Meil siin, nagu mujalgi, oma lemmikroad ja samas ka toiduained, mida ei armastata. Rafi näiteks, nagu põline maamees, sööb kõike. Ainult oliivid põlgab ära. Ja salatilehtedest tavalist lehtsalatit sööb, aga hiinakapsast mitte. Minu meelest on see veidi jabur, kahe salati vahel sellist põhimõttelist vahet teha, aga noh, aktsepteerin tema soovi mitte süüa hiinakapsast (okei, ma ise ka selle asja võludele pihta pole saanud) ja seda talle söögiks ei paku.
Kuigi ma aeg-ajalt ikka proovin uuesti. Eks inimestel ju ka aastate jooksul maitsed muutuvad.
Ja täna siis... kallasin need ribastatud salatilehed Brökile kaussi, siga sörkis ootusärevuses kausi juurde, lükkas neid paar korda kärsaga paremale-vasakule, tuli siis pettunult vannitoast välja ja sammus tüdinud olemisega otsejoones pesa poole. Kui mitu korda võib ühe elu jooksul mingit lollakat salatit pakkuda, eksole?
Olin juba valmis kausi bioloogiliste jäätmete kotti tühjaks kallama. Aga siis... astus kausi juurde Faust. Nuhutas, proovis hambaga. Mina veel itsitasin, et kallis kass, see on hiina kapsas, vaevalt, et see sulle maitseb. Mille peale võttis kass ühe paraja ampsu salatit. Näris, neelas alla. Päris mitu tubli suutäit.
Ma nüüd ei teagi, kas asi on kasvatuses vist ehk. Kuna ta mul käitub nagu koer, aga välja näeb nagu nahkhiire ja jänese segu ja "nahkhiiru" on välja ütlemiseks ehk hüüdnimeks veidi liiga pikk, siis ma olen teda ikka väikeseks jänkuks hüüdnud. Okei, see pole kuigivõrd lühem, aga kiiretel momentidel kahaneb lihtsalt "jankuks". Vaene kassilaps ongi nüüd arvama hakanud, et ta on hoopis jänes?
Vedas, et "emme pisikeseks krokuks" ei kutsunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar