Kolm ja pool kuud tagasi kirjutasin siin ühest peatselt ilmuvast raamatust, mida ma tolleks hetkeks käsikirja vormis juba lugenud olin ja mis mulle väga-väga meeldis.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".

Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.

Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.

I just got my money`s worth... and more

Veel mõni aeg tagasi 110 krooni eest kinos käies mõtlesin alati, milline peaks olema see film, mis seda raha actually ka väärt oleks (arvestades asjaolu, et tänapäeval võib iga mats iga filmi juba tubli jupp aega enne selle linastumist netist tõmmata ja vaadata ning arvestades kõiki neid muid toredaid asju, mida sellise summaga ette saaks võtta). Well, I`ve seen that movie now.

The A-Team, vastupidiselt igasugustele ootustele.

Efekte oli kasutatud nii, et esimest korda elus tekkiski selline tunne, nagu oleks ise tegevuses sees - vahepeal udune, vahepeal (äärmiselt) segane, ja pidevalt väga up front & real. Eriti siis, kui B.A. mingeid tüüpe paremale ja vasakule lahmis =) Tundus nagu oleks ise kolki saand =)

Üks mu kinokaaslastest, kes mingil kummalisel põhjusel ei olnud lapsena A-rühma fanaatik, lubas, et vaatab nüüd seriaali ka. Endal nägu säras peas peale seansi lõppu nagu Rockefeller Centeri jõulupuu. Ja mina, kes ma kõikidest filmidest alati huumorit taga ajan, jäin väga-väga rahule, sest seda leidus pea igas stseenis.

Süžee oli super - väga leidlik, üldsegi mitte ootuspärane (välja arvatud siis asjaolu, et A-rühm võidab alati, aga see on juba rohkem nagu hea tava mitte ootuspärasus).
Jubedalt tahaks ümber jutustada, mida ägedat kõike juhtus =) Ütleme nii, et kui teil seda filmi vaadates vähemalt ühel korral lõug üllatusest rippu ei jää, siis next round is on me =)

Mina olin juba igatahes pärast esimest kolmveerandtundi nii vaimustuses, et andestasin asjaolu, et osatäitjateks polegi minu vanad lemmikud. Enne filmi olin kusjuures 112% kindel, et seda ei juhtu.

Üks vähestest filmidest, mida ma kunagi tulevikus uuesti viitsin vaadata.

And PS for the gals: isegi, kui te pole action-filmi tüüpi ja satute seda kinno vaatama ainult sellepärast, et teie boyfriend teid sinna lohistab, siis take my word for it - it has a little something for the ladies as well. Oh yes, it does ;)

PettundMaša

Tükk aega sai seda oodatud ja eile käisime lõpuks ära. Seks ja linn 2 vaatamas. Ootusärevus oli kergelt negatiivne, sest ainuke inimene, kes seda juba näinud oli, väitis, et tegemist olevat totaalse juraga, milletaolist teist ta ei mäletagi. Ma ei ütleks, et see film täielik jura oli, aga isegi minu andestav loomus valib seekord pigem "me no likes" kui "me likesalot" nupu.

Esiteks ei tundunudki see linateos filmina, vaid hakitud ülevaatena filmist, mis peaks kõikide eelduste kohaselt olema hea. Sest seriaal oli hea ja muuvi voll üks oli ka hea. Aga see oli pigem nagu pikendatud treiler, mis tekitas umbes sama emotsiooni nagu need Hollywoodi staaride ja muude rikkurite elust pajatavad telesaated, kus erinevad lõigud vahelduvad metsiku kiirusega, pliuhh-pläuhh, tegelased, kohad, majad, autod, ehted, raha, riided, virr-varr, meelde ei jää lõpuks suurt midagi.

Ka ei leidunud käsolevas filmis enam seda püsiva lootuse tunnet, mis seriaali puhul oli läbiv ja mis ka esimese filmi puhul tooni andis. Puudu ja kadunud oli see lõbus noot, mille kohaselt kõik pidi alati lõppude lõpuks hästi minema. Seekord jäi õhku rippuma tulevik, mis on ikka päris masendav, kuigi lõpus näidati, et kõik olid häpid ja tegid täpselt seda, mida neile teha meeldis.

Kolmas erinevus varasemast - näitlejad ei klikkinud omavahel. Igaüks oleks justkui omas klaaskarbis sooloetendust andnud. Mis oli äärmiselt kurb, sest hea filmi ja paha filmi suurim erinevus seisnebki enamasti näitlejate omavahelises koostöös, sobivuses. Võibolla ma eksin, aga praegu jäi selline mulje, nagu oleksid nad kõik sellest seksijalinna teemast liiga kaua eemal olnud and bringing the good old times back just seemed like too great an effort. Nohh et oli ka muid samaaegseid projekte, mille tarvis oli vaja tekste pähe õppida jms ning kuna kassaedu on sellise filmi puhul tagatud nagunii, ei vaevutud eriti pingutama.

To top it all up, nägi kogu see värk sutsu reklaami moodi välja. Võibolla olen ma lihtsalt liiga paranoiline, aga vaevalt et Maybach, Birkin ja co just sellepärast eksessiivset viitamist leidsid, et "need brändid on lihtsalt nii lahedad". Rääkimata Abu Dhabi Welcome to Estonia laadsest projektist (yes, that sank as well).

I hate to say it, aga The Runaways oli jupp maad etem kui SATC 2.

Girls do not play electric guitars

Kõik, kellele läheb mingitpidi korda mässumeelsus, vabaduseiha, road-tripid ja raju muss - minge vaadake kinos filmi The Runaways. Boonusena näeb, kuidas Kristen Stewart ja Dakota Fanning väljaspool vampiirifilmi näitlevad. Mitte üldsegi halvasti kusjuures, kuigi viimatimainitu puhul tundub siiski alati esiplaanil olevat pigem tema nöpsnina kui näitlemisoskus ;)
Aga film on sellegipoolest suurepärane, kaasahaarav ja tekitab mõnusa fiilingu isegi siis, kui te sellest bändist varem midagi kuulnud pole.

Kõik need erinevates toonides rohelised, mis minu kodumaja ümbrust praegu täidavad... ja see soojus, olgugi et kohati vihmane... Tahaks hüpata ja hõisata. Iroonilisel kombel on hüplemine ja hõikumine just need asjad, millega ma hetkel väga tegeleda ei saa. Aga see-eest säravad silmad topelt =)

Nii äge, et suvi üle mitme aasta lõpuks ka Eestisse on sattunud.
L`Estonie - douze points!! =)

Yoghurt overdose

Pärast seda, kui oled õppinud uuesti mitte lihtsalt vedelat toitu tarbima vaid ka vett neelama ilma, et see otse hingekurku minnes mõõdutundetult läkastama paneks, tundub kõik muu nii mõttetu. Mitte et nädalake vahelduva eduga tilgutite all lebasklemist (jep, selline sõna on nüüd ka olemas) ja üle kere siniseks torgitud saamist püsi- ja muid väärtusi pea peale ei keeraks, aga asjaolu, et sa mitte lihtsalt ei saa iseseisvalt toituda vaid et ka vee joomine on komplitseeritud (loe: võimatu), muudab natukeseks ajaks mõttemaailma. Praeguseks hetkeks olen ma küll juba üle nädala sööki tarbinud ning nautinud ka oma kodu meeldivat ümbrust (mitte et mina kui mustlane end haiglas koduselt ei tunneks) ja oma maailma armsaima kodulooma meeldivat seltskonda, aga see "kõik-on-suva" emotsioon ei taha kuidagi kaduda. Ma ei oskagi seda kuidagi etemini seletada kui et asjad ja kohati ka inimesed jätavad mind kuidagi ükskõikseks. Mitte necessarily halvas mõttes. Pigem et kõik on tšill. Vist. Aga võibolla ka mitte. Võibolla tuleneb see tollest keemiakogusest, mida ma viimaste nädalate jooksul tarbinud olen, aga võibolla jääb alles ka siis, kui ma siit nelja seina vahelt lõpuks välja ringi patseerima pääsen.

Isegi kõneleda ei viitsi. Sesmõtset võibolla ma olen lihtsalt vahepeal ära harjunud selle tummahambaks olemisega, aga eile ja täna, kui ma avastasin, et lõuad juba piisavalt lahti käivad, et rääkida ja et kõri ei olegi enam nii paistes, et sõnu ainult sosistada saab, avastasin ma ka samal ajal, et polegi nagu midagi olulist öelda. Ehk siis teisisõnu - ma ei viitsi väga arutleda. Eriti millegi üle. Sest kõik tundub mõttetu. Kõik peale selle, et kõht oleks täis ja siga jalutatud. Kuigi tegelikult selle esimese osas ka... maitea... kui mul poleks praegu kindlat teadmist ja arusaamist sellest, et kui ma 24/7 omale toitaineid näost sisse ei aja, siis õue mängima lähimal ajal ei pääse, siis ega ma vist väga ei viitsiks ka. Väga väga imelik on olla =)
Mõnes mõttes kuidagi vabastav. Mugav ju, kui eriti miski korda ei lähe. Samas harjumatu ja kummaline. Võibolla ma olengi nüüd vana ja väärikas, nagu Leenu ütleb. Et ei viitsi tõugelda ja tõmmelda mingite mõttetute asjade üle. Aga kahtlaselt paljud asjad tunduvad hetkel mõttetud... Eks näis.

Minu Maslow püramiidi kõige alumisel tasandil troonivad hetkel igatahes mõned tõsist närimist eeldavad toidud.


Unistan

rosmariinikartulid
Caesari salat
hamburger
brownies
kurk


Selle toidupoeesiaga hetkel lõpetakski, lootuses, et ehk saabub lähimate nädalate jooksul siiski midagi, mis mind piisavalt vaimustab või ärritab. Või siis et see liiga tšill olek muutub harjumuspärasemaks.

The Universe has a very humorous way of giving me a kick in the ar.. - täna oli mul tööjuures intervjuu ühe meeldiva daamiga, Statistikaameti poolt saadetud küsitlejaga. Olevat miski tööjõu alane uuring ja arvutisüsteem mind välja valinud. Mina, lahke inimene, ohverdasin oma netis surfamise aja ja vastasin. Küsitluse lõppedes selgus, et my half an hour is not enough ja et nad helistavad mulle järgneva aasta jooksul veel 3-4 korda. Et uurida "kuidas teil läheb, kas te olete töökohta vahetanud, jne" =)

Ja minul, kohusetundlik, nagu ma olen, tekkis kohe tunne, et kui tädi järgmine kord helistab, siis mul peaks talle ju midagi uudist ka olema... Nii et stay tuned =)

Aju sügeleb. Matemaatikat oleks vaja.

No, the bears never said they were bigger than Jesus...

Arvestades seda kookide kogust, mille ma omal käesoleva aastanumbri sees näost sisse olen ajanud, võib seda, mida me täna Romiga tegime, vist ettekavatsetud kuritegevuseks nimetada. Külastasime üht kohvikut, mida olen sellele tänavalõigule muudel asjaoludel sattudes alati huviga põrnitsenud, aga ilmselt paiga suhteliselt kõrvalise asukoha tõttu pole kunagi ekstra trippi ette võtnud. Täna me sinna igaljuhul kohale jõudsime, hoolimata sombusest ilmast ja kraesse tilkuvast veest. Oli üks nendest päevadest, mil kummalisel kombel isegi ilma päikeseta tundub, et päike paistab. Ei tea, kas asi oli heas seltskonnas või Mademoiselle-i suus sulavas koogis, aga mul kadus isegi valu ära sellestsamast põlvest, millega ma eile õhtul kaheksandikhüppeid sooritasin ja millega on lubatud nüüd juba uuesti kontsi kanda, aga kindlasti mitte hüpelda, ükskõik kas sees- või väljaspool liiga hea mussiga pidusid. Aga no ma ju ei malda oodata, preili Kärsitu.

Tulles tagasi kohviku juurde, mulle muidugi meeldis see, et oli vaikne ja rahulik - meie esimese sealviibitud tunni jooksul olime ainsad külalised kahe korruse peale, hiljem saabus kaks miniseltskonda veel. Olen aru saanud, et paljudele meeldivad sellised kärarikkamad kohvikud, aga erinevalt pidudest, mis on mõeldud tantsimiseks, on kohvikud mo meelest siiski rohkem nagu jutlemise paigad ja ma kohe üldse ei viitsi oma häälepaelu kähedaks karjuda. Ühtlasi meeldib mulle, kui selle laua ümber, kus ma parasjagu platseerunud olen, ka mõned vabad lauad on. Et ei oleks sunnitud kaaskülastajate jutte pealt kuulma. Mitte et mul endal midagi varjata oleks, mmmm näkää =D
(siinkohal meenub tahtmatult üks Marca jutustet lugu, mis hiljem ka blogisissekandeks vormus).
..... ma sain vist just aru, miks mulle kunagi pubid pole meeldinud... ja miks need mulle ka siis eriti rohkem meeldima ei hakanud, kui avalikes ruumides suitsetamine ära keelati... ma lihtsalt ei mõista neid pubides hängivaid inimesi - ei nad tantsi, ei nad räägi, ainult larbivad juua ja põhimõtteliselt röögivad üle üksteise või taaruvad ringi ja tüütavad teisi külalisi või istuvad üksi nurgas ja vidutavad oma alkoholist läbiimbunud silmi - absoluutselt täiesti mõttetu, kui teile muidugi ei meeldigi just selline eesmärgipäratu uim.

Ja koogi kohta tahaks veel kord kinnitada, et oli väga hea. See tõepoolest sulas suus. Tundus, nagu oleks valmistatud martsipanist, aga kui ma ettekandja käest uurisin, millest see tehtud on, siis oli seal sees igasuguseid asju (kaasaarvatud hapukoor - mida??! kus??), aga martsipani mitte. Ja välja nägid kõik need koogid nagu unistuses. Ma olen suhtkoht kindel, et kui paradiis on olemas, siis süüakse seal sellise välimusega asju hommikusöögiks =)
Tegelikult oleks muidugi tahtnud veel üpris mitut muud ahvatlust peale tolle Icebergi sealt vitriinist endaga ülemisele korrusele kaasa krabada. Roman ütles küll, et võtku ma teine kook veel, aga ma otsustasin vahelduseks püüda olla normaalne ja mitte ülepingutada (jah, see kirjutatakse ühe sõnana, ülepingutajate slängivaramust ;)

Kinos käisime ka. Date Night on taas kord üks hea ajaviitefilm paljude naljakate ja mõne üksiku väga naljaka lõiguga. Üldiselt ma liigitaksin selle sinna mõõdukalt naljakate filmide alla ja isegi soovitaksin vaadata, kui te suudate üle olla nendest ameerikalikest "I love you so much I`d do it all over again, all of it, with you, büühüüüüü", etc. sentimentaalsetest nõmekohtadest, mille kohta ma kahtlustan, et need olidki just täpselt nii mõeldud, aga ikkagi. Mina taasavastasin soundtrackilt enda jaoks ühe ammuse hea-tuju-loo that never goes out of style ja on nii positiivne, rütmikas ja kaasahaarav, et peaks needki tantsupõlgurid õõtsuma ja sõrmi nipsutama ajama, kel pensionifondide nautimise aeg juba ammu käes:

Teddybears STHLM - Cobra Style


Ühtlasi tervitused kõikidele kaaskannatajatele, kellel on raskekujuline sõltuvus pashast. Praise the Lord - midagigi kasulikku sellest muinasjutust välja tulnud... =P

Wanna wake up without you here

Seoses otsusega pöörtšeissida nende plaat, olen eile ja täna vabadel momentidel kuulanud ka Way Out Westi vanemaid palu. Naljakal kombel meeldib mulle tänasel päeval tohutult üks lugu, mis mulle toona, kui see kunagi kümme aastat tagasi välja tuli, üldse korda ei läinud. Ju ei olnud temaatika siis aktuaalne või meeldisid mulle lihtsalt drumm ja bass ja elektro liiga palju, aga nüüd kuulates väga ilus asi igatahes, nii originaalversioonis kui ka miksituna. Iga kuulamis/vaatamiskorraga läheb aina ilusamaks. Laulja läheb ilusamaks ja video läheb ilusamaks ja meloodia ja lüürika ja üldse kogu kupatus. Miksi puhul läheb aga eriti täppi see repetiivsus eel-eel-eel-eelviimasel minutil, mis on omamoodi nagu sort of a prayer. Ja taaskord ma siiralt kahtlen, kas sellist asja on võimalik kokku panna ise analoogset asja läbi elamata.

Way Out West ft. Tricia Lee Kelshall - Mindcircus

sama asi uues soustis (alates 1:00)

I think I fall somewhere in between...

See lugu tuli nii õigel ajal ja kirjeldab kõike nii hästi.
Way Out West - Survival.
Ma olen nüüd usklik - ma usun sellesse muusikalisse rühmitusse.

Minu Itaalia

Õu mai gaad, mis meil just õues juhtus =)
Öö on ka juba suht ja kõik kohusetundlikumad inimesed magavad juba, nii et pole kellelegi muljetada, kuigi emotsiooni on nii et tapab.

Juhtus selline asi, et nagu ikka keskmiselt kord paari kuu jooksul, otsustas siga suhteliselt valel momendil teed ületada. Ehk täpselt siis, kui meieni oli jõudmas üks auto. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mis teda seal tee keskel paelus, aga seisma ta sinna igatahes jäi ja minu kutsele tagasi tulla ta ei reageerinud, sest Rafi on meil ise tark ja kangust täis.

Järgnes sõnavahetus auto (mis, nagu mu lühinägelikele silmadele ja veel lühinägelikumale arule üsna peatselt ilmnes, oli midagi enamat kui lihtsalt auto) juhi kõrvalistmel paiknenud venelannaga, kes arvas, et autost välja tulemine eesmärgiga mind hurjutada selle asemel, et näiteks aidata siga tee pealt eest saada, on hea mõte. Ma ei tea, kuidas teid, kulla lugejad, kasvatatud on (viimaste kuude lõikes olen kokku puutunud igasuguste uute ja huvitavate (loe: omapäraste (ei, loe pigem: kehvasti kasvatatud) inimestega, nii et ma üldse enam ei imesta eriti millegi üle), aga minu meelest ei ole väga okei öelda inimestele halvasti mingitel suhteliselt irrelevantsetel põhjustel. Ega inetusi lausuda pole ju üldse tegelikult ilus ja eks me teame seda kõik, samamoodi nagu me teame, et vahetevahel võib erandi teha ja mõnd krõbedamat vandesõna pruukida. Nohh, näiteks siis, kui küünarnuki närvikoha vastu lauanurka ära lööd =)
Aga millegipärast asub mõnede kaaskodanike emotsionaalne valulävi üpriski madalal, nii et vähimagi pettumuse korral hakkab sellist teksti lendama et oioioi. Nii ka seekord selle konkreetse vene tädiga.
Ja ütelge te mis tahate, aga sellise käitumise põhjus ei lasu kultuurilistes erinevustes. Või nohh, tegelt siiski, kultuuritus ei käi rahvuseid vaid ikka inimesi pidi.

Igatahes arvas too tädi venelanna, et auto kõrval seismine, kätega vehkimine ja sõimlemine kiirendab protsessi märkimisväärselt. Aga võta näpust =P
Iga kord, kui siga otsustas, et no heakene küll, võib ju sinna tee äärde ka seisma minna, tuli tädi venelannal ilmselt tunne, et peaks jälle midagi krehvtist ütlema. Noh et ma ikka aru saaksin, kes ma olen, mis ma olen ja kuhu ma pidulikult siirduda võiksin. Mille peale siga end jälle ümber keeras, kärsaga õhku vedas ja ja maruusjale sellise näoga otsa jäi vaatama, et "jaa? sa tahtsid mulle midagi öelda? ma kuulan sind põnevusega". Minul oli muidugi kergelt koomiline, aga tädi I-know-more-dirty-words-than-you-do-ha-haa oli väga ärritatud häälega ja lasi teksti nii nagu torust tuli.

Kusjuures otsa tegi lahti taksojuht, kes pärast esialgset signaalitamist (mis muutis olukorra autosistujate jaoks tegelikult veel hullemaks, sest igasuguste häirivate ja/või huvitavate helide peale tardub siga paigale ja keeldub edasi liikumast, aga nemad seda ju ei tea...) poolenisti autost välja astus ja vihaselt käratas: "kaduge tee pealt eest, meil on siin takso". Umbes nagu takso oleks midagi sama erilist nagu kiirabi või politsei või tumendatud klaasidega presidendi limusiin. Mulle on üldse mulje jäänud, et Tallinna taksojuhid arvavad liiga tihti, et kuna ühissõidukiradade osas on neile erand tehtud (noh et nad võivad klienti vedades nendel sõita), on nad ka muus osas teistest sõidukitest kuidagi ülimuslikumad. Valgusfooride keelav tuli ei loe, kiirusepiirangud ei loe, kaasliiklejatega arvestamine on pigem erand kui reegel. Taksojuht on Jumala staatuses.
Aga nohh, meie suvalisel kõrvaltänaval muidugi ühissõidukirada pole. Kõnniteed ka mitte. Ja häda sulle, kui sa peaksid julgema teed ületada. Või seal seisma jääda ja takso kulgemist minutiks takistada, õumaigaad =)

Taksojuht tõmbas end aga suht kohe oma auto kaitsvasse sisemusse tagasi nagu kilpkonn kilbi sisse ja jättis maašenka üksinda võitlustandrile.

Ma ei tea, kas see tädi kujutas ette, et ma kavatsen end sinna sea kõrvale asfaldile kerra tõmmata ja ööbima jääda või mis tema suurimaks hirmuks oli, igatahes niipea kui ma kükitasin, et loomaga samalt tasandilt suhelda ja see pull ükskord ära lõpetada, kostitas tädi mind veel sahvtisema venekeelse teksti valinguga. Noh ütleme, et olid sellised sõnad, mis kuuluvad mu passiivsesse sõnavarra ehk siis ma tean täpselt, mida need tähendavad, aga isegi kui olukord nõuaks, kasutada vist küll niimoodi kohe hoobilt ei oskaks. Kuna tädi käitumismaneer hakkas juba minu taluvuspiire ületama, tõusin püsti ja küsisin: "Vabandage, milles seisneb teie probleem?" (no on ullike, ise seisab tee peal ees ja ei saa aru, milles probleem. =)). Tädi, kes oli silmnähtavalt endast väljas, paiskas nagu paisu tagant: "MEIL RAHA JOOKSEB!!!!" Njaa. Nii et rahas oli asi. Ja mina veel arvasin, et neil on kusagil mõni surev sugulane...

Tädi Tige Taksokunde ilmselt ei osanud arvata, et tema vastus minus naerupahvaku esile kutsub. Aga see olukord lihtsalt oli naljakas. Vihane vene sõimu paiskav maruusja, kes on niivõrd ähmis nende kolmekümne sekundi pärast, mis tal seisva takso tõttu oodata tuleb, et ta minetab igasuguse viisakuse juba eos ja laskub sellisele suhtlustasandile, kust tagasiteed enam ei ole. Jõuetu viha mingite sentide pärast, mis teda näiteks püksitaskusse ununenuna või rebenenud rahakoti vahelt pudenenuna absoluutselt ei kõigutaks.

Või oli tal mingi muu mure ja ta otsustas end minu peal välja elada? Ma näen selliseid inimesi vahetevahel supermarketite kassajärjekordades, kes oma pingeid teenindajaga vaidlemisse uputavad. Kõrvalt on selliseid situatsioone loomulikult kergem taluda, kui ise seal sees olles. Minul on lihtne selle tigetseja selja tagant mõelda, et ahh mis, ta ei mõtle seda ju isiklikult, aga teenindaja seisukohast on see ilmselt vägagi isiklik, kui ta pidevalt mingite totakate asjade pärast pähe saab. Minu lemmik-keiss (mida ma ka igal võimalusel taas kord jutustan) juhtus kord meie kodu-Rimis, kus minu ees olev kena peen proua oma umbes 10-aastase tütrega just siis kassani jõudis, kui tšekipaberi rull aparaadi sees otsa sai. Nähes, et müüja kassaaparaadi avab ja sealt tühja rulliotsiku välja võtab, ohkas peen proua demonstratiivselt nii, et kõikide lähedalasuvate kassade sabad seda kuulsid ja lausus: "Oh isssssshhand, SEE kaa veel!" Kusjuures ma ei saa selle peale mürki võtta, aga olen üpris kindel, et ta pööritas jutu taustaks ka silmi, nagu üks nendest msn-i kollastest juustukeradest.
Minule, nagu ikka, valmistas too situatsioon ja preene proua ahastus nalja. Et nagu... kui mitu korda teil kassa juurde jõudes sellist asja juhtunud on, et tšekirull tühjaks saab ja just teie olete järgmine? Või et te üldse selles järjekorras satute seisma? What are the odds? On ikka vaja oma närve kulutada sellise asja peale vihastamisele, mida juhtub nagunii tõenäoliselt vaid kord elus ja mille osas te midagi muuta ei saa? Ja üleüldse maitea, mu meelest elus juhtub palju hullemaid asju, kui see, et mingi tühine tšekirull otsustas just sind välja valida =D

Mul on taolisi lugusid veel, aga pole vist mõtet neid kõiki siin ümber hakata jutustama. Mis neist kehvnaljakatest kogemustest ikka jäädvustada. Samas selle taksofirma logo ja masina numbrimärgi oleks küll võinud meelde jätta. Hea teeninduse kuu ikkagi ;)

Printsessid ja konnad

Ühes välismaises tõsieluseriaalis, mille peaosaline öeldi olevat miski hullem maaomanik, naftamagnaat või midaiganes, aeti kari tšikke kokku, lasti neil seal mehe tähelepanu pärast kekselda ja saatesarja lõpus, umbes täpselt siis, kui võitja oli välja kuulutatud, tehti tollele samale neiule selgeks, et sorri, näe, su auhind ei olegi ilge rikkur, vaid mingi suvakas maakas kusagilt Idahost või Oklahomast.

Ühes teises analoogses riälitis tuli viimases osas meessoost võistlejate suureks jahmatuseks päevavalgele tõik, et pimestavalt kaunis neiu, kelle soosingut igaüks neist oli püüdnud pälvida, on tegelikult hoopis mees. Transvestiit, nohh.

Mu meelest need tõsieluseriaalid peegeldavad hästi elu ennast. Samamoodi nagu see Disney konnaga multikas, mida me eile õe ja vennaga kinos vaatamas käisime.

Elu on näidanud, et printsina näiva tegelase tähelepanu pärast pole väga mõtet tõmmelda, sest chances are, et tegemist on hoopis limase konnaga. (Ohh vabandust-vabandust-vabandust, see ei ole lima - see on MUKOOS!!!! ;)) Lihtsalt väga hästi lõhnastatud ja pideva treeningu tagajärjel omandatud algsete viisakusvormelitega, mis parajal momendil ja vajaduse tekkides haihtuvad.

Lüürilise kõrvalepõikena tsitaat Leenult, pärast neljapäevast töövarjupäeva autos minu poole sõites: "Mäletad, mida ma sulle ütlesin, kui sa mulle temast esimest korda rääkisid? Mäletad? Mitte keegi pole perfektne. Aga sina ikka et ohh ta on nii täiuslik, nii täiuslik! Ma ju ÜTLESIN!"
Vähemalt saab sõbrannadega naerda, olgugi siis et enda üle. Huumor, ma ütlen =)

Ja konni pole üldse mõtet printsi avastamise lootuses suudelda. Nagu multikast nähtud, on umbes tuhat asja, mis võivad valesti minna, rääkimata võimalusest, et muutud hoopis ise konnaks. Päriselus küll sõrmenipsutuse peale transvestiidiks ega redneckiks ei muundu, see-eest võib igasugu muudes vormides konn-printsidest (halba) eeskuju võtta. Kehvad kombed nakkavad paradoksaalsel kombel vist paremini kui head.

Või olen ma ise hoopis printsess herneteral? See on ka muidugi variant, aga võttes (halba) eeskuju ühelt tuttavalt tõsielu-printsihakatiselt... kuna ma olen veatu ja ei tee kunagi midagi valesti, siis ma ei pea seda võimalust üleüldse kaalumise vääriliseks. Checkmate. I win, you lose!

Go, riäliti!

* * *

Aga Disney konnamultikas oli muidu päris armas. Ma ei surnudki igavuse kätte ära, nagu muidu lastega kinos käies vahel juhtuda võib, eriti, kui on eesti keeles peale loetud. Kuigi nohh, tõele au andes, kohati oli ikka veel natu piinlik. Aga küllap harjutamine teeb meistriks ja tõenäoliselt just siis, kui ühelgi mu pudinatest enam eestikeelset pealelugemist tarvis ei ole, muutuvad need pealeloetud multikad sellisteks, et mõte ei mõlgu pidevalt ainult teemal "miks oh miks me seda just eesti keeles peame vaatama". Peeter Oja poolt pealeloetud jaanimardikas RayMond oli muidu kuulamist väärt juba praegu =)

Ja joonistatud oli see film väga kaunilt, kõik need New Orleansi vaated tekitasid rändamise isu. Ajas tagasi rändamise siis.

Ja mis veel huvitavat selles filmis... tüüpilise maailmasõjaeelse tumedanahalise töölisperekonna suhtkoht ideaalsena näiv isa oli millegipärast Obama enam-vähem täpne koopia... mine võta kinni, oli see tootmisrühmal taotluslik võte või mitte.

Õpi hingama, tohman!

Tšättisime täna Verontsuga msn-s meestest. Konkreetselt. Mõndadest konkreetsetest siis. Oli eelkõige lõbus ja naljakas. Juba ainuüksi selle vestluse põhjal võiks valmistada mitu väga ägedat seksijalinnaliku seriaali episoodi. Ütleme nii, et elu pakub ikka sellist materjali, et vaata ja imesta. Või siis pigem "koge ja imesta" =P

Mõnest olukorrast vesteldes saime muidugi ise ka n.ö. kõrvaltvaadates aru, kui nõme ja totter see tegelikult on ja kui totakad oleme meie, et me iseend üldse sellistesse situatsioonimarinaadidesse nii kauaks oleme ligunema jätnud. Ise olukorras sees olles võid lõpuks endaski kahtlema hakata, kuigi sõbrad-tuttavad kõrvalt ehk hurjutavad ja sedasama räägivad, mida sa ise juba ammu kahtlustad, et pole mõtet ja lõpeta juba ära. Seega teinekord ongi vaja teist inimest, kes ise parasjagu täpselt sama asja läbi elab, et elu ja inimsuhete põhitõed neljal käel uuesti paika lükata. Sort of nagu tugigrupp või nii.

Ja päeva tsitaat tulebki preili ekskaassõltlaselt Veronique-ilt =D

Veronika ütleb:
jap... ma olen ka sellest aru saanud... sellest siis et kui inimene on normaalne siis ta ei käitu nagu mingi lollakas

Karma (is a) bitch

Mõned aastad tagasi käisime sõbraga nädalavahetuse city-breakil. Sõbral oli pikka aega anomaalne madal palavik olnud, mis muutis ta olemiselt loiuks ja roidunuks. Otsisime parasjagu kaardi järgi üht konkreetset tänavat ja läksime vaidlema mingi totra asja üle a´ la kummale poole tuleks minna, et kohale jõuda. Kuna mul oli õige vastus ammu käes, tema aga ikka vastu punnis, ägestusin ta peale. Ma ei saanud aru, kuidas muidu nii arukas, tark, nutikas inimene ei saa järsku sedavõrd lihtsa asjaga nagu kaardilugemine hakkama. Lihtsalt ära ole nii uimane nohh, võta ennast kokku ometi!!

Nagu kombeks, elu õpetab. Kui muidu piisavalt palju empaatiavõimet pole, et teisest inimesest aru saada, siis omal nahal läbi elades hakkad mõistma.

Nüüd, kui mul endal on sama jama küljes ja ma unustan terveid vestlusi ja elan põhimõtteliselt aegluubis, saan sellest olukorrast oi kui hästi aru. Õnneks on see olukord väikese operatsiooniga loodetavasti elimineeritav, aga õppetund see-eest jääb vist küll terveks eluks meelde.

Teisipidi panevad üpris mitmed olukorrad mind tänasel päeval mõtlema, et ehk saan ma olla kohe tark meie mõlema eest ja hoida ära situatsiooni, kus too teine peaks hiljem kannatama mingite asjade pärast, mida ta praegu oma totu peakesega korda saadab. Et tegeleks ennetusega või nii. Korraldaks kuidagi niiviisi, et inimesed saavad oma vigadest aru enne, kui nad nende teostamise pöördumatu protsessi ette võtavad. Et õpiks kuidagi niimoodi nagu koolis, kus õpetaja seisab tahvli ees ja jutustab: need olid australopiteegid ja selline nägi välja mandrite ränne.

Ja lõpuks - kui ma polegi ainuke geenius, kes selle võimaluse peale on tulnud and they`re trying to teach me a lesson while I`m trying to teach each one of them a lesson, siis kas see teeb kokku terve suure hunniku korralikke õppetunde või lihtsalt ühe suure hunniku?

Nädalavahetuse noos

Alice in Wonderland oli ikka suisa halb, Up in the Air seevastu üle ootuste hea.

Esimese filmi puhul oli prevalveeriv emotsioon kahjutunne - ma nägin, kui palju on pingutatud, aga see ei tekitanud minus absoluutselt mittemingisugust reaktsiooni. Isegi Johnny Deppi vigurdamine ei suutnud seda filmi soovitatavate linateoste nimistusse trügida. Oli ainult üks hea line ja kaks ägedat tegelast ja stoori oli ma ütleks isegi et igav - mul oli algusest peale ükskõik sellest, kas kroon saab tagasi Valgele Kuningannale või mitte. Mitte et film hoogne poleks olnud, aga ta oli seda piinaval ja väntsutaval moel.

Samas Up in the Air oli lõbus ja energiline, väga heade näitlejatöödega. No tõesti, mulle meeldis isegi too Anna Kendricku mängitud brünett tšikk, kelle tegelaskuju oli kohati peaaegu irriteeriv. Ja see blond naispeaosatäitja - superhästi mängis, väga ilus ja äärmiselt šarmantne, aga minu jaoks täiesti uus kuju. Imdb ütleb tema nimeks olevat Vera Farmiga ja selle nime ma püüan meelde jätta, sest teda sisaldavaid filme vaataks täitsa heameelega veel.
Üks suur pluss oli filmil veel, et see haakus päris suures osas minu elu ja mõtetega ja kuigi tegemist oli väljamõeldud tegelastega, oli mõnes mõttes rahustav seda lugu jälgida ja teada, et kusagil (jahh, mind lohutab ka Ameerika või isegi Filipiinid) on veel keegi, kes nii mõtleb või on midagi sellist läbi elanud, sest nohh, ma väga ei usu, et sellist stoorit on võimalik lihtsalt nullist välja mõelda. Poleks iialgi arvanud, et võin mõne kähehäälse hallipäise George Clooney mängitud tegelasega samastuda, aga nii juhtus. Nunnu ja nukker samaaegselt.

Ooteliinil on hetkel I Love You, Phillip Morris, Everybody`s Fine, Printsess ja Konn ja võibolla ka Lumekuninganna. Üpris varsti olen ma peast üpris kino.

Toitusime ka hoolikalt.
Käisime ära kohas, mis on juba sada aastat olemas olnud ja mida mitmed on kangesti kiitnud, aga kuhu mina pole veel sattunud - Ungari restoran Kapten Tenkeš. Tekitas umbes samu emotsioone nagu Alice-i film. Kõik oleks justkui fine, aga see ei puuduta mind, ei ärgita suhestuma, jätab mind eemale. Suure tõenäosusega ei satu ma sinna enam kunagi. Kui just kõik muud kohad kinni pole ja ma ise või keegi mu kaaslastest nälga suremas.

Külastasime kohta, mida olin juba mitu aastat trammi- ja autoaknast kahtlustava pilguga seiranud ja mis lõppkokkuvõttes ületas minu ootused by far. Vietnami restoran Saigon Narva mnt ja Pronksi tänava nurga juures. Interjöör oli mõnna (mõni teine võib seal ilmselt küll punase värvi üledoosi saada, aga minul oli hea kodune =P), teenindus oli naljakalt kehvakene (nimetagem seda pigem oskamatuseks?), road see-eest aga väga maitsvad. Sinna läheks kasvõi homme tagasi, kuigi ma tõenäoliselt võtaksin siis ka ühtlasi teenindajanna harimise oma agendasse.

Novell oli endiselt hubane, aga teenindus on seal alla käinud. Mitte midagi hullu, aga kindlasti ka mitte midagi sellist, mille eest oleks võimalik neid va märtsikuiseid oranže naerunägusid korjata. Mina veendusin taas, et mu maitse-eelistused on nelja aasta jooksul oluliselt muutunud - aaloemahl ei tekitanudki seekord jälestust, vaid oli täitsa mõnna.

And last but most definitely not least - lounge l´amitie Caesari salat on ogaralt hea. Kui just ei satu see päev olema, mil üks salatileht on kergelt krimpsus. Ma armastan oma l`amitie-d, jätkuvalt.

Jätkuvalt naissoost

Njahh =)
Ma polegi ennast veel kunagi varem nii naisena tundnud. Ei tea, mis siis nüüd sel aastal juhtus, et naistepäev nõnna populaarseks sündmuseks osutus. Probleem lasub vististi selles, et otsustasin paar nädalat tagasi uudiste vaatamises nende valdava negatiivsuse tõttu määramatu ajaga pausi korraldada - aga ilmselgelt teeb nimetet tähtpäev parasjagu kammbäkki ja mina polnud asjaoludest teadlik. Ühesõnaga mulle tuli täieliku üllatusena, et nii paljud pidasid oluliseks mind naiseks olemise puhul taimede, poeesia ja muidu heade soovidega õnnitleda.

Minu eriline tänu ja tunnustus läheb aga Kollektiiv J-le originaalse lähenemise eest - sweet and yet ingenious... me likes =) Tekkinud efekti iseloomustama sobiks hästi tsitaat ühelt mu lemmikklassiõelt, mis originaalis käis tema pulmade kohta: "me mõtlesime, et võiks seda teha nii, et mitte kellelgi mitte kordagi terve ürituse jooksul iiveldama ei hakkaks" =P

Ma naeratan siiamaani.

Aitäh! =)

Seltsimees Rand

Kapiromantikud, valvel!

Eile käisime Verontsuga kinos Leap Year`i vaatamas. Ma olin seda juba tükk aega näha tahtnud, sest treiler jättis väga-väga hea mulje. Ega filmilgi miskit viga polnud. Väga armas oli. Kõik oli väga armas. Kuigi Veronika korrutas viimase stseeni ja lõputiitrite ekraanile ilmudes nagu kirju papagoi, et "only in the movies, only in the movies, ONLY in the movies", naeris ka tema filmi jooksul mitu-mitu korda valjul häälel. Nii et isegi, kui see film meeldib kõige rohkem ilmselgelt minusugustele totudele, kes arvavad, et päriselus tegelt kaaaa võib midagi sellist juhtuda, siis hea ajaviitefilmina saavad seda ka teised kasutada. Võinohh maitea. Leenu ilmselt haigutaks ja küsiks, et miks ma sunnin teda sellist jama vaatama =D
Minu lemmiktegelane selles filmis oli igatahes kohver, aga millistel asjaoludel ta sellele kohale pääses (olgem ausad, rebimine meespeaosatäitjaga oli ikka tihe =P), näete juba ise filmist.

Pärast kinu leidsime Nõmme teelt ühe gruusia köögi nimega Suliko, mis oli ütlemata hubane, aga kahjuks ei jätnud teenindus väga head muljet. Põhimõtteliselt võiks selle hubase olemise nimel mõni päev tagasi minna ja ehk mõnda roogagi proovida, aga ma kahtlen, kas teenindav personal seal ülepäeviti vahetub ja kuna tädi baaritädi oli juba mu jookidegi kohta käivate küsimuste peale silmnähtavalt häiritud, siis ma pole üldse kindel, et ma julgeksin seal midagi süüa... =)

Täna leidis aset juba pisikeseks traditsiooniks kujunenud neljapäevaõhtune teejooming Leenuga, mille jooksul mina kiusasin tahtmatult sõltlast (kui teil juhtub olema mõni(kümmend) kilo üleliigseid kompvekke, siis ma võin teile Leenu numbri anda ;), sai mõnusalt juttu puhutud ja naeru kihistatud.

Aga filmide juurde tagasi tulles... mina, kes ma otsustasin teha ajakirjadega pausi, et jõuda lõpuni või realistlikuma käsitluse kohaselt mingigi maani kõikide nende raamatutega, mis mulle kapis lugemist oodates stressi tekitavad, ei suuda vist filmidest siiski loobuda. Vähemalt mitte komöödiatest. Igaühel oma sõltuvus... =)

Books as babies

Seda, et ma pole eriline baby-person, teavad vist juba valdav enamus mu sõpradest-tuttavatest. Imikud lihtsalt ei tekita minus siiani veel kahjuks või õnneks mitte mingisugust emotsiooni. Ma võin nendega sõbralik olla ja parimal juhul ka mõned mõõdukalt lällutavad laused vahetada, aga endale koju tahaks ühte ehk vaid siis, kui nad näeksid välja sellised nagu Bodies Revealed näitusel - psühhedeelselt punase-oranži-roosakirjud, läbipaistvad ja hiirvaiksed.

Raamatutega seevastu olen ma alati palju lähedasem olnud ja ka praeguses eluetapis on need mulle kordades sümpaatsemad. Üsna pea ilmub üks seiklusromantiline jutustus, millele ma olen tükk aega kaasa elanud. Ja kuigi see pole minu enda raamat, olen ma seda varasuvest alates vahelduva eduga nokkinud sedamööda kuidas ta valmis ning see protsess on mind mõjutanud. Üllatav-armas oli teada saada, et ka mina olen protsessi mõjutanud.

Raido ütleb:
sina lähed sinna raudselt sisse
mina mäletan
ja ma leian selle üles ja ma ei karda seda kasutada

Minu jaoks sisendas see raamat nii jupikaupa lugedes kui ka nüüd, täisversioonina, lootust... võiks isegi öelda, et rohkemat - kummalist turvatunnet... et häid, ausaid, moraalitundega, tõeliselt positiivseid inimesi laias maailmas veel leidub. Et leidub neid, keda austada. Sest austust, seda emotsiooni ei tekita teps mitte igaüks ega ka üle ühe ega pahatihti kümne mitte. Ma loodan, et see raamat toob helgust teistelegi...