud ja pidime leppime "selle teise mereäärse restoraniga", mille nime me keegi ei mäleta ja kus toidud ei olnud midagi märkimisväärset, siis seekord, kuna me juba nagunii nii lähedal asume, võiks OKOs ju ära käia. Ja ka see kolmas laupäevane jooksvalt sündinud idee oli oma teostuselt kõike muud kui lame või ebahuvitav. Lõbus sõit mööda pagan seda teab mis maakonna käänulisi teid, imearmsad majakesed ja hooned siin-seal teede ja maanteede ääres ning lõpuks see paljukiidetud OKO (mis oli nii oma sisustuse kui valgustuse kui teeninduse kui kokakunsti poolest kõiki neid kuuldud kiitusi väärt), kust Triin leidis eest päeva kala, mis oli väidetavalt kõige parem asi, mida ta elus üldse söönud on ja mina sain kõige paremat crème brûléed, mida ma elus üldse söönud olen, pani ülivõrretega iseloomustatavale päevale ülivõrdelise punkti. Ehk siis kõik me kolm jäime kõigega väga-väga rahule.

Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin, et selliseid päevi oleks rohkem, sest see oli täiesti outstandingly fabulous ja nagu Triin ütles: "endorfiinid on laes, noh". Psühholoogid räägivad, et liiga palju positiivset stressi ei pidavat ka hea olema. Ainult üks asi oligi, mis seda läbinisti pöörfi päeva ehk tiba vähem pöörfiks muutis. Pilti oleks võinud teha. Oleks visuaal kauem säilinud.

Uskumatult ilus päev oli. Aitäh.

Sellesuvise puhkuse esimene pool möödus linnas. Küll mitte täielikult pealinnas, sest ühel hetkel jõudis kätte see päev, kui oli vaja teha undercover-Tartusse ilmumine, et Leenut tema sünnipäeva puhul üllatada. Kuna esialgne plaan oli ilmuda kingi ja lilledega Leenotška akna alla ikka pigem hommikupoole päeval ja puhkuse ajal päris öösel tõusta ka ei viitsinud, et siis Tallinnast Tartu poole kolistama hakata, sai Kariga kokku lepitud, et jõuan juba eelmisel päeval, kulutan vahepealsel ööl tema elutoa diivanit ja et vbla, kuna käimas oli parasjagu armastusfilmide festival, läheme natuke kinno ja kohvikusse ka. Aga et võtame mõistlikult ja läheme korralikult õigel ajal koju tudile. Järgmine päev ikkagi tegudepäev and all. Nagu arvata võis, lõppes see sellega, et "õige aeg" küll jõudis, aga enne seda jõudis Kar mulle kõik Tartu uued kohad ära tutvustada, mina kõik vähegi kummalisemana tunduvad uued joogid ära degusteerida ja Karin mind (või mina Karinit - kes seda nüüd enam mäletab) NOTT`is meie seltskonna meessoost isikute hämmingus pilkude saatel valsile kutsuda (või oli see nüüd fokstrott hoopis).

NOTT-i jõudsime välja ka järgmisel ööl, kui üllatusest ikka veel keeletu Leenu ja co-ga ülimaitsvaid roogi pakkuvast kebabikohast edasi siirdusime. Tegelikult oli meil grandioosne plaan sinna tARTuFF`ile ka ikkagi jõuda, aga ükski algusaeg ei klappinud kahjuks meie seltskonna mõnusa äraolemisega endises pitsarestoranis (okei-okei, mille ajast määrava enamuse mina hoopis õues, telefon kõrva ääres, G-ga juteldes ringi patseerisin) ega mujal. "Mujalitest" meeldis mulle vast isegi kõige rohkem sünnipäevalapse enda pleiss. See puumajade romantika minust vist ükskord ikka võitu saab... Nagiseva puust keerdtrepiga ei anna eriti ühtegi ilmetut isikupäratut paneelmaja kivitreppi võrrelda. Ja need laudpõrandad ja puha... Äärmuslikult nunnu.
NOTT`is oli üllataval kombel neljapäevasel õhtul täpselt sama palju noori inimesi kui kolmapäevasel. Suvevaheaja värk ilmselt. Või siis filmifestivali värk. Nii umbes poole kahe paiku öösel lisandus neile ja meile veel üks, kes oli otse ja omadega Tallinnast. Võiks isegi öelda, et otse töölaua tagant. Ütleme nii, et teist sellist "ah sa kavatsed seal Tartus veel täna öösel ka olla jah? mul on kange õlle isu. ma tulen ka sinna." tegelast ma peale enda vist rohkem ei tea =)

Hommikune peojärgne Tallinna poole sõit - eksprompt-tegelane nr. 2 oli ju ikkagi vaja tööle saada - ja kõik need jutustamised ja teooriatamised jäävad meelde aastateks kui mitte aastakümneteks. Ja muidugi terve Leenu sünnipäev(aöö) ja selle ettevalmistus. Need on need hetked ja päevad, mille nimel tasub.

Pärast pidevat planeerimist-korraldamist-organiseerimist pääsesin lõpuks ikka Saaremaale ka. Eriti vahva oli muidugi asjaolu, et nädalavahetuseks liitus minuga ka Veronika. Esimese Saaremaa-õhtu veetsime klubis Diva ootamatult okei muusika saatel laineid lüües ja uute tuttavate seltsis Kuressaare erinevaid 24h toidukohti läbi kammides. Kui välja arvata asjaolu, et see toit, mille kasuks ma lõpuks, pärast pikka vaagimist, otsutasin, jäi kvaliteedilt pigem sinna skaala madalamasse otsa, oli igati vahva õhtu.

Taasiseseisvumispäeva tähistasime eriti pika ja dekadentsliku lebohommikuga (loe: päevaga), mille oluliseks koostisosaks olid vanaema küpsetatud imemaitsvad pannkoogid vanaisa mesilaste meega päikesest soojaks köetud imearmsal verandal vaatega kõigele sellele, mille peale mõtlemine praegu võib juba öelda, et nostalgiat tekitab =)
Kui õhtu juba sealmaal oli, et öö oli lähedamal kui päev, siirdusime minu Kuressaare kesklinna lemmiklounge`i Chameleon ning seejärel suvalisse tallu keset Muhu saart toredate rõõmsate laulvate ja minutis keskmiselt 2 nalja viskavate inimeste seltsi. Muuhulgas saime me Veronikaga teada, mis vahe on Prantsuse kohupiimakoogil ja Eesti kohupiimakoogil ning kuidas me pärast ühist tähistaevavaatlust kõrvaltvaatajatele paistame: "Tulid sisse, näod olid sellised ees nagu pillimees oleks näppind".

Tagasisõit suuremale saarele toimus läbi seinana ümbritseva udu, mis oli kohati nii tihe, et sõitsin maanteel 40 km/h. Ja hea oligi, sest ühel hetkel ronis tee kõrvalt kraavist välja hiiglaslik põder ja kappas üle tee. Aegluubis. Ma ei olnud kunagi põtra live`is näinud. Sain ruttu pidama ja vahtisin suu ammuli. Klohmisin uimerdava sõidustiili peale magama jäänud Veronikagi üles, ta nägi ka mingit osa põdrast. Übersürr oli. Korraks mõtlesin selle peale, mis siis oleks saanud, kui ma oma võimete ja udu piiril oleksin sõitnud. Sellest mõttest ei läinud vähem sürrimaks.

Pühapäev algas metsakrossiga ehk siis metsa sees toimuva autosõiduga, mille lõppsihtpunkt oli siiski Kuressaarde välja jõuda, aga vahepeal natuke ära ka eksida. Ajalugu on näidanud, et nii on fun. Ja ajalugu kordas end.
"Caroliina, ma ei tea, kus me oleme ja mis see on, mida me teeme, aga see on täiega lahe!!"

Üpris varsti pärast seda, kui Veronique tagasi pealinna ja töökohustuste manu suundus, saabusid pooleldi juhuse tõttu meie tallu ööbima kaks sugulast, kellega ma polnudki varem kokku puutunud. Tuli välja, et megalahedad sugulased on. Mina olen täiega rahul, et alati ei lähe kõik asjad nii nagu esialgu planeeritud =)
Hängisime ja trippisime mitu päeva, külastasime omakorda uusi sugulasi ja jäime ellu Pritsumaja-nimelises söögikohas, kus pakutav Caesari salat teeb silmad ette igasugusele muule kräpile, mida mulle varem toidu pähe on üritatud serveerida. Ja ka see oli tegelikult vahva. Seltskonnast tõesti oleneb palju! Läheb raudselt kordamisele!

Kui tibud linna poole läinud, jõudsin mõnulemise ja õhuvannide vahepeal ära käia ka Kuressaare ainukeses kinos nimega Diva, mis mitte ainult ei tegutse ööklubiga samades ruumides vaid mille tarbeks ööklubi diivaneid vähemalt tolleks kinoõhtuks, kui mina sinna sattusin, ümber ei positsioneeritud. Film oli suht jama, aga ma täiega kaifasin seda teistsugust kinokeskkonda. Et istekohad ei olnud otse ja et diivanite lähedal siras peen baar, kust oli võimalik ka seansi ajal luristamiseks soetada midaiganes.

Ilmataat soosis minu puhkust täiega. Niipalju, kui ühelt Eesti augustikuu lõpu ilmalt eeldada võiks, niipalju ka anti.
Viimasel päeval, mis oli erakordselt päikeseline, võtsin ratta ja sõitsin nii kaua ja nii kaugele, kui koivad vähegi jaksasivad. Ja need jaksasid ikka päris palju kaugemale kui kodus teleka ees trenažööril. Vana tarkus, et trenn tuleb lõbusaks muuta, kehtib siingi. Või siis tegelikult mitte, sest trennist oli asi kaugel. Puhas lõbu.
Saaremaa metsas ja põldude vahel külateedel päikese käes rattaga ringiukerdamine - see ongi minu spaa. Midagi meelikosutavamat on raske ette kujutada. Võib ju mõelda küll, et mis seal siis ikka niiväga on, aga kui ikka iga rohukõrs ja mullakamakas naeratama paneb, siis midagi ikka on ;)

Meenutades Veronika rõõmsat nägu ja seda, kuidas mul endal lihtsalt puhtast õhust ja linnulaulust ja päikesepaistest suunurgad ülespoole tõusid, on selgemast selgem, et
This place makes people genuinely happy.

Ja mis mulle veel selle saare, eriti maapiirkondade, juures meeldib... Müra jääb ära. Helimüra, valgusmüra, infomüra. Sa saad kõike just täpselt sellises koguses, nagu sulle parasjagu sobib. Ise doseerid.

Extreme version of it all saabub muidugi südaöösel sügaval metsa sees.

G-le saadetud sõnum annab vast aimu, millega tegu:
Imagine a darkness so dark that God himself wouldn`t find his way. This is how dark it is here around my cottage house. With the main building some 50 metres away and no street lamps available, without a flashlight one is lost. Would really like to see a badass like you not being scared at all by all that.

Aga nohh, kõigega harjub. Isegi sellega, kui taskulambi patareid märkamatult tühjaks saavad ja sa avastad end kõndimast keset midagi, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini väljend "pitch darkness".

"Tagasi igatsemine" on veel leebelt öeldud selle emotsiooni kohta, mis esimesel töönädalal valitses. Oleks tahtnud kolleegidele ja kõikidele sõpradele, kes veel Saaremaal ja meie külas käinud pole, jaotada mini-Saaremaasid. Selliseid suveniirsaarekesi, millel emotsioon ja autentne hõng komplektis kaasas. Et nad saaksid aru, mille järele ma aknast välja vaadates õhkan =)
Tuleval suvel loodetavasti uuesti ja topelt!

27. veebruar - 5. märts möödusid sel aastal ühes armsas Sloveenia külakeses workshopil. Kindlasti üks mu elu top 10-sse mahtuvaid nädalaid!

There`s a first time for everything. Ma ei ole kunagi millegi mõttekuses nii palju ette kahelnud ja seda siis hiljem niisugusel määral nautinud kui seda workshopi-nädalat. Otsast lõpuni, lennujaamahängid kaasa arvatud.

Kõik osavõtjad ja orgunnijad olid toredad, läbiviijateks oli üks chill noorpaar, väga mõistlikud ja asjalikud. We all got along well so it was a perfect carryworld. Kõik, mida tegime, oli huvitav ja arendav. Nädal aega jutti nii põnev oli viimati vist aastaid tagasi ühel roadtripil.

Sloveenia söögist ei saa ka üle ega ümber. Meid söödeti 3 x päevas 4-käiguliste einetega, millest iga käik oli hullult maitsev (ja koguselt nagu mu tavaportsjon, aga ma lihtsalt pigistasin kõik endale sisse, sest see oli nii jube hea). Olime nagu nuumsead... Kõik ägisesid, aga järgi ka ei raatsinud jätta. Siiamaani igatsen neid Sloveenia kooke, mis polnudki nagu üldse magusad, aga see-eest topelthead ja sageli mmmmmmm...mmmooniseemnetega. Nii mõnigi neiu mõlgutas vaikselt mõtteid kokaga abiellumisest =)

Hotell oli megailus ja väga hubane + seal sai kõike badmintonist massaažini. Olime ühe teise Eesti tüdrukuga kahekorruselises kolme voodiga toas, mis oli eriti spetsi kujundusega. Ka väljapool tuba oli kõik meganunnu, mina nautisin väga seda ebaloogilist koridoride ja saalide süsteemi. Võttis ikka mitu päeva aega, et taipama hakata, kuhupoole peab pöörama, et oma toani jõuda... Lahe!

Ühesõnaga kõik oli viimase peal ja absoluutselt ülivõrdes. Ainuke asi, mida polnud, oli internetipunkt. Terves hotellis tasuta wifi, aga mida teeb sellega inimene, kel pole läpakat...

Viimane virin oli muide põhjustatud ainult ja ainult asjaolust, et ma tegelt ka pidin saatma laiali sünnipäevakutseid. Virtuaalselt. Ja see on tõesti see üks asi, mida ei saa minu asemel teha keegi teine. Marimar aitas õnneks oma läppariga hädast välja, kuigi selgus, et see va tasuta wifi jalutas meilt sealt hotellist läbi täpselt siis, kui ise heaks arvas ehk siis päris mitu korda pidin toiminguid alustama poole pealt, aga sellest, kus see pool täpselt oli, ei olnudki siis enam nii lihtne aru saada =)

Tegelikult oli see nädal ilma arvutita igavesti vahva! Workshopid olid ägedad ja kasulikud, v.a. mõned üksikud minu jaoks tolleks hetkeks aktuaalsuse kaotanud teemad. Vaba aeg oli täpselt samamoodi äge ja kasulik. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et võib eksisteerida nii lahe multi-misiganes kamp võõraid inimesi, kelle seltsis saab rohkem kui edukalt veeta peaaegu-et-hotellisisest nädalat. Tegelt meid lasti mõnel õhtul imeilusa Ljubljana peale ka ringi tuustima. Mitte et see oma crew`ga hotellis hängimine kuidagi ära oleks tüüdanud. Siis vähemalt tundus küll, et seda võiks igavesti teha. Inimesed olid fantastilised ja hotelli vaipkatete, loogikavaba arhitektuuri ja hüperarmsate kahekordsete tubade järele igatsen siiani, kauni vaatega majesteetlikust söögitoast rääkimata.

Eriti südantsoojendav oli viimase õhtu sürpriisõhtusöök viimse hetkeni saladuseks jäänud kohas, mille kohta korraldajad mulle kordamööda vandeseltslaslikult silma käisid tegemas ja lubamas, et eks see minu koduigatsus saab ikka leevendatud. Ja no ega ma päris tumba pole, loomulikult aimasin, et eks meile seal siis kärssninasid näidatakse. Ja olidki. Kõrgel-kõrgel mäe otsas aediku sees. Põssakesed. Tuli tõesti kodune tunne. Polnud ju nädal aega kellegagi sigade keeli vestelda saanud =)

Nii tohutus koguses uusi kogemusi, inimesi, kohti ja roogasid per week mõjus sõna otseses mõttes kohutavalt hästi ja tõstis mu vaimselt justkui mitme astme võrra kõrgemale, eriti kõikidest nendest tülpinud nägudega justkui alaliselt tigetsevatest kaasmaalastest, kellega ostukeskuses kokkupuutumine vahetult pärast lennujaamast koju jõudmist ajas mu nii konkreetsesse ahastusse, et ma sõna otsese mõttes nutsin keset supermarketit. Mingit uut kaarti jagati, inimesi oli seal jube palju ja nad sebisid oma vihaste nägudega ringi nagu sipelgad ja see oli minu senise elu üks kõige masendavamatest momentidest. Oleks andnud mida iganes, et eelnevasse nädalasse tagasi saada. Või siis tulevasse juhul, kui see oleks olnud kusagil "ära". Mina kui rändhing (tere, minu nimi on Carry ja ma tahan ikka veel hobukaarikuga mööda Rumeeniat ringi trippida. või SUV-iga mööda soojemapoolset Ameerikat. pick any.) ihkan nagunii koguaeg ära ja reisile, aga sel hetkel oli kõik ikka väga tugevasti võimendatud ja vint peal. Proovin edaspidi kassapidajaid vähem šokeerida ja poes mitte töinata.

Sloveeniast tagasisaabumisele järgneval nädalavahetusel leidis aset kauni ja konkreetse nimega pidu Rock&Roll ehk 4x29. Tartus, klubis Rock & Roll. Seal maa all oli kuradima külm, aga see-eest kuradima lõbus ka! Neli //imemaitsvat pihvi//* said //vase aatominumbri//* tähistamisega piisavalt jõuliselt hakkama =)

Üks mu lemmikmomente sel süntäril oli hetk, kui ma sain aru, et meie ponnistused sel korral killerbooli asemel absoluutselt täiesti normaalset booli pakkuda, olid absoluutselt täiesti luhta jooksnud, sest suurem osa külalistest oli vist tavalist praktikat järgides kaasavõetud suvaalkoholiga ikkagi pange juurde marssinud ja selle Kari, Riinu ja minu poolt poes hoolikalt valitud viin-vein-limonaad-mahla sisse tühjendanud. Too põhjapanev tõdemus saabus muidugi hetk pärast seda, kui ma olin aru saanud, et no olgu minu maitsemeeltega eelmiste topside puhul mis on, aga rummikoola järgi see meie korralik bool nüüd küll mitte mingi valemiga maitseda ei saa. Ja hetk enne seda, kui saabus ootamatult aeg lavale astuda. Mis oli väljakutse omaette, kuna proovi olime me, sünnipäevalapsed, kõik koos saanud teha ei rohkem ega vähem kui 10 minutit ja need 10 minutit olid ühtlasi ka see esimene ja viimane kord minu elus, kui ma trumme olin harjutanud.

Kui mulle pärast reede õhtut öeldi, et hakkan laupäeval mitte laulma vaid trumme mängima, sest kõik teised teevad parema meelega kõiki teisi asju, siis ma tõesõna ei kujutanud seda päris nii ette, et läheme kohale, mulle pistetakse pulgad pihku, me harjutame mõned minutid seni, kuni Päris Bänd tuleb oma soundcheckile ja siis saan ma teada, et järgmine kord, kui mulle uuesti pulgad kätte antakse, ongi see hetk, kui ma lavale astun. A ma väga ei nuta, esimese korra kohta käib kah. Tsiteerides koha omanikku, kes ise päris jupp aega päris kuulsas bändis trummar olnud: "Sa oled drum-virgin? Kui see tõesti nii on, siis 5+ ja respect."

Lõppkokkuvõttes võib selles, et ma olen maailma parim halvim trummar, ikkagi süüdistada ainult mind ennast. Ja vähest harjutamist. Ja killerbooli. Oi jumal küll. Aga milline naeratus see-eest! Nagu Araz hiljem ütles: "you looked as if you were glowing". Ja glowing I was indeed, sest tegelikult, hoolimata asjaolust, et nende kümne minutiga polnud just kõige selgemaks saanud, mida hekki ma seal trummide taga täpselt tegema pean, et kostuks nagu päris, meeldis mulle seal väga. Tundus kuidagi nagu... minu tagumiku järgi tool, if you know what I mean. Niipea, kui saksofon on müüdud, kiikame trummitundide poole. Anybody wanna buy sax? =)

Teine ja kolmas ja ülejäänud lemmikhetked sel süntäril olid kõik teised üllatusmomendid, alates sõprade-tuttavate üleelulahedatest eeskavadest, lõpetades sündmuste kohatiste ootamatute käikudega, inside and outside the venue. Siinkohal tervitused neile, kes muhvigi ei mäleta. Mina mäletan peensusteni ;)
Üllatuskingitused on ka lahedad, eriti need, mis on elus ja šleihviga. Aitäh, Karin ;)

Kui tavaliselt on pidude keskmeks köök (ehk siis misiganes koht, kust süüa ja juua saab), siis meie pidudel, eriti aftekatel, kipuvad tooni andma koridorid. Siinkohal tervitused mu lempar-koridorikaaslastele: Urve Palole ning maailma parima hüüdnimega duole ehk Copy-Paste`ile ehk mereväes aega teenivale Cocky Edition Barbiele ja tema eriti vastupidavate käelihastega sõbrale (sellisest sitkusest räägitakse legende veel kaua (ja tiba aega pärast seda veel)).

Vahetult pärast aftekat ja järgmistelgi päevadel saabunud sõnumid annavad märku sellest, et ju vist sai midagi õigesti tehtud. "Hull peast! Täiesti! Mul pole ühtegi sõna!!!" being one of my personal favourites. Sest päris aus olles, mingite keskpäraste emotsioonide pärast me vaevalt et neid pidusid korraldame.


*Me oleme nüüd kõik ühe laulu sees. Eminem häbeneb nurgas. Jou-jou.

Aastavahetus möödus sel korral nii kiiresti, et ei olnudki nagu aastavahetus vaid nagu aastavahetuse treilermuuvi. Trajektooril šampasoojendus ja Tujurikkuja vaatus at my place -- Teatriväljak -- Von Krahl sai mõned korrad olude sunnil (ntx et mis kell ühest saalist teise ümber tuleb kobida) kella vaadatud ja iga kord oli läbiv emotsioon selline, et ega väga ei tahetud uskuda seda, kes parasjagu kellaaja ütleja ametipostile oli määratud. Ühesõnaga viuhh! ja lännu.

Aga pidu oli mõnus. Eriti kella kolmene sett, mis jäi way liiga üürikeseks. Ja ei, ma ei ole üldse nõus väitega, et head asja peabki ainult natukene saama. Eluaeg olen mõtelnud, et mingi väga nõme ütlus. Ma ei hinda ju häid asju sellepärast madalamalt, et ma nendega rohkem kokku puutun kui halbadega. Kui ma peaksin mingil iks põhjusel kuulama eksessiivselt bändi, mis mulle absoluutselt ei imponeeri, siis ma mitte ei armastaks pärast kõiki neid teisi bände rohkem vaid jälestaksin seda ebasümpaatset bändi veel enam.

Ja veel - maitea, miks viimasel ajal igalpool armastatakse kangesti rääkida, et mehi on Eestis nii vähe ja et ikka mingi pool meest kahe naise kohta jms. Pidudel aint mehed ongi vahepeal mulle tundub. Ja mulle natukene tundub, et tantsida viitsivad nad aint koketeerimise eesmärgil suurem osa ajast. Aga vähemalt tantsivad natukenegi eks. Parem hall-sookurg katusel...

Sellegipoolest, puldiesise latrite süsteemi ma kavatsen ülehomme ära patenteerida. Mingid eraldi aedikud tervele sellele karjale. Et paremale poole pulti need inimesed, kes tahavad tantsida ning vasemale ja eraldi need, kes niisama sebida tahavad. Ja mingi läbikäiguaedik nendele, kes mõlema eesmärgiga end kohale on vedanud. Siis on lihaveised ja tantsuveised kõik omaette, ei teki mingeid arusaamatusi ja valesti mõistmisi ja kõik saavad tegeleda täpselt sellega, milleks nad peole läksid.

Eilne aastavahetuse aftekas klubis Privé ei olnud selles suhtes mingi erand. Aga vähemalt sisaldas öö ("õhtu" on selle kohta natuke lahja öelda, kui pidu algab alles südaööl) piisavalt materjali mulle, kes ma jumaldan uut & huvitavat, mida varem teinud/proovinud pole. Noh näiteks
*sellise mittetantsiva mehe tantsima panemist, kelle kohta tema sõber ütles, et "see naine, kes ta kunagi tantsima paneb, temaga ka abiellub" (selguse mõttes olgu öeldud, et ma tegin seda pro bono ehk kasu saamata =)
*dj näppude vahelt šokolaadi söömist (küsimus selle kohta, kuidas muuta ägedat plaadikeerutajat veel ägedamaks, on nüüd ilmselt oma vastuse leidnud - tal peab lissalt üks šokolaad ka varustusesse kuuluma)
*tualettruumis kellelegi kenale võõrale silmapõletiku-esmaabi andmist (karma töötab vist märkamatult vastupidi ka - siinkohal suur tänkju Evele Krahli sos-i eest =)
*Ülbe Murumuna tranformatsiooni vaatlemist (millalgi kusagil vahepeal ilma ette hoiatamata on Veronts tädistunud ja konjaki peale üle läinud) (ja ta teeb seda niivõrd stiilipuhtalt ja iseenesestmõistetavalt, et ahvi või järele) =))
*kikivarvukil seistes maailma asjade üle arutlemist (komplektis tõdemusega, et mu varbalihased on vist treenimata =)

Muidu on täitsa tore, aga kogu see pidu ja pillerkaar on mu öö ja päeva rütmi totaalselt segamini ajanud ja see ei ole enam üldse khuul, sest nüüd ei ole asi enam lihtsalt tugevalt nihkes nagu viimasel ajal kombeks oli, vaid täiesti vahetuses. Üritan hiljemalt nädala keskpaigaks välja mõelda mingi võimalikult valutu viisi, kuidas teostada tagasinihutamist. Kui kellelgi on mingeid järeleproovitud tervist mittekahjustavaid nippe, siis ma olen üks suur kõrv/silm.

Muide, jonnipunnil on uus e-maili aadress. Eriti ontlike e-kirjade tarbeks võib minult nüüdsest nõutada minu eriti ontlikku e-maili aadressi. Aga selle kasutamisel tuleks igaks juhuks saata jahumeili väike märguanne ka, et gmaili meili saatsite ;)

Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda totram see nõutud hädavajaliku viisaka meiliaadressi omamine tundub, kuna viimastel päevadel satuvad mulle ette just nende inimeste eesnimipunktperenimi ätt aadress.com aadressid, keda ma ise never ever ever ei palkaks ja kolleegiks ka väga ei ihkaks. Maailma Kõige Vastutustundetum Tšikk näiteks või siis Rändom Hetkedel Psühhoks Trippiv Noormees. Skaala teisest otsast leiab muidugi samuti taoliste aadresside esindajaid, aga just need näited, keda sellise e-mailiaadressi järgi otsustamisega väidetavalt vältida püütakse, ajavad kohe ekstra muigele. Fruktid nohh =)

Ja mina loen oma meili ja saadan kirju välja endiselt carameli alt yahoost. Lihtsalt sest see on kordades kasutajasõbralikum keskkond. Kar üritas mind küll veenda, et gmaili saab tuunida ja värk, aga mida ma tast glitterdan, kui juba layout on täiega mööda? Pole mõtet värvida treppe selles majas, kus koridorid ja toad ja isegi uksed-aknad asuvad valedes kohtades. Kolida tasub.

Eelmises elus olin ma päkapikk, selles olen ma nüüd veendunud =)
Kui lepiti kokku, et sel aastal tulevad ainult loosipakid, siis muidugi olin ma ideega nõus, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul kahju sellest, et jäin ilma võimalusest kõiki neid häid ideid realiseerida, mis juba varakult peas küpsesid. Nagu mu kõige vanem noorem õde (mul on neid nüüd 3 - three and counting =)) kunagi suht tabavalt ütles: "Mis Carry? Temal on jõulukingid juba juulis olemas." Loosipakid on, eriti täiskasvanute puhul, muidugi mõistlikumad, aga isegi see mõistlikkuse argument ja raha kokkuhoiust tulenev kasu ei lohuta väga. Kinkida on tore.

Jõululaupäeva hommikul vaatasin lõpuni ükskord pooleli jäänud filmiklassika ehk Breakfast at Tiffany`s. Pooleli jäi ta mul mõni aeg tagasi sel lihtsal põhjusel, et maru igav oli vaadata filmi, mille dialoogid ja käik olid sõna-sõnalt sama mis raamatus. Kui ma teoorias eelistan seda varianti, et film, mis on tehtud mõne teose järgi, räägibki sellest, mis selles raamatus toimus, mitte pole režissööri ja käsikirjutaja totaalselt erinev nägemus loo autori omast, siis tegelikkuses on vist vähemalt juhul, kui raamat loetud, põnevam vaadata versiooni, millesse kellegi oskuslik käsi on süžeelikke jänesehaake põiminud. Tegelikult ma vist teen praegu filmile natuke liiga, sest lugu originaalis oli meespeaosalise meenutus kunagi juhtunust, vestlus tema ja ta ammuse tuttava vahel. Film aga näitas kõike olevikus. Aga ju siis pole suurt vahet, kas muuta jutustav tekstilaad otsekõneks või vastupidi, võibolla poleks selline mineviku ja oleviku vahel hüplemine filmi üldse sobinudki.
Õnneks oli filmi lõpp siiski raamatu omast totaalselt erinev. Ja kuigi raamatu oma on stiilsem, ettearvamatum ja kindlasti kunstipärasem, meeldib minule kui kapiromantikule filmi oma rohkem.
Lõppkokkuvõttes on ilmselt mõlemad võrdselt head, lihtsalt selle vahega, et filmis kuuleb filmimuusikat ka =) Kummaline, et kõige jõulum lugu ever polegi tegelikult üldse jõululugu... Vähemalt minule meenutas Moon River jõulude-aegset repertuaari stiilis Bing Crosby juba siis, kui ma seda filmi sügisel esimest korda jupi kaupa vaatama hakkasin.

Leidsin youtube-ist Moon Riverist kaks parimat versiooni, lõppkokkuvõttes ei teagi, kumba eelistada, nii et panen mõlemad.

Treiler
(lugu koori poolt esitatud)

Andy Williams
(kes näeb selles videos kahtlaselt Vincent Casselli moodi välja).

Moon River on nii hea lugu, et see muudab vaksa võrra etemaks isegi filmi, mida ei olegi vaja paremaks muuta. Episood Seksist ja Linnast ofkoors, mida teavad vist kõik tulihingelised seriaali fännid + paar mittefännigi, seda nagunii. Ja siis minu üks lemmiklemmiklemmikuid Kate and Leopold, kus peategelased istuvad sarnasel rõdul nagu kuulsas Hommikusöök Tiffany juures... ja vaatavad üle tänava elavat meest. See on nii armas koht, et peab oma silmaga nägema. Üldse terve film on ääretult sümpaatne ja armas.

Andy Williams, Leopold, Moon River... Midagi maagilist sellest ajastust, kui piparkoogid maitsesid nagu piparkoogid, kõik lauljad oskasid laulda ja mehed... well... mehed olid galantsed härrasmehed. Noh, vähemalt filmides ;)

Otsin uut inspireerivat tööd eksole. Klassiõde släšš sõbranna soovitas, et päris hea mõte oleks teha endale mingi uus e-maili aadress, mis ei meenutaks prostituudi oma. Mina ajasin esialgu sõrad vastu, kuna caramelcarry ätt yahoo.com on ikka tõsiselt parem ja kindlasti oluliselt neutraalsem ja viisakam kui näiteks sexykiisu69 ätt hot.ee, aga klassiõde (ja siis veel teine klassiõde ka) arvasid, et kui e-maili aadress ei ole selline lahjalt viisakas, võib juhtuda, et puhtalt sellepärast jääb vestlusel käimata.
Lõbustasin end siis tubli tund aega sellega, et uurisin pisteliselt erinevatelt tuttavatelt, mismoodi nemad seda teemat näevad. Selgus, et mõned tööandjad pidavat diskrimineerima isegi domeeniaadressi alusel (mail.ee on lootusetult out) =) Ja et mittemidagi ütlev meiliaadressi esimene pool on paljude arvates tööandjale positiivse esmamulje jätmisel kui mitte just hädavajalik, siis kasulik ikka.

Minul on just vastupidine häda. Niipalju, kui ma olen uusi töötajaid otsides inimeste saadetud CV-sid läbi vaadanud, tekib mul neid eesnimi.perenimi@sth.sth aadresse silmitsedes alati küsimus, et kas midagi igavamat ei suudetud leida? Või oli tol hetkel lihtsalt ääretult kiire? Mulle näiteks hakkavad silma just need meiliaadressid, mis panevad naeratama või muigama ja näitavad, et kandidaadil on julgust teistest erineda.

Samas on loomulik, et asutuses töötavate inimeste sellesama asutuse nimetust sisaldavad e-maili aadressid on korrektsed, viisakad ja ühe malli järgi. Juba kasvõi sellepärast, et töökeskkonda asisemaks muuta. Ütleme nii, et ma ei protesteeriks selle peale. Aga apart from that... milleks end mingite mõttetute ja igavate vormelitega piirata? Järjest enam tundub, et liiga paljud inimesed võtavad iseennast ja tervet elu liiga tõsiselt. Ettevaatust, pinged õlavöötmes coming up!!



Carry ütleb:
minu meelest siis, kui ma seda gmaili aadressi tegin kunagi (mul on caramelcarry gmailis ju ka olemas), siis caroliina oli juba võetud ja kuna mind ei tõmmanud igast numbritega variandid, mis see süsteem välja pakkus, kuna ma ei ole James Bond etc, siis ohkasin ja lasin sellesama yahoomaili esimese otsaga edasi

kar ütleb:
no aga ees-ja perenimi?
carry.rand on ka variant muidugi hahaha

Carry ütleb:
ei ole väga
oh vau
ma saaksin olla ntx crlnrnd@gmail.com
see on umbes nagu see muusikaline koosseis nimega mstrkrft

kar ütleb:
jah aga see ei lahenda probleemi et su meiliaadress tundub nagu wtf

Carry ütleb:
nendele, kes mstrkrft-i teavad, ei tundu

kar ütleb:
jah!
ja sa ei tahagi tööle minna inimeste juurde, kes ei tea!

Carry ütleb:
exactly
exactly@gmail.com
(nagu sa näed, olen ma peast gmail juba)

kar ütleb:
tahantöölesaada@gmail.com
välja arvatud et kuna täppe ei ole siis see on tahan toole saada


jne, jne, jne.

Teema lõpetuseks: karamellile viitav liide minu e-mailiaadressis tuleneb minu kunagisest suurest sümpaatiast seda sisaldavate toiduainete vastu. Ja ei, ma jätkuvalt ei tööta prostituudina. Aga eks igaühele tema enda rikutuse astmest tulenevalt... =)

Käisime ka viimaste päevade kajastatuimas-arutletuimas uues kohvikus F-hoones. Meenutas päris paljuski Sfääri. Ehk siis täitsa kena, aga erinevalt Sfäärist oli too kohvik kuidagi... lage. Kõige kenam oli mu meelest üldse kohviku välisukse taga ehk siis väljaspool kohvikut. Lihtsalt valgus oli seal kõige ilusam, nii seestpoolt paistev kui väljaspool olev. Selline perfektne külma ja sooja valguse kombo. Ja oli selline piisavalt omaette ja piisavalt mitte-omaette tunne, sest suurtest akendest paistsid inimesed, aga õues polnud enamus ajast kedagi. Noh, peale meie siis.

Toitude pärast, vähemalt nende pärast, mida mina sõin (kalkuni & grillitud köögiviljadega salat + Pavlova magustoit), küll ekstra tagasi ei läheks. Pigem ikka õhkkonna.