Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda - 946 kanalit!!!!! Milleks? Ja igas toas telekas (kaasa arvatud köögis). Inimesele, kes vaatab telekat maksimum 1h päevas ja veedab arvestatava osa oma ajast üldse välismaal... Mul võttis 3,5 tundi aega, et kõik need kanalid läbi klõpsutada. Iga kord, kui järgmised 100 täis said, ohkasin ja lasin samas tempos edasi. Ei, kõik need kanalid pole meie mõistes normaalsed. Mainides vaid mõningaid, mis mul muige näole tõid: Pub Channel, Audi Channel, Playboy Trade Channel (mis tähendab seda, et jänkukesed müüvad otse-eetris printereid ja muud pahna).

Nuvott. Ja kui telekanalid otsa lõppevad, võib telkust raadiot kuulata. Oh seda rõõmu.

Oijjahh, oijjahhh. Tegelikult peaksin ma hoopis kirjutama, kui võrratult äge on olla Wolverhamptonis ja Birminghamis. Davai siis. Minu eilse päeva kümnepunktine avastus - ASDA kauplustekett müüb omanimelisi tooteid. Tähendab, et muu tavapärase kauba kõrval on neil nii omanimelised küpsised, aknapuhastusvedelik kui ka vetsupaber. Kõik nende endi logo kandvad tooted maksavad teistest analoogsetest toodetest märksa vähem. Ja vastupidiselt tavalisele practice'ile, et kõik asjad maksavad mitu korda rohkem kui Eestis, on kauplusteketi sümboolikat kandvad produktid naeruväärselt odavad. Minul näiteks on nüüd ASDA higipulk, mis eesti rahasse ümberarvestatuna maksab alla kümne krooni ja ASDA puhastuspiim, mille ostmine samuti hingepiinades karjuma ei pannud. Kõik muu on siin rämedalt kallis (ma tõesti ei kujuta ette, kui kallis see elukene siis veel Londonis olla võib...). Käisime eile Birminghami kesklinnas mulle aastavahetuseks toppi otsimas. Jõuludele järgnevad kaks nädalat on vähemalt Inglismaa selles osas igasuguste suurte allahindluste aeg. Sellepärast läksimegi. Selgus aga, et minusuguse vaese ida-Euroopa turisti jaoks on isegi allahindluste kaup liiga kallis. Kui mingi armetu kampsun maksab allahindlusel seitse sotti, siis minu arust ei ole tegemist allahindlusega. Ja need allahindlused iseenesest - oi iisas! Kauplused meenutasid pigem Kadaka turgu. Selle väikese vahega, et Kadaka turul ei kisu inimesed hoolimatult rõivaid puude pealt maha ja pärast seda ei trambi sada matsi neist riietest üle.
Samas peab ära mainima, et juhul, kui raha peaks hunnikutes olema, leiab omale nendest poodidest ka alede ajal väga poshid riided.

Minu tänase päeva avastus on aga brownies. Seksist ja linnast nähtud küpsetised jäid mind kui andunud piruka-, koogi- ja keeksifänni peris kõvasti kummitama. Ühest Wolverhamptoni kauplusest siis lõpuks leidsin oma kauaigatsetud brownies'id. Põhimõtteliselt on tegemist shokolaadikoogiga, millel võivad sees olla shokolaaditükid. Välimuselt paistab nagu kuivanud käkk, mis maitseb liiga vängelt, aga tegelikkus on hullutavalt maitsev!!! Toon ühe karbitäie Eestisse kaasa ka ja siis - kes ees, see mees...

Ärge kunagi jätke inimest, keda armastate inimese pärast, kellesse olete armunud. Ränk viga!

Üle-eelmisse teemasse läheb väga hästi sisse see, mida just Pjervõi Baltiiski pealt kuulsin. "Ütle mulle, mille üle sa naerad ja ma ütlen sulle, kes sa oled," lausus saatejuht. Palju etem võrdlusmoment minu arust, kui sõprade või söögi abil inimesi lahterdades.

Minu lähivälismaa ei ole Soome ega Läti. Minu lähivälismaa on teise inimese süda.

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et olen oma maniküürikarbiga nagu veike imemees. Täna näiteks parandasin tööjuures oma "tööriistakomplektiga" printerit. Jõulude eel pole ühelgi töömehel aega ühe printeri pärast kohale ronida. Aga printida oli vaja. Nii ma siis nokitsesingi oma beibevarustusega mõned minutid ja hops! olemas =D
Tolle maniküürikarbi varustusega on tõsisemaidki töid tehtud. Kunagi, kui arstidel minu jaoks aega polnud, võttis ema mul selle abil pärast oppi niite välja; aastake tagasi aga opereerisin oma sea seljas olevat haava. Siit moraal: igas kodus peab leiduma üks korralik maniküürikomplekt!

Hei hoo!

Tjahh, sarkasm ruulib. Kuidas ma saan öelda lahti nii suurest osast endast nagu seda on huumorimeel? Sarkasm on ebaviisakas huumori liik, ütleb mu teinepool. Well, sel juhul olen mina üks eriti ebaviisakas inimene. Minu arust ei ole midagi halba juhtunud, kui naljad ei solva kedagi ega tee kellelegi haiget. Aga tema arvates on nii nagu tema arvates on ja tema oma arvamust ei muuda. Kuidas olla koos inimesega, kellel on totaalselt erinev huumorimeel?
Tegelikult meie polegi kõige hullem case. Ma tean ühte paari, kus naisterahvas harrastab musta huumorit, aga meesterahval puudub üleüldse huumorisoon kui selline. Ehk siis tegemist on inimesega, kes ei oska ise nalja teha ning kui teised seda teevad, siis arvab, et taheti teda solvata ning kukub tujutsema. Nii et ma olen veel suht hea diili otsa sattunud =)

=D

Ma lihtsalt ei saa seda lausejuppi siia lisamata jätta. Alljärgnev pole minu vaimusünnitis vaid tsiteering ühest välismaisest ajakirjast, ent vastab siiski 100% tõele ja on samas ka naljakas. Niisiis...

"20 years ago you could not go down on your woman and she`d still be smiling and wash your socks but today the situation has changed".

=D

Tähendab. Ma annan endale aru, et loomaomanikud sageli pingutavad oma loomade ülistamisega üle ja omistavad neile üleloomulikke võimeid jms, aga päriselt kaa - mu siga puhastab iga päev iseseisvalt ja omaalgatuslikult oma hambaid!!! Olen selles nüüd, pärast nädalapikkust vaagimist, lõplikult veendunud. Nots saab kaks korda päevas süüa ja mõlemal korral pärast oma kausi läikima lakkumist siirdub ta elutoa vaiba juurde ja hakkab vaibanarmaid hammastega kakkuma. Täpsemalt öeldes - tõmbab narmastega läbi oma hambavahede. Ise liputab seejuures rahulolevalt saba. Esimesel nädalal, kui ta sellega pihta hakkas, arvasin ma, et ta lihtsalt mürgeldab. Nagu loomapojad ikka, nohh. Pikemal jälgimisel tekkis selline pisike kahtlus, et... No ja eile ma ronisin keset Meeleheitel koduperenaisi diivani pealt alla põrandale neljakäpakile ja panin pea vasta maad, et aru saada, mis nende narmastega siis ikkagi on. No ja ON! Siga kasutab minu vaibanarmaid hambaniidina!!!!

Seda ta siis vaataski nii üksisilmi iga kord, kui mina õhtuti vannitoas hambaniidiga lõbutsesin...

Jumal, kas sa surid ära või? Miks sa ei mürista, kui näed?

Küüsi hakkas pisike Carry lakkima 14-aastaselt. Esimene küünelakk oli rohelist värvi. Järgmine oli kollane. Oleks kumbki neist olnud punane, roosa, pärlmuttervalge vms. värvi, oleks vast veel lootust olnud "normaalseks" kasvada.
Ma leian, et need värvid illustreerivad ilmekalt seda, mida ma arvan ühiskonna kirjutamata reeglitest.

Tõepoolest, milleks jageleda selle lapsesaamisega, kui palju õilsam/mõttekam/arukam on hoopis lapsendada mõni vaene õnnetuke ja päästa seeläbi kasvõi üks mikromiljoniline osakene maailmast. Kuulsin ükspäev telekast, et iga päev sureb maailmas (enamalt jaolt siis Aafrika mandril, eksole) 60 000 last nälga või haigustesse. 60 000. Ma ei oska selle arvuga midagi ette võtta, see ei mahu mulle pähe. Isegi kahju ei saa hakata, sest see number 60 000, mis näiteks midagi muud tähistades (raha, kontserdi külastajate arv vms.) võiks olla suhteliselt väike arv, on surevaid lapsi kokku lugedes liiga mõistetamatu. 60 000. See pole lihtsalt kuuskümmend tuhat. See on üks laps, teine laps, kolmas laps, järgmine laps, kümme last, kakskümmend juba. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii IGA PÄEV! Jeesus issand, KES neid sünnitab? Ja millist valu ja vaeva peab mõni naine kannatama selleks, et tema sünnitatust saaks üsna pea üks igapäevasest kuuekümnest tuhandest.
Tõesti, ma ei näe mingit põhjust, miks ka mina peaksin selle valu ja vaeva ja kannatused läbi tegema selleks, et kedagi armastada, kellestki hoolida. Ja et siis see keegi meid vastu armastaks ja meist hooliks ja meie eest hoolitseks, kui me vanadeks ja väetiteks jääme (sest seda valdav enamus meist ju lapsesaamise plaane tehes just loodabki, kas pole?).
Paljud teist vastavad nüüd, et aga see poleks siiski sinu OMA laps, see pole sinu ihust sündinud, see pole sinu oma liha ja veri. Njahh. Veresidemetega on nii nagu nendega on. Minu jaoks ei loe need midagi. On tore ja vahva, kui sul on olemas terve kari sugulasi, ent nad peavad minu austuse ja lojaalsuse ka millegagi ära teenima. Niisama "vanaema" või "onu" staatuse pärast ei hakka ma kunagi kedagi armastama. Veresidemed loevad küll, aga need ei pea olema inimeste vahel, kes on ka tegelikult veresuguluses. Vahetevahel on vesi paksem kui veri. Minul viimasel ajal üsna tihti. Ja selle kõige tõttu ma arvangi, et minu laps ei pea tingimata olema minu enda kerest välja pressitu. Temast saab ju MINU laps niikuinii.
Ning vastuseks õelatele kiibitsejatele - venitusarmid, lotendav kõht, väljaveninud tissid ja valusad mälestused mitme(kümne)st tunnist kannatamisest ja emakaru moodi röökimisest pole tõesti see, mis paneks mind kedagi armastama või kalliks pidama. Võibolla, kui teie kallid "oma liha & veri" lapsed teile ühel päeval näkku sülitavad hoolimata sellest, et te arvasite, et nad teile teie valu ja kannatuste tõttu surmani tänulikud peaksid olema, mõistate, et hoopis TEIE väärtushinnangud olid paigast ära, mitte minu omad.

Kahjuks on meesterahvastel lapsendamisega mingi thing. Nemad ei taha sellise asja üle eriti isegi arutada mitte, justnagu kardaksid, et kui liiga palju rääkida, siis ühel päeval avastavadki hoomikul tööle minnes ukse tagant pisikese roosa korvi saadetisega Nigeeriast, kus sees ports banaane, kiri ja üks laps. Et "päkapikud akna taga kuulsid, et sa nagu pole väga selle idee vastu ja otsustasid sulle ühe muul mandril üleliigseks osutunud lapse saata". Ei saada vist päris hästi aru, et "eikellegi laps" pole lihtsalt mingi muu mehe laps. Mõnel mehel teatavasti on probleem teiste meeste laste kasvatamisega. Geenid ja värk, nohh (mõni õnneks on oma "geenipagasist" üle, respect). Ühel ilusal hetkel võiks siiski mõista, et pisike kräsupea ja punnkõhuga terve oma varasema elu bambusekoort närima pidanud Aafrika laps pole päris seesama, mis sinu naisterahva eelmise mehe tippsaavutus.

Üleüldse on kohati isegi suht tülgastav see, kuidas inimesed on võimalised kõike ja kõiki paaniliselt kartma. Mõni kardab neegreid, mõni kardab lõbustusparkide atraktsioone, mõni kardab seda, et raha ühel hetkel otsa saab (või siis et mingiks kindlaks kuupäevaks/kellaajaks pole seda veel piisavalt teenitud), mõni kardab abstraktseid asju nagu vastutus, armastus või haigetsaamine, mõni kardab midaiganes. Oleks Hitler juutide ja nõrgukeste asemel hoopis argpükse hävitanud miljonite kaupa, oleks ehk praegu Euroopa mandril väheke kergem elada.
Ja ei, ma ei karda teid, kes te nüüd mulle sellise jutu eest kahe silma vahele imaginaarse kirve tahate lennutada. Ma ei kardaks teid ka siis mitte, kui meie vahel poleks kahte arvutit ja ilmatuma pikka rodu juhtmeid ja ühendusi.
Shoot!

Mul oleks üks küsimus. Et millal ma ükskord oma lubadusest "MITTE sedasama viga enam teha" ka kinni hakkan pidama? Mitmendast ämbrist välja astudes hakkab inimene mõtlema, et "oot-oot, selles panges ma olen juba kord viibinud"?

Ja siis veel see ka, et oi kuidas ma ei salli läbi ja lõhki materialiseerunud inimesi. Pakkige endid kokku ja saatke otsepostitusega Angoolasse. Seal on teiesuguseid vaja, siin on teid juba liiga palju!

# Tänud Tiinale, kes minu ümberjutustuse põhjal suutis defineerida mu probleemi olemuse =D

Kulla (noor)mehed! Tahaks teile siinkohal meelde tuletada, et teie oma tüdruksõbrad/naised pole tõesti need, kelle pealt koonerdada või kokku hoida. Ärge olge kitsid! Üks-kaks lilleõit ei muuda kedagi oluliselt vaesemaks, küll aga paneb teie naisterahva silmakesed särama. Ja kingitused ei pea ka alati teab-mis kallid olema. Ikka see, et meeles peetakse on kõikse tähtsam. Ikka see, et meeles peetakse. Uskuge mind - te saate oma lilleräbalate eest palju rohkem tänu tagasi, kui need rahas väärt oleksid.
Muidugi on olemas ka sootuks teist karva naisi. Selliseid, kes nõuavad teemantitega keed ja selle saades kohe lähimasse juveeliärisse tõttavad kingi väärtust välju uurima. No aga selliseid naisi te ju ei tahagi, nii et jätke maha ja pole probleemi :)

Internet on üks äge koht. Ühest teatud noortekommuunist leian oma hüljatud klassiõe, kes on end sõbraks pookinud ühele minu eks-meestest =) Tunnevad nad üksteist? Kindlasti mitte. Ühel minu paariaastatagusel sünnipäevapeol vilksamisi nägid vist. Hea, et nad teineteisele veel testimonialse pole hakanud kriblama =P
Jah, aga ega ma isegi patust puhas pole. Mul on ka "sõprade" seas keegi Reve Bardo, kes pälvis minu heakskiidu tänu sellele, et tema kodumaaks on Brasiilia. Olen juba kord selline kitsarinnaline, üheülbane inimene. Brasiillasi äkseptin küll oma sõpradeks, aga mehhiklasi, austerlasi, tagestanlasi ja muid pudulojuseid, vat neid ei soovi.
Oehh. Tegelikult ma tahaksin, et Orkutit ei oleks olemas. See on nagu puzzle: (profiili) kokku panna on jube põnev, aga siis, kui valmis on, ei paku kogu värk enam pinget.

Ma ei oskagi seda mõttearendust siin kuidagi lõpetada. Nõustage mind keegi =S

Ükski muu tegevus pole nii rahuldustpakkuv, kui näruste, alatute inimeste eemaldamine oma tutvusringkonnast. Jah, nad on olnud valdav enamus minu elust mu sõbrad ning mina oma ääretus naiivsuses olen arvanud isegi, et head sõbrad. Ühel ilusal hetkel tunned aga, et midagi sooja niriseb mööda selga alla ja peegli ette kõndides avastad omal noa seljast. Ehmatus, shokk, pettumus. Rahulolu. Rõõm. Heameel. Selle üle, et tean nüüd lõpuks, kellega tegemist ning et mul on edaspidi võimalus nendest inimestest hoiduda.

Ausõna, ma siiralt kardan, et halvad iseloomuomadused nakkavad. Kui mu ema ühel päeval kuulutas, et tema vaatab edaspidi mehi ainult rahakoti järgi, siis halvas mind hirm selle ees, et muutun ise samasuguseks. Ja kui ma saan kuulma sellest, et mu eluaegne klassiõde ja sõbranna on tasahilju mu meest nillinud, siis andke andeks, aga selle asemel, et arveid klaarima minna, tekib minul küll tahtmine võimalikult kaugele pageda. Sest birds of a feather flock together ja mina ei taha olla selliste inimestega ühes parves.

Üle mõistuse uskumatu.
Ja samas mitte midagi võimatut. Nendest inimestest lahti öeldes ei pilguta ma isegi silma. Observe me doing it.

Temake arvab, et laste adopteerimine on üllas tegu; Tema ütleb jäise EI igasugusele võõraste laste kasvatamisele. Temake arvab, et lemmikloom võib olla midagi enamat kui lihtsalt lemmikloom; Tema sätestab, et ei soovi oma majas ühtegi looma läbustamas näha. Temake arvab, et oma kodus sõpru vastu võtta on puhas lust ja rõõm; Tema on kindlal veendumusel, et kodu on kindlus ja sinna pole ühelgi võõral kunagi midagi asja. Temake arvab, et inimesed tänaval, kohvikus ja lennujaamas jälgivad neid, kuna nad on lihtsalt loomu poolest uudishimulikud; Tema kärgib, et inimesed on hämmastavalt jultunud, et niimoodi vahtida julgevad. Idüll missugune...

See SIIRAS RÕÕM meesterahva näol hetkel, mil ta avastab, et tema tüdruksõber kasutab sama pesupulbrit, mida tema emagi....


Õõvastav suisa, ma ütleks.

Ja mina, rumal inimene, arvasin, et Politseiakadeemial on 20 osa. Sest telkust koguaeg reklaamib. Eilsel peol üks inimene valgustas mind ja ütles, et on kõigest mõned osad. Sellisel juhul peab see tõesti midagi tõsiselt head olema & mina olen tott, et varem vaadanud pole. Järgmisel korral, kui reklaami näen, panen märkmikusse kirja.

Olles proovinud kõiki Maakera tooteid, olin kindlal veendumusel, et kõik selle firma jõupingutused on läinud ägeda reklaami väljanuputamisele. Eile avastasin poest ühe Maakera roa, mida ma varem söönud polnud. San Remo risotto. Olgu peale - risottot ikka ju ei anna peesse keerata, eksole? Ja mul oligi õigus! =) Issas, kuidas mulle meeldib poest häid toite avastada!! =D Soovitused ühelt tüdrukult ja ühelt pisikeselt notsult ka.

Tere! Tänaseks teemaks on taksondus. Alustuseks illustreeriv näide:
Reede öö, kell 01.30. Seega päris külm õues juba, nii miinus 3 kraadi. Toast sai takso tellitud, öeldi, et saabub kohale 8 minutiga. Viie minuti pärast siirdusin õue, taksot veel polnud, aga sellest polnud midagi, sest 8 minutit polnud ju veel täis. Veerand tunni pärast otsustasin, et olen juba küllalt oodanud ja otsustasin taksofirmasse helistada. Järgnes järgmine dialoog:
-"Tere, tellisin Seebi 32 takso 20 minutit tagasi, aga seda pole ikka veel, kuigi öeldi, et tuleb 8 minutiga."
-"Oodake üks moment."
.....

-"Taksojuht võttis teise kliendi peale. Kas te tahate, et me saadame teile teise takso?"

???????
(Otse loomulikult ma ei soovi teist taksot, väljas külma käes hakkas mulle nii väga meeldima, et ma plaanin siin nüüd terve öö veeta.)

-"Jah, oleks kena küll. Kuidas see niimoodi juhtus siis, et ta teise kliendi võttis?"
-"Lihtsalt võttis teise kliendi. Teie uus takso saabub kolme minutiga."

Ootuspäraselt minu uus takso EI saabunud kolme minutiga, vaid kaheksa minutiga. Te võite ju mõelda, et mis vahet seal on, kas kolm või kaheksa, kuid viis minutit võivad olla väga häirivad, kui sa pead neid veetma öösel õues külma käes jalalt jalale tammudes pärast seda, kui oled täpselt samamoodi juba eelnenud pool tundi veetnud.

Aga tagasi põhilise juurde: MISMÕTTES VÕTTIS TEISE KLIENDI????
Kui taksojuht otsustab kusagilt suvalise nurga pealt mingi suvalise inimese peale võtta samal ajal, kui ta peaks sõitma hoopis mingile konkreetsele aadressile, et seal oma tellimust täita, siis kõigi ootuste kohaselt ta annab sellest dispetsherile teada. Ja too omakorda helistab minule ja ütleb, et sorri, djuud, sinu taksojuht eelistas sulle kedagi teist. Aga mitte nii, et mina külmetan omal sõrmed siniseks, oodates taksojuhti, kellel ei olegi üldse plaanis mulle järele tulla.
Kõige tipuks kasseeris taksojuht minult 50 eeku, mis on siis põhimõtteliselt viieminutilise taksosõidu eest Seebi tänavalt (Tondi Selveri läheduses) Sõpruse puiesteele (Hyper Rimi kõrvale). Liiga kallis! Ühe teise taksofirmaga olen 70 eegiga Lasnamäelt sinnasamma Hyper Rimi juurde sõitnud. Ja viieminutilise hilinemise peale sain tasuta taksosõidu.
Mainimata ei saa jätta ka asjaolu, et mulle järele saadetud taksojuht haises (võibolla oli tegemist hoopis haisva taksoga) ja mõmises koguaeg midagi vastuseks.
Ja et kogu loole punkt panna, ütlen ka ära selle taksofirma nime, et teie ei peaks kunagi midagi sarnast läbi elama. Jätke see endale meelde: EESTIMAA TAKSO.

Ah jaa, varasemast kogemusest sama firmaga tuli meelde, et nende taksojuhid ei tunne ka Tallinna tänavaid ja kui sa just ise väga täpselt ei tea, kustkohast keerama peab või kus kandis sinu poolt soovitud tänav/hoone üldse asub, siis pead olema suht kopsaka rahakotiga, sest igast ringitiirutamised ja vales suunas sõitmised maksad kinni loomulikult sina kui klient. Õnneks teevad nad vahet Mustamäel ja Lasnamäel. Mitte et minul sellest midagi kasu oleks, sest selle firma teenuseid ma reedest alates enam ei kasuta.

...ja tänase õhtu tähtsündmus oli muidugi Minu oivaline lahutus Ülle Kaljustega peaosas. Kui etenduse jooksul kordagi pähe sellist mõtet ei tule, et "siin ma nüüd siis istun ja vaatan seda näidendit", on järelikult tegemist väga hea lavastusega. Hea tuju garanteerib kindlalt ja seda õnneks mitte labaselt või odavalt. Nii hea etendus, et pani mõne inimese lausa pisaraid valama. Soe soovitus.

Mul tekkis eile hilisõhtul tänaval kõndides selline küsimus, et kas miinuskraadide käes palja kõhuga õues ringi liikumine on mingisugune uus viljastumisvastane meetod või? Kõigile on ju teada, et külma käes ei tohi palja nabaga ringi tõmmelda ja ometi suur hulk tütarlapsi teeb seda siiski. Tervislik või mitte, aga nii jääb ju haigeks, issand jumal. Külmetate oma munasarjad ära, rumalad loomad!

Tänase päeva hämming saabus aga baaris veedetud lõunapausil kõrvaltlauast kuuldud vestluse peale.
Tibi nr. 1: "Huvitav, kas seda ka süüakse?" (silmanurgast piiludes märkasin, et keerutab kahvli otsas taldrikule lisatud maitsetaime tilli)
Tibi nr. 2: "Ikka, see annab nii hea värske maitse."
Tibi nr. 1: "Aga palju see kaloreid ka annab?"

No comments.

Jah, ma olen püstihull. Igaühe, kes oma mehele ligi tuhande krooni eest lilli tellib, võib ametlikult hullumeelseks tunnistada.
Tsiteerides teistpoolt: "You ARE a little bit crazy, YES?"

-Mis on Tallinna Loomaaia vapiloom?
-Mati Kaal


Muaahhaaaahaaaaa... =D

Eile õhtul veendusin taas kord, kui funktsionaalne muusikastiil on drum & bass. Selle asemel, et järjekordne tass teed juua või telekast Kiirabihaigla järgmist osa vaadata, otsustasin veic lihaseid treenida. House on lahe ja ma tõesti tulihingeliselt armastan seda muusikastiili, aga katsu sa selle saatel 2000 kõhulihast vehkida! Drum & bass töötab palju etemini. Selle asemel, et treeningsaalides lahjat vene diskot mängida, peakski ehk hoopis midagi karmimat peale panema. Nõrgaverelised ehmataks see muidugi minema, aga nõrgaverelised ei teeks ka popphittide saatel 2000 kõhulihast jutti =P

Tänase blogi teema on õppesõiduõpetajad. Täpsemalt üks neist.
Enne Niguliste Autokooli Raivo juurde siirdumist on mind rooli taga õpetada püüdnud üks pervert ja üks närvihaige (kui keegi teada tahab, millistes koolides nendega kokku võib puutuda, võite minuga kontakteeruda). Ausalt - mulle tundub, et oskasin enne rooli taha istumist rohkem, kui nende tüüpidega juurde õppisin. Aga Raivoga läheb kõik ilusasti. Ta ei möirga rooli taga, ei mõnita ega tee - hoidku jumal selle eest - vastikult kahemõttelisi vahemärkusi. Selle asemel, et oma võimu näidata, ta hoopis õpetab ja suunab rahulikult, seletab vigu lahti nagu kaheaastasele ja on üldse igati arusaaja.
Kui kõik õpetajad maailmas oleksid sellised nagu Raivo, poleks sellist terminit nagu "koolistress" olemas. Lapsed ei tahakski siis enam koolist ära minna =D And the world would be a better place... Saada meile rohkem Raivosid, Jumal! =D

Välismaiste netilehekülgede abil ise endale diagnoosi panna polegi nii keeruline. Täna sain näiteks pisukese lugemise tulemusena teada, et kannatan sellise häire all, mille nimetus inglismannide keeles kõlab Seasonal Affective Disorder. Lühidalt öelduna tähendab see seda, et sügis-talv perioodil muutub inimene rohkemal või vähemal määral depressiivseks ja kevad-suvi perioodil jälle rõõmsameelseks. Põhjuseks lihtlabane päikesevalguse puudus. Kui päris aus olla, siis mulle tundub, et vähemalt pooled inimesed minu töökohas kannatavad samuti selle häire all. Nii et ma pole oma murega üksi. Jeei.

Ma väga loodan, et Jumal käib vahetevahel netiblogisid lugemas, sest mul oleks talle üks SUUR-SUUR AITÜMA edastada =D

Tütrele panen nimeks Poscha. Poscha on tegelane Martini uuest reklaamist. Ta on riietatud valgesse karusnahka ja tekitab palju furoori. Poschal on kindlasti mätshivates värvitoonides küünelakk, põlvikud ja hambaniidikarp. Reklaamist seda küll näha pole, aga ta tundub olevat täpselt sedasorti tütarlaps.
Ja tõesti - mis on viga toon-toonis sokkidel ja hambapastal? Põhiline, et kõik sind nähes erinevatest emotsioonidest saadetuna su nime hüüataksid. Poscha! Poscha?? POSCHA??!!!

Üks mu kursaõde kuulutas eilse ilma puhul, et see olevat tema lemmik. Minu vihase ja nördimust täis pärimise peale, et miks küll ometi, vastas ta lihtsalt, et kui järgmised viis kuud niikuinii sellised on, siis pole ju mõtet end masendada pideva virisemisega. Parem püüda end uskuma panna, et see on tõepoolest sinu lemmikilm.

Niisiis. Tänasest kuni märtsi lõpuni on minu lemmikilm lörts. Soovitan soojalt teilegi! Palju lihtsam elada...

Tänane hommik oli taas kord üks eneseavastuslikest. Sain teada, et minu jaoks on maailmas midagi veel vastikumat ja jälestusväärsemat kui lumi ja külm üheskoos. See on LÖRTS. Väga asjakohane nimi on pandud asjale. LÖRTS. Kõlab nagu LÖRTS.
Ma ei usu enam eriti Jumalasse. Tehke silmad lahti ja vaadake, mis väljas toimub! Böka.

Kas see, et ma olen viimasel ajal hakanud vaikselt Jumalat uskuma, tähendab, et ma olen lootust kaotamas või et mul on veel lootust?

Viimastel päevadel on mõned teist pärinud, miks ma pole oma blogi täiendanud. Ei, ma ei vaevle loomeinimese madalseisus ega kannata ka depressiooni all (ptüi-ptüi-ptüi). Põhjus vägagi proosaline - mul pole lihtsalt olnud midagi, millest kirjutada. Ei midagi pakilist meelel ega keelel. Ja kuna ma tühje sõnu ei armasta, leidsin ka, et pole mõtet siin niisama tühjast-tähjast pajatada.

Täna aga on mul midagi öelda. On üks asi, mis mind kurvastab. Mul on kahju sellest, et inimesed ei oska minevikul minna lasta. Ei enese ega teiste omal. Me peaksime aru saama, et kui mõnede asjadega oleme over & done with, siis tasuks need sinnapaika jätta ja mitte enam surkima minna. Elus on palju uut ja huvitavat - milleks vedada endaga kaasas mineviku taaka? Samamoodi peaksime olema võimelised laskma kaaskodanikel oma eluga edasi minna ja mitte heitma neile järjekindlalt ette nende vigu või möödalaskmisi minevikust. See nõuab vahest ehk liigagi tohutut suuremeelsust, sest eelkõige peame siis ise endid ümber kasvatama (püüdes harjuda oma kaaslaste uue identiteedi, tahtmiste või mõttemaailmaga), kuid meeles peaks pidama asjaolu, et sellist suuremeelsust mitte väljendades võime need inimesed kaotada.

Nagu heale õpetajale kohane, lisan teooria osale kohustusliku praktilise poole ehk näite elust enesest:
Kallid sõbrad ja tuttavad! Üritage üle olla minu mineviku mustritest ja käitumismallidest ning näha minus eelnenust (võibolla veidike, ehk isegi suuresti) erinevat inimest. Mul on kõrini teie paljutähenduslikest pilkudest iga kord, kui ma teile mõne oma eraelulise seiga poetan ning täpselt samamoodi on mul kõrini teie kõiketeadvatest muietest iga kord, kui pean meeleheitlikult üritama mõnda teist veenda oma kavatsuste siiruses ja omaenese heas tahtes. Siinkohal kutsun kõiki üles tubli nelikümmend sekundit mõtisklema selle üle, mis on sõprus ja mis on sõprade (omamise) eesmärk. Sest mina isiklikult ei soovi omale sõpru, kellele pean ennast oma mineviku tõttu elu lõpuni pidevalt tõestama.
Kõik tänaseks.

Mida kuradit nagu?! Ma sõidan parasjagu ringi, naudin oma aega, eksole, kui korraga saabub minu telefoni sisse järgmine sõnum: "Vaatasin seda "Krimi". Too tyyp seal, P.Võsa wannabe, eriti haledalt lipitseb seaduse ees. Yritab mõttetuid olukordi üles keerata. Esmapilg tundus tyyp täitsa ok". Ahahh. Väga põnev. Äärmiselt huvitav, ma ütleks. Mina vaatasin paar tundi tagasi nõmedat Briti talk-showd, mille saatejuht oli piisavalt rumal ja ühekülgne, aga ma ei hakka kõikidele oma tuttavatele selle kohta ärritatud sõnumeid saatma.

Aaa, meelde tuli, Krimi reporter on mu ema uue lapse isa. Jaa-jaa-jaa. Ja sina tahtsid arvatavasti mind sellise informatsiooniga kuidagi kõigutada, kuna me oleme "peaaegu nagu sugulased", kas pole nii? Tead, mida ma arvan? Ma arvan üsna mitut asja.
Kõigepealt: ma ei nimetaks kedagi kellegi teise wannabe-ks lihtsalt sellepärast, et ta juhib sarnast saadet. Teiseks: kõik inimesed on erinevad ja sellest tulenevalt teevad ka sarnaseid asju erinevalt. Nii et isegi, kui oleks tegemist P. Võsa mantlipärijaga, millele sa obviously vihjad, siis oleks tal ikkagi õigus ajada oma liini, sest see poleks ju enam P.Võsa show, kas pole? Oleks hoopis R.Toomingu show. Niipalju show kohta.
Edasi ---
Kolmandaks: Olla 24 aastat vana ja käituda sellisel lapsikul moel, üritades minu tähelepanu saada millegi suhteliselt kõrvalise ja minu seisukohast ebaolulise kaudu, on kuidagi nagu nõme natuke, kas sa ei leia? Milleks kulutada oma näppe? Tahad minuga rääkida - helista, kutsu kakaod jooma ja siis räägime. Ja palun mitte Krimi või Malaisia või Baar 2-e teemadel. Tahaks ometi kord näha sinus meesterahvast, kellele lähevad korda tõelised probleemid siin maailmas, nagu näiteks tuhanded lapsed, kes Aafrikas iga päev nälja kätte surevad või vastutustundetult käituvad suurriigid, kes oma poliitilist mõjuvõimu ära kasutades võtavad omale õiguse emake Maa viimseni ära kurnata. Mitte Krimi ja selle saatejuht.
Sa lõpetasid sel suvel psühholoogia eriala, kas pole? Mine siis ja tee ennast kellelegi kuidagi kasulikuks. AITA inimesi maailmas, mitte ära tüüta ühte neist oma tobedate sms-idega.

And just for the record - I don't hate u. Ühel ilusal päeval kohtume me loodetavasti mõnes kaunis pargis ja sina jutustad mulle autismi põdevast lapsest, kelle maailma paremaks muutmisega sa tegeled. Ja mina tulen pärast koju ja võtan käesoleva blogi maha. Seniks aga - ära oma silmi liigse telekavaatamisega riku!

Ma saan arhitektuuri üledoosi. Kui teile meeldivad tumedad tellised ja armsad majad, then England is the place :) Maastik on täiesti vapustav. Külavaheteid mööda sõites võib õhku ahmima jäädagi. Paratamatult tekitab kõik see koduse tunde. Muidugi on ka suuri supermarketeid, mis pole erilised arhitektuurisaavutused ja võivad seest ka üpris getod välja näha, niisamuti nagu ka kõrgeid tornmaju, aga üldmulje on igatahes ääretult sümpaatne ja inimsõbralik.

Aeg müütide kummutamiseks: Inglismaal EI saja koguaeg. Täna on minu kolmas päev siin ja ühtegi korda pole tibutanudki. Udu pole ma ka siiani veel näinud. On oktoobri keskpaik ja õues on nii soe, et ringi saab liikuda lühikeste varrukatega pluusi ja teksadega. Suvel on kohalike sõnutsi palju soojem kui Eestis samal ajal ja talvel ei lange temperatuur kunagi alla -5 kraadi. Egiptus on out, kolime kõik Inglismaale!!

Inglismaa teedel sõitmine on nagu tõeliselt halb unenägu. Koguaeg on selline tunne, nagu oleksid vastassuunas ja iga vastutulev auto tekitab efekti, nagu toimuks kohe suur kokkupõrge. Keskmiselt kord 30 sekundi jooksul on kange tahtmine muru peale keerata. Sõnaga - kui adrenaliini otsite, siis minge UK teedele rallitama. Ja ärge mingil juhul ringristmikke unustage... :)
Ja autodest rääkides, parklates ringi vaadates on kahekakümnel protsendil masinatest uste peal mõlgid - inimesed siin lihtsalt ei mõtle selle peale, et nad võivad kellegi sõiduriista oma hoolimatu tegevusega kahjustada. Nii tundubki olevat normaalne iga kolme kuu tagant parandustöökojas mõlke välja pressimas käia. Ses suhtes meeldib mulle Eesti mentaliteet ikka rohkem.

Reisimine ikka ruulib. Olen praegu Praha lennujaamas ja siin on yks selline netikohvik, kus saab ilma limiidita netis istuda juhul, kui ostad paari euro eest mingi joogi. Mina pean siin lennujaamas oma j'rgmist lendu neli tundi ootama ja seega on taoline netibaar v'ga teretulnud. Lisaks on siin k]ik teenindajad meessoost, t'ielikud kompud ja laulavad samal ajal, kui vahetusraha tagasi annavad.
Mulle meeldib see pisike maasikakokteil, mida ma arvuti ees istudes limpsin. Mulle meeldivad s'ravad/sillerdavad tax/free kauplused, kust voib leida maailma parimaid shokolaadiprodukte. Mulle meeldivad eskalaatorid ja liikuvad p]randad. Mulle meeldib see, et inimesed on siin yksteise vastu sobralikud, ykskoik, millised nad siis ka oma kodudes poleks. Hetkel oleme me koik kas kuhugi teel (lootes kohata h'id aegu) voi siis kusagilt saabumas (meenutades naeratusega h'id aegu). Reisimine ikka ruulib.

Lennujaamad ruulivad t'iega, ma ytleks. Siin on tuhandeid erisuguseid inimesi, kes koik maailma eri otstest. Lahe. Lennujaam on nagu minimaailm. Paabel, nohh. Mulle meeldiks siin elada. Kosmopoliitne v'rk. Lennujaamad ruulivad t'iega, ma ytleks.

Ühel minu ammusel tuttaval (njahh, kui ammune saab üks tuttav olla minu vanuse juures...?) jätkus mõned kuud tagasi jultumust oma korteri soolaleivapeol kõnet pidades mind oma hingesugulaseks nimetada. Nii meelitatud kui ma ka ei ole asjaolust, et keegi tahab minu sarnane näida, pean siinkohal siiski vajalikuks kõva häälega käratada, et "me oleme hingesugulusest miilide kaugusel!". You are not anywhere CLOSE to being my soulmate so do not even go there. Minust ei saa elusees sellist rahanäljas enesekeskset karjeristi nagu oled sina, kulla "hingesugulane", nii et ole nii kena ja otsi omale mõni teine ohver, kelle aupaistel enese pointse seltskonna ees kergitada.
And just so that you know - copying other people`s msn-names is exactly as unoriginal and uncool as copying anything else.

Phuuhh, sai südame pealt ära...

Valdav enamus ajast ma armastan elu. Vihkama hakkan seda alles noil hetkedel, mil mul tuleb teha järgmisi valikuid: kolm uskumatult head meest / kaks võrdselt head töökohta / teha halastussüst kasvaja käes vaevlevale koduloomale või mitte. Sellistel hetkedel ma tõesti ei soovi olla juhtimispuldi juures. Let someone else do the job...

Täna lausus üks inimene mulle tõsimeeli: "Aga TALV on ju!". Korras. Tuju nullis. Minu enesetunne on otseselt seotud ilmaga, eelkõige päikesega. Päike paistab - meel on hea, ilm on vilu - nägu mossis. Ilmselt olen bikiinides sündinud. Mu ema tõenäoliselt eitaks seda, aga uskuge mind - ta valetab.

Mõtled, et lähed hommikul tööle ja asud kohe tööd tegema. Aga vot ei saa. Keegi tropp on õhtul kabinetis tuuletõmbuse tekitanud ja lamellkardinaid lõhkunud natuke. Tropp, riputa kardinad üles tagasi! Miks mina pean riiuliääre peal lae ja põranda vahel turnima ja üritama oma jalgu printeri ja maki vahele ära mahutada? Ei mõista ma inimesi, kes lõhuvad võõrast vara ja siis kõnnivad minema lihtsalt. Ühesõnaga - tropp, kui sa seda loed, siis tea, et you owe me one.

Ärge vaadake mind sellise pilguga. Minu blogistumises on süüdi üks kutsikas, kelle ma oma arvutist pärast selle parandusest saabumist avastasin. Eilse tööpäeva lõppedes ma lihtsalt ei suutnud vajutada ristikesele ülemises paremas nurgas, sest alumises paremas nurgas istus kollane koer ja piidles mind oma uuriva pilguga. Et millise käskluse talle järgmiseks annan. Too kuts on alati sellise siira ja avala moega, kükkab seal nurgas nagu südametunnistus, muudkui liputab saba, selline üdini andestav.
Igatahes tingis kutsa olemasolu selle, et jäin pärast tööd laua taha toppama ja otsisin netist mingit mõttekat tegevust. (Tõesti, koerad meeldivad mulle liiiiga palju.) Kes iganes selle Wordi koera välja mõtles - 10 punkti talle. Kui miski suudab mind niimoodi totra naeratusega ühte kuvari nurka jõllitama panna, on see kümmet punkti väärt.

Eniveis. Homme ma siin enam nii ninnunännu ei ole. Homme kohtate seda vastikult õelat ja sarkastilist Carryt. Adios, amigos!