"После всего, что было у «Аватара» с нашими глазами, он просто обязан на них жениться."

ehk filmikriitiku kommentaar populaarselt vene kinoteemaliselt veebilehelt

nendele, kes ikka veel kahtlevad.

Avatar

I can`t believe I almost missed this movie. Õnneks Jan soovitas ja seega oli neid positiivseid soovitusi olulistelt inimestelt juba kogunenud üksjagu ning ma mõtlesin, et noh okei, isegi kui film on möga, vähemalt näeme ära, milline see Cinamoni 1. saal on. Aga nüüd, omaenesegi suureks üllatuseks ma ütleks, et nimetet filmi kinno vaatama minek oli vaieldamatult üks minu parimaid otsuseid käesoleval aastal so far=)

Ilma süvaaruteluta, things I like about this movie:

Kogu see "Crouching Tiger, Hidden Dragon", "Twilight" jms stiilis puult-puule-kaljult-kaljule jne hõljumine/jooksmine/lendlemine. Ma ei usu, et on kedagi, kellele see korda ei läheks.

Oskus ja võime teist olevust armastada (isegi kui ta näeb välja nagu piraaja, Prževalski hobuse ja Amuuri tiigri segu või nagu nülitud koer ja on ikka täiega valest rassist =) , mis filmi sisse pikitud oli.

Tegelased, kohe pärast seda, kui nad siniseks muutusid. Eriti kähehäälne naispeategelane. Ja see keel, mida nad kõnelesid.

Ikranid.

Minu armastatud, imekaunis, võrratu, ülbelt nätsu näriv you`re-not-the-only-one-with-a-big-gun-bitch Michelle Rodriguez, ilma kelleta pole ükski actionfilm sama. "I did not sign up for this shit." Yes, we love her.

Ja palju-palju muud. Aga te minge tšekkige ise, kui veel pole näinud. No on, mida vaadata. Ka ilma igasuguse 3D-ta.

Vaieldamatult kummalisim koht, kus ma olen näinud poe juurest liiga kaugele toimetatud ostukäru, on meie büroohoone neljanda korruse koridor.

Vau. Tase. Lähim pood asub siit päris kaugel, nii umbes kilomeeter maad. Kui isegi püdelaks sõidetud lumega autoparklas on ostukäru transportimine enamasti raskendatud, siis ma kujutan vaid ette, kuidas too keegi ostukäruga terve selle pika tee poe juurest siiani läbis.

Ehk on tegemist masuaja tasuta trenniga? =)

Emotional abortion

Eile oli kummaline päev, üleeile samuti, tänane polnud väga palju erinev. Üpris mitmed olukorrad ja inimesed, mis/kes veel mõni aeg tagasi tundusid olulised, ei ole seda enam. Ei teagi, kas see on mingi ajukeemia isekorraldatud hädavajalik protseduuriline suurpuhastus või asjade loomulik käik. Aga kuidagi hea kerge ja suvaline on olla.
Selles mõttes oli J-i õhtune msn-i tervitus vägagi tabav.

J says: Kindral Charlie! Valvel! Vabalt! Pohhuilt!

See on mõneti kergendav, kui ühel hetkel avastad, et ei hooli enam millestki, mis sind pikalt painanud. Et su hing on sellest lahti lasknud. Samas on see nii harjumatu, et esimese hooga tekib küsimus, kas ei peaks mitte vanasse emotsiooni tagasi põgenema. Et odott, ei, misasja, ma pean ju nurgas kössitama ja põdema parasjagu. See ei ole ju normaalne, et mul on põhimõtteliselt suhteliselt ükskõik? Või on...? Minul ei ole ju reeglina ükskõik.

Palju on, millest ei saa kirjutada. Kõik ei mahu alati ridade vahele ka ära.
Muusikasse mahub see-eest. Viimaste päevade tabavaimad palad:

Malcolm Lincoln - Siren

Washed Out - New Theory

Freeland - Under Control

Pill tuleb pika ilu peale

Laupäeval käisin klassivenna pool piparkooke tegemas. Minu viimased piparkoogid väljusid ahjust kümme aastat tagasi, J aga polnud kunagi ise kodus piparkooke teinud, seega plaan oli suursugune. Hankisime taigna ja erinevat värvi glasuure. J oli isegi miski glasuuripritsi ostnud, aga kuna me arvasime endid piisavalt andekad pakist-otse-koogile glasuurijad olevat, ei leidnud see kasutust. Meie andekus lõppes muidugi sellega, et punase glasuuri pakend oli mõlemast otsast lahti, köögipõrand kleepus ja mina pidin lõpuks vannituppa veeprotseduuridele suunduma. Aga lõbus oli ja see ongi põhiline.

Igatahes tehtud need piparkoogid lõpuks said, pärast mitut vahepausi Eddie Murphy Deliriousi ja Men Behaving Badly seltsis. Tervelt kolm plaaditäit naeratavaid sigu, ebamäärase kujuga südamekesi ja kahtlaseid piparkoogimehikesi ning minu meelest ei läinud midagi päris aia taha. Nohh, välja arvatud asjaolu, et, nagu ma hiljem taksojuhilt teada sain, ei panda glasuuri mitte kookidega koos ahju vaid juba ahjus ära käinud piparkookide peale. Ja natuke viltu läks ehk ka sellega, et mina kui tuntud ülepingutaja pistsin kinni pool piparkookidest ja terve partii meie uut leiutist ehk punast beseekooki... milleks olid siis glasuurihunnikud, mis 185 kraadi juures suhtkoht beseekoogi sarnasteks tõmbusid ja mida oli mõnus süüa, aga mitte niiväga mõnus hiljem oma organismis välja kannatada. Efekti jätkus kauemaks - järgmisel päeval oli mul glasuuripohmakas ehk suhteliselt häiriv peavalu. Kusjuures mina olen see inimene, kellel ei hakka pea ka liigsetest alkoholikogustest valutama, aga arvestades, kui palju saasta ehk kahjulikke e-aineid nende värviliste (NB! mitte valge) glasuuride sees leidus ja millises koguses ma seda omale sisse ahmisin, ma üldse ei imesta ka. Aga nohh, vähemasti leidis meie hüpotees kinnitust: beseekoogi ja piparkoogiglasuuri koostisosad on täpselt samad.


Eile käisin vanaemal-vanaisal külas. Jõime isekorjatud vaarikavarreteed ja sõime vanaema keedetud mustsõstramoosi, mis maitses täpselt nii, nagu moosid lapsepõlves maitsesid. Vanaemale andsin üle oma uurimus- ja tõlketöö, loodan väga, et talle sellest mingitki kasu tõuseb. Vanaisaga uurisime interneti võimalusi. Vahva oli tõdeda, et mu vanaisa pole arvuti ja internetiga sugugi nii saamatu, kui ta ise alustuseks väitis. Surfasime netis ringi ja jõime seejärel veel teed ja pugisime stritslit Saaremaa meega, oehh, mõnus =)

Koju kõndisin jalgsi, osaliselt seetõttu, et trollipeatusesse jõudes avastasin, et järgmine troll saabub alles 8 minuti pärast ja külma käes oodata oleks olnud veidi sant ning osaliselt seetõttu, et kuigi mulle väga meeldib ühistranspordiga sõita (jah, see on üks minu kiiksudest!), meeldib mulle ka jala käia, eriti, kui ilm on ilus. Ja asjalikele külmakraadidele vaatamata see seda ju eile ka oli. Hoolimata kohati tüütutena tunduvatest keset teed laiuvatest lumehunnikutest oli väga mõnus ja värskendav niimoodi hilja õhtul kollaste valgusfooride vilkudes läbi Mustamäe-Kristiine kõmpida. Inimesi ega autosid eriti polnud, sai rahulikult mõned asjad selgeks mõelda. Või nohh, nii selgeks, kui taolisi asju üldse mõelda annab.

Koju jõudes pistsin nahka paar mõnusalt küpset virsikut (the simple pleasures of life =) ja harutasin Rafi energilise sabaliputamise saatel lahti nende jõulude eeldatavasti viimased kingipakid. Kui aru sain, mis seal kotikeste sees on, tuli pisar silma küll. Lisaks ägeda kujuga meepurgile, potsikule home-made müslile ja isetehtud korduvkasutatavale poekotile, millel imeilusad rohelised siidised sangad, leidusid ühes nunnus mummulises pakis ka veel villased sokid. Maavillased. Ehhh...
See on lihtsalt nii ütlemata armas tunne, kui tead, et keegi on sinu peale mõelnud, aega võtnud ja valmistanud midagi just spetsiaalselt sinu jaoks. Minu lemmikemotsioonide top-viies igatahes!

Aga nüüd olen tubli ja teen näo nagu hakkaksin ma unenägude maa poole siirdumiseks valmistuma =P


-j- ütleb:
ma peaks enda juurde panema ühe suure punase nupu
kui seda vajutan, läheb sul elekter ära
ja pead magama minema

Täna elan endale

Eile oli mul kaks korda häbi. Ühel korral kergelt ja teisel ikka väga. Mõlemad inimesed tuletasid end meelde, üks natu pikema, teine natu lühema aja tagant. Lisaks häbile oli ka kahju, sest ma juba kuulsin-tunnetasin nende häältes teatavat pettumuse- ja kannatamatusenooti, mis on täiesti asjatu, sest ma mõtlen nende peale pidevalt ja ei ole sugugi ära unustanud. Lihtsalt ei ole jõudnud nohh =(

Jah, suuresti sellepärast, et koguaeg on midagi sahmimist. Palju väikeseid asju, mis ootavad reas juba aprillikuust saadik ja mõned suured asjad, mis mind iga kord, kui kapiukse avan, kummitavad ja mille jaoks mul lihtsalt napib mentaalset energiat. Ja siis veel asjaolu, et pidevalt luban kellelegi midagi teha, aidata, uurida. Iseloomu viga vast, nagu üks mu kodukootud lemmikpsühholooge J nüüd ütleks, aga parata polegi suurt miskit. Mitte et ma midagi tegemata jätaks, kõik saab ikka tehtud lõpuks, aga lihtsalt aega võtab natuke, kui juba on järjekord ees =S

Vahepeal ma mõtlen, et no ei saa ju olla, et aeg lihtsalt kaob ära kuhugi, et ma isegi pole viimasel ajal niipalju ja nii obsessiivselt muusikat kuulanud, aga ikkagi. Rafi ka juba ammu ootab, et ma talle mõne uue triki selgeks õpetaksin... Oh, the guilt!

Ohtralt ripub ka igasuguseid kohtumisi õhus, mis tõepoolest pole sellised niisama suusoojaks öeldud "kuule saame siis ikka kokku ka mõnikord eks", vaid ma tõesti-tõesti tahan sinna jõuda, aga nagu arvata on, läheks nendega pikemalt. 12 tundi järjest vestelda nii, et lõppu ei näi paistvat, ei ole meie jaoks ju mingi probleem ometigi =) Ja seda poolikut külaskäiku ma juba proovisin paar nädalat tagasi, aga ei meeldi mulle nii, et pean pidevalt kella vaatama, et ega ma järgmisele üritusele hiljaks ei jää, kui nüüd kohe kahe minuti jooksul minema ei hakka. Mulle meeldib hetke nautida, kui seda hetke peaks parasjagu olema.

Seletada kellelegi meeldivale inimesele, et ma teen küll, aga mitte kohe, on stressirikas. Eriti stressirikas ja ebameeldiv on jõuda arusaamisele, et kui ma suhteliselt lähemas tulevikus ei jäta teiste inimeste jamasid nende endi lahendada ja ei keskendu mingiks perioodiks ainult ja ainult enda omadele, polegi minust varsti ehk enam jamalahendajat. Aga ma oskan seda teiste inimeste probleemide silumist tänaseks päevaks nii hästi, et võiks täitsa spetsialiseeruda juba =) Ja kui midagi nii iisilt ja ilusasti välja kukub, on suisa loomusevastane öelda ka, et kule ei, jätan vahele =) See oleks umbes sama kui osata ja armastada joonistada just troopilist kliimat ja vastata kellegi palvele joonistada talle üks imeilusa palmiga imeilus biitš, et "näääää, ei viitsi".

Igatahes, kogu selle ringisahmimise, närveldamise, et ilma kloonita igalepoole ja kõike ikkagi ei jõua ja kohatise liigse kohusetundlikkuse tulemusena olen ma suutnud ennast ka haigeks muuta. Asja süvairoonia peitub selles, nagu ma täna J-ga vesteldes tõdesin, et erinevalt oma pidevast kaaskodanikele suunatud jutlustamisest, et tuleb süüa korralikult ja magada piisavalt, et siis peaks kõik okitoki olema, ei ole ma ise teinud ei üht ega teist ja nii juba pool aastat või rohkemgi. Ja nüüd on juba mitmendat päeva kurguga jamad lood ja palavik kaa. Täna siis lõpuks helistasin ja ütlesin, et mina tööle ei tule ja nii ongi. Et midagi sellist ei ole, mis minu kohaleilmumata jätmise tõttu kellelegi surmajuhtumi põhjustaks, seega teen neid asju siis, kui kõri korras ja palavik lännu. Tegin meiliboksi küll lahti, aga meilidele vastata ei kavatsenudki. Kõndisin poest läbi ja ostsin Piduliku Ahjukana ja ühte toredat pidu meenutava pidulikpunase Gutta Karstaisi, et pidulikult kodus haige olla. Käisin seaga õues värsket õhku hingamas ja olin isekas - ei kahlanudki vööni läbi hangede, et vaesele madalapõhjalisele rada ette teha, vaid lasin tal teeäärde siristada. Ja mõtleks - maailm ei kukkunudki kokku.

Nii. Nüüd lähen sirvin läbi tuppatulekul postkastist leitud uue Anne & Stiili (või siis parem mitte, sest kui mina seda juba sirvin, siis mina seda ka juba loen) ning keeran end seejärel pidulikult magama. Kell seitse õhtul... luksus, millega oleks tulnud end ehk juba varem harjutada =)

Homme on muidugi üks kellaajaline asi, kuhu lihtsalt peab jõudma ja üks niisama neljapäevane kokkulepe, mida ka väga edasi lükata ei sobi. Ja juba ette hakkab kahju Lazersi peost, kuhu ma seekord ilmselt ei satu, sest polnud oidu õigel ajal koju end ravima jääda. Ja nii rumal ma ju ometi ei ole, et palavikuga peole roniksin. Ja? Ei? Loodame? =)
Aga täna püüame nende asjade peale mitte mõelda.

The world can wait. I am sick today. Officially ja pidulikult.

Mr. dj of my life, can we have a replay of the last few days?

Meie pretensioonika pealkirjaga aastavahetuse pidu Tartus noortekeskuses Igavesti Noored möödus põhimõtteliselt hetkega.
Kuna minu vampiirimeik tolle Barely Legal meets Vampires-i jaoks võttis aega kauem kui arvata võis (proovige ise tervet nägu peitekreemiga jupphaaval lubivalgeks võõbata, kihvu paigaldada ja nii edasi =P ), jõudsime kohale paar tundi pärast ametlikku algusaega ehk üheksaks. Ei tea, kas minu Roxanne-i mängu lembusest teadlikuna oli Kar seda tolle hetkeni edasi lükanud, aga suhteliselt kohe kui me olime end ülemistest riidekihtidest vabastanud, aeti rahvas keskpõrandale kokku ja pandi Sting laulma ning vampiirid ja alaealised sünkroonis verd ja alkoholi manustama. Kuni südaööni kulges aeg veel suhteliselt aja moodi, aga mingist hetkest peale seda, kui olime Zeppelini lähedusest ilutulestiku vaatluselt ja säraküünalde põletamiselt naasnud, otsustasin mina oma kihvad tõsiselt tööle panna ja koukisin koti põhjast välja ka spetsiaalselt seks tarbeks hangitud võltsvere ampullid. Mida iganes selle ametliku nimega "theatre blood" aine koostisesse kokku keevitatud on, ei ole see siiski vist allaneelamiseks mõeldud. Või siis vähemalt mitte taolistes kogustes =) Charlie the Vamp võttis oma ülesandeid igatahes täie tõsidusega ja ragistas vahelduva eduga mööda maja ringi seni kuni veri otsa sai ja natuke pealegi =P
Koosmõjus Liisi ja Karini aastate jooksul kurikuulsuse omandanud bloody pangebooliga andis see muidugi veel eriti erilise, ootamatu ja mitte-päris-mina-ise-appi-mis-toimub tulemuse. Nagu Leenu juba pärast jõulutšilli (või no okei, selle keskel) tähendas: "See ämber on saatanast!" =P
Aeg lihtsalt kadus kuhugi ja ilmselt sinnasamasse kadus mõndadeks momentideks ka kontroll. Not that we protest too much =)

Kreisiwacko hommikune aahvterpaarti ühes Aleksandri tänava koridoris (kui ma ise poleks kohal olnud, siis ma ei usuks, et ühest koridorist annab nii palju funi välja pigistada, yupyup ;) ), elu kõige mõnusamana tundunud magamisase specially made by pinginaaber Riin ja järgmise päeva armas istumine Pierre-is ainukestega, kes olid teovõimelised (ei, mitte mu sõbrad pole nõrgad, vaid pidu oligi lihtsalt liiga karm =), kaalusid aga üles nii vahepealse paaritunnise (jah? ei? võibolla? who knows...) kummalise olemise kui ka mõlemad ampsud sellest rõvedast Statoili burgerist, mille järele me hommikul pärast noortekeskusest lahkumist suundusime. Ja ma olen absoluutselt täiesti kohustatud teile südamele panema, et te seal Statoilis ära käiksite ja selle rohelise kastmega burgeri ära prooviksite, lihtsalt et teada saada, kui keemia moodi üks asi saab maitseda. See menüüs kõige parempoolsem, just, minge ja proovige ära. Saate teada, kuidas tulevik maitseb.

Aga peo, ägevahvate inimeste ja selle nunnu maja järele igatsesin juba Tallinna poole tagasi sõites.
Tsiteerides pärast-pidu Karinit ja Liisi, kes organiseerimise ajal olid suure korraldamise peale juba jõudnud mõelda, et milleks oo milleks nad seda aeg-ajalt ette viitsivad võtta: "Jaa. Nüüd tuli meelde, mille pärast me seda ikka ja jälle teeme" =)

Whoa what a party! =D

Where does the karma begin and where does it end?

Kas see, kui kellelegi on kunagi mõõtmatutes kogustes liiga tehtud, annab talle õiguse suhtuda hoolimatult kolmandatesse isikutesse? On minevikus juhtunu vabandus olevikule ning kui jah, siis mil määral? Tohin ma oma sigatsemisi vabandada sellega, et keegi kunagi minu ära rikkus?

Paratamatult tundub, et jama, mis lainetena minuni jõuab, oleks justnagu vääriline palk nende jamade eest, mis ma ise senise elu jooksul kokku olen keeranud. Aga kas mul on õigus tõsta näpp püsti ja öelda, et vabandage, aga mina käitusin sitasti sellepärast, mis juhtus minuga enne seda, kui ma hakkasin inimestele poolkogemata haiget tegema? Ja kas see keegi teine saab oma karmavõla samamoodi ringiga tasutud nagu mina praegu selle eest, milles ma enda arvates isegi kuigivõrd süüdi pole ja mis juhtus justkui teadmatusest, oskamatusest, möödaminnes?
On karma kõikvõimas ja mõõtmatult tark või läheb tal vahel loendamine sassi? Peaksin ma kuhugi kaebuse esitama või püsima vakka ja eeldama, et kõik, mis tuleb, olen kuhjaga ära teeninud?
Piirdub asi praeguse eluga või peame me arvestama ka eelmistega? Kui praeguste viperuste eest tundub seda kõike liiga palju, siis kes kurat ma eelmises elus olin?

Ma ei tea seda ja ilmselt ei saa ka kunagi teadma. Aga ma olen aru saanud paarist muust aspektist, mille taha inimesed järjekindlalt koperdavat näivad:

Hurting other souls never cured anyone.

A little hurt goes a long way... and then comes back to hit you flat in the face.

***

It ends right here. Ma teen kõik endast oleneva, et see saast siit uuele ringile ei läheks.



Tristan Garner - Give Love. Muttonheads vs. Alexandre Auger Mix.

Maailma kõige mõnusam emotsioon tekib siis, kui kõndida mööda oma kõrges lehehunnikus mõnuga ringituulavast seast, seisatada, hõigata teda korraks ning siga tõstab pea üles, vaatab sulle otsa ja liputab saba nii et valgete harjastega sabatutt käib plapp-plapp-plapp vastu lehti =) Või kui temalt siis küsida, et "nohh, mõne tõru ka leidsid?" ja roosa kullake rõõmsalt "trööhhkk!" vastab, endal sära silmis =)

Või siis see, kui võõrad koerad, kellele ei ole soovitav silmagi vaadata, kuna nad muutuvad kohe tigedaks, tulevad, oma peakese sulle vastu jalga toetavad ja keelduvad edasi kõndimast seni, kuni nende omanikud esitavad küsimuse, et "kas jääd nüüd oma uue perenaise juurde?" =)

Loomad on vahvad ja seda enam meeldib mulle Layla ettepanek kasutada vähemalt osa meie üle piiiiiiika aja lõpuks väljanõutud võlatagastusest koduta kutside hüvanguks. Mulle meeldib, et mul on nii toredad, heasüdamlikud ja omakasupüüdmatud sõbrad! Wuff!! =)

Rubriigist "mida te ei teadnud, aga võibolla sooviksite teada"

Eriarstile oli vaja minna. Perearst andis saatekirja. Helistasin vastava asutuse registratuuri, et aeg kinni panna ja nagu viimasel ajal kombeks, sain vastuseks, et esimene n.ö. tasuta aeg (ehk siis see, mille visiiditasu on 50 krooni) on ei rohkem ega vähem kui nelja kuu pärast, aga juhul, kui ma olen nõus maksma visiiditasu (!) 215 krooni, pääsen vastuvõtule kiiremini ehk kahe kuu pärast. 215 krooni ei ole muidugi midagi võrrelduna nende viiesajakrooniste visiiditasudega, mida ma oma põlve pärast olen pidanud maksma ning kuna ma olen jätkuvalt kindlal veendumusel, et tervise puhul on alati parem variant maksta kohe ja natuke kui hiljem ja juba oluliselt rohkem kui natuke, nõustusin registratuuritöötaja pakutud suurema visiiditasuga. Arvasin, et sellega ebameeldivad üllatused lõppevad.

Aga oh ei. Edasine oli kohati isegi naljakas. Kõigepealt teatas tädi arstitädi mulle täna, kui need kaks kuud tasulist järjekorda lõpuks ümber olid saanud ja ma rõõmsalt tema kabineti toolil maandusin, tõsise näoga, et tjahh, selle hädaga oleks vaja teha üsna mitu uuringut. Aga nimetatud uuringud maksavad mitmeid tuhandeid kroone. Ja - pange nüüd tähele - kuna mina saabusin tema juurde tasulisest järjekorrast, pean ma ka need uuringud ise kinni maksma. Ehk siis teisipidi panduna - oleksin ma viitsinud kannatada veel kaks kuud, et saada tema vastuvõtule n.ö. tavalises järjekorras, oleks haigekassa tasunud minu uuringute eest. Ei aidanud minu selgitavad kommentaarid ega ebalevad küsimused, et ee...ää...ööö mul on ju haigekassa kindlustatus ja puha ja kuidas siis ikka nii. Kui oli raha, et maksta rohkem visiidi eest, maksad ka uuringute eest. Vahva, kas pole? =D

Nagu perearst eelnevalt kõrgendatud visiiditasude kohta, laiutas eriarst mitmetesse tuhandetesse küündivatest uuringutasudest rääkides käsi ja möönis, et süsteem pole täiuslik, ent praegu on nii ja midagi ei ole parata. Seejärel pakkus ta välja variandi, et võib mind uueks aastaks vormistada tasuta järjekorra esmasele visiidile, et kui ma suudan nii kaua kannatada ja tagasi tulen, saab ka haigekassa minu uuringute eest tasuda.

Miks see lugu mind kurjaks ajab:

a) Patsiente hoitakse teadmatuses. Kui süsteem on selline, siis on süsteem selline ja tõepoolest midagi pole teha, aga kas sellest ei oleks võinud patsienti registreerumisel teavitada? Asjaolusid teades oleksin ma ehk optimaalse visiidiaja valikut veidi tõsisemalt kaalunud. Paljudel inimestel polegi üldse, mida kaaluda. Kui näiteks mõni väga madala sissetulekuga hädasolija kraabibki kusagilt selle paarisajakroonise visiiditasu kokku ning avastab seejärel, et tema valik läheb talle maksma järjekordse sms-laenu, ei ole see aus ei patsiendi suhtes, kes pettub ja peab tõenäoliselt veelgi kauem abi ootama ega ka arsti suhtes, kelle aega on raisatud, sest ta peab, juhul, kui ta on nii kaval nagu minule sattunud arst, sama patsienti teist korda uuesti vastu võtma.

Miks ei võiks potentsiaalseid patsiente asjakohase informatsiooniga varustada? Et kui te valite selle järjekorra, siis teie edasised valikud on piiratud, aga kui tolle, siis on jälle sellised eelised ja puudused. Aega võtaks see maksimaalselt 30 sekundit + patsiendi reageerimisaeg ehk teist samapalju. Kokku hoiaks tubli 20 minutit.
Paganama tsirkus, ma ütlen x(

b) Õiguspärased ootused ja muu vigin. Mind tõsiselt häirib see, et ma käin tööl ja maksan makse ja enda arvates peaksin arstiabi saama, aga arvestama pean siiski vaikimisi võimalusega, et järgmisel korral, kui mulle näiteks kiirabi järgi tuleb, küünitab üks karvane käsi autost kanderaamini ja ulatab makseterminali, et palun - juhul, kui soovite nüüd ikka haiglasse sõidutatud saada, tasuge nii-ja-niipalju. Noh olete küll haigekassas kindlustatud ja tõepoolest vältimatu arstiabi teenus peaks teile tasuta olema, aga vot näete tänasel päeval saate selle raha eest ainult seda, et sätime teile voolikud külge. Bensiini ja muu eest peate ise juurde tasuma. Ja kui ei taha, et me tee peal veel muudest kohtadest läbi põikame, võite igaks juhuks kohe kiire kohale jõudmise tasu ka ära maksta.

Võiks ju kohe otse öelda inimestele, et sorri, raha ei ole ja ei tule ja vaadake ise, kuidas saate. Ma säästaksin heameelega oma närve ja kobiksin kohe ilma pikema jututa kuhugi tasulisse praksisesse üle.

c) Ühe Tallinna haigla sugulasest administratiivtöötaja aga teadis rääkida, et tegelikult ei olegi mingeid järjekordi. Arstid pidavat istuma tühjades kabinettides ja põhimõtteliselt lage vahtima. Palgad olevat arstidel niivõrd kõrgeks aetud, et inimestel pole finantse sellisteks kõrgeteks visiiditasudeks, millest nende palku rahastatakse. Ma saan aru, et seitse aastat koolis käia on pikk aeg ja kui sa oled pähe tuupinud nimekirjade viisi luid ja veresooni, prepareerinud laipu ja välja kannatanud veidrikest õppejõude, tahaks ühel ilusal hetkel nähtud vaeva eest ka vastavalt tunnustatud/tasustatud saada, aga kuhu jäävad kõik need ilusate nimedega vanded, eeldus, et inimesed tahavad arstiks saada siiski eelkõige selleks, et kaaskodanikke aidata, jms? Milleks karistada patsienti?

Muudes riikides saavad arstid väga kõrgeid palku osaliselt ka riski hajutamiseks - juhuks, kui peaks mõne patsiendiga midagi kokku käkkama ja tuleb law suit. Meil siin ei kobise eriti keegi patsientidest midagi. Võibolla vaid siis, kui mõni omastest, kes polnud veel pensioniealine, ilmselgelt lolli asja pärast ära kooles.

Kusjuures nüüd, tagantjärele mõeldes, tõepoolest, polikliinik oli tühi. Nendel korrustel, kuhu mina sattusin, istus igaühel 2-5 inimest ja garderoobis ei viibinud üldse kedagi. Ja minu arsti kabineti uks oli lukus kõik need 10 minutit, mis ma varem kohale jõudes ukse taga mööda saatsin. Ka ei toimunud selle aja jooksul ukse taga mingit liikumist, seega...

Postitus kolis sinna, kuhu ta kuulub ehk orkuti testimõuniaaliasse & Mimicry ja Jethro Tulli lood on siin:

http://www.youtube.com/watch?v=guJPzLVoqrM

http://www.youtube.com/watch?v=WOL-4Zg3KJs

Kui ma nüüd selle viimase loo nime ka teaks mhmhh jah aitäh =)

Valitud seltskonnale

Sulle üks ja sulle ka. Tulge koju, kullakesed. Kummitame koos.

Eile käisin üle pika aja ühes sellises kohas, kuhu ma varem kunagi sattunud pole. Karaokebaaris =)
Kuigi mina seekord ei laulnud, meeldis mulle väga sealne non-judgemental õhkkond. Ning hoolimata sellest, et igast võimalikust kokteilist, mis mulle meenus ja mida tellida tahtsin, jäi baarmänil iga kord puudu üks komponent, tundub mulle, et sinna hotell Metropoli esimesel korrusel asuvasse hubasesse Koskenkorva karaokebaari peab teinegi kord asja tegema ;)

00:58

lauri ütleb:
Carry, mine magamaaa

Charlie Romeo ütleb:
kohe

lauri ütleb:
otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
just. kohe

lauri ütleb:
eieiei, otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
no. ma. mõtlengi selle peale juba.


Old habits die hard... =)

Üleeile käisin alternatiiv-klassikokkutulekul. Ütleme nii, et sedavõrd kaua järjest ja nii intensiivselt naernud pole ma ikka tubli mitu aastat. Poleks seal nii palju süüa olnud, oleks seda 9 tundi järjest kestnud kollektiivset naeruhoogu ehk isegi kõhulihaste bootcampiks võind lugeda =)

Arvake ära, kes tohib alates tänasest ise omadel jalgadel trepist alla kõndida? =D

Naeratasin terve tee arstikabinetist valimisjaoskonnani ja sealt edasi ka. Õnn peitub vahel tõesti lihtsates väikestes asjades.

Nii äge nii äge nii äge!!! =D

Mussibuliimia.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.

Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.

Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.

Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.

Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.

Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.



***

Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.

Kui, siis ainult natuke.

Haiku

Linnud lähevad kõik minema.
Varesed aint jäävad.
Mina ei ole vares =(

The hard, hard, hardest way

Üks kord iga paari aasta tagant saabub selline lugu, mis kõnetab ja ei jäta rahule. Immitseb kusagilt, kutsub.

Kuna ma viimased pool aastat tantsida ei ole tohtinud, otsustasin ühel hetkel, pärast oma põlve mitmekümnendat korda uuesti väga valusaks tantsimist, head muusikat sel eeldatavasti piiratuks jääval perioodil enam mitte kuulata. Selline blokkimine, kuigi julm, tundus loogiline ja pidi lahendama probleemi. Ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ma olen visa ja kangekaelne, kui midagi pähe võtan, õnnestub see enamus ajast suisa suurepäraselt. Trikk seisneb võimalike kanalite vältimises. Ja mõningases harjutamises ka muidugi. Ei mingit juutjuubi, muusikablogisid ega muusikateemalisi kõnelusi sõpradega, orkutis tuleb ignoreerida kaaslaste üleslaetud videoid (eriti nende omi, kellega kipub sarnane muusikamaitse olema). Alguses ei õnnestu kuidagi, siis õnnestub natuke ja ühest hetkest alates, päev-päevalt õnnestub aina paremini. Harjutamise ja distsipliini küsimus. Ja kui arvutit üldse mitte avada ja telekakanalid seadistada nii, et ette jäävad suure tõenäosusega vaid jutu- ja filmikanalid, ongi mission accomplished.

Välja arvatud nendel öödel, kui ma veidi enne kella kahteteist mõtlen, et _teen_vaid_korraks_arvuti_lahti_ ja _kuulan_ainult_ühe_loo_ , nohh, nii hambapesu taustaks (iseendale valetada on ikka kõige lihtsam, I guess). Ja istun siis hommikul kella kolmveerand kaheksani nagu öökull helendava ekraani ees, ahmides kõike meloodilist, mille järele nälg on. Ja und ei ole. Ja väsimust ei ole. Ja kuulaks järgmised kaheksa tundi veel.

Nagu ka täna. Jõudsin südaöö paiku koju ja, püüdes tulutult unistust sellisest õhtust, kus ma jõuan enne kella 00 magama ja hommikust, kui ma ärkan kell 8 (see tundub reaalne, 7 enam eriti ei tundu või vähemalt ma ei looda enam naiivselt, et seda kunagi veel juhtub), pugesin nii kiiresti kui võimalik teki alla. Aga see lugu, mis minult juba ärkamisest saadik kuulamist oli palunud, kajas kusagil ja ei lasknud magama jääda. Vahetasin sada viis korda asendit, korrutades endale, et ma EI lülita arvutit sisse ja et ma EI tõuse enam üles, kui ma juba olen nii tubli olnud ja enam-vähem normaalsel ja inimlikul ajal voodisse jõudnud. Aga lugu muudkui ketras edasi ja pärast teise salmi kolmandat valjuhäälset korteriesitust oli selge, et magamisest asja ei saa ja et tuleb midagi ette võtta. I guess you can keep the computer turned off but you cannot turn off the music in your head.

Tõusin, ei avanud arvutit, vaid vaatasin NipTucki viimase osa salvestust, lootes sellega tähelepanu hajutada ja lugu summutada. Viiekümne minuti möödudes olin suhteliselt uimane ja kobisin tagasi voodisse veendunult, et plaan õnnestus.

Aga ei õnnestunud. Tunni möödudes proovisin iseennast üle kavaldada külmkapi sisu revideerides ja "negatiivsete emotsioonide allaneelamise" metoodikat lugude või õigemini nende unustamise peal katsetades. Pärast seda, kui ma olin ära hävitanud kogu oma tofukreemide varu, kaalunud seinale suurte sloganite kinnitamist kirjadega "see lugu ei huvita mind", "mul on sellest loost ükskõik" jne, vaadanud ahastusega kolmele lähenevat kellaosutit ja leinanud mitu korda oma suurejoonelist ent taas kord luhta läinud plaani normaalsel ajal magama saada, oli selge, et see on üks nendest lugudest, mille puhul ei aitagi midagi muud, kui selle kuulamine. Eksessiivselt, passiooniga, pisarates, kui soovite.

Kutsub.
Kusjuures kui üks tuttav mõned kuud tagasi selle lingi mulle esimest korda kuulamiseks saatis, teadsin ma videot vaadates juba esimestel sekunditel, et nad (nad) hakkavad tantsima (tantsima). Järelikult sünkab.

See lugu on minu jaoks nii ürgne kutse, kui vähegi olla saab ja see meeldib mulle niiväga, et ma peaaegu soovin, et seda ei olekski olemas. Nii omane.

Ja siin ma nüüd olen. Kuulan seda ja vaatan. Ja laulan ja teen kõik, mis vähegi minu võimuses, et mitte tantsida. Juba mitmendat tundi.


The Presets - If I Know You
http://www.youtube.com/watch?v=VR0k0oRHT2Q

Ühe õnnetu vahejuhtumi tõttu pidin veetma peaaegu nädala põhimõtteliselt pidevalt lebades, ilma teleri, ilma arvuti, ilma raamatuteta. Lisaks Linnuaabitsa ja itaalia keele vestmiku CD mitmekordsele kuulamisele sai minu sõbraks ka Vikerraadio ööülikool. Eile juhtusin kuulama Artur Taevere "loengut" teemal sotsiaalne ettevõtlus, mis oli, nagu tibutriinil on kombeks öelda, äärmiselt inspireeriv. Eriti jäi kõlama üks tema lause, mille kohta ma küll kahjuks ei tea, kas on tegemist noorhärra omaloominguga või tsitaadiga kelleltki teiselt, aga kõlas see igatahes järgmiselt: "on kaks koera - hea ja halb. Nad mõlemad elavad inimese sees. Võidab see koer, keda sa toidad".

Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.

Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?

Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?

Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?