pühapäev, november 11, 2012
You manage this, you a superstar!
Reedel käisime põssaga kihvaoperatsioonil. 13-sentimeetristest kihvadest tehti kolmveerandtunni jooksul 6-sentimeetrised. Protseduuril endal pikemalt ei peatuks. Kui siis vaid sellel, et sain sigade osas jälle palju targemaks. Näiteks kas teie teadsite, et:
* sea kihv ei ole samast materjalist nagu inimese hammas, vaid tegemist on hoopis luumaterjaliga
* sigade anesteesia on üks keerulisemaid üldse - vetarst nägi kurja vaeva, et saada mu väike seatibu kõigepealt sügavasse tukkumise staadiumisse (päris magama ta ei jäänudki) ning hiljem, et saada ta jalule (võttis aega 2 tundi).
Kui nii mõnigi sõber enne kõnealust oppi mainis, et küllap saab uimane siga naljakas olema, siis tegelikkuses oli asi naljast kaugel ja kui ma notsut seal vetkabineti eesruumis porivaibal juba teist tundi ühelt küljelt teisele rullisin ja teda kuidagi püsti ei saanud, oli vahepeal hoopis õudne. Et äkki nüüd jääbki nii. Ja et miks ta oma tagumisi jalgu nii ebardlikult hoiab. Ja et äkki ta süda ei pea sellisele pingutusele vastu. Jne, jne, jne.
Lõpuks saime ikka koju ja esimese jalutuskäigugi oleme juba ära teinud. Tagumised jalad on ikka veel nõrgakesed ja toas ei meelita teda ka eriti toiduga seonduvad doggy brain trainer mängud, mis muidu on ta lemmikud, aga õues tuustis küll ringi nagu polekski midagi olnud =)
Kuna kihvade lühendamise käigus vaadati üle ka kõik teised põssakikud, ja leiti hambakivi, soovitas hambaarst pärast seda, kui oli kivi eemaldanud, kodus edaspidi sea hambaid pesta. Eks ma olin varem kuulnud, et mõned inimesed pesevad oma koerte hambaid, aga teades Rafi põikpäisust ma isegi ei kaalunud seda võimalust kunagi tõsiselt. Aga kuna hambakivi eemaldamine ei olnud põssakale üldsegi rohkem meeltmööda kui kihvade lõikamine, mõtlesin, et noh okei, kumb on hullem, kas proovida ta hambaid pesta ja valmistada talle sellega meelehärmi või käia aeg-ajalt teda uuesti üldnarkoosi alla panemas. Viimane ei olnud option.
Seega täna õhtul otsustasin proovida, kuidas Rafi sellesse hambapesuvärki suhtub. Hambapasta tuubil oli kasutusjuhend ja sõna "poultry" ehk siis viide sellele, et pasta on kanamaitseline. Kahtlane. Maitea, kui mõttekas on teha loomadele söögimaitselist pastat. Samas Rafi puhul ilmselt läheks piparmündi maitse täpselt samamoodi loosi, nii et vahet pole.
Valisin momendi, kui notsu oli kõige sügavamas võimalikus unestaadiumis ja ronisin talle näppupidi lõugade vahele. Kui esimeste sekunditega midagi ei juhtunud, arvasin juba, et juhhuu, õnnestubki. Aga siis ühtäkki jõudis vist Rafini informatsioon, et midagi toidumaitselist on kusagil liikvel ja ise veel unes olles sõi ta kogu pasta lihtsalt ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidi hambahari äärepealt järgi minema.
Hea küll. Teisele katsele. Uus pasta ja uuesti sigade hambumust avastama. Seekord aga ei kulunud vist ühte sekunditki kui Rafi juba harja kallal oli. Ise ikka veel mõnusasti leboasendis. Nagu möödaminnes hävitab hambaharju. Järgnev nägi välja nagu lõik Ameerika Naljakaimatest Koduvideotest - 53-kilone tüdruk kaklemas 65-kilose seaga hambaharja pärast. Kusjuures notsul oli kindel plaan hambahari nahka pista. Lõpuks päästsin harja ja kuna ma polnud kindel, mitu doosi pastat üks loom ööpäeva jooksul ära võib süüa, otsustasin järgmise harjutuskorra pühapäeva peale lükata.
Homme siis paistab. Aga üht ma ütlen, kogu selle tänase madistamise peale - kui see pasta tuub saab tühjaks enne kui siga hambapesu ära õpib, siis vist pole mõtet erilisi lootusi hellitada. Ja veel - veterinaarhambaarst vist ei arvestanud sigade söögiarmastusega. Päris ausalt, see on nüüd küll üks asi, mille õnnestumisse on mul 0% usku, vähemalt kahel käel teostatavana. Aga eks näis.
kolmapäev, oktoober 10, 2012
Küziin džõukss
Hea sõber / kunagine peigmees msn-i vestluse lõpetuseks, mille sisuks suurelt osalt oli minu püüd panna teda burkside asemel midagi keresõbralikumat sööma:
Mocca ütleb:
i told u and gave you my word
always around
and obeying
so, i will do it
even i don't know what to cook.. i only have one tomato
but i will cook it to keep my promise
Järeldus: Eesti meeste enneaegse suremuse vähendamiseks vajame rohkem tigedaid naisi, kel pudrunui ühes ja külmutatud köögiviljapakk teises käes =)
reede, september 21, 2012
I am. The Inspiration for Your Dreams.
- "Oi ei ma ei suuda!"
- "Misassssja sa räägid seal?"
- "Ma sonin."
- ????
- "Ma nägin sellist unenägu praegu, et me sõitsime autoga ja sina andsid gaasi ja vahetasid käike ja mina keerasin rooli. Üldse ei tulnud välja see asi. Ma pidin püksi kusema!!!!"
Ei ole isegi Unenägude Seletajat vaja.
neljapäev, september 20, 2012
Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki
Juba teist korda ühe aasta jooksul suutis näitetrupp Kolgalt üllatada. Seekord siis Kirjanduslikul kolmapäeval Tallinna Kirjanike Maja saalis ühiskonnakriitilise (jah, võib nii öelda küll) etendusega Jagatud. Ning taas kord olime sunnitud tõdema, et (kooli)noored, kes näitlevad asjaarmastuslikel kaalutlustel, teevad seda kohati kordades sümpaatsemalt kui väljatreenitud elukutselised.
Ümberjutustusel, mõistagi, mõtet pole, kuid väikesel mõtisklusel ehk ikka. Kogu selle reaalsust halastamatult kuid stiilselt pilava tüki lõppeks jäi mõneti ootuspäratult kõlama aegade ja kommete jätkuvuse printsiip. Et Facebook on ikkagi peegeldus päriselust. Kes on päriselt vahva, selle toredatest tegemistest on ka teistel põnev lugeda. Ja tüütused jäävad tüütuks ka suhtlusportaalides. Tulihingelised kosmeetikabrändide austajad ja kõik teised kaaskodanikke oma subjektiivsest seisukohast ülimalt olulisena näiva infovooluga uimaseks tümitajad, ülejagajad, ülelaikijad, ülekommenteerijad ning lõpuks, minu absoluutse lemmikgrupina - ülemõtlejad ja ülekritiseerijad - terve müriaad lõputut kirjanduslikku ainest pakkuvaid tegelasi. Tee ainult arvuti lahti ja kuula. Täpselt seesama Feisspukk toimus ju ka B.F. ehk enne Facebooki ajastut, lihtsalt mitte nii kiirelt ja kontsentreeritult. Kuigi natuke muidugi on vahe sees küll, et enam ei pea mööda linna oma laialaijagatud heliplaate kokku korjamas käima, sheeri mussi palju tahad.
Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki ei ole minu põlvkonna inimesi muidugi vaja veenda, see oleks meie jaoks pigem huumor, kuid väikesed ootamatud kinnitused veenavad milleski siiski. Mind veenis terve etendusele eelnenud nädala jooksul meie "küla" inimeste reaktsioon põssa ja selle tüdruku, keda ta jalutamas käib, kodutänavaile naasmisele. Selliseid nägusid ja reageeringuid oma kandi inimestelt, keda on palju, kuid kellest peaaegu keegi ei ole mul Facebookis, ei oleks ma pärast vaevalt pooleteise kuu pikkuseks veninud "suvelaagrit" teises Tallinna piirkonnas osanud oodata. Vat see oli real-life Facebook!
Seda armsalt ehedat rõõmu taaskohtumise üle ning eestlasliku "mul on kuri kahtlus, et asjad on nii, aga kelleltki küsida ka ei julge" peaaegu käega katsutava paine momentaalset haihtumist ümbritsevasse õhku ei anna eriti võrrelda. Või oot, annab ikka.
Kui suhtlus oleks valuuta, siis kakskümmendviis laikki võrdub üks kergendusohe ja saja smaili eest saate ühe päriselu-muige. "Oi kui tore!" kõlab nagu pai ja endise tigedalt sajatusi pritsinud vanema härra asemele ilmunud emalikult naeratav vanapapi mõjub nagu oleks just Jeesust näinud. Päriselu - me Like!
laupäev, detsember 03, 2011
Today was a perfect day
Eks ta nii kipub olema, et kõige lahedamad häppeningid kujunevad just täiesti rändom ettevõtmistest. Seekord sai kõik alguse sellest, et neljapäeval käis üks mu überlahedatest sugulastest Tallinnas August Hundi kontserdil ja ööbis pärast minu pool, kuna ta ise elab kohas nimega Kolga ja sinna öösiti busse väga ei lähe. Aga isegi kui läheks, siis überlahedaid sugulasi majutame ikka igal ajal rõõmuga. Enne-und tšit-tšäti jooksul käis tema jutust läbi lausejupp "etenduse proov", lähema pärimise tulemusena selgus, et neiu astubki täitsa ise näitlejana üles. Trupis nimega Kolga Kohalikud Emigrandid, etenduses nimega Tsirkus.
Mulle tundus see asi põnev, seda enam, et ma ka Kolgasse kunagi varem sattunud polnud. Uurisin ääri-veeri, et eip tia, kas väljapoolt ka publikut ligi lastakse. Ja nii ta läks, et järgneva paari minuti jooksul oli otsustatud, et mina lähen seda etendust vaatama kindlalt, iseasi, kas keegi veel kaasa tuleb. Tulid küll.
Aga enne veel, kui me Triinu ja Kareliga Leesi rahvamaja poole teele asusime, õnnestus meil ühe teise, nime poolest sugulase, aga positsiooni poolest muud sorti tegelasega, reede hilisõhtul autol nii õnnetult rattaid vahetada, et miski mutri küljest tuli miski tükk ära ja jäi miski poldi külge kinni, nii et me pidime juba lahtikeeratud rattad alla tagasi monteerima ja hommikul oli teokiirusel sõit lähimasse remonditöökotta... mis oli suletud. Ka järgmine oli suletud. Ja nii edasi ja nii edasi. Rehivahetuspunktist, mis asub mul praktiliselt maja kõrval, öeldi, et beib jou, me su rehvid vahetame kohe ära, aga tšeki biiti, selle murtud poldi jaoks pead sa siiski töökoja leidma. Ja nii ma siis tiirutasingi mööda Kristiinet ringi ja üritasin mälus sobrades meelde tuletada kõiki neid arvukaid autoteeninduspunkte, mida muidu tundub kui seeni pärast vihma olevat, aga mis lähemal inspekteerimisel osutusid kõik autopesulateks või suletuteks. Kuni siis ühes Räägu tänava alguses asuvas töökojas tehti kõik hopsti korda ja oldi selle kõrvale veel sõbralikud ka, mitte taolise üleoleva suhtumisega, nagu autoremonditöökodades vahel kohata võib, kui seal töötavad inimesed näivad arvavat, et ühe asja kellestki teisest palju paremini teadmine ja oskamine annab neile piiramatu õiguse ülbitseda.
Ühesõnaga, laupäev algas siis niimoodi, et esimene kolmveerand tundi oli kerget paanikat, sest ma juba harjutasin end vaikselt mõttega, et äkki me ei jõuagi kella kuueks Kolgale, lõpuks aga läks kõik superhästi, sest lisaks probleemi kiirele ja igati viisakale lahendusele leidsin omale lõpuks ka sellise töökoja, millele püsikundeks hakata.
Tee Kolgale ja sealt edasi Leesile oli algusest peale läbinisti Triinu ja Kareli nutitelefonide etteaste, kuna minu väljaprinditud ja allajoonitud selgitus-kirjeldus selle kohta, kuidas kohale jõuda, põlati üldise pimeneva taustvalguse tõttu ära. Nutikaga pidavat oluliselt lihtsam ka olema. Olgem ausad, eks ta oligi. Kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et kui inimene liiga mugavaks muutub ja oma aju standby peale lülitab, et nutitelefonil kõik töö enda eest ära lasta teha, siis ühel hetkel, kui sellel nutitelefonil näiteks aku peaks tühjaks saama või Google maps segast paneb, on segadust oi kui palju. Aga kohale me jõudsime.
Ma peaaegu soovin, et see teekond oleks olnud üks paras õudus, et ma saaksin järgmist lõiku alustada mõttega sellest, kuidas see etendus oli kõike seda väärt. Tegelikkuses oli teekond Leesi rahvamajja vahva ja etendus ületas igati meie kõikide ootused. Ma ei ole aastaid, AASTAID, näinud ei teatris, ei ooperis, ei kusagil mujal midagi nii siiralt head. Kogu asja võtab kokku vist kõige paremini Triinu kommentaar etenduse lõpus: "Nii. Nüüd buss alla ja mööda Eestit tuurile." Või siis minu üksainuke kommentaar keset etendust (sest rohkem kommentaare lihtsalt ei raatsinud etenduse ajal teha, et miskit kahe silma vahele ei jääks) ühe esitatud loo peale: "See oli nüüd parem kui Tanel Padar".
Etendus olgu siis öeldud, koosnes peaasjalikult sellest, et lauldi ette riigihanget. Ja kui juba minu sõbranna Triin, kes üldiselt on äärmiselt opinionated ja kellele on päris keeruline meele järele olla, suurte säravate silmade ja hiiglasliku naeratusega saalist lahkub ja ühtegi negatiivset aspekti välja tuua ei oska, siis hell, it`s a good play!! Ma ise pole ka tükk aega nii palju nii järjest naeratanud. Vahepeal lõid põsed tiba krampi ka kogu sellest naeratamisest, aga who cares. Tore oli!
Ei hakka eraldi ühtegi näitlejat välja tooma, sest kõik olid absoluutselt fantastilised. Võibolla oli iva selles, et see oli ühekordne etendus ja nad ei teinud seda raha pärast. Võibolla olid autori mõttelennud kõrged. Võibolla oli tegemist lihtsalt kamba väga andekate inimestega. Ma ei tea ja ei ole ka mõtet seda pikalt-laialt lahata, sest see ei muudaks asjaolu, et see on nüüd tõesti see etendus, mida tuleks mängida rohkem kui üks kord ja rohkematele inimestele kui Leesi rahvamajatäis. Mul siiani ei olnud oma lemmikteatrit, aga nüüd on. Ja minu poolest võiksid nad oma etendusi kasvõi Vasknarvas mängida, ma läheks ikka kohale. Ja Triin ja Karel samamoodi.
Pärast etendust tuli Triinul mõte, et kuna me kevadisel väljasõidul OKO restorani löögile ei pääsenud ja pidime leppime "selle teise mereäärse restoraniga", mille nime me keegi ei mäleta ja kus toidud ei olnud midagi märkimisväärset, siis seekord, kuna me juba nagunii nii lähedal asume, võiks OKOs ju ära käia. Ja ka see kolmas laupäevane jooksvalt sündinud idee oli oma teostuselt kõike muud kui lame või ebahuvitav. Lõbus sõit mööda pagan seda teab mis maakonna käänulisi teid, imearmsad majakesed ja hooned siin-seal teede ja maanteede ääres ning lõpuks see paljukiidetud OKO (mis oli nii oma sisustuse kui valgustuse kui teeninduse kui kokakunsti poolest kõiki neid kuuldud kiitusi väärt), kust Triin leidis eest päeva kala, mis oli väidetavalt kõige parem asi, mida ta elus üldse söönud on ja mina sain kõige paremat crème brûléed, mida ma elus üldse söönud olen, pani ülivõrretega iseloomustatavale päevale ülivõrdelise punkti. Ehk siis kõik me kolm jäime kõigega väga-väga rahule.
Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin, et selliseid päevi oleks rohkem, sest see oli täiesti outstandingly fabulous ja nagu Triin ütles: "endorfiinid on laes, noh". Psühholoogid räägivad, et liiga palju positiivset stressi ei pidavat ka hea olema. Ainult üks asi oligi, mis seda läbinisti pöörfi päeva ehk tiba vähem pöörfiks muutis. Pilti oleks võinud teha. Oleks visuaal kauem säilinud.
Uskumatult ilus päev oli. Aitäh.
Eks ta nii kipub olema, et kõige lahedamad häppeningid kujunevad just täiesti rändom ettevõtmistest. Seekord sai kõik alguse sellest, et neljapäeval käis üks mu überlahedatest sugulastest Tallinnas August Hundi kontserdil ja ööbis pärast minu pool, kuna ta ise elab kohas nimega Kolga ja sinna öösiti busse väga ei lähe. Aga isegi kui läheks, siis überlahedaid sugulasi majutame ikka igal ajal rõõmuga. Enne-und tšit-tšäti jooksul käis tema jutust läbi lausejupp "etenduse proov", lähema pärimise tulemusena selgus, et neiu astubki täitsa ise näitlejana üles. Trupis nimega Kolga Kohalikud Emigrandid, etenduses nimega Tsirkus.
Mulle tundus see asi põnev, seda enam, et ma ka Kolgasse kunagi varem sattunud polnud. Uurisin ääri-veeri, et eip tia, kas väljapoolt ka publikut ligi lastakse. Ja nii ta läks, et järgneva paari minuti jooksul oli otsustatud, et mina lähen seda etendust vaatama kindlalt, iseasi, kas keegi veel kaasa tuleb. Tulid küll.
Aga enne veel, kui me Triinu ja Kareliga Leesi rahvamaja poole teele asusime, õnnestus meil ühe teise, nime poolest sugulase, aga positsiooni poolest muud sorti tegelasega, reede hilisõhtul autol nii õnnetult rattaid vahetada, et miski mutri küljest tuli miski tükk ära ja jäi miski poldi külge kinni, nii et me pidime juba lahtikeeratud rattad alla tagasi monteerima ja hommikul oli teokiirusel sõit lähimasse remonditöökotta... mis oli suletud. Ka järgmine oli suletud. Ja nii edasi ja nii edasi. Rehivahetuspunktist, mis asub mul praktiliselt maja kõrval, öeldi, et beib jou, me su rehvid vahetame kohe ära, aga tšeki biiti, selle murtud poldi jaoks pead sa siiski töökoja leidma. Ja nii ma siis tiirutasingi mööda Kristiinet ringi ja üritasin mälus sobrades meelde tuletada kõiki neid arvukaid autoteeninduspunkte, mida muidu tundub kui seeni pärast vihma olevat, aga mis lähemal inspekteerimisel osutusid kõik autopesulateks või suletuteks. Kuni siis ühes Räägu tänava alguses asuvas töökojas tehti kõik hopsti korda ja oldi selle kõrvale veel sõbralikud ka, mitte taolise üleoleva suhtumisega, nagu autoremonditöökodades vahel kohata võib, kui seal töötavad inimesed näivad arvavat, et ühe asja kellestki teisest palju paremini teadmine ja oskamine annab neile piiramatu õiguse ülbitseda.
Ühesõnaga, laupäev algas siis niimoodi, et esimene kolmveerand tundi oli kerget paanikat, sest ma juba harjutasin end vaikselt mõttega, et äkki me ei jõuagi kella kuueks Kolgale, lõpuks aga läks kõik superhästi, sest lisaks probleemi kiirele ja igati viisakale lahendusele leidsin omale lõpuks ka sellise töökoja, millele püsikundeks hakata.
Tee Kolgale ja sealt edasi Leesile oli algusest peale läbinisti Triinu ja Kareli nutitelefonide etteaste, kuna minu väljaprinditud ja allajoonitud selgitus-kirjeldus selle kohta, kuidas kohale jõuda, põlati üldise pimeneva taustvalguse tõttu ära. Nutikaga pidavat oluliselt lihtsam ka olema. Olgem ausad, eks ta oligi. Kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et kui inimene liiga mugavaks muutub ja oma aju standby peale lülitab, et nutitelefonil kõik töö enda eest ära lasta teha, siis ühel hetkel, kui sellel nutitelefonil näiteks aku peaks tühjaks saama või Google maps segast paneb, on segadust oi kui palju. Aga kohale me jõudsime.
Ma peaaegu soovin, et see teekond oleks olnud üks paras õudus, et ma saaksin järgmist lõiku alustada mõttega sellest, kuidas see etendus oli kõike seda väärt. Tegelikkuses oli teekond Leesi rahvamajja vahva ja etendus ületas igati meie kõikide ootused. Ma ei ole aastaid, AASTAID, näinud ei teatris, ei ooperis, ei kusagil mujal midagi nii siiralt head. Kogu asja võtab kokku vist kõige paremini Triinu kommentaar etenduse lõpus: "Nii. Nüüd buss alla ja mööda Eestit tuurile." Või siis minu üksainuke kommentaar keset etendust (sest rohkem kommentaare lihtsalt ei raatsinud etenduse ajal teha, et miskit kahe silma vahele ei jääks) ühe esitatud loo peale: "See oli nüüd parem kui Tanel Padar".
Etendus olgu siis öeldud, koosnes peaasjalikult sellest, et lauldi ette riigihanget. Ja kui juba minu sõbranna Triin, kes üldiselt on äärmiselt opinionated ja kellele on päris keeruline meele järele olla, suurte säravate silmade ja hiiglasliku naeratusega saalist lahkub ja ühtegi negatiivset aspekti välja tuua ei oska, siis hell, it`s a good play!! Ma ise pole ka tükk aega nii palju nii järjest naeratanud. Vahepeal lõid põsed tiba krampi ka kogu sellest naeratamisest, aga who cares. Tore oli!
Ei hakka eraldi ühtegi näitlejat välja tooma, sest kõik olid absoluutselt fantastilised. Võibolla oli iva selles, et see oli ühekordne etendus ja nad ei teinud seda raha pärast. Võibolla olid autori mõttelennud kõrged. Võibolla oli tegemist lihtsalt kamba väga andekate inimestega. Ma ei tea ja ei ole ka mõtet seda pikalt-laialt lahata, sest see ei muudaks asjaolu, et see on nüüd tõesti see etendus, mida tuleks mängida rohkem kui üks kord ja rohkematele inimestele kui Leesi rahvamajatäis. Mul siiani ei olnud oma lemmikteatrit, aga nüüd on. Ja minu poolest võiksid nad oma etendusi kasvõi Vasknarvas mängida, ma läheks ikka kohale. Ja Triin ja Karel samamoodi.
Pärast etendust tuli Triinul mõte, et kuna me kevadisel väljasõidul OKO restorani löögile ei pääsenud ja pidime leppime "selle teise mereäärse restoraniga", mille nime me keegi ei mäleta ja kus toidud ei olnud midagi märkimisväärset, siis seekord, kuna me juba nagunii nii lähedal asume, võiks OKOs ju ära käia. Ja ka see kolmas laupäevane jooksvalt sündinud idee oli oma teostuselt kõike muud kui lame või ebahuvitav. Lõbus sõit mööda pagan seda teab mis maakonna käänulisi teid, imearmsad majakesed ja hooned siin-seal teede ja maanteede ääres ning lõpuks see paljukiidetud OKO (mis oli nii oma sisustuse kui valgustuse kui teeninduse kui kokakunsti poolest kõiki neid kuuldud kiitusi väärt), kust Triin leidis eest päeva kala, mis oli väidetavalt kõige parem asi, mida ta elus üldse söönud on ja mina sain kõige paremat crème brûléed, mida ma elus üldse söönud olen, pani ülivõrretega iseloomustatavale päevale ülivõrdelise punkti. Ehk siis kõik me kolm jäime kõigega väga-väga rahule.
Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin, et selliseid päevi oleks rohkem, sest see oli täiesti outstandingly fabulous ja nagu Triin ütles: "endorfiinid on laes, noh". Psühholoogid räägivad, et liiga palju positiivset stressi ei pidavat ka hea olema. Ainult üks asi oligi, mis seda läbinisti pöörfi päeva ehk tiba vähem pöörfiks muutis. Pilti oleks võinud teha. Oleks visuaal kauem säilinud.
Uskumatult ilus päev oli. Aitäh.
teisipäev, november 08, 2011
Sellesuvise puhkuse esimene pool möödus linnas. Küll mitte täielikult pealinnas, sest ühel hetkel jõudis kätte see päev, kui oli vaja teha undercover-Tartusse ilmumine, et Leenut tema sünnipäeva puhul üllatada. Kuna esialgne plaan oli ilmuda kingi ja lilledega Leenotška akna alla ikka pigem hommikupoole päeval ja puhkuse ajal päris öösel tõusta ka ei viitsinud, et siis Tallinnast Tartu poole kolistama hakata, sai Kariga kokku lepitud, et jõuan juba eelmisel päeval, kulutan vahepealsel ööl tema elutoa diivanit ja et vbla, kuna käimas oli parasjagu armastusfilmide festival, läheme natuke kinno ja kohvikusse ka. Aga et võtame mõistlikult ja läheme korralikult õigel ajal koju tudile. Järgmine päev ikkagi tegudepäev and all. Nagu arvata võis, lõppes see sellega, et "õige aeg" küll jõudis, aga enne seda jõudis Kar mulle kõik Tartu uued kohad ära tutvustada, mina kõik vähegi kummalisemana tunduvad uued joogid ära degusteerida ja Karin mind (või mina Karinit - kes seda nüüd enam mäletab) NOTT`is meie seltskonna meessoost isikute hämmingus pilkude saatel valsile kutsuda (või oli see nüüd fokstrott hoopis).
NOTT-i jõudsime välja ka järgmisel ööl, kui üllatusest ikka veel keeletu Leenu ja co-ga ülimaitsvaid roogi pakkuvast kebabikohast edasi siirdusime. Tegelikult oli meil grandioosne plaan sinna tARTuFF`ile ka ikkagi jõuda, aga ükski algusaeg ei klappinud kahjuks meie seltskonna mõnusa äraolemisega endises pitsarestoranis (okei-okei, mille ajast määrava enamuse mina hoopis õues, telefon kõrva ääres, G-ga juteldes ringi patseerisin) ega mujal. "Mujalitest" meeldis mulle vast isegi kõige rohkem sünnipäevalapse enda pleiss. See puumajade romantika minust vist ükskord ikka võitu saab... Nagiseva puust keerdtrepiga ei anna eriti ühtegi ilmetut isikupäratut paneelmaja kivitreppi võrrelda. Ja need laudpõrandad ja puha... Äärmuslikult nunnu.
NOTT`is oli üllataval kombel neljapäevasel õhtul täpselt sama palju noori inimesi kui kolmapäevasel. Suvevaheaja värk ilmselt. Või siis filmifestivali värk. Nii umbes poole kahe paiku öösel lisandus neile ja meile veel üks, kes oli otse ja omadega Tallinnast. Võiks isegi öelda, et otse töölaua tagant. Ütleme nii, et teist sellist "ah sa kavatsed seal Tartus veel täna öösel ka olla jah? mul on kange õlle isu. ma tulen ka sinna." tegelast ma peale enda vist rohkem ei tea =)
Hommikune peojärgne Tallinna poole sõit - eksprompt-tegelane nr. 2 oli ju ikkagi vaja tööle saada - ja kõik need jutustamised ja teooriatamised jäävad meelde aastateks kui mitte aastakümneteks. Ja muidugi terve Leenu sünnipäev(aöö) ja selle ettevalmistus. Need on need hetked ja päevad, mille nimel tasub.
Pärast pidevat planeerimist-korraldamist-organiseerimist pääsesin lõpuks ikka Saaremaale ka. Eriti vahva oli muidugi asjaolu, et nädalavahetuseks liitus minuga ka Veronika. Esimese Saaremaa-õhtu veetsime klubis Diva ootamatult okei muusika saatel laineid lüües ja uute tuttavate seltsis Kuressaare erinevaid 24h toidukohti läbi kammides. Kui välja arvata asjaolu, et see toit, mille kasuks ma lõpuks, pärast pikka vaagimist, otsutasin, jäi kvaliteedilt pigem sinna skaala madalamasse otsa, oli igati vahva õhtu.
Taasiseseisvumispäeva tähistasime eriti pika ja dekadentsliku lebohommikuga (loe: päevaga), mille oluliseks koostisosaks olid vanaema küpsetatud imemaitsvad pannkoogid vanaisa mesilaste meega päikesest soojaks köetud imearmsal verandal vaatega kõigele sellele, mille peale mõtlemine praegu võib juba öelda, et nostalgiat tekitab =)
Kui õhtu juba sealmaal oli, et öö oli lähedamal kui päev, siirdusime minu Kuressaare kesklinna lemmiklounge`i Chameleon ning seejärel suvalisse tallu keset Muhu saart toredate rõõmsate laulvate ja minutis keskmiselt 2 nalja viskavate inimeste seltsi. Muuhulgas saime me Veronikaga teada, mis vahe on Prantsuse kohupiimakoogil ja Eesti kohupiimakoogil ning kuidas me pärast ühist tähistaevavaatlust kõrvaltvaatajatele paistame: "Tulid sisse, näod olid sellised ees nagu pillimees oleks näppind".
Tagasisõit suuremale saarele toimus läbi seinana ümbritseva udu, mis oli kohati nii tihe, et sõitsin maanteel 40 km/h. Ja hea oligi, sest ühel hetkel ronis tee kõrvalt kraavist välja hiiglaslik põder ja kappas üle tee. Aegluubis. Ma ei olnud kunagi põtra live`is näinud. Sain ruttu pidama ja vahtisin suu ammuli. Klohmisin uimerdava sõidustiili peale magama jäänud Veronikagi üles, ta nägi ka mingit osa põdrast. Übersürr oli. Korraks mõtlesin selle peale, mis siis oleks saanud, kui ma oma võimete ja udu piiril oleksin sõitnud. Sellest mõttest ei läinud vähem sürrimaks.
Pühapäev algas metsakrossiga ehk siis metsa sees toimuva autosõiduga, mille lõppsihtpunkt oli siiski Kuressaarde välja jõuda, aga vahepeal natuke ära ka eksida. Ajalugu on näidanud, et nii on fun. Ja ajalugu kordas end.
"Caroliina, ma ei tea, kus me oleme ja mis see on, mida me teeme, aga see on täiega lahe!!"
Üpris varsti pärast seda, kui Veronique tagasi pealinna ja töökohustuste manu suundus, saabusid pooleldi juhuse tõttu meie tallu ööbima kaks sugulast, kellega ma polnudki varem kokku puutunud. Tuli välja, et megalahedad sugulased on. Mina olen täiega rahul, et alati ei lähe kõik asjad nii nagu esialgu planeeritud =)
Hängisime ja trippisime mitu päeva, külastasime omakorda uusi sugulasi ja jäime ellu Pritsumaja-nimelises söögikohas, kus pakutav Caesari salat teeb silmad ette igasugusele muule kräpile, mida mulle varem toidu pähe on üritatud serveerida. Ja ka see oli tegelikult vahva. Seltskonnast tõesti oleneb palju! Läheb raudselt kordamisele!
Kui tibud linna poole läinud, jõudsin mõnulemise ja õhuvannide vahepeal ära käia ka Kuressaare ainukeses kinos nimega Diva, mis mitte ainult ei tegutse ööklubiga samades ruumides vaid mille tarbeks ööklubi diivaneid vähemalt tolleks kinoõhtuks, kui mina sinna sattusin, ümber ei positsioneeritud. Film oli suht jama, aga ma täiega kaifasin seda teistsugust kinokeskkonda. Et istekohad ei olnud otse ja et diivanite lähedal siras peen baar, kust oli võimalik ka seansi ajal luristamiseks soetada midaiganes.
Ilmataat soosis minu puhkust täiega. Niipalju, kui ühelt Eesti augustikuu lõpu ilmalt eeldada võiks, niipalju ka anti.
Viimasel päeval, mis oli erakordselt päikeseline, võtsin ratta ja sõitsin nii kaua ja nii kaugele, kui koivad vähegi jaksasivad. Ja need jaksasid ikka päris palju kaugemale kui kodus teleka ees trenažööril. Vana tarkus, et trenn tuleb lõbusaks muuta, kehtib siingi. Või siis tegelikult mitte, sest trennist oli asi kaugel. Puhas lõbu.
Saaremaa metsas ja põldude vahel külateedel päikese käes rattaga ringiukerdamine - see ongi minu spaa. Midagi meelikosutavamat on raske ette kujutada. Võib ju mõelda küll, et mis seal siis ikka niiväga on, aga kui ikka iga rohukõrs ja mullakamakas naeratama paneb, siis midagi ikka on ;)
Meenutades Veronika rõõmsat nägu ja seda, kuidas mul endal lihtsalt puhtast õhust ja linnulaulust ja päikesepaistest suunurgad ülespoole tõusid, on selgemast selgem, et
This place makes people genuinely happy.
Ja mis mulle veel selle saare, eriti maapiirkondade, juures meeldib... Müra jääb ära. Helimüra, valgusmüra, infomüra. Sa saad kõike just täpselt sellises koguses, nagu sulle parasjagu sobib. Ise doseerid.
Extreme version of it all saabub muidugi südaöösel sügaval metsa sees.
G-le saadetud sõnum annab vast aimu, millega tegu:
Imagine a darkness so dark that God himself wouldn`t find his way. This is how dark it is here around my cottage house. With the main building some 50 metres away and no street lamps available, without a flashlight one is lost. Would really like to see a badass like you not being scared at all by all that.
Aga nohh, kõigega harjub. Isegi sellega, kui taskulambi patareid märkamatult tühjaks saavad ja sa avastad end kõndimast keset midagi, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini väljend "pitch darkness".
"Tagasi igatsemine" on veel leebelt öeldud selle emotsiooni kohta, mis esimesel töönädalal valitses. Oleks tahtnud kolleegidele ja kõikidele sõpradele, kes veel Saaremaal ja meie külas käinud pole, jaotada mini-Saaremaasid. Selliseid suveniirsaarekesi, millel emotsioon ja autentne hõng komplektis kaasas. Et nad saaksid aru, mille järele ma aknast välja vaadates õhkan =)
Tuleval suvel loodetavasti uuesti ja topelt!
NOTT-i jõudsime välja ka järgmisel ööl, kui üllatusest ikka veel keeletu Leenu ja co-ga ülimaitsvaid roogi pakkuvast kebabikohast edasi siirdusime. Tegelikult oli meil grandioosne plaan sinna tARTuFF`ile ka ikkagi jõuda, aga ükski algusaeg ei klappinud kahjuks meie seltskonna mõnusa äraolemisega endises pitsarestoranis (okei-okei, mille ajast määrava enamuse mina hoopis õues, telefon kõrva ääres, G-ga juteldes ringi patseerisin) ega mujal. "Mujalitest" meeldis mulle vast isegi kõige rohkem sünnipäevalapse enda pleiss. See puumajade romantika minust vist ükskord ikka võitu saab... Nagiseva puust keerdtrepiga ei anna eriti ühtegi ilmetut isikupäratut paneelmaja kivitreppi võrrelda. Ja need laudpõrandad ja puha... Äärmuslikult nunnu.
NOTT`is oli üllataval kombel neljapäevasel õhtul täpselt sama palju noori inimesi kui kolmapäevasel. Suvevaheaja värk ilmselt. Või siis filmifestivali värk. Nii umbes poole kahe paiku öösel lisandus neile ja meile veel üks, kes oli otse ja omadega Tallinnast. Võiks isegi öelda, et otse töölaua tagant. Ütleme nii, et teist sellist "ah sa kavatsed seal Tartus veel täna öösel ka olla jah? mul on kange õlle isu. ma tulen ka sinna." tegelast ma peale enda vist rohkem ei tea =)
Hommikune peojärgne Tallinna poole sõit - eksprompt-tegelane nr. 2 oli ju ikkagi vaja tööle saada - ja kõik need jutustamised ja teooriatamised jäävad meelde aastateks kui mitte aastakümneteks. Ja muidugi terve Leenu sünnipäev(aöö) ja selle ettevalmistus. Need on need hetked ja päevad, mille nimel tasub.
Pärast pidevat planeerimist-korraldamist-organiseerimist pääsesin lõpuks ikka Saaremaale ka. Eriti vahva oli muidugi asjaolu, et nädalavahetuseks liitus minuga ka Veronika. Esimese Saaremaa-õhtu veetsime klubis Diva ootamatult okei muusika saatel laineid lüües ja uute tuttavate seltsis Kuressaare erinevaid 24h toidukohti läbi kammides. Kui välja arvata asjaolu, et see toit, mille kasuks ma lõpuks, pärast pikka vaagimist, otsutasin, jäi kvaliteedilt pigem sinna skaala madalamasse otsa, oli igati vahva õhtu.
Taasiseseisvumispäeva tähistasime eriti pika ja dekadentsliku lebohommikuga (loe: päevaga), mille oluliseks koostisosaks olid vanaema küpsetatud imemaitsvad pannkoogid vanaisa mesilaste meega päikesest soojaks köetud imearmsal verandal vaatega kõigele sellele, mille peale mõtlemine praegu võib juba öelda, et nostalgiat tekitab =)
Kui õhtu juba sealmaal oli, et öö oli lähedamal kui päev, siirdusime minu Kuressaare kesklinna lemmiklounge`i Chameleon ning seejärel suvalisse tallu keset Muhu saart toredate rõõmsate laulvate ja minutis keskmiselt 2 nalja viskavate inimeste seltsi. Muuhulgas saime me Veronikaga teada, mis vahe on Prantsuse kohupiimakoogil ja Eesti kohupiimakoogil ning kuidas me pärast ühist tähistaevavaatlust kõrvaltvaatajatele paistame: "Tulid sisse, näod olid sellised ees nagu pillimees oleks näppind".
Tagasisõit suuremale saarele toimus läbi seinana ümbritseva udu, mis oli kohati nii tihe, et sõitsin maanteel 40 km/h. Ja hea oligi, sest ühel hetkel ronis tee kõrvalt kraavist välja hiiglaslik põder ja kappas üle tee. Aegluubis. Ma ei olnud kunagi põtra live`is näinud. Sain ruttu pidama ja vahtisin suu ammuli. Klohmisin uimerdava sõidustiili peale magama jäänud Veronikagi üles, ta nägi ka mingit osa põdrast. Übersürr oli. Korraks mõtlesin selle peale, mis siis oleks saanud, kui ma oma võimete ja udu piiril oleksin sõitnud. Sellest mõttest ei läinud vähem sürrimaks.
Pühapäev algas metsakrossiga ehk siis metsa sees toimuva autosõiduga, mille lõppsihtpunkt oli siiski Kuressaarde välja jõuda, aga vahepeal natuke ära ka eksida. Ajalugu on näidanud, et nii on fun. Ja ajalugu kordas end.
"Caroliina, ma ei tea, kus me oleme ja mis see on, mida me teeme, aga see on täiega lahe!!"
Üpris varsti pärast seda, kui Veronique tagasi pealinna ja töökohustuste manu suundus, saabusid pooleldi juhuse tõttu meie tallu ööbima kaks sugulast, kellega ma polnudki varem kokku puutunud. Tuli välja, et megalahedad sugulased on. Mina olen täiega rahul, et alati ei lähe kõik asjad nii nagu esialgu planeeritud =)
Hängisime ja trippisime mitu päeva, külastasime omakorda uusi sugulasi ja jäime ellu Pritsumaja-nimelises söögikohas, kus pakutav Caesari salat teeb silmad ette igasugusele muule kräpile, mida mulle varem toidu pähe on üritatud serveerida. Ja ka see oli tegelikult vahva. Seltskonnast tõesti oleneb palju! Läheb raudselt kordamisele!
Kui tibud linna poole läinud, jõudsin mõnulemise ja õhuvannide vahepeal ära käia ka Kuressaare ainukeses kinos nimega Diva, mis mitte ainult ei tegutse ööklubiga samades ruumides vaid mille tarbeks ööklubi diivaneid vähemalt tolleks kinoõhtuks, kui mina sinna sattusin, ümber ei positsioneeritud. Film oli suht jama, aga ma täiega kaifasin seda teistsugust kinokeskkonda. Et istekohad ei olnud otse ja et diivanite lähedal siras peen baar, kust oli võimalik ka seansi ajal luristamiseks soetada midaiganes.
Ilmataat soosis minu puhkust täiega. Niipalju, kui ühelt Eesti augustikuu lõpu ilmalt eeldada võiks, niipalju ka anti.
Viimasel päeval, mis oli erakordselt päikeseline, võtsin ratta ja sõitsin nii kaua ja nii kaugele, kui koivad vähegi jaksasivad. Ja need jaksasid ikka päris palju kaugemale kui kodus teleka ees trenažööril. Vana tarkus, et trenn tuleb lõbusaks muuta, kehtib siingi. Või siis tegelikult mitte, sest trennist oli asi kaugel. Puhas lõbu.
Saaremaa metsas ja põldude vahel külateedel päikese käes rattaga ringiukerdamine - see ongi minu spaa. Midagi meelikosutavamat on raske ette kujutada. Võib ju mõelda küll, et mis seal siis ikka niiväga on, aga kui ikka iga rohukõrs ja mullakamakas naeratama paneb, siis midagi ikka on ;)
Meenutades Veronika rõõmsat nägu ja seda, kuidas mul endal lihtsalt puhtast õhust ja linnulaulust ja päikesepaistest suunurgad ülespoole tõusid, on selgemast selgem, et
This place makes people genuinely happy.
Ja mis mulle veel selle saare, eriti maapiirkondade, juures meeldib... Müra jääb ära. Helimüra, valgusmüra, infomüra. Sa saad kõike just täpselt sellises koguses, nagu sulle parasjagu sobib. Ise doseerid.
Extreme version of it all saabub muidugi südaöösel sügaval metsa sees.
G-le saadetud sõnum annab vast aimu, millega tegu:
Imagine a darkness so dark that God himself wouldn`t find his way. This is how dark it is here around my cottage house. With the main building some 50 metres away and no street lamps available, without a flashlight one is lost. Would really like to see a badass like you not being scared at all by all that.
Aga nohh, kõigega harjub. Isegi sellega, kui taskulambi patareid märkamatult tühjaks saavad ja sa avastad end kõndimast keset midagi, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini väljend "pitch darkness".
"Tagasi igatsemine" on veel leebelt öeldud selle emotsiooni kohta, mis esimesel töönädalal valitses. Oleks tahtnud kolleegidele ja kõikidele sõpradele, kes veel Saaremaal ja meie külas käinud pole, jaotada mini-Saaremaasid. Selliseid suveniirsaarekesi, millel emotsioon ja autentne hõng komplektis kaasas. Et nad saaksid aru, mille järele ma aknast välja vaadates õhkan =)
Tuleval suvel loodetavasti uuesti ja topelt!
teisipäev, august 16, 2011
27. veebruar - 5. märts möödusid sel aastal ühes armsas Sloveenia külakeses workshopil. Kindlasti üks mu elu top 10-sse mahtuvaid nädalaid!
There`s a first time for everything. Ma ei ole kunagi millegi mõttekuses nii palju ette kahelnud ja seda siis hiljem niisugusel määral nautinud kui seda workshopi-nädalat. Otsast lõpuni, lennujaamahängid kaasa arvatud.
Kõik osavõtjad ja orgunnijad olid toredad, läbiviijateks oli üks chill noorpaar, väga mõistlikud ja asjalikud. We all got along well so it was a perfect carryworld. Kõik, mida tegime, oli huvitav ja arendav. Nädal aega jutti nii põnev oli viimati vist aastaid tagasi ühel roadtripil.
Sloveenia söögist ei saa ka üle ega ümber. Meid söödeti 3 x päevas 4-käiguliste einetega, millest iga käik oli hullult maitsev (ja koguselt nagu mu tavaportsjon, aga ma lihtsalt pigistasin kõik endale sisse, sest see oli nii jube hea). Olime nagu nuumsead... Kõik ägisesid, aga järgi ka ei raatsinud jätta. Siiamaani igatsen neid Sloveenia kooke, mis polnudki nagu üldse magusad, aga see-eest topelthead ja sageli mmmmmmm...mmmooniseemnetega. Nii mõnigi neiu mõlgutas vaikselt mõtteid kokaga abiellumisest =)
Hotell oli megailus ja väga hubane + seal sai kõike badmintonist massaažini. Olime ühe teise Eesti tüdrukuga kahekorruselises kolme voodiga toas, mis oli eriti spetsi kujundusega. Ka väljapool tuba oli kõik meganunnu, mina nautisin väga seda ebaloogilist koridoride ja saalide süsteemi. Võttis ikka mitu päeva aega, et taipama hakata, kuhupoole peab pöörama, et oma toani jõuda... Lahe!
Ühesõnaga kõik oli viimase peal ja absoluutselt ülivõrdes. Ainuke asi, mida polnud, oli internetipunkt. Terves hotellis tasuta wifi, aga mida teeb sellega inimene, kel pole läpakat...
Viimane virin oli muide põhjustatud ainult ja ainult asjaolust, et ma tegelt ka pidin saatma laiali sünnipäevakutseid. Virtuaalselt. Ja see on tõesti see üks asi, mida ei saa minu asemel teha keegi teine. Marimar aitas õnneks oma läppariga hädast välja, kuigi selgus, et see va tasuta wifi jalutas meilt sealt hotellist läbi täpselt siis, kui ise heaks arvas ehk siis päris mitu korda pidin toiminguid alustama poole pealt, aga sellest, kus see pool täpselt oli, ei olnudki siis enam nii lihtne aru saada =)
Tegelikult oli see nädal ilma arvutita igavesti vahva! Workshopid olid ägedad ja kasulikud, v.a. mõned üksikud minu jaoks tolleks hetkeks aktuaalsuse kaotanud teemad. Vaba aeg oli täpselt samamoodi äge ja kasulik. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et võib eksisteerida nii lahe multi-misiganes kamp võõraid inimesi, kelle seltsis saab rohkem kui edukalt veeta peaaegu-et-hotellisisest nädalat. Tegelt meid lasti mõnel õhtul imeilusa Ljubljana peale ka ringi tuustima. Mitte et see oma crew`ga hotellis hängimine kuidagi ära oleks tüüdanud. Siis vähemalt tundus küll, et seda võiks igavesti teha. Inimesed olid fantastilised ja hotelli vaipkatete, loogikavaba arhitektuuri ja hüperarmsate kahekordsete tubade järele igatsen siiani, kauni vaatega majesteetlikust söögitoast rääkimata.
Eriti südantsoojendav oli viimase õhtu sürpriisõhtusöök viimse hetkeni saladuseks jäänud kohas, mille kohta korraldajad mulle kordamööda vandeseltslaslikult silma käisid tegemas ja lubamas, et eks see minu koduigatsus saab ikka leevendatud. Ja no ega ma päris tumba pole, loomulikult aimasin, et eks meile seal siis kärssninasid näidatakse. Ja olidki. Kõrgel-kõrgel mäe otsas aediku sees. Põssakesed. Tuli tõesti kodune tunne. Polnud ju nädal aega kellegagi sigade keeli vestelda saanud =)
Nii tohutus koguses uusi kogemusi, inimesi, kohti ja roogasid per week mõjus sõna otseses mõttes kohutavalt hästi ja tõstis mu vaimselt justkui mitme astme võrra kõrgemale, eriti kõikidest nendest tülpinud nägudega justkui alaliselt tigetsevatest kaasmaalastest, kellega ostukeskuses kokkupuutumine vahetult pärast lennujaamast koju jõudmist ajas mu nii konkreetsesse ahastusse, et ma sõna otsese mõttes nutsin keset supermarketit. Mingit uut kaarti jagati, inimesi oli seal jube palju ja nad sebisid oma vihaste nägudega ringi nagu sipelgad ja see oli minu senise elu üks kõige masendavamatest momentidest. Oleks andnud mida iganes, et eelnevasse nädalasse tagasi saada. Või siis tulevasse juhul, kui see oleks olnud kusagil "ära". Mina kui rändhing (tere, minu nimi on Carry ja ma tahan ikka veel hobukaarikuga mööda Rumeeniat ringi trippida. või SUV-iga mööda soojemapoolset Ameerikat. pick any.) ihkan nagunii koguaeg ära ja reisile, aga sel hetkel oli kõik ikka väga tugevasti võimendatud ja vint peal. Proovin edaspidi kassapidajaid vähem šokeerida ja poes mitte töinata.
Sloveeniast tagasisaabumisele järgneval nädalavahetusel leidis aset kauni ja konkreetse nimega pidu Rock&Roll ehk 4x29. Tartus, klubis Rock & Roll. Seal maa all oli kuradima külm, aga see-eest kuradima lõbus ka! Neli //imemaitsvat pihvi//* said //vase aatominumbri//* tähistamisega piisavalt jõuliselt hakkama =)
Üks mu lemmikmomente sel süntäril oli hetk, kui ma sain aru, et meie ponnistused sel korral killerbooli asemel absoluutselt täiesti normaalset booli pakkuda, olid absoluutselt täiesti luhta jooksnud, sest suurem osa külalistest oli vist tavalist praktikat järgides kaasavõetud suvaalkoholiga ikkagi pange juurde marssinud ja selle Kari, Riinu ja minu poolt poes hoolikalt valitud viin-vein-limonaad-mahla sisse tühjendanud. Too põhjapanev tõdemus saabus muidugi hetk pärast seda, kui ma olin aru saanud, et no olgu minu maitsemeeltega eelmiste topside puhul mis on, aga rummikoola järgi see meie korralik bool nüüd küll mitte mingi valemiga maitseda ei saa. Ja hetk enne seda, kui saabus ootamatult aeg lavale astuda. Mis oli väljakutse omaette, kuna proovi olime me, sünnipäevalapsed, kõik koos saanud teha ei rohkem ega vähem kui 10 minutit ja need 10 minutit olid ühtlasi ka see esimene ja viimane kord minu elus, kui ma trumme olin harjutanud.
Kui mulle pärast reede õhtut öeldi, et hakkan laupäeval mitte laulma vaid trumme mängima, sest kõik teised teevad parema meelega kõiki teisi asju, siis ma tõesõna ei kujutanud seda päris nii ette, et läheme kohale, mulle pistetakse pulgad pihku, me harjutame mõned minutid seni, kuni Päris Bänd tuleb oma soundcheckile ja siis saan ma teada, et järgmine kord, kui mulle uuesti pulgad kätte antakse, ongi see hetk, kui ma lavale astun. A ma väga ei nuta, esimese korra kohta käib kah. Tsiteerides koha omanikku, kes ise päris jupp aega päris kuulsas bändis trummar olnud: "Sa oled drum-virgin? Kui see tõesti nii on, siis 5+ ja respect."
Lõppkokkuvõttes võib selles, et ma olen maailma parim halvim trummar, ikkagi süüdistada ainult mind ennast. Ja vähest harjutamist. Ja killerbooli. Oi jumal küll. Aga milline naeratus see-eest! Nagu Araz hiljem ütles: "you looked as if you were glowing". Ja glowing I was indeed, sest tegelikult, hoolimata asjaolust, et nende kümne minutiga polnud just kõige selgemaks saanud, mida hekki ma seal trummide taga täpselt tegema pean, et kostuks nagu päris, meeldis mulle seal väga. Tundus kuidagi nagu... minu tagumiku järgi tool, if you know what I mean. Niipea, kui saksofon on müüdud, kiikame trummitundide poole. Anybody wanna buy sax? =)
Teine ja kolmas ja ülejäänud lemmikhetked sel süntäril olid kõik teised üllatusmomendid, alates sõprade-tuttavate üleelulahedatest eeskavadest, lõpetades sündmuste kohatiste ootamatute käikudega, inside and outside the venue. Siinkohal tervitused neile, kes muhvigi ei mäleta. Mina mäletan peensusteni ;)
Üllatuskingitused on ka lahedad, eriti need, mis on elus ja šleihviga. Aitäh, Karin ;)
Kui tavaliselt on pidude keskmeks köök (ehk siis misiganes koht, kust süüa ja juua saab), siis meie pidudel, eriti aftekatel, kipuvad tooni andma koridorid. Siinkohal tervitused mu lempar-koridorikaaslastele: Urve Palole ning maailma parima hüüdnimega duole ehk Copy-Paste`ile ehk mereväes aega teenivale Cocky Edition Barbiele ja tema eriti vastupidavate käelihastega sõbrale (sellisest sitkusest räägitakse legende veel kaua (ja tiba aega pärast seda veel)).
Vahetult pärast aftekat ja järgmistelgi päevadel saabunud sõnumid annavad märku sellest, et ju vist sai midagi õigesti tehtud. "Hull peast! Täiesti! Mul pole ühtegi sõna!!!" being one of my personal favourites. Sest päris aus olles, mingite keskpäraste emotsioonide pärast me vaevalt et neid pidusid korraldame.
*Me oleme nüüd kõik ühe laulu sees. Eminem häbeneb nurgas. Jou-jou.
There`s a first time for everything. Ma ei ole kunagi millegi mõttekuses nii palju ette kahelnud ja seda siis hiljem niisugusel määral nautinud kui seda workshopi-nädalat. Otsast lõpuni, lennujaamahängid kaasa arvatud.
Kõik osavõtjad ja orgunnijad olid toredad, läbiviijateks oli üks chill noorpaar, väga mõistlikud ja asjalikud. We all got along well so it was a perfect carryworld. Kõik, mida tegime, oli huvitav ja arendav. Nädal aega jutti nii põnev oli viimati vist aastaid tagasi ühel roadtripil.
Sloveenia söögist ei saa ka üle ega ümber. Meid söödeti 3 x päevas 4-käiguliste einetega, millest iga käik oli hullult maitsev (ja koguselt nagu mu tavaportsjon, aga ma lihtsalt pigistasin kõik endale sisse, sest see oli nii jube hea). Olime nagu nuumsead... Kõik ägisesid, aga järgi ka ei raatsinud jätta. Siiamaani igatsen neid Sloveenia kooke, mis polnudki nagu üldse magusad, aga see-eest topelthead ja sageli mmmmmmm...mmmooniseemnetega. Nii mõnigi neiu mõlgutas vaikselt mõtteid kokaga abiellumisest =)
Hotell oli megailus ja väga hubane + seal sai kõike badmintonist massaažini. Olime ühe teise Eesti tüdrukuga kahekorruselises kolme voodiga toas, mis oli eriti spetsi kujundusega. Ka väljapool tuba oli kõik meganunnu, mina nautisin väga seda ebaloogilist koridoride ja saalide süsteemi. Võttis ikka mitu päeva aega, et taipama hakata, kuhupoole peab pöörama, et oma toani jõuda... Lahe!
Ühesõnaga kõik oli viimase peal ja absoluutselt ülivõrdes. Ainuke asi, mida polnud, oli internetipunkt. Terves hotellis tasuta wifi, aga mida teeb sellega inimene, kel pole läpakat...
Viimane virin oli muide põhjustatud ainult ja ainult asjaolust, et ma tegelt ka pidin saatma laiali sünnipäevakutseid. Virtuaalselt. Ja see on tõesti see üks asi, mida ei saa minu asemel teha keegi teine. Marimar aitas õnneks oma läppariga hädast välja, kuigi selgus, et see va tasuta wifi jalutas meilt sealt hotellist läbi täpselt siis, kui ise heaks arvas ehk siis päris mitu korda pidin toiminguid alustama poole pealt, aga sellest, kus see pool täpselt oli, ei olnudki siis enam nii lihtne aru saada =)
Tegelikult oli see nädal ilma arvutita igavesti vahva! Workshopid olid ägedad ja kasulikud, v.a. mõned üksikud minu jaoks tolleks hetkeks aktuaalsuse kaotanud teemad. Vaba aeg oli täpselt samamoodi äge ja kasulik. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et võib eksisteerida nii lahe multi-misiganes kamp võõraid inimesi, kelle seltsis saab rohkem kui edukalt veeta peaaegu-et-hotellisisest nädalat. Tegelt meid lasti mõnel õhtul imeilusa Ljubljana peale ka ringi tuustima. Mitte et see oma crew`ga hotellis hängimine kuidagi ära oleks tüüdanud. Siis vähemalt tundus küll, et seda võiks igavesti teha. Inimesed olid fantastilised ja hotelli vaipkatete, loogikavaba arhitektuuri ja hüperarmsate kahekordsete tubade järele igatsen siiani, kauni vaatega majesteetlikust söögitoast rääkimata.
Eriti südantsoojendav oli viimase õhtu sürpriisõhtusöök viimse hetkeni saladuseks jäänud kohas, mille kohta korraldajad mulle kordamööda vandeseltslaslikult silma käisid tegemas ja lubamas, et eks see minu koduigatsus saab ikka leevendatud. Ja no ega ma päris tumba pole, loomulikult aimasin, et eks meile seal siis kärssninasid näidatakse. Ja olidki. Kõrgel-kõrgel mäe otsas aediku sees. Põssakesed. Tuli tõesti kodune tunne. Polnud ju nädal aega kellegagi sigade keeli vestelda saanud =)
Nii tohutus koguses uusi kogemusi, inimesi, kohti ja roogasid per week mõjus sõna otseses mõttes kohutavalt hästi ja tõstis mu vaimselt justkui mitme astme võrra kõrgemale, eriti kõikidest nendest tülpinud nägudega justkui alaliselt tigetsevatest kaasmaalastest, kellega ostukeskuses kokkupuutumine vahetult pärast lennujaamast koju jõudmist ajas mu nii konkreetsesse ahastusse, et ma sõna otsese mõttes nutsin keset supermarketit. Mingit uut kaarti jagati, inimesi oli seal jube palju ja nad sebisid oma vihaste nägudega ringi nagu sipelgad ja see oli minu senise elu üks kõige masendavamatest momentidest. Oleks andnud mida iganes, et eelnevasse nädalasse tagasi saada. Või siis tulevasse juhul, kui see oleks olnud kusagil "ära". Mina kui rändhing (tere, minu nimi on Carry ja ma tahan ikka veel hobukaarikuga mööda Rumeeniat ringi trippida. või SUV-iga mööda soojemapoolset Ameerikat. pick any.) ihkan nagunii koguaeg ära ja reisile, aga sel hetkel oli kõik ikka väga tugevasti võimendatud ja vint peal. Proovin edaspidi kassapidajaid vähem šokeerida ja poes mitte töinata.
Sloveeniast tagasisaabumisele järgneval nädalavahetusel leidis aset kauni ja konkreetse nimega pidu Rock&Roll ehk 4x29. Tartus, klubis Rock & Roll. Seal maa all oli kuradima külm, aga see-eest kuradima lõbus ka! Neli //imemaitsvat pihvi//* said //vase aatominumbri//* tähistamisega piisavalt jõuliselt hakkama =)
Üks mu lemmikmomente sel süntäril oli hetk, kui ma sain aru, et meie ponnistused sel korral killerbooli asemel absoluutselt täiesti normaalset booli pakkuda, olid absoluutselt täiesti luhta jooksnud, sest suurem osa külalistest oli vist tavalist praktikat järgides kaasavõetud suvaalkoholiga ikkagi pange juurde marssinud ja selle Kari, Riinu ja minu poolt poes hoolikalt valitud viin-vein-limonaad-mahla sisse tühjendanud. Too põhjapanev tõdemus saabus muidugi hetk pärast seda, kui ma olin aru saanud, et no olgu minu maitsemeeltega eelmiste topside puhul mis on, aga rummikoola järgi see meie korralik bool nüüd küll mitte mingi valemiga maitseda ei saa. Ja hetk enne seda, kui saabus ootamatult aeg lavale astuda. Mis oli väljakutse omaette, kuna proovi olime me, sünnipäevalapsed, kõik koos saanud teha ei rohkem ega vähem kui 10 minutit ja need 10 minutit olid ühtlasi ka see esimene ja viimane kord minu elus, kui ma trumme olin harjutanud.
Kui mulle pärast reede õhtut öeldi, et hakkan laupäeval mitte laulma vaid trumme mängima, sest kõik teised teevad parema meelega kõiki teisi asju, siis ma tõesõna ei kujutanud seda päris nii ette, et läheme kohale, mulle pistetakse pulgad pihku, me harjutame mõned minutid seni, kuni Päris Bänd tuleb oma soundcheckile ja siis saan ma teada, et järgmine kord, kui mulle uuesti pulgad kätte antakse, ongi see hetk, kui ma lavale astun. A ma väga ei nuta, esimese korra kohta käib kah. Tsiteerides koha omanikku, kes ise päris jupp aega päris kuulsas bändis trummar olnud: "Sa oled drum-virgin? Kui see tõesti nii on, siis 5+ ja respect."
Lõppkokkuvõttes võib selles, et ma olen maailma parim halvim trummar, ikkagi süüdistada ainult mind ennast. Ja vähest harjutamist. Ja killerbooli. Oi jumal küll. Aga milline naeratus see-eest! Nagu Araz hiljem ütles: "you looked as if you were glowing". Ja glowing I was indeed, sest tegelikult, hoolimata asjaolust, et nende kümne minutiga polnud just kõige selgemaks saanud, mida hekki ma seal trummide taga täpselt tegema pean, et kostuks nagu päris, meeldis mulle seal väga. Tundus kuidagi nagu... minu tagumiku järgi tool, if you know what I mean. Niipea, kui saksofon on müüdud, kiikame trummitundide poole. Anybody wanna buy sax? =)
Teine ja kolmas ja ülejäänud lemmikhetked sel süntäril olid kõik teised üllatusmomendid, alates sõprade-tuttavate üleelulahedatest eeskavadest, lõpetades sündmuste kohatiste ootamatute käikudega, inside and outside the venue. Siinkohal tervitused neile, kes muhvigi ei mäleta. Mina mäletan peensusteni ;)
Üllatuskingitused on ka lahedad, eriti need, mis on elus ja šleihviga. Aitäh, Karin ;)
Kui tavaliselt on pidude keskmeks köök (ehk siis misiganes koht, kust süüa ja juua saab), siis meie pidudel, eriti aftekatel, kipuvad tooni andma koridorid. Siinkohal tervitused mu lempar-koridorikaaslastele: Urve Palole ning maailma parima hüüdnimega duole ehk Copy-Paste`ile ehk mereväes aega teenivale Cocky Edition Barbiele ja tema eriti vastupidavate käelihastega sõbrale (sellisest sitkusest räägitakse legende veel kaua (ja tiba aega pärast seda veel)).
Vahetult pärast aftekat ja järgmistelgi päevadel saabunud sõnumid annavad märku sellest, et ju vist sai midagi õigesti tehtud. "Hull peast! Täiesti! Mul pole ühtegi sõna!!!" being one of my personal favourites. Sest päris aus olles, mingite keskpäraste emotsioonide pärast me vaevalt et neid pidusid korraldame.
*Me oleme nüüd kõik ühe laulu sees. Eminem häbeneb nurgas. Jou-jou.
esmaspäev, jaanuar 03, 2011
Aastavahetus möödus sel korral nii kiiresti, et ei olnudki nagu aastavahetus vaid nagu aastavahetuse treilermuuvi. Trajektooril šampasoojendus ja Tujurikkuja vaatus at my place -- Teatriväljak -- Von Krahl sai mõned korrad olude sunnil (ntx et mis kell ühest saalist teise ümber tuleb kobida) kella vaadatud ja iga kord oli läbiv emotsioon selline, et ega väga ei tahetud uskuda seda, kes parasjagu kellaaja ütleja ametipostile oli määratud. Ühesõnaga viuhh! ja lännu.
Aga pidu oli mõnus. Eriti kella kolmene sett, mis jäi way liiga üürikeseks. Ja ei, ma ei ole üldse nõus väitega, et head asja peabki ainult natukene saama. Eluaeg olen mõtelnud, et mingi väga nõme ütlus. Ma ei hinda ju häid asju sellepärast madalamalt, et ma nendega rohkem kokku puutun kui halbadega. Kui ma peaksin mingil iks põhjusel kuulama eksessiivselt bändi, mis mulle absoluutselt ei imponeeri, siis ma mitte ei armastaks pärast kõiki neid teisi bände rohkem vaid jälestaksin seda ebasümpaatset bändi veel enam.
Ja veel - maitea, miks viimasel ajal igalpool armastatakse kangesti rääkida, et mehi on Eestis nii vähe ja et ikka mingi pool meest kahe naise kohta jms. Pidudel aint mehed ongi vahepeal mulle tundub. Ja mulle natukene tundub, et tantsida viitsivad nad aint koketeerimise eesmärgil suurem osa ajast. Aga vähemalt tantsivad natukenegi eks. Parem hall-sookurg katusel...
Sellegipoolest, puldiesise latrite süsteemi ma kavatsen ülehomme ära patenteerida. Mingid eraldi aedikud tervele sellele karjale. Et paremale poole pulti need inimesed, kes tahavad tantsida ning vasemale ja eraldi need, kes niisama sebida tahavad. Ja mingi läbikäiguaedik nendele, kes mõlema eesmärgiga end kohale on vedanud. Siis on lihaveised ja tantsuveised kõik omaette, ei teki mingeid arusaamatusi ja valesti mõistmisi ja kõik saavad tegeleda täpselt sellega, milleks nad peole läksid.
Eilne aastavahetuse aftekas klubis Privé ei olnud selles suhtes mingi erand. Aga vähemalt sisaldas öö ("õhtu" on selle kohta natuke lahja öelda, kui pidu algab alles südaööl) piisavalt materjali mulle, kes ma jumaldan uut & huvitavat, mida varem teinud/proovinud pole. Noh näiteks
*sellise mittetantsiva mehe tantsima panemist, kelle kohta tema sõber ütles, et "see naine, kes ta kunagi tantsima paneb, temaga ka abiellub" (selguse mõttes olgu öeldud, et ma tegin seda pro bono ehk kasu saamata =)
*dj näppude vahelt šokolaadi söömist (küsimus selle kohta, kuidas muuta ägedat plaadikeerutajat veel ägedamaks, on nüüd ilmselt oma vastuse leidnud - tal peab lissalt üks šokolaad ka varustusesse kuuluma)
*tualettruumis kellelegi kenale võõrale silmapõletiku-esmaabi andmist (karma töötab vist märkamatult vastupidi ka - siinkohal suur tänkju Evele Krahli sos-i eest =)
*Ülbe Murumuna tranformatsiooni vaatlemist (millalgi kusagil vahepeal ilma ette hoiatamata on Veronts tädistunud ja konjaki peale üle läinud) (ja ta teeb seda niivõrd stiilipuhtalt ja iseenesestmõistetavalt, et ahvi või järele) =))
*kikivarvukil seistes maailma asjade üle arutlemist (komplektis tõdemusega, et mu varbalihased on vist treenimata =)
Muidu on täitsa tore, aga kogu see pidu ja pillerkaar on mu öö ja päeva rütmi totaalselt segamini ajanud ja see ei ole enam üldse khuul, sest nüüd ei ole asi enam lihtsalt tugevalt nihkes nagu viimasel ajal kombeks oli, vaid täiesti vahetuses. Üritan hiljemalt nädala keskpaigaks välja mõelda mingi võimalikult valutu viisi, kuidas teostada tagasinihutamist. Kui kellelgi on mingeid järeleproovitud tervist mittekahjustavaid nippe, siis ma olen üks suur kõrv/silm.
Muide, jonnipunnil on uus e-maili aadress. Eriti ontlike e-kirjade tarbeks võib minult nüüdsest nõutada minu eriti ontlikku e-maili aadressi. Aga selle kasutamisel tuleks igaks juhuks saata jahumeili väike märguanne ka, et gmaili meili saatsite ;)
Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda totram see nõutud hädavajaliku viisaka meiliaadressi omamine tundub, kuna viimastel päevadel satuvad mulle ette just nende inimeste eesnimipunktperenimi ätt aadress.com aadressid, keda ma ise never ever ever ei palkaks ja kolleegiks ka väga ei ihkaks. Maailma Kõige Vastutustundetum Tšikk näiteks või siis Rändom Hetkedel Psühhoks Trippiv Noormees. Skaala teisest otsast leiab muidugi samuti taoliste aadresside esindajaid, aga just need näited, keda sellise e-mailiaadressi järgi otsustamisega väidetavalt vältida püütakse, ajavad kohe ekstra muigele. Fruktid nohh =)
Ja mina loen oma meili ja saadan kirju välja endiselt carameli alt yahoost. Lihtsalt sest see on kordades kasutajasõbralikum keskkond. Kar üritas mind küll veenda, et gmaili saab tuunida ja värk, aga mida ma tast glitterdan, kui juba layout on täiega mööda? Pole mõtet värvida treppe selles majas, kus koridorid ja toad ja isegi uksed-aknad asuvad valedes kohtades. Kolida tasub.
Aga pidu oli mõnus. Eriti kella kolmene sett, mis jäi way liiga üürikeseks. Ja ei, ma ei ole üldse nõus väitega, et head asja peabki ainult natukene saama. Eluaeg olen mõtelnud, et mingi väga nõme ütlus. Ma ei hinda ju häid asju sellepärast madalamalt, et ma nendega rohkem kokku puutun kui halbadega. Kui ma peaksin mingil iks põhjusel kuulama eksessiivselt bändi, mis mulle absoluutselt ei imponeeri, siis ma mitte ei armastaks pärast kõiki neid teisi bände rohkem vaid jälestaksin seda ebasümpaatset bändi veel enam.
Ja veel - maitea, miks viimasel ajal igalpool armastatakse kangesti rääkida, et mehi on Eestis nii vähe ja et ikka mingi pool meest kahe naise kohta jms. Pidudel aint mehed ongi vahepeal mulle tundub. Ja mulle natukene tundub, et tantsida viitsivad nad aint koketeerimise eesmärgil suurem osa ajast. Aga vähemalt tantsivad natukenegi eks. Parem hall-sookurg katusel...
Sellegipoolest, puldiesise latrite süsteemi ma kavatsen ülehomme ära patenteerida. Mingid eraldi aedikud tervele sellele karjale. Et paremale poole pulti need inimesed, kes tahavad tantsida ning vasemale ja eraldi need, kes niisama sebida tahavad. Ja mingi läbikäiguaedik nendele, kes mõlema eesmärgiga end kohale on vedanud. Siis on lihaveised ja tantsuveised kõik omaette, ei teki mingeid arusaamatusi ja valesti mõistmisi ja kõik saavad tegeleda täpselt sellega, milleks nad peole läksid.
Eilne aastavahetuse aftekas klubis Privé ei olnud selles suhtes mingi erand. Aga vähemalt sisaldas öö ("õhtu" on selle kohta natuke lahja öelda, kui pidu algab alles südaööl) piisavalt materjali mulle, kes ma jumaldan uut & huvitavat, mida varem teinud/proovinud pole. Noh näiteks
*sellise mittetantsiva mehe tantsima panemist, kelle kohta tema sõber ütles, et "see naine, kes ta kunagi tantsima paneb, temaga ka abiellub" (selguse mõttes olgu öeldud, et ma tegin seda pro bono ehk kasu saamata =)
*dj näppude vahelt šokolaadi söömist (küsimus selle kohta, kuidas muuta ägedat plaadikeerutajat veel ägedamaks, on nüüd ilmselt oma vastuse leidnud - tal peab lissalt üks šokolaad ka varustusesse kuuluma)
*tualettruumis kellelegi kenale võõrale silmapõletiku-esmaabi andmist (karma töötab vist märkamatult vastupidi ka - siinkohal suur tänkju Evele Krahli sos-i eest =)
*Ülbe Murumuna tranformatsiooni vaatlemist (millalgi kusagil vahepeal ilma ette hoiatamata on Veronts tädistunud ja konjaki peale üle läinud) (ja ta teeb seda niivõrd stiilipuhtalt ja iseenesestmõistetavalt, et ahvi või järele) =))
*kikivarvukil seistes maailma asjade üle arutlemist (komplektis tõdemusega, et mu varbalihased on vist treenimata =)
Muidu on täitsa tore, aga kogu see pidu ja pillerkaar on mu öö ja päeva rütmi totaalselt segamini ajanud ja see ei ole enam üldse khuul, sest nüüd ei ole asi enam lihtsalt tugevalt nihkes nagu viimasel ajal kombeks oli, vaid täiesti vahetuses. Üritan hiljemalt nädala keskpaigaks välja mõelda mingi võimalikult valutu viisi, kuidas teostada tagasinihutamist. Kui kellelgi on mingeid järeleproovitud tervist mittekahjustavaid nippe, siis ma olen üks suur kõrv/silm.
Muide, jonnipunnil on uus e-maili aadress. Eriti ontlike e-kirjade tarbeks võib minult nüüdsest nõutada minu eriti ontlikku e-maili aadressi. Aga selle kasutamisel tuleks igaks juhuks saata jahumeili väike märguanne ka, et gmaili meili saatsite ;)
Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda totram see nõutud hädavajaliku viisaka meiliaadressi omamine tundub, kuna viimastel päevadel satuvad mulle ette just nende inimeste eesnimipunktperenimi ätt aadress.com aadressid, keda ma ise never ever ever ei palkaks ja kolleegiks ka väga ei ihkaks. Maailma Kõige Vastutustundetum Tšikk näiteks või siis Rändom Hetkedel Psühhoks Trippiv Noormees. Skaala teisest otsast leiab muidugi samuti taoliste aadresside esindajaid, aga just need näited, keda sellise e-mailiaadressi järgi otsustamisega väidetavalt vältida püütakse, ajavad kohe ekstra muigele. Fruktid nohh =)
Ja mina loen oma meili ja saadan kirju välja endiselt carameli alt yahoost. Lihtsalt sest see on kordades kasutajasõbralikum keskkond. Kar üritas mind küll veenda, et gmaili saab tuunida ja värk, aga mida ma tast glitterdan, kui juba layout on täiega mööda? Pole mõtet värvida treppe selles majas, kus koridorid ja toad ja isegi uksed-aknad asuvad valedes kohtades. Kolida tasub.
pühapäev, detsember 26, 2010
Eelmises elus olin ma päkapikk, selles olen ma nüüd veendunud =)
Kui lepiti kokku, et sel aastal tulevad ainult loosipakid, siis muidugi olin ma ideega nõus, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul kahju sellest, et jäin ilma võimalusest kõiki neid häid ideid realiseerida, mis juba varakult peas küpsesid. Nagu mu kõige vanem noorem õde (mul on neid nüüd 3 - three and counting =)) kunagi suht tabavalt ütles: "Mis Carry? Temal on jõulukingid juba juulis olemas." Loosipakid on, eriti täiskasvanute puhul, muidugi mõistlikumad, aga isegi see mõistlikkuse argument ja raha kokkuhoiust tulenev kasu ei lohuta väga. Kinkida on tore.
Jõululaupäeva hommikul vaatasin lõpuni ükskord pooleli jäänud filmiklassika ehk Breakfast at Tiffany`s. Pooleli jäi ta mul mõni aeg tagasi sel lihtsal põhjusel, et maru igav oli vaadata filmi, mille dialoogid ja käik olid sõna-sõnalt sama mis raamatus. Kui ma teoorias eelistan seda varianti, et film, mis on tehtud mõne teose järgi, räägibki sellest, mis selles raamatus toimus, mitte pole režissööri ja käsikirjutaja totaalselt erinev nägemus loo autori omast, siis tegelikkuses on vist vähemalt juhul, kui raamat loetud, põnevam vaadata versiooni, millesse kellegi oskuslik käsi on süžeelikke jänesehaake põiminud. Tegelikult ma vist teen praegu filmile natuke liiga, sest lugu originaalis oli meespeaosalise meenutus kunagi juhtunust, vestlus tema ja ta ammuse tuttava vahel. Film aga näitas kõike olevikus. Aga ju siis pole suurt vahet, kas muuta jutustav tekstilaad otsekõneks või vastupidi, võibolla poleks selline mineviku ja oleviku vahel hüplemine filmi üldse sobinudki.
Õnneks oli filmi lõpp siiski raamatu omast totaalselt erinev. Ja kuigi raamatu oma on stiilsem, ettearvamatum ja kindlasti kunstipärasem, meeldib minule kui kapiromantikule filmi oma rohkem.
Lõppkokkuvõttes on ilmselt mõlemad võrdselt head, lihtsalt selle vahega, et filmis kuuleb filmimuusikat ka =) Kummaline, et kõige jõulum lugu ever polegi tegelikult üldse jõululugu... Vähemalt minule meenutas Moon River jõulude-aegset repertuaari stiilis Bing Crosby juba siis, kui ma seda filmi sügisel esimest korda jupi kaupa vaatama hakkasin.
Leidsin youtube-ist Moon Riverist kaks parimat versiooni, lõppkokkuvõttes ei teagi, kumba eelistada, nii et panen mõlemad.
Treiler
(lugu koori poolt esitatud)
Andy Williams
(kes näeb selles videos kahtlaselt Vincent Casselli moodi välja).
Moon River on nii hea lugu, et see muudab vaksa võrra etemaks isegi filmi, mida ei olegi vaja paremaks muuta. Episood Seksist ja Linnast ofkoors, mida teavad vist kõik tulihingelised seriaali fännid + paar mittefännigi, seda nagunii. Ja siis minu üks lemmiklemmiklemmikuid Kate and Leopold, kus peategelased istuvad sarnasel rõdul nagu kuulsas Hommikusöök Tiffany juures... ja vaatavad üle tänava elavat meest. See on nii armas koht, et peab oma silmaga nägema. Üldse terve film on ääretult sümpaatne ja armas.
Andy Williams, Leopold, Moon River... Midagi maagilist sellest ajastust, kui piparkoogid maitsesid nagu piparkoogid, kõik lauljad oskasid laulda ja mehed... well... mehed olid galantsed härrasmehed. Noh, vähemalt filmides ;)
Kui lepiti kokku, et sel aastal tulevad ainult loosipakid, siis muidugi olin ma ideega nõus, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul kahju sellest, et jäin ilma võimalusest kõiki neid häid ideid realiseerida, mis juba varakult peas küpsesid. Nagu mu kõige vanem noorem õde (mul on neid nüüd 3 - three and counting =)) kunagi suht tabavalt ütles: "Mis Carry? Temal on jõulukingid juba juulis olemas." Loosipakid on, eriti täiskasvanute puhul, muidugi mõistlikumad, aga isegi see mõistlikkuse argument ja raha kokkuhoiust tulenev kasu ei lohuta väga. Kinkida on tore.
Jõululaupäeva hommikul vaatasin lõpuni ükskord pooleli jäänud filmiklassika ehk Breakfast at Tiffany`s. Pooleli jäi ta mul mõni aeg tagasi sel lihtsal põhjusel, et maru igav oli vaadata filmi, mille dialoogid ja käik olid sõna-sõnalt sama mis raamatus. Kui ma teoorias eelistan seda varianti, et film, mis on tehtud mõne teose järgi, räägibki sellest, mis selles raamatus toimus, mitte pole režissööri ja käsikirjutaja totaalselt erinev nägemus loo autori omast, siis tegelikkuses on vist vähemalt juhul, kui raamat loetud, põnevam vaadata versiooni, millesse kellegi oskuslik käsi on süžeelikke jänesehaake põiminud. Tegelikult ma vist teen praegu filmile natuke liiga, sest lugu originaalis oli meespeaosalise meenutus kunagi juhtunust, vestlus tema ja ta ammuse tuttava vahel. Film aga näitas kõike olevikus. Aga ju siis pole suurt vahet, kas muuta jutustav tekstilaad otsekõneks või vastupidi, võibolla poleks selline mineviku ja oleviku vahel hüplemine filmi üldse sobinudki.
Õnneks oli filmi lõpp siiski raamatu omast totaalselt erinev. Ja kuigi raamatu oma on stiilsem, ettearvamatum ja kindlasti kunstipärasem, meeldib minule kui kapiromantikule filmi oma rohkem.
Lõppkokkuvõttes on ilmselt mõlemad võrdselt head, lihtsalt selle vahega, et filmis kuuleb filmimuusikat ka =) Kummaline, et kõige jõulum lugu ever polegi tegelikult üldse jõululugu... Vähemalt minule meenutas Moon River jõulude-aegset repertuaari stiilis Bing Crosby juba siis, kui ma seda filmi sügisel esimest korda jupi kaupa vaatama hakkasin.
Leidsin youtube-ist Moon Riverist kaks parimat versiooni, lõppkokkuvõttes ei teagi, kumba eelistada, nii et panen mõlemad.
Treiler
(lugu koori poolt esitatud)
Andy Williams
(kes näeb selles videos kahtlaselt Vincent Casselli moodi välja).
Moon River on nii hea lugu, et see muudab vaksa võrra etemaks isegi filmi, mida ei olegi vaja paremaks muuta. Episood Seksist ja Linnast ofkoors, mida teavad vist kõik tulihingelised seriaali fännid + paar mittefännigi, seda nagunii. Ja siis minu üks lemmiklemmiklemmikuid Kate and Leopold, kus peategelased istuvad sarnasel rõdul nagu kuulsas Hommikusöök Tiffany juures... ja vaatavad üle tänava elavat meest. See on nii armas koht, et peab oma silmaga nägema. Üldse terve film on ääretult sümpaatne ja armas.
Andy Williams, Leopold, Moon River... Midagi maagilist sellest ajastust, kui piparkoogid maitsesid nagu piparkoogid, kõik lauljad oskasid laulda ja mehed... well... mehed olid galantsed härrasmehed. Noh, vähemalt filmides ;)
esmaspäev, detsember 13, 2010
Otsin uut inspireerivat tööd eksole. Klassiõde släšš sõbranna soovitas, et päris hea mõte oleks teha endale mingi uus e-maili aadress, mis ei meenutaks prostituudi oma. Mina ajasin esialgu sõrad vastu, kuna caramelcarry ätt yahoo.com on ikka tõsiselt parem ja kindlasti oluliselt neutraalsem ja viisakam kui näiteks sexykiisu69 ätt hot.ee, aga klassiõde (ja siis veel teine klassiõde ka) arvasid, et kui e-maili aadress ei ole selline lahjalt viisakas, võib juhtuda, et puhtalt sellepärast jääb vestlusel käimata.
Lõbustasin end siis tubli tund aega sellega, et uurisin pisteliselt erinevatelt tuttavatelt, mismoodi nemad seda teemat näevad. Selgus, et mõned tööandjad pidavat diskrimineerima isegi domeeniaadressi alusel (mail.ee on lootusetult out) =) Ja et mittemidagi ütlev meiliaadressi esimene pool on paljude arvates tööandjale positiivse esmamulje jätmisel kui mitte just hädavajalik, siis kasulik ikka.
Minul on just vastupidine häda. Niipalju, kui ma olen uusi töötajaid otsides inimeste saadetud CV-sid läbi vaadanud, tekib mul neid eesnimi.perenimi@sth.sth aadresse silmitsedes alati küsimus, et kas midagi igavamat ei suudetud leida? Või oli tol hetkel lihtsalt ääretult kiire? Mulle näiteks hakkavad silma just need meiliaadressid, mis panevad naeratama või muigama ja näitavad, et kandidaadil on julgust teistest erineda.
Samas on loomulik, et asutuses töötavate inimeste sellesama asutuse nimetust sisaldavad e-maili aadressid on korrektsed, viisakad ja ühe malli järgi. Juba kasvõi sellepärast, et töökeskkonda asisemaks muuta. Ütleme nii, et ma ei protesteeriks selle peale. Aga apart from that... milleks end mingite mõttetute ja igavate vormelitega piirata? Järjest enam tundub, et liiga paljud inimesed võtavad iseennast ja tervet elu liiga tõsiselt. Ettevaatust, pinged õlavöötmes coming up!!
Carry ütleb:
minu meelest siis, kui ma seda gmaili aadressi tegin kunagi (mul on caramelcarry gmailis ju ka olemas), siis caroliina oli juba võetud ja kuna mind ei tõmmanud igast numbritega variandid, mis see süsteem välja pakkus, kuna ma ei ole James Bond etc, siis ohkasin ja lasin sellesama yahoomaili esimese otsaga edasi
kar ütleb:
no aga ees-ja perenimi?
carry.rand on ka variant muidugi hahaha
Carry ütleb:
ei ole väga
oh vau
ma saaksin olla ntx crlnrnd@gmail.com
see on umbes nagu see muusikaline koosseis nimega mstrkrft
kar ütleb:
jah aga see ei lahenda probleemi et su meiliaadress tundub nagu wtf
Carry ütleb:
nendele, kes mstrkrft-i teavad, ei tundu
kar ütleb:
jah!
ja sa ei tahagi tööle minna inimeste juurde, kes ei tea!
Carry ütleb:
exactly
exactly@gmail.com
(nagu sa näed, olen ma peast gmail juba)
kar ütleb:
tahantöölesaada@gmail.com
välja arvatud et kuna täppe ei ole siis see on tahan toole saada
jne, jne, jne.
Teema lõpetuseks: karamellile viitav liide minu e-mailiaadressis tuleneb minu kunagisest suurest sümpaatiast seda sisaldavate toiduainete vastu. Ja ei, ma jätkuvalt ei tööta prostituudina. Aga eks igaühele tema enda rikutuse astmest tulenevalt... =)
Lõbustasin end siis tubli tund aega sellega, et uurisin pisteliselt erinevatelt tuttavatelt, mismoodi nemad seda teemat näevad. Selgus, et mõned tööandjad pidavat diskrimineerima isegi domeeniaadressi alusel (mail.ee on lootusetult out) =) Ja et mittemidagi ütlev meiliaadressi esimene pool on paljude arvates tööandjale positiivse esmamulje jätmisel kui mitte just hädavajalik, siis kasulik ikka.
Minul on just vastupidine häda. Niipalju, kui ma olen uusi töötajaid otsides inimeste saadetud CV-sid läbi vaadanud, tekib mul neid eesnimi.perenimi@sth.sth aadresse silmitsedes alati küsimus, et kas midagi igavamat ei suudetud leida? Või oli tol hetkel lihtsalt ääretult kiire? Mulle näiteks hakkavad silma just need meiliaadressid, mis panevad naeratama või muigama ja näitavad, et kandidaadil on julgust teistest erineda.
Samas on loomulik, et asutuses töötavate inimeste sellesama asutuse nimetust sisaldavad e-maili aadressid on korrektsed, viisakad ja ühe malli järgi. Juba kasvõi sellepärast, et töökeskkonda asisemaks muuta. Ütleme nii, et ma ei protesteeriks selle peale. Aga apart from that... milleks end mingite mõttetute ja igavate vormelitega piirata? Järjest enam tundub, et liiga paljud inimesed võtavad iseennast ja tervet elu liiga tõsiselt. Ettevaatust, pinged õlavöötmes coming up!!
Carry ütleb:
minu meelest siis, kui ma seda gmaili aadressi tegin kunagi (mul on caramelcarry gmailis ju ka olemas), siis caroliina oli juba võetud ja kuna mind ei tõmmanud igast numbritega variandid, mis see süsteem välja pakkus, kuna ma ei ole James Bond etc, siis ohkasin ja lasin sellesama yahoomaili esimese otsaga edasi
kar ütleb:
no aga ees-ja perenimi?
carry.rand on ka variant muidugi hahaha
Carry ütleb:
ei ole väga
oh vau
ma saaksin olla ntx crlnrnd@gmail.com
see on umbes nagu see muusikaline koosseis nimega mstrkrft
kar ütleb:
jah aga see ei lahenda probleemi et su meiliaadress tundub nagu wtf
Carry ütleb:
nendele, kes mstrkrft-i teavad, ei tundu
kar ütleb:
jah!
ja sa ei tahagi tööle minna inimeste juurde, kes ei tea!
Carry ütleb:
exactly
exactly@gmail.com
(nagu sa näed, olen ma peast gmail juba)
kar ütleb:
tahantöölesaada@gmail.com
välja arvatud et kuna täppe ei ole siis see on tahan toole saada
jne, jne, jne.
Teema lõpetuseks: karamellile viitav liide minu e-mailiaadressis tuleneb minu kunagisest suurest sümpaatiast seda sisaldavate toiduainete vastu. Ja ei, ma jätkuvalt ei tööta prostituudina. Aga eks igaühele tema enda rikutuse astmest tulenevalt... =)
pühapäev, detsember 12, 2010
Käisime ka viimaste päevade kajastatuimas-arutletuimas uues kohvikus F-hoones. Meenutas päris paljuski Sfääri. Ehk siis täitsa kena, aga erinevalt Sfäärist oli too kohvik kuidagi... lage. Kõige kenam oli mu meelest üldse kohviku välisukse taga ehk siis väljaspool kohvikut. Lihtsalt valgus oli seal kõige ilusam, nii seestpoolt paistev kui väljaspool olev. Selline perfektne külma ja sooja valguse kombo. Ja oli selline piisavalt omaette ja piisavalt mitte-omaette tunne, sest suurtest akendest paistsid inimesed, aga õues polnud enamus ajast kedagi. Noh, peale meie siis.
Toitude pärast, vähemalt nende pärast, mida mina sõin (kalkuni & grillitud köögiviljadega salat + Pavlova magustoit), küll ekstra tagasi ei läheks. Pigem ikka õhkkonna.
Toitude pärast, vähemalt nende pärast, mida mina sõin (kalkuni & grillitud köögiviljadega salat + Pavlova magustoit), küll ekstra tagasi ei läheks. Pigem ikka õhkkonna.
teisipäev, detsember 07, 2010
Heads Up Falling Sky*
Eile käisime kinos. Nii ka täna. Kuigi üks filmidest pärines otse Hollywoodist ja teine linastus PÖFF-i raames, olid mõlemad kummalise kokkusattumusena sarnase käiguga ja vägagi sarnaste lõppudega. Nohh et kaks äärmuseni erinevat tüüpi peavad olude sunnil tükk aega ninapidi koos olema ja kuigi üks neist arvab, et ta ei salli seda teist kohe üldse mitte ja kasutab iga võimalust, et veidrast kaaslasest lahti saada, mõistab ta mingil hetkel, et too teine on kogu oma veidruses siiski väärt seda, et talle hädas appi tõtata. Ja siis neil on sõprus or sth of a like. Mõlemas linateoses oli kaks suurejoonelist ja üpriski koomilist põgenemisstseeni, mis minu jaoks olid kahjuks tegelikult üldse kõige vaadatavamad kohad. Kõik ülejäänu jäi sellisele tasemele, et nohh, saalist välja kõndimise isu ei tekkinud, aga nendele ülejäänud sõpradele, kes minuga koos pühapäeval ja esmaspäeval kinos ei käinud, kindlasti ei soovitaks. Filmideks siis Into Paradiso ja Due Date.
Vähemasti taustamuss oli mõlemal filmil huvitav. Ma seekord pigem nagu vaatasingi filme kõrvadega =)
Kui Due Date tegijad ka mingi soundtracki valmis pusiksid, siis ma seda täitsa tarbiks. Aga enne ikka kuulaks ka poes igaks juhuks. Muidu läheb samamoodi nagu selle kurikuulsa Miami Vice-i soundtrackiga, millel oli vaid üks kinos filmi vaatamise ajal kuuldud üliheadest paladest. Ma saan aru, et plaadile mahub vaid teatud hulk lugusid, aga miks oo miks just neeeeed lood?? Maitse asi muidugi ka, aga kuna plaadil ka mingisugust väga arvestatavat müügiedu polnud, siis ilmselt siiski möödalask. Keegi üritas diipi panna, aga ei kukkunud väga välja. Igatahes oli tegemist suure pettumusega ja pärast kõnealuse soundtracki mitmekordset poolvägisi kuulamist jäi see kuhugi aknalauale seisma ja mõne aasta pärast müüsin süümepiinadeta maha.
Aga Due Date-i ja selle vägagi road-tripiliku soundtracki juurde tagasi tulles, jõudsin kinosaalis istudes ja filmi vaadates/kuulates lõplikule arusaamisele, et minu jaoks on road-tripindus siiski kõige nauditavam/armastatum reisimise vorm. Mis ei tähenda üldse, et mulle ei meeldiks nädalavahetus Londonis või kuu aega tšillimist mõnel palmide ja liivaga varustatud paigas, aga... Perfektne variant on muidugi selline road-trip nagu meil neli aastat tagasi Itaalias aset leidis, mis hõlmas endas lisaks mööda maanteid-mägesid-külavahesid ringisõitmisele ka randades lebotamist, suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumist, näpuotsaga šoppamist jne. Aga midagi sõnulseletamatult lummavat on selles pidevas teelolekus ja olukorras, kus ei tea täpselt, kuhu õhtuks välja jõuad või millisest paigast end paari tunni möödudes leiad. Sestap vast saavadki road-trippe või roadtripilikku muusikat sisaldavad filmid minult kõvasti plusspunkte.
Kusjuures minu isiklike lemmikute edetabelis vankumatul esikohal püsiva Kasabiani viimasel albumil kõlavad lood sobivad kõik suisa suurepäraselt maanteel trippimise soundtrackiks. Eriti see, mis MOJO awardi võitis. Väljakannatamatult heast videost, mis annab ise filmi mõõdu välja, me ei räägigi.
*http://www.youtube.com/watch?v=agVpq_XXRmU
Eile käisime kinos. Nii ka täna. Kuigi üks filmidest pärines otse Hollywoodist ja teine linastus PÖFF-i raames, olid mõlemad kummalise kokkusattumusena sarnase käiguga ja vägagi sarnaste lõppudega. Nohh et kaks äärmuseni erinevat tüüpi peavad olude sunnil tükk aega ninapidi koos olema ja kuigi üks neist arvab, et ta ei salli seda teist kohe üldse mitte ja kasutab iga võimalust, et veidrast kaaslasest lahti saada, mõistab ta mingil hetkel, et too teine on kogu oma veidruses siiski väärt seda, et talle hädas appi tõtata. Ja siis neil on sõprus or sth of a like. Mõlemas linateoses oli kaks suurejoonelist ja üpriski koomilist põgenemisstseeni, mis minu jaoks olid kahjuks tegelikult üldse kõige vaadatavamad kohad. Kõik ülejäänu jäi sellisele tasemele, et nohh, saalist välja kõndimise isu ei tekkinud, aga nendele ülejäänud sõpradele, kes minuga koos pühapäeval ja esmaspäeval kinos ei käinud, kindlasti ei soovitaks. Filmideks siis Into Paradiso ja Due Date.
Vähemasti taustamuss oli mõlemal filmil huvitav. Ma seekord pigem nagu vaatasingi filme kõrvadega =)
Kui Due Date tegijad ka mingi soundtracki valmis pusiksid, siis ma seda täitsa tarbiks. Aga enne ikka kuulaks ka poes igaks juhuks. Muidu läheb samamoodi nagu selle kurikuulsa Miami Vice-i soundtrackiga, millel oli vaid üks kinos filmi vaatamise ajal kuuldud üliheadest paladest. Ma saan aru, et plaadile mahub vaid teatud hulk lugusid, aga miks oo miks just neeeeed lood?? Maitse asi muidugi ka, aga kuna plaadil ka mingisugust väga arvestatavat müügiedu polnud, siis ilmselt siiski möödalask. Keegi üritas diipi panna, aga ei kukkunud väga välja. Igatahes oli tegemist suure pettumusega ja pärast kõnealuse soundtracki mitmekordset poolvägisi kuulamist jäi see kuhugi aknalauale seisma ja mõne aasta pärast müüsin süümepiinadeta maha.
Aga Due Date-i ja selle vägagi road-tripiliku soundtracki juurde tagasi tulles, jõudsin kinosaalis istudes ja filmi vaadates/kuulates lõplikule arusaamisele, et minu jaoks on road-tripindus siiski kõige nauditavam/armastatum reisimise vorm. Mis ei tähenda üldse, et mulle ei meeldiks nädalavahetus Londonis või kuu aega tšillimist mõnel palmide ja liivaga varustatud paigas, aga... Perfektne variant on muidugi selline road-trip nagu meil neli aastat tagasi Itaalias aset leidis, mis hõlmas endas lisaks mööda maanteid-mägesid-külavahesid ringisõitmisele ka randades lebotamist, suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumist, näpuotsaga šoppamist jne. Aga midagi sõnulseletamatult lummavat on selles pidevas teelolekus ja olukorras, kus ei tea täpselt, kuhu õhtuks välja jõuad või millisest paigast end paari tunni möödudes leiad. Sestap vast saavadki road-trippe või roadtripilikku muusikat sisaldavad filmid minult kõvasti plusspunkte.
Kusjuures minu isiklike lemmikute edetabelis vankumatul esikohal püsiva Kasabiani viimasel albumil kõlavad lood sobivad kõik suisa suurepäraselt maanteel trippimise soundtrackiks. Eriti see, mis MOJO awardi võitis. Väljakannatamatult heast videost, mis annab ise filmi mõõdu välja, me ei räägigi.
*http://www.youtube.com/watch?v=agVpq_XXRmU
teisipäev, november 23, 2010
Tarbija kiidab, tarbija laidab
Mõned päevad tagasi käisime juba jupp aega inimesi rõõmustanud söögikohas nimega Mamo. Varem pole sinna sattunud sel lihtsal põhjusel, et Mamo on avatud vaid tööpäeviti kella kuueni ja sel ajal pole mul tavaliselt kesklinna, vähemalt kesklinna sellesse ossa, asja. Aga soov sinna sattuda oli olemas küll. Suuresti juba puhtalt huvi pärast, kuna seda paika on ajakirjades-veebis palju haibitud.
Mulle seal täitsa meeldis. Kuigi sisekujundus meenutas natuke kunagi lapsepõlves Leenu ja minu poolt suvaliste majade keldriruumidesse kokkuklopsitud punkreid-istumiskohti, muutis proua kohvikupidaja isiklik ülimeeldiv ja mitte üldsegi pealetükkivalt abivalmis kohalolek Mamo hubaseks. Toidu valisin küll kahjuks sellise, mis mulle nagunii poleks maitsenud ka siis, kui ma seda kodus ise oleks valmis meisterdanud (tahtsin kindlasti sooja toitu ja et oleks tofu sees ja läksin riskile) ning minu läbi aegade lemmikjook Chai oli samuti minu lasteaia-toitude loveri maitse jaoks selles kohvikus liiga vürtsikas, aga mu kaaslase banaanimuffin maitses väidetavalt suurepäraselt ja Kunksmoori teegi oli meele järele. Nii et ma lähen sinna Mamosse kindlasti mõni kord veel ja katsetan uuesti.
Ühte teist asja, mida olen näinud ajakirjade veergudel haibitavat, tahaks aga seekord laita. Tellisin omale kuu aega tagasi Kanebo Sensai 38˚ C ripsmetuši, mis reklaamide kohaselt peaks olema ripsmetelt lihtsalt eemaldatav, kuna on mahapestav 38-kraadise veega. Kahjuks osutus eemaldamine märksa keerulisemaks protsessiks, mis päädis olukorraga, kus pool ripsmetušši oli mul tükkidena ümber silmade ja ülejäänud pool ikka veel ripsmetel. Olles proovinud tušsi igasuguste nühkimis-, hõõrumis- ja leotamisvõtetega maha saada, jõudsin arvamusele, et järelikult peab siis eemaldamiseks kasutatav vesi olemagi täpselt 38 kraadine (kuigi see tekitas jälle omakorda küsimuse, et kui paljudel meist on kodus temperatuurinäidikuga kraane...?). Kuna ma ei omanud täpset ettekujutust sellest, kui soe või leige võiks olla üks 38-kraadine vesi, proovisin läbi kõik temperatuurid kuumast külmani. Miski ei aidanud. Väidetavalt veega eemaldatav tušš püsis küljes nagu pensionisamba müügimees. Lõpuks pidin ikka eemaldid käiku laskma. Ju siis minu kraanist tuleb mingi teistmoodi vesi...
Kõige kummalisem selle asja juures on, et too tušs ei eemaldu ka tavalise eemaldiga mitte, vaid vajab veekindla ripsmetušši jaoks mõeldud eemaldusvahendit. Kuidas see siis palja veega maha peaks tulema...?
Ja kuna selle toote eemaldamisega on nii palju hassle-imist, siis polegi mõtet pikalt rääkida sellest, kuidas see ripmsete peal välja näeb (näeb kah, pole väga viga).
Ripsmetušihaldjas võiks selle tušineeduse, mis mind juba viimased paar-kolm aastat saadab, lõpuks maha võtta =)
Mõned päevad tagasi käisime juba jupp aega inimesi rõõmustanud söögikohas nimega Mamo. Varem pole sinna sattunud sel lihtsal põhjusel, et Mamo on avatud vaid tööpäeviti kella kuueni ja sel ajal pole mul tavaliselt kesklinna, vähemalt kesklinna sellesse ossa, asja. Aga soov sinna sattuda oli olemas küll. Suuresti juba puhtalt huvi pärast, kuna seda paika on ajakirjades-veebis palju haibitud.
Mulle seal täitsa meeldis. Kuigi sisekujundus meenutas natuke kunagi lapsepõlves Leenu ja minu poolt suvaliste majade keldriruumidesse kokkuklopsitud punkreid-istumiskohti, muutis proua kohvikupidaja isiklik ülimeeldiv ja mitte üldsegi pealetükkivalt abivalmis kohalolek Mamo hubaseks. Toidu valisin küll kahjuks sellise, mis mulle nagunii poleks maitsenud ka siis, kui ma seda kodus ise oleks valmis meisterdanud (tahtsin kindlasti sooja toitu ja et oleks tofu sees ja läksin riskile) ning minu läbi aegade lemmikjook Chai oli samuti minu lasteaia-toitude loveri maitse jaoks selles kohvikus liiga vürtsikas, aga mu kaaslase banaanimuffin maitses väidetavalt suurepäraselt ja Kunksmoori teegi oli meele järele. Nii et ma lähen sinna Mamosse kindlasti mõni kord veel ja katsetan uuesti.
Ühte teist asja, mida olen näinud ajakirjade veergudel haibitavat, tahaks aga seekord laita. Tellisin omale kuu aega tagasi Kanebo Sensai 38˚ C ripsmetuši, mis reklaamide kohaselt peaks olema ripsmetelt lihtsalt eemaldatav, kuna on mahapestav 38-kraadise veega. Kahjuks osutus eemaldamine märksa keerulisemaks protsessiks, mis päädis olukorraga, kus pool ripsmetušši oli mul tükkidena ümber silmade ja ülejäänud pool ikka veel ripsmetel. Olles proovinud tušsi igasuguste nühkimis-, hõõrumis- ja leotamisvõtetega maha saada, jõudsin arvamusele, et järelikult peab siis eemaldamiseks kasutatav vesi olemagi täpselt 38 kraadine (kuigi see tekitas jälle omakorda küsimuse, et kui paljudel meist on kodus temperatuurinäidikuga kraane...?). Kuna ma ei omanud täpset ettekujutust sellest, kui soe või leige võiks olla üks 38-kraadine vesi, proovisin läbi kõik temperatuurid kuumast külmani. Miski ei aidanud. Väidetavalt veega eemaldatav tušš püsis küljes nagu pensionisamba müügimees. Lõpuks pidin ikka eemaldid käiku laskma. Ju siis minu kraanist tuleb mingi teistmoodi vesi...
Kõige kummalisem selle asja juures on, et too tušs ei eemaldu ka tavalise eemaldiga mitte, vaid vajab veekindla ripsmetušši jaoks mõeldud eemaldusvahendit. Kuidas see siis palja veega maha peaks tulema...?
Ja kuna selle toote eemaldamisega on nii palju hassle-imist, siis polegi mõtet pikalt rääkida sellest, kuidas see ripmsete peal välja näeb (näeb kah, pole väga viga).
Ripsmetušihaldjas võiks selle tušineeduse, mis mind juba viimased paar-kolm aastat saadab, lõpuks maha võtta =)
esmaspäev, oktoober 11, 2010
Vaatasin just Taani 2010. aasta dokfilmi The Dark Side of Chocolate, mis kõneleb lapsorjade kasutamisest kakaoistandustes. Filmi tegemise käigus intervjueeriti ka nende suurimate kokkuostjate (meie riigi elanikele tuntumad vast KRAFT ja Nestlé) esindajaid, kes alguses väitsid kui ühest suust, et ei ole olemas sellist asja ja siis hiljem, sedamööda, kuidas neile näidati undercover footage-it, möönsid, et nojaa, tegelikult nagu natuke ikka on probleem ja nii edasi (loe: nad ei viitsi sellise väheolulise asja pärast liiga palju muretseda, sest neil pappi ju jookseb) (võrdluseks: ILO ehk International Labour Organization-i lapsorjakaubandusega võitlemise talituse eelarve on mõned miljonid samal ajal, kui Nestlé kasum on miljardeid ja miljardeid). Haige värk.
Aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin. Vaadates neid turgudelt ja mujalt röövitud või rahaga ära meelitatud lapsi, kes jooksid istandustes matšeetedega ringi, katkised ja õnnetud, tekib paratamatult küsimus: milline inimene röövib teise inimese lapse ja müüb tolle siis raha eest kuhugi tuhandete kilomeetrite kaugusele? Olen siiani veendunud, et pole väga vahet, kas ollakse sündinud Senegalis või Saaremaal - it takes a certain type of a human being to do such a shitty thing. Miks geenitehnoloogia veel taoliste tõbrasteni pole jõudnud, mina ei tea, aga ma väga loodan, et kõiki neid inim- ja loomavaenulikke geene ühel ilusal päeval selle teaduse abil elimineerima hakatakse. Mitme peaga lambaid oleme juba vahtinud küll ja küll, nüüd võiks inimesed ette võtta ja seekord mingil asjalikul eesmärgil.
Aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin. Vaadates neid turgudelt ja mujalt röövitud või rahaga ära meelitatud lapsi, kes jooksid istandustes matšeetedega ringi, katkised ja õnnetud, tekib paratamatult küsimus: milline inimene röövib teise inimese lapse ja müüb tolle siis raha eest kuhugi tuhandete kilomeetrite kaugusele? Olen siiani veendunud, et pole väga vahet, kas ollakse sündinud Senegalis või Saaremaal - it takes a certain type of a human being to do such a shitty thing. Miks geenitehnoloogia veel taoliste tõbrasteni pole jõudnud, mina ei tea, aga ma väga loodan, et kõiki neid inim- ja loomavaenulikke geene ühel ilusal päeval selle teaduse abil elimineerima hakatakse. Mitme peaga lambaid oleme juba vahtinud küll ja küll, nüüd võiks inimesed ette võtta ja seekord mingil asjalikul eesmärgil.
neljapäev, september 30, 2010
Uus rubriik pealkirjaga "üleliigsed read muusikapalades"
Kui ma veel ühe korra kuulen kusagil mingit lugu, kus sees rida, mis sisaldab sõnu "walk through the valley of shadows of death", siis ma hakkan lihtsalt naerma. See ei mõju juba mitu aastat enam kuidagi ägedalt või tõsiseltvõetavalt või karmilt. If anything, siis ainult ebaoriginaalselt ja naeruväärselt. Ma lihtsalt ei mõista, miks seda rida ikka veel lugudesse topitakse. Nagu maailmas sõnu väheks oleks jäänud =)
Kui ma veel ühe korra kuulen kusagil mingit lugu, kus sees rida, mis sisaldab sõnu "walk through the valley of shadows of death", siis ma hakkan lihtsalt naerma. See ei mõju juba mitu aastat enam kuidagi ägedalt või tõsiseltvõetavalt või karmilt. If anything, siis ainult ebaoriginaalselt ja naeruväärselt. Ma lihtsalt ei mõista, miks seda rida ikka veel lugudesse topitakse. Nagu maailmas sõnu väheks oleks jäänud =)
teisipäev, september 28, 2010
Neoonroheline sebra erkroosade triipudega
Veronts ütles ükspäev, et elu olevat nagu sebra: vahepeal on valge, siis must ja siis jälle valge. Ma seda must-valget lähenemist pooldan vaid fotode puhul. Kui fotondusega seonduvat ja seda Eesti ühte värvitut aastaaega nimega "sügise lõpp, mitte veel päris detsember" mitte arvestada, on ikka nii, et vaata ükskõik mispidi, elu on siiski nagu vikerkaar - ühel päeval potisinine ja järgmisel heleoranž. Ja vahepeale mahub veel terve plejaad igasuguseid põnevaid värve nagu kurjakuulutav sünkjaslilla ja silmi veele kiskuv erekollane.
Veronts ütles ükspäev, et elu olevat nagu sebra: vahepeal on valge, siis must ja siis jälle valge. Ma seda must-valget lähenemist pooldan vaid fotode puhul. Kui fotondusega seonduvat ja seda Eesti ühte värvitut aastaaega nimega "sügise lõpp, mitte veel päris detsember" mitte arvestada, on ikka nii, et vaata ükskõik mispidi, elu on siiski nagu vikerkaar - ühel päeval potisinine ja järgmisel heleoranž. Ja vahepeale mahub veel terve plejaad igasuguseid põnevaid värve nagu kurjakuulutav sünkjaslilla ja silmi veele kiskuv erekollane.
pühapäev, september 19, 2010
Let`s make a Sandwich *
Vahepealse kuu ajaga on terve elu ära elatud, tundub justnagu üks seitsmest.
Kõigest ei saa kirjutada, paljust ei tahagi.
Fragmente Pärnu-tripist, mis oli raudselt üks hea asi, mida ma kunagi tagantjärele ümber hindama ei pea: eksprompt shotidegustatsioon Sugaris, elektrišokk selle kõige otsesemas tähenduses ja igaõhtused jalutuskäigud Verontsu ja ülejäänud vahva seltskonnaga.
Mina: "Leidub inimesi, kes tee peal musta kassi nähes keeravad otsa ringi ja lähevad tuldud teed tagasi. Selline elu häiriv ebausk on bullshit ja ma ei tee seda kunagi."
Epp: "Jah. Mustad kassid pööravad hoopis sind nähes otsa ringi ja teevad sääred."
Tunne praegu, pärast seda kuud, on nagu nurgelisel kivisel Egiptuse püramiidil. Vahepeal vajuvad seinad alla ja tundub, et lõpuks on jõutud aareteni ilma teel lõksu sattumata, aga siis hakkab ühest avausest lahinal vett tulema ja teisest liiva. Ja kauaks need seinadki siis enam all püsivad. Üles, ikka üles tagasi.
"Trust is like a broken mirror - you can fix it if it`s broke but you can still see the crack in that motherfucker`s reflection" *
*Lady Gaga feat. Beyoncé - Telephone
Vahepealse kuu ajaga on terve elu ära elatud, tundub justnagu üks seitsmest.
Kõigest ei saa kirjutada, paljust ei tahagi.
Fragmente Pärnu-tripist, mis oli raudselt üks hea asi, mida ma kunagi tagantjärele ümber hindama ei pea: eksprompt shotidegustatsioon Sugaris, elektrišokk selle kõige otsesemas tähenduses ja igaõhtused jalutuskäigud Verontsu ja ülejäänud vahva seltskonnaga.
Mina: "Leidub inimesi, kes tee peal musta kassi nähes keeravad otsa ringi ja lähevad tuldud teed tagasi. Selline elu häiriv ebausk on bullshit ja ma ei tee seda kunagi."
Epp: "Jah. Mustad kassid pööravad hoopis sind nähes otsa ringi ja teevad sääred."
Tunne praegu, pärast seda kuud, on nagu nurgelisel kivisel Egiptuse püramiidil. Vahepeal vajuvad seinad alla ja tundub, et lõpuks on jõutud aareteni ilma teel lõksu sattumata, aga siis hakkab ühest avausest lahinal vett tulema ja teisest liiva. Ja kauaks need seinadki siis enam all püsivad. Üles, ikka üles tagasi.
"Trust is like a broken mirror - you can fix it if it`s broke but you can still see the crack in that motherfucker`s reflection" *
*Lady Gaga feat. Beyoncé - Telephone
neljapäev, august 19, 2010
Uudiseid vaatasin kokkamise kõrvale. Hispaanias hüppas härjavõitluse areenil härg üle piirdeaia ja vigastas 40 inimest.
Mida sellise uudise pääle kosta?
Paras värdjatele?
Tundub karm, aga no tõepoolest - on vaja ronida üldse sellisesse paika? Midagi paremat ei ole oma ajaga peale hakata, kui jõhkrust ja julmust jälgida?
Käesolev on üks nendest vähestest kordadest minu elus, kus emotsioon on tõepoolest puhtalt "paras-paras-paras". Ja asjaolu, et piisavalt suur arv inimesi seda uudist vaadates/kuulates ei tunne kaasa härjale vaid inimestele, on minu jaoks veel eriti tülgastav. Palju neid härgi surma saab iga päev sellepärast, et mingid debiilikud leiavad, et on äge end lõbustada vaadates loomade piinamist ja tapmist?
Ja siis veel see traditsiooniline härjajooks... Nii kangesti arenenud ja humaansed nagu me oleme... tagumine aeg ära lõpetada taolised idiootsused.
Väkk. Some people really make me sick to my stomach.
Mida sellise uudise pääle kosta?
Paras värdjatele?
Tundub karm, aga no tõepoolest - on vaja ronida üldse sellisesse paika? Midagi paremat ei ole oma ajaga peale hakata, kui jõhkrust ja julmust jälgida?
Käesolev on üks nendest vähestest kordadest minu elus, kus emotsioon on tõepoolest puhtalt "paras-paras-paras". Ja asjaolu, et piisavalt suur arv inimesi seda uudist vaadates/kuulates ei tunne kaasa härjale vaid inimestele, on minu jaoks veel eriti tülgastav. Palju neid härgi surma saab iga päev sellepärast, et mingid debiilikud leiavad, et on äge end lõbustada vaadates loomade piinamist ja tapmist?
Ja siis veel see traditsiooniline härjajooks... Nii kangesti arenenud ja humaansed nagu me oleme... tagumine aeg ära lõpetada taolised idiootsused.
Väkk. Some people really make me sick to my stomach.
laupäev, august 14, 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)