Suhkrut, palun!

Kontoritööl olles on mul keskeltläbi 2 x tunnis selline tunne, et hüppaks püsti, jookseks neli tiiru ümber maja ja teeks siis veel kümme kükki otsa. Kolleegidel samasugust probleemi ei näi olevat. Inimesed istuvad heameelega. Aga minul on energia ülejäägid.

Noh ja et seda energiat kuidagi maandada ja samal ajal tegeleda ka millegagi, mida armastan, otsustasin mõni aeg tagasi hakata tantsutrennides käima.

Kui sul on keskmisest pikemad jalad ja looduse poolt sisse kodeeritud soov pidevalt ringi sahmida, joosta ja liigutada, võib tantsutrennis teinekord tiba keeruline olla. Alustan sammukombinatsiooni keskmisest reast, käin vahepeal ära esimeses ja maandun viimases. Uus sammukombo, lahenduskäik täpselt sama – mina jälle kappan üle põranda. Eelmises elus olin ma hobune, ilmselgelt.

Aga mida ma üldse tahtsin seekordse sissekandega manifesteerida, on see, et ma olen täiesti ebaeestlaslikult kuradima uhke enda üle. Kui kolm ja pool kuud tagasi tantsutrenni läksin, olin alguses suht kimbatuses. Miks? Sest ma olin selles ulmekehv. Kratsisin kukalt ja mõtlesin, et vabal ajal ma ju tantsin nagu vanakurat, kuidas siis nüüd järsku sedavõrd võimatu tundub?

Kellegi teise seatud koreograafiat järele aimata ja meelde jätta oli minu, igipõlise ekspromptija, jaoks keeruline. (Tükk aega mõtlesin, kas kirjutada siia „väga keeruline” või lihtsalt „keeruline”, siis aga meenusid kunagised hiina keele õpingud, mis vältasid 2 kuud intensiivselt ja selle kõrval tundub pretty much anything else vähemalt põhimõtteliselt teostatavana, seega – lihtsalt „keeruline”.)

To cut the long story short, I did it. Mõnel korral olid koju minnes pisarad kurgus. Et teised kõik liuglevad nagu luigeparv üle põranda ja mina olen nagu totakas elevant seal vahel. Aga trots oli ka. Et kuidas ma siis nüüd ei saa samamoodi kui teised, ma ju ometi oskan tantsida! Võrdlusmomendi valik on muidugi eraldi küsimus. Kas on mõtet end võrrelda kambaga, kes on juba aastaid koos käinud ja tunnevad ka treenerite käekirja? Ilmselt mitte, kui sa ei soovi oma tuju rikkuda, aga samas eesmärkide püstitamiseks just väga hea.

Mitte et ma nende mõne kuuga nüüd luigeks oleksin saanud, aga jalus enam ei päterda (noh, kui need mõned üksikud tuhinal sooritatud reavahetused välja arvata). Tahumist on veel küllaga ja käed peaks rohkem tööle saama, aga progress on tohutu. Selles valguses pole üldse kahju, et jätsin mitmeid kuid, kui vähegi võimalik oli, ära reedeõhtused peod, et laupäeva hommikul trennis asjalik olla... ja laupäevaõhtused peod, et pühapäeval trennis teiste tasemele taas kord veidi lähedamale jõuda.

Ja peale käesoleva hooaja viimases trennis viimast korda läbi tehtud kava, kus vaid paar viperust sisse viskas, ja sedagi pigem põhjusel, et me seal suurest rõõmust keset põrandat nalja viskasime, tundus high-five trennikaaslastega täiesti omal kohal ja treeneri kiitus mulle selle eest, et ma alla ei andnud, nagu väga paljud inimesed pidavat tegema, samuti. Tubli olen.