Kui te nüüd ei usu, mida ma räägin, vaadake augustikuu Cosmopolitani tagumise kaane siseküljele. Seal ilutseb suur reklaam, kus kutsutakse naissoost inimesi osalema "maailma kolme eksklusiivseima klubi" reklaamvideos. Kuidagi kahtlane tundus see reklaam. Trükkisin siis www.babylon1.com sisse, nagu reklaamis soovitatud oli, et vaadata, mis värk on. Selgus, et mul on kahtlaste asjade pääle kuidagi eriliselt hea nina, as usual. Ma ei hakka oma leidu siin pikemalt kirjeldama, võite ise sellele lehele minna ja piiluda alapealkirja "Prices" alla...

Samamoodi, nagu mulle ei istu see, et jalgpallis/kergejõustikus/ujumises/vormelis ja kusiganes esindavad riike kodanikud, kelledel pole tegelikult vastava riigiga rohkem pistmist, kui sealt pärinevad sponsorid või kobamise peale saadud kodakondsus, ei meeldi mulle ka see, et mingi Austria pordumaja üritab värvata Eesti neiusid selleks, et teha omale reklaami. Öeldagu siis kohe välja, et "Tere, kulla klient, need ongi need seitse viimast enam-vähem naist, kes meil siin Austrias on ja need seitse oleme ilusasti Viini, Saltsburgi ja Klagenfurti vahel ära jaotanud. " Mitte ärgu toogu kusagilt ida-Euroopast odavat tööjõudu, et neid siis austerlaste pähe maha müüa.

Ja mis veel tähtsam - seda, et Cosmopolitani reklaamiosakonnast keegi isiklikult toda Babyloni lehte uudistamas käis, ma küll ei usu. Mis on nõme. Niigi on meil siin ida-Euroopas probleem sellega, et naisi smuugeldatakse kuhugi ebamäärasesse kesk-Euroopa "tööturule" "reklaamitüdrukuteks" või "tantsijannadeks". On vaja veel selliseid reklaame avaldada või? Seda va Cosmopolitani loeb ka minu 15-aastane õde ja kümne aasta pärast võibolla ka minu praegu (õnneks) veel tite-eas viibiv õeraas.
Ma olen enam kui kindel, et Cosmopolitan oleks leidnud ka mõne muu ettevõtte, kes nende tagakaanel oleks tahtnud oma reklaami avaldada. Lihtsalt kellegi tegemata töö. Fuika. Häbiasi. Mina enam Cosmopolitani ei osta.

Et nagu KUI armas ja abivalmis saab üks inimene olla? =)

Tegelikult oli mul plaanis eile peale tööd Puumarketisse siirduda, et sealt mõned lauajupid soetada ja kodus maja ees põrssale autosse ronimiseks mingi redelilaadne asjandus meisterdada. Akutrell mul oli, sae ja naelad oleks kah kusagilt välja võlunud. Siis aga tuli Sallu online`i ja palus, et ma ühte tema teksti toimetaksin, mida ma ka loomulikult suurima heameelega tegin, mina kui õigekirjaguru. Sallu on see tüüp, kes ütles mulle kunagi, et kui ma load peaksin saama, sis ta lubab mul esimese naisena Mudarallil osaleda. Well, guess what? Nüüd on mul lisaks lubadele ka päris oma romu, nii et teie armulisel loal sooviksin ma hoopis esimese naisena Romurallil osaleda =)

Eniveis, Sallu oli tulemusega väga rahul ja pakkus tänutäheks kakaojoomingut (lisaks õigekirjandusele olen ma selline kakao-jänis kahh). Mina vastu, et tuleks heameelega, aga õhtu on redelimeisterdamise all kinni. Ja nii edasi ja nii edasi, kuni lõpuks pakkus Sallu välja, et miks ma pean oma maja ees hööveldama, kui ma võin seda redelit ka tema tööjuures ehitada - seal pidavat ka kõik vajalikud tööriistad olemas olema. Minu arglike küsimuste peale, et on ta ikka kindel, et ma seal kedagi ei sega oma tegemistega, jõudsime lõpuks selleni, et noormees lubas selle redeli ise valmis visata.

Minu jaoks on selline asi suur asi (järjekordsed tervitused õpetaja Mullerile). Mitte, et ma ise selle ehitamisega hakkama ei saaks, RAUDSELT et saaksin, aga on tore, kui keegi on nõnna abivalmis. Eriti veel, kui minu jaoks oleks see tükk pusimist ja pusserdamist, aga tema jaoks käkitegu ja ta veel pakub nii kenasti oma abi. Ma nimelt olen seda tüüpi, et abi ma naljalt kellegi käest paluma ei lähe. Pigem keeran ise asja 7 korda vussi ja siis 8. korral hakkan oskama.

Redel sai valmis juba enne minu tööpäeva lõppu, nii et selmet Puumarketisse rekkameestega maid minna jagama, pääsesin mina Salluga kakao-oravaid mängima. Okei, tegelt me istusime lihtsalt Staabis varju all, ampsasime hammaste külge kinni jäävat kanawrap`i (ei soovita!) ja nautisime äikest ja kõuemürinat ja selle suve kõige hullemat padukat. Bad Ass korrutas koguaeg, et jube ilus on ja mina jäin ka pikapeale uskuma =)

Nii. Ja siin on omakorda minu tribüüt Sallule redeli eest ehk aitüma:
et kui kellelgi on vaja/tahtmist/huvi oma autosse vinget helisüsteemi paigaldada, siis Sallu on ZII MÄNN =)

www.dss.ee


Õhtu naelaks oli aga see, kui mu pisike õde (see kõige pisem, kahene), kuulis, et ülemisel korrusel meie pea kohal keegi kolistab ning hakkas tasaselt, kuid järjekindlalt nõudma, et me läheksime ja vaataksime, kes seda lärmi teeb. Kuna variant ilmuda ülemise korruse naabri ukse taha, kaheaastane näpus ja soov mingit kolistajat tabada huulil, tundus suts kahtlane (ma ei tunne seda naabrit, vaadake, pole õrna aimugi, kes või mis seal elutseb), võtsin nõuks toimetada laps 6-ndale korrusele (jah, sellesama juurde, kelle jaoks mina olen nii äärmuslikult inetu, et ta pole suutnud end nädal aega sundida minuga rääkima) ja öelda, et näe, see ongi see kolistav onu. Laps oli ilgelt häppi, et ma pärast tema pooletunnist mangumist siiski järele andsin ja hüples rõõmsalt ühest lifti otsast teise. Aga kui 6. korrusel lõpuks uksest sisse astus ja Printsi nägi, läks laps näost kaameks, keeras minu poole, ütles "kardan" ja punus koridori tagasi. Läksin talle järele ja pärisin, et MIDA ta kardab. Pisiõde vaatas mulle oma suurte lapsesilmadega otsa ja lausus tõsiselt "Lähme alla tagasi! Paha onu!"

Vat kus lops! Edaspidi kraban tite juba esimesele kohtingule kaasa - saab kohe alguses selgeks, kes on kes.

Miks sa tahad minult mu igapäevast morfiiniannust võtta? Kas sa pole kuulnud, et inimesed võivad valude kätte surra?

Ja sina, raisakotkas, lenda aga peale. Lenda nii kiirelt, kui tiivad võtavad. Ma tean, et sa oled selleks võimeline. I know your kind...

Aga minule toodi täna vahetult enne tööpäeva lõppu oohvississe hiiglaslik kommikarp. Mitte, et ma hirmsasti tahaks järgmised kaks kuud omale neid belgia shokolaadijunne näost sisse ajada, aga üllatusmoment oli priima. Sellised käigud inimeste poolt on lihtsalt üliüliüliüliüliüliüliüliülilahedad.

Mainisin ma juba, et mulle meeldivad üllatused üliväga?

=D

Mida teete teie oma lõunapausi ajal? Mina undan.

Ehk siis võtan laohoone esisel platsil tööstuslikust tolmuimejast viimast. Mul oli väga hea põhjus ka sööklaskäigu skippimiseks. Kõht ei olnud tühi. Kõht ei ole üldse viimasel ajal tühi. Isegi siis, kui tunnen, et kõht koriseb, pole kõhutühjust otseselt tunda. Suht kummaline. Niimoodi võib lõpuks eluohtlik olla rõdu peal lillekesi imetlemas käia - tuul viib minema.

Igatahes käisin oma kallist rohelist Gekkot seestpoolt puhastamas, sest tagumine iste oli põrssa harjaseid paksult täis ja ma mõtlesin, et kui peale minu veel rohkem kui üks inimene peaks tahtma selle masinaga kuhugi toimetuda, siis saab tal küll istumiskoha valikuga probleeme olema. Pagass on märgatavalt puhtam, kui tagaiste, muide ;)

Õli panime ka juurde ja jahutusvedelikku ja. Ai lavv mai kaar. See tähendab, et ma olen temasse üpris kiindunud. Minu auto on minu kindlus. Seal on selline tugev maitseainete lõhn ka veel, mis minus turvatunnet tekitab (vanaisa töötabki maitseainete laos). Honestly, ma võiksin selles autos vabalt ka öösel magada, ei karda. Nagu viibiks mingi rohelise draakoni kõhus, kes kaitseb.

Vanaisa küsis, et kas ma tahan autot väljastpoolt ehk voolikuga pesta ka. Ma ütlesin, et pohh see, vahet pole, vihm peseb. Nagunii on nii vana masin, et puhas ja korralik välimus talle eriti ilmet juurde ei anna. Vanaisa sai aru, naeris ja ütles, et "kui mehele lähed ja mees sulle ilusa uue auto ostab, siis võid siiasamma tulla ja pulmakleidi varrukaga oma uue ilusa auto läikivaks nühkida." Vanaisa on mul maru.

Aga jah, vana autot pole mõtet putitada (kui ta just tuuningumasin ega uunikum pole). Vana auto mudel on juba nagunii iganenud ja mingit silmailu see küll ei paku, kui see suure hoolitsemise tulemusena veel lisaks kaks aastat mööda linna ringi sõidab. Vana auto läheb vanarauaks. Correction - vana auto läheb Romurallile ja seejärel vanarauaks =)

No eniveis, kärutasin mina oma seest puhtaks imetud Gekkoga tööjuurde tagasi ja parkisin hoogsalt imekombel vabana seisvale kõige magusamale kohale. Hüppasin energiast pulbitsevana autost välja, haarasin koti, lõin ukse plauhti! valju plärakaga kinni, tegin võtmega piuks-piuks ja astusin agaralt peaukse poole.
Ukse juures mööblihunniku kõrval seisid kolm väga kena meest. Mina vaatasin neid ja mõtlesin, et miks nad nii huugopossilt riides on, kui nad mööblit tassivad (olid nad seal ikka mööbli tassimiseks??). Nemad vaatasid mind nii, nagu mehed naisi ainult filmides ja reklaamides vaatavad. Üks suunas nina allapoole, et üle prillide paremini paistaks, teisel jäid käed koos mobiiltelefoni ja suure musta märkmikuga rippu, kolmas vaatas mind, nagu temal oleks janu ja minul oleks Sprite. Patsid komplektis isepäiste puusadega töötavad hästi.

Kohakuti jõudes küsis too päikeseprillidega tüüp: "Tõ frantsuskii?"
Mina vastu, et ei ole frantsuskii, et eestlane olen (meil oofiss asub hotellis, sellepärast arvas vist, et mingi hull väljamaalane).
"Aa, jeestlane, daaa-aaa," noogutas päikeseprill tunnustaval toonil, ise ikka veel üle prilliääre piieldes.
Järgnes mõnelausene lühivormis arutelu händsammide venkude vahel, mille peale tuli küsimus "a telefonnõi noomer jest?"
"Kaneshna jest," vastasin mina suure naeratuse saatel.

Prill hõikas mulle veel järele, et kas siis äkki ei saaks, aga kuna ma olin juba fuajees ja nemad olid õues ja selline valjuhäälne hõikumine maja sees mittejoobes inimeste poolt pole eriti viisakas ja pealegi oli minu arust kummaline, et ta, saades teada minu rahvuse, minuga ikka edasi vene keeles kõneles, siis ma kõndisin lihtsalt edasi. Mõtlesin veel, et ei hakka mina küll tagasi minema, et händsammidele venkudele oma numbrit jagada. Et kui ise järele tuleb, siis saab. Võibolla. Prill hakkaski järele tulema. Numbrile siis. Aga kuna lift oli esimesel korrusel ja uksed läksid nupule vajutamise peale kohe lahti, mõtlesin mina, et las saatus saab oma osa, astusin plärtsti lifti, lasin ustel kinni minna ja tõusin viiendale. Venku ilmselt ei olnud selliseks seikluseks valmis, et mind kusagilt viiendalt korruselt taga ajama tulla (oleks võinud - kolmkümmendviis plusspunkti oleks tüübi kontole pudenenud automaatselt) ja sinnapaika see asi jäigi.

Järgmine asi, mille ma patenteerin, on displey`ga pluus, kus hakkab händsammide venkude vaatevälja ilmudes minu telefoninumber helendaval taustal põlema.

Eile öösel (või oli see nüüd üleeile - kesse jõuab nädalavahetustel neil öödel silma peal pidada) vaatasime filmi Under The Tuscan Sun (eestikeeli Toscana päikese all). Filmi esimestel minutitel on see selline tavaline tore film. Aga sellel hetkel, kui sa saad aru, et see pole siiski mitte päris tavaline film, saab sellest filmist sinu jaoks eriline film (suurepärane lause minu meelest, pärast kirjandi eest punnide kättesaamist meeldib mulle selliseid produtseerida). Ma ei räägi teile sellest filmist rohkem mitte midagi. Seda võin öelda, et nii mulle kui Thinaale tulid vahepeal pisarad silma ja see polnud üldsegi sellepärast, et nukker koht oleks olnud vms. Ja seda võin ka öelda, et võib väga vabalt juhtuda, et te logite ennast mõni aeg pärast filmi vaatamist Orkutisse ja kribite märksõna "movies" alla Under The Tuscan Sun. Ma rohkem ei ütle.

Päeval, mis saabus pärast seda filmi (eilne järelikult vististi jah?) tegime eksprompt rannaskäigu. Nagu see beib seal infosõnumi telereklaamis - et läheks randa, aga millisesse? =) Meie läksime Harku järve äärde, sest a) mina polnud seal lapsepõlvest saati käinud ja olin valmis oma mitte just kõige etemaid mälestusi paremate vastu vahetama ja b) see oli kõige lähedamal and we wanted to take the maximum out of the sun. Aga vot seda Harku järve-äärset ma ei soovita eriti. Mina pesin enne jalad kodus korralikult ära ja kui seal korra üle liiva kõndisin ja pärast tuldud teed pidi tagasi kah, siis olid jalad hullemad kui mu notsu sõrad pärast majavälist mudastamist. Hea vaikne oli küll, seda peab tunnistama. Keegi ei lällanud naabruses ega ei ahistanud oma mitte-just-hiilgava muusikavalikuga. Soovi korral võib jumala vabalt ka silma looja lasta (kui oma tavaari pärast ei muretse). Vett ei oska kommenteerida, sest sinna meid ei tõmmanud ja me isegi ei käinud seda varbaga katsumas.

Sama päeva õhtul (see oli siis eilne õhtu, jah) degusteerisime Saku Õlletehase uusi Sin-i nimelisi long drinke ja peab ütlema, et päris läbikukkunud see katsetus pole. Viina ja laimi segu on isegi maitselt väga hää, tõesti hea nohh. Aga kui te olete kunagi tarbinud arbuusimaitselist Bacardi Breezerit, siis tundub arbuusimaitseline Sin teile tõenäoliselt ebameeldiva magusa keemiana. Nagu oleks arbuusist likööri tehtud ja sinna sisse kuhjadena suhkrut uhatud. Tegelikult ma päris pead anda ei saa selle laimimaitselise asja vettpidavuse suhtes, sest arbuusikas tuli enne seda ja Prosecco-nimeline pärlvein samuti. Vot see vein oli hää. Enne laimi, loomulikult. Pärast magusaid lakse pole mõtet isegi head veini omale sisse hakata vägistama - see ei meki siis üldsegi meeldivalt. Lõpuks juhtus nii, et taustaks sai pandud ülihea hausiplaat ja me oleksime peaaegu et viimasest bussist maha jäänud. Noh, tegelikult jäimegi, kuigi me jooksime jäsemete vehkides mäest alla bussipeatuse poole ja jõudsime sinna 4 minutit enne bussi plaanipärast väljumisaega. Ootasime tubli kümme minutit, aga bussi njeetu. Lõpuks korjas meid auto peale üks meeldiv noor naisterahvas, kes oli just kusagilt peolt tulnud ja ütles, et tema küll ei lase kahel teisel naisel öösel niimoodi kusagil bussipeatuses kükitada. Et ta teab ise ka, mis tunne see on ja võtab meid seepärast peale ja viskab Vabakale ära. Naisterahvas meenutas mulle mind ennast, sest ma võtsin ka selsamal põhjusel Saaremaal õhtuhämaruses naissoost hääletajaid peale. Vabakale visatud saamine igatahes sobis meile ülivägahästi, sest sealt on Angelisse kõigest mõne minuti teekond, mis lüheneb veelgi juhul, kui olete joonud Frizzantet =)

Angelis valitses kuidagi kurb õhkkond. Ma kahtlustan, et see võis olla põhjustatud möödundnädalastest sündmustest. Et mingid nõmedikud neile paraadi ajal kallale tungisid. Kui ma sellest telekast klippe nägin, mõtlesin, et deem, ma oleksin ikka ka pidanud sinna minema ja oma pipragaasiga äkshönit tegema. Pipragaas töötab tõhusalt - Tari mingi viie meetri pealt proovis. Mina olin 10 meetri kaugusel, aga tuul lennutas sellest sinnagi piisku ja suht rõve oli olla. Et oleks pidanud mõnele nõmedikule, kes ei oska rahulikult elada, gaasi nina alla (loe: ninna) pistma ja kollasele nupule vajutama. Ma olen muidu täiesti rahumeelne inimene, aga kui kellelegi ilma obvious põhjuseta kallale minnakse, siis ma olen kahe käpaga vägivalla poolt. No on gei, las ta olla siis. Kuidas on võimalik teda geiks olemise eest sellisel määral vihata, et tahaks teisele kätega kallale minna või teda kividega loopida? Ma saan aru, kui ta oleks su sõbra ära väkkand või sulle koju sisse murdnud ja arvuti meesteporri täis laadinud. Aga ta lihtsalt kõndis koos teiste omasugustega mööda tänavat, püüdes kaaskodanikke iseendast teavitada ja sina võtad kivi ja lähed teda sellega viskama? Tekib küsimus, kes on siin normaalne ja kes mitte...
Ühesõnaga Angelis oli kuidagi tasane, üldsegi mitte nii ülevoolavalt rõõmus kui eelmisel kevadel, kui ma seal esimest korda käisin. Ja nagu juba öeldud, tundus meile, et see tasane meeleolu oli tingitud sellest, et nende pride ei säranud sel nädalavahetusel just kõige uhkemalt. Peo edenedes muutusid nad muidugi märksa lõbusamateks. Keset pidu ilmus lavale ka väljareklaamitud "üllatus" ehk siis kaks komput poiskat baarileti tagant, kes tantsisid paljaste ülakehadega go-go rütmides. Väga hästi tantsisid, kusjuures. Olid vist eelnevalt tsipa harjutanud ka, sest vahepeal tegid väga ägedalt sünkrooni. Ma pole mingi Chippendales`i fänn ja need seal laval olid (vist?) niikuinii rohkem teiste poiste peal väljas, aga mina hüplesin ja juubeldasin ja plaksutasin neile nii kõvasti, kui suutsin. Sest nad tantsisid tõesti hästi ja nägid seal lava peal supernummid välja, geid või mitte. Tahaks siia veel midagi innustavat lisada selle etteaste kohta, aga pole midagi rohkemat kirjutada, sest sellist asja peab lihtsalt ise nägema. Nii et passige peale, kui Angeli kavas taas mingeid "üllatusi" lubatakse lava peale ja seadke sammud sinnapoole.

Külaliskond on Angelis alati sõbralikult meelestatud, mis mulle meeldib. Keegi ei vibuta rusikatega, keegi ei ähvarda kellelegi molli sõita. Saab rahulikult tantsida. Muss oli, kusjuures, kaugelt etem kui näiteks Parlamendis, kus ma ka kunagi vahepeal tihe külaline olin. Prive mussiga ei anna võrrelda (vähemalt nende pidudega mitte, kus mina olen nõus käima), sest Angeli muss on meinstriimim. Aga see meinstriim oli hea meinstriim (tervitused minu eesti keele õpetajale!). Ainuke, mis selle klubi juures häiris (Thinaad juba kohapeal olles ja mind koju jõudes), oli see, et maha olid laotatud sellised vahvad pehmed karvased vaibad, mida ei koristatud vist eriti tihti, nii et sealt hõljus pidevalt tolmu ülespoole. Igatahes olid kingad ja sneakersid pärast pidu halli korraga kaetud ning nina polnud mitte ainult seestpoolt nõgise korraga kaetud (vt. märksõna Parlament alt), vaid ka ninaalune nägi välja nagu oleks nuusktubakat tarbinud. Ja kui me klubist väljusime, olid minu kopsud tolmu niivõrd täis, et ma köhisin ja rögastasin seal munakivisillutisel värske õhu käes tükk aega.

Takso saamine on öises Tallinna linnas ka natuke naljakas ettevõtmine juhul, kui su telefonil saab aku tühjaks ja taksofonikaarti pole ja kõik taksod, mis ennast lahkesti pakuvad, tahavad saada 12 eeku kilomeetrilt ja sisseistumistasu mingi kuuskümmend krooni. Natuke hakkasime selle tädi järele igatsema, kes meid enne bussipeatusest auto peale oli noppinud.

Igatahes ma loodan, et ma ikkagi olin piisavalt kaine, et pärast Thinaa juurest autoga koju vurada. Õnneks liigub öösel kell pool viis Kristiine piirkonnas nii vähe autosid, et ka kanase peaga jõuaks edukalt koju. Mida me muidugi ei katseta, sest joomase peaga sõitmine on lollus. Aga lihtsalt. Tühjadel tänavatel on kuidagi tore sõita. Mulle meeldib vahetevahel olla täiesti üksi, ainuke aktiivse elu rütmis hingav inimene mõnel konkreetsel tänaval. Samal põhjusel meeldis mulle lapsepõlves suvevaheajal Viiratsis olles hommikul kella viie ajal tõusta ja tänavale minna. Suvel on sel ajal päike juba väljas ja paistab soojalt, suurte majade aknaklaasid peegeldavad vastu, nagu oleksid plekist ja ainukesed, kes häält teevad, on puuoksal laulujuppi siristavad linnukesed. Kõnnid mööda tolmust külavaheteed ja mõtled: aga nemad kõik magavad. Ja mina olen üleval. Nemad magavad ja mina olen üleval. Ma olen terve aleviku peale vist ainuke, kes praegu üleval on. Selles tundes on mingi sõnulseletamatu pauer. Uus hommik, lootus paremale päevale ja see, et mina tean midagi, mida nemad veel ei tea. Et es war ein guten tag juba siis, kui nemad alles tudisid.

Ja arvake ära, kuhu me ennast nüüd välja läheme magama? Ran-DA, ran-DA, ran-DA! =D Biitshuleeeee! Aga mitte enam Harku järve äärde, seal ei saa ju paljajalu kõndida.

Seda tahtsin teile ka veel meelde tuletada, et täna kell 13.00 on ETV pealt üks minu lemmikfilme August, kus teeb eriti hea näitlejatöö vanameister Anthony Hopkins. Ma isegi tahtsin (tahan?) tema tegelaskuju järgi kunagi oma pojale nime panna, kui see, kellega ma seda poega saada tahan, ikka asjaga päri on. Ega te teada ei saa enne, mis nimi see on kui filmi ei vaata, eksole ;) Vihjeks niipalju, et esimese kuue korraga tavaline keskmine Eesti inimene selle hääldusele pihta ei saa.
And last but not least - 23.50 on TV3-e pealt American Girl in Paris. Ma arvan, ma ei pea ütlema, et see on ühe kultusseriaali viimase osa pealkiri ja ma vaatan seda siiski, hoolimata asjaolust, et see on mulle juba nii pähe kulunud, et huuled vaikselt kaasa pomisevad. Ma vaatan seda alati, kui seda kusagil näidatakse. Ma vaatan seda juba kasvõi respektist selle suhtes, kuidas keegi on midagi nii südantlõhestavalt ilusat ja tarka ja head valmis meisterdanud.

Ma ei vaata ühtegi filmi üle kahe korra, aga American Girl In Paris on erand. Ja katsuge te keegi siin iitsatada, et Sex and The City pole kultusseriaal. Ma toon teile vastukaaluks hordide kaupa mässumeelseid naisolevusi, kes teid paika panevad =)

Head vaatamist, mu kallid!

"Tule Mustakivi keskuse kõrval asuva Statoili bensukasse, seal on üks must viiesajane BMW, mitte viimane mudel, aga üks enne seda. Sees istuvad kaks tüdrukut, nemad ootavad sind - nendega tuledki."

Musta bemmi eelviimane mudel veeres ette, aknaklaas lasti alla ning mind silmitsesid huviga kaks tumemusta päikeseprillipaari. I stepped nearer and said the magic words, lunastades endale sellega pääsu külmakambrisse, mille temperatuuri alla nulli viimisega oli kõvasti vaeva nähtud. "Kes kurat kannab suvel meelega pikki riideid, et siis auto härmatisse jäätada," pidasin ma enesega aru, vajudes kössi tagaistme pehmesse polstrisse, justnagu lohutust otsides selle mustrist ja kudedest. Midagi pole teha - kelle pidu, selle muusika, kelle auto, selle kliimaseade. Ei hakanud kobisema, kuigi külm selle kõikides erinevates vormides on midagi, mida ma ei salli. Kohale oli vaja jõuda.

Jõudsime kohale. Nii mõnigi ajalehekaantelt tuntud nägu, arbuus, flashy lights, shampanja ja maasikad, mida ma vaatamata korduvale pakkumisele ei maitsenud, kuna minu ülesandeks oli naeratada...
Hinnalised kasukad-kingad-saapad-kudumid, luksuslikud või sellena näivad aksessuaarid.

No näete, kuidas on võimalik millestki tühisest midagi suurt kokku kirjutada.

Ja kaheksa punkti sellele, kes mulle Agatha Christie nime õigesti hääldab. ...maailmas on uskumatult palju lontrusi, kes ei tea isegi selle auväärt daami eesnime õiget kirjapilti...

Hommikuti enne tööleminekut on tore poes käia. Peale minu siblivad seal veel nii umbes kümme inimest, kes on suure hüpersupergigamarketi peale ühtlaselt ära jaotunud nii, et mina saan rahulikult koogileti ees seista ilma, et keegi mammi mind sealt vaikselt minema nihutaks (see juhtub, muide, alatasa - nii kui mina lähen täiesti tühja koogiriiuli juurde, ilmub sinna nagu dzhinn muinasloost üks-kaks-kolm mammit, kes tahavad kõik kangesti just sedasama kooki uudistada, mille etiketti mina parasjagu loen. Ja need mammid ju tõuklevad, olgu kõigevägevam neile armuline). Ja shokolaaditänaval saan ka hommikuti uhkes üksinduses segamatult ringi tammuda ilma, et keegi tibi mulle korvi vahiks ja siis kõrvalseisvale sõbrannale ohiks, et appi, milline õgard. Jah, söön jahh palju magusat ja mis see sinu asi on? Vihjeks tibinatele - muide, kas te teadsite, et iga kord, kui te söögi või kalorite või kehakaalu üle ohite, lisab Jumal teie puusadele, reitele ja lõua alla kaks grammi rasva? =D
Okei, tegelikult pole siin Jumalaga mingit pistmist - see on lihtsalt teaduslikult tõestatud fakt. Massacchussettsi ülikoolis selgitasid sõltumatud eksperdid välja, et söömine pole patt. Ühtlasi selgitasid need juhtiva uurimisasutuse tublid töötajad välja, et söömisest negatiivselt rääkimine on küll patt. Nii et palun - teie võite toituda veest ja kahest kilost õuntest päevas, aga leave me out of it - ma tahaks ikke paradiisi pääseda (kasvõi eluajal ja läbi "õgardluse" ;) .

Teel megamarketist tööle...
Tegelikult mulle täitsa meeldib, et enamus inimesi sõidavad nagu lambakari ühes aeglaselt venivas jorus hommikuti tööle ikka mööda Sõpruse puiesteed, kuigi päris pikk lõik Sõpruse puiesteest on juba nädala jagu remondis olnud, mis tähendab seda, et iga 30 meetri järel tuleb ümber reastuda kas paremale või vasemale poole teed ja kiirusepiirang on samuti 30. Mina mõtlesin juba sel päeval, kui saabuvatest teetöödest hoiatavad sildid kuhugi Linnu tee ja Sütiste tee ristmikutele välja pandi, et "davai siis, homme sõidan mina tööle mööda Nõmme teed". Tark otsus oli. Nõmme tee on küll suhteliselt kitsas ja ebatasane, aga kuna kõik ülejäänud autojuhid passivad sel ajal parasjagu Sõpakal ummikus, on Nõmme tee peaaegu et tühi ja mina jõuan tööle ja töölt koju varasema 13 minuti asemel 7 minutiga. Kui ma oleksin pahatahtlik inimene, siis oleks selle asja nimi kahjurõõm =)

Tööle jõudes avastan, et Stockmann on mulle saatnud meili peale e-kirja pealkirjaga "Tule meie püsikliendiks". Ma juba olen teie püsiklient, lollakad!

Sellised emotsioonid siis uue päeva alguses. Ma lakin küüsi parasjagu, vaadake ja laki kuivamise aeg sobib suurepäraselt enese verbaalseks tühjendamiseks. Ainult sellest ei saa ma aru, et mida pagana päralt teie siin teete? Õues paistab päike praegu! Minge istuge kasvõi kontori aknalaua peal. Paari kuu pärast valitseb meil siin pilkane pimedus ja siis lõugame kõik ühes kooris, et kole on ja et päikest pole ja et niiväga tahaks kuhugi soojale maale. Soe maa on siin ja praegu! Kasutage seda otstarbekalt ära!

Nii tore-nii tore, et just sel ajal, kui me Tiinaga Deja vu-s kokku pidime saama, hakkas õues padukat sadama. Ei olnd mul vihmavarju ega vihmakeepi ja padukas oli päris karm. No selline, mis teeb hetkega läbimärjaks ka need inimesed, kes ei ole suhkrust. Needsin end maapõhja selle eest, et olin seljakoti koos pudi-padiga koju jätnud ja ainult kohvikutamiseks vajaliku atribuutika (rahakott + telefon) ühes krabanud. Oleks praegu võinud rahulikult autos passida ja küüsi lakkida näituseks - igati vajalik tegevus, mille tarbeks mul muidu eriti kunagi mahti ei ole. Lakin seal, kus saan: tööjuures dokustaatide vormistamise kõrvalt või kodus Seksi ja linna korduste ajal. Praegu oleks selle jaoks olnud priima moment. Aga nohh, mida pole, seda pole ja vaja mul sis nüd ennast vaevata ja masendada mingite puuduvate elementide pärast? Lihtsalt niisama raadiot kuulata ka ei viicinud - pole selline raadio kuulaja tüüp. Kui tegemist pole just peoga, on muusika minu puhul pigem taustaks muudele tegevustele.

Lõpuks meenus mulle üks oluline tõsiasi: ma polnud juba paar nädalat saanud ühelgi ööl oma und korralikult täis magada. Mõeldud-tehtud. Kruttisin istme horisontaali, lukustasin uksed, sulgesin silmad ja suikusin unele. Vihma hääl autokatusel ja aknaklaasidel oli rahustav. Võib teinekordki vihmaga autos magamas käia.

Plaanitust nii umbes 2 tundi hiljem jõudsin lõpuks ka Deja vu-sse kohale. Mõnus hubane kohake. Palju tillukesem, kui me mõlemad olime ette kujutanud ja oodanud, aga kindlasti polnud tegemist lootuste purunemisega, sest salapärane ent samas end koduselt tundma panev interjöör tegi tasa isegi selle, et kuni septembrini pakutakse seal ainult jooke. Juustukooki pakutakse siiski ka ja see on täitsa nämma. Värskete maasikatega selline =) kohustuslike shokolaadisirtsutustega üle taldriku. Peaks ka õppima siirupit taldrikule pritsima või petersellilehekesi ümber roa sättima, mudu külalised põlgavad ühel hetkel mu toidu ära...
Tualettruumid meeldisid meile ka. Kõik ju meeldib, mis on uudne, aga samas mitte ebameeldiv. Hästi armas kraanikauss oli. Tahan omale koju ka mingit põnevat kraanikaussi, mitte sellist tavalist valget änam. Aastatega soovid aina kasvavad =)

Aga jahh, tee kohta on mul öelda küll ainult üht: kui te pole suitsetaja, siis ärge matè teed tellige. Sellel on selline rõve suitsumekk manu. Tiina jõi roosinupuleheteed, aga kui ta soovib, siis võib siin ise kommida, mudu jääb mulje, et ma üritan selle pleissi teevalikut sootuks maha teha. Valik, kusjuures, oli SUUR. Pikk ja L A I. Maailmatu üüratu joogikaart on neil üleüldse. Iseenesest põnev, aga mis teedesse puutub, siis ma kardan, et minu valmisolek ja soov alati midagi uut katsetada on mõneks ajaks soiku vajunud. Väkk-väkk-väkk. Ma juba vahepeal mõtlesin seal tumba pääl vedeledes, et kuna peaaegu terve kannutäis puhast kuuma vett oli järel, võiks ju teenindajalt ühte tavalist Liptoni teepakikest paluda =) Teenindajanna oli väga meeldiv naisterahvas, kes poleks minu peale ilmselt pahandanud. Aga ma kardan, et kokk kusagil tagaruumis või kesiganes neil seal neid teesid kokku käkkab, oleks küll solvunud olnud, kui sellise valiku maailma erinevatest otstest kokku taritud imeteede peale tuleb mingi tolvan ja palub, et "kas tavalist teed ei saaks?".

Selleks, et ühte kinoskäiku kokku leppida, läheb vaja keskmiselt 9 sms-i. Mõlemalt poolt. Käisime ära. Ei olnudki midagi hullu. Homo sapiensi mälu selektiivsus on ikka uskumatu.

Öösel käisin seaga jalutamas, kuulasin pleierist vihast mussi (yes, somebody definitely HAD pissed me off, seekord siiski mitte Härra Telefoninumber), mööda sõitis üks lähedalasuvas majas elutsev jutukas meesterahvas. Tema teinepool oli just lapsega koos kuhugi puhkama sõitnud ja kuna talle meeldib väga-väga jutelda ja ta oli juba ilmselt veerand tundi ilma olnud (sõit linnast kodu poole), tõmbas ta masina tee kõrvale tühermaale ja me plätrasime üle tunni kõigest, mis pähe tuli. Selgus, et temagi oli käinud tänasel õhtul Liblika puudutust vaatamas. Ja nii me seal siis vestlesime ja lahkasime ja analüüsisime seda filmi. Tema oli käinud venelastega ja kinoelamus olevat olnud "jube hea". Minul olid segavad faktorid peal ja ka ühtegi venelast polnud kahjuks kaasas, seetõttu oli minu elamus lihtsalt "hea pluss". See-eest aga oli see film, mis minu hinge puudutas ja mida ma tahaksin, et inimesed, kellest ma hoolin või kellele mul on midagi öelda, vaataksid.
Seega siit tuleb ka nädala soovitus: muuvi pealkirjaga Liblika suudlus. Kui see peategelane teile hinge ei lähe, siis te pole ilmselt sellised idealistid nagu mina. Sellegipoolest. Tegemist venekeelse filmiga. Plazas saate subtiitrid ka alla omale. Need, kelle jaoks vene keel on raske. Minge vaadake ära.

Ja kuna see kuradima Blogspot on karrentli ander meitenanss, ei jää mul midagi muud üle, kui veeta meitenansi eeldatava lõpuni jäänud järgnevad pool tundi BBC isiksusetesti läbides. Ometi üks test, mida tehes ei saa vähemalt kohe aru, et deem, milline jura - my 2-year-old sister could fool those guys...

Siin on tulemused. Vastukisa on täiesti teretulnud, kui keegi leiab, et ma pole üldse selline, nagu alljärgnevalt kirjeldatud =P

Summary of Big Thinkers

Outspoken, ingenious and bored by routine
Look for opportunities and enjoy tackling problems head-on
Think of themselves as talkative, curious and self-sufficient
May neglect the routine work required to make their plans successful

More about Big Thinkers
Big Thinkers are always looking for the next big idea or opportunity. They're adept at spotting trends and thinking on their feet. Big Thinkers like to jump in and find innovative solutions to complex problems and are good at developing strategies for the future.
In the UK, Big Thinkers are most likely to book a holiday at short notice, according to a nationwide survey.
Big Thinkers are usually curious, logical and energetic. This chatty group enjoys a good debate and asserting their opinions. Sometimes others may find the way they express their ideas too abrupt or challenging.
In situations where they can't use their talents or are unappreciated, Big Thinkers may be rude, critical of others or rebellious. Under extreme stress, Big Thinkers can become preoccupied with unimportant details and lose sight of the 'big picture'.
Big Thinkers may ignore important details in their plans and overlook the impact their ideas have on the people around them.

Big Thinker Careers
The entrepreneurial spirit of the Big Thinkers often leads them to seek new challenges; this is often more important to them than working in a particular field or a specific career

Veelkord valikuvabadusest.

Magamata öödest, lahendamata murekuhjadest, tegemata töödest ja Venemaalt pärinevast suitsuterrorist hakkas mul täna töö juures pea tuikama. Kuna ma üritan võimalikult vähe igast tablasid neelata, otsustasin valuvaigistava meetodina kasutada shokolaadisöömist. Põhjusel, et all baaris on shokside valik alati megapõnev (kõigest mingi 6-7 erinevat nimetust), põrnitsesin oma lühinägelike silmadega tükk aega leti ees enne, kui otsusele jõudsin. Üks Jõmmu. Ja siis andke veel üks Mesikäpp kah. Jah. Nii. Liftitasin ennast viiendale korrusele, plärtsatasin arvuti taha ja asusin õhinal magusat hävitama. Arvutisse ei viicind vaadata. Kopp ees sest riistapuust. Tahaks mingit vabaõhutegevust, aitäh, tänan väga. Silmad siirdusid etikettide tagakülgedele.

Mida sisaldab Jõmmu shokolaad? Suhkur, piimapulber, kakaovõi, kakaomass, metsapähkel, vahvlipuru 4%, emulgaator (sojaletsitiin). Kakaosisaldus min. 28%. Säilitusaineteta. 100 g toodet sisaldab: energiat 545 kcal/2275 kJ, valke 9 g, süsivesikuid 51 g, rasvu 34 g.

Ja mida sisaldab Mesikäpa shokolaad? Suhkur, piimapulber, kakaovõi, kakaomass, metsapähkel, vahvlipuru 4%, emulgaator (sojaletsitiin). Kakaosisaldus min. 28%. Säilitusaineteta. 100 g toodet sisaldab: energiat 545 kcal/2275 kJ, valke 9 g, süsivesikuid 51 g, rasvu 34 g.

Identsed. Selle väikese vahega, et etiketil kuulutatakse üks kahest piimashokolaadiks vahvliga ja teine vahvliga piimashokolaadiks.

Ma arvan ka, et teksamüüja võiks poes haarata samast hunnikust kaks täpselt samasugust püksipaari, mis pealegi veel ka samas mõõdus ning öelda mulle, et "Hey, why not take them both, ühed on ju siiski sinised teksad tikandiga ja teised on tikandiga sinised teksad".

Ma saan aru küll, et tootearendus ja värk, aga millegipärast on mul pärast seda avastust endast lolli beibe mulje. Ja kuna mulle ei meeldi ennast rumalana tunda (kellele meeldiks?), siis...

Ei osta enam Kalevi tooteid. Vot trotsist ei osta ja kõik. Niikuinii on omanik Edgariga sõber, aga mina ei ole Edgari sõber, nii et oma eegid kulutan edaspidi kasvõi Läti toodangule (ei tea, kellega Laima omanikud veel sõpsid võivad olla...).

Maailmas on ainult üks telefoninumber, mida mina peast tean ja mis mulle tuttav ette tuleks tõenäoliselt ka pärast mõningast mälukaotust. Sest seda numbrit olen ma oma telefonist nii mitmeid kordi kustutanud, et mõlema käe sõrmedest jääb loendamisel väheks. Enamasti pole kustutustöödest küll kasu olnud, kuna ikka ja jälle saabub sellelt numbrilt mõni sõnum, olgugi siis, et oleme tülitsenud või veidi sõbralikumalt otsustanud mitte iialgi enam suhelda. Numbri omaniku nime(tust) polegi minu telefoni enam vaja, sest see number ise ongi juba nagu tema nimi. On mõni teinegi number, mille pealevaatamisel mõne sekundi jooksul ära tunnen (lapsepõlvekodu lauatelefon näiteks või ema eluaegne mobiilinumber), kuid sellist nätaki! vastu otsaesist-efekti, nagu SELLE numbriga, pole ega ilmselt ka tule.

Ja nüüd oli tema esimene, kes mind kinno kutsus. Kirjutas sõnumis, et ei tea ta isegi, miks selle ettepaneku teeb. Aga ega mina ka ei tea, miks ma teda pool aastat tagasi peole kutsusin.
Nii umbes sajand tagasi, kui me kunagi kohtusime, lugesin tema korteris ühest välismaisest noorteajakirjast, et kui kaks inimest nimetatud arv tunde seda va vanainimeste asja teevad, reageerivat nende hormoonid nii, et nad on eluks ajaks seotud. Tollal ma seda ei uskunud, aga tembu tegime ära sellegipoolest. Kas nüüd ongi tulemus käes? Kas mina ei saa enam mitte mitte kunagi temast lahti ja tema minust?

Ma arvan, et kui keegi, kes teab nii teda kui mind ja ka seda, mis värk meil olnud on, näeks meid nüüd koos kinos, siis see poleks tollele inimesele mitte nädala imestus vaid kuu küsimusmärk.

Siuke kinoisu on, et ää tab tappa. Vaatasin juba mitmendat päeva järjest televusserist CSI erinevaid variante, et seda isu tappa, aga isu isegi ei vähene mitte. Suure Ekraani isu ei võta miski. Keegi hää inime võiks mind nüüd kinno kutsuda =)

Ilgelt vahva nagu, et Eesti Post on selline asutus, mille kaudu midagi saates (be it anything) jääb teile alati üllatusmoment. Et kas läheb kohale vai mette. Kui ma saadan pinginaabrile sünnipäevaks postkaardi ja see ei lähe kohale, kuigi aadress koos indeksiga ja kõik muu nõutud inff on piinliku täpsusega kaardi pääle maalitud, siis on tegemist eelkõige emotsionaalse kaotusega. Pinginaaber võib hakata arvama, et ma olen mühkam ja unustasin tema sünnipäeva ära. Ja minul võib hakata kahju sellest toredast luuletusest, mille ma talle kirjutasin ja mis nüüd ilmselt kusagil Lilleküla rentslis pikutab.

Aga kui ma panen teele mitutuhat reklaamkirja meie asutuse klientidele ja pooleteise nädala pärast pole neist kippu ega kõppu ja keegi Svetlana Eesti Postist helistab mulle ja meie vahel leiab aset vestlus, kus tema muudkui küsib nende ümbrike kohta ja mina vastan ja iga minu vastuse peale ütleb tema "appi-appi" või "ohh appikene" või "oi appi küll" ja kõne lõpus nendib, et need kirjad on nüüd "kusagil kuidagi" ära kadunud ja tema küll ei tea, kus need võiksid olla, siis on tegemist nii emotsionaalse kaotusega minu jaoks (kes ma kulutasin päevi selleks, et need kirjad koostada, trükkida, paljundada, ümbrikutesse toppida, kleepsustada, tembeldada, kinni kleepida ja sorteerida) kui ka rahalise kahjuga ümbrikele-paberile-paljundamisele ja Eesti Postile nende saatmise eest maksmisele kulunud kroonides. Ka kirjade valmismeisterdamiseks kulunud päevad võib töötundidena rahalise kahju tulpa kirjutada. Emotsionaalne kahju on niikuinii - ma pean seda kõike nüüd ju uuesti tegema. Kuna ma keskkooli ajal liinitöölisena kommivabrikus juba olen töötanud, ei tekita masinlik ümbrike lappamine või paberite voltimine minus just erilist vaimustust. Ma tegin seda nurisemata, kuna see pidi tehtud saama, aga see ei tähenda, et ma teeksin seda nurisemata uuesti lihtsalt sel põhjusel, et keegi töll suvatses need ära kaotada.

Ma olen muidu sõbralik inimene, aga kui need ümbrikud paari päeva jooksul välja ei ilmu, siis ma muutun fuuriaks ja kitun Eesti Posti peale kuhugi. For real nagu. Kaua võib. Aitab sellest, et nende kontorisse minnes pean ma alati ligi poolteist tundi järjekorras seisma, sest aktiivses töös on viiest kassast kaks. ???

See on enam-vähem nagu Rimi pood, kus müüja ohkab kärsitu häälega, kui ma kohe pärast arve tasumist ei suuda ülehelikiirusel lunastatud kaupadeni söösta ja neid silmapilguga kotti võluda. Mis see minu asi on, et teil seal Rimis, Prismas võikusiganes töötavad ainult pooled kassad? On minu süü või? On või? Dream on, et ma end teie saamatuse pärast süüdi hakkan tundma ja häbi tunnen, kui ei suuda kaupu pakkides oma kohukestele poolde letti järele viskuda. Ma olen väga mõistev inimene ja ei õienda kunagi, kui pean seetõttu, et ekspresskassa iialgi ei tööta, oma kolme asjaga veerand tundi sabas seisma. Aga kui ma teinekord tulen suurema koorma kaupade järele, siis paluks kassast a) mõistvat suhtumist või b) pakkimisteenust.

Ah jaa, see läks mul Eesti Postist rääkides täiesti meelest ära, et meie lehed (Postimees, Päevaleht, Äripäev) pole juba nädal aega kohale jõudnud. Korduvate järelpärimiste peale telefoni teel leidsime eile postkastist 1. kuupäevaga lehed, kusjuures igaühe külge oli klammerdatud meie kaebus antud lehega seoses. Ümbertrükitud kujul. Niipalju aega ei ole, et tohmanist postiljonile üks korralik säru teha või numbrid selgeks õpetada, aga selleks näib aega jätkuvat küll, et suuliselt esitatud kaebust ümber trükkida ja kaebuse esitajale koos nädal aega hilinenud lehtedega postkasti susata?? Lõpuks, kui olime imestusest üle saanud ja Eesti Posti helistasime, öeldi meile vabanduseks, et "eelmisel nädalal oli meil asenduspostiljon". Küsisime siis, et mis see meie mure on? Ja et okei, eelmine nädal eelmiseks nädalaks, aga kus EILSED (esmaspäevased) lehed on? Selle peale kostis torust imestunud hääl, mis venitas: "Oiiii, postiljon lõpetas töö kell 8.30 ja teile pole IKKA lehte saabunud?".

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arust on see küll nagu üks anekdoot.

Enne, kui ma väga kurjaks saan, tahaks siin avalikult soovitada Eesti Postil kõigepealt saada oma igapäevaste töökohustustega hakkama ning alles seejärel hakata tegelema lisaprojektidega a la "Minu Mark".

Ja off the record tahaks veel seda öelda neile, et mingu pee..e. Need, kes seal EP-s vägesid juhatavad. Kui mina ka oma tööd nii sitasti teeksin, oleksid meil mõlemad firmad ammu pankrotis ja kandid ukse taga.

No kuulge, ma ei tea tõesti! Kas neid bensujaamade hiigelpaake millalgi ÖÖSITI ei võiks täita? Täna lõuna ajal olin sunnitud kodu lähedal asuvasse tanklasse sisse keerama, kuna vastasel korral oleksin lihtsalt kusagil keset teed seisma jäänud. Risti keset seda kuradima tanklat oli end keeranud hiiglaslik kütuseveok täpselt sel kombel, et automaatidele pääses ligi ainult üheltpoolt. Te kujutate omale ette, missuguse tohuvabohu see tekitas? Lisaks olid end sinna kohale vedanud mingid erilised kujud, kes olid kas a) ostnud omale load või b) lihtsalt suvekuumuses peast lolliks läinud. Näiteks oli seal üks autojuhist tädi, kes pistis ühe autojuhist meesterahva peale kisama, et too olevat temal "tee ära blokeerinud" (kusjuures tädil oli suht pisike punnauto ja vahe läbisõitmiseks täiesti paras). Siis oli seal veel üks tüüp, kes lihtviisiliselt tagurdas mulle sisse. Ma ei saa aru, kuidas see võis juhtuda: tema sõitis parasjagu tanklast välja ja mina veeresin talle paar meetrit järele, et õigest august vajaliku tankimisautomaadi juurde pääseda (see bensuauk on ka teatavasti ainult ühelpool keret, hõhh...) , ühel hetkel jäi tema seisma ja mina samuti. Hakkasin just tagurdamiseks vajalikku käiku sisse lükkama, kui nägin, et tema tuleb suure hooga minu poole. Ma jõudsin aint valjul häälel omaette "õõ-õõ-õõõ" öelda. Silmad läksid ka imestusest suureks. Pani puraki vastu minu kalli Porsche ninnit, ronis ise autost välja, kratsis kukalt ja küsis mu käest, et kustkohast MINA välja ilmusin? Kusjuures ma olin eelnevalt ta selja taga juba tubli 20 sekundit veerenud. Kuna ma olen blond, roosatriibuliste pükste ja helesinise pluusiga, otsustasin, et tuleks vist kasuks enesekindlat häält kasutada, muidu veel arvab, et mingi beips on ja kukub mind süüdistama (tagant otsasõit, jne). Kuna ma oma auto peal esinevate mõlkide pärast eriti ei muretse (sellel on nina niikuinii kleepsuga kinni), siis ootasin, kuni ta aknani jõudis, kehitasin õlgu ja ütlesin ükskõiksel, ent vastuvaidlemist mittesallival häälel, et "mina seisin ja teie tagurdasite mulle otsa". Töötas. Noormees võttis süü omaks ja vabandas, et jube raske olevat tema autoga tagurdada, kuna tal on tagumises reas kõikidel istmetel peatugi. Ma siis ütlesin härra Tagurdajale, et mul on kõigest pohhui ja et kui tema autol midagi viga pole, siis minu poolest on kõik ok ja võime sõbralikult lahku minna ning asusin tankima. Härra Tagurdaja masinal oli kõik tibens-tobens, aga ta oli vist shokis ja vajas lohutajat, sest millegipärast ei asunud ta teps mitte oma auto tankimisega tegelema. Jõlkus seal kahe aparaadi vahel ja esitas mingeid kummalisi lauseid (mul polegi meeles, milliseid). Lõpuks, kui ma maksma läksin, andis ta mulle oma sooduskaardi ja ütles ebalevalt naeratades, et see on vabandusena selle eest, et ta mulle sisse tagurdas. Tankla töötaja lubas mul seda kasutada ka, mis oli suht okei by moi. Alet saada on alati tore. Veidi rohkem kui nädal tagasi näiteks käisin ma Kaubamajas ujumismütsi ja -prille ostmas ning sain mingi 70 eeku alet. Iseenesest pole ju suur summa, aga mulle meeldib. Mingi püsiklientide üllatuskampaania oli vist vms. Kuna mul oli pohh, MIKS ma alet sain, siis maiviicind uurima ka hakata.

Ega tööle jõudes midagi ägedamat ees ei oodanud. Sööklas oli salat hapuks läinud. Miks nad seda külmkappi ei pane, aru ma ei saa. Väljas on 30 kraadi ja ega seal söökla ruumides ka oluliselt jahedam pole, nii et võiks ikka mõtelda natuke. Tädid söögispetsialistid. Jätsin salati järele. Ma jätan hardly ever midagi taldriku pääle tilpnema. Ma armastan süüa. Kui mina söögi söömata jätan, siis see juba näitab midagi. Kuna nad mind tunnevad, siis ma loodan, et see suur kuhil salatit seal äraviidud taldrikul juhib nende tähelepanu asjaolule, et suvi on käimas ja toidud kipuvad kiiresti riknema...

Õnneks muudavad selle esmaspäeva hommikupooliku kenamast kenamaks päike, armas roosa siga, kellega ma hommikul vaarikapõõsastes ragistamas käisin, keegi, kellest me täna ei räägi ja mälestused vahvast nädalavahetusest minu uue sõbranna õe ja õemehe majas kusagil Viljandi ja Tartu vahel. Siinkohal tahaks positiivselt ära märkida Viljandi kesklinnas asuvat ööklubi Red, mida me laupäeva õhtul külastasime ning mis jättis peris hää mulje. Meile meeldis see kõige enam kahel põhjusel, millest esimene on see, et tantsusaali põrandad olid läbi öö läikivpuhtad (nagu vanatädi oleks just parketti poleerinud). Teiseks põhjuseks olid aga puhtad tualettruumid. Lihtsalt meeldiv on minna ööklubis peldikusse, mis ei haise ja kus ei ole põrandal mingeid vetsupaberituuste ega mahavalatud jooke. Võrrelduna kasvõi pealinna mõnede "eliit"klubidega, kus tualettruumi lehk tahab tappa ja tantsupõrandalt korra üle kõndides pead pärast ühe käega sõbrannale toetuma, et siis teise käega klaasikilde ja nätse ja joogikõrsi ja salvrätikuid talla alt koukida. Oleks sealt diskoripuldist naaaa-tukeee-ne vähem raadiohitte tulnud, siis ma kiidaksin muusikavalikut ka. Aga muusikavalik oli isegi hea, arvestades asjaolu, et tegemist oli siiski Viljandi klubiga, kus dj käed-jalad on põhimõtteliselt seotud.

Ongi vsjoo. Heietada võiks rohkem, aga reklaamid vajavad natuke kujundamist nüüd. Nautige päikest seni, kuni seda on!

Kuna ma olen juba vana inimene, eksole, siis eileõhtune madalrõhkkond mõjub siiamaani ja maiviici Kodutohtri lugemise kõrvalt suurt midagi korraldada. Kriblada ka eriti ei viici. Seega püüan jutuvada kebabitiku otsa ajada.

Esteks - püüdke oma raadiost välja võluda sellised megahertsid nagu 90,20. Tegemist venekeelse raadiojaamaga Dinamit FM, mis laseb üllatavalt hääd mussi (nii venelaste endi oma kui ka säält Ameerikamaa ja Inglismaa manneritelt saabunut). Lisaboonus on see, et kui dj mölisema hakkab (juhtub õnneks harva) või algab reklaamipaus, on valida, kas kuulata vai mette. Vähemalt minu jaoks on võõrkeeltega küll nii (ükskõik kui hästi ma neid oskan), et võin totaalselt välja lülituda nii, et ei kuule ega ei saa midagi aru ja miski ei jõua kohale, raadiost/televiisorist tulev on siis lihtsalt mingi taustamüra.

Teiseks - to all `ya out there, kes on tüdinenud Kaubamaja, Selverite, Rimide ja Prismade kordumakippuvast ja üksluisest kulinaarialetist, seadke sammud Stockmanni toidupoodi. On jah kallim veic, aga see vaheldusrikkus ja niiiiiiiiiiii palju uusi ja huvitavaid asju, mida süüa (jah, ma jumaldan söömist) kaalub need kroonid üles. Mina ostsin eile Caesari salatit suitsukanaga ja marineeritud kalkunifileed ja jube nämma oli. Kõht oli juba ammu täis, aga vitsutasin edasi, sest mekkis nii hää.

Ja kõige viimaseks - siin on teile üks netist leitud video koerast, kellele meeldib technomuusika: http://video.yahoo.com/video/play?vid=2a2129ad25a4f9bf0f050b8725094258.636210&cache=1

Katsetasin Krussiku peal ja temal tulid seda "rullkoonu" vaadates pisarad silmist, nii et...

Selle auto omanik oli öelnud, et üle 110 see KÜLL välja ei võta. Mina lendasin sellega reede õhtul Saaremaal igatahes 165-ga. Ega see tark tegu ei olnud, aga meil oli vaja (põhjustel, mida ma konfidentsiaalsuse huvides siin avalikult mainida ei tohi) kohe kindlasti üheksase praami peale sattuda (või siis äärmisel juhul eelviimase). Ma ei liialda, kui ütlen, et see auto lendas, sest tegemist on lihtsalt nii vana masinaga, millel puudub mehhanism, mis seda võnkumiste ja tee ebatasasuste puhul tee küljes kinni hoiaks. Ja siduripedaalist lendas tükke. Olen 78% kindel, et see oli Tiina valmistet pihlakapuust punase lõngaga kinniseotud rist, mis mind sel pöörasel kihutamisel tervena hoidis, mis meid ka terve Itaalia tripi ajal saatis ja 78%-lise tõenäosusega äpardustest ja pahandustest päästis ning mille ma Tallinna jõudes omale Porsche esiakna juurde asetasin. Et ikka kõik autoakna lõhkujad näeksid, et ma voodooga tegelen ja ei julgeks mu armsat rohelist Gekkot (auto hellitusnimi) käppima tulla.

Rullnoksluse elasin selle kimamise ajal kiirkorras läbi küll: trumm ja pass põhja, et ikka julgem oleks igast audivendadest ja pemmitüüpidest mööda kihutada; aknad lahti, et rooli taga kogemata magama ei jääks (sest ma tunnen end roolis liiga kuradima turvaliselt ja võiksin seal tõepoolest kerra tõmmata ja tukastada). Bensu võttis hullupööra see ettevõtmine. Ja kui Saare politseile vahele oleks jäänud, siis oleks see hulljulge linalakk, kes 60-ga 90-kraadiseid kurve võtab, pidanud uuesti ARK-i eksamitele minema...nohh, nii millalgi paari aasta pärast...kui oleks lubatud...

Aga well, selline on elu ja vahetevahel ekstreemsituatsioonides lihtsalt peab tegema selliseid asju, mida muidu neverever ei söandaks. Ja ei, ma ei riskinud kellegi teise eluga peale enda oma, sest minu autos olin mina üksi. Aga kui vaja oleks ja kellelgi TEIST oleks samasugune häda käes, nagu sellel, kellel oli vaja saare päält minema saada ja kes minu ees kihutas, then I`d do it again. Küll ma juba teaks, kuhupoole seda rooli keerata, kui juhtub nii, et ikkagi ei mahu rekka ja tojotsi vahelt läbi...

Vestlus pimeduse hakul kusagil kiirteel keset lõuna-Itaaliat suurel kiirusel kihutades:

C (roolis): "Ma pean mainima, et mind mõjutab palju positiivsemalt see, kui mind usaldatakse kui see, et ma pean end pidevalt tõestama. Ajalugu on näidanud, et tööviljakus on siis poole suurem."

T (tagaistmel, hoiab kõigi 20 küünega istmest ja põrandast kinni): "Kuule, mis usaldusest sa räägid? Minu isa on elukutseline autojuht ja me emaga ikka hoiame vahel autos hinge kinni. Sina oled täiesti roheline veel. Kuidas me peaksime sind usaldama?"

K (juhi kõrvalistmel, jälgib närviliselt teed, hoiab ühe käega konksust ja teise käega esimesest käest): "Mina igatahes ei usalda sind ÜLDSE. Ma ei usalda sind ei autoroolis ega ka milleski muus. Sa oled ju täiesti kreisi peast. Kust ma tean, mida sa selle autoga veel ette võid võtta?"

C (kannatliku ent katkema hakkava häälega): "Igatahes töötaksin ma siin roolis sada korda etemini, kui te maha rahuneksite ja mind usaldaksite."

T (jätkuvalt tagaistmel, ei tukasta, kuigi on äärmiselt unine, küünitab end hoopis keskelepoole ja vahib suurte silmadega läbi esiklaasi, ei toeta isegi selga vastu seljatuge): "Jahh, aga saa aru, et me ei SAA sind usaldada!"

K (peaaegu et higipull otsaees suurest närvipingest): "Mina ei usalda sind ab-so-LUUT-selt. Sul on lihtsalt selline iseloom."

C (jälgib pingsalt teed): "Mismõttes "mul on lihtsalt selline iseloom"?"

K: "No sa oled selline väga õel ja vastik inimene."

C: "Ahahh. Ja mina tahtsin sulle just öelda, et ma armastan sind."

*hetkeline vaikus*

K: "Ma armastan sind kaa, aga sa oled lihtsalt selline...selline...ma ei leiagi praegu õigeid sõnu."

Oh you wish you never ever met her at all!
Oh you wish you never ever met her at all!
She`s a maneater, makes you work hard,
makes you want all of her love.

Nelly Furtado "Maneater"

Oh and when she walks she walks with passion
and when she talks she talks like she can handle it
When she asks for something boy she means it
Even if you`ve never ever seen it.

Tervest sellest pesumodellinduse kambast (korraldajad kaasa arvatud) olin mina vist ainus, kes võttis kogu kupatust külma kõhuga. Teised tüdrukud pablasid kõik, kes vähem, kes rohkem. Üks kukkus vahetult enne lavale minekut nurga taga kokku. Ma siis hoidsin teisi tagasi, et nad uudistama ei kipuks. Mis seal ikka vaadata... Inimene on esimest korda elus võistlusel, esimest korda elus poolalasti rahvale näitamiseks lava peal, esimest korda elus profishootingul. Oleksime pidanud talle rohkem tähelepanu pöörama ja toeks olema.

Parim moment oli ikkagi see, kui me neidudega üksteise järel sabas seisime, et pesuväel lavale astuda ning madaam Jana Hallas minu juures seisatas ja lausus: "Appi, ma pean seal lava peal RÄÄKIMA!". Noogutasin mõistvalt ja laususin: "Oh pole midagi.". Jana Hallas, keda ma juba pisikese tüdrukutibuna tema stilistitöö tõttu imetlesin ja kes on igati aktiivne meelelahutusmaailmas tegutseja. Kardab mingile mõnesajale inimesele paar lauset öelda? Samal ajal, kui meie peame sellelsamal laval ilma igasuguse ettevalmistuse või harjutamiseta läbipaistvas pesus taidlema? Taas kord pani mind imestama see, mille pärast inimesed pabistavad. Üks neiu muretses oma pesu sobivuse pärast, teine kurtis, et temal pole sääred piisavalt pruunid. Ma siis lõpuks pahvatasin neile, et kullakesed, mina pean sinna lavale paljajalu minema, muideks (kingad olin koju unustanud, aga lavalaudade peale olid inimesed õhtu jooksul oma jooke ümber ajanud, jne). Mitte et see mind väga häirinud oleks, et ma, erinevalt ülejäänud tshikkidekarjast, ilma kingadeta pidin ringi päterdama. Või et ma sellest lägast paljajalu üle pidin trampima. Kui te mõtlete hetkeks Aafrika nälgivate laste peale, saate vast aru, miks mingid plögased põrandad mind ei heiduta.

***

Nüüd ei käi see jutt meil enam ülepäeviti vaid iga päev mitu korda. Mina ütlen, et ära osta Audit. Tema ütleb, et igatahes Audi, mitte mingi tavaline keskklassi tänavaauto. Mina ütlen, et mulle ei meeldi audid. Tema küsib ülevalt terrassi ääre pealt, et nooh, kas see bemm, mis maja ees seisab, on ägedam? Mina noogutan, et jahh, on küll. Mitte lihtsalt, et see konkreetne bemm on ägedam kui see konkreetne audi, aga et mul on audidega thing. Okkad nohh. Liiga palju on beibel juba neid audidega mehi olnud. Ausõna, kui ma linna peal neid rõngaid näen, tulevad kohe igast asjad meelde. Tegelikult on see Jaguar, mis maja ees on, veel kõige ägedam, aga tark tidrik hoiab selle koha pealt oma suu kinni, sest noormees istub niigi juba tund aega arvutilaua taga, ühe käega peast ja teise käega krihvelpulgast kinni hoides ja arvutab oma tulusid-kulusid. Ma neid numbreid siia parem ei pane, kuigi naljakas oleks. Muidu on pärast mõnel jälle ohkimist (kasutan oskuslikult puberteedieas omandatud jõmmide sõnavara). Igatahes tahab mees seda rõngasmasinat ja käib iga natukese aja tagant minu käest pärimas, et kas ikka ja kuidas ikka. Mul ei ole selle vastu midagi, ma saan aru, et autoost on tähtis asi ja et seda tuleb selle teisega, kes kõrvalistmel platseeruma hakkab, läbi arutada =)
Siiski ei mõista ma, miks prints oma hõbehalli lõvi koguaeg maha teeb. Minu arust on see kena suksu. Ja mis siis sellest, et linna peal "nii paljudel" juba on see masin? Linna peal päris paljudel on ka oma blond beib, aga millegipärast oled sa ikka minu sabas ja ei soovi mind mõne eksklusiivse punapea või argentiinlanna vastu välja vahetada.

Eniveis, mina olen oma Porsche Carreraga väga rahul ja ma mõtlen, et niikaua, kuni tal rattad alt ära ei logise, sõidan ma temaga rahumeeli. Masin on masin. Kui keegi mulle vähe kiiremini liigutava traktori annaks, ma sõidaks sellega ka südamerahuga mööda linna ringi.

1) Pane masinatäis pesu pesema.
2) Otsi saksiparandaja.
3) Mine Krussiga Thinaale külla, et vaadata fotosid ja meenutada seda elulahedat roadtrippi, mis meil just mõni aeg tagasi lõppes.

Which brings me in mind. Kruss. Eile õhtul, pärast seda, kui ta oli mulle Kalevi ujulas tund aega õpetanud, kuidas pead vee alla panna ja kuidas õigesti konna ujuda, mille tagajärjel mina ära väsisin ja koju jõudes magama jäin, väitis ta, et ma jäin tema juuresolekul magama seetõttu, et ma usaldan teda. "Ohoo!", tahtsin ma kohe vastu osatada. Sest see pole küll mingi uudis. See ei kõlba isegi oletatavaks teooriaks mitte. See on fakt. Öösel vastu hommikut Itaaliast toodud veinise peaga omaette teki all mõtiskledes tulid igasugu situatsioonid minevikust laks-laks-laks silme ette.
Kuidas ma poolteist aastat tagasi Tartus Lutsu teatrimajas aastavahetuse kostüümipeol majatäie rahvaga Roxanne`i mängides reegleid liiga jäigalt järgisin ja ehk natuke liiga purju jäin. Kuidas ma tantsupõrandal keereldes ühel hetkel end pikali maas avastasin ja veel nii abitus seisus, et ei tulnud pähegi hakata end ülespoole vedima. Liiga karm mäng on see Roxanne ikka, eriti veel, kui kõikide poolt nende oma suva järgi toodud alkohol lihtsalt ühte suurde ämbrisse kallatakse ja siis booli pähe serveeritakse. Minu lemmikmäng sellegipoolest. Mulle meeldivadki karmid mängud =) Igatahes ilmus kusagilt üks suur tugev kämmal ja pärast seda, kui olin oma makaronkäed sinna ümber riputanud, tõmmati mind otsekui võluväel naksti! püsti. Jala olin ära nikastanud nende litsikontsade peal ringi kakerdades, aga sellise õigel-ajal-õiges-kohas kämbla abil saab ka nikastatud jalaga püsti ja edasi tantsida =D Tantsida meeldib mulle kaa. Karmilt =D

Kuidas me ühel teisel, veel varasemal korral Tartus bensukast väljusime ja keegi jorss pidas paremaks oma käppa mulle seljakotti ajama hakata. Kuidas rahulik, tasane, vaoshoitud Kruss talle kätte kinni hüppas ja nii valju häält tegi, et minagi ehmusin.

Kuidas ma aastake tagasi Tartust ühe Narva gängi liikme sünnalt bussiga Tallinna poole loksudes Krussile helistasin, et nii, nüüd ma kohe kaotan teadvuse, et jumala paha on olla ja hästi külm on ja ma ei saa enam üldse aru kusmaolen või kesmaolen (ei olnud pohmakas, mingi kummaline viirus oli, mis tõmbas päevaga 40-kraadise palaviku üles). Kuidas Kruss mu surnukahvatu koolnunäo bussipeatusest üles korjas, mind autost korterisse tassis ja minu ägedast vastupanust hoolimata(höö-höö, mis te arvate, kui ägedat vastupanu osutab 40-kraadise palavikuga inimolevus?) üleni viinaga sisse hõõrus (aitas, kusjuures!) ning siis veel pärast mitu päeva põetas.

Kuidas ta terve päeva panipaigas salaja ehitas, et saaks sinna riiulid ja põssa puurile eraldi hoidmispaiga.

Kuidas ta pesumodellivõistlusel vaikselt, ent eesmärgipäraselt valvas, et keegi jõmm mu tagumikku näppima ei pääseks.

Kuidas ta Riccione tuulisel rannal kannatlikult auto akna ees seisis seni, kuni mina sees aegluubis riideid päfkade vastu vahetasin.

Kuidas ta viicis minuga koos mu vanaema ja tolle sõbrannasid Tallinnast välja nende klassiõdede kokkutulekule sõidutada ja pärast Nehatus mulle taimetoitlaste menüüd kokku sobitada.

Kuidas ta ei ütle ega mõtle iialgi "mina", vaid alati "Carry", ka siis, kui ta parasjagu pahane on.

Kuidas ma või(si)n küll nii rumal olla?

Nuunihh. Tänasest alates piaksid need finalistide fotod Buduaari leheküljel ka rahvale hääletamiseks üleval olema. Mina ise sellest rõõmust osa võtta ei saa, sest enne sõitu on veel vaja asju ajada ning kohvrit pakkida, seega vaevalt, et enam interneti lähedusse satun. Itaalias ka ei satu. Aga seal juba taotluslikult =P
Loodame, et armas rahvas poolpaljastele näitsikutele armuline on =)

Ja 21. juulil Pärnus võistlusel kohtume! Seniks aga buonanotte ja arrivederci, mu armsad!

Näedsasiis. Ja minul oli just plaanis end Itaalias jäätisest jämmedaks pugida. Inbox-i potsatas kiri, et "ole, palun, nii kena ja osale pesumodelli finaalis". Algas kõik sellest, kui üks sõber nagu muuseas päris, et "saitaha osa võtta vä?", mille peale mina, kes ma alati igalepoole pea ees sisse hüppan, mõtlesin, et no, nalja pärast võib ju ka. Aga selle peale ma küll ei mõtelnud, et mind, alamõõdulist, võidaksegi kohale kutsuda. Küsisin ühe teise meessoost sõbra käest nõu, et "oi, mina ja pesumodell?". Tema vastus rahustas mu maha. Tõsi ta on - rinnahoidjaid kannavad ju tõesti ka pisikesetissilised.

Üks teine sõber küsis, et miks ma kahtlen, kas häbenen? Ei häbene. Mina olen endaga rahul, aga pärast üht aastatagust intsidenti ööklubis Parlament tundub mulle, et vahetevahel on mõnel teisel minu tissidega asja. Ööklubis siis? Mina olin just ülilõbusas tujus, siirdusin riietehoidu, et edasi minna, kui üks tüüp, kes seal juba ees seisis, mind pikka aega silmitses ja lausus. "Sa oled peaaegu täiuslik, aga tead, mis veel puudu on?". Kuna ta kasutas sõna "tead" ja tegemist oli küsimusega ja ma ei teadnud, siis ma kokutasin sellisest äkilisest sõnalisest rünnakust kohkununa vastu, et "nohh, misasi?". Tüüp lausus kuldsed sõnad: "Tissi on liiga vähe.". (Kusjuures mul olid veel polsterdused ees =D Ilmselt ei märganud tüüp ka seda, et otsaees ilutseb mul arm, aga nohh, klubides ongi ju pimedavõitu.) Tegelikult ma oleksin pidanud seljakotist tomati võtma ja sellega talle mööda pead virutama (jah, mul oli ööklubis seljakott kaasas, mis oli täidetud kõikvõimaliku värske kraamiga, kuna pidin sealt edasi minema sõpradega koos salatit tegema). Aga kuna mul oli pisukene shokk, vastasin lihtsalt "ahahh", krabasin oma jope ja tegin, et sealt kiiresti välja sain. Hiljem hakkasin alles mõtlema, et keskajal said mehed selliste kommentaaride eest laksu vasta põske. Aga maitsed on erinevad ja tänapäeval on ka igaühel õigus valjul häälel öelda, mida ta arvab.

But all this got me thinking...
Kogu maailma inimesed tahavad järjekindlalt olla need, kes nad ei ole. Pikad naised soovivad olla lühemad, et mehi mitte minema hirmutada. Lühikesed naised soovivad olla pikemad, et ei peaks koguaeg kontsi kandma. Trullakad soovivad omale peenemat pihta ja kondikubud loodavad salamisi, et kord mõni kraapsuke rasva ka nende poisilikku keret ilustab. Mina üritan saada blondimast blondiks, naabritüdruk, naturaalblond, käib juba mitmendat aastat süsimustaks värvitud peaga ringi. Lokkis juustega inimeste ülepäevaseks iluprotseduuriks näib olevat juuste triikimine samal ajal, kui miljonid maailmas sooviksid omale just taolist pahmakat pähe. Seesama firma, mis toodab Skandinaavia turgudele isepruunistuvaid kreeme ja losjoone, müüb Põhja-Ameerikas afro-ameerika kogukonnale edukalt nahapleegitajaid.

Meie Tiina ja Kristjaniga lendame homme Milaanosse, et rentida sealt auto ja alustada Itaalia road-trippi. Ja mitte ükski pitsa ega pasta ega jäätis mu teel ei jää söömata sel põhjusel, et ees ootab võistlus pesumodelli kohale. Elu peab nautima.

Sellest, kuidas meil seal läheb, saate loodetavasti varsti lugeda ajakirjast trend ja vaadata Itaalia elustiilikeskuses Felicitalia. Felicitalia asub Viru keskuse 4. korrusel. Mina alguses ei uskunud, et ma sealt midagi erilist leian, aga õhkkond, mille itaallastest omanik, kokk, dj ning paar kohalikku inimest-asjapulka seal luua oskasid, viis meid tõepoolest vastavasse meeleollu ning esialgse plaanitud paari tunni asemel veetsime seal üle nelja tunni. Omanik, kuuldes meie plaanidest paari päeva pärast tema kodumaale põrutada, kiskus meid käppapidi tagaruumi, kus löödi arvuti lahti ning meie plaanid kõiksugu uute ideedega lootusetult sassi =) DJ laulab nagu inglike ja käib vahepeal puldi tagant väljas tantsimas. Ettekandjad nõksutavad muusika rütmis puusi ja nii edasi. Ja milline muusika! Kõik ümberkaudsed nõustusid ühel häälel, et just sellisest meeleolukast, rõõmsast, tujuloovast muusikast tunnevad puudust ka meie ööklubid, mis oma interjööridega juba ammu välismaistele kolleegidele alla ei jää.
Vahva abielupaar, kelle lauda me end sealses tänavakohvikus (ja seda see tõepoolest on, sest asub katusel, kus aeg-ajalt vurab mööda ka mõni auto) poetasime, andis meie õhtule samuti palju juurde. Tänud ja tervitused kõigile asjaosalistele! Reeglina ma ühte söögikohta kaks korda ei külasta, sest ajan uusi elamusi taga, aga Felicitalia väli- ja ka sisekohvikuelamust lähen kindlasti veel teiselgi korral nautima.

Kui teiegi tunnete veikest kõhedust iga kord, kui poeletilt vaatab vastu midagi, mille peale on kirjutatud sõna "herbs", siis oleksite kindlasti samuti vaimustuses Uncle Ben`s-i soustist Garden Herbs Sauce. Mina pistsin seda paljalt (ilma lihata nohh) pasta kõrvale ja oli üllatavalt nämma. Ei praadinud ega midagi, lihtsalt valasin törtsti taldrikule, taldrik uuni, vollid peale, pool minutit ja olemas. Nii hea. Need aedviljad, mis seal sees on (suvikõrvits, mais, petersell, seller, porgand, jne) tõepoolest krõmpsusid mõnusalt, nagu purgi peal lubati. Nii vahva leid! Olen tõsiselt rahul!

Hästi vahva nagu, et mõni aeg pärast seda, kui olen internetti üles riputanud foto oma põrsast keset rohtu ja pildiallkirjaks pannud "Maal vanaema juures", ilmub teleekraanile Postimehe reklaam, kus on kasutatud täpselt sedasama kujundust ja sõna-sõnalt sama sõnumit. Erinevalt ühest oma keska-aegsest klassiõest, kes eranditult kõik oma kirjandid ja muud tööd internetist kopipeist-meetodil kokku pressis, olen ma alati olnud arvamusel, et teiste inimeste ideid varastada pole ilus, et nii ei tehta ja et see, kes teeb, võiks vähemasti ära märkida, kust idee sai. Või siis häbeneda.

Häbi sellele firmale, kes Postimehele teleklipi valmistas.

From time to time tekib mul tõsine tahtmine kõva häälega müristada nagu Missy Elliott ühes oma loos, et "Aint no stoppin` me. You copywriters, You all, don`t copy me.".

Hommiku päästja oli Janice Dickinson seriaalist Ameerika supermodellid. Jah, ma tean, enamus teist arvab, et ta on vastik vana õel mõrd, aga vähemalt on ta ORIGINAALNE mõrd. Ja kui teie huumorimeel ületab kriitilise künnise, mõistate te, et valdav enamik tema kommentaaridest on naljaga mõeldud.

Ja seda, et Brasiilia meeskond eile prantslastele kaotas, seda ei juhtunud. Get it? Seda ei juhtunud!

Palun saage tuttavaks - see on Amsu, minu uus hamster. Internetist adopteeritud. Roheline ja nunnu. Minge muffi, kui armas ta on. Sibab mööda ekraaniäärt ja teeb silmadega blink-blink. Vahepeal suunab pilgu allapoole, keerab pea viltu ja nuhutab ninniga. Nothing beats minu siga ofkoors, aga ma olen tänasel õhtul hirmus õnnelik, et Rafikul vähemalt üks virtuaalne venna on.
Amsuga on teil kõigil luba mängida. Eriti meeldib talle, kui teda jooksuketta peal unele kõigutada =)

Sarnane lehekülg on ka www.neopets.com, kus saab samuti ise päris oma neoonlemmiku meisterdada. Lastele on see suurepärane koht, kust inglise keelt õppida ja isegi täiskasvanuid paelub tubliks mitmeks minutiks. Ma ei tea, kes Neopetsidele nimesid välja mõtleb, aga igaüks teist võib sõbraks saada mõne Krawki, Nimmo, Ogrini või Yurbli vms. Kuna mina tunnen otsest sugulust draakonitega, otsustasin Amsule sõbraks valida draakonipoja ja ükssarve hübriidi meenutava Shoyru. Kui Amsuga läks vähe lihtsamini (st. valida tuli vaid värvi ja looma tõu vahel), siis siin on vaja oma loomakesele valida nii sugu ja elutsemispaik kui ka meelepärased iseloomuomadused. Pärast sinu valitud vastuseid antakse neopetile kaal, pikkus, julguse, tugevuse ja kiiruse näitajad. Ja nii edasi. Oma Shoyrule panin nimeks Triaapian. Ehk siis Triaapian the Shoyru. And that would make me...Spitfire, the Mother of Triaapian the Shoyru. =D Millega üks pisike tüdruk küll öösiti internetiavarustes tegeleb? Loomad on minu nõrkuseks. Eriti krutskitega loomad. Eriti pikkade Indiaani nimedega krutskiloomad =P Pojake on mul 60 cm pikkune, aga see-eest tugeva tervisega. Kaalub suht vähe, aga on tugev ja kui kohtub võõraga, siis paneb saba igaks juhuks ründevalmis. Kuigi tegelikult tab sõbraks saada. Sööb strawberry snow puff`isid. "The Shoyru is a fiery little creature. Treat him right and you will have a friend for life but if you are mean to him he will never forget it." Minu pisike shoiru =) Tema eest peab nüüd iga päev internetis hoolitsemas käima. Meenutab natuke kunagist Tamagotchit, kas pole?

Neopets.com on täiesti omaette maailm. Oma virtuaalsele lemmikloomale saab osta riideid, mänguasju, toitu (kuidas teile maitseks jogurti-spargli pitsa, jammi?), raamatuid, viia teda vikerkaarebasseini juurde või kunstinäitusele või saata ta hotelli puhkama või muretseda talle tema oma lemmikloom. Võimalusi on tuhandeid. Sellesse värvilisse muinasjutumaailma võib lapsehingega inimene istuma jäädagi. Ka siis, kui tegelikult oleks vaja veenäidud postkasti viia, pildid seinale riputada, lillele mulda juurde valada, pudelikorgid põrandalt üles korjata, itaalia keelt õppida, ajalehte lugeda and last but not least - MAGADA. Huvitav, kas need ülejäänud 790 miljonit inimest, kes üle kogu maakera Neopetsiga liitunud on, istuvad kõik ööd läbi üleval, et käia Money Tree all või üritavad oma lemmikuid basseinis üle värvida selliste pintslitega nagu Mystery Island Paint Brush või Disco Fever Paint Brush või palun väga, miks ka mitte - Invisible Paint Brush? Või viivad oma lemmikut haiglasse check-up-i, et siis väljakirjutatud retsepti alusel apteegist igast imenimedega rohtusid ja salve nõutada.

Kui paar nädalat tagasi kestis veel hilispuberteet, siis täna oleme otsaga nähtavasti lapsepõlve tagasi jõudnud. Keegi, saatke mind Jaapanisse elama, pliis.

Musi ostis omale täna ratta ja suutis oma ergutuskõnega mindki nii palju motiveerida, et ma Charles II eluloost jutustava filmi vaatamise pooleli jätsin, autovõtmed krabasin ja oma rattale järele sõitsin. Kui ikka inimene millestki nii palju vaimustub nagu väikene laps mängurongi või uut koerakutsikat saades, siis peab temaga rattatama minema. Nii. Pärast tunniajalist jändamist ratta transpordiga ühest kohast teise ja kummide pumpamisega olime sõiduvalmis.

Vahva oli see, et uksest välja astudes avastasin ma tal hammaste vahelt MILLE? Suitsu, ohvkoors. Sportlike inimeste asi, nohh. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja musi uus paikapandud rezhiim sätestab lisaks suitsu ja alkoholi vähendamisele menüüs ka tööpäevadele eelnevatel õhtutel kella 23-se magamamineku, otsustasime teha ühe lühikese tiiru, mis venis kolmveerandtunniseks. Olime juba kodumaja ukse ees, kui mu sportlik teinepool lausus: "Oot, lähme käime korra poes ka ära.". Milleks sinna, imestasin mina. Aga õlle järele, nohh. Ise ka itsitas. Ega kõik muutused ei käi üleöö. Ja õlle seest saab B-vitamiini. Ma kujutan ette, et kui ma temaga juba kolm aastat koos oleksin elanud, siis ma mõtleksin: "...et see B-vitamiin talle kurku kinni jääks", sest staazhikatel õlletajatel on ajud kuidagi pehmekesed, nagu ma olen täheldanud, mulle aga pehmajud ei istu eriti. Aga praegu läksin ma rõõmsalt kaasa, sest rattasõit on äge ja veel ägedam on musiga koos rattaga sõita =)
Tegelikult oli see rattatamine ka veiksemat sorti vabastav kogemus. Kolmveerandiks tunniks ununes, et viimasel nädalal on mind kummitanud konstantne janu ja soov süüa aina suuri kollaseid õunu ja riivitud shokolaadiga ülepuistatud hapukoorekooki. Nii et homme läheme suure tõenäosusega uuesti. Kui ma end enne õunaks ei söö.

-"Kui ma teaksin kindlalt, et sa m.nn ei ole ja sina teaksid kindlalt, et mina m.nn ei ole, siis ma ostaksin kohe ühe nendest majadest seal all."

Ehk muinaslugu jätkub ehk vahetevahel on sellest ka kasu, kui inimesed astuvad selle raske ja ebaolulise sammu ning ütlevad välja ka need asjad, mis pole ellujäämise seisukohast hädavajalikud.
Täna istutasime Tortillad hõbedasesse plastmassvanni ümber ja viisime terrassile tuulekest ja päikest nautima.
Isikliku arengukava seitsmeteistkümnest punktist üks oli Tüdruk. On hea tunne olla osake kellegi plaanidest.

* * *

Saaremaa teed on algajale juhile harjutamiseks priimad. Kõik vajalikud märgid on olemas ja liiklus pole ka nii tihe, et silme eest kirjuks võtaks.

* * *

Oli vale tegu anda seale sprotipasteeti. Ma olen peaaegu veendunud, et seda kalahaisu ei saa ma oma vannitoast enam iialgi välja. Puhastamine muudab olukorra ainult hullemaks - nüüd ei haise mitte enam ainult põrand, vaid põrand JA põrandapesulapp. Ja minu oranzhid plätud, millega ma sealt üle paterdasin.

Said oma tükikese muinasjuttu, aitab sulle küll!

Vahetevahel, kui peab kusagil järjekorras seisma, on vahva inimesi jälgida. Täna näiteks oli ühe ametiasutuse ukse taga torbikond inimesi, kes kõik ootasid, et uks avataks. Minu vastas seisev vene mammi oli oma ägedale polüfooniliste helinatega telefonile tõmmanud helina, mida võib nimetada ka müraks. Selline ragina ja kolina segu nohh. Sissetulevat kõnet vastu võttes tegi mammi nägusid ja ohkis, et "gospadi" ja "gospadi". Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et mis tellid siis omale sellise hirmsa helina, kui pärast on igat kõnet vastu võttes hirmus häbi ja jube olla? Aga vbla olid selle koleduse talle hoopis viguriväntadest lapselapsed tellinud - kes teab.

Käisin täna iseseisvalt Cerese aianduskeskuses. Sõitsin vahepeal vastassuunavööndis kenasti ja =) Aga ära tõin. Lillekastid. Nüüd saame Tortillad ümber istutada. Minu tibudest kõige suuremal tibul hakkab varsti õis lahti minema, tumelinna karvane äär paistab juba =) Mul on tõesõna selline tunne, nagu oma lapse sündi jälgiks kõrvalt. Nagu oleks minu munarakk kellegi teise kehas ja nii edasi. Et ise valu ei tunne, aga jube huvitav ja emotsionaalne on ja tahaks teda sealt juba kiiremini välja tirida.

Ja juba tunni aja pärast algab Brasiilia-Austraalia kohtumine. Peaks siva oma fännipluusi puhtaks küürima. Õues paistab päike, ilm on soe, siga liputab saba ja on rõõmus. Elu on ilus =D

-"Millal ma viimati rannas käisin?"
-"Mis siis?"
-"Kõrvad on liiva täis."
-"And?"
-"No ma nagu olen neid vahepeal mitu korda puhastanud ka või nii."
-"Järelikult keegi paharett on käinud sulle öösel liiva kõrva puistamas."
-"Kes nagu näiteks? Unemati? Jah, veidi valesse auku aint..."
-???

Hilisöised siidrised kõnelused pisiõega. Kiss Cherry - siidrised. Väga hea siider on. Ma hüüdsin HURRAA kõva häälega, kui esimese purgi avasin ja lürpsasin. Tõesti nämma.

Ja see Nivea Visage AquaSensation silmaümbruskreem on mõttetu värk. Katsetasin nädal aega. Iseenesest on ta selline emulsioonilaadne ja tekitab tõepoolest mõnusa värske tunde, nagu oleks omale jahedat vett näkku pannud, aga lubatud efekti (kaotab tumedad silmaalused) ei saabunud. Plögasin ekstra testimise eesmärgil kreemi ainult ühe silma ümber, et vahe oleks hästi näha, aga mina küll oma kahe silmaümbruse vahel mingit vahet ei märganud. Kui, siis oli ehk õrnõhuke, vaevu-vaevumärgatav vahe (aga see võis vabalt olla ka minu kujutlusvõime vili). Siiski - kui vahe on vaevumärgatav kui sedagi, on kreemipurgi peale kulutatud raha ju mahavisatud, kas pole?

Tema tuli varem töölt koju, tarbis kaks pudelit alkoholisegust limonaadi ja keeras end keset terrassi puupõrandat magama. Temake tassis karpide sees kohale oma kingad-saapad ning asus sealsamas kõrval mõnusa õhtupäikese käes pihusti ja käsnaga puhastustöödele. Kusagil allpool siristasid paar linnukest puude otsas ning kostsid laste hõiked mänguväljakult. Tema magas süvenenult, liigutades vahepeal õlga või varvast ning pigistades aegajalt svammiga nubukit nühkiva temakese sääremarja, otsekui kontrollides, kas too ikka olemas on. Temake tõstis pilgu rohelise-kollasekirjult saapalt ning silmitses armastusväärselt seda sassis pead ja seda puupõranda peal lesimisest tolmuseks muutunud tumesinist hommikumantlit, suunates silmad seejärel kaugusesse, kust paistsid üksikute tornmajade kuumuses lõõmavad katused ja ühe riigi pealinna kohta kohatu rohelus. Toas mängis televiisor, aga õue polnud seda kuulda. Temakese peas liikusid mõtted sama katkendlikult ja suvalises suunas kui vesiratas suvisel järvel oskamatu juhi käes. Keegi ei avanud ümberkaudsete majade ja korterite aknaid, keegi ei liikunud rõdudel. Paigas, kus tavaliselt iga veerandtunni möödudes lennuk üle pea müristab, oli lootusetult tasane. Kui ventilaator poleks nurgas vaikselt surisenud, oleks õhkki paigal seisnud. Kaks inimest, õhtu ja hetk. Mõned mööduvad ent meeldejäävad emotsioonid.
Modernse ajastu idüll.

Eile õhtul, pärast seda, kui olin oma sulissea kinni tuckinud, hakkasin koduvideosid ümber lindistama. Kuna meie pere ja suguvõsa ja sõprade juubelid ja lõpetamised ja reisid ja niisama pralletamiste videod on pisikeste kassettide peal läbisegi, pidin vanaemale kasseti lindistamise ajal ise puldiga kaamera kõrval passima. Sest tal tõesti ei ole vaja näha, kuidas mu semiootikuharidusega keska pinginaaber sõnajalaks kehastub või mingid poolsuvalised jorsid lõkke ümber mingit väga kummalist tantsu tantsivad. Ühesõnaga - proovisin kogu materjali teemade kaupa paigutada. Ja mida ma avastasin? Et ma istusin kõik need tunnid teleka ees kui naelutatud ja muudkui naeratasin. Sest mul on imevahvad sõbrad ja väga toredad sugulased. Targad ja tublid on nad kõik niikuinii. Vahetevahel ma küll mõtlen, kaamera näpus ringi siblides, et peesse, palju lihtsam oleks lihtsalt niisama chillata. Aga see filmimine tasub ikka ära - juba paar aastat hiljem on maru äge vaadata =D

Ülikooliaastate alguses lasin Brasiilia fännina oma telefonile valmistada lipuvärvides korpuse. Maakera ja tähed ja Ordem e Progresso ja puha. Kui korpusele mõned kriimud siginesid, joonistasin uue kavandi ja lasin oma imearmsa tilevoni karamellkompvekiks ümber maskeerida (ja Tele2, raibe, varastas mu kavandi, mille tõttu ma siiani nende peale veikest huumorisegust vihakest pean). Korpuste piduliku vahetamistseremoonia ajal aasis isa mind kui väga kokkuhoidlikku inimest: "Noh, vana korpus paki korralikult kilekoti sisse ja pane sahtlipõhja paremaid aegu ootama.". Mida ma ka tegin, sest enda loomingust on alati raske loobuda. Mõni aeg hiljem, millalgi esimese või teise või kolmanda või neljanda kolimise ajal ma sellest siiski vabanesin. Täna, kui karamellikas on oma päevad peaaegu ära elanud ja paari kriimuga Bresil oleks omal kohal, kahetsen seda tegu siiralt. Eriti veel MM-i valguses.

Minu kullakallist telefonist veel nii palju, et käisin täna EMT-i esinduses uut akut nõutamas. Majanaaber oli küll eelnevalt öelnud, et "ah jäta jama, ostame parem uue telefoni - sellistele ei müüdagi enam akusid", aga kuna ma olen oma kallisse 3210-sse südamepõhjani kiindunud, siis saatsin ta selle jutuga karulaande ja otsustasin, maksku, mis maksab, karamellikale uue aku leida. EMT-i onu kohtles mind igati armastusväärselt, aga see koht, kus ma oma telefoni mudeli nimetasin, kiskus ta suunurgad kahtlaselt vildakile küll. Leides, et ma ei pea end õigustama (ega ma Jüri Mõis pole, et noorema naise võtan), ütlesin tema kommentaari (teadagi, millise) peale, et ei, aitäh, ma sooviksin siiski uut akut. Onu sukeldus andmebaasidesse. Klõba-klõba-klõba. Tulemus: "Ega te ei ole valmis Tallinna piirest väljapoole minema?". No kammoon! Ma näen ülepäeviti linna vahel ka aastaid vanemate mudelitega ringiliikuvaid inimesi, miks siis nüüd järsku just 3210-le enam akusid ei tehta? Onu päris, et miks ma ikkagi ei võiks omale uut telefoni soetada? Ma siis lahkelt seletasin, et minu nunnu on seitse aastat ühegi viperuseta hakkama saanud. Ta on mind truult teeninud nii tuules kui vihmas kui dushi all, ei plõksi iialgi vastu, on äärmiselt löögi-, põrke- ja räpakindel ning teeb just täpselt kõiki neid asju, mida mul vaja. Ei ole tal ühtegi üleliigset funktsiooni, mis mind menüüs olles vaid närvi ajaks ega üllata ta mind ka elusees selliste hirmnaljakate juhtumitega, millest mu sõbrad ja tuttavad (kes reeglina iga paari aasta tagant oma mobiilid välja vahetavad) mulle pajatanud on. Asjatundjad mobiilipoodides on mulle ütelnud, et 3210 on viimane töökindel mudel. Ja et ma pole ainus fänn. Nii et miks ma peaksin oma pisikese oranzhi-punasetriibulise tuunitud sõbra reetma?

Loo lõpp on selline, et veel enne saabuva nädala lõppu toimetan ma end Lasnamäele ja otsin mõne keldripoe. Raudselt, et venkudel on akusid. Neil on reeglina kõike. Keegi midagi tahab, edastage soovid, ma toon teile ka.

***

Üks asi veel. Mudu jääb südametunnistuse peale, et ise tean, aga teile ei öelnud. Kuu Ökaks saavad siinkohal ametlikult kuulutatud Maakera Kärdla kanafilee riisiga ja Kärevere kartuli-singivorm. Niisama heast peast ma elusees toitu söömata ei jäta ega ära ei viska, aga need kaks viimast leidsid pärast esimesi ampsusid tee külmkappi tagasi, et kunagi lähemas tulevikus põrsa roaks saada. No tõesti! PAHA MAITSEGA TOIT!!!

Ma ei tea, miks mulle meeldivad poseerimata fotod palju-palju enam kui poseeritud. Poseeritud fotod on ainult siis ägedad, kui teiselpool objektiivi on olnud keegi professionaal. Siin teile aga üks eileõhtune näide sellest, mis saab fotodest siis, kui on liiga lõbus. Vähemalt on pärast endal tore vaadata, kuidas te naernud olete.


Ja nüüd tõsisemate teemade juurde. Olen pea nädala iga päev üritanud meenutada, mis oli selle mmmmõnusa joogi nimi, mida ma Sõpruses ostsin. Nüüd (vist) tuli meelde. Chockomocko. Ideaalne segu kakaost ja kohvist. Ei hakkagi siin rohkem kirema, ütlen lihtsalt, et kuigi ma proovin kõiki jooke ja sööke reeglina vaid ühel korral, siis sellest Chockomockost saab minu must-drink igal järgneval kinos Sõprus vaadatud seansil.

Pärast seda, kui me oleme tund aega shokolaadikohvikus istunud, küsib ta: "On sul praegu kiire? Mis arvad, kui läheks Stocki? Mul pole ühtegi kleiti ja see käib mulle täiega närvidele.".
Ei, mul ei ole kiire ja loomulikult on mul aega oma pisikese blondi õega Stockis shopata, eriti, kui tal on taoline eksistentsiaalne probleem. Pärast tunniajalist kleitide valimist ja selgapassimist kuuleme valjuhääldist, et hilisest kellaajast tulenevalt ostukeskus suletakse, kuid söögikaupade osakond jääb avatuks, bla-bla-bla. Asutame end minekule. Kusagil poolel teel eskalaatoritega allapoole lausub ta: "Saaksid sa aidata mul vene keelt teha? Mul on suvetöö ja ma nagu absull ei saa aru, mis nendes tekstides kirjutatud on.". Kell on 21 õhtul ja mul oli tegelikult kavas telkut vahtida, aga kui kaalul on mu õe ainest läbisaamine, siis... Pealegi olen ennegi vene keelt õpetanud, nii et. Kuigi vastutustundlikum oleks olnud seda paluda juba siis, kui ma päeval helistasin, et jou, Ruu, kassa muga pärast juuksurit kohmikusse tuled? Aga hea, et üldse palus. Hea, et üldse muret tunneb. Vihikut lappas edasi-tagasi ja ütles poolnaerdes, et pole seda aasta aega näinud. Aga tehtud saime. Kuigi kaheksandas klassis ei peaks tähed enam sassis olema, aga vähemalt ta püüdis. Seda oli näha ja mina kui igipõline diplomeerimata pedagoog õpilastes just püüdlikkust kõige enam hindangi.

Kusagil Djaadja Fjoodori ja Koomnata Martina vahepeal jäi mu pilk pidama pisiõe sõrmusele. Küsisin, et näidaku lähemalt. Selgus, et tegemist oli lihtsate rõngastega - sellistega, mida Saku On Ice pudeli küljest saab. Miks need sõrme ümber toppida? Aga sellepärast, et siis tead hommikul, mitu pudelit õhtul ära jõid. Geniaalne, kas pole? Mina küll temavanusena selle peale ei tulnud, et äratõmmatud triibust ülejäänud kõrtest omale ilus värviline kaelakee valmistada. Inimene õpib kogu elu.

Nüüd aga sellest juuksuriskäigust. Mul selline kahtlane karvane tunne, et olen (vist) kinnisidee küüsi langenud. Nimelt üritan ma juba viimased pool aastat oma kiharaid helevalgeks muuta. See, mis mulle eile pähe tehti, ei erine aga kuigivõrd eelmise korra tulemusest. Minul on tunne, et saaks ikka veel valgemaks kuidagi, aga õde ja terve kari juuksureid, kes seda vesinikutamist huviga jälgisid, väidavad kõik, et on küll väga hele ja rohkem enam ei saa. Küsimus suurele ringile: Is THIS blond enough? Kas ma võin pensionile minna?

The Jackal, Orkutis

No mis parata, ikka meeldivad kõige enam need lood, mis enda elule soundtrackiks sobivad.

Vot see on just selline asi, miks vahetevahel tekib soov igasugused kontod ära lõpetada. Keegi sexkutt36 oli mulle järgneva kirja saatnud: Kas sa amatöör sex filmis sooviks olla...Tasu 25 000 kr.Kui huvi anna teada.) :)

Esimene reaktsioon oli tuttavatele moderaatoritele hädakisa sisaldava meili kriblamine.

Teine reaktsioon oli sexkutt36-le kirjutada, et "kulla mees, ma võtsin just puhkuserahaks suurema summa välja. What makes u think, et ma soovin su näruses filmis osaleda?".

Kolmas reaktsioon oli jälgida tema reaktsiooni minu erinevate reaktsioonide peale. Sõnaga - ma palusin viisakalt, et ta nimetaks mulle mõne toreda põhjuse peale raha, miks ma peaksin üldse mõtlema mingi sellise asja peale. Mille peale saabus uus kiri: "anna msn".
No kurat, ega ikka ei anna küll!

This is where red lipstick gets you! Always make sure you have a pocketknife with you just in case some of the great directors of our time might think that you`d fancy a role in their "amatöör sex film".

Mitte üldsegi seks teema. Paluks edaspidi alla milli mitte pakkuda. Ja et oleks hea süzhee ja taustamuss ja andekad kaasnäitlejad, eksole.

Varaöine vestlus minu pisikese õega.

Kui ma talle reedel kell 19 helistasin, et noohh, kas lähme siis kinno ve?, oli tema end juba jõudnud täis kaanida ja üritas väga viisakalt mulle selgeks teha, et ta ei tahaks lihtsalt kino jaoks kaineks saada. Kuna ma olen vanem ja targem ja pean eeskuju näitama, ei hakanud ütlema ka, et no problemos, mul on kodus kapis kolm ja pool pudelit Elvet ja külmikutäis mahla. Mina võin ju olla always up for new experiences, aga tema on 15. Aastat vana.

A täna, mingid tunnid tagasi, justsamuti nagu ka siis, kui me vahetevahel koos põrsikuga jalutamas käime ja oma perekonda ja suhteid huumoriga lahkame ja üksteisele surmtõsiste nägudega (ent veikese muhelusega silmanurgas) lubame, et "jaa, sellel ja sellel kuupäeval hakkame tõsiselt sporti tegema", tabasin end taas kord mõttelt, et deem, tänavatarkus vist on ikkagi omaette tarkuse liik. Minu pisikesest õest on nende tänaval veedetud aastatega saanud arukas noor tshikk. Viskas mulle selliseid lauseid, et ma kergitasin imestusest kulmu. Mõlemat tegelikult. Selliseid mõttekäike ja -avaldusi ei ootaks ka oma magistrikraadiga sõpradelt-tuttavatelt. Meenus, et ma polegi temalt veel tunnistuse kohta küsinud. Et kas sai selle üldse... Ju vist ikka...hoolimata sellest, et ta vahepeal kuid koolis ei käinud. See polegi minu jaoks oluline nüüd, kus ma näen, et tal on arukene peas. Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et ta hüppas mõlema jalaga täie hooga otse keset sopalompi ja ei pistnud oma nina sealt välja enne, kui õige aeg tundus käes olevat. Sest mina olen eluaeg tubli kooliõpilane olnud, nõrkemiseni õppinud ning ka neeruvaludega kooli roninud. Ja kuhu ma sellega välja olen jõudnud? Vastikustunne kõige vastu, mida PEAB tegema ja nn. läbipõlemissündroom.

Ma ei tea ainult, kuidas me nüüd edaspidi koos pidutsema hakkame. Kaks äärmust on keskpunktile lähedamale liikunud. Tavaliselt käis see ikka nii, et mina kaagutasin kõrval, et "appiii, midasaomaarustTEEED?!", kui ta meie seltskonnas südamerahuga õlle/Bacardi Breezeri/VodkaMixi lahti korkis ja selle siis loetud minutitega ää hävitas. Tema aga muheles ja ütles: "Jaa-JAA, ma tean küll - sina oled selline tubli ja korralik, aga vaata - mina ei ole selline, nii et...". Ja kui ma talle kooliõpetajahäälega meelde tuletasin, et ta on nohh...kõigest 13, vaatas ta mulle oma hiiglaslike hirvesilmadega otsa ja tuletas meelde, et tal on juba mitmeaastane kogemustepagas, nii et ma võin rahulik olla. Noored tõesti joovad end surnuks siin Eestis.

Aga nüüd olen mina see, kes Kalvis omale veini kõrist alla kallab lootusega, et ehk saab siis autos magada ja Ruu on see, kes mulle vesiselgeid lahenduskäike ette söödab. Ma ootan veel natuke ja siis lähen pärin selle indigolapse käest, mis nõu tal mulle karjäärialaselt anda on =)

Nii või teisiti. The Banger Sisters =D

Reede. Südaöö. Esimene pisike perenägelus. Nii kõnelevad üks kaine ja üks kes-teab-kui-palju-vägijooki-tarbinud inimene.

"Carry, see, mis seal väljas täna toimus...sa sittusid mul hinge täis."
"??"
"Sa sõna otseses mõttes kakisid mulle ühe junni hingepõhja."
(Carry naeratab, sest võrdlus on tabav. Ropp, aga tabav.)
Järgneb vestlus, mille jooksul vähem kaine inimeseloom suudab kainet inimeselooma solvata, mida viimatimainitu mõne fraasi möödudes edukalt järele aimab. Vähemkaine topib papud mitte just kõige õnnestunumalt jalga ning pöördub minekule. Keegi on saanud haiget ja keegi teine on saanud rohkem haiget, aga kumb täpselt, seda ei oska kumbki määrata, sest... üks on kaine ja teine vähem kaine.

Järgneb vestlus koridoris, kus kaks inimeselooma üritavad lahata, mis korteris sees olles valesti läks ja tagasi saada seda, mis siis, kui päike paistis, veel oli. Aga nad ei kõnele ühes rütmis, sest üks on kaine ja teine natuke vähem kaine. Vahepeal kõnelevad nad üksteise lausetesse sisse, siis jälle otsivad pilguga mööda seina vilades õigeid sõnu justnagu abitud väikesed lapsed, kes põrandalt sobivaid klotse otsivad. Võibolla on hea, et üks on kaine ja teine tsipa vähem kaine, sest kui mõlemad oleksid kained, siis läheks kätshiks kätte ära. Või siis mitte. Kurat seda teab.

Enam ei saa kaine niisama minema jalutada, kui igav hakkab. Sest tal on tee ära lõigatud. Tema ees seisab üks, kes on tsipake vähem kaine ja kellest ta hoolib just täpselt niipalju, et tahaks tollele vahepeal näkku karjuda: "Kurat küll! Kui sa laseksid mul ASJAST rääkida, siis sa saaksid aru, et NEED teised asjad ja teised inimesed ei peaks sulle kõige vähematki muret valmistama.". Selle asemel, et rääkida asjast, defineerivad nemad kainet inimest ja natuke vähem kainet, kellest üks on vastand igavale, keskpärasele ja tavalisele ning teine astub parajasti lifti, öeldes "Kohtume kümne minuti pärast siinsamas, mõtle senikaua välja need kolm sõna minu kohta.".

Ta jääb hiljaks, sest otsustas enne kluppiminekut dushi all käia. Ta jõudis pea ära pesta ja on õnnelik. Ka mehed tahavad ilusad, esteetilised ja viisakad välja näha. Kolme iseloomustavat sõna ei jõudnudki välja mõelda. See-eest mõtles kaine kogu see aeg teist oodates millegi muu peale.
"Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei kavatse kannatada sinu nokkimist minu mineviku kallal. Ma tahan, et see, mis seal oli, ka jääks sinna."
"Sinu minevik! Kui sa teaksid, missugune MINU minevik on! Ma olen ka igasuguseid asju teinud. Igaühel on minevik. Ma ei kavatsegi nokkima hakata. Me peame ükskord maha istuma ja oma minevikkudest vestlema."

Üks kaine ja üks vähem kaine inimene on jõudnud millenigi, mis "kõlab nagu plaan". Mängu nimi on "I have never..." ja kaine kuulis sellest esimest korda hittseriaalist "Lost". Ei teagi, miks kaine seda nende ühist mängu rohkem ootab, kas pihitooli-efekti pärast või uudishimust selle vastu, mida vähem kainel tema pattudele vastu panna on.

Takso sõidab ette ning vähem kaine inimene sõnab: "Mul on pohhui sellest sinu külma või misiganes villist. Give me a kiss.".
Would he still be in love with me if I was 100 pounds heavier, wore bracelets and had greasy hair?

"Kas su telefon on ööseks väljas? Haa, aga mul on ju võti nüüd. Ära siis imesta, kui ma tunni aja pärast sulle kaissu sajan.". Karm nali, sest minu voodi on kahele inimesele korralikuks uneks way liiga pisike ja ebamugav. Isegi üksinda magamise edukaks õnnestumiseks pidin eelnevalt mitu nädalat harjutama. Ja üks meist norskab ja vilistab öösiti nigu sokivabrik. Mis on iseenesest armas, kuid peletab kahjuks igasuguse une. Ja teisel on komme kogu tekk enda ümber mässida nagu oleks ta röövik või mingi muu hädasti kookonit vajav elukas. Sellegipoolest naeratavad kaks inimest teineteisele (need kaine ja natuke vähem kaine) ning üks suundub välisukse poole ja teine üles oma kaamerate, makkide ja miljoni juhtmega mässama. Paari tunni pärast näevad taas. Ja siis saab ehk juba mängu mängida.


To be continued...

Eile, kui me Kalvi mõisast lõunasöögilt tagasi sõitsime (fa-faa, märkate ikka, et ma uhkustan ve? ;) , läks jutt autos Aljosha peale. Ma olin tegelikult lootnud, et saan seda teemat vältida. Sest mul oli sest kõrini juba siis, kui esimesed uudised leheveergudele jõudma hakkasid. Aga minu soov ei ole teadagi seaduseks, nii et tundus, et igalpool, kus ma televiisori lahti tegin või lehe avasin, hüppas too pronksmees mulle ninna kinni. Minu esimene reaktsioon sellele kõigele on, tsiteerides Deni, "Anger On Nationalism". Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt püüda ja proovida õnnelikud olla ilma, et peaks pidevalt kellegagi sõdima või maid jagama? Aru ma ei saa. Liiga naiivne olen vist. Blond ka natuke. Mõnes valguses on iirised peaaegu et sinised. Ja roosad päikeseprillid on mul juba suvest 2001.

Aga tagasi Aljosha juurde. Ma ütlen nüüd ka, mis mul öelda on. Kes ei taha, ärgu lugegu (loomulikult te loete, NII naiivne ma ka pole =P ).

Esiteks. Mul on kahju, et selline asi üldse toimub. Inimesed peaksid üksteist armastama, mitte lahterdama selle järgi, kes on Aljosha kaasmaalane ja kes mitte.

Teiseks. Lähtugem siiski loogikast. Kogu see kemplemine ja vaidlemine on pronksmehe ümber olevad vaidlused nii totraks ajanud, et keegi, kes selle uudisega esmakordselt kokku puutub, arvaks vist küll, et enamus vaidlejaid on poolearulised.
Monumente on inimestele vaja. Mina ei ole üks neist, kes neid vajaks, samamoodi, nagu mul on ükskõik ka surnuaedadest ja muudest millegi meeles hoidmise abistamiseks püstilöödud värgendistest, aga ma saan aru ja mõistan, et osadel inimestel on neid vaja. Loogika kõnnib antud situatsioonis minu meelest järgmist rada mööda:

* On`s Tõnismäele kedagi maetud vai mette? Keegi nagu päris täpselt ei tea. Mõned ütlevad, et raudselt on ja et on ka kirjalikud tõendid selle kohta, teised, et on jah, aga et need kolm venelast olid pisisulid, kolmandad, et pole seal kedagi. Siililegi selge, et ilma Aljosha ninaesist üleskaevamata me lõplikku tõde teada ei saa. Seega labidad kätte ja...

* Leitakse selle platsi piirest kellegi säilmed - tuleks need viisakalt kuhugi sobivamasse kohta ümber toimetada. Soovitavalt siis sinna, kuhu metallsõdur isegi transporditakse. Ei leita - tuleks plats kenasti uuesti kõnnitavaks haljasalaks muuta (mida ON Tallinna linnale väga vaja, paluks mitte veel üht pilvelõhkujat!) ja metallmees ikkagi kuhugi ära transportida.

* Miks Aljoshenka ei võiks jääda sinna kus ta on? As much as I like Russians (normaalseid, toredaid, kultuurseid venelasi, mitte sihvakoori tänavale sülgavaid, "urood pljääd" karjuvaid ja su telefoni kõnekaarti lunivaid isendeid, ohvkoorss), on praeguseks hetkeks selge, et eestlastele ei meeldi see, et Aljosha seisab seal, kus ta parasjagu seisab. Eestlased on need, kes elavad Eesti riigis ja kuuluvad reeglina eesti rahvusesse (originaalvormis, mitte need, kes Muhu seeliku triipude arvu on ära õppinud). Konfliktid ei vaibu teatavasti enne, kui neile on saabunud mingisugune lahendus. Lahendus peaks reeglina olema talutav mõlemale poolele. Antud juhul ma leian, et kõnealust teemat silmas pidades peaks lahendus olema ühele poolele rohkem talutav (ja ma ei lausu nii eestlasena, vaid mingi kummalise eri rahvuste seguna, kes pole kunagi mingi eriline eestluse patrioot olnud). Kui keset mingi muu, kõrgemat eneseteadvust väljendava riigi pealinna seisaks analoogne mälestusmärk, mis selle riigi põlisasukaid solvaks, ei mõeldaks pikemalt. Ma võiksin siia tuua rea näiteid erinevatest "vähemus"(haa. haa.)gruppidega riikidest, kus sellise mälestusmärgi püsimine kõne alla ei tuleks, kuid valin teadlikult igasuguste muude riikide/rahvuste siia loosse segamisest hoidumise.
Sõnaga - Aljosha peaks kantama sinna, kus on talle sobivam paik. Ja palun ei mingit matuserongkäiku ega midagi sarnast. See paamjatnik keset linna on eesti rahvale isegi solvav, nii et pole vaja vene meediale konti hambusse suruda hiiglaslike fotodega sellest, kuidas baabushkad itkevad ja noored kooliõpilased oma sangarile surnud lilli järele viskavad. Mitte öö varjus ja saladuskatte all (selg võiks igal rahval, olenemata väiksusest, siiski sirgu jääda), aga lihtsalt ilma suurema kisa-kära ja emotsioonideta.

* Kuhu viia? Pelguranna läheduses on üks sakslaste kalmistu, mille vene väed siia tulles maatasa tegid. Olen kuulnud ja lugenud, et nad seal ka väikestviisi laulu- ja tantsupidusid pidanud on. Sellest, kas surnuaial sobib trallitada ja alkoholi tarbida, me täna ei räägi. Eks igal rahval omad kombed. Kui mind Mehhikos kellegi matusele kutsutaks, siis ma laulaks ka rõõmsa jaalega ja liigutaks varvast. Küll aga ei sobi kuidagi teiste surnute rüvetamine, mida ka mina, kellel mul surnuaedadest on ükskõik, iialgi ei teeks. Sakslased ja saksa keel ei ole mulle, kusjuures, eriti sümpaatsed, kuigi mul on mõlemalt poolt paar vahvat saksa peaaegu-et-sugulast. Sellegipoolest. Surnutega ei jamata. Surnud on kellelegi kallid ja pühad. Aga kuna venelased selle sakslaste surnuaia ükskord juba niimoodi "enda omaks" ümber muutsid nii, et seal midagi enam taastada ei ole ega anna, siis võiks too metallist mees ka sinna kantud saada. Las peavad oma laulu- ja tantsuõhtuid selle ümber ja viigu sinna nii palju lilli, kui terve Tallinna lillepoodides leida võib.

Ja kui kellelegi veel selgusetuks jäi, MIKS oleks eestlastel õigus Aljosha sänne sakslaste/venelaste kalmistule paigutada või seda üldse paigast liigutada, siis lugege veelkord seda kohta, kus venelased Eestisse tulles sakslaste surnuaia ää hävitasid. Ja siis lugege seda kohta, kus on toonitatud, et Eesti on siiski eelkõige eestlaste maa. Peaks selgeks saama küll.

Võiks rohkem oidu peas olla. Nii igasugustel vallutajatel kui ka neil, kes kogu seda soga pärast klaarima peavad.