Viimastel päevadel on mõned teist pärinud, miks ma pole oma blogi täiendanud. Ei, ma ei vaevle loomeinimese madalseisus ega kannata ka depressiooni all (ptüi-ptüi-ptüi). Põhjus vägagi proosaline - mul pole lihtsalt olnud midagi, millest kirjutada. Ei midagi pakilist meelel ega keelel. Ja kuna ma tühje sõnu ei armasta, leidsin ka, et pole mõtet siin niisama tühjast-tähjast pajatada.

Täna aga on mul midagi öelda. On üks asi, mis mind kurvastab. Mul on kahju sellest, et inimesed ei oska minevikul minna lasta. Ei enese ega teiste omal. Me peaksime aru saama, et kui mõnede asjadega oleme over & done with, siis tasuks need sinnapaika jätta ja mitte enam surkima minna. Elus on palju uut ja huvitavat - milleks vedada endaga kaasas mineviku taaka? Samamoodi peaksime olema võimelised laskma kaaskodanikel oma eluga edasi minna ja mitte heitma neile järjekindlalt ette nende vigu või möödalaskmisi minevikust. See nõuab vahest ehk liigagi tohutut suuremeelsust, sest eelkõige peame siis ise endid ümber kasvatama (püüdes harjuda oma kaaslaste uue identiteedi, tahtmiste või mõttemaailmaga), kuid meeles peaks pidama asjaolu, et sellist suuremeelsust mitte väljendades võime need inimesed kaotada.

Nagu heale õpetajale kohane, lisan teooria osale kohustusliku praktilise poole ehk näite elust enesest:
Kallid sõbrad ja tuttavad! Üritage üle olla minu mineviku mustritest ja käitumismallidest ning näha minus eelnenust (võibolla veidike, ehk isegi suuresti) erinevat inimest. Mul on kõrini teie paljutähenduslikest pilkudest iga kord, kui ma teile mõne oma eraelulise seiga poetan ning täpselt samamoodi on mul kõrini teie kõiketeadvatest muietest iga kord, kui pean meeleheitlikult üritama mõnda teist veenda oma kavatsuste siiruses ja omaenese heas tahtes. Siinkohal kutsun kõiki üles tubli nelikümmend sekundit mõtisklema selle üle, mis on sõprus ja mis on sõprade (omamise) eesmärk. Sest mina isiklikult ei soovi omale sõpru, kellele pean ennast oma mineviku tõttu elu lõpuni pidevalt tõestama.
Kõik tänaseks.