Elas kord üks spagett, kes otsustas hakata trenni tegema... Nii võiks käesoleva sissekande algus näha välja juhul, kui tegemist oleks lasteraamatuga, mis räägib minu elust. Aga ega päriselus suurt teistmoodi olegi. Üldsegi mitte seoses mingite uusaasta lubadustega vaid lihtsalt sellepärast, et kuulutus jäi ette (reklaam töötab noh), otsustasin detsembris liituda ühe spordiklubiga. Enne seda olin elus umbes 6 korda käinud shapingus, teist samapalju aeroobikas, mõned korrad bodypumpis ja noh, nii vabakava korras rattaga ringi sõitnud. Ühesõnaga liitusin ära ja mulle hullult meeldib.
Paar kuud hiljem migreerusin sama klubi teise filiaali, kuna a) millegipärast on kõik tantsutunnid just sinna koondunud ja b) kodule tsipake lähedamal ka.
Nagu eeldada võis, on sama klubi erinevad esindused nii mõneski aspektis erinevad, aga üks asi on siiski läbivalt sarnane. Need eestlaste tigedad näod!
Lõbustatusega jälgin vahel trennides käivaid inimesi enne ja pärast treeningut. Kui ainult nägude järgi peaks otsustama, siis mina treenerina paneksin vist küll ameti maha (reaalsuses pole selleks küll mingit vajadust, sest nii treeningud kui treenerid on meil seal kiftid ja treenijate näod on suht samad nii minu lempartreenerite kui ükskõik millise treeneri tunnist tulles (jap, ma olen tänaseks enamvähem kõik sealsed trennid ja peaaegu ka kõik treenerid läbi katsetanud)). Aga asi pole isegi ainult nendes tülpinud tigedates nägudes, ka olek on mõnel mannil suisa hirmus. Tuhiseb saali sisse, hoiak on enamvähem selline, et siit ma tulen ja kes ette jääb, saab stepipingiga vastu nina. Hiljem, kui trenn on läbi, siis mõni üksik naeratab ja tundub rahul. Enamusel on näod ees sellised, nagu nad oleksid vampiirid, kes on samas trennis käinud juba viimased 48 aastat ja mõõdetamatu kopp on ees. Kas see on eestlaste originaalnägu või neid naisi lihtsalt mehed sunnivad trennis käima? Või on töö sellistel kellaaegadel, et see on absoluutselt ainuke trenn, kuhu pääseb? Surely leiab kusagilt miskit muud meelepärast ka - neid klubisid ja treeninguid ju igasuguseid.
Ühesõnaga jap, ma ei kujuta ette, mis aineid nende inimeste ajud treeningu ajal eritavad, aga tarkade naisteajakirjade jutu alusel ma oleksin küll teistsuguseid nägusid oodanud.
Samas ega see viis korda nädalas tund aega järjest naeratamist mingi niisama ei ole. Palju naeratad, saad kortsud ja pead minema botoxit süstima. Ja kellel sellist raha ikka on. Eestlane on lihtsalt üks eriti praktiline elukas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar