Ei viitsi

Üldse ei viitsi
kuulata
tagantjärele hala.
Oh oleks ma teinud nii, oh oleks ehk toiminud naa.
Eriti inimestelt,
kelle puhul on kindel,
et uue võimaluse korral
toimiksid täpselt samamoodi.
Või täpsemini veel.

Ja kuidagi solvav on ka.
Et raisatakse mu aega.
Sedasama,
mida võiksin kasutada otstarbekalt, kuluefektiivselt ja intressivabalt
omaenese vigade sooritamiseks.

What you doing here, babes?

Baaris töötades ikka näeb inimesi. Lisaks uutele ja huvitavatele ka mõnd varem nähtud ja huvitavat. Sel korral siis üks vahva noormees, kes 2 suve tagasi Tartus mahakukkunud burksidele 7-sekundi reegli kehtestas (varem kehtinud 3- ja 5-sekundi reeglite asemel siis).

Algas see vestlus meil tavapärasega ehk et Oi, mida SINA siin teed, jne.

Ja siis...

-"Aga kuule, mis sest kopiraitimise asjast sai?"

-"See kestab ikka edasi."

-"Aga mida sa siis ikkagi siin teed?"

-"No mul on eluaeg olnud unistus baaridaamina töötada."

-"Aa, sain aru. Mina tahtsin ka kokaks saada."

-"Ja mis sellest sai?"

-"Nüüd ma töötangi kokana."

Mulle lihtsalt nii tohutult meeldib, kui inimesed oma unistusi näppimas käivad vahepeal. Kasvõi natukeseks  =)

Mine võta kinni!

Mulle toodi põõsas. Või noh, õigemini hiidkimp, milles oli viiest erinevast sordist puitu. Kuna ma pole puuteadlane, siis neid kõiki tuvastama ei hakanud, piisas täiesti sellest, et kibuvitsa ära tundsin (ja alustuseks kohe jahumarjaga segamini ajasin).

Põõsaga komplektis anti üle ka ülimalt pika varrega puidust pannilusikas. Legendi järgi olevat poes, kust see pärineb, teiseks variandiks olnud taignarull. See tuletas meelde lõbusaid aegu. Kunagi lubas Leenu mulle nimelt jõulukingiks taignarulli kinkida - noh et siis ma saaksin oma tema arvates ohmakaid peikusid sellega traditsioonilisel viisil korrale kutsuda. Kahjuks või õnneks kinkis ta mulle aga alati hoopis midagi muud ja nii olengi ma siiamaani taignarullitu. Ja nagu näha, polnud saatus ka käesoleval korral koduseid korrakaitsevahendeid soosiv.

Küsimuse peale, et miks siis taignarullile lihtsat pannilusikat eelistati - et kas tehtud valik on kuidagi märgilise tähendusega, laskus noormees ühele põlvele ja... palus luba kirjutada minu sõbrannale poeem.

Haruldane eksemplar!   =D

"Sa oled tõesti nagu orav. Orav, kes kogub pähkleid. Ma isegi ei tea, miks sa seda teed."

Pihta sai. Pähkliga.

Pollice Verso

Oled nagu Nero,

sinu pöidlast oleneb palju.

Vahet pole, et sa pole

kõige targem inimene maailmas.

Sa tead seda ise ka.

Aga kui sinu käsi tõuseb

ja üks näpp on allapoole,

siis põleb kõik maatasa.

Hommikuti vara on tänavatel kõikse rohkem vaadata. Võinoh, isegi ehk mitte niijubevägavara, aga siiski piisavalt vara, et suurem osa inimesi oleks kusagil kodudes või mujal peidus ja huvitavad detailid tuleksid tänavapildis esile. Või mis esile, kardetavasti midagi eriti põnevat ei leiakski iialgi aset, kui sellel tänaval oleks kell koguaeg päeval kell kaks.

Täna hommikul vara, võinohh, isegi mitte niijubevägavara, aga siiski piisavalt vara, et sellised asjad saaksid juhtuda, sõitsin mööda Estonia ooperiteatrist ja jäin foori taga seisma. Teatri küljel asuvale mustale miniatuursele lavale tassitud suure musta läikiva klaveri taga istus prügikorjaja ja mängis. Klaveritooli kõrval maas lebas peaaegu klaveri mõõtu süsimust kilest prügikott. Ilusasti mängis, näpud käisid väle-väledasti üle klahvide. Tänavad olid tühjad, eriti kedagi polnud kuulamas. Ega vaatamas - see kollaaž oli nurgeline leplikulegi silmale.

Päike sillerdas mööda katuseid ja must must mees lasi sõrmedel üle klahvide liuelda. Ja ma mõtlesin endamisi. Kui topeltkuri on see maailm, kus ka klaverit mängida tuleb, isegi sellise andega, salaja. Isegi, kui on tasuta kätte antud. Istub seal ja mängib sel ajal, kui kedagi pole pahandamas. 

Milline mõttetu raisk. 

Mulle öeldi täna tööl (see pidi siis serveerima nagu mingi boonuse või argumendina, et miks ma peaksin tahtma nende juures töötada), et "maybe you will find your future husband here."

Ma ise muidu olin mõtelnud, et lähen sinna raha teenima ja endale meeldivat tööd tegema. Ups, väike valearvestus.

Tegelikult ei peaks ju siis üldse töötajatele täiskoha eest palka maksma. Sessuhtes, et eesti naisel pidada miski statistika alusel olema nii ulmevõimatu sobivat kaaslast leida, et tööandjad võiksid ju vähegi reaalsema taolise võimaluse konkreetse hüvena palganumbrist maha arvestada.

Kes ütles, et naised ei tea, mida nad tahavad...

Mina: "Liidan numbreid kokku praegu, et kes mida tellib. Sa ka soovid midagi?"
Kristi: "Palun mulle üks Jason Statham."

Tahaks rongiga sõita kuhugi. Põhjaka mõisa Napoleoni koogi järele võiks saada kuidagi rongiga.

Üits üpriski tavaline nädalivahetus

Pakuti hobust ja kullast kontsaplekke. Hobusest ütlesin ära (kuigi täna vist juba natuke kahetsen), aga kullast kontsaplekkide osas veel vaatame. Päris stiilipuhas oleks.

Sigad ja kägud

Mingid päevad tagasi Krahlis...

Lauri: See eelmise nädala üritus, kuhu sa mind kutsusid - kas see oli sama bänd või?

Mina: Ei-ei, täiesti erinevad üritused.

Lauri: Mis sul on neid mitu või?

Mina: Jaa, Lauri, mul on mitu bändi!

Lauri: Oled mitmebändipidaja!

Kristi: Oh sind bändihoora!



Mõned tunnid hiljem Red Emperorsis oleks võinud vabalt olla minu elu üks tähtsündmusi, kui

a) keegi oleks saanud pildile, kuidas ma sooritasin inimvõimete piire kompava ning igasuguseid füüsika-, gravitatsiooni- ja muid reegleid eirava paigutuse meie lemmikbaari põrandale maalitud Twisteri värvilistel sõõridel ja

b) kui ma poleks selle tagajärjel oma selga niimoodi ära nihestanud, et veel päevi hiljem mõistsin pensionäre pilgust.



Käänulisel koduteel põikasime vägagi pragmaatilistel põhjustel klubisse Plub ja jäime kauemaks kui planeeritud sel lihtsal põhjusel, et dj vaatas alustuseks mulle otsa, mõistis hoobilt, millega tal tegemist on ja küttis mingeid tundmatuid reivilugusid, seejärel vaatas ülejäänd seltskonda ja lasi pesuehtsat rokkmuusikat. Lõpuks aga, kogu muu enne meie tulekut tantsuplatsil näppu viskanud seltskonna haihtumisel klubi kaugematesse soppidesse, pani ta ikkagi peale Euforia. Ja see lugu ei lõppend. Ja ei lõppend ja ei lõppend. Sellise asja kohta võiks vist öelda, et peris kole lugu.
Igatahes jõudsime me Euforia 11. minutil ühisele järeldusele, et eternal limbo in hell võiks vabalt ka selline välja näha. Ehk siis Plubi-põrgu koos kõikide nende äravahetamiseni sarnaste valgete t-särkide, heledate teksade, mustade tänavakingade ja muu sinna juurde kuuluvaga. Ükskord võiks täitsa korraldada mingi sellise võistluse, kus kõik teatud pidude külastajad panevad oma rõivad ja jalanõud ühte hunnikusse ja kes esimesena enda omad uuesti üles leiab, saab viinakoksid või miskit. Ma arvan seda võistlust ikka jätkuks.

Sel ajal, kui meie tantsupõrandal kohalikelt kesklinna kuumimaid muuve maha kopisime, haistis Kevin mõistagi võimalust kellelgi pahaaimamatul "vaba tahet ei eksisteeri" jutuga juhet kokku jooksutada ja haihtus parajal momendil kuhugi eemale mingite suvaliste tüüpide sekka filosofeerima.

Nalja sai palju ja pilte liigagi palju. Logistika oli paigas (Kristi: "Sa võid oma jope ja koti minu kotti panna.") (Lauri: "Natuke vasemale. Ei, paremale. Ei, vasemale. Nüüd paremale. Vasemale, paremale!") ning öine breiktants Vabaduse väljaku äärel peale mõningast harjutamist ja seejärel vabakavale üleminekut niisamuti.

Kristiine keskuseni sain stereot ehk siis pidin kõndima Lauri ühel, Kristi teisel pool, kusjuures kumbki pröökas omi lugusid ja mul peas ketras koguaeg kolmas.
Aga tegelikult on see suisa südantlühestavalt armas, kuidas erinevate meelismuusikastiilidega olendid suudavad leida ühisosa ja olla sõbrad ja üldse. Minu sõbrad on nii ilusad ja nii head  =)

Minu meelest on kõik väga lihtne

C:
oh my god. ma ei saa aru, miks sa lihtsalt nagu ei taha olla the knight in shining armour 
who makes things happen 
nipsuta sõrmi ja ole kõikvõimas 
tapa lohe 
lükka mägi ümber 
do stuff! 


M:
Asi pole ikka nii kerge 


C:
asi on mõtlemises kinni äkki? 
äkki sa arvad, et su mõõk on liiga lühike ja ei ulatu loheni? 
aga viska teda tinatünnidega näiteks

• 
  

  C:

  
  

  kuidas saab üks endast lugupidav naine tahta meest, kes pole valmis võitlema selle nimel, mida ta võibolla tahab, aga võibolla ka mitte?

  et nagu las see jäätis sulab seal kapi ääre peal

  meie mõtleme

  äkki tuleb vahepeal kass, lakub ära

  äkki voolab põrandale

  äkki satub ise kuidagi külmarisse tagasi, eh?

  see viimane muidu saundib suht reaalselt

  
  

  
  
  M:

  Njah tead jäätist tahaks:)

  
  
  C:

  ma tahaks näha, et sa tegutseksid millegi nimel, mida sa tahad

  tahad jäätist, go friggin GET it!

  tee see jäätis enda omaks.

  või võta see jäätis vähemalt sealt kapiääre pealt ära ja viska aknast välja.

  do something!

  
  

  M:

  Miks aknast välja?

  
  

  C:

  et see ei sulaks seal ja ei määriks kõike ära

  
  
  

  
  

  
  
  
  

Irooniat on ka kõik kohad täis muidu. Selle otsa võib suisa komistada ja pikali lennata noil päevil.

You know what I mean

Kõige mõttekaaslasemad mõttekaaslased leitakse üldlevinud arvamuse järgi baaridest, aga mina leian enda omi millegipärast alati ikka kaine peaga.

Kõikide eelduste kohaselt oleks pühapäevaseks tippmomendiks pidanud saama mõni vabalt valitud kaunist vaadet kujutav sügavamõtteline lõik filmist Samsara, aga üllatuslikul kombel ei kõigutanud see film mind eriti üldse ja highest high oli hoopis hetk, kui laususin järgnenud autosõidu ajal "Minu korter - see pole enam minu oma" ja mu vestluskaaslane ei arvanud sekundikski, et juttu tuleb kinnisvara mishapsist.

On nii ütlemata tore, kui seletad kellelegi käte vehkides oma kuuluvusprobleemidest ja ta noogutab, aga mitte sellepärast, et sa kätega rapsides lillevaasi laua pealt maha ei ajaks.

Perfy s/t tänaseks päevaks. Or not.

Seda lugu on raadiotes septembrist saadik päris tihti lastud. Kui autos sõites pool tundi mõnel populaarsemal kanalil püsida, kuuleb raudselt. Alles täna hakkasin aga vaatama videot ja sain aru, suuresti tänu toas olevatele kvaliteetsematele kõlaritele, et refrääni teine rida polegi "Sierra`s gonna come for you", vaid hoopis "See, Heaven`s got a plan for you". Suht marru ajas  =)
Mitte et minu versioon 100% loogiline oleks olnud (kuigi ma eelistaksin iga kell, et Sierra mulle järele tuleks, loogiliselt või ebaloogiliselt), aga lihtsalt see Jumala teema on tiba fuika.

Mu meelest Jumal on nagu mingi needy boyfriend - sina tahad funnida, aga temal, nagu selles lauluski, "on sinuga plaanid". Sina võid ju mõelda, et oo, kui ma nüüd sellest ühest pisikesest takistusest üle saan, tõmbab kõik kursiivist regulari, aga siis astub oodatud Sierra asemel uksest jalgu lörtsist puhtaks kopsides sisse Jumal ja ütleb, et "näkää, not today, ma lubasin Jeesusele, et me hängime temaga natuke - tal on mingi debor praegu peal".

So here`s to all those ravers by heart, kelle tantsuplaane Jumal järjekindlalt sassi ajab:

SHM - Don`t You Worry Child feat. John Martin


Ja ma ei tea, kuidas teiega on, aga vastupidiselt kõikidele eeldustele tekitab see iseenesest armas ja lootusrikas video minus igal vaatamisel aina suuremat ängi. No more Swedish House Mafia. No more February, no more March. Aga sina ära muretse, laps. Küll Jumal midagi välja mõtleb. Juhuu, näpud püsti!

Jäkkk. Jube elamus.

Ma nüüd kuulan seda lugu veelkord. Ja tahan aktiivselt tagasi.

"I`ve been to see them all around the world but nothing is compared to what I`ve seen tonight. But I know that they`re such great individual artists that they`ll be fine on their own. God bless them..."

Koheva sabaga rott!! *

Sain täna maailma kõige vahvama komplimendi.

O: "Mäletad ma ütlesin, et ei suuda üldse aimata, mis sinu peas toimub. Ma sain aru miks see nii on. Ma näen võltsidest/teeseldud asjadest enamasti läbi, kuid sina ei ole võlts vaid oled ehe. Sellepärast sa nii huvitav oledki : ) "

Pärast seda, kui ma olin tükk aega moosipoti näoga nurgas omaette säranud ja sädelenud, kandus vestlus kummalisi radu mööda edasi teemadele nagu "kui Carry oleks lemmikloom, siis milline?" ja "kui efektiivne see naabri Valve siis ikkagi on?", millest viimane ei oma antud hetkel üldse suurt tähtsust, sest meie koridori ja tänava naabrivalve on põssa + tüdruk ja nemad on oma crime stopping efficiency`t juba tõestanud, nii et minu jaoks igapäevane/öine teema. Küll aga valmistas mulle põnevust, et minu isiku puhul tõmmatakse paralleele oravaga. 

Tõele au andes olen ma viimasel ajal ka ise korduvalt end mõtteis mõne obsessiivselt toitu koguva närilisega võrrelnud. Põhjus lihtne - liigun jälle vaikselt sinna taimetoidu poole ära ja sel korral, erinevalt aastatetagusest üritusest, on saadaval nii palju retsepte, mida proovida ja poes määratult palju rohkem taimetoitlastele sobivaid ja vajalikke toiduaineid. Lappan iga päev Sandra Vungi 100% taimset kokaraamatut ja ei suuda ära oodata, millal saan kõiki neid roogasid valmistada. 
Lisaks loen kirjandust selle kohta, kuidas toiduaineid omavahel kombineerida, et saadavatest toitainetest  maksimumi võtta. See kõik on tohutult huvitav ja paneb toitu hoopis teise pilguga vaatama. Üldiselt teavad kõik, et paprika on tervislikum kui liha ja aurutatud on etem kui praetud, aga molekulaartasandil lahti raiutuna avab see silmad ja selle arunatukese ka, mis plastiliinist valmistatud fabrikaattoodetega tegelikult by default juba harjunud on ja neid normaalseks nähtuseks peab.

Nii et kui poodi satun, siis hoidke alt. Te peaksite neid lihaseid nägema, mis mul toidukottide tassimisest tekkinud on. 

Siinkohal tasuks ära mainida, et mulle endiselt jätkuvalt meeldib see variant rohkem, kus keegi teine kokkab terve pajatäie toitu ja minu ülesandeks jääb siis mõnust mõmiseda. Me oleme Brökiga sel teemal ka korduvalt vestelnud, aga ta väidab tänase päevani järjekindlalt, et ei tunne end pliitide ja ahjude läheduses kõige turvalisemalt. Noh, mis siis ikka, mõistame. Mina pelgan ka pannilt pritsivat kuuma õli.

Ja siirad vabandused, et ma sind selle spinati-kartulipudru ja läätsepihvidega ahistan, but it`s for your own good!
(Jep-jep, mina olengi sööginats.)



*Sarjas Seks ja Linn sätestas peategelane juba aastaid tagasi, et orav - see polevat miskit muud kui vaid üks koheva sabaga rott.

Tore olemise suur miinus on see, et kui peol ära väsides end nahkdiivanile tetriseks paigutad ja unele suikud, hakkavad kõik möödakäijad sulle soojenduseks igasuguseid asju peale tassima.


"Oi, näe, Carry tudib siin, paneme talle teki ka peale."

"Oot, kes see siin on? Carry! Paneme talle midagi peale, siin nurgas võib jahe olla."

"Kuule, Carry magab siin, vaata. Seal rippus üks pleed, oota, ma toon selle..."


Võiks ju eeldada, et hoolitsuse tipp on see, kui vastas asuva analoogdiivani peal asuv analoogtetris ühel hetkel oma une lõpetab, püsti tõuseb, ringi vaatab ja mind selle hiiglasliku tekkide jms kuhila all märgates enda kasutuses olnud villase lina veel kõige ümber keerab, aga ei.
Humoorikaim moment saabus ikkagi hetkel, mil keegi hea inime minust mööda hõljudes kaela peale salli asetas. Nummi!!

Ma tean, et ma olen aastaid kommunikeerinud sõnumit sellest, kuidas ma jumaldan sooja ja kardan külma, aga ma ei osanud arvata, et mul on nii osavõtlikud ja agarad sõbrad-tuttavad  =)

Linnupoeg tänab!

It`s like I see my whole life flashing right before me*

Käisime ka Suurhallis. Saund oli täiesti mööda.

Ma vastavat terminoloogiat ei tunne, aga maakeeli öelduna kõlas see umbes nagu alumise korruse kuri tädi oleks ukse taga koputamas-kaeblemas käinud, mille peale siis volüümi tubli mitu pügalat vaiksemaks keerati ja kõlarid igaks juhuks kardinate sisse mässiti.

Kui saund oleks paigas olnud, oleks see võinud täitsa tibens-tobens paarti olla, sest seda põhilist, mida heaks peoks vaja - ruumi tantsimiseks - oli rohkem kui küll. Jalutasime mitu korda hanereas saali lõpust kiirkõnnis lava ette ja olime isegi somewhat pettunud, et ei pidanudki Sanja ega Sašaga oma koha pärast lavapiirete juures võitlema. See ju nagu ehtsa reivi ja trummibassi peo põhiline koostisosa.

Rahvast nappis ja, riskides saundida inimvaenulikuna, rahvas oli mu meelest tiba imelik ka.
Esimese põhjuseks võisid olla ehk mälestused üle-eelmise aasta Chase and Status`i Tallinna kontserdi sissepääsude juures aset leidnud õudusest.
Teisele tähelepanekule ma põhjendust leida ei oska, aga ühe paraja paraka tekitas see mul küll. No näiteks need tikk-kontsadel gliteraama vaata-mind-ma-olen-kõikide-su-tulevaste-palkade-potentsiaalne-mahalaristaja gruppi kuuluvad silmnähtavalt ülemeigitud neiud, kelle võltsripsmestatud silmadest peegeldus tülpimus. Ma ei ole sellise muusikastiili pidudel taolist kontingenti varem kohanud. Eks see, kui keegi paneb drum`n`bass`i peole jalga midagi, millel on all ükskõik milline konts, räägib juba iseenesest nii mõndagi tema muusikaarmastuse ja tantsulembuse kohta, aga nohh... maitea, kuidagi nukker oli neid vaadata. Samas summa summarum hööritasid nemad end rohkem kui mina, kes ma saundi puudulikkuse tõttu enamus ajast lava peal toimuvat toolidelt jälgisin või joogisabas asjatasin. A võibolla see saundivärk oligi korraldaja poolt taotluslik - mis see rahvas seal tantsuplatsil ikka ringi kaaberdab, ostku jooki parem!

Naiste tualettruumis oli olukord hullem veel. Maitea, kas asi oli nende vanuses (sest minu vanuses ei saa ju asi olla), aga üldjoontes jagunesid nende kleidipildiga mummpea ruumide kasutajad kaheks: suhteliselt adekvaatses seisundis tütarlapsed, kelle jutt oli nii naiivne, et ma ei suutnudki kohapeal ära otsustada, kas mul peaks olema häbi või pigem naljakas ning ennast ülejoonud ja/või -tõmmanud näitsikud, kes polnud enam eriti kõnevõimelised ja suutsid kuuldavale tuua vaid abituid häälitsusi, et vetsukabiinides üksteise asukohta kindlaks määrata.
Järgmisel korral ma ei soovi VIP-piletit, ma soovin VIP-peldikut, aitäh!

Oomaigaad ja see horribaalne žetoonide süsteem, mis kujutas endast olukorda, kus nii jooke kui sööke sai lunastada vaid punaste puukettakeste eest, mida omakorda oli võimalik hankida vaid vastavast putkast. I will not even go there! Nüri elamus!

Eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et kui Chase and Status (või Chase või Status - Eesti on meil ju selline säästukontserdi maa, et kui mõlemat korraga soovid, pead aasta aega iga päev Jõuluvanale kirjutama või Abramovitši armukeseks hakkama, et ta saaks Chase and Status`i sulle päriseks kinkida) uuesti Eestisse peaks tulema, siis kohale ei läheks. Ikka läheks. Lootuses, et see alumise korruse tige vanamutt on vahepeal kuhugi mujale kolinud   =)



*Chase and Status - Flashing Lights

Beginner`s luck a´ la Carry

Algaja õnn Carry moodi käib niimoodi, et kõnnid ühte baari esimest korda elus sisse ja võidad supibufee.

Või siis on see lihtsalt universumi järjekordne abitu katse panna mind kuidagigi tervislikumalt toituma. Siinkohal palavad tervitused kõikidele nendele eile ja täna nahka pistetud vastlakuklitele. Teiega veedetud aeg oli tõeliselt vaimustav!

Maailma parim. Film siis seekord.

Vaatasime muuvinaiti raames üht filmi, mille kohta mina olin internetiavarustest vaid ülivõrdes kommentaare märganud ja mis mu eksi eriti huvitas põhjusel, et väga paljud tema tuttavad, kaasa arvatud nii tema ema kui ka tema parim sõber, kes ometigi on niivõrd erinevad isiksused, on sellest vaimustuses.

Ma ausaltöeldes ei oodanud eriti midagi peale selle, et oleks lihtsalt enam-vähem film. Tundub, et kui oled 30 ja parajalt filme vaadanud, siis no mida uut sealt ikka enam tulla võib eksole...

Kuid tõesti-tõesti. Ma ei ütle rohkem midagi, kui et universaalseimalt perfektse filmi staatusele kandideerimises kõnealusele linateosele ilmselt vastast ei leidu.

Ja seda ütlen ka, et kui downloadimisega vahele jääte, siis it was well worth it!

The Intouchables

Empaatiavõimega on meil kõik korras

26. jaanuar, Australia Day pidustused.

Kristi (kurva häälega): "Ma olen vist oma telefoni ära kaotanud."
Mina (võtab taskust telefoni ja lennutab selle elegantse spinniga mööda põrandat kuhugi Paolode selja taha): "Ära ole kurb. Näe - nüüd on minu telefon ka kadunud!"

Jap. Korras kõik   =D

What an awesome awesome night that was. Must love Australia.

Unistused ei sure!

Reedel toimusid ühed matused. Kõlab kummaliselt, aga mulle täitsa meeldis. Inimesed jagasid üksteisega kadunukesest lõbusaid seiku, rääkisid naljakatest juhtumistest, mis temaga koos aset leidnud. Eks neid oli ka üksjagu. Tuletati meelde, milline inimene ta oli ja mida meeldejäävat ning tsiteerimistväärivat kellelegi elu jooksul ütles, kuidas asju ajas ja keda tropiks pidas  =)

Lahkunu kohta koostatud voldikust leidsin tema teoste loetelude vahelt ühe Rooma luuletaja mõttetera: "Sa võid looduse hanguga kõrvale heita, kuid ta tuleb tagasi ja lahvatab võidule läbi su rumala põlguse." (Horatius Quintus Flaccus)
Ütlus oli küll mõeldud illustratiivseks vahepalaks maaparanduse kohta, mis oli üks lahkunu meelisteemasid, kuid mind pani see mõtlema, et kas ka mitte iga inimene, indiviid, pole justkui omaette ökosüsteem oma unikaalse loodusega, millega ei tasu jamada? Ma ei kujuta ette, et see konkreetne inimene oleks olnud keegi teine, pannud kokku mingeid muid sorti raamatuid või üleüldse tegelenud millegi sellisega, mis poleks teda tõeliselt inspireerinud ja innustanud või jätnud ütlemata öeldu või olemata see, kes ta oli. Ja mitte ainult sel põhjusel, et meil oleks siis matusel igav olnud, vaid seetõttu, et taolise inimese lahkumine ei ole niivõrd traagiline, sest teadmine sellest, et ta elas oma elu nii nagu talle meeldis, muudab olukorra talutavamaks. Et see vihmamets tahtis olla vihmamets ja see tal ka õnnestus ilma, et keegi oleks üritanud teda maha raiuda. Hoopis traagilisem oleks olnud olukord, kus talle oleks terve elu närvidele käidud teiste inimeste ettekujutustega sellest, millega ta peaks raamatute kirjutamise asemel tegelema või milliseid raamatuid ta peaks kirjutama või mis teda huvitama peaks või mida iganes.

Minu lemmikosa voldikust oli aga lõiguke selle kohta, millisest veel kirjutamata raamatust lahkunu unistas ja kuidas ta teadis kahjuks ette, et tema seda kunagi lugeda ei saa. Lõigu lõpus suuremas fondis sõnad: Unistused ei sure!

Ma väga loodan, et just täpselt nii see ongi, sest ühe inimese unistuste täitumine aitab kaasa ka teiste omade teoks saamisele, nii otseselt kui kaudselt.

Pakume psühhopaate!! Kiire!

Carry: "Ära anda Psühhopaat. Pikkus 179 cm, laius 41 cm, kaal 82 kg. Reageerib nimele Kuule. Võib kohati käituda agressiivselt ning laskuda verbaalsetesse liialdustesse. Armastab mängida, eriti tunnetega. Sööb kõike, lemmikroaks on tasuta õlu. Premeerida saab taaraga. NB! Sobib koduloomaks vaid äärmuslikult kannatlikele."


Kristi: 'Ära anda Psühhopaat 2. Pikkus 185, laius 49, kaal umbkaudu 90 kg. Reageerib häältele. Võib jätta väga sõbraliku ja asjaliku mulje, kuid mõne aja möödudes tulevad välja kahepalgelisus/bipolaarsus ning skisofreenilised isikuomadused. Armastab ravile saatmisi. Joob kõike. Vihkab usklikke. PS! On võimalik saada ka emast, kuid teistsuguste mõõtudega ja mõningate erinevustega.''


Lisaks eeltoodule on enampakkumisel ka üks väga eriline paar psühhe, kes komplektis töötavad kui perpetuum mobile. Asjatundmatu käitlemise korral võimelised tekitama piisavalt segadust ja lõputult küsimusi. Kuna mõlemad eksemplarid on äärmiselt võimekad, ei saa me neid kahjuks eraldada inimestele, kes pole läbinud vastavat psühhopaatidega suhtlemise ABC koolitust. Oskusliku suunamise praktikumi läbinud isikud on pakkumisel eelisseisus.

Huvilistel esitada notariaalselt kinnitatud diplomite koopiad koos pakkumise summaga kinnises ümbrikus jaanuarikuu lõpuks minu või Kristi kätte. Pakkumiste tulemused tehakse osalejatele teatavaks 1. veebruaril 2013.