P. imestas eile, miks ma kirjutasin oma blogis ettevõttest, millega mul endal kokkupuude puudub. Selgituste käigus tuli välja, et ta polnud sissekannet korralikult läbi lugenud, sestap ka segadus.

Täna aga on mul kange tahtmine kirjutada ühest teisest reisifirmast, kellega mul on olnud isiklik kokkupuude viimased 4 kuud. Firmast, kus e-mailidele vastamine võtab aega minimaalselt kaks nädalat või siis ka näiteks üle kuu aja. Firmast, kus mobiiltelefonidele ei vastata ning lauatelefonidele helistades visatakse toru pärast tervituslauset ära. Firmast, mille töötajad võiksid lõpuks ometi oma jalad kõhu alt välja sikutada ja tegutsema hakata. Võibolla polegi kõik selle firma töötajad laisad ja saamatud, aga paratamatult jätab kirjeldatud käitumine negatiivse pitseri kogu ettevõttele. Võibolla on ainult ettevõtte juhid saamatud ja ei suuda palgata nelja inimese tööd tegema nelja inimest ühe asemel. Mina seda ei tea. Mina tean ainult seda, et kui keegi vestlustes edaspidi seda ettevõtet mainima peaks, hakkan ma kätega vehkima ja panen oma veto peale.

Ma väga loodan, et need nende "paar kuud kestvad non-stop nõupidamised", nagu P. ütles, lõpuks ka oma otsa leiavad ning Tez Touril on mahti oma klientidega tegeleda. Džiisas nagu, kaua ma ootan??!!

Minu vahva sõber Deniss tegi oma firma. Ja mitte lihtsalt niisama firma, vaid reisufirma, mis on minu kui reisida armastava inimese jaoks keskmisest põnevam ettevõtmine. Nende pakutavad reisid (hetkel kaks sihtkohta: Horvaatia ja Kasahstan) teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on ökoturismiga ning et külastatakse ja ööbitakse reisikorraldajate isiklike tuttavate juures ning käiakse läbi kohti, kuhu n.ö. tavaline turist ei satu ning mis neile endile sealviibimise jooksul kustumatud mälestused ja ehedaid emotsioone tekitasid.

Kodukat uurides tekkis minu lõuna-Itaalia ja Sitsiilia-unistusele igatahes peaaegu-et-konkurent
=)

Tundes Denissi, võin kindel olla, et sellest firmast reisi broneerides küll oma rahast ilma ei jää. Mis pole tänasel päeval reisifirmade olukorda arvestades sugugi vähetähtis. Samuti olen teda tundes kindel selles, et Deniss ja tema sõbrad-koostööpartnerid annavad endast reisi õnnestumiseks tõepoolest kõik nagu kodulehel lubatud.

Aga mis ma ikka pikalt patran - vaadake ise järele: http://www.reisidvabadusse.ee/

Peatage linoleum, ma tahan maha minna!

"Eeee.... tõsiselt mõtled või? Ei, mina küll sinna peale ei tule. Mul on oma kelk, tegelt kaa."

Oleksin ma eile õhtul oma esialgse seisukoha juurde jäänud, ei neelaks ma praegu valuvaigisteid ega lonkaks ühte jalga, aga deem, need liud olid väärt iga sinikat minu hetkel suhteliselt kirjul tagumikul ja paistetust põlvedel.

Tõestasime, et kõrgema vanusenumbriga ei kaasne reeglina rohkem mõistlikkust ega alalhoidlikkust ning saime koos minu 27. sünnipäeva tähistamisega valmis ka vinge jackassi-video, mis on kõrgem pilotaaž juba seepärast, et meie kaameramees Leenu suutis end kõik need pikad muhklikud-künklikud-libedad-lumised liud peaaegu lõpuni tollel 5-ruutmeetrisel linoleumilõigul kinni hoida ja samal ajal filmida. Või nohh, eks kõigist meist, kes me tema ümber istusime, oli rohkem või vähem kasu, aga arvestades seda kivi, millest ta ühe sõidu lõpus ribisidpidi üle käis ja seda, et neiu kaelas olnud fotoaparaat terveks jäi ja ka film samal ajal tehtud sai, peab ütlema, et mina soovitaksin teda küll vabalt näiteks mõne filmi kaskadööriks. Eriti imestama paneb see veel siis, kui ülesvõetud filmijuppe vaadata, sest ise parasjagu mäest alla tuhisedes, suu ja silmad lund täis, linoleum all keerlemas mispidi ja kuhupoole jumal juhatab ning kelgutamiskaaslased sinust vasemalt ja paremalt sõna otseses mõttes üle lendamas nagu tsirkuses, ei jõua küll millegi muu peale imestada kui et "appi, kuidas ma veel siin olen???!!"

Kusjuures kui kellelgi on tööd pakkuda näiteks hiidkänguru eest põgenevale hamstrile mõnes joonisfilmis, siis ma ei tea ühtegi naljakama häälega kriiskajat kui meie vahva filmirežissöör =D
Kui teid miski naerma ei aja, siis see raudselt ajab. Isegi juhul, kui keegi on just hetk enne seda täishoo pealt röögatanud "PÕÕSAS!" ja aru on saada, et ega sellest nüüd küll head nahka ei tule...

Linoleumimaraton lõpetati üksmeelselt vahetult pärast viimast liugu Vanakalt, mille järel keegi meist koheselt püsti tõusta ei suutnud. Vigastused olid arvestatavad ja püksegi sai lõhki sõidetud, aga me lihtsalt ei suutnud enne lõpetada, kui tolle viimase sõiduga peaaegu kõik end poolvigaseks linoleumitasid. Ma poleks seda uskunud, aga selline kelgutamine on tõepoolest sõltuvusttekitavalt fun! =)

P: "Ma ei kujuta ette, mida need ülejäänud inimesed küll mõtlesid, kes seal mäe peal viibisid - tuleb kari hulle, laseb vaibaga mäest alla nii, et kõik on ribadeks, oigavad ja püherdavad maas, siis tõusevad püsti ja ronivad jälle üles. Nutcases."

Ma lähen nüüd panen natuke jääd põlve peale ja ootan, kuni Leenu video kokku monteerib, et saaks end kilpkonnaks naerda. Winter sports CAN be fun!! =D =D

Eileõhtune sünnipäeva tähistamine sugulastega oli hästi vahva. Veendusin taas kord selles, et mul on ikka kõige toredamad sugulased, eriti muidugi vanaisa, kelle sarnast heasoovlikku ja siirast inimest annab otsida.
Taasveenduda suutsin ka järjekordselt selles, et inimene ise tunneb oma keha kõige paremini ehk siis vanuseks 27 peaks olema enam-vähem selge, et ei tasu kuulata, kui keegi teine kõrvalt avaldab arvamust, et: "ära enam söö/joo" või "natuke ikka võiksid ju süüa/juua veel". Nimelt suutsime me peo lõppedes rõõmsalt ära pakkida ja kaasa vedada lilled, aga kott kingitustega jäi lounge-i, mis oli minule, kes ma kunagi midagi ära ei kaota ja kellele meeldib, kui kõik vajalikud ja olulised asjad on seal, kus ma tahan, et need oleksid ja tean, et need on, suure pettumuse. Loomulikult oli meie tubli teenindajanna nimetatud koti nõudmiseni hoiule pannud, kuid mina olen siiani veendunud, et sünnipäevalaps oleks siiski pidanud viimase šampuseklaasi asemel hoopis mõne kõrvalistuja taldrikust magustoitu näppama =)

See on see, kui lased mehed pudelivalvesse, ma ütlen =P

hammadajack ütleb:
according to china time.. HAPPY BIRTHDAY



Eino tore-tore. Iseenesest on ju vahva, kui õnne soovitakse igasuguste muude riikide aja järgi ja sünnipäev kestab ühe päeva asemel kauem, aga samas on nukker ka, et suur osa sõpradest on kusagil kaugel ära ja mitte lihtsalt teises linnas.

Täna oli üks nendest päevadest, kui meenuvad head asjad minu praeguse töökoha juures. Värskest õhust ja ilusast vaatest olen juba varem rääkinud, aga sellest, et meie söökla aknast pidevalt koeri ja muid loomi näha võib, vist veel mitte. Lõunapausi ajal jälgisin oma kümme minutit üht imeilusat koheva sabaga oravat, kes sibas puude all edasi-tagasi ja näris vahepeal midagi. Ilusat värvi orav oli. Meenutas kangesti neid Londonis, St. James`s Park-is elutsevaid oravakesi, keda me Tiinaga seal jalutamas käies nägime ja kes kribinal-krabinal mööda püksisäärt üles ronisid =)

Ehh. Loomad on vahvad, aga ainult aknast avanevate vaadete pärast ju paigal ei püsi. See, et mul minu praeguses töökohas enam midagi juurde õppida pole, oli selge juba mitu aastat tagasi. Põhimõtteliselt võiks ju ka ühe koha peal tammuda, kui see on töö, mida teed hingega.
Aga kui ei ole, siis... meenub reklaamide seeria "Life is too short for the wrong job". Tippige mõnda välismaisesse otsingumootorisse, ehk leiate ;)

Üks naljakas exceli tabel, mille keegi (ei mäleta enam kes) mulle kunagi saatis ja mis sinna sisestatud inimese täispika nime peale talle kõige enam sobiva töökoha nimetas, andis mulle tulemuseks "dog walker". Võibolla võib mind tõepoolest süüdistada selles, et mõtlen liiga lihtsalt ja lendan liiga madalalt, aga kusagil soojas kliimas oleks see kindlasti üks võimalikest valikutest, kuna seda tööd teeksin ma hingega. Loomulikult olen ma realist ja ei arva, et viitsiksin seda tööd elu lõpuni teha, aga tahtmata öelda midagi halvasti oma praeguse töö kohta (äärmiselt mugav töö on, kuid siiski lihtsalt mitte minu jaoks + veel mõned olulised ja vähemolulised põhjused), vähemalt praegusel ajahetkel I`d rather walk the dogs! =)

Näpuotsaga sai seda teemat juba enne jõule kursaõdedega ühes lounge-is kohtudes lahatud ja mul oli väga hea meel, et nad olid mõlemad hästi toetavad ja suhtusid minu töövahetuse ideesse optimistlikult. Ka paarilt teiselt lähedaselt inimeselt olen saanud vaid positiivset tagasisidet, mis võis küll suure tõenäosusega olla ka tingitud sellest, et ma kõnealusel teemal pidevalt virisen ja neil on mu virinast juba kõrini, kuid sellegipoolest =)
Igaljuhul olin ma üllatunud, ehk suuresti ka seepärast, et olen harjunud oma ettekujutusega inimestest kui meeleheitlikult ebasobivate töökohtade/elukaaslaste/harrastuste küljes rippujatest. Noh umbes, et "mulle tegelikult üldse ei meeldi uisutada, aga ma olen sellega juba lapsest saadik tegelenud ja ma ei kujuta ettegi, et ma ei käiks uisutamas" või siis "see inimene, kellega ma koos elan, käib mulle närvidele, aga ma olen sellega harjunud". Ilmselgelt olen ma oma sõpru-tuttavaid alahinnanud. Või nohh, kõik ju veel ei teagi minu suurejoonelistest plaanidest. Ja võibolla see on tegelikult väga halb idee ja järgmine töökoht, kus ma maandun, saab olema täielik katastroof, aga ega enne ei tea, kui ei proovi.

Põnev saab olema anyways.

Eesti laulu vaatasin.
Vaheklipid olid kõige paremad.

Andke see ruupor neile, kes klipid tegid.

Fakt

Pärast Lazerseid tundub igasugune muu pidu suht mõttetu.


Käisime laupäeval väljas. Ma juba kodus netist vaatasin neid pidude kirjeldusi osavõtmatu näoga, aga klubis kohapeal pidin peaaegu magama jääma. Ilma liialduseta.

Lazers on, nohh, täiesti midagi muud. Võimalus muidugi eksisteerib, et sealne muusika on lihtsalt liiga minu maitse järgi, aga teine võimalus on see, et laserpoisid, nagu elukakskendnelipunkteeee neid nimetas, ongi uus tase dj-nduses. Ma olen ikka käinud ja tantsinud siin- ja sealpool piiri asuvates klubides, aga kui võtta puhtalt muusika alusel, siis Neljapäev with Lazers on siiani parim. Need tüübid seal Tartus tegid isegi sellisest minule täiesti vastuvõetamatust loost nagu Kesköö disko hoopis uue loo. Ja mitte lihtsalt talutava vaid HEA loo!! Maitea, see ongi nagu see, mida dj-d minu arvates peaksid tegema - tükeldama ja kleepima nii, et kokku tuleb kaksteist korda parem asi, kui originaal ever oli.

Kui mul kuldkalakesega deit toimuks, siis üks kolmest soovist oleks raudselt, et midagi selle peo laadset toimuks ka reedeti/laupäeviti ja pealinnas.

Kala, uuuu.

Huvitav, kas need inimesed, kes on siiani olnud arvamusel, et surmanuhtlus peaks alati ja eranditult olema keelatud, muudavad oma seisukohta pärast sel nädalal Belgia lasteaias juhtunut...?

Finally

Väljavõte Estonian Airi koduleheküljelt:

Lemmikloom pagasiruumis

Lennukipagasis on lubatud transportida järgmisi loomi:

koerad (k.a juhtkoerad)
kassid
sead
hamstrid
kodulinnud, linnud
naaritsad, nirgid
oravad
tšintšiljad
merisead

Lõpuks ometi on Eestis minisead lemmikloomastaatusesse tõstetud ja neid ei käsitleta enam põllumajandusloomadena. See Estonian Air täitsa meeldib mulle täna =)

Lipstick Jungle

Võtsin vastu otsuse, et mina loen nüüd ainult lõbusaid raamatuid ja vaatan lõbusaid telesaateid. Okei, kui on mõni väga paljulubav draama või action, siis võib neid ka vaadata. Igatahes panin oma ülitõsised raamatud kõrgele kappi ära (mässisin kilekoti sisse ka veel, et oleks võimalikult raske kätte saada) ja mõtlesin ootusärevalt selle raamatu peale, mille Thinaa mulle Londonist tõi ja mis lihtsalt peab olema hea ja ka lõbus, kuna selle on kirjutanud Candace Bushnell, kes loomulikult tutvustamist ei vaja. Suur oli minu üllatus, kui sama päeva hommikul, kui tolle raamatuga alustada kavatsesin, kuulsin telekast reklaami, mis promos kõnealuse teose järgi vändatud seriaali. Kiusatus seriaali vaadata oli muidugi suur. Mõtlesin, et loen raamatust kaks lehekülge ja eks siis näis, mis saab. Kahest leheküljest sai neli ja kui ma juba igalepoole hiljaks olin jäämas, suskasin raamatukese kotti, lootes seda võimaluse korral kusagil edasi lugeda. Sellist võimalust mul päeva jooksul ei avanenud, küll aga sai selgeks, et olgu see seriaal nii hea kui tahes, enne loen ikka raamatut ja siis vaatame telkust ka kunagi.

Oehh, juba esimene lõik on selline isutekitaja, et ma pakun, et kui mul oleks nii palju vaba aega järjest, siis ma loeksin selle ühe ropsuga läbi. Selliseid rikkaid olustikukirjeldusi televusserist vist ikka ei saa =)

Käisin täna õe ja vennaga kinos lastefilmi vaatamas. Ma pean ütlema, et see oli esimene Eesti näitlejate poolt pealeloetud animafilm, mille vaatamise ajal ma suutsin ära unustada, et originaalis on see mingis muus keeles. No tõesti - isegi suud liikusid õiges suunas. Aga see pole ainus põhjus, miks mulle see film meeldis. Tegelikult sobib see lastefilm täpselt sama hästi ka täiskasvanutele ja ma tõesti soovitan teil seda vaatama minna. Kui teil omal ühtegi jõnglast pole ja kelleltki paariks tunniks laenata ka ei õnnestu, siis täitsa vabalt võib sõpradega minna. Mind panid üsna mitu stseeni mõtisklema, ka nüüd hiljem, kodus. Põhjus-tagajärg-seosed oli väga hästi välja toodud, aga üldsegi mitte kuidagi nõmedalt ninnu-nännult ega ka mitte manitsevalt. Äärmiselt meeldiv film.

Pärast filmi käisime suurema seltskonnaga lounge-restoranis Museum, mis osutus samuti väga mõnusaks kohaks. Oli ühtaegu glämm ja kodune. Ja valgustus oli hästi mõnna. Ja taustamuusika üllatavalt mitte-häiriv, aga samas kuulama jäädes suisa tantsule kutsuv. Umbes sama asi, mis Clazzis, mis on teine koht, mille ma viimase kuu aja jooksul avastanud olen, aga millest vist siin blogis piuksugi pole olnud.

Igatahes siis kolm asja, mida ma tõsiselt soovitan kõigile, kes veel käind-näind pole: Lugu hiirest nimega Despereaux C-C Plazas, Museum Venus klubi kõrval ja Clazz Olde Hanza vastas =)

Mitu asja, mis on naistenõuandlatega päris täitsa valesti.
Esiteks: järjekord vastuvõtule on mitu kuud. Kui veab, on mõni patsient oma ajast lahti ütelnud ja saad selle. Kui veab. Kuna vastuvõtule pääseda on niivõrd keeruline, siis neid eriti kergekäeliselt ära ei anta. Ja nii on see olnud juba aastaid, mitte ainult nüüd, kui seda võiks seostada majanduslangusega, vms. "Aga sa pane omale terveks aastaks ette ajad kinni, siis on hooleta," kõlas sõbra soovitus. Kamoon, tola mängime siin või?

Teiseks: iga vastuvõtu tarvis on planeeritud 15 minutit, mis on tegelikult liiga lühike aeg, arvestades seda, et paljud patsiendid peavad end selles kabinetis ka poolalasti koorima ja lõdvestuma`n`shit, nii et tegemist pole päris perearstikabinetiga... Pardon, aga nii see on ju. Kalkuleerides sisse igasugused retseptide väljakirjutamised ja traditsioonilised kohustuslikud küsimused, jäävad patsiendi mure kuulamiseks loetud minutid. Asju arutatakse n.ö. jooksu pealt ja kõike ei jõuagi arutada ega küsida ega vastata. Minul näiteks tuli täna alles kodu poole sõites meelde, et oleks pidanud vist seda vastikut madalat palavikku, mis mind maha jätta ei taha ja seljavalusid ka mainima. Aga no missa teed, kui vaene arst kirjutab ühe käega saatekirja välja, teisega trükib arvutisse andmeid ja ukse taga on järjekord tervest reast sinusugustest, kellel on mingi kaebus, aga mitte just trauma, nii et erakorralise meditsiini kabineti jaoks ka ei kvalifitseeru (loe: ei ole veel verest päris tühjaks voolanud, natuke on järel).

Ma ei saa aru riigist, kus ülevaltpoolt kiretakse vahetpidamata, et sünnitage ja sünnitage, riigile on lapsi vaja, naised, täitke oma kohust, aga naiste tervisest ei hoolita. Võinohh, ma saan aru küll, aga mulle ei meeldi see, millest ma aru saan =(

Positiivse poole pealt: paar sõbrannat sünnitasid hiljuti ja õnneks jääb nende jutust mulje, et vähemalt sünnitusabi ei meenuta meil siin enam põlluvagude vahel poegimist. Tallinnas mitte. Kõige muu osas - ei tea, ei usu väga. Vajab veenmist veel.

Minnes tagasi arsti-patsiendi vestluste juurde, see lühike dialoog, mis meil täna minu uue ja uskumatult armastusväärse (loe: ei jätnud sellist muljet, nagu ma oleksin mingi viimane ho, kes on kogemata valesse hoonesse sattunud) naistearstiga oli, ajas järjekordselt muigama. Põhimõtteliselt oleksin ma võinud lihtsalt koguaeg pead raputada. Ja no maitea. Kuigi Leenu juba joonistab kodus plakateid kirjaga "Carry lapseootele!" ja keegi selgeltnägija oli mõni aeg tagasi mu emale öelnud, et ta saab kohe-kohe vanaemaks, siis minule tundusid need küsimusedki kõik täielik ulme.

"Sünnitanud olete?
Aborti teinud?
Nurisünnitusi?"

kõlas umbes nagu

"Kuu peal olete käinud?
Aga Marsil?
Jupiteriga kuidas on?"


Igatahes hoolimata kõikidest nendest lõppematutena näivatest testidest ja "ultra-zvuhhist" (imearmas otsetõlge mu meelest =)) ja kõigest muust, mis tavaliselt just rõõmust lakke hüppama ei pane, otsustasin mina täna, et ma ei viitsi enam põdeda. Ei majanduslanguse, ei terviseprobleemide, ei inim- ega töösuhete pärast. Mitte millegi pärast. Olgu siis nii, nagu on. Mina vahelduseks enam ei jaksa asju paremaks muuta. Ma oskan teiste inimeste jamasid kenasti lahendada, aga enda omadest on mul nüüd mõneks ajaks kõrini. Lepin sellega mis on ja vaatab sealt edasi. Kraban hetke ja tunnen rõõmu väikestest asjadest, jne. Alustades näiteks sellega, et postkontorist ostetud mitte-isekleepuva margi tagumine külg ei maitsenud kehvasti. Ma ei tea, kas kõik margid on nüüd sellised, aga see on vaieldamatult suur edasiminek! =)
Terve elu olen kirju kirjutades mõtelnud, et miks küll, kuramuse pärast, ei või nad välja mõelda mingit margiliimi, mis ei maitseks nagu... nagu... liim! Ja näed - ongi olemas! Elu on ikka kaunis =P

Kuna töö- ja pidupäevad on niikuinii juba kõik lootusetult sassis, käisin täna tööl. Pärast pikka niisamaolemise ja trilli-tralli aega oli millegi asjalikumaga tegelemine suisa lõbus. Kõike ei jõudnudki valmis, kuna minu viimaste kuude televiisorist näidatav absoluutne lemmik Kontor oli (vist) pühade puhul millegipärast paar tundi varasemale ajale tõstetud ja sellest ilma jääda ei tahaks ma küll mingi hinna eest.

Õhtusöögiks kokkasime notsuga tervislikku salatit, sisse suskasime peale kõige muu värske ja mõnusa ka jõuluks saadud kappareid. Kombineerimise tulemus oli nii hea, et ma sõin peaaegu terve suure kausitäie üksi ära. Uskumatu tulemus, arvestades, kui palju ma tavaliselt omale korraga kõhtu suudan mahutada. Novot. Igatahes kuna telekas oli pärast Kontori ja AK vaatamist lahti jäänud ja sealt näidati Raadio 2 aastahittide peo salvestust (või oli see otseülekanne?), siis kuulasin söömise ja muude toimetuste kõrvale ühe kõrvaga ka seda.
Kui Rulers of the Deep lavale kutsuti, asutasin end kahe kõrvaga kuulama ja mõlema silmaga vaatama ka. Sealt edasi vaatasin suhteliselt huviga ja ei suutnud imestamata jätta sama asja üle, mis mind ikka ja jälle uuesti imestama ajab - kui on laivis esinemine, siis miks ei laulda otse? Võibolla mu silmad on aastavahetuse pidutsemisest veel natuke krõllis, aga mo meelest tuli üsna mitme imeliselt hea häälega esineja hääl mingi helikandja pealt, mitte otse kõrist. Kuidagi mõttetu tundub... =/

Teine asi - miks inimesed klubis paigal seisavad? Lava ees ja niipalju kui kaamera näitas ka mujal. Okei, ma saan aru, et kui on tegemist sellise peoga, siis kõik esinejad ei pruugi meeldida, aga keegi ju ikka meeldib, muidu ju inimene sinna ei läheks. Aga mina nägin vaid stoiliselt paigalseisvaid inimesi. Isegi mitte paigaltammuvaid, vaid seisvaid. Mõni üksik vahepeal plaksutas käsi. Nomaitea. Väga kahtlane. Ilmselt olid juhtmed risti-rästi üle põranda veetud ja publikul kästi liikumatult seista, et katkestusi ei juhtuks vms.

Seda naljakam on meenutada meie aastavahetust, kus me suurema osa ajast küll mööda vanalinna kortereid ringi kakerdasime, aga kogu selle aja, mis klubis veetsime ka tantsisime. Mina tantsisin isegi tualetijärjekorras ja vahelduva eduga tualetis ka =) Tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis baarileti ääres seistes olime me ikka suhteliselt paigal, sest kamikazesid ja kõike muud värisevate käppadega ei joo, aga nohh, saate aru küll. Milleks minna kluppi paigal seisma, seda saab ka kodus ja trollis teha. Trollidest rääkides - need olid Tallinnas tol ööl vähemalt pool tundi enne keskööd puupüsti täis. Ma pole nii pungil trollibussi näinud lapsepõlvest saadik vist. Päris naljakas oli, isegi vihaseks ei ajanud, kui trollijuht uksi lahti ei saanud, kuigi vahepeal tuli küll selline hirmukene sisse, et uups, äkki me nüüd ei jõuagi õigeks ajaks kesklinna. Kluppi minna võib igal ajal, aga ilutulestik ju! Õnneks tuli üks ilussärav valge mersu ja linna me jõudsime, aga mida polnud, oli see, mille pärast me sinna kiirustasime. Oleks ehk pidanud eeltööd tegema ja välja uurima, et kõige vingemad ilutulestikud toimuvad Haaberstis ja Linnahalli juures. Vabaduse väljakult vaadates oli see igatahes mannetu. Üldse oli sel õhtul/ööl kuidagi palju selliseid poolikuks jäänud asju. Aga nagu ma ühelt meiega tutvunud meeldivalt noormehelt õppisin - alati ei ole vaja sellist draamat teha ja mõne asja võibki poolikuks jätta.

Igatahes lõpp hea - kõik hea. Päikesetõusuks saime magama ja mina olin ekstra tubli ja eemaldasin isegi meigi. Leenu jälle oli eriti tubli ja tegi meile ärgates maailma parimaid pohmakavõileibu*. Paluks meile boonuspunktid tubliduse eest =)

Ja viimaseks parim tsitaat: "Sa aja kõik minu kaela ja mina ütlen, et kõik on sinu süü!" Kreiside peomuttide salapakt nohh =D



*Retsepti kirjutab Leenu ise kommentaariumisse, kui on isu jagada.

Täna oli imearmas päev. Sain Liiaga üle pika-pika aja kokku, käisime katsetamas kohvikut Poliinia. Väljastpoolt paistis paljulubav, kui ma sellest ükskord mööda sõitsin, aga seestpoolt oli... noh jah. Oli kah. Aknaäärses lauas oli suhteliselt mõnus, kui mitte arvestada seda, et selja taga istuva inimese ja minu pead puutusid aeg-ajalt kokku. Ruumikas see koht ühesõnaga pole. Toitudega on vähe paremini. Pardifilee ja kanarull olid täiesti okei maitsega ja isegi seentega täidetud kartulikotlet oli hea, kuigi ma olin end selle välimusest tulenevalt halvimaks ette valmistanud.

Teenindussüsteem oli harjumatu nii minu kui ka viimased mitu aastat Luxemburgis veetnud Liia jaoks. Alguses pidi ise järjekorras seisma, kusjuures mitte lühikest aega, vaid ikka oma 10 minutit, kuna teenindajaid oli vaid kaks ja need vaesekesed pidid ka nõusid koristama. Pärast oma soovide ettekandmist ja maksmist võis minna ja kohale istuda, misjärel teenindajanna tõi road lauda. Kummaline.

Sel ajal, kui Liia magusasabas ja mina teises, soolaste toitude järjekorras seisin, lõbustasin end pakutava juurde kirjutatud siltide lugemisega. Kirjavigu oli nii et tapab. Mitte et ma paha pärast, aga seal polnud küll vist ühtegi toitu, mille nimi oleks olnud õigesti kirjutatud. Kodelettidest magu-hapuskastmeni =) Mõni asi oleks Ärapanijassegi sobinud. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, miks vene keelt kõnelevad söögikohtade omanikud (ilmselt siis eksole) ei võiks paluda kellelgi eesti keelt korralikult valdaval inimesel oma menüüd üle vaadata. Sest sellised kirjavead on ühest küljest küll humoorikad, aga samas ka näitavad midagi. Ilma igasuguse katseta kedagi solvata, kui mul on valida taseme poolest võrdväärsete kohvikute vahel, siis ma ei lähe sinna, kus minu emakeelt nii värdjalikult väänatakse. Igapäevased vestlused õppiva muukeelse inimesega on üks asi, ametlikud sildid ja teadaanded hoopis midagi muud.

Õhtupoole helistas üks armas klassiõde, keda pole ka kolmveerand aastat näinud juba. Tal on selline ilus helisev hääl, nimigi selline =) Hästi vahva oli nii pikalt jutustada, kuigi ta oli just beebi saanud ja tundus sutsu väsinud.

Veel hiljem nägin oma pisikest õde (seda kõige pisemat siis), kes hakkab juba täitsa inimeseks saama. Ütleb targa häälega igasuguseid asju =)

Ja Rafi on ka täna terve päeva peaaegu et ideaalne siga olnud. Välja arvatud hommikuse jalutuskäigu ajal, kui ta otsustas ühe kõvera puu alla kaevikud tekitada sel ajal, kui mina seljaga olin. Ja pärast, kui ma teda sealt ära üritasin tirida, pragas minuga valjul häälel, täpselt, nagu oleks seakeeles öelnud, et "kuule, mine sa ka õige...". Inimestel tänaval oli muidugi tuju hea jälle. Torisev tüdruk ja siunav siga. Ükskord, kui me põrsa näoilmetele, kehakeelele ja häälitsustele tõlkeid püüdsime leida, tuli P-l hea mõte - et võiks leiutada talle selja peale sellise plafooni, kus koguaeg punase kirjaga mõtted üle jooksevad. Nagu jalgpallivõistlustel. Mul on keskmiselt kaks korda päevas kahju, et sellist plafooni põssa ega ka tõenäoliselt minu eluajal ilmselt ei leiutata...

Ma tegin midagi veel paremat - ma kustutasin terve selle postituse ära =)

Nagu ikka, pole elus miski kunagi liiga konstantne, nii et täna on mitu asja juba täitsa okei. Rääkimine on tervisele hea ja liigutamine samuti. Käisin kahes trennis järjest, oli väga mõnus. Esimeses õppisime uusi samme ja kuigi minu väsinud pea jaoks oli see kaks-üks-risti tagant-ette-hüpe-üles-teine jalg-eest-risti-üle-kõrvale liiga suur amps, andsin oma peaaegu et parima ja järgmisel korral võibolla ehk isegi oskan. Teises trennis õpetati meile, kuidas üksteise otsas tampida. Ilma irooniata. Nagu jõulukapsast teeks, nohh. Mina loomulikult alguses pelgasin teisele haiget teha, aga pärast, kui mul endal otsas tallati, siis mõtlesin, et oleks võind kõvemini vajutada. Ei olnud üldse nii imelik, kui tundub. Uusi asju õppida on vahva. Peaks ikkagi uuesti kuhugi kõrgemat sorti kooli minema...

Ja pärast trenni tegime Rafiga makarone sojahakklihaga, mis nägi välja siis nii, et mina üritasin hakkliha mitte ära kõrvetada ja siga turnis oma pisikeste sõrgadega mul varvastel ja ei olnud üldse supportive =) Sojahakkliha, muide, on maitsev, erinevalt mõnest muust sojaproduktist, mida ma proovinud olen.

Nii. Ja nüüd hakkame mõtlema, mida toredat aastavahetusel teha. Elu on ikka lill, mõnikord sutsu räbal, aga kasta tuleb =)

V kirjutas: Tsau :)Kle ma passin seda looduskaamerat juba mingi 2.5 tundi ja ainsaid asju mis ma naen on mingi kuradi varesed nokkimas mulda :D


Vastan siin igaks juhuks veelkord, et teada-tuntud harjumuse kohaselt meeldib loomadele metsas toitu otsida pigem pimedas. Seega Baar III tasub vaatama hakata just sel ajal, kui tööülesannetega hakkab ilusasti ühelepoole saama. Vähemasti mina olen küll juba kaks päeva järjest kella viie ajal tervet punti metsanotsusid näinud =) Ja seda ei ole vaja karta, et pimedas midagi paista ei ole - söötmisplats on mõnusalt mahedalt valgustatud.

Hihhihhihhiihiiihhh =D
Midagi ülipositiivset!

Kes tahavad Rafi sugulasi ja muid matsutavaid metsaelukaid otseülekandes näha, vaadake http://www.looduskalender.ee/node/2139

Manager Marvin väidab, et tema olevat eile põtru ja kährikuid ja kotkast ka näinud =)

Ma eelmisel aastal ikka vahelduva eduga jälgisin toda kanalit, aga pilt polnud kõige etem. Sel aastal on tõepoolest kvaliteeti osas hüpe paremuse poole toimunud. Kaamera on ka suudetud toituvatele metsanotsudele lähemale nihverdada, nii et vahepeal saab ühe harjaspuntraga tõtt vaadata =D

Vahepeal on kaugelt kosta koera haukumist, siga tõstab pead, uudistab, liigutab kõrvu ja laseb tõrrepõhjast kuuldavale madala ruige. Naljakas, metssiga on ikka metssiga, ükskõik kui kodustatud. Liigutused ja miimika on küll täpselt samasugused nagu sellel, kes mul kodus matsutab...

Kui selle peale nüüd konkreetselt mõtlema hakata, siis pole ma siiani täitnud oma eelmist uusaastalubadust. Küllap seetõttu, et see oli päris tõsine ning nõuab suurel määral eneseületust. Põhimõtteliselt olengi ma enda arvates terve aasta selle poole liikunud, aga kuna tegemist on ebameeldiva asjaga, siis tunduvad kõik muud tegevused märksa olulisemad. Kindlasti tuleb televiisorist enne ära vaadata päris mitu saadet. Isegi need suhteliselt tähtsad mittetähtsad mängufilmid, mida korratakse ja mida võiks ju tegelikult vaadata kunagi hiljem, kasvõi laenutuse abil. Ja siis veel peab paar raamatut enne läbi lugema. Ja tuttavaid, kellega kohtumised järjekorras ootamas, on ka rohkem, kui keskmisel inimesel sõrmi. Ja kodus on vaja asju parandada ja koristaminegi on selline tegevus, mida ikka ja jälle vabandusena saab kasutada... Ja nii see lubaduse täitmine edasi lükkubki.

Tegelikult pole mul enda kaitseks midagi asjalikku öelda. Möku olen lihtsalt. Teistele antud lubadusi oskan küll pidada, aga iseenda ees jään jänni.

Vaatasin Pealtnägijat väljareklaamitud autokoolide libedakoolituse bläki teema pärast, aga sattusin millegi veel parema otsa. Poolas sündinud, Palestiinas kasvanud ja Tartus resideeruva hüpnotisööri poolt öeldu ajas üle pika aja naeratama, aga andis samal ajal ka sõna aju sellele osale, mis juba pikemat aega taob malakaga vastu seina ja röögib: "Muutust on vaja! Muuda midagi!"

Onu sõnad olid järgmised:
"Imagine yourself 20 years from now. Imagine nothing has changed. You live in the same house, you work at the same place, you are dating the same person. Everything is exactly the way it is today. If that does not scare you then I do not know what does."

Mina hakkasin selle lõigu ajal igatahes automaatselt eitavalt pead raputama. Seega algmaterjal uusaastalubaduseks on valmis.