Eile tööjuures sain ootamatu ja äärmiselt meeldiva kogemuse osaliseks. Mitte et neid hetki ja kogemusi  nagunii iga kord aset ei leiaks - seal ongi valdavalt ootamatud ja äärmiselt meeldivad inimesed, just the way I like it - aga see konkreetne seik läheb lahtrisse "asjad, mida ma ise never ei suudaks".

Üks uus noormees pani mind manga vormi! Ja see kõik juhtus niimoodi matter-of-fact stiilis.

Ümberringi käis sagimine, inimesed kõndisid edasi-tagasi, tegid tööd. Aga Carl lihtsalt seisis seal, vaatas mind, kuigi tegelikult oleks vaadanud justkui kuhugi kaugusse, toetas paberit prügikastile, ja lihtsalt joonistas. Mina, kes ma joonistan nagu kolmeaastane, keeleots suust väljas ja higipiisk otsaees, olin võlutud juba ainuüksi sellest, kuidas viltpliiats mööda paberit lendas. Ja tulemusest, mis valmis ilma igasuguse vaeva ja ponnistuseta...

Mind ei ole kunagi joonistatud. On fotografeeritud, filmitud, kirjutatud, vektordatud. Aga see oli midagi uut. Vahva oli võrrelda. Iseenda näojooni tead ju kõige paremini.
Ja ühe uskumatult laheda foto minust koos kolleegiga tegi ta ka, sealsamas prügikasti kõrval. Must love multitalents!

Kodus hiljem selle kõige ja üldse viimase kuu üle järele mõeldes jõudsin tõdemuseni. So it seems that I have been incredibly happy under the most random circumstances. Ja palju muid emotsioone veel. Uute asjade ja emotsioonide avastamise fännina olen mõistagi sajaga rahul. Palju uusi inimesi, hästi palju uusi olukordi. Doing stuff for the first time ever. Arened siia- ja sinnapoole, otse üles ja diagonaalis. Mida on siin mitte laikida.

Need hetked riiulite vahel tahvli ees prügikasti kõrval on teinud mind õnnelikuks. Kes oleks arvanud, et üks prügikast võib sedavõrd palju õnne toota  =)

And here is a peacock.

Baaridaami töö juures on segane ainult see, et täpselt pole võimalik mõõta, kes keda rohkem armastab - kas mina oma kliente või nemad mind.

Iga kord, kui jälle "mööda baare hulgun", nagu kolleeg logistikakompaniist väga tabavalt ütles, tunnen, et olen selle ameti jaoks nagu natural born. Noh et isikuomadused ja oskused ja nii edasi ja nii tagasi. Selliseid ameteid on mõistagi veel, teised kolm nõuavad lihtsalt tiba rohkem harjutamist. See on ääretult hea tunne, kui midagi tuleb pingutamata hästi välja.

Üks mure on mul aga ka ja see mure ei lähe ära.
Baarileti taga näeb ja kohtab igasugu rahvast. Valdav enamus nendest, kes seal töötab, ei taha seda tööd üldse teha. Neile ei meeldi ei töö, koht ega ka inimesed, keda teenindada tuleb. Ja ma ei saa sellest aru. Mulle tundub see nii spetsiifiline töö, eriti veel öösiti, et ma tõesti ei suudaks end sundida seda tegema, kui korrakski tunduks, et ei passi. Umbes nagu Exceli tabelitega, eks. Sa kas armastad neid või vaevalt talud või midagi vahepealset. Igatahes omab inimene ettekujutust, kuskohas ta seal jumaldamise skaalal Exceli suhtes paikneb. Tööde ja ametitega peaks ju samamoodi olema. Et kui sulle reaalselt käib baaridaami töö rämedalt pinda, sest mingi võõras rahvas käib koguaeg läbi, siis sa kas püüad kuhugi kontorisse personalispetsialistiks migreeruda või kui sulle juhuslikult üldse inimesed ei meeldi, otsid mingi sellise töö, mis hõlmab peaasjalikult kaste või mööblit.

Aga nemad, need igipõliselt klienditeenindajateks määratud seal baarides, näed, sunnivad end tööl käima ja siis uurivad-puurivad mind, et "issand, miks sa siin oled, kui sul kraadid käes ja võiksid minna kuhu iganes...?" Ja ega mul midagi ülearu mõistlikku polegi selle peale kunagi kosta. Iga kord natuke nagu tundub ka, et peaks end välja vabandama. Et mis on minu excuse? Miks ma soovin pidada ametit, mis on meie ühiskonnas suuresti põlu all lihtsalt seetõttu, et kuulub koondnimetuse "klienditeenindaja" alla? Kui sa oled klienditeenindaja, siis sa oled raudselt kas üliõpilane, kes lihtsalt ei saa ajanappusel muud ametit omada või siis on lihtsalt liiga saamatu või rumal, et kuhugi "edasi" pürgida. "Klienditeenindaja" on justkui on see vaheetapp kusagil Rimi grillkana leti ja "päris" elu vahel. Ja mulle käib see suhtumine ilgelt närvidele.

Kui ma jälgin parimaid klienditeenindajaid, keda tean, ja kõrvutan neid mõttes kõikide teiste inimestega, siis on ilmselge, et klienditeenindajaks mittesündinut võid sa tsirkusekoolitada piitsa või präänikuga, parimatega samaväärset tööd ei tee ta nevereverever.

On hästi vahva, et meil on klienditeeninduse kuu märts, mille lõpuks kõik klienditeenindajad on naeratamisest krampis nagu Venetsueela ümberlõigutud missid. Ja on tore, et Maximas saab valida tervelt kolme erineva nupu vahel, kuhu vajutada, kuigi mina oma detailideni laskuva täpsusega tahaksin näha ka valikuvariante "pigem hea", "pigem halb", "täiesti kohutav" ja "pange ennast põlema". Aga tegelikult on see ju probleemi lahendamine valest otsast. Ei saa võtta tööle inimest, kes ei taha seda tööd teha ja siis ahistada teda mingite nupuvajutamise süsteemide, kliendi tagasiside võistluste ja muu jamaga. Ma olen reaalselt näinud sisekorraeeskirju, kuhu on baaridaami ameti puhul üksipulgi reastatud, mida ta tohib ja mida ei peaks mingil juhul tegema. Sest muidu ju töötaja ei tea, ei või olla kindel, eks, kas tal on lubatud kliendiga plärtsuda või mitte. Need nõudmised seal listides on üpris loomulikud... unless see töö lihtsalt by default ei sobi sulle. Ja siis ei ole tegelikult nendest listidest ka väga kasu. Selline suletud ring.

Nagu ma nii mõneski jutuajamises juba veendunult korrutanud olen - viibin seisukohal, et töösuhetega on nagu muudegi suhetega: kui sulle tundub, et see sakib sajaga ja sa veedad kolmveerandi oma päevast nuputades välja viise, kuidas saaks sellest eemale, siis ilmselt ongi üpris hea lahendus õppida lahkumisavaldust kirjutama.

Ja kui kõik inimesed tõuseksid viivuks oma (töö)suhete laudade tagant püsti, vaataksid korraks vasemale ja korraks paremale ning seejärel vahetaksid kohti vastavalt sisetundele ja südametunnistusele, oleks maailm sel momendil, kui kõik jälle maha istuvad, märksa parem paik.

Muidugi on see utoopia, sest peamiseks motivaatoriks on inimeselooma puhul hirm. Päris ta julgebki avalikult paremale-vasemale vaadata. Ta ei tõuse püstigi. Mõni ei tõuse terve elu püsti. Aga nii julge on ikka, et klienditeenindaja suunas näpuga näidata.

Noh, cheers!

Nagu alati, olen ma seisukohal, et elus tuleb kõik ära proovida. Pimekohtingul ma sõbrapäeval juba käisin ja kuna mul endiselt, või noh, uuesti... võinoh... peikut njeetu onju, otsustasin kaasa minna ühe asjaga, mida seni samuti vaid ameerika filmidest ja tõsieluseriaalidest näinud. Kiirkohtingud. Yes, I know. Juba mõtlen muigega ette, kuidas ma kohtan seal ühe õhtu jooksul nii oma eksi kui mõne teise eksi eksnaist kui mõnda kunagist õpetajat näiteks. Paar koolikaaslast kindlasti mahuvad valimisse ja mõned kolleegid erinevatest kohtadest ka. Sest Eesti on ju siiski tibatilluke. Läks aga nii, et  pimekohtingule organiseeris mu kunagine kursakaaslane meeldiva noormehe, kellega meil olid küll mõned ühised Facebooki tuttavad, ent samasse seltskonda polnud kunagi sattunud.

Üldiselt on küll nii, et kuna ma siin viimasel ajal olen töötanud 1,5 kohaga, pole jäänud loomade kõrvalt aega eriti ka magamiseks, sestap peaksin ma boyfriendi omamise soovi korral hankima mingi sellise eksemplari, kes käib minuga näiteks samas kohas tööl ja kõikides samades trennides ka (okei, seda oli praegu veits imelik öelda, sest ega ma pole sellise graafikuga eriti trennigi jõudnud). Siis oleks nagu mingi reaalne šanss, et ei tõuseks tüli teemal „sul ei ole minu jaoks kunagi aega” või „me näeme nii harva, ma ei saa üldse aru, kes ma sinu jaoks olen”. Ajalugu on näidanud, et mehed võivad sellistel teemadel jalgu trampida küll.

Seega kui tollest kiirdeitimise asutusest mulle täitmiseks ankeet saadeti, oleksin ma esimese hooga tahtnud vastata, et „ainult kahte lahtrit ongi vaja – kus töötab ja kus trenni teeb”. Aga siiski – jäägem tõsiseks. Sest tegemist on tõsise teemaga. Just täpselt seetõttu ma seda ankeeti küünte lakkimise taustaks täitma hakkasingi. Samal ajal, kui naabripoiss, kes on ühtlasi ka üks mu bestikatest, laualt kookoskooke hävitas ja minu eest kassi mängitas (sest mul lihtsalt ei ole aega).

Alustame.

Küsimus: Hobid, millega oled tegelenud või tegeled praegu

Lauri: „Kuule, pane mingid lambivastused.”

Mina: „Mismõttes lambivastused?”

Lauri: „Kirjutadki mingeid täielikke jaburusi ja vaatad, kelle nad siis välja valivad sinna õhtule nende vastuste alusel.”

Mina: „Haa, iseenesest täiega hea mõte. No mida ma siia hobide alla siis sinu arust peaksin kirjutama?”

Lauri: „Pane näiteks sadomaso, kolmapäeviti kell 18.”

Mina: „Eippane! Pärast tulevadki mingid pervod kohale.”

Lauri: „Ma arvan pigem, et raudselt leidub neil seal veel keegi tüüp, kes ka ei viitsi seda ankeeti täita ja laksib mingeid lambivastuseid ja siis te saategi kokku ja on ilgelt romantiline.”

Mina: „Raudselt!”

Lauri: „A sa kirjuta kõik vastused nagu sa oleksid kass.”

Mina: „Segi peast?”

Lauri: „Noh et musta karvaga, rohelised silmad, öösiti olen eriti aktiivne.”

Mina: (hüsteeriliselt naerdes) „Lollakas. Nii, järgmine lahter. Telefoninumber.”

Lauri: „Sa pane minu ema telefoninumber.”

Hirnume mõlemad naerda.

Naabripoisi ema on muidu tore inimene, aga kui ta midagi teada tahab saada, suudab ta helistada kuus-seitse korda järjest (nagu järjest järjest) sedamoodi, et kui telefon on kaks korda heliseda jõudnud ja sina püsti tõusnud ja telefonini jõudnud, katkeb helin. Kui sa siis uuesti maha istud, hakkab telefon uuesti helisema. Astud telefonini, helin katkeb taas. Ja nii mitmeid kordi. Minu rekord on olnud kuus, aga mõnel teisel võib vabalt olla rohkem. Ja mõnikord, kui ta inimese siiski telefonitsi kätte saab, suudab ta tükeldada oma jutu kümneks jupiks ja iga jupi pärast uuesti helistada. Väga omapärane.

Mina: „Okei, liigume edasi, vanust küsitakse.”

Lauri: „Sinu vanust?”

Mina: „Ei, et keda ma otsin. Siin on nagu sellised vahemikud pakutud või nii. Alla 26 ei saa valida ja üle 42 ka mitte. Aga ma ei tea, millist vahemikku valida.”

Selle peale tõuseb naabripoiss püsti, nõuab paberit ja pliiatsit. „Ma tean, me laseme fortuunal otsustada. Mis need numbrid olidki nüüd?”

Jupp aega segadust vanusevahemike kirja saamisel. Välja on pakutud: 26-30, 30-34, 30-38, 34-38 ja 38-42. Ega need pole kuigi loogilised ka. Minu meelest. Aga minu meelest oleks üldse võinud ka olla selline vahemik nagu „mul täiega poogen, kui vana ta on”.

Lauri kirjutab kõik vahemikud paberile, rebib sellest ribad, rullib hoolikalt kokku ja tekitab mulle kirjutuslauale loterii.

Mina: „Ma ei saa, mul on küüned lakitud.”

Lauri: „Ei selle asjaga sa pead küll hakkama saama nüüd.”

Valin alustuseks ühe rulli ja seejärel teise veel.

Lauri: „Ära ahnitse.”

Mina: „Maiahnitse, ma lihtsalt võtan igaks juhuks ühe vahemiku veel, et kui see ei meeldi noh.”

Lauri: „Ise just ütlesid, et sul on ükskõik vanusest.”

Loteriisse sekkub kass, kes hüppab lauale ja ajab kõik rullid segamini.

Mina: „Ohh, väga hea, nüüd ma ei pea valima.”

Lauri: „Ise tead, sa narrisid praegu Fortuunat.”

Mina: „No kuule, need vahemikud on ka üsna jaburad. Ma oleksin tõenäoliselt nagunii ümber otsustanud.”

Kehatüübi küsimuse juures läheb asi veelgi segasemaks. Kui naisi valides võib määrata esimeseks eelistuseks „mulle meeldivad vormikamad naised”, siis meeste puhul on ainuke samalaadne „tugeva kondiga”. Ma kunagi ühest teadusartiklist lugesin, et ei ole olemas „tugevaid” konte – kondid ja luud pidavat kõigil sama jämedad olema. Meestel meestega võrreldes siis ja naistel naistega. Sest luukeresid vaadeldes näeme, et nende kondid ja luud on kõik täpselt samasugused. Seega kui inimesel on jäme käsivars, siis tal on seal „jämeda” kondi asemel tegelikult lihtsalt veidi tihkem lihas või siis väike pekikene.

Lauri: „No pane, et sulle meeldivad vormis mehed.”

Mina: „Mulle millegipärast tundub, et siin on selle „vormis” all mõeldud vormikamaid.”

Lauri: „No naiste jaoks on meeste välimus ju suva, pane et ükskõik.”

Mina: „Siin ei saa valida sellist asja. Ja üldse, isegi kui ma teaksin, mida valida, siis need on ju ka nii suhtelised mõisted. Mis on ühe jaoks „peenike”, on teise jaoks „paks”.”

Lauri: „No mina olen näiteks peenike.”

Mina: „Mida sa ajad, sina oled vormis. Hipsterid on peenikesed. Eku oli näiteks peenike vaata.”

Lauri: „Ei ole, tegelikult mul on pekk tulnud kõhu peale ka, pole kaua trenni teinud korralikult. A sulle muidu meeldivad siis peenikesed jah?”

Mina: „Mulle sellised täitsa meeldivad jah. No kui on inimesel mõni lihas ka ikka olemas. Samas mul on jälle jumala ükskõik, kui ta pole peenike. Ükskõik tõesti.”

Hiljem järele mõeldes jõudsin siiski järeldusele, et paks vist ikkagi ei saaks olla, sest siis ta ei jaksaks minuga koos trolli peale joosta ja siis me jääksime trollist maha ja siis ma jõuaksin magada 5 tunni asemel 4 ja pool tundi ööpäevas.

Mina: „Nii. Hariduse kohta küsitakse. Maitea, mul on jälle ülisuva nagu. See pole ka mingi näitaja tegelikult.”

Lauri: „Pane ikka, et doktorikraad vähemalt. Siis tuleb mingi hullult šarmantne mees, kuldab sind võõrsõnade leksikoni sõnavaraga üle, see sulle ju meeldiks?”

Mina, sädeledes: „Mhmhh! Oot, siin on küsimus Kas sul on juhiload? Huvitav, milleks see? Et kui deidikaaslane ajab sedavõrd marru, et on vaja ruttu põgeneda, siis on hea, kui juhiload olemas?”

Jne, jne.

Nii see meil läks. Tund aega nagu niuhti! Muuhulgas küsiti veel ka elupaika, kusjuures valikutena pakuti Eestit, Soomet ja Muu´d. Veidi allpool küsiti, et ega ma kriminaalkorras karistatud pole. Lauri muidugi arvas, et sellepärast oligi tarvis teada, et kas Eesti või Soome või Muu – et kui on kriminaalkorras karistatud, siis kusagilt Malaisiast Malaka poolsaare lääneranniku keskosast siia kiirdeidile pääsemine võib päris keeruliseks osutuda.

Saadetud me selle ankeedi saime igatahes. Varsti saab siis jälle nalja. 

Sõnadel on jõud

Meil siin, nagu mujalgi, oma lemmikroad ja samas ka toiduained, mida ei armastata. Rafi näiteks, nagu põline maamees, sööb kõike. Ainult oliivid põlgab ära. Ja salatilehtedest tavalist lehtsalatit sööb, aga hiinakapsast mitte. Minu meelest on see veidi jabur, kahe salati vahel sellist põhimõttelist vahet teha, aga noh, aktsepteerin tema soovi mitte süüa hiinakapsast (okei, ma ise ka selle asja võludele pihta pole saanud) ja seda talle söögiks ei paku.

Kuigi ma aeg-ajalt ikka proovin uuesti. Eks inimestel ju ka aastate jooksul maitsed muutuvad.

Ja täna siis... kallasin need ribastatud salatilehed Brökile kaussi, siga sörkis ootusärevuses kausi juurde, lükkas neid paar korda kärsaga paremale-vasakule, tuli siis pettunult vannitoast välja ja sammus tüdinud olemisega otsejoones pesa poole. Kui mitu korda võib ühe elu jooksul mingit lollakat salatit pakkuda, eksole?

Olin juba valmis kausi bioloogiliste jäätmete kotti tühjaks kallama. Aga siis... astus kausi juurde Faust. Nuhutas, proovis hambaga. Mina veel itsitasin, et kallis kass, see on hiina kapsas, vaevalt, et see sulle maitseb. Mille peale võttis kass ühe paraja ampsu salatit. Näris, neelas alla. Päris mitu tubli suutäit.

Ma nüüd ei teagi, kas asi on kasvatuses vist ehk. Kuna ta mul käitub nagu koer, aga välja näeb nagu nahkhiire ja jänese segu ja "nahkhiiru" on välja ütlemiseks ehk hüüdnimeks veidi liiga pikk, siis ma olen teda ikka väikeseks jänkuks hüüdnud. Okei, see pole kuigivõrd lühem, aga kiiretel momentidel kahaneb lihtsalt "jankuks". Vaene kassilaps ongi nüüd arvama hakanud, et ta on hoopis jänes?

Vedas, et "emme pisikeseks krokuks" ei kutsunud...

Suhkrut, palun!

Kontoritööl olles on mul keskeltläbi 2 x tunnis selline tunne, et hüppaks püsti, jookseks neli tiiru ümber maja ja teeks siis veel kümme kükki otsa. Kolleegidel samasugust probleemi ei näi olevat. Inimesed istuvad heameelega. Aga minul on energia ülejäägid.

Noh ja et seda energiat kuidagi maandada ja samal ajal tegeleda ka millegagi, mida armastan, otsustasin mõni aeg tagasi hakata tantsutrennides käima.

Kui sul on keskmisest pikemad jalad ja looduse poolt sisse kodeeritud soov pidevalt ringi sahmida, joosta ja liigutada, võib tantsutrennis teinekord tiba keeruline olla. Alustan sammukombinatsiooni keskmisest reast, käin vahepeal ära esimeses ja maandun viimases. Uus sammukombo, lahenduskäik täpselt sama – mina jälle kappan üle põranda. Eelmises elus olin ma hobune, ilmselgelt.

Aga mida ma üldse tahtsin seekordse sissekandega manifesteerida, on see, et ma olen täiesti ebaeestlaslikult kuradima uhke enda üle. Kui kolm ja pool kuud tagasi tantsutrenni läksin, olin alguses suht kimbatuses. Miks? Sest ma olin selles ulmekehv. Kratsisin kukalt ja mõtlesin, et vabal ajal ma ju tantsin nagu vanakurat, kuidas siis nüüd järsku sedavõrd võimatu tundub?

Kellegi teise seatud koreograafiat järele aimata ja meelde jätta oli minu, igipõlise ekspromptija, jaoks keeruline. (Tükk aega mõtlesin, kas kirjutada siia „väga keeruline” või lihtsalt „keeruline”, siis aga meenusid kunagised hiina keele õpingud, mis vältasid 2 kuud intensiivselt ja selle kõrval tundub pretty much anything else vähemalt põhimõtteliselt teostatavana, seega – lihtsalt „keeruline”.)

To cut the long story short, I did it. Mõnel korral olid koju minnes pisarad kurgus. Et teised kõik liuglevad nagu luigeparv üle põranda ja mina olen nagu totakas elevant seal vahel. Aga trots oli ka. Et kuidas ma siis nüüd ei saa samamoodi kui teised, ma ju ometi oskan tantsida! Võrdlusmomendi valik on muidugi eraldi küsimus. Kas on mõtet end võrrelda kambaga, kes on juba aastaid koos käinud ja tunnevad ka treenerite käekirja? Ilmselt mitte, kui sa ei soovi oma tuju rikkuda, aga samas eesmärkide püstitamiseks just väga hea.

Mitte et ma nende mõne kuuga nüüd luigeks oleksin saanud, aga jalus enam ei päterda (noh, kui need mõned üksikud tuhinal sooritatud reavahetused välja arvata). Tahumist on veel küllaga ja käed peaks rohkem tööle saama, aga progress on tohutu. Selles valguses pole üldse kahju, et jätsin mitmeid kuid, kui vähegi võimalik oli, ära reedeõhtused peod, et laupäeva hommikul trennis asjalik olla... ja laupäevaõhtused peod, et pühapäeval trennis teiste tasemele taas kord veidi lähedamale jõuda.

Ja peale käesoleva hooaja viimases trennis viimast korda läbi tehtud kava, kus vaid paar viperust sisse viskas, ja sedagi pigem põhjusel, et me seal suurest rõõmust keset põrandat nalja viskasime, tundus high-five trennikaaslastega täiesti omal kohal ja treeneri kiitus mulle selle eest, et ma alla ei andnud, nagu väga paljud inimesed pidavat tegema, samuti. Tubli olen.

Tigedate nägude paraad

Elas kord üks spagett, kes otsustas hakata trenni tegema... Nii võiks käesoleva sissekande algus näha välja juhul, kui tegemist oleks lasteraamatuga, mis räägib minu elust. Aga ega päriselus suurt teistmoodi olegi. Üldsegi mitte seoses mingite uusaasta lubadustega vaid lihtsalt sellepärast, et kuulutus jäi ette (reklaam töötab noh), otsustasin detsembris liituda ühe spordiklubiga. Enne seda olin elus umbes 6 korda käinud shapingus, teist samapalju aeroobikas, mõned korrad bodypumpis ja noh, nii vabakava korras rattaga ringi sõitnud. Ühesõnaga liitusin ära ja mulle hullult meeldib.

Paar kuud hiljem migreerusin sama klubi teise filiaali, kuna a) millegipärast on kõik tantsutunnid just sinna koondunud ja b) kodule tsipake lähedamal ka.

Nagu eeldada võis, on sama klubi erinevad esindused nii mõneski aspektis erinevad, aga üks asi on siiski läbivalt sarnane. Need eestlaste tigedad näod!

Lõbustatusega jälgin vahel trennides käivaid inimesi enne ja pärast treeningut. Kui ainult nägude järgi peaks otsustama, siis mina treenerina paneksin vist küll ameti maha (reaalsuses pole selleks küll mingit vajadust, sest nii treeningud kui treenerid on meil seal kiftid ja treenijate näod on suht samad nii minu lempartreenerite kui ükskõik millise treeneri tunnist tulles (jap, ma olen tänaseks enamvähem kõik sealsed trennid ja peaaegu ka kõik treenerid läbi katsetanud)). Aga asi pole isegi ainult nendes tülpinud tigedates nägudes, ka olek on mõnel mannil suisa hirmus. Tuhiseb saali sisse, hoiak on enamvähem selline, et siit ma tulen ja kes ette jääb, saab stepipingiga vastu nina. Hiljem, kui trenn on läbi, siis mõni üksik naeratab ja tundub rahul. Enamusel on näod ees sellised, nagu nad oleksid vampiirid, kes on samas trennis käinud juba viimased 48 aastat ja mõõdetamatu kopp on ees. Kas see on eestlaste originaalnägu või neid naisi lihtsalt mehed sunnivad trennis käima? Või on töö sellistel kellaaegadel, et see on absoluutselt ainuke trenn, kuhu pääseb? Surely leiab kusagilt miskit muud meelepärast ka - neid klubisid ja treeninguid ju igasuguseid.

Ühesõnaga jap, ma ei kujuta ette, mis aineid nende inimeste ajud treeningu ajal eritavad, aga tarkade naisteajakirjade jutu alusel ma oleksin küll teistsuguseid nägusid oodanud.

Samas ega see viis korda nädalas tund aega järjest naeratamist mingi niisama ei ole. Palju naeratad, saad kortsud ja pead minema botoxit süstima. Ja kellel sellist raha ikka on. Eestlane on lihtsalt üks eriti praktiline elukas!

Appi-appi, kass läks kappi!

Viimased poolteist kuud on möödunud uue elukaga harjumise tähe all. Nimelt otsustasin, et kuna minul on lemmikloom, võiks Rafil samuti olla. Põrsale seltsilise hankimise mõtet olin tegelikult mõlgutanud juba ligi 8 aastat, kuid kuna vastavat kirjandust uurides ja internetti mööda ringi tuhlates sai selgeks, et sigadega sobivad kõige paremini kokku kassid ja mulle pole kassid kunagi meeldinud, jäigi mõte esialgu teostamata. Aga siis ühel hetkel millalgi mõned aastad tagasi võttis minu ema omale tõukassi, orientali. Ega ma neistki alguses osanud suurt midagi arvata. Mõtlesin, et küllap on kass nagu kass ikka ja blokeerisin ema küllakutseid, mõeldes, kui tüütu oleks nende kassidega (jap, mitmuses, sest see kass hakkas talle sedavõrd meeldima, et ta võttis üpris ruttu mitu tükki veel) seal maid jagada. Kassid, niipalju, kui mina olen nendega elu jooksul kokku puutunud ja lugusid kuulnud, on sellised tegelased, kes nõuavad tingimusteta ümmardamist ning seda mitte saades pissivad kinga sisse, retsivad ära su mööbli ning üleüldse küünistavad ja hammustavad nagu segased. Seega no cats, thank you!

Siis aga asutas mu ema kassikasvatuse ja hakkas neid kasse, orientale, aretama. Ja eks ma mõnikord pisikesi kassipoegi ikka vaatamas käisin. Sest need polnud veel retsimisvõimelised, polnud vaja karta noh. Suur oli aga minu üllatus, kui seal kohapeal viibides, kassipoegadele ronimispuud etendades ja samal ajal ka täiskasvanud kassikesi jälgides sain aru, et olin asjata pannud minu ema poolt palavasti armastatud orientalid ühte patta tavaliste n.ö. prügikastikassidega. Tavalist ei ole neis küll mitte midagi. Mu meelest on need pigem nagu nahkhiire ja jänese segu meenutavasse vormi valatud koerad. Targad, kergesti dresseeritavad, mõistlikud loomad, kellega annab läbi rääkida ja asju selgeks teha ja kes ei laamenda.

Nii saigi vaikselt alguse mõte, et ehk siiski on võimalik Rafile üks sõber kass võtta. Ja nüüd on ta siin. Kuna ta on alles kassilaps ja Rafi on natuke kadekene (ja, olgem ausad, ei oska selle kassiga veel eriti midagi peale hakata ka, sest tal pole ju kunagi olnud sõpra, kes poleks inimene), tegelen praegu smaragdsilmse Faustiga rohkem mina. Ja kuigi see kass pole röövel nagu "tavalised kassid", on ta megaenergiline ja nalja saab temaga palju. Näiteks avastasin ma ta ühel päeval end välja asutades riidekapist. Õigemini riideriiulist, kapivahest noh. Kuidas ta sinna pääses, sain ma teada alles mitu päeva hiljem, kui seda Cliffhangeri filmi meenutavat akrobaatikat kogemata pealt juhtusin nägema.
Minu jaoks uus fakt - hüppavad nad meeletult kõrgele. Orientalide tagakäpad on aretatud nii, et nende hüppevõime on seitse korda parem kui kängurul. Ta ei pea isegi hoogu võtma, et koha pealt pooleteist meetri kõrgusele hüpata. Boing! Jõudes esimese riiuli äärele, keeras ta end seal ringi ning sooritas pisema hüppe järgmise riiuli ääre külge, jäädes sinna esikäppadega rippuma. Natuke aega tolknes riiuli ääre küljes, siis tegi tagajalgadega sipsipsip ja oligi korrus ülevalpool. Mina vaatasin, suu ammuli.

Analoogseid hüppeid sooritab ta ka köögikapi otsa ja mujale. Sina ainult näita näpuga, tema juba hüppab. Välisuksest aknani jõuab kolme pika hüppega. See ei ole kass, see on lendhiir.
Neid vahvaid asju, mida ta teeb, on muidugi mustmiljon ja kõigest siia kirjutada ei jõua. Eelmisel nädalal õpetasime teda hüppenööriga hüppama. Poolteist minutit õpetasime ja tüüp sai juba aru, mida teha tuleb. Sama terava mõistusega nagu siga! Oleks rohkem aega, tekitaks kodutsirkuse omale!  =)

Mõni sõber, kes on jõudnud külas käia, ikka naerab, et mul siin nagu laudaelu - siga ja lammas. Sest see kass ei ütle mitte mjau ega njäu nagu meie kultuuriruumis harjunud ollakse, vaid tema ütleb "mää!". Ja see, kuidas ta seda ütleb, on samuti omaette vaatamisväärsus  =)

Faustiga kõrvuti on kasvanud ka eelmise postituse peategelane ehk avokaadopuu ja kui Faust sööb palju, aga kasvab minu meelest aeglaselt, siis puu kasvab mühisedes. Siin on foto, mis võetud paar nädalat tagasi, kui mullast pistis nina välja ka meie teine sügisel eksperimendi korras sinnasamma rõdukasti peidetud avokaadoseemnest võrsunud taim ja mina otsustasin, et kolmekesi apelsinipuuga nad sinna kasti küll ära ei mahu ning üks tuleb ümber istutada:

Ei tea, kui hästi selle foto järgi aru on saada, aga sa kliki pildi peale, siis näed paremini (minu pesemata aknaid ka  =)
Kõige ees on väljakaevatud pisem avokaadotaim, tema taga osa minu sünnipäevaks kasvama hakanud taimest ja kõige tagant paistab võrdlusena apelsinipuu, mis on suht samas kasvus püsinud juba kaks aastat. Tänaseks päevaks on suurem avokaadopuu miski poole meetri kõrgune ja kasvab nagu mölakas! Ma täitsa hakkan juba uskuma, et see asi kavatsebki kasvada 20 meetri kõrguseks, nagu Wikipedia väidab. No nalja saab.

Väikesed imed

See, mu kullakesed, on avokaadopuu. Avastasin ta paar päeva tagasi, täpselt oma sünnipäeva hommikul, kui ta oli pikkuselt vähem kui pool sellest, mida praegu fotolt näha.

Erinevalt paljudest teistest taimedest, mille on minu rõdukastidesse oma reisidelt toonud linnud, ja mis mind siis hiljem oma uudsuses ja üllatuslikkuses suuresti rõõmustanud on (ühe kohta pole ka mu isa floristist eks-abikaasa siiani kindel, kes see taim olla tahab), on see avokaadopuu istutatud minu oma pisikeste käekestega. Või siis õigemini meie oma käekestega, sest mitu nädalat peas küpsenud plaani sai kaasatud ka üks armas inimene ja neid avokaadoseemneid on seal mullas tegelikult kaks.

Ma ei teadnud sellest taimest midagi ja ei vaevunud enne istutamist ka taustauuringut tegema, sest arvasin, et nii lampi ikka mingi asi kasvama ei hakka. Kuigi ma väga väga väga tahtsin, et see kasvama hakkaks. Ega ma niisama neid seemneid mitu nädalat kapiääre peal alles ei hoidnud ootuses, et ühte kastidest ruumi tekib. Möödunud sügisest mäletangi ühe vahvaima elamusena just avokaado seemnete istutamist. Imeline, kuidas mingi nii lihtne asi võib nii äge tunduda. Meenub kohe aasta enne seda aset leidnud tasside maalimine, mis samasuguseid emotsioone tekitas. Istutad seda lille või maalid tassi ja... tunned end kohe inimesena!  =)

Nagu öeldud, teostasin ma plaani jooksvalt, ilma igasuguse erialase informatsioonita.

Nüüd tean, et asi kavatseb kasvada 20 meetri kõrguseks (püha ISSAND jumal!!) ja kasvatada omale kuni 25-sentimeetrised lehed. Ilmselgelt ootab mind varsti ees kolimine, sest oma avokaadopuud ma ei jäta!  =D

Põhjus, miks kõnealune taim minu kastis just täpselt sünnipäevasel päeval kasvama otsustas hakata, pole ilmselt kahjuks sõnum kõrgemalt poolt, vaid hoopis asjaolu, et minu korteris oli sünnipäevale eelnenud kümnel päeval laustroopika. Ja ka sellel on täiesti reasonable põhjus.

Nimelt teostasin ma ühel hetkel oma eluaegse unistuse tätoveeringust. Tätoveerija, kes mulle selle 4 tundi võtnud masterpiece-i korraldas, oli hoolduse koha pealt väga strict (on täiesti muljetavaldav, et sa pead käima 7 x päevas duši all, et asja korralikult puhastada ja seejärel kreemitada!) ja teadis pajatada palju põnevat ka selle kohta, mil moel tätoveeringu paranemine vähem aega võtab. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et sellistel kuudel, mille nimetuses ei sisaldu r-täht, on haavadel suurem oht mädanema minna, pidavat tegelikult olema hoopis nii, et soojadel suvekuudel (v.a. augustikuu, millega pole tõesti mitte midagi peale hakata) paranevad haavad ja ka tätoveeringud siiski palju paremini kui muul ajal ja seda just seetõttu, et haavad saavad õhku ja tuulutust ja rõivad ei hõõru neid. 

Kuna ma tahtsin hästi tubli ja korralik olla (no kes ikka sooviks, et esimene tätoveering imelikuks kätte ära läheb), ohkasin mõttes, et küll on ikka kahju, et praegu suvi pole.

Ja siis ma mõtlesin, et wait! - mul on ju radikas täiesti olemas. Radikas, mida ma muidu hardly ever üldse sissegi lülitan, sest minu korter asetseb niivõrd mõnusalt teiste korterite vahel ja tuulte eest peidus, et siin põhimõtteliselt ei peagi kütma. Jah, isegi minusugune soojamaniakk saab talvel pakasega hakkama, kui fliisjakki kannab. 

Koju jõudes sai radiaator põhja keeratud. Kraade pakkuda ei oska, aga päris ausalt, minusugune külmavares võib siin vabalt tundide kaupa bikiinide väel ringi patseerida. Ja siis vahetab ta bikiinid muude rõivaste vastu ka ainult sellepärast, et rannarõivad kuluvad muidu ära, mitte sellepärast, et külm oleks  =))

Kogu see troopika meeldis aga ilmselgelt ka avokaadodele, kes, nagu ma nüüd siis Wikipediast loen, kasvavadki just vahemerelistes ja troopilistes paikades.

Ja kuigi igasuguste professionaalsete botaanikute, vahemereliste inimeste ja muidu istutushuviliste jaoks on tõenäoliselt tegemist täiesti tavalise asjaga, vahtisin mina seda varrejuppi esmaspäeva hommikul nagu tõelist ilmutust ja mõtlesin esimese hooga, et misasi see siis nüüd on ja kuidas see siia toimetus. 

Siinkohal scrollime kõik üles ja vaatame uuesti tulevast puud. 

Amazing.

NipTuck your life!

"Aa, ok, muidugi. Loomulikult," oli sõbra reaktsioon sellele, kui mainisin, et kavatsen täna kirjutada kokkuvõtte-meenutuse oma 2013. aasta eredaimatest hetkedest. Sõbra hääles kõlanud muhelevast irooniast hoolimata ongi mu meelest õige kokkuvõtteid teha tiba hiljem, mitte koos ülejäänud massiga detsembri lõpus, sest

a) seni kuni aasta pole läbi, võib veel paljugi juhtuda ja
b) ka siis, kui aasta on vahetult läbi saanud, peaks andma viimastelegi seikadele aega jahtumiseks. Noh et oleks objektiivsem või nii.

2013 tundus olevat selline pidude aasta. Seda enam, et töötasin mitu kuud baarides ja baarielu - see ju ongi üks suur pidu. Elu on ka muidugi pidu. Lihtsalt vahel satuvad sinna mingid kummalised kutsumata külalised või teinekord kaotad suures massis sõbra silmist  =)

See pilt on tehtud eelmise aasta lahedaimal peol Kristi suurepärase mobiiltelefoniga, mis pakkus rakendust, mille abil saab oma fotosid töödelda stiilis "mis oleks kui sulle tehtaks ilulõikus" ehk teisisõnu niptakkida jäädvustusel sinu iluvead. 

Tulemus oli päris kuradima jube, if you ask me. Donatella Versace meets Joan Rivers. Plastiliste oppide kinkekaarte paluks mulle igatahes mitte kinkida, sest tuleb välja, et ilulõikused muudavad mind hoopis koledamaks  =)

Pidu ise - Australia Day, millest olen siin juba varem ka kirjutanud - oli nii vinge ja meeletu, et ma olen võtnud vastu otsuse visttäiestiüprispäriskindlalt edaspidi toimuvatele Australia Partydele mitte minna. Sest no way in hell, et saaks olla sama fun ja siis jääb tunne justkui miskit oleks puudu. 

Ah jaa. Lipp põsel ei ole töödeldud ega takitud, see kleebitigi mulle tagurpidi põse peale. Sobis suisa oivaliselt. Kui Australia oleks my thing, siis lasekski ehk tätoveerida, sest mu meelest olime mina ja see kleepekas nagu match made in heaven. 

Teine meeldejäävaim pidu (samal ajal ka üks ekspromptikamatest), oli sel veebruarikuisel õhtul, kui olin just lõpetanud energiajookidest pajatava artikli ja asusin Verontsu juubelipeo tarvis oma tulnukrohelise kleidi peale Swarovskeid triikima, siis aga tulid Martin & Edgar külla. Üsna varsti hakkas nii lõbus, et osad sädelused jäidki külge kinnitamata  =)

Muuhulgas mängisime Scrabble-it ja poisid lubasid mul kasutada sõna "kekeke". Sest see on suht legit sõna. Sest delfiinid ju kasutavad seda.

Kolmas lemmikuim lemmikajaühik leidis aset augustis. Samuti peol. Situatsioon järgmine:
Tehnopidu Kanalas. Seltskond, kellega sinna olen läinud, otsustab hoopis, et kõrvalt EKKM-st kostuv drum ja bass on hoopis meeliköitvam. Seega jään mina mõneks ajaks tehnopeole üksi, aga sellest pole hullu. Tuttavaid saalib tantsuplatsilt läbi mitmeid ja üks neist - tore noormees nimega Jüri, jääb lähedusse tantsima. Mina tantsimise ajal eriti vestelda ei viitsi ja nii seisnebki kogu suhtlus tuttavatega pigem noogutamises ja viibetes. Minu ja Jüri vahel tantsib pikka aega keegi mulle võõras noormees, kes Jüriga vahepeal ka mitmeid kordi midagi arutab. Ju siis Jüri sõber. 
Kui muusika vaikseks keeratakse ja ma õuest katuselt oma kruu üles olen leidnud, märkan kaasa krahmatud pihlakamarju loendades järsku sedasama noormeest. 

Mina: "Hei! Kus Jüri on?"
Noormees: "Jüri? Ma ei tea."
Mina: "On ta ikka veel siin?"
Noormees: "Ma tõesti ei oska sulle öelda."
Mina: "Noh, aga tule siis sina meiega kaasa - me läheme Katu juurde aftekale. Siiasamma vanalinna."
Noormees viisakalt: "No hüva. Kui just niimoodi kutsutakse."

Sellest, et viisakas noormees, kes kõikidele minu küsimustele püüdlikult vastata üritas, ei ole teps mitte Jüri sõber ning samamoodi nagu ta ei tea ühtegi Jüri, ei tunne ka Jüri teda, saime me aru alles afterparty afterpartyl mõnusalt päikeselisel Kristiine terrassil. Aga selleks ajaks oli minu vaimustus noormehest ja situatsiooni jaburusest juba muidugi vasikalaadne ja dinosauruse suurune ja pealegi oleks ju täiesti tarbetu ajada kedagi seltskonnast minema pelgalt seetõttu, et ta ei tunne õigeid inimesi  =)

Seajalutuse keskel võluväel etendunud eksprompt-luulenurk pisikesel künkal kodukootud Pariisis ehk Eiffeli torni meenutava kõrgepinge elektriposti all kesk kiiskavat päikest ja sillerdavaid emotsioone, oli ilmselt once-in-a-lifetime. Kuigi neid jaburaid situatsioone Ungari kirsside, Sosterovski või kellemillega iganes peaksin ma pigem normaalseteks ja ihaldatavateks. Ja jaburaks siiski seda, et normaalset jaburust tegelikult niivõrd vähe kohtab.

Aga kuidas seostuvad oma näo soovikohane kujundamine, jaburus ja aasta kokkuvõte? Ilmselt neljanda märksõnaga, mis mind terve 2013. aasta truu kaaslasena saatis ning saadab siiani ehk siis küsimusega "What do I really want to do with my life?"

Nii mitmedki suured mõtlejad, kellega sel teemal arutlenud olen, jäävad jänni täpselt sealsamas, kus mina enne neid - kogu eelneva jutu lõpetuseks tõmmatud joone all, kuhu peaks moodustuma tabav kokkuvõte ent kus seisab vaid plinkiv kursor. Ka professionaalsed karjäärinõustajad kratsivad kuklaid. See, et ma sobiksin kõige paremini laevakapteniks, on siiani parim pakkumine. Ning ei pea vist mainimagi, et ühtlasi ka jaburaim. 

Sõber: "Kohtusin täna ühe inimesega, kes kaifib täiega oma tööd ja teeb seda armastusega ja oma klientide jaoks, mitte esmajärjekorras raha pärast. Sisearhitekt. Siis kohtasin ka teist, kes kaifib seda raha, mida ta tööl teenib. Esimene ütleb teise kohta asshole. Teine ütleb esimese kohta useless."


Noh, peaasi, et ei oleks useless asshole. 
Ja kui aastavahetuse paiku antakse tavaliselt New Year Resolutionseid, mida mina mõtlen ja sheerin teistest tunduvalt hiljem (vt ka "tipptunnid liikluses", "õhtused kassasabad supermarketites" ja "reedeti PEAB väljas käima ää"), siis see siin võikski ehk ideaalselt sobida.
Et ma kavatsen aastal 2014 mitte olla useless asshole. Ja nipptakkida oma elu oma südame järgi, ükskõik kui jabur see siis kõrvaltvaatajatele ka ei tunduks.

That`s a promise!