Ärge vaadake mind sellise pilguga. Minu blogistumises on süüdi üks kutsikas, kelle ma oma arvutist pärast selle parandusest saabumist avastasin. Eilse tööpäeva lõppedes ma lihtsalt ei suutnud vajutada ristikesele ülemises paremas nurgas, sest alumises paremas nurgas istus kollane koer ja piidles mind oma uuriva pilguga. Et millise käskluse talle järgmiseks annan. Too kuts on alati sellise siira ja avala moega, kükkab seal nurgas nagu südametunnistus, muudkui liputab saba, selline üdini andestav.
Igatahes tingis kutsa olemasolu selle, et jäin pärast tööd laua taha toppama ja otsisin netist mingit mõttekat tegevust. (Tõesti, koerad meeldivad mulle liiiiga palju.) Kes iganes selle Wordi koera välja mõtles - 10 punkti talle. Kui miski suudab mind niimoodi totra naeratusega ühte kuvari nurka jõllitama panna, on see kümmet punkti väärt.

Eniveis. Homme ma siin enam nii ninnunännu ei ole. Homme kohtate seda vastikult õelat ja sarkastilist Carryt. Adios, amigos!