Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki

Juba teist korda ühe aasta jooksul suutis näitetrupp Kolgalt üllatada. Seekord siis Kirjanduslikul kolmapäeval Tallinna Kirjanike Maja saalis ühiskonnakriitilise (jah, võib nii öelda küll) etendusega Jagatud. Ning taas kord olime sunnitud tõdema, et (kooli)noored, kes näitlevad asjaarmastuslikel kaalutlustel, teevad seda kohati kordades sümpaatsemalt kui väljatreenitud elukutselised.

Ümberjutustusel, mõistagi, mõtet pole, kuid väikesel mõtisklusel ehk ikka. Kogu selle reaalsust halastamatult kuid stiilselt pilava tüki lõppeks jäi mõneti ootuspäratult kõlama aegade ja kommete jätkuvuse printsiip. Et Facebook on ikkagi peegeldus päriselust. Kes on päriselt vahva, selle toredatest tegemistest on ka teistel põnev lugeda. Ja tüütused jäävad tüütuks ka suhtlusportaalides. Tulihingelised kosmeetikabrändide austajad ja kõik teised kaaskodanikke oma subjektiivsest seisukohast ülimalt olulisena näiva infovooluga uimaseks tümitajad, ülejagajad, ülelaikijad, ülekommenteerijad ning lõpuks, minu absoluutse lemmikgrupina - ülemõtlejad ja ülekritiseerijad - terve müriaad lõputut kirjanduslikku ainest pakkuvaid tegelasi. Tee ainult arvuti lahti ja kuula. Täpselt seesama Feisspukk toimus ju ka B.F. ehk enne Facebooki ajastut, lihtsalt mitte nii kiirelt ja kontsentreeritult. Kuigi natuke muidugi on vahe sees küll, et enam ei pea mööda linna oma laialaijagatud heliplaate kokku korjamas käima, sheeri mussi palju tahad.


Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki ei ole minu põlvkonna inimesi muidugi vaja veenda, see oleks meie jaoks pigem huumor, kuid väikesed ootamatud kinnitused veenavad milleski siiski. Mind veenis terve etendusele eelnenud nädala jooksul meie "küla" inimeste reaktsioon põssa ja selle tüdruku, keda ta jalutamas käib, kodutänavaile naasmisele. Selliseid nägusid ja reageeringuid oma kandi inimestelt, keda on palju, kuid kellest peaaegu keegi ei ole mul Facebookis, ei oleks ma pärast vaevalt pooleteise kuu pikkuseks veninud "suvelaagrit" teises Tallinna piirkonnas osanud oodata. Vat see oli real-life Facebook!
Seda armsalt ehedat rõõmu taaskohtumise üle ning eestlasliku "mul on kuri kahtlus, et asjad on nii, aga kelleltki küsida ka ei julge" peaaegu käega katsutava paine momentaalset haihtumist ümbritsevasse õhku ei anna eriti võrrelda. Või oot, annab ikka.

Kui suhtlus oleks valuuta, siis kakskümmendviis laikki võrdub üks kergendusohe ja saja smaili eest saate ühe päriselu-muige. "Oi kui tore!" kõlab nagu pai ja endise tigedalt sajatusi pritsinud vanema härra asemele ilmunud emalikult naeratav vanapapi mõjub nagu oleks just Jeesust näinud. Päriselu - me Like!