Vestlus pimeduse hakul kusagil kiirteel keset lõuna-Itaaliat suurel kiirusel kihutades:

C (roolis): "Ma pean mainima, et mind mõjutab palju positiivsemalt see, kui mind usaldatakse kui see, et ma pean end pidevalt tõestama. Ajalugu on näidanud, et tööviljakus on siis poole suurem."

T (tagaistmel, hoiab kõigi 20 küünega istmest ja põrandast kinni): "Kuule, mis usaldusest sa räägid? Minu isa on elukutseline autojuht ja me emaga ikka hoiame vahel autos hinge kinni. Sina oled täiesti roheline veel. Kuidas me peaksime sind usaldama?"

K (juhi kõrvalistmel, jälgib närviliselt teed, hoiab ühe käega konksust ja teise käega esimesest käest): "Mina igatahes ei usalda sind ÜLDSE. Ma ei usalda sind ei autoroolis ega ka milleski muus. Sa oled ju täiesti kreisi peast. Kust ma tean, mida sa selle autoga veel ette võid võtta?"

C (kannatliku ent katkema hakkava häälega): "Igatahes töötaksin ma siin roolis sada korda etemini, kui te maha rahuneksite ja mind usaldaksite."

T (jätkuvalt tagaistmel, ei tukasta, kuigi on äärmiselt unine, küünitab end hoopis keskelepoole ja vahib suurte silmadega läbi esiklaasi, ei toeta isegi selga vastu seljatuge): "Jahh, aga saa aru, et me ei SAA sind usaldada!"

K (peaaegu et higipull otsaees suurest närvipingest): "Mina ei usalda sind ab-so-LUUT-selt. Sul on lihtsalt selline iseloom."

C (jälgib pingsalt teed): "Mismõttes "mul on lihtsalt selline iseloom"?"

K: "No sa oled selline väga õel ja vastik inimene."

C: "Ahahh. Ja mina tahtsin sulle just öelda, et ma armastan sind."

*hetkeline vaikus*

K: "Ma armastan sind kaa, aga sa oled lihtsalt selline...selline...ma ei leiagi praegu õigeid sõnu."

Oh you wish you never ever met her at all!
Oh you wish you never ever met her at all!
She`s a maneater, makes you work hard,
makes you want all of her love.

Nelly Furtado "Maneater"

Oh and when she walks she walks with passion
and when she talks she talks like she can handle it
When she asks for something boy she means it
Even if you`ve never ever seen it.

Tervest sellest pesumodellinduse kambast (korraldajad kaasa arvatud) olin mina vist ainus, kes võttis kogu kupatust külma kõhuga. Teised tüdrukud pablasid kõik, kes vähem, kes rohkem. Üks kukkus vahetult enne lavale minekut nurga taga kokku. Ma siis hoidsin teisi tagasi, et nad uudistama ei kipuks. Mis seal ikka vaadata... Inimene on esimest korda elus võistlusel, esimest korda elus poolalasti rahvale näitamiseks lava peal, esimest korda elus profishootingul. Oleksime pidanud talle rohkem tähelepanu pöörama ja toeks olema.

Parim moment oli ikkagi see, kui me neidudega üksteise järel sabas seisime, et pesuväel lavale astuda ning madaam Jana Hallas minu juures seisatas ja lausus: "Appi, ma pean seal lava peal RÄÄKIMA!". Noogutasin mõistvalt ja laususin: "Oh pole midagi.". Jana Hallas, keda ma juba pisikese tüdrukutibuna tema stilistitöö tõttu imetlesin ja kes on igati aktiivne meelelahutusmaailmas tegutseja. Kardab mingile mõnesajale inimesele paar lauset öelda? Samal ajal, kui meie peame sellelsamal laval ilma igasuguse ettevalmistuse või harjutamiseta läbipaistvas pesus taidlema? Taas kord pani mind imestama see, mille pärast inimesed pabistavad. Üks neiu muretses oma pesu sobivuse pärast, teine kurtis, et temal pole sääred piisavalt pruunid. Ma siis lõpuks pahvatasin neile, et kullakesed, mina pean sinna lavale paljajalu minema, muideks (kingad olin koju unustanud, aga lavalaudade peale olid inimesed õhtu jooksul oma jooke ümber ajanud, jne). Mitte et see mind väga häirinud oleks, et ma, erinevalt ülejäänud tshikkidekarjast, ilma kingadeta pidin ringi päterdama. Või et ma sellest lägast paljajalu üle pidin trampima. Kui te mõtlete hetkeks Aafrika nälgivate laste peale, saate vast aru, miks mingid plögased põrandad mind ei heiduta.

***

Nüüd ei käi see jutt meil enam ülepäeviti vaid iga päev mitu korda. Mina ütlen, et ära osta Audit. Tema ütleb, et igatahes Audi, mitte mingi tavaline keskklassi tänavaauto. Mina ütlen, et mulle ei meeldi audid. Tema küsib ülevalt terrassi ääre pealt, et nooh, kas see bemm, mis maja ees seisab, on ägedam? Mina noogutan, et jahh, on küll. Mitte lihtsalt, et see konkreetne bemm on ägedam kui see konkreetne audi, aga et mul on audidega thing. Okkad nohh. Liiga palju on beibel juba neid audidega mehi olnud. Ausõna, kui ma linna peal neid rõngaid näen, tulevad kohe igast asjad meelde. Tegelikult on see Jaguar, mis maja ees on, veel kõige ägedam, aga tark tidrik hoiab selle koha pealt oma suu kinni, sest noormees istub niigi juba tund aega arvutilaua taga, ühe käega peast ja teise käega krihvelpulgast kinni hoides ja arvutab oma tulusid-kulusid. Ma neid numbreid siia parem ei pane, kuigi naljakas oleks. Muidu on pärast mõnel jälle ohkimist (kasutan oskuslikult puberteedieas omandatud jõmmide sõnavara). Igatahes tahab mees seda rõngasmasinat ja käib iga natukese aja tagant minu käest pärimas, et kas ikka ja kuidas ikka. Mul ei ole selle vastu midagi, ma saan aru, et autoost on tähtis asi ja et seda tuleb selle teisega, kes kõrvalistmel platseeruma hakkab, läbi arutada =)
Siiski ei mõista ma, miks prints oma hõbehalli lõvi koguaeg maha teeb. Minu arust on see kena suksu. Ja mis siis sellest, et linna peal "nii paljudel" juba on see masin? Linna peal päris paljudel on ka oma blond beib, aga millegipärast oled sa ikka minu sabas ja ei soovi mind mõne eksklusiivse punapea või argentiinlanna vastu välja vahetada.

Eniveis, mina olen oma Porsche Carreraga väga rahul ja ma mõtlen, et niikaua, kuni tal rattad alt ära ei logise, sõidan ma temaga rahumeeli. Masin on masin. Kui keegi mulle vähe kiiremini liigutava traktori annaks, ma sõidaks sellega ka südamerahuga mööda linna ringi.

1) Pane masinatäis pesu pesema.
2) Otsi saksiparandaja.
3) Mine Krussiga Thinaale külla, et vaadata fotosid ja meenutada seda elulahedat roadtrippi, mis meil just mõni aeg tagasi lõppes.

Which brings me in mind. Kruss. Eile õhtul, pärast seda, kui ta oli mulle Kalevi ujulas tund aega õpetanud, kuidas pead vee alla panna ja kuidas õigesti konna ujuda, mille tagajärjel mina ära väsisin ja koju jõudes magama jäin, väitis ta, et ma jäin tema juuresolekul magama seetõttu, et ma usaldan teda. "Ohoo!", tahtsin ma kohe vastu osatada. Sest see pole küll mingi uudis. See ei kõlba isegi oletatavaks teooriaks mitte. See on fakt. Öösel vastu hommikut Itaaliast toodud veinise peaga omaette teki all mõtiskledes tulid igasugu situatsioonid minevikust laks-laks-laks silme ette.
Kuidas ma poolteist aastat tagasi Tartus Lutsu teatrimajas aastavahetuse kostüümipeol majatäie rahvaga Roxanne`i mängides reegleid liiga jäigalt järgisin ja ehk natuke liiga purju jäin. Kuidas ma tantsupõrandal keereldes ühel hetkel end pikali maas avastasin ja veel nii abitus seisus, et ei tulnud pähegi hakata end ülespoole vedima. Liiga karm mäng on see Roxanne ikka, eriti veel, kui kõikide poolt nende oma suva järgi toodud alkohol lihtsalt ühte suurde ämbrisse kallatakse ja siis booli pähe serveeritakse. Minu lemmikmäng sellegipoolest. Mulle meeldivadki karmid mängud =) Igatahes ilmus kusagilt üks suur tugev kämmal ja pärast seda, kui olin oma makaronkäed sinna ümber riputanud, tõmmati mind otsekui võluväel naksti! püsti. Jala olin ära nikastanud nende litsikontsade peal ringi kakerdades, aga sellise õigel-ajal-õiges-kohas kämbla abil saab ka nikastatud jalaga püsti ja edasi tantsida =D Tantsida meeldib mulle kaa. Karmilt =D

Kuidas me ühel teisel, veel varasemal korral Tartus bensukast väljusime ja keegi jorss pidas paremaks oma käppa mulle seljakotti ajama hakata. Kuidas rahulik, tasane, vaoshoitud Kruss talle kätte kinni hüppas ja nii valju häält tegi, et minagi ehmusin.

Kuidas ma aastake tagasi Tartust ühe Narva gängi liikme sünnalt bussiga Tallinna poole loksudes Krussile helistasin, et nii, nüüd ma kohe kaotan teadvuse, et jumala paha on olla ja hästi külm on ja ma ei saa enam üldse aru kusmaolen või kesmaolen (ei olnud pohmakas, mingi kummaline viirus oli, mis tõmbas päevaga 40-kraadise palaviku üles). Kuidas Kruss mu surnukahvatu koolnunäo bussipeatusest üles korjas, mind autost korterisse tassis ja minu ägedast vastupanust hoolimata(höö-höö, mis te arvate, kui ägedat vastupanu osutab 40-kraadise palavikuga inimolevus?) üleni viinaga sisse hõõrus (aitas, kusjuures!) ning siis veel pärast mitu päeva põetas.

Kuidas ta terve päeva panipaigas salaja ehitas, et saaks sinna riiulid ja põssa puurile eraldi hoidmispaiga.

Kuidas ta pesumodellivõistlusel vaikselt, ent eesmärgipäraselt valvas, et keegi jõmm mu tagumikku näppima ei pääseks.

Kuidas ta Riccione tuulisel rannal kannatlikult auto akna ees seisis seni, kuni mina sees aegluubis riideid päfkade vastu vahetasin.

Kuidas ta viicis minuga koos mu vanaema ja tolle sõbrannasid Tallinnast välja nende klassiõdede kokkutulekule sõidutada ja pärast Nehatus mulle taimetoitlaste menüüd kokku sobitada.

Kuidas ta ei ütle ega mõtle iialgi "mina", vaid alati "Carry", ka siis, kui ta parasjagu pahane on.

Kuidas ma või(si)n küll nii rumal olla?

Nuunihh. Tänasest alates piaksid need finalistide fotod Buduaari leheküljel ka rahvale hääletamiseks üleval olema. Mina ise sellest rõõmust osa võtta ei saa, sest enne sõitu on veel vaja asju ajada ning kohvrit pakkida, seega vaevalt, et enam interneti lähedusse satun. Itaalias ka ei satu. Aga seal juba taotluslikult =P
Loodame, et armas rahvas poolpaljastele näitsikutele armuline on =)

Ja 21. juulil Pärnus võistlusel kohtume! Seniks aga buonanotte ja arrivederci, mu armsad!

Näedsasiis. Ja minul oli just plaanis end Itaalias jäätisest jämmedaks pugida. Inbox-i potsatas kiri, et "ole, palun, nii kena ja osale pesumodelli finaalis". Algas kõik sellest, kui üks sõber nagu muuseas päris, et "saitaha osa võtta vä?", mille peale mina, kes ma alati igalepoole pea ees sisse hüppan, mõtlesin, et no, nalja pärast võib ju ka. Aga selle peale ma küll ei mõtelnud, et mind, alamõõdulist, võidaksegi kohale kutsuda. Küsisin ühe teise meessoost sõbra käest nõu, et "oi, mina ja pesumodell?". Tema vastus rahustas mu maha. Tõsi ta on - rinnahoidjaid kannavad ju tõesti ka pisikesetissilised.

Üks teine sõber küsis, et miks ma kahtlen, kas häbenen? Ei häbene. Mina olen endaga rahul, aga pärast üht aastatagust intsidenti ööklubis Parlament tundub mulle, et vahetevahel on mõnel teisel minu tissidega asja. Ööklubis siis? Mina olin just ülilõbusas tujus, siirdusin riietehoidu, et edasi minna, kui üks tüüp, kes seal juba ees seisis, mind pikka aega silmitses ja lausus. "Sa oled peaaegu täiuslik, aga tead, mis veel puudu on?". Kuna ta kasutas sõna "tead" ja tegemist oli küsimusega ja ma ei teadnud, siis ma kokutasin sellisest äkilisest sõnalisest rünnakust kohkununa vastu, et "nohh, misasi?". Tüüp lausus kuldsed sõnad: "Tissi on liiga vähe.". (Kusjuures mul olid veel polsterdused ees =D Ilmselt ei märganud tüüp ka seda, et otsaees ilutseb mul arm, aga nohh, klubides ongi ju pimedavõitu.) Tegelikult ma oleksin pidanud seljakotist tomati võtma ja sellega talle mööda pead virutama (jah, mul oli ööklubis seljakott kaasas, mis oli täidetud kõikvõimaliku värske kraamiga, kuna pidin sealt edasi minema sõpradega koos salatit tegema). Aga kuna mul oli pisukene shokk, vastasin lihtsalt "ahahh", krabasin oma jope ja tegin, et sealt kiiresti välja sain. Hiljem hakkasin alles mõtlema, et keskajal said mehed selliste kommentaaride eest laksu vasta põske. Aga maitsed on erinevad ja tänapäeval on ka igaühel õigus valjul häälel öelda, mida ta arvab.

But all this got me thinking...
Kogu maailma inimesed tahavad järjekindlalt olla need, kes nad ei ole. Pikad naised soovivad olla lühemad, et mehi mitte minema hirmutada. Lühikesed naised soovivad olla pikemad, et ei peaks koguaeg kontsi kandma. Trullakad soovivad omale peenemat pihta ja kondikubud loodavad salamisi, et kord mõni kraapsuke rasva ka nende poisilikku keret ilustab. Mina üritan saada blondimast blondiks, naabritüdruk, naturaalblond, käib juba mitmendat aastat süsimustaks värvitud peaga ringi. Lokkis juustega inimeste ülepäevaseks iluprotseduuriks näib olevat juuste triikimine samal ajal, kui miljonid maailmas sooviksid omale just taolist pahmakat pähe. Seesama firma, mis toodab Skandinaavia turgudele isepruunistuvaid kreeme ja losjoone, müüb Põhja-Ameerikas afro-ameerika kogukonnale edukalt nahapleegitajaid.

Meie Tiina ja Kristjaniga lendame homme Milaanosse, et rentida sealt auto ja alustada Itaalia road-trippi. Ja mitte ükski pitsa ega pasta ega jäätis mu teel ei jää söömata sel põhjusel, et ees ootab võistlus pesumodelli kohale. Elu peab nautima.

Sellest, kuidas meil seal läheb, saate loodetavasti varsti lugeda ajakirjast trend ja vaadata Itaalia elustiilikeskuses Felicitalia. Felicitalia asub Viru keskuse 4. korrusel. Mina alguses ei uskunud, et ma sealt midagi erilist leian, aga õhkkond, mille itaallastest omanik, kokk, dj ning paar kohalikku inimest-asjapulka seal luua oskasid, viis meid tõepoolest vastavasse meeleollu ning esialgse plaanitud paari tunni asemel veetsime seal üle nelja tunni. Omanik, kuuldes meie plaanidest paari päeva pärast tema kodumaale põrutada, kiskus meid käppapidi tagaruumi, kus löödi arvuti lahti ning meie plaanid kõiksugu uute ideedega lootusetult sassi =) DJ laulab nagu inglike ja käib vahepeal puldi tagant väljas tantsimas. Ettekandjad nõksutavad muusika rütmis puusi ja nii edasi. Ja milline muusika! Kõik ümberkaudsed nõustusid ühel häälel, et just sellisest meeleolukast, rõõmsast, tujuloovast muusikast tunnevad puudust ka meie ööklubid, mis oma interjööridega juba ammu välismaistele kolleegidele alla ei jää.
Vahva abielupaar, kelle lauda me end sealses tänavakohvikus (ja seda see tõepoolest on, sest asub katusel, kus aeg-ajalt vurab mööda ka mõni auto) poetasime, andis meie õhtule samuti palju juurde. Tänud ja tervitused kõigile asjaosalistele! Reeglina ma ühte söögikohta kaks korda ei külasta, sest ajan uusi elamusi taga, aga Felicitalia väli- ja ka sisekohvikuelamust lähen kindlasti veel teiselgi korral nautima.

Kui teiegi tunnete veikest kõhedust iga kord, kui poeletilt vaatab vastu midagi, mille peale on kirjutatud sõna "herbs", siis oleksite kindlasti samuti vaimustuses Uncle Ben`s-i soustist Garden Herbs Sauce. Mina pistsin seda paljalt (ilma lihata nohh) pasta kõrvale ja oli üllatavalt nämma. Ei praadinud ega midagi, lihtsalt valasin törtsti taldrikule, taldrik uuni, vollid peale, pool minutit ja olemas. Nii hea. Need aedviljad, mis seal sees on (suvikõrvits, mais, petersell, seller, porgand, jne) tõepoolest krõmpsusid mõnusalt, nagu purgi peal lubati. Nii vahva leid! Olen tõsiselt rahul!

Hästi vahva nagu, et mõni aeg pärast seda, kui olen internetti üles riputanud foto oma põrsast keset rohtu ja pildiallkirjaks pannud "Maal vanaema juures", ilmub teleekraanile Postimehe reklaam, kus on kasutatud täpselt sedasama kujundust ja sõna-sõnalt sama sõnumit. Erinevalt ühest oma keska-aegsest klassiõest, kes eranditult kõik oma kirjandid ja muud tööd internetist kopipeist-meetodil kokku pressis, olen ma alati olnud arvamusel, et teiste inimeste ideid varastada pole ilus, et nii ei tehta ja et see, kes teeb, võiks vähemasti ära märkida, kust idee sai. Või siis häbeneda.

Häbi sellele firmale, kes Postimehele teleklipi valmistas.

From time to time tekib mul tõsine tahtmine kõva häälega müristada nagu Missy Elliott ühes oma loos, et "Aint no stoppin` me. You copywriters, You all, don`t copy me.".

Hommiku päästja oli Janice Dickinson seriaalist Ameerika supermodellid. Jah, ma tean, enamus teist arvab, et ta on vastik vana õel mõrd, aga vähemalt on ta ORIGINAALNE mõrd. Ja kui teie huumorimeel ületab kriitilise künnise, mõistate te, et valdav enamik tema kommentaaridest on naljaga mõeldud.

Ja seda, et Brasiilia meeskond eile prantslastele kaotas, seda ei juhtunud. Get it? Seda ei juhtunud!