reede, juuni 02, 2006

Eile, kui me Kalvi mõisast lõunasöögilt tagasi sõitsime (fa-faa, märkate ikka, et ma uhkustan ve? ;) , läks jutt autos Aljosha peale. Ma olin tegelikult lootnud, et saan seda teemat vältida. Sest mul oli sest kõrini juba siis, kui esimesed uudised leheveergudele jõudma hakkasid. Aga minu soov ei ole teadagi seaduseks, nii et tundus, et igalpool, kus ma televiisori lahti tegin või lehe avasin, hüppas too pronksmees mulle ninna kinni. Minu esimene reaktsioon sellele kõigele on, tsiteerides Deni, "Anger On Nationalism". Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt püüda ja proovida õnnelikud olla ilma, et peaks pidevalt kellegagi sõdima või maid jagama? Aru ma ei saa. Liiga naiivne olen vist. Blond ka natuke. Mõnes valguses on iirised peaaegu et sinised. Ja roosad päikeseprillid on mul juba suvest 2001.

Aga tagasi Aljosha juurde. Ma ütlen nüüd ka, mis mul öelda on. Kes ei taha, ärgu lugegu (loomulikult te loete, NII naiivne ma ka pole =P ).

Esiteks. Mul on kahju, et selline asi üldse toimub. Inimesed peaksid üksteist armastama, mitte lahterdama selle järgi, kes on Aljosha kaasmaalane ja kes mitte.

Teiseks. Lähtugem siiski loogikast. Kogu see kemplemine ja vaidlemine on pronksmehe ümber olevad vaidlused nii totraks ajanud, et keegi, kes selle uudisega esmakordselt kokku puutub, arvaks vist küll, et enamus vaidlejaid on poolearulised.
Monumente on inimestele vaja. Mina ei ole üks neist, kes neid vajaks, samamoodi, nagu mul on ükskõik ka surnuaedadest ja muudest millegi meeles hoidmise abistamiseks püstilöödud värgendistest, aga ma saan aru ja mõistan, et osadel inimestel on neid vaja. Loogika kõnnib antud situatsioonis minu meelest järgmist rada mööda:

* On`s Tõnismäele kedagi maetud vai mette? Keegi nagu päris täpselt ei tea. Mõned ütlevad, et raudselt on ja et on ka kirjalikud tõendid selle kohta, teised, et on jah, aga et need kolm venelast olid pisisulid, kolmandad, et pole seal kedagi. Siililegi selge, et ilma Aljosha ninaesist üleskaevamata me lõplikku tõde teada ei saa. Seega labidad kätte ja...

* Leitakse selle platsi piirest kellegi säilmed - tuleks need viisakalt kuhugi sobivamasse kohta ümber toimetada. Soovitavalt siis sinna, kuhu metallsõdur isegi transporditakse. Ei leita - tuleks plats kenasti uuesti kõnnitavaks haljasalaks muuta (mida ON Tallinna linnale väga vaja, paluks mitte veel üht pilvelõhkujat!) ja metallmees ikkagi kuhugi ära transportida.

* Miks Aljoshenka ei võiks jääda sinna kus ta on? As much as I like Russians (normaalseid, toredaid, kultuurseid venelasi, mitte sihvakoori tänavale sülgavaid, "urood pljääd" karjuvaid ja su telefoni kõnekaarti lunivaid isendeid, ohvkoorss), on praeguseks hetkeks selge, et eestlastele ei meeldi see, et Aljosha seisab seal, kus ta parasjagu seisab. Eestlased on need, kes elavad Eesti riigis ja kuuluvad reeglina eesti rahvusesse (originaalvormis, mitte need, kes Muhu seeliku triipude arvu on ära õppinud). Konfliktid ei vaibu teatavasti enne, kui neile on saabunud mingisugune lahendus. Lahendus peaks reeglina olema talutav mõlemale poolele. Antud juhul ma leian, et kõnealust teemat silmas pidades peaks lahendus olema ühele poolele rohkem talutav (ja ma ei lausu nii eestlasena, vaid mingi kummalise eri rahvuste seguna, kes pole kunagi mingi eriline eestluse patrioot olnud). Kui keset mingi muu, kõrgemat eneseteadvust väljendava riigi pealinna seisaks analoogne mälestusmärk, mis selle riigi põlisasukaid solvaks, ei mõeldaks pikemalt. Ma võiksin siia tuua rea näiteid erinevatest "vähemus"(haa. haa.)gruppidega riikidest, kus sellise mälestusmärgi püsimine kõne alla ei tuleks, kuid valin teadlikult igasuguste muude riikide/rahvuste siia loosse segamisest hoidumise.
Sõnaga - Aljosha peaks kantama sinna, kus on talle sobivam paik. Ja palun ei mingit matuserongkäiku ega midagi sarnast. See paamjatnik keset linna on eesti rahvale isegi solvav, nii et pole vaja vene meediale konti hambusse suruda hiiglaslike fotodega sellest, kuidas baabushkad itkevad ja noored kooliõpilased oma sangarile surnud lilli järele viskavad. Mitte öö varjus ja saladuskatte all (selg võiks igal rahval, olenemata väiksusest, siiski sirgu jääda), aga lihtsalt ilma suurema kisa-kära ja emotsioonideta.

* Kuhu viia? Pelguranna läheduses on üks sakslaste kalmistu, mille vene väed siia tulles maatasa tegid. Olen kuulnud ja lugenud, et nad seal ka väikestviisi laulu- ja tantsupidusid pidanud on. Sellest, kas surnuaial sobib trallitada ja alkoholi tarbida, me täna ei räägi. Eks igal rahval omad kombed. Kui mind Mehhikos kellegi matusele kutsutaks, siis ma laulaks ka rõõmsa jaalega ja liigutaks varvast. Küll aga ei sobi kuidagi teiste surnute rüvetamine, mida ka mina, kellel mul surnuaedadest on ükskõik, iialgi ei teeks. Sakslased ja saksa keel ei ole mulle, kusjuures, eriti sümpaatsed, kuigi mul on mõlemalt poolt paar vahvat saksa peaaegu-et-sugulast. Sellegipoolest. Surnutega ei jamata. Surnud on kellelegi kallid ja pühad. Aga kuna venelased selle sakslaste surnuaia ükskord juba niimoodi "enda omaks" ümber muutsid nii, et seal midagi enam taastada ei ole ega anna, siis võiks too metallist mees ka sinna kantud saada. Las peavad oma laulu- ja tantsuõhtuid selle ümber ja viigu sinna nii palju lilli, kui terve Tallinna lillepoodides leida võib.

Ja kui kellelegi veel selgusetuks jäi, MIKS oleks eestlastel õigus Aljosha sänne sakslaste/venelaste kalmistule paigutada või seda üldse paigast liigutada, siis lugege veelkord seda kohta, kus venelased Eestisse tulles sakslaste surnuaia ää hävitasid. Ja siis lugege seda kohta, kus on toonitatud, et Eesti on siiski eelkõige eestlaste maa. Peaks selgeks saama küll.

Võiks rohkem oidu peas olla. Nii igasugustel vallutajatel kui ka neil, kes kogu seda soga pärast klaarima peavad.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Very pretty design! Keep up the good work. Thanks.
»

Anonüümne ütles ...

I really enjoyed looking at your site, I found it very helpful indeed, keep up the good work.
»