Nagu teile meeldib...

Seekordne jaaniõhtu möödus peaaegu eestlaste tavade kohaselt, traditsiooniliselt. Käisime Vargamäel teatris, aga etendust ei vaadanud. Politsei käest saime trahvi, mina olin kaine autojuht, aga ei juhtinud. P jõi punast veini viina ja kokakoolaga. Mina olin vahepeal täitsa ilma püksata ja siis jälle paaris meestepükstes, millega oli võimatu kõndida, sest need olid mulle nii suured, et vajusid astudes rebadele. Mis astudes - isegi seistes vajusid alla, kui just P neid parasjagu selja tagant sõrmega üleval ei hoidnud =D

Teile jääb sellest kõigest nüüd kindlasti sootuks vale mulje, aga nii vast ongi lõbusam =P

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis sellest, kuidas me hommikul lastekamba ja järelkäruga Audru ringraja poole teele asusime, kuidas kohale jõudes olid taevas Navitrolla pilved ja meeleolud kõigil algava päeva ootuses head ning sellest, kui palju kasu on korralikest prillidest, kui vaja kedagi olulist - seda kõige tähtsamat - rajalt üles leida ja jälgida, aga koju jõudes ja Põlva piima mumuu brändi Hooaja mango-astelpaju jogurtitopsi avades sain kohe aru, et nädala hitt on sündinud ja ma pean kirjutama hoopis sellest. Väga hea on. Uskumatult hea. Kui ma nii magamata ja loid poleks, võtaks kohemaid jalad selga ja kobiks poodi uue topsi järele. Enne topsi avamist ma veel piidlesin seda külmkapi riiuli pealt umbusklikult, et nii suur tops ja ei tea, kas jaksan ühekorraga nahka pista. Aga praegu võiks veel kaks topsi sedasama jogurtit vabalt ära süüa. Või ärkasid mu maitsemeeled lihtsalt päev otsa värskes õhus viibimisest ellu...?

Ilus, lõbus, tore elu

Eile käisime R-ga, ptüi, P-ga tähistamas. Minu tungival pealekäimisel (kuigi ega ma end tõtt-öelda oma soovi pealepressimise nimel väga äärmuslikult katkestama ei pidanud =P ) läksime Villa Thaisse. Ma olin juba mitu aastat nende visiitkaarti märkmiku vahel kandnud ja planeerinud, et ükskord lähen käin ära. Visiitkaardi peal nimelt reklaamiti taimetoitu. Kohale jõudes selgus, et Tai restoran nagu Tai restoran ikka ja pakutakse ka lihatoite. P, kes on üldse meeldivalt avatud igasugustele uutele ideedele ja kohtade külastamisele, proovis ka minu tellitud Indiapärast juustu spinatikastmes ning mina osutasin vastuteene ja sõin tema sütel küpsetatud kana. Naljakal kombel meeldis mulle tema tellitud roog seekord rohkem ja vastupidi. Ahjus küpsetatud jäätis šokolaadi-pähklikastmes oli samuti täitsa maitsev. Küll pigem huvitav kui maitsev, aga ega alati ei saagi kõik asjad olla kümme punkti kümnest. Minule meeldis väga Villa Thai interjöör, peamiselt seintel rippuvate elevantside ja ringisillerdavate unistusesiniste ettekandjate tõttu. Meie ettekandja unustas küll kohvi ära, aga oli muidu väga viisakas ja abivalmis ja kannatlik. Ja ei tutistanud mind selle eest, et ma spinatikastet laudlina peale ajasin, nii et mõistev oli ta ka =)

Täna käisin samas kandis täditütre lõpupeol. Park Café-sse polnudki varem sattunud. Ükskord proovisime küll, ent oli esmaspäev ja kohvik kahjuks suletud. Siis õhtustasime hoopis sealsamas lähedal asuvas kohvikus Kadriorg, kus oli samuti täitsa kena. Tolles kohvikus proovitud road mulle kahjuks eriti mokkamööda polnud, aga vabalt võisid lihtsalt seekord sattuda sellised toidud, mille üle minu maitsemeeled ei rõõmustanud.
Tänases Park Café-s seevastu olid imemaitsvad lahtised pirukad ja imeline õhuline tort (midagi laimiga vist, üleni valget värvi). Teise korruse interjöör oli armsalt romantiline. Sugulasi näha ja nendega jutustada oli üle ootuste vahva, kõige vahvam oli aga istumise lõppedes kojusõit vanaisa kaubikus. Vanaema nimelt istus kõrvalreisija kohal ja mina kui kõige noorem ronisin siis auto sellesse ossa, kus tavaliselt kaupu veetakse. Ega seda liikluseeskirjade kohaselt tegelikult teha ei tohiks, aga ma vabandasin oma käitumisviisi sellega, et mu vanaisa on pool elu taksojuht ja ülejäänud pool kaubaautode sohver olnud ning et minu "pargi ja sõida" meetod ehk oma auto Kristiine keskuse parklasse jätmine ja trolli + trammiga Kadriorgu minek tuli kasuks nii keskkonnale kui ka loodetavasti minu jalalihastele, mis juba paar päeva enam E 270 ei sisalda ja on täiesti kõndimis- ja jalutamisvõimelised. Kaubiku tagumises osas kaubaaluse peal loksumine meenutas natuke lapsepõlve, näiteks Rock Summeri aegu, kui ma isa ja ta karja sõpradega koos ühte autosse mahtusin. Mis tähendab siis seda, et mina mahtusin pagasiruumi, mis oli ülitore, sest lastele just sellised asjad meeldivadki =)
Lühikese teekonna jooksul Kadriorust Kristiinesse sai peaaegu et läbi võetud üks väga oluline ja samas armas teema, aga sellest olen ma siin juba varem nipet-näpet kirjutanud, nii et täna las jääda.

Koju jõudes ja oma armsa seapõrsaga oma armsale aiamaale siirdudes märkasin, et mõned algelised pisikesed rohelised kirsid on ei-tea-mille mõjul punakaks värvunud. Loodame, et Merko enne jaole ei jõua, kui kirsid valmis ja Rafi neid kasvõi veidike puu all koos kividega ragistada on saanud =)

"Viimased poolteist kuud teil veel jäänud siin..." sõnab lähedalasuva eramaja omanik meist oma aiakäruga mööda kõndides nutusel ilmel. Jään talle paariks sekundiks mõistmatu näoga otsa vaatama, kuid siis meenub kohe ka, milles asi. Sellele armsale rohelisele maalapile, mis meie maja ees laiub, torgati eelmisel nädalal raudtorud puna-valgetriibuliste lintidega. Tähendab - mõõdetakse maad, tähendab - plaanid on jõus, tähendab - varsti läheb ehitamiseks. Tähendab - meil notsuga pole varsti enam mõnusat nurgakest, kus rahulikult ja segamatult jalutamas ja naadilehti nosimas käia.

"Merko juba taotleb raieluba," jätkab platsi kõrval oleva maja omanik poolnukralt, poolvihaselt. Ma ei hakka talle seda oma tavalist juttu rääkima, mida teistele "külaelanikele", kes poest tulles ja kodu poole kõndides põssaga jutu käivad puhumas ja meie platsile nadi tulevikku ennustavad. Neile ma ütlen tavaliselt, et ma loodan, et ehitajad vähemalt need platsiäärsed kõrged kased alles jätavad. Mingid vanad ja kõverad kirsipuud nende jaoks loomulikult väärtus pole... Kõrvaltmaja onule ütlen hoopis, et halva asja hea külg on see, et kui meie rohelisele platsile majad ehitatakse, ei käi imbetsillid enam pajupõõsaste alla prügi loopimas. Onu ühmab vastu, et tjah, eks see ole tõesti hea asi, sest temagi on tüdinud oma aiast sinna platsi äärest tuulega kandunud jäätisepaberite, tühjade plastkarpide ja muu sodi korjamisest. Ma ise leidsin vaarikapõõsaste vahelt ükskord hunniku vanu küünelakke. Kelle mõistus need sinna oli organiseerinud, ma ei tea, aga seal need olid. Lisaks igasugusele muule olmeprahile. Mõnes mõttes saan ma aru nendest (tõenäoliselt) noortest ja (ilma igasuguse kahtluseta) rumalatest inimestest, kes tulevad poest, söövad näiteks kommipaki tühjaks ja viskavad ümbrispaberi(d) põõsa alla. Aga mis vägi paneb inimest oma kodusest majapidamisest prügi kottidega keset linna asuva endise aiamaa peale tassima?

Kuigi meil on hea meel, et kortermajade ehitamisega kaasneb ka prügi sellesse konkreetsesse kohta mahaviskamise lõpp, on meil mõlemal siiski kurb, et see kena roheline ala igaveseks kaob. Ei teagi, kummal meist rohkem kahju on - kas temal seepärast, et mingid tüübid talle tuleval aastal samal ajal aknast aeda vaatavad ja tal oma koduaias enam kunagi mingisugust privaatsust ei saa olema või minul sellepärast, et meil notsuga pole siis enam eriti kusagil jalutamas käia. Umbes saja meetri kaugusel asub küll üks pisike puudesalu, aga seal pole loomaga eriti vahva ega turvaline käia, kuna lisaks igasugustele joodikutele-narkomaanidele leidub seal alati maas ka klaasikilde ja sedasama, mida ka meie praeguse jalutusplatsi äärest põõsaste tagant leida võib - palju igasugust prahti. Kõik muud rohelised rohkem või vähem eraomanikuta platsid, kus näiteks meie maja koeraomanikud oma loomadega jalutamas käivad, asuvad majast liiga kaugel, et sinna seaga minna. Siga nimelt kõnnib aeglaselt. Enne eriti edasi ei liigu, kui kogu jupp maad tema ümbrusest on läbi uuritud. Juba minek üksi võtaks ligi tund aega aega, teist samapalju tagasitulekuks... mõttetu ja vaevarikas. Lisaks kulgeb tee kõige lähedamalasuva puhta jalutusplatsini mööda autoteed (teepeenar, nohh) ning kuigi see asub eramajade vahel, pole seal näiteks talvel libeda ja möödasõitvate autodega kõige turvalisem. Isegi, kui häda sunnil kuidagi hambad ristis saaks hakkama, siis mis mõnu minul sest nürist notsu edasi-tagasi transportimisest (loe: sikutamisest) on? Loomaga koos aja veetmine peab ikka lõbus olema, mitte pidev närvide mäng, et äkki nüüd mõni tähelepanematu autojuht sõidab mu põrsikule otsa või et kas me ikka jõuame enam-vähem normaalseks ajaks tagasi koju. Lisaks sellele ei tahagi minisead talviti pikalt õues olla. Suurte miinuskraadidega vaid nii keskeltläbi 5 minutit, et saaks häda ära teha. Sipsti õue-sipsti tuppa. Mingisugusest sipstist ei ole loomulikult enam juttugi, kui meil maja ees seda mõnusat võpsikut pole.

Kõik märgid näitavad, et meil Rafiga tuleb varsti ikkagi üks uus kolimine ette võtta. Mitte et mul oleks absoluutselt mingisugustki soovi kuhugi mujale kolida. Siin, kus me elame, on kõige parem ever!!! Mitte kunagi mitte kusagil pole nii ilus ja tore ja hea olnud. Esiteks on Kristiine linnajagu mõnusalt roheline (ma ei väsi seda kordamast, aga see on nii ja see on täiega kaif!), praegugi, kui aknast välja vaatan, on kõik üleni roheline, vaid kaugelt paistavad kaks Marja piirkonna paneelmajade nurka ja veidi lähemal kaks laternaposti.
Teiseks on siin hästi kodune. Koduse tunde loovad muidugi eelkõige arvukad eramajad, kuid näiteks ka sellel kortermajade pundil, kus ma ise elan, pole viga. Kena ja rõõmus näeb välja, pealegi on need hästi inimesesõbralikult paigutatud. Väga zen, nohh =)
Kolmandaks asub see lähedal nii minu töökohale kui ka kõikidele minu viiele lähisugulaste pundile (igaühe juurde poolteist kuni kolm trollipeatust). Kesklinna saamine võtab autoga aega vaid mõned minutid, trolliga keskeltläbi veerand tundi. Suur toidupood on kohe nurga taga. Võpsiku taga, õigemini. Mingit linnakära ega saasta siin pole, samas on linn kohe käe-jala juures, kui peaks tahtmine tulema. Mugav. Ja ilus ka. Kuigi varsti mitte enam notsu ja minu jaoks, sest mõne aja pärast on nende platsi peal olevate raudvaiade asemel mingi maja vundament...

Okei, me võime ju omale hea õnne korral samaväärse elupaiga leida, aga kõige rohkem hakkan ma tõenäoliselt puudust tundma ikka just sestsamast rohtukasvanud endisest aiamaast. Lisaks tavapärastele võililledele kasvavad meil siin ka hüatsindid, sinililled ja tulikad. Isegi tulpi olen kohanud! Kirsipuud, tikri- aroonia- ja vaarikapõõsad. Maasikapuhmad, mida nots erilise innuga revideerimas käib. Piparmünt ja meliss. Pole siis ime, et ma nende nelja suvega seda maalapikest natuke nagu meie omaks olen pidama hakanud. Muidugi, asja mõistusega võttes saan ma aru, et see on Merko maa, mitte minu ja põrsiku oma. Aga vaevalt, et keegi selle firma töötajatest teab, et selle platsi peal elavad kuldnokad, musträstad, ööbikud ja kelmikad varesed. Lisaks muudele lindudele. Kui ma mõnikord Rafiga öösiti või õhtul hilja õues käin, kostub siin erinevate lindude laulu. Päeval nad miskipärast niimoodi ei vidista ega laksuta, aga öösel on mõnikord tunne, nagu viibiks keset džhunglifilmi =) Eelmisel suvel isegi lindistasin üht laulukoori, see on mul telefoni sees veel olemas. Kui juhtme leian, riputan siiagi üles.

Ma ei hakka halama teemal "kuhu küll kõik need vaesed linnud lähevad, kui nende pesapuud maha raiutakse". Teiste puude otsa lähevad lihtsalt, nohh. Ma halan pigem ikka sel teemal, et kuhu meie põssakaga läheme, kui see plats siin täis ehitatakse ja et on nukker, et aina rohkem rohelust linnast kaob ja silmale vaatamiseks jääb päev-päevalt vähem.

I can build you a bigger closet. Welcome home, baby!

Hetkeks ma juba mõtlesin, et Mr. Big on ideaalne mees, aga siis keeras kõik järsku viltu ja ees ootas üle kahe tunni ootamatuid käänakuid ja pöördeid nagu kõige vahvamatel ameerika mägedel.

Ehk siis käisime kamba tüdrukutega Seksi ja linna filmi vaatamas. Mulle täitsa meeldis, kuigi täispikk linateos oli oma tonaalsuselt mõnevõrra erinev teleseriaali osadest. Need pooletunnised sutsakad olid alati kuidagi poolnaljaga, suurem osa situatsioonidest olid kujutatud läbi huumoriprisma. Film seevastu võttis kõike väga tõsiselt, nohh, välja arvatud muidugi need kohad, mis olid "midagi nii naljakat, et peab naerma". Filmi sisu üle pikemalt ei arutle, sest kui ma õigesti mäletan, on põhiseaduse kohaselt igaühel õigus Seksi ja linna filmi ise vaadata, mitte kellegi blogist sisuanalüüsi lugeda ja sel kombel omaenda üllatust rikkuda =)

Vahetult enne kinnominekut rääkis üks tuttav noormees mulle, et internetikeskkonnas pidavat paljud mehed seda uut filmi koledal kombel siunama. Mitte et nad seda näinud oleksid, aga vist olevat mõnedele valupunktiks seriaalis ja filmis nende arvates vohav kergemeelsus. Saalis oli küll hämar, kui me sinna jõudsime ja tuled pandi vahetult pärast seda kustu, kui me oma kohad olime üles leidnud, seega polnud meil erilist šanssi ringi vahtimiseks ja publiku uudistamiseks, kuid seansi ajal kuulsin koos teistega ka meeshääli naermas. Järelikult ikka pole nii hirmus see asi, mis? =)

Ja seda ka veel, et polnud need sviidi haibitud istmed nii mugavad midagi. Sesmõtset mugavad muidugi olid, aga ma ei ütleks, et mugavamad kui tavalises saalis. Ehk lasub põhjus minu eilsest trennist üleni tuikavas ja valutavas keres, millele vist ükski tool ega diivan hetkel liiga mugavana ei tundu. Ma arvan, et kõige parem mõte on lihtsalt homme jälle kinno minna, aga siis juba tavalisse saali ja lihtsa inimkatsetuse meetodi abil välja selgitada, kas mul oli õigus, sest vaevalt, et kogu see piimhape homseks jõuab haihtuda...

Aatomik

Võite mind nüüd sportlike inimeste hulka arvata, sest ma tegin just kogu oma suvise trenni ette ära. Või siis talvise tagantjärele. Käisin nimelt ühes spordiklubis bodypumpi proovimas. Nohh, nii sügisele mõeldes, et kui need rattaga sõitmise ilmad läbi peaksid saama (mitte et ma oma ratta panipaigast välja oleksin suutnud ajada juba, eksole). Kiidusõnu olin sellele trenniliigile kuulnud mitmelt poolt ja hommikuse aja ei valinud ma mitte seetõttu, et oleksin kartnud mõne trennipeibe käest lõuksi saada, aga lihtsalt, et oleks vähem rahvast ja lahedam olla. Õigesti tegin ka. Meid oli saalis kokku 6 ja ega mina küll hästi ette ei kujuta, kuidas end seal vabalt liigutada, kui üle nelja inimese juurde tuleks.

Treeneritädi oli hästi vahva ja sõbralik. Ma igaks juhuks kohe alguses kuulutasin, et ma olen esimest korda. Tädi ütles, et pole midagi, võtab siis mõne harjutuse juures kergemad raskused. Küsis veel, et kas ma muidu trenni teen, ma vastasin ausalt, et ei tee. Aga kuna ta oli nii armsa olekuga ja tõenäoliselt suur treeningufanatt, siis ma ei julgenud teda kurvastada ja lisada, et tegelikult pole ma viimased 8 aastat suurt midagi peale teleka ees koogisöömise teinud. Kaks korda suve jooksul rattaga sõitmist nagu ei lähe vist väga arvesse... Ülikooli ajal sai trummipassi pidudel käidud ja hiljem niisama klubides varvast keerutatud, aga viimase kolmveerandi aasta jooksul pole sedagi teinud. Seega tädi treeneritädi teadis, et ma trenni ei tee, aga seda, kui suure mastaabiga trennipõlgur ma siiani olen olnud, mitte.

Pärast seda, kui ma olin oma proovitrenni treeningukaaslastele natuke nalja teinud sellega, et ei teadnud, kuidas pingil jalad alt ära käivad, pandi Power Hit Radio lood peale ja peale see "tee-nii-palju-kui-jaksad" hakkaski. Selle, kuidas kangil raskusi vahetada, jagasin õnneks ruttu lahti, nii et liiga äpu ma nüüd ka polnud. Üks asi häiris küll natuke, nimelt see, et muusika mängis nii valjult, et treener pidi sest üle karjuma ja minul läksid ikka pooled sõnad esimese korraga kõrvust mööda. No nagu oleks esimest korda autoroolis, nohh, hästi palju asju on vaja korraga silmas pidada ja tähele panna. Et küünarnukid ei liiguks kehast ettepoole, et varbad oleksid koguaeg põlvedest kummalgi pool (vat seda enam ei mäleta, kummal pool nad pidid olema), et käsi jääks kehaga täisnurga alla, jne, jne.
Tädil oli muidugi hea strateegia: keset trenni hirmutas ta mu täitsa ära, öeldes "sa ei tea, mis sind ees ootab", mille peale mina mõtlesin, et no tore-tore, kas pakin kohe oma pingid ja kangid uuesti uuesti ja astun kodu poole?
Tegelikult midagi hullu ei juhtunud, välja arvatud see, et ma neljateistkümnenda kätekõverduse ajal tundsin vastupandamatut soovi end ninali vastu matti lasta ja sinna jäädagi. Aga ära tegin. Silmanurgast nägin, et mõni vana olija pool aega üldse viilis. Istusid ja passisid niisama seal mati peal kätekõverduste ajal. Maitea. Tahtejõu puudumine ehk? Või olid neil kõhud liiga täis...

Omast arust olin ma muidugi rämedalt tubli, tädi treeneritädi kommenteeris ka lõpus, et nohh, ei kukkunudki kokku. Tegelikult ma raudselt hoidsin oma tagumikku pool aega vales asendis ja põlvedest ja varvastest me üldse ei räägigi, aga no kangi tõstsin taevani ja sellele ei saa keegi vastu vaielda =)
Olen ise väike, kuid mu jõud on suur =)
Kangesti tahaks mõni päev uuesti minna, aga ei, suvi on välispordi aeg! (Höö-höö, küsige nädala pärast uuesti, kusmaal ma oma ratta hooldusega olen...)

Meenutusi Roomast

Rooma-reisist on juba poolteist nädalat möödas, aga mina pole ikka veel leidnud sellist ajahetke, et rahulikult arvuti taha istuda, süveneda ja heietused kirja panna. Iseenesest pole selles midagi halba, sest vahepeal on igasugu toredaid üritusi ja niisama mõnusat olemist olnud.

Tööjuures panime putka kaheks kuuks kinni, et õpilastele ja endile ajude tuulutamiseks aega anda (vihje-vihje, mind võib nüüd soojade ilmadega randa ja mitte-niiväga-soojadega kohvikusse kutsuda ;) ). See on muidugi koolitusasutuses töötamise suur eelis, et suurem osa suvest saab olla ainult iseenda käsutuses. Poolaasta lõpupidu toimus ühe õpetajanna aias uues grillimajas (või nohh, õigemini selle ümber) ja oli hästi vahva, eriti kuna meie kollektiivi oli vahepeal lisandunud ka värsket verd ehk üks tubli ja töökas noor neiu ning üks galantne meesterahvas, kellega mul on sama perekonnanimi, kuigi ma arvan, et me vist ei ole siiski sugulased. Naljakas sellegipoolest. Mitte et mu nimi nüüd niiväga haruldane oleks, aga ma pole varem kohanud ühtegi Randa, kes ei oleks minu sugulane...

Laupäeval käisime sellega, kes enda nimetähe asemel mingit muud tähte kasutada palus (oli vist P), Väravatornis Hortus Musicuse kontserdil. P oli omale nätsu suhu unustanud ja minu korduva küünarnukiga-ribidesse tehnika peale jättis ta küll kuulekalt mälumise, aga arvestades seda, kuidas mõned inimesed publiku hulgast ennastunustavalt pea, käte ja/või jalgadega takti lõid, ei saa talle ka pahaks panna, et ta kohati vahelduva eduga nätsu näris. Mullide puhumisega ta igatahes ei tegelenud, nii et kõik oli bueno. Ja talle vist täitsa meeldis see kontsert, nii et mu valik oli õnnestunud. Mulle endale meeldis ka, suisa väga. Kuigi kontsert on selle ürituse kohta kuidagi karm öelda, sest see leidis aset väikeses ruumis, mis polnud kindlasti suurem kui minu armas pisike korter ning publikut võis olla nii viiekümne inimese ringis. Onud ansamblis musitseerisid ennastunustavalt ja efekt oli raudselt parem kui Berliini filharmoonikuid või Scootrit või Lenny Kravitzit laivis kuulates. Või oli lihtsalt minu meeleolu selline, mine võta kinni...

Omaette elamus oli muidugi ka Väravatorni leidmine. Mina oma väikese armsa karupeakesega järeldasin reklaamfotolt, et üritus leiab aset Kiek in de Kök-i ruumides, sest seal olin ma varem analoogsel kontserdil käinud ja fotolt paistsid justkui needsamad seinad. Kuna Kiek in de Kök on ka ju iseenesest torn, siis ma eriti ei kahelnud selles, kuhu suunduma peab. Kohale jõudes selgus, et uups, pole seal mingit kontserti, on ainult muuseum ja seegi juba tund aega kinni. Naljakas on see, et kui ma eelmisel päeval Eesti Kontserdi kassas piletimüüjalt küsisin, et kas Väravatorn on sama mis Kiek in de Kök, siis ta ütles, et jah ja lisas, et aadress on pileti peal kirjas. Koju jõudes ma seda aadressi piletite pealt muidugi ei leidnud. Valevorst selline!

Õite lõbusaks läks aga asi siis, kui Eesti Kontserdi kassadesse ja Piletimaailma müügipunktidesse helistamisest samuti mingisugust kasu polnud, sest ühest kohast ei vastatud kõnele ning teisest ei osatud meid aadressi osas aidata. Kuidas tohib müüa pileteid, kui ei teata isegi ürituse toimumise asukohta, aru ma ei saa... Okei, mina olen elupõline tallinlane ja kunagi isegi country study kursuse läbi teinud (giidiõpe nohh, terve vanalinn peab peas olema), nii et ise olen loll, kui ei mäleta, et Väravatorn asub Lühikese jala nimelisel tänaval. Aga mida peab tegema näiteks mõni mujalt linnast saabunu, kes ei peagi meie linna tänavaid ja torne tundma?

Isegi ükski infoliin ei teadnud, kus asub Väravatorn. Klõbistasid mis nad klõbistasid, aga vastust ei tulnud.

Poolõe isa õnneks on meil tark mees ja teab selliseid asju. Temalt ma õige infi lõpuks kätte saingi. Sellega seoses üks naljakas mõte, mis mul miljonimängu vaadates alati peast läbi käib: kui ma pääseksin sinna saatesse ning võiksin õlekõrtena üles reastada kõikide oma mingil alal tublide ja teadjate tuttavate telefoninumbrid, siis oleks miljon minu.

Nüüd aga siis veidi ka lubatud Rooma-reisi muljetest. Ilmselgelt seoses ühe teise lennufirma turule tulekuga oli Estonian Airi pardal tunda muutuste tuuli. Enam ei pakutud vanaks jäänud, kuivanud nässakat ja vaimuvaest võileiba, vaid maitsvaid mozzarella-pesto-salati kukleid ja makra-suitsulõhe-toorjuustu wrappe. Need viimased meenutasid küll veidi KLM-is tüütuseni sisse söödetud oranzhikaspunasest jahust tehtud saiu, millel peal lihtsalt toorjuust, aga kuna wrappide vahele oli ka ühte koma teist pistetud, ei lasknud ma end sellest häirida. Natu kallis oli ühe võileiva kohta, aga nohh, arusaadav ju ka. Sundolukorras näljased inimesed ikkagi. Ei saa vingus nägu pähe teha ja öelda, et "ma lähen ostan oma lõuna hoopis teisest lennukist".
Meid teenindanud stjuuard oli ekstra kena ja viisakas (mitte et sjuuardessid abivalmis ja armsakesed poleks olnud), suisa nii kena ja viisakas, et kui ma orkutis committed poleks, oleks teda heameelega lähemalt piinanud. Nohh, palunud hambaorki vms  =P

Rongijaamast hotelli jalutamisega polnud ka mingeid probleeme, kuna Rooma kaarte oli mul pärast teist reisi kogunenud juba ligi 10 erinevat. Nii et kui kellelgi vaja läheb, siis feel free to ask.
Hotell oli muidu pisike ja armas, aga padjad olid kõvad ja hommikusöök liiga magus. Kuigi me valisime kallima hotelli just sellepärast, et ei peaks vaid saiakestest toituma, oli leti peal umbes 15 erinevat sorti saiakest ja 3 küpsist, juustu ja sinki seevastu vaid ühte sorti ning munagi vaid ühte moodi keedetud. Sellele lisaks veel 7 sorti moosi ja 4 sorti kakaokreemi versus 4 sorti jogurtit (ja ei, ma ei liialda numbritega). Õnneks pakuti neil seal ka müslit ja piima ja kompotipuuvilju, nii et kokkuvõttes oli täitsa oktitoki.

Minu mangasoeng tekitas muidugi olukorra, kus lähedalasuvas (igal hommikul samas) lauas einestanud jaapanlane või korealane (hiinlane raudselt ei olnud, ma oleks muidu "Free Tibet!" kraaksatanud) istus ja passis omal viisakal moel. Ma siis tegin selle peale viisakalt nägu, et ei märkagi, kuidas ta mind viisakalt passib.

Hotelli ees toimus õhtuti paras bazaar, õnneks sugugi mitte pealetükkiv, nii et pääsesin ilma võlts-luiivitoonita.

Vist olen liiga palju reisinud või muidu küüniliseks muutunud, aga enam ei viitsi kõikide turistidele suunatud naljade peale naerda ega isegi mitte reageerida. Näiteks kui esimesel hommikul oma madala veresuhkru tasemega alumisele korrusele taarusin ja receptioni-onudelt küsisin, et "which way?" ja onud selle peale omast arust nalja tegid, öeldes, et "you are late, you sleep too much, breakfast is finished", siis ma ütlesin lihtsalt et "ahahh" ja kõndisin tuima näoga sinnapoole, kust söögiriistade klõbinat kostus. Pole väga jaksu ja tahtmist jageleda nendega. Kui ma küsin konkreetse küsimuse, siis ma ootan konkreetset vastust. Don´t mess with the hungry girl!

Selles mõttes olen samuti tavamõistes ilmselt küllaltki imelik, et tuntud purskkaevude ja skulptuuride vahtimine on lõplikult kopa ette visanud. Mitte et ma ei võiks seda teha, kui just peab, aga ma vaataksin hoopis parema meelega midagi muud. Mulle tundub millegipärast, et kõik need Trevi purskkaevud ja Eiffeli tornid ja Giza püramiidid oleksid nagu miljonite ja miljonite juhmakate turistide poolt äraväkatud vaatamisväärsused. Mida aasta edasi, seda vähem need mulle pakuvad. Ma tahaksin näha midagi sellist, mida Lonely Planetis, Michelin Green Guide-ides ja muudes kõik-on-ette-taha-ära-tehtud turistijuhistes ei leidu. Muidugi on Trevi purskkaev ilus, otse loomulikult on vaated Eiffeli tornist hämmastavad ja Giza püramiidide suurus jahmatav, aga seda kõike on telekast ning ajalehtedest-ajakirjadestki nii palju nähtud, et enam juurde ei mahu. Viibisin Kairos kunagi mitu päeva jutti ja mõne aja möödudes veelgi, kuid õnneks viisid mu tuttavad mind hoopis muud sorti paikadesse. Eks ma olen tõenäoliselt kunagi tulevikus sunnitud ka püramiidide juures ära käima, aga vaevalt kaaluvad need üles muljeid kohalikust kõrtsust, sõbrunemisest kõhutantsijaga, kontvõõrana külastatud ehtsast Egiptuse pulmapeost või sellisest vaateplatvormist, mida ükski vaateplatvormide-pervert uneski näha ei oskaks =)

Siinkohal meenub taas meie paari aasta tagune "teereis" mööda Itaalia rannikualasid ja ma ei väsi kordamast, et see on siiani minu kõige ideaalilähedasem reis. Isegi siis, kui me mõnel õhtul ligi tund aega ööbimispaika või mõnel päeval lõunatamiskohta olime otsinud ning tundus, et seekord vist ei leiagi midagi, üllatasid tee ja saatus meid millegagi. Rääkimata sellest, et ka otsimisprotsess iseenesest oli väga lõbus. Ehh jahh...

Igatahes niisamuti nagu sellel Itaalia-reisil, meeldis mulle ka seekord lihtsalt maju, loomi ja loodust vaadata, inimesi ja situatsioone jälgida. Ja neid ise tekitada otse loomulikult. Aga üle kõige ikkagi puud ja põõsad (tsiteerides iseennast Itaalia-tripi koduvideolt, kohast, kus me möödume ananassi meenutavast palmist: "palmikeeee-eeeee-eee!" ja siis veelkord veelgi tobedama häälega: "pal-mi-keeeeeeee!" =D ) ja kohalikud koerad-kassid, hobused jms. Inglismaalt on mul terve patakas fotosid majadest, mida ei söanda kuidagi fotoalbumisse panna - kes neid peale minu veel viitsiks vaadata...? Viinis tehtutest olid pooled pildid koertest. Ühe suure lossikompleksi eest avastasin hiiglasliku koertega jalutamise pargi, mis pani rõõmust huilgama. Viini linnaelanike õnneks neil seal sigadega jalutamise parki ei leidunud...

Roomaski pildistasin vabatahtlikult vaid kõrgeid mände, palme ja muid ilusaid tumerohelisi kogumikke. Bussiaknast sain peaaegu apelsinipuu fotole. Via Cavouri ühe jupi ääres on nimelt apelsinipuud. Kipakad, sest palju see vaene puu seal tolmu sees ikka kasvada jaksab, aga sellegipoolest apelsinipuud! Ühe kuulsa platsi keskel toretseva purskkaevu otsast avastasin kajaka, kes kõrgil ilmel sealt ülalt platsil ringi sagivaid inimesi uudistas justkui oma valdusi üle vaadates. Purskkaevu jalamil tatsas ringi üksik tuvi, kes polnud absoluutselt huvitatud sellest, et keegi teda toidab, vaid ajas omi asju. Kõikide sealveedetud päevade parimaks vaateks olid aga lambad ühe elurajooni autoteede vahelisel rohelisel alal. Samuti jäid meelde siin-seal silmapaistvad moonipuhmad, kuigi nende paljusus tekitas küsimuse, kuidas neil seal niimoodi kasvada lubatakse... et kas Roomas siis polegi süstivaid narkomaane...

Kokkuvõttes oli tüütu (kui mitu korda need teed võivad Rooma viia?), kuid tänu 31 soojakraadile, vahvatele üksikutele ohoo-efektidele ja enda meelega ära eksitamise hetkedele täitsa söödav reis.