Kui PÖFF-ile pole mahti või tahtmist minna, siis TV1000 pealt näidatakse Hotell Rwandat jälle. Täna kell 19 ja homme hommikul kell 5.30. Ning ühte hästi armsat ja tõepoolest naljakat komöödiat näitab homme õhtul Kanal 2. Film Viimane puhkus Gerard Depardieu ja Queen Latifahiga peaosas on mõnusalt positiivne, ilma nõmedate banaanikoore-, tort-näkku- ja kõhutuulenaljadeta ning paneb ka sutsuke mõtlema selle üle, mis ikkagi on oluline ja mis mitte. Mina käisin seda vaatamas kolm aastat tagasi jõulude ajal, kui viibisin Birminghamis ja tuju polnud just teab-mis-hea ning vähemalt filmi vaatamise ajal ning vahetult pärast seda oli küll rõõmus ja vahva olla, nii et soovitan.

Eile õhtul telekat vaadates ajas mind üks ja seesama teema, pedofiil Toomas Meola ennetähtaegselt vangist vabastamine, korduvalt närvi. Tänane uudis Postimehe kuuendal leheküljel aga ajab juba pahaselt jalgu trampima.

Tartu vangla inspektor-kontaktisik Tauri Lehola kinnitas eilsel kohtuistungil, et Meola on käitunud kogu vanglas oldud aja ehk ligi kaks ja pool aastat eeskujulikult. "Ma arvan, et tema koht ei ole vangla," avaldas vangla inspektor. "Ta ei saa seal vajalikku ravi ja karistusaja lõpuni pole enam palju jäänud. Olles suhelnud temaga ligi aasta, arvan, et oht uueks kuriteoks on minimaalne."

Kulla härra inspektor-kontaktisik! See on väga vahva, et sul on nüüd pedofiilist sõber. Sõpru võita on alati tore. Kui sa aga oleksid lugenud asjakohast kirjandust (mis vanglas töötavale inimesele peaks küll tegelikult olema pigem töölesaamise eelduseks...?), teaksid, et pedofiilide üks eritunnuseid ongi see, et nad on eesmärgi nimel võimelised käituma äärmiselt meeldivalt ja olema väga sümpaatsed. Nii et ära lase oma uuel sõbral end lollitada.
Lisaks võiks meelde tuletada, mille eest Toomas Meola ehk Toomas H. Liiv üldse vangi läks. Mees on pedofiil, mitte poevaras ega tülinorija. Vangis lapsi teadupoolest ei hoita, seega pole ime, et ta seal kedagi ei ahistanud.
Kolmandaks - see, et pedofiil ei saa vanglas vajalikku ravi, ei tähenda, et teda võiks lasta ravimise eesmärgil vanglast välja vabadusse. Kui neid seal veel ei ole (miks??), peaksid vanglates töötama professionaalsed hingeabi andjad, terapeudid või kesiganes. Veel "töötlemata" pedofiili karistusasutusest välja laskmine selleks, et teda vabaduses tema oma vajalike käikude vahepeal kord-paar nädalas veenma hakata selles, et lastega seksimine pole hea mõte, on riigi poolt vastutustundetu.

Ühtlasi sedastas Lehola, et kaasvangid on tarvitanud Meola kallal korduvalt vaimset ja füüsilist vägivalda. "See paragrahv, mille eest ta on süüdi mõistetud, pole vanglas eriti soositud," konstateeris Lehola.

Odott. Mis see sõna nüüd oligi...? PARAS? Ilmselgelt ei saa selleks loodud asutused kurjategija karistamisega hakkama. Julgen arvata, et ma ei ole julm leides, et on hea, kui vähemalt kaasvangidki seda teha oskavad.

Prokurör Alar Häidberg lisas, et ennetähtaegsete vabastamiste arutelul näeb harva niivõrd positiivset materjali, nagu oli esitatud kohtule Meola kohta. "Teda ootab elukoht, töökoht ja toetav sotsiaalne võrgustik ema ja abikaasa näol," märkis Häidberg.

veidi eespool aga:

Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamme kinnitusel tegi kohtunik Heli Sillaots vabastusotsuse klausliga, et Meola ei tohi järelejäänud katseajal elada samas korteris abikaasa Kaire Meola ja naise 11-aastase pojaga, kes on üks mehe ohvreist.

Parandage mind, kui ma teie arvates eksin, aga lapsevanema kohus peaks mu meelest olema oma lapse kaitsmine. Normaalne inimene (üldlevinud arvamuse kohaselt eriti just ema) teeks mida iganes selleks, et oma last hädaohu eest hoida. Selle asemel on proua aga hoopis oma lapse retsijale toetavaks sotsiaalseks võrgustikuks.

Kui tihti võib isiksusevastaseid kuritöid sooritanud inimestega suhtlevaid kaaskodanikke mingil põhjusel mõista ja vabandada, siis antud juhul pole sellele küll ühtegi vabandust. Toetades pedofiili, reedab ema oma lapse. Häbi sulle, Kaire Meola!

Kui midagi väga tahad, võid selle võimalikkusesse uskuma jääda isegi juhul, kui lootust on 0%. Mina näiteks uskusin terve sügise millegipärast, et sel aastal talve ei tule. Noh et ei tulegi. Kohe üldse. Ei tule lund, ei tule külma. Tundus ju loogiline - kui ei ole suve olnud, et saa ka talv saabuda. Eilne õhtu, kui ma oma auto hangehakatise alt avastasin, oli seetõttu löök allapoole vööd. Kahevõitluses Carry versus ilm ei jää vist mina eluilmaski peale. Paganas =(

Vaatasin eile Oprahi vestlussaadet, kus üks intervjueeritav, täpsemalt siis Hearsti meediakontserni esindaja ütles, et Cosmopolitani tiraaž Venemaal on miljon ning et seega on nende ajakiri Euroopas naisteajakirjade hulgas loetavuselt esikohal.

Oehh. Olen ma ainuke, kes arvab, et Venemaa ei ole ühestki otsast Euroopa? Julgen meelde tuletada, et Sankt-Peterburg on aken Euroopasse. Aken. Mitte Euroopa, vaid aken sellesse. Heal juhul kuulub tollest lahmakast riigist Euroopa alla üks kitsuke siiluke. Põhimõtteliselt võiks seda riba ju Euroopaks pidada, aga nagu juba mujalgi räägitud-arutletud, sõltub Euroopaks ja eurooplaseks olemine suuresti just suhtumisest, põhimõtetest, väärtushinnangutest. Venemaa neid Euroopaga eriti ei jaga. Või kui ka jagab, siis ülbe näo ja rusikasse pigistatud löögivalmis kätega. Juba lasteaias peaks enamikule selgeks saama, et sel kombel sõpru ei võideta.

Venemaa pole Euroopa. Ja ilmselt pole ka Aasia. Oma süü, et keegi temaga mängida ei taha...

Tuuleveskitega võitlemine. Ühel hetkel saab lihtsalt kõrini sellest, et kõik sõrmed on korraga purud ja et oled emotsionaalselt invaliid. Võib ju käe ette panna, aga minu käsi peatab hoost ehk ühe miljondiku. Kui veab. Ja ise saan igal juhul väga haiget.

Ehk oleks kergem paluda endalegi peotäit tuima ükskõiksust ja süümepiinade, kaastunde puudumist.

Viimase nädala jooksul on sellest jubekoledast, räigest jne helkurikampaaniast igalpool nii palju räägitud, et ma otsustasin kah ära vaadata/kuulata, millest jutt käib. Ei teagi... ma omast arust ei ole kalk ja südametu inimene, aga terveks tunniks, nagu üks naisterahvas väitis, siit küll nutuainet ei jagu. Mind hakkab juba vaikselt ära tüütama hala selle ümber, kuidas kõnealused reklaamid on kedagi natuke šokeerinud ja kedagi natuke vähem või rohkem kui natuke. Leidsite ka, mille üle šokeeruda! Mind šokeerivad näiteks need alasti naised õhtusel ajal (ja isegi mitte niiväga õhtusel, eksole) filmide vahel näidatavates reklaamklippides palju rohkem. Kui nüüd vaielda selle üle, kumb reklaamidest peaks ekraanile jääma ja kumb mitte, siis nomaitea... minu arvates pole siin küsimustki. Aga inimesed on teadupoolest erinevad, seega otsustage ise. Siin on kõik helkurikampaaniaga seotud materjalid olemas: http://www.mnt.ee/atp/?id=249

Minu arvates on käesolev kampaania vägagi vajalik. Selliste lihtsate asjadega, millest on alati räägitud ja mida kõik tegelikult teavad, kipubki ju pahatihti nii olema, et "ahh, homme ostan" või "küll ma jõuan õigel hetkel tee pealt eest ära hüpata, ma ju näen, kui auto tuleb". Kuigi sada aastat on räägitud, et ega ikka ei jõua küll. Minagi, kes ma end vahelduva eduga täitsa arvestatavalt arukaks pean, avastasin helkurite olemasolule tähelepanu pöörates, et mu lemmikloom on küll helkurdatud, aga ma ise mitte... Alates kellakeeramisest juba mitmendat nädalat õhtuti pimedas seaga õue minnes olen iga kord mõelnud, et küll on ikka hea, et mul on helkur täitsa olemas... sahtlis.

Õnneks sõidan ma mõnel päeval autoga ka ning see aitab näha asju läbi autojuhi silmade. Ausõna, valgustamata sebrat ületavat tumedates rõivastes inimest ilma helkurita väga näha ei ole. Ma pidurdaks aegsamini, kui oleks. Jääks endal ka närvid alles ja.
Valgustamata maanteedest pole mõtet rääkidagi. Paar nädalat tagasi sõitsime pimedas mööda üht sellist ja mingi tüüpiline üleni musta riietunud ilma helkurita tüüp oli otsustanud hääletada, aga mitte teepeenral, mis oleks tema olukorda arvestades olnud isegi ohtlik, vaid päris maantee peal. See oli küll halb. Õnneks oli meie auto kiirus sel hetkel väike, jõudsime kõrvale põigata. Kole mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui oleksime tol momendil sõitnud tavapärase kiirusega.

All in all, senikaua, kuni liigub ringi terve armaada igast tonte, kellel on täiesti suva, et nad oma kerega kellegi auto ära mõlgivad ja neile pikaks ajaks hingepiinu tekitavad, tulebki mu meelest just selliseid reklaame näidata. Ehk jõuab siis ükskord midagi ka sinna ajude vahele kohale.

Polegi pikki lusikaid, härra Wallenberg?

Reedel käisime ooperis. Tavaliselt, kui millegi suhtes on kõrgendatud ootus, kipub kogemus kesiseks jääma, ent sel korral oli vähemalt minu arvates etendus väga bueno. Mulle meeldis väga ja seda suure tõenäosusega just sel põhjusel, et tegemist polnud mingi romantilise tiluliluga, vaid teema oli tõsine ja nõudis kaasamõtlemist. Minu kaaslasele kahjuks ei meeldinud. Kui alguses arvasin, et tema nihelemises on süüdi meesterahva koibade jaoks liig kitsas pingirea vahe, siis vaheajal sain teada, et etenduse näol olevat tegemist olnud lihtsalt mõttetu kiljumisega. Minu vaimustust see õnneks ei kahandanud, olen ka jõudnud Estonias etenduvat Wallenbergi juba mitmele inimesele soovitada ning soovitan teilegi. Keda minu jutt ei veena, siis neile mõjutajaks fakt, et nüüdisooperile Wallenberg on antud mitmeid auhindu, näiteks riigi kultuuripreemia.

Väike väljavõte, isutekitajaks või nii:


Wallenberg: "Mida Te teete?"

Ohvitser: "Kas sul pole silmi peas või? Siin tehakse tööd, me täidame oma kohust. Tuhat iga päev, see pole mingi lapsemäng. Tuhat juuti, iga päev, üks rong, mis välja sõidab. Tuhat nimekirja, tuhat sõiduplaani. Sada oli neid eelmisel nädalal, tuhat sellel nädalal. Kaks tuhat järgmisel nädalal, iga päev, kakskümmend neli tundi järjest. Iga minut, mil keegi esitab rumalaid küsimusi, on kaduma läinud minut."

Wallenberg: "Miks just need inimesed?"

Ohvitser: "Tuhanded küsivad iga päev, kes küsib, on juut! Kes annab arvu, mis jääb ühe ja tuhande vahele, see on juut! Kes nendesse vagunitesse siseneb, on juut! Kes maha lastakse sellepärast, et mul pole aega vastata, on juut! Kas sa tahad vagunisse minna või edasi küsida?"

Wallenberg: "Mina olen rootslane."

Ohvitser: "Ma võin ka rootslasest juudi teha. Minema astuda!"


Igaljuhul ooperis käimiseks tuleb mul uus kaaslane leida. Etenduse vaheajal juba rihtisin pilguga erinevaid ridu, kuhu võiks järgmisel korral kohad võtta, et tõlget paremini näha =)