Naljanurgakene

Umbes nädal aega tagasi saatis veebikeskkond rate.ee, kus mul on profiil, meilile teate, mille sisu oli midagi sellist: "Kulla kasutaja, me pole sind kaua aega näinud. Kahe päeva pärast sinu konto kustub, bla-bla-blaa". Mõtlesin, et kas lähen kohe koju ja nutan terve ülejäänud õhtu patja või teen veel tööjuures natu tööd... =)

Otsustasin, et ei logigi siis enam sinna sisse ja et las kustub jäädavalt. Asja mul sellega, niikuinii käin seal vaid nalja pärast... Aga täna hommikul oli naljadoosi vaja, seega siirdusin, nagu ikka, rate.ee-sse.

Leppos just natu aega tagasi kirjutas oma blogis ühest rate.ee-ga seotud naljakast nähtusest: http://pardistan.blogspot.com/2008/05/kmned-reidis-investeering.html

Aga see, mille ma täna sealt oma postkastist avastasin, on ikka tase omaette:


autor
-torino [vasta kirjale] - [teie kirjavahetus]
kellele
CaramelCarry
teema

saadetud:
08.05.2008 - 12:27anna spämmist teada
loetud:
12.05.2008 - 13:15
vastatud:
12.05.2008 - 13:16
oled väga ilus, ma otsin omale diskreetset armukest, võin vajadusel sponsoreerida. mis arvad?


Oleks pidanud onu käest küsima, et kas mina kui potentsiaalne tulevane diskreetne armuke temale oma blogis viidata tohin, aga then again - kui tema tohib oma naist petta, siis why the hell not...? xD

Ja rate.ee konto JÄÄB! Sest efektiivsemat huumorinurgakest ei eksisteeri =P

Life-sentenced

http://www.youtube.com/watch?v=2999RzLj5nU
Dash Berlin - Till The Sky Falls Down

Iseennast karistasin. Mõnda teist ka.

Ruumi kui palju

Meil on nüüd uus pesa. See on nii lai, et seal saab isegi tülitseda. Igaüks rullib end siis oma voodipoolele ja nohiseb omaette =)
Pesa on nii harjumatult lai, et öösel on kergem üle voodiääre küünitada ja Rafit patsutada, kui sellelt lahmakalt magamisasemelt voodikaaslast üles leida. Nohh, vähemalt ei pea enam öö läbi sundasendis viibima.
Isegi diivaniks kokkupanduna on see nii suur, et telkut vaadates saab üks pikali lösutada. Ja ilus kirju on ka. Meie armas uus pesa =)

Klassivend says:
aga nagu ma ütlesin, probleem on selles, et ma tahan anonüümsust. niimoodi ainult et sina tead, et mina olen postitanud. aga praegu sinu blogis on olukord, et kui ma kommentaari postitaks, siis anonüümsus kaob. või teine võimalus, et ei saa üldse postitada ja jääb postitamata. kahjuks olen kasutanud viimast varianti

Utah Saint says:
kahju tõesti, aga mul hakkasid juba üle viskama kommentaatorid-lagastajad, kes anonüümsuse katte taha pugedes nilbusi pritsivad

Klassivend says:
pritsimehed...

Utah Saint says:
seepärast anonüümsuse ära kaotasingi

Klassivend says:
okei... you win some, you lose some. mina olen siis selle lose-poole peal

Klassivend says:
aga sa võiks tihedamini kirjutada sinna küll

Klassivend says:
huvitav, kuidas sul õnnestus tekitada blogis olukord, et postide pealkirja kohal olevad kuupäevad on eesti keeles, aga "comments" on inglise keeles

Klassivend says:
sest minul on küll nii, et kui ma panen eesti keele peale, siis läheb kõik eesti keelde

Klassivend says:
aga sul on osa inglise, osa eesti keeles

Klassivend says:
Laupäev, Mai 03, 2008
posted by Carry 11:16 AM 0 comments

Utah Saint says:
Ma ju ise ka pooleldi inglise, pooleldi eesti keeles

Klassivend says:
noo... see ei selgita kahjuks midagi

Utah Saint says:
ma püstitan blogis küsimuse, vaatame, kas mõni asjatundja julgeb meile mitte-anonüümselt vastuse kriblada...

-"Kuidas su õel läheb? Ta koolis käib nüüd?"
-"Mmmm, vist mitte."
-"Aga tööl?"
-"Mitte et ma teaks."
-"Issand, kus ta käib siis?"
-"Solaariumis."

kar ütleb:
nojah, egiptus pidi olema alama keskklassi thing

kar ütleb:
mingi tüüp kuskil kirjutas

Utah Saint ütleb:
jajahh, ülem keskklass käib Tais ja upper upperid alla Bermuda ja Mauritiuse üldse ei võta jutule

kar ütleb:
jusht

kar ütleb:
mul terendab ikka sügissemestriks gruusia, kui tahad reisiplaane teha

kar ütleb:
ega seal suurt koolis midagi tegema ei pea

kar ütleb:
lihtsalt chillima ja reisima

kar ütleb:
ilus ilm, hea söök ja karvased mehed

Utah Saint ütleb:
aint istud põõsa vilus ja mugid arbuuse?

kar ütleb:
no enamvähem

kar ütleb:
ei korter antakse ikka ka päris põõsas ei pea elama

Utah Saint ütleb:
väga hea, siis on, kuhu seemnete tarvis taldrikut asetada



Alam keskklass pole siiani suutnud oma sõbral Kasahstanis külas käia. Isegi Kirde-Eesti sõbrale pole külla jõudnud, kuigi lubatud sai juba üle aasta tagasi. Klassitu värk. Õnneks varsti saab Tartusse. Eelmise aasta kevadine Tartu-tripp tundub nüüd tagantjärele meenutades uskumatult lõbus ja vahva. Kui seekordne tuleb vähemalt pool eelmisest, olen mina rahul.

Può tradurre questo?

Istun tema kõrval keset lillade seintega söögituba asetatud määrdunud linaga laua taga üllatavalt mugaval puust toolil ja kuulan, mida mulle räägitakse.

Olevat väga halb olnud, räägib ta. Pajatab neidsamu lugusid, mida varemgi olen kuulnud. Alati, kui see inimene oli lähedal, oli väga halb. Jubedad asjad juhtusid. Sellepärast ta ongi suurema osa ajast kusagil mujal olnud ja püüdnud selle inimesega mitte kokku puutuda. Mina kuulan ja tunnen end mõneti ebamugavalt. Osaliselt sellepärast, et kuna mind polnud siis veel olemaski, kui need asjad juhtusid, ei tea ma, keda uskuda. Kui üks ütleb: "Valge," ja teine käratab: "Must!" ning kumbki oma seisukohast karvavõrdki ei tagane, ei saa ka mina seal vahepeal halli näha. Parema meelega ei teaks ma ei mustast, ei valgest. Aga ma istun rahulikult ja kuulan, sest seda ma ju siia tegema tulin.

Alles õhtul hilja kodus tassikest teed valmistades turgatab mulle pähe veel üks küsimus, mis seab kõik kuuldu kahtluse alla ja ei taha seda sealt alt enam kuidagi lahti lasta. Kui seal tõesti nii halb oli, nagu sa rääkisid, siis miks sa minu sinna jätsid? Kui seal oli üleelusuurune jubedus ja mitte midagi head, siis miks sa mind endaga kaasa ei võtnud? Sinna, kus oli alati parem ehk siis ükskõik kuhu. Sest mina ei olnud oluline?

Välja mõelda oskan ma igasuguseid vastuseid, aga arvatavasti ei saa ma kunagi teadma, milline neist on see õige. Valge vastus või must vastus või hoopis mõni hall.

***

Mitteoluline hall mina ei ole kunagi suitsetanud ega suitseta ka praegu, ometi kulub tal nädalas suitsude ostmiseks ligi nelisada krooni. Teaks ta, et sellest midagi kasu on, ostaks ta neid hõisates. Praegu aga ajab see teda lihtsalt närvi. Mitteoluline hall ärakasutatav mina ei mäleta nimelt, et Proua Korsten talle kunagi midagi samal moel kohale oleks tassinud. Üks peaks olema teise eelduseks... Et oleks aus ja võrdne? Igasugused küsimused tekivad, põhiliselt üks, mille Layla kunagi hoopis teisel teemal esitas, ent mis passib nii mõndagi muusse konteksti: "Aga kas see ongi eesmärk?".

"Temaga pole mõtet vaielda, ta on haige," öeldakse. No ma siis püüan mitte vaielda ja meenutan hoopis NipTuck-ist kõrvu kajama jäänud lauset: "We just keep passing the same shit on. I want this to stop. It must stop."

Killukesi reisilt

* "Õudselt kuum on siin ikka."
"Mmmm, mõõdukalt soe, ma ütleks pigem."

Mind ja mu soojalembust ei ületa ikka miski.

* Kui sellest reisist kirjutada seiklusjutt, kõlaksid esimesed read arvatavasti kuidagi nii:
"Neljandaks basseini ääres vedelemise päevaks oli kõigil juba ükskõik sellest, mis paistab, kui palju paistab ja kuidas paistab". Siinkohal tervitused inspiratsiooniallikale Veronikale =P

* Vahepealsed telefonikõned ja sõnumid kodust, mille peale tekkis tahtmine mobiil suure kaarega basseini visata. Või astuda kümme sammu ja heita see üle ääre merre. Sealt poleks seda keegi pärast enam kätte ka saanud. Kaad dämit, sellepärast ma siia ju tulingi, et kõikidest jamadest kasvõi natukene aega eemal olla. Ärge helistage mulle, kui ma pikutan bassu ääres ja üritan kõike ära unustada. Pole niikuinii midagi, mida ma saaksin nii paljude kilomeetrite kauguselt teha või korda saata. Mõttetu telefoniarve, mõttetu jutt, mõttetu juba vaikselt ligitikkuva hea tuju kägistamine.

* Nelja fotokaga üles võetud piltidel on mul vähe naerusem nägu peal nii umbes täpselt ühel kolmandikul. Kui vanasti olin ma kõikidel fotodel rõõmus, siis nüüd on suurem osa nägudest tõsised. Nii need pahurad vanamutid vist sünnivadki... Raske on naeratada, kui kusagilt valutab, samas pidevalt valuvaigistite uimas elada ka ei taha. Ja olukorra üle virisemine on mind ennastki surmani ära tüüdanud, nii et patiseis. Selline ongi otsetee süümekateni, kui tead, et sinu tujud võivad mõjutada ja tõenäoliselt mõjutavadki ka teisi. Kaaslaste rahulolu huvides peaks kiiremas korras mõne kiipsmailing ameeriklasega lähemad suhted looma.

Õnneks oli teistel minu pidevalt kipras näolapist hoolimata piisavalt lõbus. Suisa nii lõbus, et reisi viimase lõpu märksõnaks võiks olla "vedel iste" (vaata ka "mähku" ja "käputama") - tervitustega Marcale =P

* Hotell oli hiiglama suure territooriumiga, kaks eelpool mainitud reisukaaslast loendasid kokku üle üheksa tuhande numbritoa. Ümbrus oli silmale küll kena vaadata, aga kuna meie tuba asus kohe värava lähedal ning meie lemmikbassein ja meri olid territooriumi teises otsas, kõndisin ma palju rohkem kui igapäevaselt Tallinnas. Ja seda nimetatakse puhkuseks! Rohkem nagu puhkus neljarattalistest kaaslastest =)

* Delfiinišõud on jätkuvalt kurvad. Ei tea, mis värk mul nende delfudega on, aga kui te ei taha, et ma pisaraid valan ja töinan nagu kasvatamata titt, siis paluks mind edaspidi igasuguste delfiiniliste lähedusse mitte lasta.

* Veronika üritas pidevalt kõiki kohalikke lapsi ärandada. Mahuks kaamel taskusse, oleks Thierry-l praegu ilmselt uus lemmikloom. Enda ja Marca terrassi seinal elutsevat sisalikku ta miskipärast kaasa võtta ei soovinud. Sissude diskrimineerija selline!

* Kuigi me õhtuti mööda Neama Bay-d patseerides end viisakalt üleval pidasime, ei lärmanud ega midagi, pidasid peaaegu kõik kohalikud meid venelasteks. Lõpuks avastasime ka süüdlase ühe vene viina logo näol Marca pluusi pealt. Pluusi väljavahetamine kahjuks oodatud tulemusi ei andnud.

* Minu kolmas ja ühtlasi kõige karvasem reisikaaslane mühises pidevalt hommikusöögilaua üle. Ega see viietärnika mõõtu tegelikult tõepoolest välja ei andnud, aga kõikide minu muude probleemide taustal tundus toit mu jaoks absoluutselt olematu probleem, nii et ma pigem kiitsin lõbustatult takka iga kord, kui üks mees pahaselt taldrikuga lauale lähenes ja mõne kurjustava kommentaari a´ la "see kokk neil siin vist toitub ainult saiast" või "huvitav, kas peakokk töötab vabal ajal saekaatris või miks need road siin nii puiselt maitsevad?" kuuldavale lasi.
Ühtlasi pean vajalikuks mainida, et neidudel, kel pole plaanis Egiptimaalt omale uut peikut või niisama austajat hankida, on vägagi kasulik seltskonna pääle vähemasti üks meesterahvas kaasa krabada. Meie noormees oli igatahes väga asjalik ja tutvustas meid küsijatele kui oma kolme abikaasat. Mõni kohalik uskus, enamik mitte, aga vähemalt põhisõnum sai edastatud. Möirat! =)

Lisaks kesisele hommikusöögile jättis soovida ka tolle viietärnihotelli teenindus, alustades tubade vahetamisest, lõpetades jookide segamisega. Vahet pole, kas tegemist oli turistide üleküllusest tingitud laiskusega või lihtsalt ajutiste madalate standarditega, kuid viiest tärnist oskab ja tahab rohkem oodata. TopTours võiks neid Crowne Plaza tegelasi natuke nahutada või tagant utsitada.

* Palmid seevastu olid ilusakesed ja täitsid oma funktsiooni eeskujulikult nagu ikka. Mina tunnen end palmi all millegipärast alati palju kodusemalt kui kase all. Küpressid ajavad ka asja ära. Mitte et mu oma kodukohal kohe kohe varsti saabuvaid ilmu arvesse võttes midagi kapitaalselt viga oleks. Mõned päevad veel ja maja ees hakkab õitsema meie igakevadine kirsipuu. Meil Rafiga siis jälle oma väikene roheline paradiis, kuhu uudistajate pilkude eest varjule pugeda ja helerohelisi naadilehti näksida. Nohh, vähemalt seniks, kuni Merko kirsipuude ja pajude ja kaskede asemele trobikonna hooneid ehitab. Muidu on mul neist kaskedest suva, aga kui on valida kase ja betoonilahmaka vahel, siis igaljuhul esimene. Selle valiku võite lukku ka panna. Mina ei saa ilma roheliseta elada. Elus peab olema elusat rohelist värvi, muidu muutub inimene neurootiliseks.

Kui jutt juba reisiteemadelt kõrvale läks, siis siin teile veel üks põnev avastus: mu siga oskab nätsu närida! Lisaks sellele, et ta vaibanarmaid regulaarselt hammaste flossimiseks kasutab, sai ta täna hommikul minu seljakoti välistaskust kätte nätsupaki, eraldas sealt mingi arvu padjakesi (ei oska tagantjärele öelda, mitu) ning muudkui nätsutas. Mina sain asjale pihta muidugi alles siis, kui läbi unelevate palmipuu-mõtete jõudis kohale teadmine sellest, et juba tükk aega on kõlanud matsutavad hääled, mis ei taha kuidagi lõppeda. Ja oleks ta selle nätsu siis alla neelanud või midagi - ei! Näris täpselt nagu inimene, ühest suupoolest teise ja tagasi. Ma ei oskagi midagi öelda. Lõpetasin kommenteerimise juba siis, kui siga inimese kombel, pea padjal ja tekk üle õlgade, magama hakkas. Vahetevahel ma mõtlen, kas ma talle mitte mõnd juturaamatut ette ei peaks lugema =D

Kuna iga eeskujulikkuse poole püüdlev kirjand peab lõppema sama või ligilähedasega sellele, millega algas, soovitan teile sissekande lõpetuseks üht söögikohta Sharm El Sheikhis, milles olen käinud rohkem kordi, kui meenutada suudan ja mis meeldis väga ka minu seekordsetele reisikaaslastele. Nimeks on sel Onions, kuid ärge laske end sibulale viitavast pealkirjast heidutada. Pakutakse ikka egiptipäraseid roogi, sekka ka selliseid hõrgutisi, millega eestlase kõht harjunud, nagu näiteks kartuliputru. Pärast minu viimast külastust on see küll ametlikult muudetud "Italian trattoria"-ks (lauakatte pealt avastasin), aga üldine atmosfäär oli siiski sama. Väga sõbralikud teenindajad, väga hea toit, taskukohased hinnad ja null protsenti kartust, et keegi sind kuidagi tüssata püüaks.
Minge kindlasti sellesse Onionsi, kus käivad ka kohalikud ja mis asub peateel olevast turistidele mõeldud Onionsi "esinduskohvikust" veidi eemal, kõrvaltänava poekeste juures. Suurt silti peaks olema hästi näha, kui esinduskohviku kõrvalt minevat pisikest teed mööda mõned sammud edasi astute.

Bil hana wish shifa!

Ja mina arvasin, et mind ei pane miski higistama

Nüüd ma lihtsalt käin ringi ja loodan koguaeg, et kusagilt lastaks Utah Saints`i lugu Something Good. Saaks samme harjutada =)
Kuidas need rullnokad ütlesidki... ÜLIKÕVA! =D

Superhea superhea tuju lugu =)

Sellele, kes mulle need sammud järjest puhtalt ära tantsib, lähen naiseks. Kohe. No questions asked =P

Käisin eile esimest korda elus oma elektroonikajäätmeid jäätmekogumispunkti ära andmas. Kristiine jäätmepunkt asub aadressil Artelli 15. Väga mugav oli see, et autoga sai sõita otse jäätmepunkti hoovi lõppu suurte angaaride juurde, kus seisis erksavärvilises riietuses tädi, kes oli hästi sõbralik ja mu jäätmed kohe enda kätte võttis, et neid siis vastavatesse konteineritesse viia. Kogu üritus võttis minul kokku maksimaalselt veerand tundi ja enesetunne oli pärast oi kui hää =)

Ohtlikke jäätmeid nagu vanad küünelakid, ripsmetušid, kraadiklaasid ja patareid olen juba mitu korda Lukoili tanklas asuvasse ohtlike jäätmete kogumismajja viinud. Kuna see asub mu töökoha lähedal, ei võta ka too aktsioon kunagi üle 10 minuti. Minu oma isiklik indulgents... Soovitan soojalt teistelegi.

Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama

Mina, kes ma olen suutnud siiamaani oma deebetkaardiga täiesti suurepäraselt hakkama saada ja ellu jääda, otsustasin lõpuks krediitkaardi soetada. Nohh, nii igaks juhuks. Et kui on vaja näiteks lennupileteid bookida ja seltskonnas kellelgi teisel pole krediitkaarti või on vaja midagi suuuuurt osta ja deebetkaardil pole vajalikul momendil vajalikku summat ja nii edasi ja nii tagasi.
Kaart käes, tekkiski kohe vajadus seda kasutada. Sest deebetkaardiga internetist Rooma hotellitube kinni panna ei saa. Pärast kahte veateadet, ilma broneeringu kinnituseta, kuid netipangas juba ülekantud summaga silmitsi istudes tekkis vägisi tahtmine kellelegi valjul häälel venitada, et "ma ju ütlesin!"
Egas midagi. Kõne panka, kõne Inglismaale vahendajafirma esindajale. Pangast öeldakse, et on jah segadus. Onu Inglismaalt ütleb, et on jah segadus ja et ta helistab kohe tagasi. Seda ütleb ja teeb ta suisa mitu korda. Nüüd oleme õnneks sinnamaani jõudnud, et onu inglismann "helistab kohe tagasi ja teatab mulle minu broneeringu numbri". Nii ma siis nüüd sitsingi siin telefonivalves ja ei saa isegi pissile minna.

Kuramus, jama veel mingite krediitkaartidega, ma ütlen.

Ja veel positiivsetest asjadest: kui terroristid seda kohale transportivat rekkat õhku ei lase, siis millalgi pärast reisi saab lõpuks ometi meie uue divantšiku katsikule. Kaua otsitud kaunikene =)

Mhmhh. Ja kui diivani jalgu tulete kakao ja morsi sisse kastma, siis näete reisupilte ka. Aga vat ei pane Orkutisse üles. Okei, mingi ühe panen ehk hea õnne korral. Või kaks, kui tuul on soodne.

Ups, lihtsalt väike valearvestus

Mis puutub võimesse kiiresti uinuda, siis valge tee vist ikka ei erine suuresti mustast teest, vähemalt mitte juhul, kui see on tolle vetsupaberipakitee kujul. Kuidas muidu seletada asjaolu, et plaan magada nagu nott lõppes sellega, et lamasin oma hiina piina voodis mitu tundi pärani silmadega nagu öökull ja mõtlesin omi mõtteid. Peamiselt sellest, kuidas me kõik hakkame hakkama saama nüüd, kui asjalood on jälle sedasi, nagu need on. Ikka ja jälle tuli ringiga tagasi küsimus sellest, kuidas ravida inimest, kes ei tunnista oma haigust. Minu haigusega näiteks on lihtne. Enamus ajast on ebamugav, vahel on räigelt ebamugav ja mõnikord harva on nii hull, et klammerdun kõveras radiaatori külge ja palun kõikide uskude jumalaid, et see jubedus ometi kuidagi otsa saaks. Kui me teaksime täpselt, millega tegu ja kuidas sest lahti saada, siis ma tänasel päeval selle käes ilmselt enam ei kannataks.

Aga mida teha inimesega, kelle haigusele on ravi täiesti olemas ja kes sellest loobub lihtsalt sel põhjusel, et talle ei meeldi ravimite kõrvalmõjud või mis veelgi hullem - ta ei saa ise aru, et vajab abi...?

Ja kõige lõpuks: kas see pole mitte isekas käitumine teiste, oma lähedaste suhtes?

Kuid keskendugem pigem positiivsele. Mitte küll selle konkreetse teema juures, sest siin polegi midagi positiivset, aga...

...üsna varsti läheme sooja päikese alla. Kahjuks mitte Kaliforniasse ega sinna, kus rannaliiv on valgem kui Tallinna talvine teise päeva lumi, aga nohh, asi seegi. Lennutume nädalaks Carry suvilasse ehk sinna, kus ma päevadesse arvutatult juba ligi kaks kuud olen veetnud. Ma arvan, et kuigi kunagi seal natuke aega pikemalt järjest elasin, ei tähenda see sugugi, et mul eeloleval reisil igav hakkaks. Mul nimelt on helluva vinge reisiseltskond. Ja ma kavatsen olla õnnelik (Babe with a Plan =) ).
Aint maitea, mis siis saab, kui ma seal haigeks peaksin jääma. Siiamaani pole ma Egiptuses üheksi linnas ühtegi radiaatorit kohanud, mille külge klammerduda... =P

Kui haigla juba paistis, hakkasid kõik autos olevad inimesed ükshaaval järjest nutma.

"Ära nuta, meie hakkame siis ju ka nutma. Kas sa arvad, et meile meeldib see?"

Autojuhiks olemise tõttu olid mul päiksekad ees, seega sain võimaluse karmi tädi mängida. Seda, mida mu silmad klaaside taga tegid, tean ainult mina ise.

"Kõik saab korda, ravivad sind korralikult ja varsti oled jälle kodus."

Õnneks paistis päike. Päike teeb kõik alati palju paremaks.

"Siin on teisi samasuguseid - sa ei ole siin üksi..."

No mis siis nüüd? Kogu see lumi, mis terve talve jooksul taevas püsis, tuleb kahe päeva jooksul maha või? Õnneks sai eelmisel nädalal uus pakk makarone varutud...

I would tell you about the things they put me through,
the pain I`ve been subjected to
but the lord himself would blush.
The countless feasts laid at my feet,
forbidden fruits for me to eat
but I think your pulse would start to rush.

Now I`m not looking for absolution,
forgiveness for the things I do
but before you come to any conclusions
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.

You`ll stumble in my footsteps,
keep the same appointments I kept
if you try walking in my shoes.

Morality would frown upon,
decency look down upon
the scapegoat fate`s made of me
but I promise you, my judge and jurors -
my intentions couldn`t have been purer.
My case is easy to see.

I`m not looking for a clearer conscience,
peace of mind after what I`ve been through
and before we talk of any repentance
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.

Depeche


Pühendusega klassiõele who knows a whole big nothing and is more than willing to share it with you.

Tänane päev on nii ilus. Taevas on suvine ja kui aknast välja vaadates pilku vaid ülespoole suunatuna hoida, võibki iseend ära petta. Samas sellise taevalikult suvise taeva ja heledalt sirava päikese taustal tundub isegi lumi andeksantav eksitus.

Käisime Draamas Sügissonaati vaatamas. Etendus ei olnudki ootustele vastavalt masendav. Või nohh, oli küll, aga ju mu enda süsteem on igasugustest negatiivsetest emotsioonidest niivõrd küllastunud, et ei suuda enam midagi taolist vastu võtta ja hakkab vaikselt vastu töötama. Olgu sellega, kuidas on, aga Ain Lutseppa oli hää kuulata-vaadata, nagu ikka. Väga hea näitleja ja oma olemuselt nii sümpaatne, et teeb kohe südame soojaks =)

Ülle Kaljuste oli ka loomulikult hea, nagu alati, aga Minu oivalist lahutust ei trumpa vist küll miski üle - seal ta otsekui sulandus rolli. Sügissonaadis seevastu oli rollitäide nurgeline ning seda sugugi mitte nurkadega rolli tõttu. Aga võibolla olen ma lihtsalt ülekohtune.

Today You Die

Ikka ja jälle hakkab mul mõne inimesega koos autos viibides natuke imelik.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel öisel ajal paarile vägijooki tarbinud tüübile taksojuhti mängides hakkas kohati ikka väga imelik. Mitte et ma tavaliselt ei soovitaks tagaistmel asujatel turvavöösid kinnitada, aga möödunud nädala valguses, mil üks minu lapsepõlvetuttavatest seda tänasel päeval juba suht levinud nõuet eirates õnnetul kombel surma sai, tundub oma autos külalistena reisijate igatepidi rihmastamine ja vöötamine äärmiselt vajalik.

Eks lugege ja otsustage ise...

Istusid mehepojad autosse, sest mina nende tuttava tuttavana olin lubanud nad linna/öökluppi kohale toimetada. Juhi kõrvalistmele istuja tõmbas ilma käskimata omal turvavöö kinni ja minu heatahtliku kommentaari peale lisas, et tema olevat nooruses juba piisavalt ilma rihmata õnnetusi läbi elanud - et enam väga ei ole isu. Valus hakkab, kui käega läbi armatuurlaua sõita, jne. Nojah, mõni õpib õnneks lõpuks ka valudest. Tuttava tuttav seevastu, kes mõne aja pärast tagaistmele platseerus, ei olnud vist kunagi autos viibides tõsiselt haiget saanud ja tema rihma kinnitamist vajalikuks ei pidanud. Kui ma seda talle meelde tuletasin, oli tema esimene reaktsioon: "Ahh, ära muretse, teeme nii, et mina maksan sinu trahvid." Otsustasin pikka juttu mitte ajada ja teavitasin teda oma tuttavaga vaevalt 24 tundi tagasi juhtunust, lootuses, et ehk paneb see teda mõtlema - et kui keegi reaalne on actually niimoodi hukka saanud, siis see info mõjub talle. Noormees eemaldus hetkeks kahe esiistme vahelt ning pusis ja ähkis tagaistmel ligi pool minutit, seejärel teadustades: "Ei, ei mina ei saa, see on nii ebamugav". Tahtsin talle öelda, et haiglas voolikute all lebada ja kilekotti kusta on märksa ebamugavam, aga sain enne aru, et kõnealune isik kuulub vist sellesse isikute gruppi, kes iseendast absoluutselt ei hooli.
Proovisin siis teise külje alt läheneda: "Aga kas sa tead, et kui mingi õnnetus juhtub ja sina mulle sealt tagant selga lendad, saan MINA väga haiget?"
"No aga ära sõida siis kiiresti," kõlas noormehe vastus.
Täpselt kolmeks sekundiks jäi mul karp lahti, sest taipasin, et mitte ainult pole sel tüübil endast suva, tal on ka minust suva. Samas, nohh, muidugi - kes olen mina tema jaoks? Mingi tuttava tuttava tibi, kes talle transporditeenust osutab ja pole nõus isegi kluppi tulema.

Ülejäänud tee istusin rooli taga suht vaikselt ja palvetasin, et see kuramuse klubi rutem saabuks, et ma oma teravat keelt enne hammaste tagant lahti ei jõuaks lasta. Tuttava tuttav ju ikkagi. Viisakus ennekõike. Hiljem kodus hambaid pestes mõtlesin, et oleksin pidanud hoopis masina teepervele tõmbama, seisma jätma ja ütlema, et davai, oma valik: kas astud jala siit Pääskülast Bonnie & Clyde-i või paned rihmad kinni ja sõidame sõbralikult edasi. Minu auto - minu reeglid.

Ma saan aru, et pooled maakera rahvastikust on meessoost ja vähemalt pooltel neist on vastupandamatu kihk riskida igalpool ja kõigega (või nohh, vähemalt üks habemeajamisvahu reklaam väidab niimoodi). Kuid milleks võtta mõttetuid riske? Kas mõttetu risk ei näita ilmekalt mitte kõnealuse mehepoja arulagedust ja vähest kompetentsi selle asemel, et demonstreerida tema julgust, vaprust ja midaiganesmuud, mida too kõnealune kõrvalistuvale neiule, sõbrale või kellele iganes parasjagu tõestada püüab...?

Mulle tundub ja arvatavasti õigesti, et tegelikult on mingil osal lihtsalt po**ui. Nii meestel kui naistel. Näiteks inimene, kes mõned aastatd tagasi Mustamäe majade vahel kihutas ja meie koera alla ajas, ei vaevunud isegi autost väljuma veendumaks, et loomaga on kõik korras. Taustainfoks võin öelda, et ei olnud korras ja väga rõve oli käia metsas koera matmas. Mis me siis veel inimeste matmisest räägime...
Tundub, et senikaua, kuni keegi oma lähikondlastest manalateele pole sattunud, ei usu keegi, et midagi sellist üldse reaalselt juhtuda võiks. Ja kui ka juhtub, siis "nohh, enamasti jäädakse ju ellu". Või siis mitte, sest "mina turvavööd ei kinnita, sest parem on matsu pannes kohe surma saada kui pärast eluaeg vigasena elada".
Ja mõnel juhul isegi siis, kui on juba midagi pöördumatut juhtunud, ei näi seda hoolimist kauaks jätkuvat. Või kuidas muudmoodi peaksin ma tõlgendama sedasama Linnu tee ja Sõpruse puiestee ristmiku valgusfoori jalamil juba üle aasta tolgendavat rääbakat leinapärge või õigemini selle jäänuseid, mis vahelduva eduga ka sõiduteel asetsevad. Huvitav, kas hukkunu omaksed olid väljamaalased ning pole pärast pärja kohale toomist Eesti Vabariiki külastanud... Või on neil lihtsalt hiiglama ükskõik? Unustatud asi?

Mõnel on isegi enda elust suva. Meenub üks kord ligi paar aastat tagasi, kui minu juures lauamängutanud seltskonnast üks ilmselgelt liiga purjus tegelane end koju sättima hakkas. Autoga kusjuures. Mis siis, et taksoraha oli tal küll ja rohkemgi veel. Mis siis, et ta ise vaevu püstigi seisis ja et tema jutust vist küll keegi peale ta enese sotti ei saanud. Autoroolis pole ju vaja seista. Jutelda ka pole väga vaja, kui kedagi kõrval pole. Seega milles probleem??? Tema sõber (väidetavalt kauaaegne ja hea) ainult irvitas situatsiooni üle. Ülejäänud seltskond üritas meesterahvale küll mõistust pähe panna, aga kaua sa ikka argumenteerid purjus täismehega, kel otsus juba valmis ja üks jalg uksestki väljas.
Kui toosama tüüp kümne minuti pärast oma meie juurde jäänud sõbrale helistas ja kaebles, et "nii kui nurga tagant välja keerasin, võtsid mendid kinni", tundsime me vaid kergendust ja isegi rõõmu. Samasugust kummalist rõõmu tundsin ma ka siis, kui toosama kauaaegne ja hea sõber ise suhteliselt õnnelikku õnnetusse sattus ja vasta puud kihutas.

Mitte sellepärast, et mul teise inimese ebaõnne üle kangesti hea meel oleks, vaid pigem selle üle, et suuremat õnnetust ei juhtunud, et sel korral läks õnneks ja keegi kõrvaline ette ei jäänud ja et ehk on sellest vahejuhtumist õppetunnina kasu. Mõni loll aga ei õpi ka enda vigadest. Kojanarr näituseks, kes eelmisel kevadel purjus peaga ja toasussides esimest korda ühe tsikliga tutvust sobitama läks, otse puusse sõitis ja pärast kokkutraaditud lõualuude tõttu üle kuu aja vaid kõrrega jogurtit ja püreestatud toite sõi, sõidab oma autos vist siiani suht tihti purjakil peaga, sest "oh, see ju nii lühike maa" ja "ma sõidan tasakesi".

Või ongi suuremate järelduste tegemiseks hädavajalik kellegi surm? Ei mäleta, et minu lapsepõlve suvevaheaegade Viiratsis autoõnnetuses hukkunud poisi sõbrad ja õnnetuse hetkel autos viibinud kaaslased hiljem kunagi kusagil hullupööra kihutanud oleksid, isegi, kui all oli "selline pill, mis suisa nõuab raskemat jalga".
Samas ei ole ma kellegagi neist viimastel aastatel kohtunud. Võibolla on nendegi mälu vahepealse aja jooksul tuhmunud ja meelest läinud, et õnnetusi ei tellita kataloogist ega osteta järelmaksuga - neid jagatakse ilma küsimata, loterii põhimõttel ja peaaegu alati siis, kui seda kõige vähem ootad...

Kas tõesti peab selleks, et natukesest lollusest loobuda ja uskuda, et liiklusõnnetusi võib juhtuda igaühega ja et keegi pole nende eest sünnipäraselt kaitstud, saama ilmutuse vikatimehelt endalt, kus too oma kondise sõrme välja sirutab ja kähiseval häälel kuulutab, et "täna sured SINA"...

?

Desperate Times Call for Desperate Measures

"Tere, ma palun kaks, eeee..., ei, kolm reisilotot."

Mitte midagi ei võitnud. Tunduvalt arukam tegu oleks olnud see piletite alla pandud raha hoopis palmipuuroheliseks võõbatud hoiupõrsa sisse pista, aga eks häda ajab härja kaevu...

Enam ei põlga ära pakkumisi stiilis

"Carry, I`ve got a house in Cuba, would you like to become my housekeeper?"
"You mean like keep it clean and tidy?"
"No, I mean like keep an eye on it."


või


"It`s on the Spanish coast. It`s huge and it`s got a pool. The weather is fantastic all-year round. You`d love it. Take your friends. You`re welcome."



Enam ei ole pirts. Elu õpetab.

I heard that Cali never rains and New York heart awaits. First let's see the West End.

Can we get away this weekend. Take me to Broadway.
Let's go shopping baby then we'll go to a café.
Let's go on the subway. Take me to your hood.
I neva been to Brooklyn and I'd like to see what's good.

Take me on a trip, I’d like to go some day.
Take me to New York, I’d love to see LA.
I really want to come kick it with you.
You’ll be my American Boy.


Estelle koos Verontsu lemmikuga =)



Soov pääseda sinna, kus paistab 15/7 päike, on omandanud kolossaalsed mõõtmed. Varsti ma teen kas midagi kriminaalset või mõeldamatut. Abiellun mingi orkuti-türklasega näiteks.

Ma söön oma kapuutsi ära, kui see pole Chris Martin

Maailmas on vaid käputäis artiste, kelle häält lihtsalt pole võimalik ühegi teise omaga segamini ajada. Täna koju sõites kuulsin raadiost juba mitmendat korda üht uut hip-hopi lugu, mille refrääni laulab üks "sa-lihtsalt-ei-saa-muudmoodi-kui-pead-mind-kuulama"-häälega meesterahvas ja ma isegi ei ole seda lugu guugeldanud veel, aga tunne on küll selline, et võiksin vist vabalt kogu oma maise vara peale kihla vedada, et tegemist on minu ninahäälse lemmikuga Coldplay-st

=)

Ühtlasi olen nõus oma kapuutsi nahka pistma ka juhul, kui Eesti superstaari saatest peaks mõni selline tibu välja kooruma, kelle häält kasvõi natukene Chris Martini omaga võrrelda annaks.

...aga minu suurt armastust Kasabiani ei tõuka troonilt vist küll ükski Chromeo ega Robyn ega keegi muu, kellest ma siin blogis vasikavaimustusega kirjutanud olen.

Bonafied Lovin´

See on see üks kord elus, kui tüdruk on nõus mingile suvale mehele abikaasaks minema lihtsalt ühe loo pärast, mille too on valmis meisterdanud... =)
Need roosad tennised ja ruuduline kidra rihm... fantast! =)
Tantsib ka lahedalt. Isegi koer tantsib =)
Eriti lahe on see koht, kus tädi ja kuts patsu löövad =)
Meloodiast me üldse ei räägigi...

Vahva video. Olen seda tänaseks juba paar kuud pea iga päev kuulanud-vaadanud ja isu otsa ei saa. Iga kord märkab jälle midagi uut, näiteks koera näoilmeid ja žeste.

http://www.youtube.com/watch?v=-wK22u8JDuc

Ja kui nüüd sõnu kuulata (panen need igaks juhuks lõppu ka, sest mõni äi kõnele inglaste keelt, vaid hoopis sakslaste või prantslaste oma), siis omandavad need roosad tennised veel eriti humoorika varjundi...
Igati eluterve huumor.


Chromeo - Bonafied Lovin´

Let me tell you that I saw your boyfriend walkin' down the street.
He was standing all shaky, hands all sweaty
and he could hardly speak.
I might as well take a minute or two to put you onto some game.
You got a boy like him, a man like me
and that's just not the same.

Never mind an SMS, what you need is a sweet caress.
Everybody wanna talk too much, but what you need is a special touch.
Oh girl, wouldn't that feel right - a little dinner with the candlelight?
And really when it comes down to it, pick a man that's down to fight.

I'll give you bonafied lovin',
the type that makes me feel old.
I'll give you bonafied lovin',
the type that makes me feel old.

Let me tell you that I saw your boyfriend walking down the road
He was standing all shook, couldn't even look
and I was extra cold.
I might as well take a minute or two to talk about the perks
'cause you can't compete with a man like me
and that's just how it works.

Look, this comes as no surprise - what you need is an older guy
with a little bit of life experience, the right clothes and the right appearance.
Oh girl, wouldn't that feel nice? Hot dinner with the candlelight...
And really when it gets down to it, pick a man that's down to fight.

Orkutis on tõde


Welcome, Caroliina

Today's fortune: You and your wife will be happy in your life together



Jah, tõesti, ma arvan ka. Peab siva naist hakkama võtma.

Selle asemel, et tõlkida filmi Day of the Warrior pealkiri eesti keelde näiteks Sõdalase päevana, kasutab Kanal 2 võimalust, et näidata teisipäeva õhtul filmi Tapvad sekspommid. Ma ei saa aru, mis mõtet on filmi pealkirja sisu täielikult moonutada, kui tegemist on igati tõlgitava pealkirjaga? Või nohh, ma päris tumba ei ole ja mõistan, et kõikse magusamal õhtusel ajal saab reklaami müüa reeglina suurema ostujõuga meessoole, aga ikkagi. Nende toodete valik, mida müüa kontingendile, kes vaatab parema meelega filmi Tapvad sekspommid kui Sõdalase päev, on vististi piiratud...? Või ei ole?

Suvi keset talve

Täna lõuna ajal tööle sõites paistis päike nii eredalt, et esimest korda selle talve jooksul tekkis vajadus otsida pardalaekast päikeseprillid. Maha oli tuisanud imeõhuke lumekiht, mida polnudki peaaegu näha. Raadiost oli keegi andekas inimene otsustanud lasta väga suviseid lugusid, näiteks Bailandot jms, nii et tekkis päris suvine tunne. Heameelega oleks silmad kinni pigistanud, lasknud päikesel läbi aknaklaasi omale nina peale paista, kuulanud suvemuusikat ja harrastanud wishful thinkingut, aga rooli taga ametis olles pole silmade pikemaajalisem sulgemine just kõige targem tegu. Sellegipoolest, parem pool muna kui tühi koor.

Tiksun viimast töötundi ja piilun salaja kella arvutinurgas - 16:04. Ja väljas on veel täiesti valge! Tundub uskumatu. Kas tõesti tuleb kevad ka sel aastal? Kas tõesti saabub kunagi kord ka veel suvi? Soe ja mõnus ja turvaline ja suure-suure kollase päikeserattaga suvi-suveke. Tundub nii =D

Feast, a splendid one

Minu kõige suurem pisikene sõber nimega Rafi oli vist kusagilt õue pealt lõhnadest lugenud, et täna on sõbrapäev. Miks ma muidu hommikul selle peale ärkasin, et üks kärss üle voodiääre küünitas ja paar pisikesi sõbralikke sihvkasilmi mulle ootusärevalt otsa vaatas. Ärevalt lehvivast sabajupist rääkimata.

Njaa, kui sellise pilguga otsa vaadatakse, siis lihtsalt tuleb midagi kombineerida, muidu jääksid lootuste petmisest tulenevad süümekad vist küll mitmeks-setmeks päevaks vaevama. Igatahes sulgusin ma koos sületäie toiduainetega kümneks minutiks vannituppa ja kui Rafi lõpuks hommikusöögi kallale pääses, ootas teda ees üks suur südamekujuline leivaviiludest ja porganditükkidest kujundatud pidusöök. Kalamaksaõliga üle valatud ja puha. Nämm, kas pole? ;) Rafuskin oli hullumiseni õnnelik, tegi sabaga propellerit ja matsutas nii, et naabrid vist ka kuulsid.
Minu tuju tegi see hiiglama heaks, osaliselt oli muidugi süüdi ka õuest tuppa sirav päike.

Sõprade tähtpäeva puhul blogi lugevatele sõbruskitele ruikk-bröhh-bröööhh ja loodame, et ka teie täna sama rõõmsad olete!
=)

Sirtsutab

Täna lõunast alates on aknast nii iga kahekümne minuti tagant mõned minutid päikest sisse lastud. Akna pool asuv käsivars soojeneb mõnusalt üles. Tunnen end taas inimesena =)

Aga vot ei riputa kõiki fotosid orkutisse vai kuhugi mujale internetti üles. Kes tahab fotusid näha, piab külla tulema. Kodus on mul need kõik kenaste albumi sees olemas =)

Vahel olen kaval nigu ribane ;)


Tegelt olen lihtsalt vanamoeline natuke ja ei taha ajaga kaasas käia.

Kui keemiline puhastus ei aita, siis...

pese kodus ise või küsi nõu nendelt, kes ei ole "asjatundjad". Nõnnamuudu võiks lühidalt kokku võtta järelduse, millele tulin pärast mitmeid jagelemisi keemiliste puhastustega, millest polnud mitte midagi kasu, küll aga kahju (asjata raisatud ajast ja rahast).

Juba mitu aastat olen oma sule- ja muid jopesid keemilise puhastuse vahet vedanud, kuna jopede küljes olevate puhastamisinfo siltide peal on niimoodi soovitatud. Olen tubli, nohh. Okei, tegelt ma väga ei viitsi ka hiljem neid puntrasse tsentrifuugitud hanesulgi üksteise küljest lahti kakkuda, aga siiski. Keemilistes puhastustes peaksid ju töötama oma ala spetsialistid, kes teavad rõivaste puhastamisest ja plekkide eemaldamisest kõike. Kahjuks pole ma siiani saanud tagasi ühtegi jopet nii, et see oleks olnud laitmatult puhas. Kodus omal käel pestes lähevad need puhtaks küll. Kummaline on asjaolu, et tegemist pole olnud mingite imeliste-eriliste plekkidega, vaid lihtsa tänavapori või suisa mudaga jalutuskäikudelt Rafiga. Sellegipoolest läheb jope keemilisse allääres ilutsevate sopaplekkidega ja reeglina ka saabub sealt tagasi suhtkoht samasuguses seisundis. "Spetsialistidelt" aru pärides saan vastuseks, et "aga tänavapori tulebki väga raskelt ära, sool ja teate küll..."
Kui ma ka viitsiks käia seal lolli mängimas, siis iga kord selle eest ligi kakssada krooni maksta väga küll ei taha. Sopaplekid pole veel kogu ooper, aga ülejäänust ma lihtsalt ei viitsi rääkidagi enam.

Minu keemilise puhastuse alased seiklused tipnesid sellega, kui võtsin eile pärast tööd näpu otsa oma vatijope, mille varruka peal olevat nätsu ei suudetud keemilises puhastuses eemaldada ja suundusin Pärnu mnt-l asuva õmblusmasinaid müüva poekese poole, kus kangekaelsetele plekkidele ilusaid tikandeid saab lasta peale õmmelda. Olen seal Abakhan Fabrics-ist üle tee asuvas kohas varemgi käinud. Rõõmsameelsed tädid muutsid taas kasutuskõlblikuks minu lemmikpusa, millele olid enne pesu taskusse jäänud kollased kinopiletid, millest tekkinud plekid ei eemaldunud tõepoolest mitte millegi abil. Pisikese summa eest tikiti plekkidega kohtadele ideaalselt sobivas värvitoonis lilled, mis sobisid rinnaesisel juba eelnevalt asunud lillekestega. Katalooge, kust tikandeid valida, on palju - peaaegu nagu tätoveerija juures.

Ühesõnaga astusin mina taas kord selle paiga uksest sisse ja kurtsin oma nätsumuret. Näitasin õnnetult jope varrukat ja küsisin, et kas sinna oleks võimalik midagi lahedat peale õmmelda. Tädid naeratasid nagu kaks päikest ja üks sibas kiiruga kuhugi taharuumi. Tagasi tulles oli tal ühes käes lakibensiini pudel, teises aga majapidamispaber. Rõõmus tädi eemaldas minu jope varrukalt nätsu vähem kui minutiga ja ütles, et lakibensiini värviplekke ja nätsueemaldavad omadused on ju teada.

Minul jäi üle vaid üllatunult silmi punnitada ja omaette imestada, et huvitav, miks küll keemiline puhastus sellega hakkama ei saanud...

"Kui su rahakoti jämeduse järgi otsustada, võiks arvata, et sul on seal sees palju raha."

Karm tõde on hoopis selline, et tegelikult on mu rahakott pungil täis igasuguseid kliendikaarte. Lugesin kokku - 30. Tänaseks on neid kogunenud piisavalt palju selleks, et vahetevahel unistada õndsast hetkest, mil mu rahakott ära pätsatakse ja ma neist kõigist korraga lahti saan.

Ratsionaalsemad teist mõtlevad nüüd kindlasti, et on tibil siis vaja omale teha nii palju neid kliendikaarte. Ega ei ole tõesti. Aga kui ma teen mingi suuremat sorti ostu ja müüja pakub, et kliendikaarti tehes oleks kohene võit mitu-mitusada krooni? Ma tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et aa, pohh, ei soovi. Või kui mõne meeldiva klubi inimesed pakuvad üht meeldivat kaarti, mis annab elevantlikke soodustusi sulle ja su sõpradele?

Daa, beib, ära siis kanna kaasas neid kõiki korraga. Aga kui ma need sahtlisse libistan, pole mul neid kunagi vajalikul momendil ühes ning pealegi oleks mõne kuu möödudes juba ununenud, et mul selline või teistsugune kaart üldse olemas on. R, ptüi, vabandust, P pakkus välja, et hea lahendus oleks kõik kliendikaardid ID-kaardi või mõne muu analoogse peale koondada. Aga see ei lahenda meeles pidamise probleemi.

Oehh. Keeruline on see elu, keeruline.

Tänane hommik oli nagu pühapäeva hommik. Ainult pannkoogid olidki veel puudu. Ja kui me Rafiga lõuna ajal õue läksime, ei olnud seal lörtsi ega külma tuult ega midagi, ainult ilusaid hõredaid kergeid valgeid lumeräitsakaid sadas meile kärssade pääle =)

Eilse Eesti Päevalehe koolituslehe on triiki täis kirjutanud keegi tädi, kes kahjuks ei näi koolitustest teadvat mitte midagi muud peale selle, et tema on kuus korda keeleõppe täiendkoolitusele plaaninud minna, neli korda alustanud ja vaid ühel korral oma õpingutega ka lõpule jõudnud. Küll siunab too tädi ühes oma artiklis õpetajaid, kes julgevad õppuritele kodust tööd anda, küll kursuse tõttu olematuks kahanevat aega sõprade ja pere jaoks, küll kolme nulliga lõppevat koolitussummat. Muidugi võib tädi A. K. selles lehes kirjutada peaaegu et mida iganes - ta on nimelt selle lehe toimetaja. Mina jällegi kirjutan oma blogis, mida tahan.

Niisiis. Kasutades juhust, sooviks selle ühe konkreetse artikli pääle kosta, et laisku inimesi olen mina ennegi näinud ja neist lugenud. Väita, et inglise keelt õppides võib kodustele töödele kuluda kogu õppija vaba aeg, on kummaline, sest ma ei kujuta ette, kui palju peaks inglise keeles koduseid ülesandeid andma, et pere ja sõpradega suhtlemiseks ei jää üle tõepoolest sekunditki. Õppisin kunagi hiina keelt, loengud toimusid iga päev. Käisin kõrvalt veel tööl ja jao pärast ka koolis ning see koormus kujunes tõesti lõpupoole veidi liiga pingeliseks. Oma kogemusele toetudes arvan, et enne, kui inimene ei ole õppinud hiina või mõnd muud mitte ladina tähtedega kirjutatavat keelt, ei tea ta ka, mida tähendab väljend "palju kodutööd". Või seda, milliseks kujuneb enesetunne, kui jättes kõrvale liialdused jõuabki nipet-näpet koduloomaga jalutatud ja unetunnid täis magatud. Ja mitte midagi muud. Paar korda nädalas kusagil inglise keele tunnis käia tundub selle kõrval meelakkumisena.

Ma arvan, et ma ei pea kirjutama sellest, et kodune töö on keeleõppe puhul vajalik. Või oot, vist siiski pean... Kulla tädi A.! Vaid üksikud õpetajad suudavad keelt õpetada hästi ilma, et inimene iseseisvalt midagi tegema peaks. Lõppude lõpuks tuleb käänete tabelid ja võõrsõnad ikkagi ise omale pähe ajada - keegi teine seda ju inimese eest ei tee. Nii et kahjuks ilma lillegi liigutamata läbi ajada ei saa. Siinkohal meenuvad mulle kõik need neli või viis inimest, kes meile koolitusfirmasse on helistanud ja kellega kõne on kõlanud umbes nii, et: "Tere! Teil saab inglise keelt õppida, jah? Mina tahaksin inglise keelt selgeks saada, aga pange mind mõne sellise õpetaja rühma, kes kodus palju õppida ei anna. Tegelt ei tahaks üldse kodus õppida midagi. Kas nad võtavad palju grammatikat? Ei-ei, ma grammatikat ei tahaks üldse. Ma tahaks rääkima hakata. Ja sõnu ma ka väga ei viitsiks õppida." Õnneks olen ma siiani suutnud kõigile neile selgeks teha, et ühtegi sellist keelt, mida oleks võimalik rääkima hakata ilma sõnade õppimiseta, pole kahjuks veel olemas =D  Olgu siis selle grammatikaga kuidas on...

Jah, te võite ju öelda, et vahet pole - peaasi, et inimene aru saaks, millest jutt käib (ma liigitan sellise arvamuse umbes sinnasamma, kus asuvad arvamused stiilis "miks ma pean msn-s ja e-kirjades ilma kirjavigadeta kirjutama - niikuinii kõik saavad ju aru, mida ma öelda tahan"), aga mina ei taha olla see loll, kes sööklas vene keeles kahvleid juurde küsides selle asemel, et öelda "palun, kas ma saaksin kahvli?", ütleb hoopis "palun, kas ma saaksin kahvliga?"

Järgmine asi. Need kolm nulli. On hästi teada, et iga suvalise koolituse seminaripäeva maksumus ületab keeleõppe ühe semestri maksumust reeglina kahe-, mõnikord aga isegi mitmekordselt. Keelefirmad virelevad niigi juba tubli tükk aega ja ei julge hindu tõsta. Inimene, kes korraldab koolitusalast lehte, peaks end enne vastavasisulisi sõnavõtte siiski ka teemaga kurssi viima.

Tervitused tädi A-le ja minupoolne väike vihje ka - nägin Viru Keskuse raamatupoes itaalia keele õpikut pealkirjaga "kolme päevaga itaalia keel selgeks". Ma arvan, et hoolika otsimise tulemusena leiab sealt kindlasti ka mõne analoogse inglise keele õpiku. Nii sihikindlale ja tublile naisterahvale, kes tervelt kuus korda on plaaninud inglise keel selgeks saada, sobiks selline õpik kindlasti. Ainult ma kahtlustan, et tasuta seda seal raamatupoes vist ei jagata...

George Clooney ja kolm hobust

Käisime eile õhtul kinus. Michael Claytonit vaatamas. Mina vist piilusin silmanurgast oma paremal ja pahemal käel asuvaid poisse rohkem kui filmi ennast, aga nohh, ega filmil endal ka väga viga ei olnud (rõhk sõnal "väga"). Sisaldas kahte tooli küljest lahti ehmatamise kohta, kusjuures üks neist selle stseeni lõpus, mille pärast võiks seda filmi üldse vaatama minnagi ehk siis George ja mägi ja udu ja hobused ja...

Rokkstaarile meeldis väga, nagu ma aru sain, igatahes oli ta sellest filmist suuremas vaimustuses kui mina.
R-le, kes kahtleb selles, kas R pole mitte liiga otsene vihje tema nimele, meeldis ka. Mingi meeste värk vist. Üldse tegid nad mulle kahekesi filmi valiku ajal kambaka, sest mina oleksin parema meelega hoopis mõnd komöödiat vaatama läinud. Õnneks oli selleski filmis kaks-kolm naljakat kohta...

Ja tänase sissekande lõpetuseks, et R ei nutaks, amputeerime tema tähel ühe jala ja viitame talle edaspidi kui P-le. Nuhh, on kõik häpid? =)

Metsanotsud laivis

Tegelikult oli mul õhtul plaanis interneti sisustuslehekülgedel hullamas käia ja diivaneid valida. Juhtus aga nii, et mõtlesin korraks tšekata http://www.looduskalender.ee/ raames toimuvat ja sattusin metsanotsude pidusöögi tunnistajaks. Nimelt on ühed ettevõtlikud inimesed metsa loomade toiduplatsi äärde veebikaamera üles sättinud ja nii saabki hea õnne korral näha erinevaid loomi, kes pimeduse saabudes platsile jäetud hea ja paremaga maiustama tulevad. Kusjuures otseülekannet saadab ka heli =D

Nii ma istusingi võlutud ilmel kuvari ees ja passisin tund aega järjest röhitsevaid metsaasukaid. Kokku oli neid tervelt kuus: metsanotsuemme, metsanotsuissi ja neli metsanotsupärdikut. Kõigepealt tuli üks suur koos paari põrsaga, vaatas ringi, tegi nüühvk-nüühvk ja siis tulid ülejäänud kaks pisemat ja suur riburadamisi järele. Seejärel, needless to say, läks parajaks matsutamiseks. Jube vahva nohh! =)
Ja et ma just täpselt sel momendil sinna leheküljele läksin, kui seapere saabus... Nii perfect timingut ma polegi sel nädalal veel teinud.

Eurolugude tutvustust vaatasime. Nii mõnigi pani naeratama, kuid vaid üks tõi heas mõttes külmavärinad. Iris Vesik koos Sullivaniga. Olgu selle looga kuidas on - puhtalt maitse asi - aga tüdrukul on nii põneva tämbriga hääl, et oioioi. Ja liigutab nagu Natalie Imbruglia kunagi ammustel aegadel. Kergesti meeldejääv kompott.

Lõpuks ometi päike!!!

=D

=D


Täna hommikune notsujalutamine oli üks kõige vahvamaid asju, mida ma viimasel ajal teinud olen ja seda just tänu ilmale. Mina vaatasin päikesele otsa ja naeratasin, päike vaatas mind ja naeratas, nots uuristas kärsaga hange sisse lumelinna ja kui ma just väga puusse ei pane, siis naeratas tema ka. Päike + Rafuskin + mina = one happy family.

=)

Olen nüüd minagi lõpuks normaalsete inimeste sekka arvatud. Eilsest asub mu videomagnetofoni otsas üks liistakas, millega saab tiiviidiisid vaadata. Tähistasime sündmust vääriliselt ja ekspluateerisime kursaõelt saadud Seksi ja linna piraatplaate. Veendusin taas kord üle pika aja, et kui miski enam tuju heaks ei tee, siis see komöödiaseriaal aitab ikka =)

Friends ehk Sõbrad on teine seriaal, mis on üdini positiivne. Selliseid rõõmsaid filme ja seriaale võiks rohkem olla. Minul vähemalt on küll juba mõõt täis teleprojektidest a´ la eriüksuse agent püüab paljastada ülemaailmse haardega seksiäri võrgustikku, mille taga seisab julm inimkaubitseja. Lisaks välismaale meelitatud Ida-Euroopa tüdrukutele, kes müüakse bordellidesse lõbunaisteks ja muudetakse seksiorjadeks, ei põlga bandiidid ära isegi laste röövimist, et need siis lastepornoga tegelevatele pervertidele vahendada...

või siis: krimisari ekspertidest, kes jälitavad Ameerika kõige ohtlikumaid sarimõrtsukaid, vägistajaid ja psühhopaate. Uurijatel käib võidujooks ajaga, et päästa vähemalt kurjategija järgmise ohvri elu. Selleks peavad nad mõtlema nagu sarimõrtsukas, looma maniaki psühholoogilise portree ja aimama ette tema järgmisi samme - nad peavad püsima kurjuse kannul... Pärast 20 aastat vaikust ilmub välja sarimõrvar, kes teatab BAU-le, et tapab järgmise viie päeva jooksul veel ühe inimese.

Ja ei, ma ei mõelnud neid kirjeldusi ise välja - need ja nii mõndagi veel jookseb käesoleval nädalal telepurgis.

Kõ-ri-ni. Tahaks midagi lõbusat ja ilusat ja head.

Kaks vanainimest

Tema: "Pane prillid ette, sa ei näe ilma ju."

Mina: "Pane jope eest kinni, külmetad muidu."


=)

Negatiivne vs positiivne
ehk viimaste päevade muljeid

Teen lühidalt.

Hispaania restoran Buen Provecho - EI
(kui teile just ei meeldi juuksekarvad toidus ja korgitükid veinis). Siia võiks lisada ka lauanaabrile serveeritud vastiku maitsega toidu, aga kuna minu roog maitses hästi, ei anna selle kallal iriseda. Küll aga annab iriseda vaate üle. Igast aknast siras vastu suur ja sinine Videoplanet. Nuta või naera. Ei tekkinud erilist Hispaania fiilingut, no missateed. Mõnel puhul asukoht siiski mängib suurt rolli.

Film Lubadus ehk Zavet kinos Sõprus - EI!!
(kui teile just ei meeldi mõttetu veiderdamine ja ropplabased naljad, mis ületavad korduvalt hea maitse piiri). Olen Sõpruses pettunud, tavaliselt on seal superhead filmid.


Pärnu mnt. Hawaii Expressi abivalmis ja sõbralikud müüjad - JA
(vot sellised muhedad ja asjatundlikud peavadki teenindajad rõivapoodides olema). Mis ma ikka pikalt lobisen - soovitan soojalt kõigile.

Café Boulevard`i imemaitsvad koogid ja tordid - JAA!!
(mitmendat korda juba toodi mulle haigeks olemise puhul ja need maitsevad tõepoolest nagu unistus). Peaks kuhugi Olympsi lähedusse elama minema, et oleks pidevalt värske koogikene käepärast =)

See ainuke asi, milleks naistel tänapäeval veel mehi vaja on

Layla ütleb:
tiadmis

Layla ütleb:
mina olen kodus haige

Layla ütleb:
alates teisipäevaõhtast kodune

Carry ütleb:
uuuu, kusjuures mul oli kohe selline tunne, et sa jäädki vist haigeks. Peaks oraakliks hakkama.

Carry ütleb:
mul on plaanis homme R-ga kuhugi õue minna. Tahad, hüppame poest läbi ja toome sulle midagi?

Layla ütleb:
aitäh pakkumast, K tuleb homme ja küll ta siis toimetab, mis vaja

Carry ütleb:
kraadib sind ja nii edasi

Layla ütleb:
ta oskab väga elegantselt seda vene aegset kraadi alla lüüa

Carry ütleb:
minul on see vanaaegne kraadiklaas ja sellel ei lähe too elavhõbedajunn üldse alla.

Layla ütleb:
just-just sellest ma rääkisin

Carry ütleb:
õudne, kui on veel kusagilt valus ka, siis seda kraadiklaasi alla raputada on tõeline piin.

Carry ütleb:
R-i on alati vaja, kui kraadin - tema siis oma suurte mammutikäppadega raputab seda pisikest kraadiklaasi.

Layla ütleb:
mis me küll ilma nendeta teeks

See trall käib meil siin firmas juba üle aasta. Iga natukese aja tagant helistab keegi kas TEA Kirjastusest või TEN-team-ist või Ühispanga Elukindlustusest ja pakub ühte, teist ja kolmandat. Vahva on selle juures asjaolu, et tihti pakutakse sama toodet, mida eelmiselgi korral ja on juhtunud sedagi, et toode, mida telefonitsi pakutakse, seisab meil juba riiulil.

Suur Juht on juba ammu loobunud nende müügiesindajatega suhtlemast ja viskab reeglina toru lihtsalt hargile, kui ülalmainitud firmadest peaks helistatama. Minule seevastu pakub selline asi nalja ja oma igapäevaste huumoridosaatoritega tuleb ju ometi viisakalt suhelda. Nii ma siis seletangi neile kannatlikult, endal suu muigel, et "proua, te alles eile helistasite meile" või "meil juba on see õigekeelsussõnaraamat/võõrsõnade leksikon/vene keele vestmik, teie käest tellisime ja ei, tänan, rohkem tõesti ei ole tarvis". Aga vahetevahel tekib minulgi küsimärk otsaette. Näiteks siis, kui üks ja seesama müügitöötaja kaks minutit peale esimese kõne lõppemist uuesti helistab ja sedasama asja müüa soovib või kui helistab samast firmast mõni teine müügiinimene täpselt sama sooviga. Ilmselt ei ole neil andmebaasis sellist lahtrit, kuhu maha märkida, kes, millal, mida ja kui palju on juba tellinud. Ja kes on kindlalt ära öelnud. Muidu oleks ok, aga vahetevahel haruharva juhtub sedagi, et mul tõesti on tööjuures oma ajaga targematki peale hakata, kui sama juttu seitse korda ümber jutustada.

Sestap meeldiski mulle väga üks mulle meilitsi saadetud prank call-i link. Natuke aega veel nuputan ja modifitseerin, aga küllap on üsna varsti minulgi kiirete aegade tarbeks oma ettelindistatud müügimeeste eemalepeletaja olemas. Ehk siis lõpuks saavad omale selle vajaliku lahtri tekitatud...


http://www.youtube.com/watch?v=J5z4Vs26-TI&NR=1

http://www.youtube.com/watch?v=hAhFCksQz0c
Netis leitavatest kõige kehvem kvaliteet, aga see-eest kõige ehedam emotsioon.

Võibolla olen ma mõttetult sentimentaalne kuju, aga mo arust suudavad ainult ilusad mehed teha selliseid lugusid. Inetud inimesed sellise asjaga hakkama ei saa.

Kui pomm oleks minu käes, saaks kahjutuks tehtud küll...


Tough, you think you’ve got the stuff.
You’re telling me and anyone
you’re hard enough.

You don’t have to put up a fight,
you don’t have to always be right.
Let me take some of the punches
for you tonight.

Listen to me now:
I need to let you know -
you don’t have to go it alone.

...

Sometimes you can’t make it.
The best you can do is to fake it.
Sometimes you can’t make it on your own.


U2 - Sometimes You Can`t Make It On Your Own

Yeah, I really do think

An old man turned ninety-eight
He won the lottery and died the next day.
It's a black fly in your Chardonnay
It's a death row pardon two minutes too late
And isn't it ironic... don't you think?

It's like rain on your wedding day
It's a free ride when you've already paid
It's the good advice that you just didn't take
Who would have thought... it figures.

Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought "Well isn't this nice..."

And isn't it ironic...
don't you think?

Well life has a funny way of sneaking up on you
When you think everything's okay and everything's going right
And life has a funny way of helping you out when
You think everything's gone wrong and everything blows up
In your face.

A traffic jam when you're already late
A non-smoking sign on your cigarette break
It's like ten thousand spoons when all you need is a knife
It's meeting the man of my dreams
And then meeting his beautiful wife.

And isn't it ironic...don't you think?
A little too ironic...


Alanis Morissette - Ironic

No küll on hea, et tööjuures raadiost koguaeg Fedde Le Grand-i Put Your Hands Up For Detroit ei tule. Mul jääks niimoodi kõik tegemata =P


Ia tuju, ia tuju, ia tuju! =D

Tõrk tilva moopetis

Oma vana aasta lõpu ja uue alguse veetsin ühe Zorro kutsel miskis euroremonditud mõisas, kus kohale roninud inimesi lõbustati mängudega, milles pidi võidu kondoome lõhki pumpama. No comments.
Tegelikult ei olnudki nii hull, kui võiks arvata. Üpris lõbus oli hoopis. Neljakümnest peokülalisest tundsin algatuseks vaid kahte. Aga seegi polnud nii hull, kui oleks võinud arvata. Peo lõpus tundsin juba mõnda veel ja kõik, kellega lähemalt tutvusin, olid igati vahvad =)

Aga mõned inimesed on sellegipoolest suisa hämmastavad ning seda mitte heas mõttes. Mina, vana positiivsusehunnik, mõtestasin selle enda jaoks järgmiselt: igasugune hämmastavus on hea, sest see raputab normaalset ja näitab meile, kes on ja kes mitte. Ja kuidas on ja nii edasi ja nii tagasi. Ja üldse.
Poes õnneks mett müüakse praegu, nii et tõrvatilgaga meepoti kõrval ei pea tänasel päeval küll keegi nukralt pead vangutama. Saastunud mesi biolagunevate ainete kasti ja purk taarakogumispunkti. Ja järgmisel korral olla oma mee purkidesse villimisel hoolikam ning jälgida, et seda va tõrva kusagil läheduses ei oleks...

Aga teile kõigile, mu kullakesed, soovin algavaks aastaks seda, mis on kõige kallim ja kõige vajalikum. Võite ühe korra arvata, mis see on. Vastus tuleb sissekande lõpus. Piiluda ei tohi. Kes piilub, sellel on kõik järgnevad 365 päeva Bad Hair Day.

Vahepalana lõbustaks teid ühe teise uudisega. Kui ma siin mõned nädalad tagasi orkutit siunasin, ei osanud oodatagi, et libaennustus täide läheb ja tööpakkumine tõepoolest ka saabub. Selgus, et orkut on maagiline ja mind tahetassegi ühte lõbusasse kohta värvata. Aga nohh, ütleme nii, et mulle tundub, et tegemist on liiga suurekaliibrilise ametiga minu tagasihoidliku tegelaskuju jauss. Ja et leidub inimesi, kes saaksid sellega kindlasti märksa etemini hakkama. Nii et ma sudin ikka vaikselt oma vanade liistude juures edasi =)

Nonii. Ja nüüd minu uusaasta soov teitele: tervist!
Palju-palju tervist teile! Uskuge mind - see ongi see, mida te kõige rohkem taga igatseksite, kui seda ühel hetkel enam pole või on kordades vähem kui peaks olema. Ja kuigi meil on igast kallid aparatuurid, siis needki pole kõikvõimsad and all that jazz...

Hoidke endid ja neid, kes on teile miskitpidi kallid ja kui energiat üle jääb, siis neid ka, kes nii kallid pole, aga ikka pai tahavad saada =)

Padjadoomino

Tema: "Kas sa eelistaksid seda kahest patja või ühest?"
Mina: "Mulle sobib ühene paremini. A sulle?"
Tema: "Mulle sobib kahene."
Mina: "Kas sa ütled seda nüüd ainult sellepärast, et sa tead, et mulle meeldib ühene või istubki sulle kahene etemini?"
Tema: "On seal vahet?"

Võite veel ühe korra küsida, miks mulle meeldivad isetud inimesed =)

Ken-Martti armastab mind ikka veel. Khuul.

Tundub, et ajaga selle mehe tunded minu vastu mitte ei jahtu, vaid aina kasvavad, sest sel aastal sain temalt suisa kaks jõulukaarti. Milliste teenete eest tema neid mulle igal aastal saadab, ausõna ei tea.

Võibolla on tegemist mingit sorti eeltööga - ehk plaanib Kennukene peatselt näiteks muusikukarjääriga algust teha ja kodumaa järgmiseks superstaariks hakata? Sellisel juhul kulub tõepoolest vist iga viimnegi hääl marjaks ära. Meie perelt saab ta neid igatahes kaks - Rafi, va sigudik, oli sel ajal, kui mina omale teed valmistamas käisin, kapi äärelt ühe kahest kaardist kätte saanud ja nätsutas seda rahuloleval ilmel. Ma järeldan, et talle maitses =)

Järgmisel aastal, kulla Kennu, eelistaksin oma tibule siiski kaardi asemel näituseks närimiskonti... Aitäh!

Jõulupolka

Hoolimata asjaolust, et minul kui hingelt päkapikul on suurem osa jõulukinkidest juba maikuus hangitud, pole mu jõuluootusaeg päris kohustustevaba. Pärast seda, kui olin eile õhtul kaks ja pool tundi kinke pakkinud (ja seda mitte seetõttu, et ma mingi koba pakkija oleksin, vaid põhjusel, et lähemaid sugulasi on perede pooldumiste tõttu kuidagi kahtlaselt palju), jõudsin lõpuks ühele põhjapanevale tõdemusele. Võiks öelda, et sellest saab tõenäoliselt suisa minu life philosophy or something. Nimelt, tulevase perekonna koostamise strateegilise plaani teostamisel tuleb olla tubli ja leida keegi igati asjalik meesterahvas, et ei oleks hilisemaid lahku- ja kokkuminekuid. Siis on vähemalt jõuluajal märksa rahulikum olla - ei ole kahtekümmet poolvenda ja -õde või tervet trobikonda lehma lellepoegi, kelle kingituste tassimise all selgroog pooleks ähvardab minna =)

Samuti saaks siis ehk jõuluõhtul rahulikult ühes kohas istuda.
Minul näiteks on eeskujuks isa ja ema, kellel mõlemal mitmekordsed uued perekonnad-paarilised ja loomulikult olen ma kutsutud nende kõikide jõuluõhtutele. Nii et siis mitte lihtsalt sinna, kus on ema või sinna, kus viibib isa, vaid neid istumisi ja seltskondi on veel... Lihtne oleks, kui kutsed oleksid esitatud niisama viisakusest, aga kõige hullem kogu asja juures ongi see, et mind tõsimeeli oodatakse ka. Mis iseenesest on tore, aga ausõna, kui ma suureks saan, siis ma enam niimoodi jõuluõhtul mitme koha vahet trampida ei viitsi. Sellepärast tulebki keegi normaalne mees välja vaadata, kellega jaksaks järgmised kolmveerand sajandit koos jõulu ja muid pühasid veeta. Et poleks mingit iseenda poolitamist. Ja et pärdikutelgi oleksid rahulikud jõulupühad, mitte mingi hullumeelne ühest kohast teise jooksmine ja kiirmenetluses söömine-joomine-kingisaamine. Ma arvan, et paljud lahutatud peredes või emma-kumma vanema juures kasvanud lapsed mõistavad, millest ma räägin.

Niisiis. Üheks uusaasta lubaduseks võikski olla näituseks tuleviku tarbeks mõne mõistliku jõuluka-, jaaniku-, emakeele päeva ja muude rahvuspühade kaaslase väljavaatamine. Mitte, et mulle muidu normaalsed meesterahvad korda läheksid, eksole. Lihtsalt puhtalt jõulumugavuse pärast.

Selle meeldiva mõttega siirdun nüüd aga luuletusi õppima, et homme ühelgi jõulupeol häbisse ei jääks. Mitu luuletust teie meelde peate jätma? Mina pean peaaegu terve raamatutäie.
Dieet algab ka kohe kahe minuti pärast, sest kuda sa, hing, ilma eelneva põhjaliku näljutuskuurita mitme pere pakutavaid hõrgutisi kõhtu mahutad? Kui on road valmis kokatud, siis tuleb süüa ja mitte pererahvast solvata...

Rahulikke jõule ja peolauas kohtume, raisk!

Oh so hooked

Oehh. Masinad on tagasi vahetatud ja mina sitsin jälle selle sees, mille kohta mu vanaema kommenteeris, et "issand, kui must. Homseks pead sa selle küll ära pesema, muidu ma saan infarkti." Antud juhul pole minu jaoks muidugi põhiteemaks mitte puhtus vaid minek. Need rõngad, millega ma nüüd vahepeal paar päeva sõitsin, oehh jahh. Kui minu autot peab veidi ikka tagant utsitama, siis too hakkab liikuma niipea, kui jalg piduripedaali pealt eemaldada. Niuhh. Ja kui natuke gaasi vajutada, siis kohe läheb. Nagu kohe kohe, mitte siis, kui veel juurde vajutada. Ei saa arugi, kui juba on kiirus kusagil seal, kus ei tohiks olla. Laes siis täpsemalt. Täitsa nagu lõbustuspargis. Läheb nigu ludinal. Ja mina istun rooli taga, suu kõrvuni peas, juubeldav pilk silmis.
Niimoodi sünnivadki liiklushuligaanid - täiesti tahtmatult.

Nüüd sa, mammut, siis tead - ma käin sinuga ainult su auto pärast
=P
Vahetame tagasi, pliis-pliis-pritipliis!

Siit tuleneb soovitus kõikidele hingelt rullikutele, kes ihkavad omale nelja rõngast või mingit muud analoogset sõiduriista, aga naine ei luba hankida: laske naine korra rooli taha ja las proovib ise, kuda mekib. Sest rooli taga viibida on hoopis midagi muud, kui kõrvalistmel passida ja ilus olla =)

I dont deserve you
unless it`s
some kind of hidden message
to show me life is precious.
And I guess its true.

Crazy Town - Butterfly

I`ve paid for your mistakes

Ma sõidan praegu ühe teise autoga. Siia igaks juhuks ei kirjuta, kelle omaga või millisega, muidu hakkab teil liiga huvitav =)

Küll aga lisan ühe loo, mille leidsin tolle masina plaadimängijast. Sobib praegusesse etappi nagu rusikas silmaauku.

http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Linkin%20Park%20-%20No%20More%20Sorrow.wma

Ei, ma ei kavatsegi järgmist postitust valmis kribida enne, kui te Robyni videosid pole tšekanud. Vot takoine väljapressimine. Nagu Layla mu põrsikuga jalutades tollele sõnas: "Sinust endast oleneb, kui kiiresti me tuppa tagasi läheme."

Siinkohal tahaks ära kasutada blogiruumi ning edastada südamlikud tänud nendele inimestele, kes minu tubase režhiimi ajal Rafiga õues jalutamas viitsisid käia. Layla ja Marit ja naabripoiss ja last but not least, Mammut kahh. Röhh! =)

Minu uus lemmik, big time!!

Arusaadavatel põhjustel armastan ma seda tšikki täiesti meeletult. Mitu nädalat juba kuulan, aga lahti ei saa. Vaatan ka juba mitmendat nädalat, aga see ei muuda olukorda sugugi etemaks, aina hullemaks läheb. Kui me rõivad ja sonksid välja jätame, siis eriti spets on veel see, et tädi ei ole lasknud oma hambaid korrigeerida. Väga vinge!

Siin on tema minu arvates parimad lood. Selleks, et teie ei peaks youtube-is ringi tuhnima. Midagi igale maitsele. Auka.
Kusjuures tibi on paljudele lugudele teinud kaks kardinaalselt erinevat videot ja ka ise oma lugusid töödelnud. A maihakka siin duubeldama.


Handle Me
http://www.youtube.com/watch?v=0HCa05pQzwo


Konichiwa Bitches
http://www.youtube.com/watch?v=qd4Su5qmf1o


Be Mine!
http://www.youtube.com/watch?v=_PDNRTCuPyQ
(paganas ja ta oskab näidelda ka)


Cobrastyle
http://www.youtube.com/watch?v=2A-fuFeRekE
(kui saund on põhiline)
http://www.youtube.com/watch?v=FGnn2XQQ01A
(kui liikuv pilt on olulisem)


Eclipse
http://www.youtube.com/watch?v=k50jj_dp0NQ
(väga ilus aeglane lugu, mille videot ma kahjuks ei leidnud)


With Every Heartbeat
http://www.youtube.com/watch?v=3vfLvZCdT9g&feature=related
(Seda mina ei usu, et leidub keegi, kes seda lugu kuulnud pole. Kange isu on siia hoopis igasugu tuubist leitavaid sama loo mikse sättida. Heast asjast on loendamatul arvul põnevaid segusid tehtud).


Crash and Burn Girl
http://www.youtube.com/watch?v=2C8UXZrN9UY


List of Demands (koos Jenny Wilsoniga)
http://www.youtube.com/watch?v=T77Dp0QXI-A


Bum Like You
http://www.youtube.com/watch?v=7RVC2jrWcts
(keegi just ütles, et sõnu peab kuulama)



Midagi ka 10 aasta tagusest ajast:
Do You Know What It Takes
http://www.youtube.com/watch?v=G6kH3BQeqRc&feature=related




Aasta aega Kasabiani sai natuke otsa ja algas aasta aega Robynit. Don`t get me wrong - I`ll always love those guys, aga armunud olen ma nüüd Robynisse. Paluks uut ringtone-i =)

Aa ja muide, selle asemel, et teha suurte plaadikompaniidega kompromisse oma muusika osas, lõi plika hoopis oma leibeli ja teeb nüüd täpselt seda, mis pähe tuleb. Respect in block letters!

Orkutinali vol. 2

Tänane õnnerida ütleb järgmist: You are soon going to change your present line of work.

Ootan põnevusega. Tegelt ka. Et kes mulle uut ametit pakub. Ma ise küll ei ole selle idee peale tulnud, et võiks teise töökoha otsida. Aga no kui Orkut ütleb, siis järelikult nii on.

Kibestunud mina versus too teine

Mõtlen, et lähen hüppan korra Orkutist läbi, vaatan, mis uut. Silma jääb rida Today`s fortune, mis ütleb: Serious trouble will bypass you. Jõllitan ekraani ja küsin valju häälega iseendalt, et misasi saab olla veel suurem trouble kui see, et juba teist nädalat käesoleva kuu jooksul olen sunnitud kodus passima ja tablasid neelama? Siis küsin veel seda, et kas see pole juba serious trouble, et ma võtan niigi rohkem valuvaigisteid, kui tohib, aga ikka valutan terve päeva jutti? Et kas seda äkki võiks ka serious trouble`iks nimetada, kui peab õppima aegluubis kõndima, et oleks natukenegi vähem valus?
Kuri tuju tuleb peale. Vaatan uuesti seda va "õnnerida" ja porisen omaette veel mitu lauset enne, kui olukorra koomilisusest aru saan. Et ma pahandan mingi mõttetu lausega mingist suht vähetähtsast suhtlusportaalist, mida niikuinii keegi tõsiselt ei võta.

Õnneks on mul kodus olles aega oma toredate tuttavate blogisid lugemas käia ja nii avastan suureks üllatuseks Triinu blogist, et temalgi on vahel paha tuju. Triinul, kes on alati nii positiivne-nii positiivne. Ja korraga ei tunnegi ma end enam nii halva inimesena, et julgesin mõneks minutiks porinatesse langeda. Teistel on ka vahel halb tuju. Mingi tähtede seis ehk? Küll varsti läheb paremaks.

Ikka ja jälle tuleb meelde rockstar-i öeldu: "Remember - everything will be ok in the end. If it`s not ok then it`s not the end."

Mida unenäod

Viimane näide: viibin mingis lahtritega lauda moodi asutuses, kus kasvatatakse lehmi. Lahtrite vahel on madalad seinad, millest näeb üle ja igal lahtril on haagiga kinnikäiv uks. Mingil momendil sammub sellesse lahtrisse, kus mina seisan, keegi valges kitlis mees, kes lõikab lehmadel kõrid läbi ja raiub sõrad alt. Kõrvalolevates lahtrites toimub sama asi. Töö tehtud, astub too väärakas sõnagi lausumata minema ja jätab minu sinna vaatama, kuidas vigastatud loomad piinlevad. Jälgin neid põrandal tõmblevaid veriseid tompe ja tahan ära minna, aga niipea, kui ukse küljes olevat haaki avama hakkan, tõstab üks lehmadest pea ja üritab end oma veristatud köntide peale püsti ajada, et koos minuga tulla. Tal on ka paha, ta tahab ka sealt ära. Kahjuks ei ole ta võimeline kõndima, sest tal pole enam sõrgu. Ja mina ei saa teda ka kuidagi aidata. Ta üritab, aga kukub, üritab jälle, kukub jälle. Alles siis, kui ma käe haagi juurest eemaldan, vajub lehm vaevatult maha, otsekui aktsepteerides oma vältimatut saatust. Niipea aga, kui ma lahtrist väljuda proovin, hakkab ta taas meeleheitlikult üritama end püsti ajada. Tema üritus on masendav, sest see on juba ette määratud läbikukkumisele, aga täpselt sama masendav on seal seista ja oodata, et see kõik kord juba lõpeks. Ja selline hullus kestab pool unenägu.

Peab vist Leenu paradiisisaare-tehnika kasutusele võtma...

I heard about some guy that you beat
pretty bad and got in the papers.
Sure, you own a cool bar and I hear
you get far with every waitress.
Yeah, I saw you on the poster,
your song is the bomb but you're outrageous.
Sure, I see you’re livin' large with your crib
and your cars and that's just great, but

let me tell you how it'd be:
you won't get with this you see
cuz you can't handle me.

Yeah, you make your big move and I see
you’re not used to being rejected.
Sure, you making that call to your guy
and I’m sure you're well connected.
Yeah, judging from that line you just passed
you are well known and respected.
Sure, would me and my girls come participate
in something you directed.

Yeah, I think you’re kinda cute when you try
and act like you ain’t looking.
Sure, I think you’re kinda fly and your ride
sure is off the hook and
yeah, bet you could take my mind off things
for some time and take me shopping.
Sure, you`re writing those rhymes
and the acts you produce are really kickin'.

Let me tell you how it'd be:
you won't get with this you see
cuz you can't handle me.

It's a simple fact that you can’t seem to handle me,
no matter how you act with them you can’t handle me.
I don't wanna say you got my back
cuz you’re a selfish narcissistic psycho
freaking bootlicking Nazi creep and
You can’t handle me.


Robyn - Handle Me

Religioonist, usuvabadusest ja ühest suhteliselt uuest usundist


MSN on ikke üits tore asi. Kodus kükkavale haigele inimesele võib see pakkuda piiramatus koguses uusi teadmisi...


Klassivend ütleb:
äkki ma saan sind pöörata enda usku

Konichiwa Bitch ütleb:
ja mis usk see oleks?

Klassivend ütleb:
pastafarianism

Konichiwa Bitch ütleb:
pasta või rasta?

Klassivend ütleb:
huvitav, et kõik seda küsivad. pasta. mitte rasta. nagu makaronid

Konichiwa Bitch ütleb:
what about nuudlid?

Konichiwa Bitch ütleb:
diskrimineerime, mis?

Klassivend ütleb:
et seal läheb kõik... nuudlid, makaronid jne

Klassivend ütleb:
pastafarianism on siis selline usk... mõtlevale inimesele. see loodi aastal 2005, seega päris uus. pastafarianistid usuvad, et maailma lõi Flying Spaghetti Monster. selle usu aluseks eeldus, et FSM on valus lollpea (erinevalt teistest uskudest, et jumal(ad) on kõige targemad), ja et äkki teda polegi üldse olemas (teistes uskudes - jumal(ad) on raudselt olemas)

Klassivend ütleb:
oled sa näiteks mõelnud, et DNA biheeliks on kahtlaselt spiraalmakaronide sarnane? juhus? vaevalt... see on raudne tõestus, et FSM lõi maailma

Klassivend ütleb:
ja eks neid näiteid ole teisigi. miks peaks olema kristlus vmt parem kui makaronikoletis? tõendid on sama käegakatsutavad

Konichiwa Bitch ütleb:
Lendav Makaronikoll siis vä?

Klassivend ütleb:
umbes nii jah

Konichiwa Bitch ütleb:
aga kus on teie prohvetid?

Klassivend ütleb:
igal pool

Konichiwa Bitch ütleb:
igas hästivarustatud toidupoes?

Klassivend ütleb:
jah

Klassivend ütleb:
et usa-s tahetakse koolides õpetada nö. kreatsionismi, et kristlaste jumal lõi maailma. siis üks noor füüsik - talle see ei meeldinud. ja lõi sellise nö. "usu" ja palus, et seda ka õpetataks, sest see ei ole mingil muul moel halvem kui muud enam-vähem väljamõeldud asjad.

Klassivend ütleb:
see on isegi parem... kuna usu eelduseks on see, et loojat ei olegi äkki olemas

Klassivend ütleb:
ja et looja on kõlupea...

Konichiwa Bitch ütleb:
väike skepsis on alati kasulik

Konichiwa Bitch ütleb:
count me in

Klassivend ütleb:
http://en.wikipedia.org/wiki/Flying_Spaghetti_Monster

Klassivend ütleb:
kõrvalproduktina on see värk, et FSM-i väljavalitud on piraadid, sellised tüüpilised... üks silm kinni

Klassivend ütleb:
ma siin sinu msn-i pildil näen, et sul ongi üks silm juba kaetud

Konichiwa Bitch ütleb:
haahaahaaa

Konichiwa Bitch ütleb:
ma olengi hingelt piraat

Klassivend ütleb:
väga hea aga et jah... see on nagu just selline mõtleva inimese "usk". et see on ikka päris jube, et marukristlased arvavad, et neil on õigus, ja islamistid samamoodi jne jne. ja et kõik teised eksivad. see tekitab ainult omavahelisi hõõrumisi. kusjuures sellisel alusel, et nagu asja pärast, mida suure tõenäosusega ei olegi tegelikult olemas üldse

Klassivend ütleb:
et ei ole ükski usk tegelikult mingil moel parem kui teine ja koolides mingit konkreetset mitte teaduslikele tõenditele tuginevat asja nagu näiteks jumala poolt maailma loomine teaduse pähe õpetada on ikka julm

Konichiwa Bitch ütleb:
kusjuures ma pidin paar aastakest tagasi kreepsu saama, kui kuulsin uudistest, et keegi tarkpea haridusminnist kavatses hakata koolides sisse viima kohustuslikku usuõpetust

Konichiwa Bitch ütleb:
usuõpetust sealjuures, mitte usundiõpetust!

Konichiwa Bitch ütleb:
et nagu... ma küll väga ei tahaks, et minu lapsele koolis mingit joga pähe aetakse

Klassivend ütleb:
no justjust... et kui, siis kindlasti ei tohiks kohustuslik olla see, ja mitte niimoodi, et laps satub põlu alla, kui seal ei käi

Konichiwa Bitch ütleb:
seevastu on vägagi tervitatav, kui talle õpetatakse kõiki maailma usundeid, nende ajalugu ja põhitõdesid - siis teab edaspidi, milliste hullude eest oleks parem hoiduda ja kellega on igati ok tšillida

Klassivend ütleb:
jah

Klassivend ütleb:
rääkisin ühe tuttava kristlasega, kes ka väidab, et jumal lõi maailma ja teised usundid eksivad. ütlesin, et kristlus on nii pop ainult seepärast, et oli õigel ajal õiges kohas - kui trükimasin oleks leiutatud islamistlikus riigis, oleks praegu levinuim usk islam. ja et piibel on suures osas egiptuse mütoloogiast maha kirjutatud oma sündmustega

Klassivend ütleb:
see info ei meeldinud talle üldse

Klassivend ütleb:
oh jah. et minul on ükskõik, kes mida usub, usuvabadus on tore asi. aga seda kellelegi peale sundida või väita, et teised eksivad... see on jama juba

Konichiwa Bitch ütleb:
arrrrrrr

Konichiwa Bitch ütleb:
ma harjutan

Klassivend ütleb:
heh

Konichiwa Bitch ütleb:
kusjuures, kui nüüd esialgse teema juurde tagasi minna, siis ma loen põnevusega toda Wikipedia lk-e hetkel ja mulle meeldib kõige enam see piraatide ja global warmingu suhet näitav tabel

Konichiwa Bitch ütleb:
väga spets

Klassivend ütleb:
mul on olemas see raamat ka - gospel of the flying spaghetti monster

Klassivend ütleb:
päris huvitav

Konichiwa Bitch ütleb:
kust said?

Klassivend ütleb:
tellisin uk amazonist

Klassivend ütleb:
siis tellisin usa-st endale veel FSM-i rinnamärgi ja autole pakriuumi kaane külge FSM-i logo

Konichiwa Bitch ütleb:
selge

Konichiwa Bitch ütleb:
palvetad ikka igal õhtul korralikult?

Klassivend ütleb:
ei palveta, siin ei pea palvetama

Klassivend ütleb:
iga kord kui makarone sööd, on FSM meiega

Klassivend ütleb:
saad temaga üheks nii-öelda

Konichiwa Bitch ütleb:
TUUS!

Klassivend ütleb:
täiega

Konichiwa Bitch ütleb:
vinge usund

Konichiwa Bitch ütleb:
must spread the word

Klassivend ütleb:
jah must

Ei, midagi pole öelda. Tore on ärgata selle peale, kui keegi võõras mees toob lilli =)

Nädalaid on see juba minu käes. Mitu nädalat olen seda mapiga iga päev tööle kaasa tassinud - "täna ma kindlasti loen seda". Yeah, right. Mapi ääred on juba ära kulunud, aga paberipatakat olen vaid süvenemata sirvinud. Read it, read it, just read it. What could possibly be so horrible that you didn`t know before? Ma tahan teada ja ei taha ka. Pigem ikkagi tahan. Eile õhtul tõstsin selle enda kõrvale diivanile. Väike samm inimkonnale, suur samm mulle.

Irooniline on see, et väike samm sündis vaid seetõttu, et olen kodus haige. Kui senikaua oli võimalik kõige olulisemaid asju edasi lükata vähemtähtsate asjade taha peitu pugedes (oh ma nii pean õhtul mõne sõbraga kohvikusse minema vms.), siis nüüd on olukord selline, et kui ma ei taha just end netis surnuks surfata või telekast Lasteekraani, Komissar Rex-i või Kirgede tormi vaadata, olen ma sunnitud midagi lugema. Marie Claire, Stiil ja Avenüü saavad ka ükskord otsa. Järele jäävadki need kirjutised, millega tegelikult eelisjärjekorras tegelema peaksin. Inimene on ikke üits tore loom küll - selleks, et teha seda, mida niikuinii peab tegema, tuleb haigeks jääda.

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud.

Denial feels so much better than the truth

Pool elu on enesepettusega tegeletud. Oskan seda juba superhästi. So why change? Tallutud rada mööda on oluliselt kergem kõndida - ei jää igast takjaid ja kõrkjaid ja soppa püksisäärte külge kinni. Veidi ebahuvitavam, aga vähemalt tead täpselt, millisel teel kõnnid. On siis vaja kuhugi üle kraavi metsa trügida? On vaja väga või?

Viimastel nädalatel pole selle minu jaoks üliolulise teemaga tegelenud & I feel great! Mis on ka loomulik. Kellele meeldikski olla miserable? Fun-fun-fun on märksa etem variant. Kas ka pikemas plaanis, on iseasi.

Ma tahan tubli olla, aga kusagilt jookseb ka minu tubliduse piir. Üleliia palju ei jaksa end korraga piinata. Ei ole nagu väga masohhistlike kalduvustega või nii. Äkki teeks pausi...

Okei, pean tunnistama, et tänahommikune lumi oli täitsa kena. Aga see oli ka rohkem nagu möödaminnes puistamine, mitte selline lumi, mis sajab silma ja ninna, nii et mitte midagi pole näha ja hingata ka ei saa. Rafigi ei ruianud väga valju häälega... pärast seda, kui oli ennast ühe hiigelsuure võsapõõsa alla saju eest peitu paigutanud ja sai seal lumest katmata maa pealt muru näksida. Tavaliselt laseb ta kohe hädakisa lahti niipea, kui mingi suurem kogus lund kaela sajab. Seekord läks siis õnneks, et selle põõsaaluse avastasime. Isegi ühe vaarikaoksa leidsime ja tibu oli nende mahlaste lehtede üle nii õnnelik, et silmad suisa särasid =)

Sellegipoolest oleme me seaga ühel nõul, et päike on siiski üks meie põhiõigustest ja ei ole ikka väga normaalne, kui päeval kell 12 on õues hämar.

Nõuame rohkem päikest! Ruikk-ruiiiikkk!

The Magic of Snow
(lugeda samasuguse häälega, nagu on hiirtel filmi Babe vaheklippides)

Does not do the trick for me, sorry. Vähemalt mitte praegu. Vaatan aknast välja ja kaalun, kas mitte võtta vastu Kassu pakutud võimalust minna koos temaga Austraaliasse ja hakata mitte-nii-meeleheitel koduperenaiseks. Austraalias on palju vastikuid putukaid ja mürgised ämblikud ja ussid ja krokud ja metsikud kauboid ja mida kõike veel. Aga, nagu Kassu ütles, kui seal oleks nii halb olla, siis inimesed ei elaks seal. Seevastu vaadake meie laiuskraadide asustustihedust.

I`ve made my point for tonight.

Üks nädal on kohutavalt lühike ja samas jahmatavalt pikk aeg. Mulle tundub, et nädala jooksul jõuan läbi elada ja kogeda pea poole elu jagu sündmusi. Vaid vaevalt nädalaga jõuab kõik muutuda. Kõik. Või siis peaaegu.

- "Rafi is angry with me."
- "Why`s that?"
- "I guess it`s because I haven`t been spending enough time with him lately."
- "What have you been doing then?"
- "Well, running around... with people..."
- "Why should you be like that? He`s the love of your life!"
- "You`re quite right. I`m an -------."

Koopiamasinaga on vähe nihusti

Üks minu vahva ekspeika, kes mu kunagise imagomuutuse (juuksed blondiks ja sirge pikk tukk ette) peale endast välja läks, väitis, et tema ei käi blondidega ja et tukad on üleüldsegi jubedad. Jonnis kuude kaupa, niikaua, kuni meie teed läksid lahku, viisakalt öeldes. Peale seda aega liigub aga Vana Toriseja seltskondades ringi eranditult blondidega, kellel kõikidel ka tukk olemas mis olemas. Kuidas see nüüd kõlaski: heledad koopiad?

Aa ei, haledad koopiad hoopis. Väga haledad koopiad =)

Üks neist koopiatest käib mind klubis Prive´ idioodi järjekindlusega nügimas koguaeg. Ausõna ma ei tea, miks, sest mina teda ei tunne ja tema mindki mitte, aga neiu muudkui tõukleb. Muidu täitsa kena tidrik, aga nii vägivaldne =)
Reedesel peol pidas ta end õnneks hästi ülal, aga see-eest valas keegi tema saatjaks olnud noormees mulle oma kokteili püksi =D
Nomaitea. Selline asi ei aja isegi mitte vihaseks, naerma ajab ainult. Väga hale üritus. Aga nohh, mida muud oodatagi haledatelt koopiatelt...?

Minul oli sellegipoolest tore pidu, sest nägin üle pika aja mitut armsat tuttavat ja sõpra. Lisaks viibis klubis ka minu ema, kes nägi välja vingem kui kohalikud tantsutüdrukud ja sambatas mehi hingetuks =P

Minu ema on kõige ilusam =D
Ja minu sõbrad on kõige armsamad =D
Ka kõige tahmavaesemad koopiad ei suuda seda muuta! =D

Überblingenis käisime ka nädalavahetusel. Täitsa mõnna koht: teenindajad olid viisakad ja sõbralikud, baarmenid tantsisid, jne. Selline turvaline tundus. V.a. see, et nii umbes kesköö paiku leidis aset klubilööma, mis kestis ikka tublisti üle minuti ja mille jooksul oli näha täpselt null turvameest. Hoolega loendasin. Null oli. Ma ei väsi kordamast, et kogu turvameeste olemasolu point ja idee seisnebki selles, et inimesed klubi teritooriumil vigastada ei saaks. Mis mõte on turvameestel, kui nad lasevad juhtuda kaklusel ja jõuavad ise kohale alles siis, kui keegi neiu on (oma arvatavat tuttavat) noormeest kaitstes mingilt üllatavalt täpseid lööke lajatavalt vihaselt tüübilt vähemalt viis korda kõvasti vastu pead ja õlgu saanud?
Parim oli aga see, kuidas mingil momendil jooksis keskpõrandale kokku mitu turvat korraga. Mulje jäi igatahes selline, et nad kas a) käisid vahepeal kõik koos õues suitsupausil või b) kogunesid nurga taga ja ootasid, et ikka kõik turvatöötajad kohale jõuaksid, et siis kambakesi julgem peale minna või nii.

Sellega seoses meenub reedel BonBon-is aset leidnud suht samasse kategooriasse liigituv vahejuhtum, kus turvamees olevat küll kohal olnud, kuid kuna peategelased olid mõlemad naissoost, siis "ei osanud turva ilmselt poolt valida", nagu Kelm Porgand vahendas.

Ja nüüd. Palun öelge keegi, miks näiteks mina ei võiks lambist end kuhugi poshi Tallinna öökluppi turvatöötajaks pakkuda? Ma olen üpris kindel, et teeksin seda tööd paremini, kui tänases sissekandes kirjeldatud isendid ja see palk läheks igatahes õigemasse kohta.

A ja siis veel see ka et. Väga ei ole kasu sellest taskulambikesega käekotti piilumisest. Lugematu arv kordi olen juba sisekorraeeskirjades keelatud enesekaitsevahendiga kluppi sisse jalutanud. Eelkooliealinegi saab aru, et poolteist sekundit pilguheitu kellegi käekotti ei ole piisav. Mõttetu libaturvalisus. Plahh.

Ei ole rahul. Üldsegi mitte.