Ligavalamud ja räpavannid... kasutage Tiretit, teeb torud puhtaks kahjulikest bakteritest ja muust sogast. A mul vot takoine küsimus: miks peaks mind häirima see, mis toimub toru SEES? Senikaua, kuni see ilgus sealt mulle kraanikaussi ei kasva, ei ole mu meelest ka mõtet keskkonda igasuguste roosade ja oranžhide torupuhastusvahenditega koormata.
Aga vbla ma olen lihtsalt natuke liiga rumal nendes asjades. Palun, keegi, harige mind!
esmaspäev, jaanuar 30, 2006
esmaspäev, jaanuar 23, 2006
Üks inimene küsis mu käest täna, et mis ma arvan - kas ma sain lapsepõlves palju armastust?
Hmmm... oleneb, kuidas võtta. Kui arvestada neid inimesi, kes seda kõva häälega välja ütlesid, siis armastati mind lapsepõlves vaid ühel korral minu viiendal eluaastal ühe lokkis juustega ja vuntsidega perverdi poolt, kes peale selle, et ta mind väidetavalt armastas, lubas ka kassipoegi näidata. Suhteliselt kaheldava väärtusega armastus. Nagu ka too lubadus kassipoegade kohta.
Kui arvestada neid inimesi, kes idee kohaselt peaksid inimest tema lapsepõlves armastama ehk ema ja isa, siis oleks vastus: "tõenäoliselt mitte", sest neid mul ei olnudki. Või ehk siiski, sest isegi, kui lapsel on ema ja isa kusagil olemas, siis need inimesed ju ikkagi armastavad oma last. Ma arvan. Ma loodan. See peaks olema geneetiliselt nii seatud ju.
See-eest sain ma piisavalt palju ennastsalgavat, tingimusteta armastust ühelt neljajalgselt, pruuni karvaga olevuselt, kes oleks minu eest kõhklemata läinud läbi tule ja vee, hoolimata asjaolust, et ta ei osanud ujuda. Ma arvan, et see oligi tõeline armastus ja et ta ei armastanud mind sugugi seepärast, et ma talle süüa andsin (nii paljud inimesed koerte kohta sageli väidavad), sest oma anorektilisel perioodil näljutasin ka oma neljajalgset sõpra.
Nii et kas armastus "loeb" vaid siis, kui seda teisele tunnistatakse, kui sellest räägitakse ja seda sõna välja öeldakse?
Või võib armastus olla ka midagi sootuks vastupidist?
Kui noormees, olles suhtes oma armastatud neiuga, kes on juhtumisi armunud kellessegi kolmandasse, laseb neiul vaikselt käest libiseda midagi ette võtmata, kuigi ise kannatab põrgupiinu, siis kas see neiu ikka on noormehe elu armastus, nagu ta väidab? (tervitused K-le)
Või siis noormees, kes keeldub suhtest tütarlapsega, sest üks kindel teine, kes silmapiiril virvendab, "võiks tollele tütarlapsele nii palju enamat pakkuda". Ja kui tütarlaps selle peale halab ja soiub ja ahastuses käsi murrab ja kinnitab, et ta ei soovi seda teist, kelle kõrval ta tõesti võiks endale kõike lubada, ent noormees sellegipoolest eemale hoiab, kuigi külgetõmme on vastastikune, siis kas seda võib armastuseks nimetada? (tervitused M-le)
Aga kui inimene muust ei räägigi, kui oma lõputa armastusest, ise aga käitub risti vastupidi? Näiteks kolmas noormees, kes väidab, et armastab tüdrukut, samal ajal füüsiliselt liiga tehes nii tüdrukule endale kui ka sellele pisikesele nõrgukesele, kes ise enda eest seista ei saa ja kellest tüdruk siin maailmas kõige enam hoolib. What kind of a love is THAT? Kas see inimene tõesti mõtleb seda või ainult ütleb? Või eksisteerib see ainult tema enese peas, objektiivses reaalsuses on aga olematu või lihtsalt tühine? Kelle arvamus loeb? Kas selle oma, kes kõvemini kisendab, et ta armastab, armastab ja armastab veel või selle oma, kes oma väikesele kaitsetule loomale taas kord appi tõtates veendunud on, et seda väidetavat armastust pole olemas? (tervitused T-le)
Kumb armastab rohkem: kas see, kes mahajäetuna mahajätja elu kallale ähvardab kippuda või see, kes samasse olukorda asetatuna lahkub areenilt vastuvaidlemata selleks, et iga paari aasta tagant endast ootamatutes paikades ja situatsioonides märku anda (et ta on alati olemas ja et temaga võib arvestada)? (tervitused K2-le ja R-le)
Või neiu, kes oma partneritest lahku minnes ei taha kellegagi neist suhteid jäädavalt katkestada, sest omal moel armastab ta enamikku neist elu lõpuni... Kas see on armastus või hoopis pimeda inimese ülim egoism? (tervitused mulle enesele)
Armastus on ilmselgelt täpselt samasugune tükk kommunikatsiooni nagu iga teinegi infovahetus ning see, kas ja kuidas me selle signaali välja saadame ning vastu võtame, sõltub nii lausutud sõnadest kui ka kehakeelest ehk teisisõnu käitumisest. Aga nii, nagu erinevad inimesed saavad samadest sõnadest erinevalt aru, mõistavad nad ka armastust erinevat moodi. Seega ei olegi kunagi mõtet vaielda selle üle, kas teine sind armastab või mitte. Samamoodi pole võimalik kinnitada oma armastust inimesele, kes sellesse ei usu. Ja vahetevahel võite eneselegi teadmata kedagi armastada, sest selle inimese jaoks tähendab teie tegutsemisviis armastust isegi, kui te ise sellest tundest enda arvates miilide kaugusel olete.
Nii et armastus on vaataja silmades.
Inimesed, avage oma silmad ja vaadake!
Hmmm... oleneb, kuidas võtta. Kui arvestada neid inimesi, kes seda kõva häälega välja ütlesid, siis armastati mind lapsepõlves vaid ühel korral minu viiendal eluaastal ühe lokkis juustega ja vuntsidega perverdi poolt, kes peale selle, et ta mind väidetavalt armastas, lubas ka kassipoegi näidata. Suhteliselt kaheldava väärtusega armastus. Nagu ka too lubadus kassipoegade kohta.
Kui arvestada neid inimesi, kes idee kohaselt peaksid inimest tema lapsepõlves armastama ehk ema ja isa, siis oleks vastus: "tõenäoliselt mitte", sest neid mul ei olnudki. Või ehk siiski, sest isegi, kui lapsel on ema ja isa kusagil olemas, siis need inimesed ju ikkagi armastavad oma last. Ma arvan. Ma loodan. See peaks olema geneetiliselt nii seatud ju.
See-eest sain ma piisavalt palju ennastsalgavat, tingimusteta armastust ühelt neljajalgselt, pruuni karvaga olevuselt, kes oleks minu eest kõhklemata läinud läbi tule ja vee, hoolimata asjaolust, et ta ei osanud ujuda. Ma arvan, et see oligi tõeline armastus ja et ta ei armastanud mind sugugi seepärast, et ma talle süüa andsin (nii paljud inimesed koerte kohta sageli väidavad), sest oma anorektilisel perioodil näljutasin ka oma neljajalgset sõpra.
Nii et kas armastus "loeb" vaid siis, kui seda teisele tunnistatakse, kui sellest räägitakse ja seda sõna välja öeldakse?
Või võib armastus olla ka midagi sootuks vastupidist?
Kui noormees, olles suhtes oma armastatud neiuga, kes on juhtumisi armunud kellessegi kolmandasse, laseb neiul vaikselt käest libiseda midagi ette võtmata, kuigi ise kannatab põrgupiinu, siis kas see neiu ikka on noormehe elu armastus, nagu ta väidab? (tervitused K-le)
Või siis noormees, kes keeldub suhtest tütarlapsega, sest üks kindel teine, kes silmapiiril virvendab, "võiks tollele tütarlapsele nii palju enamat pakkuda". Ja kui tütarlaps selle peale halab ja soiub ja ahastuses käsi murrab ja kinnitab, et ta ei soovi seda teist, kelle kõrval ta tõesti võiks endale kõike lubada, ent noormees sellegipoolest eemale hoiab, kuigi külgetõmme on vastastikune, siis kas seda võib armastuseks nimetada? (tervitused M-le)
Aga kui inimene muust ei räägigi, kui oma lõputa armastusest, ise aga käitub risti vastupidi? Näiteks kolmas noormees, kes väidab, et armastab tüdrukut, samal ajal füüsiliselt liiga tehes nii tüdrukule endale kui ka sellele pisikesele nõrgukesele, kes ise enda eest seista ei saa ja kellest tüdruk siin maailmas kõige enam hoolib. What kind of a love is THAT? Kas see inimene tõesti mõtleb seda või ainult ütleb? Või eksisteerib see ainult tema enese peas, objektiivses reaalsuses on aga olematu või lihtsalt tühine? Kelle arvamus loeb? Kas selle oma, kes kõvemini kisendab, et ta armastab, armastab ja armastab veel või selle oma, kes oma väikesele kaitsetule loomale taas kord appi tõtates veendunud on, et seda väidetavat armastust pole olemas? (tervitused T-le)
Kumb armastab rohkem: kas see, kes mahajäetuna mahajätja elu kallale ähvardab kippuda või see, kes samasse olukorda asetatuna lahkub areenilt vastuvaidlemata selleks, et iga paari aasta tagant endast ootamatutes paikades ja situatsioonides märku anda (et ta on alati olemas ja et temaga võib arvestada)? (tervitused K2-le ja R-le)
Või neiu, kes oma partneritest lahku minnes ei taha kellegagi neist suhteid jäädavalt katkestada, sest omal moel armastab ta enamikku neist elu lõpuni... Kas see on armastus või hoopis pimeda inimese ülim egoism? (tervitused mulle enesele)
Armastus on ilmselgelt täpselt samasugune tükk kommunikatsiooni nagu iga teinegi infovahetus ning see, kas ja kuidas me selle signaali välja saadame ning vastu võtame, sõltub nii lausutud sõnadest kui ka kehakeelest ehk teisisõnu käitumisest. Aga nii, nagu erinevad inimesed saavad samadest sõnadest erinevalt aru, mõistavad nad ka armastust erinevat moodi. Seega ei olegi kunagi mõtet vaielda selle üle, kas teine sind armastab või mitte. Samamoodi pole võimalik kinnitada oma armastust inimesele, kes sellesse ei usu. Ja vahetevahel võite eneselegi teadmata kedagi armastada, sest selle inimese jaoks tähendab teie tegutsemisviis armastust isegi, kui te ise sellest tundest enda arvates miilide kaugusel olete.
Nii et armastus on vaataja silmades.
Inimesed, avage oma silmad ja vaadake!
laupäev, jaanuar 21, 2006
reede, jaanuar 20, 2006
Kuidagi naljakas on, kui inimene, kes neli kuud kusagil Hollandis nõudepesijana töötas, hüppab su kraanikausi juurde ja ütleb, et "Now I will do you a favour - I will wash your dishes!". Ja kui sa lolli näoga küsid, et "Haven`t you had enough of that already?" ja tema ikka käib peale, et ta soovib sulle demonstreerida oma nõudepesemisoskust ja siis kui sa hiljem lähed kapist puhast taldrikut võtma, ilmneb, et see on ikka mingi rokaga koos. Ja nii kõik teised taldrikud ja noad ja kahvlid samuti. Mõtled, et mida kuradit ta seal kraanikausis siis solistas ennist? Järgmine mõte on, et kas inimesel jälk ei ole lihtsalt veega taldrikust üle lasta, näpuga sinna ketshupijäänuste sisse paar triipu tõmmata ja see taldrik siis puhta pähe kappi virutada? Siis mõtled veel, et mille eest talle siis seal Hollandis palka maksti ja et kas kliendid, kellele eelmiste + üle-eelmiste + üle-üle-eelmiste inimeste toit koos nende enda tellituga lauda toodi, mölisema ei hakanud? Ja siis mõtled jälle, et võibolla ta siiski ei tahtnud neid nõusid pesta, aga sina ei näidanud üles piisavat vastupanu ja sundisid oma vaest külalist terve seltskonna nõud ära pesema. Ja siis mõtled veel, et mis mõtet on pesta nõusid nii, et keegi teine need pärast uuesti üle peab pesema (ja poole suurema vaevaga veel, kuna läbiloputatud rokk on taldriku külge kõvasti kinni kuivanud...).
Nõudepesu on terve omaette maailm ja käpardid hoidku end sellest heaga eemale!
Nõudepesu on terve omaette maailm ja käpardid hoidku end sellest heaga eemale!
esmaspäev, jaanuar 16, 2006
pühapäev, jaanuar 15, 2006
kolmapäev, jaanuar 11, 2006
Palju tervist ja edu nendele asjapulkadele, kes saatsid kopamehed hommikul kella kuuest minu akna alla asfalti lahti kündma. Ma arvan, ma ei pea mainima seda pisikest tõsiasja, et hommikul kell kuus ma MAGAN! ;( Halleluuja ja aamen selle peale.
Ei, tegelikult ma oleks tahtnud oma sea neile kopameestele kallale ässitada. Või siis vähemalt tubli mitu lauset korralikku sõimu nende poole korteriaknast teele läkitada. Kuigi ma siiralt kahtlen, kas nad oleksid selle tärina ja mürina seest sõnakestki kuulnud.
Ei, tegelikult ma oleks tahtnud oma sea neile kopameestele kallale ässitada. Või siis vähemalt tubli mitu lauset korralikku sõimu nende poole korteriaknast teele läkitada. Kuigi ma siiralt kahtlen, kas nad oleksid selle tärina ja mürina seest sõnakestki kuulnud.
esmaspäev, jaanuar 09, 2006
Mõtlesin tükk aega, kas mul on moraalselt õigus siia kirjutada, et ärge Kirenast liuguksi tellige, neil on si.. klienditeenindus. Et tegelikult nende liugustel ei pruugi ju midagi nii kohutavat viga olla. Siis aga otsustasin, et teenindus moodustab samuti suure osa teenusest, nii et järgneb minu komejant Kirenaga.
Novembri lõpus tuli minu liuguksel alt ära üks rullikutest. Minu jaoks tähendas see seda, et kapiuks, mida kasutan vähemalt 20 x päevas, vajus viltu ning ei olnud enam eriti liigutatav. Kui te olete elus kasvõi kordki puutunud kokku liugustega, siis teate, mida see tähendab. Põhimõtteliselt olin ma nagu invaliid. Ma ei saanud oma kapist korralikult asju kätte, rääkimata nende tagasipanekust. Kuna kapile kehtis veel garantiiaeg, helistasin Kirenasse ja kurtsin muret. Kõne vastu võtnud tädi arvas, et piisab sellest, kui ta mind telefoni teel õpetab, kuidas seda rullikut tagasi monteerida. Koju jõudes ja kappi uurides sain aga aru, et õpetus koosnes minu jaoks kasututest soovitustest a la "vaadake selle ukse taha ja saage aru, mis, kus ja kuidas seal valesti on, siis võtke see rullik ja tehke oma kapp korda". Et teile asja arusaadavamaks teha, ütlen, et oma kapiukse parandamiseks oleksin ma pidanud riiulisse pugema. Ei mahu ma sinna, kahjuks. Helistasin uuesti Kirenasse. Tädi oli minu saamatuse üle väga rahulolematu ja küsis, et kas mul siis mõnda meesterahvast pole läheduses, kes mu liugukse rulliku tagasi omale kohale asetaks. Minul läks sellise küsimuse peale küll hari punaseks (sest tegelikult on lahti tulnud rullik ju nende praak ning selle parandamine garantiiajal pole absoluutselt minu ülesanne), tädile aga ütlesin, et ei ole. Eks suure häda korral oleks võinud ju mõne tuttava kutsuda, aga häda ei olnud veel väljakannatamatu ja ma ei tahtnud oma tuttavaid nii näiliselt tühise asjaga tülitada. Tädi lubas armulikult mu mure edastada.
Möödus mitu päeva, mille jooksul mina pidevalt oma tolleks momendiks juba needusena näiva kapiuksega olin maadelnud. Helistasin taas Kirenasse. Telefonile vastas seekord meessoost isik. Oli minu murest kuuldes üllatunud, aga mitte seepärast, et ma veel abi polnud saanud, vaid seepärast, et ma üldse julgen nii lühikese aja möödudes neid uuesti tülitada. Kas ma siis ei ole teadlik, et nende töömeeskond on tööga väga hõivatud ja käib muudkui inimestele liuguksi paigaldamas ja et neil ei ole veel niipea aega tulla minu kapiuste rullikutega tegelema?! Et sellega läheb paar nädalat vähemalt. Paar nädalat, siis paar nädalat, mõtlesin mina, kuigi ei saanud aru, miks nad ei võiks lihtsalt korraks minu poolt läbi hüpata, sest see ei tundunud tõesti nii massiivse tööna, mis oleks neil pool päeva võtnud.
Möödus mitte kaks nädalat vaid isegi kolm ja ühel järjekordsel hommikul, kui ma oma kapiukse loksutamise abil õige poole peale olin saanud, et teise poole pealt asju kätte saada, tuli ära järgmine rullik. Helistasin Kirenasse. Vastu võttis toosama meessoost isik, kes ütles mulle ärritunult, et ta juba saatis töödejuhatajale e-maili. Väga lohutav. Ütlesin viisakalt head-aega ja jäin ooterežhiimile.
Ülejärgmisel päeval kukkus kapiuks ära. Võib isegi heaks õnneks lugeda, et ma ise sellele ette jäin ja seetõttu peeglid vastu seina puruks ei kukkunud, aga minul oli aia ja üksi ligi kolmemeetrist (mu korteril on ekstra kõrged laed ja too kapp on maast laeni) rasket peeglitega kapiust piiratud liikumistingimustes tagasi omale kohale saada pole ka just lihtne. Õnneks sain ta kuidagi paigale ja ei liigutanud seda enne, kui Kiddo kohale jõudis. Kiddo on mu teinepool ja meessoost on ta ka - seega justnagu vastus Kirena tädi palvetele. Ainuke probleem ongi selles, et ta ei ela minu juures, välismaal elab. Nii et täiskohaga kapiparandajat temast ei saa, kahjuks. Lühidalt: teinepool võttis äratulnud rullikud, pusis mõne aja ja kapiuks saigi omale kohale. Aga viltu oli. Sest liugustel puudus üks rullik juba originaalis, mis teisepoole sõnutsi oligi põhjuseks, miks mu uks üldse kiiva hakkas kiskuma.
Tühja kah, viltu, siis viltu! Peaasi, et kapiuksed edasi-tagasi käivad. Vahetult enne jõule helistasin veelkord Kirenasse ja uurisin olukorda, sest minu esimesest kõnest neile oli möödunud kuu aega. Onklil teiselpool toru oli öelda vaid üht: tema on töödejuhatajale meili saatnud ja oi miks küll ei ole juba keegi parandama tulnud seda. Ütles, et saadab uuesti. Mina küsisin, et kas ta ei leia, et nüüd võiks juba helistada, mitte e-mailidega jamada, tema vastas, et küll ta tegeleb sellega.
Mõned päevad pärast uue aasta saabumist helistasin neile veelkord ja pärisin, et mis värk on - mu kapiuksed tõrkusid jälle (mõni ime ka) ja ma ei tahtnud taas kord leida end keset esikut suure peegelsilmaga hiiglasega võitlemas. Onu kordas veelkord, et teade on edastatud ja kohe-kohe iga minut peaksid need töömehed minu juurde sisse astuma.
Äge siis ju, et möödus veel viis päeva ja minu kapiuks kiilus lõplikult kinni. Ei liikunud enam ei edasi ega tagasi. Varem oli seda veel võimalik olnud loksutamise teel nihutada, et siis näiteks riidepuu abil kapist asju koukida. Nüüd seisin silmitsi olukorraga, kus mul oli esmaspäeva hommikul vaja varakult tööl olla, et Maksuametile õppurite nimekirju edastada, aga ma ei pääsenud tööle, kuna mu üleriided ja välisjalanõud olid kinnikiilunud kolmemeetrise kapiukse taga. Helistasin Kirenasse, aga nendel algab tööpäev esmaspäeva hommikuti alles kell kümme, kas teate. Minu tööpäev algab varem ja seetõttu olin ka igaks juhuks ekstra vara üles tõusnud, et neid kohe esimesel võimalusel kõnedega pommitama hakata. Et kogu seda erinevatesse firmadesse helistamise jama siia mitte trükkida, ütlen lühidalt, et ennast liigutama hakkasid nad alles siis, kui nende peale häält tõsteti. Mõjus vaid Tarbijakaitseameti ja laimava ajaleheartikli kirjutamisega ähvardamine. Lõpuks, kui ma neile torru kisasin, et MU LOOM ON KA PISSITAMATA, SEST MA EI PÄÄSE OMA JALANÕUDELE LÄHEDALE, öeldi, et jah, jah, kohe saab. Tunni aja pärast helistas siis too töödejuhataja ja suvatses minuga iroonitseda. "Tere, meile on saabunud info, et te olete oma kapiukse taga kinni. "MINE MUFFI, IDIOOT!" röökisin ma mõttes torru, kõva häälega aga ütlesin rahulikult, et "Ma ei ole kapiukse taga kinni, minu jalanõud ja üleriided on kapiukse taga kinni ja paljajalu käimiseks on praegu vist liiga külm või kuidas teie arvate?". Onu Töödejuhataja ütles "Mh.. Öhöhh. Tuleme kohale. Kas te olete siis kodus praegu koguaeg?". ????? Ma enda arvates olin selle piisavalt selgeks teinud, et mul puudub ligipääs oma riietele ja jalatsitele?????
Kogu selle klounaadi lõppvaatus koosnes aga sellest, et keegi meistrimees saabus mulle ukse taha ja parandas kapiukse täpselt kahe minutiga ära. KAHE minutiga!! Ja selleks, et neid kahte minutit minu peale kulutataks, pidin ma poolteist kuud inimesi tüütama ja oma aega ja närve raiskama.
Ma ei suuda isegi rõõmustada enam asjaolu üle, et mul on pärast pikka aega taas normaalselt funktsioneeriv kapp. Ma olen väsinud sellest jändamisest. Miks peab nii olema, et normaalse (ootuspärase) teenuse saamiseks peab inimeste peale kõva häälega karjuma? Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt hoolega ja usinasti oma tööd teha, et selle eest pärast ausalt palk välja võtta?
Kurb. Kurb lihtsalt. Nördimust tekitav.
Novembri lõpus tuli minu liuguksel alt ära üks rullikutest. Minu jaoks tähendas see seda, et kapiuks, mida kasutan vähemalt 20 x päevas, vajus viltu ning ei olnud enam eriti liigutatav. Kui te olete elus kasvõi kordki puutunud kokku liugustega, siis teate, mida see tähendab. Põhimõtteliselt olin ma nagu invaliid. Ma ei saanud oma kapist korralikult asju kätte, rääkimata nende tagasipanekust. Kuna kapile kehtis veel garantiiaeg, helistasin Kirenasse ja kurtsin muret. Kõne vastu võtnud tädi arvas, et piisab sellest, kui ta mind telefoni teel õpetab, kuidas seda rullikut tagasi monteerida. Koju jõudes ja kappi uurides sain aga aru, et õpetus koosnes minu jaoks kasututest soovitustest a la "vaadake selle ukse taha ja saage aru, mis, kus ja kuidas seal valesti on, siis võtke see rullik ja tehke oma kapp korda". Et teile asja arusaadavamaks teha, ütlen, et oma kapiukse parandamiseks oleksin ma pidanud riiulisse pugema. Ei mahu ma sinna, kahjuks. Helistasin uuesti Kirenasse. Tädi oli minu saamatuse üle väga rahulolematu ja küsis, et kas mul siis mõnda meesterahvast pole läheduses, kes mu liugukse rulliku tagasi omale kohale asetaks. Minul läks sellise küsimuse peale küll hari punaseks (sest tegelikult on lahti tulnud rullik ju nende praak ning selle parandamine garantiiajal pole absoluutselt minu ülesanne), tädile aga ütlesin, et ei ole. Eks suure häda korral oleks võinud ju mõne tuttava kutsuda, aga häda ei olnud veel väljakannatamatu ja ma ei tahtnud oma tuttavaid nii näiliselt tühise asjaga tülitada. Tädi lubas armulikult mu mure edastada.
Möödus mitu päeva, mille jooksul mina pidevalt oma tolleks momendiks juba needusena näiva kapiuksega olin maadelnud. Helistasin taas Kirenasse. Telefonile vastas seekord meessoost isik. Oli minu murest kuuldes üllatunud, aga mitte seepärast, et ma veel abi polnud saanud, vaid seepärast, et ma üldse julgen nii lühikese aja möödudes neid uuesti tülitada. Kas ma siis ei ole teadlik, et nende töömeeskond on tööga väga hõivatud ja käib muudkui inimestele liuguksi paigaldamas ja et neil ei ole veel niipea aega tulla minu kapiuste rullikutega tegelema?! Et sellega läheb paar nädalat vähemalt. Paar nädalat, siis paar nädalat, mõtlesin mina, kuigi ei saanud aru, miks nad ei võiks lihtsalt korraks minu poolt läbi hüpata, sest see ei tundunud tõesti nii massiivse tööna, mis oleks neil pool päeva võtnud.
Möödus mitte kaks nädalat vaid isegi kolm ja ühel järjekordsel hommikul, kui ma oma kapiukse loksutamise abil õige poole peale olin saanud, et teise poole pealt asju kätte saada, tuli ära järgmine rullik. Helistasin Kirenasse. Vastu võttis toosama meessoost isik, kes ütles mulle ärritunult, et ta juba saatis töödejuhatajale e-maili. Väga lohutav. Ütlesin viisakalt head-aega ja jäin ooterežhiimile.
Ülejärgmisel päeval kukkus kapiuks ära. Võib isegi heaks õnneks lugeda, et ma ise sellele ette jäin ja seetõttu peeglid vastu seina puruks ei kukkunud, aga minul oli aia ja üksi ligi kolmemeetrist (mu korteril on ekstra kõrged laed ja too kapp on maast laeni) rasket peeglitega kapiust piiratud liikumistingimustes tagasi omale kohale saada pole ka just lihtne. Õnneks sain ta kuidagi paigale ja ei liigutanud seda enne, kui Kiddo kohale jõudis. Kiddo on mu teinepool ja meessoost on ta ka - seega justnagu vastus Kirena tädi palvetele. Ainuke probleem ongi selles, et ta ei ela minu juures, välismaal elab. Nii et täiskohaga kapiparandajat temast ei saa, kahjuks. Lühidalt: teinepool võttis äratulnud rullikud, pusis mõne aja ja kapiuks saigi omale kohale. Aga viltu oli. Sest liugustel puudus üks rullik juba originaalis, mis teisepoole sõnutsi oligi põhjuseks, miks mu uks üldse kiiva hakkas kiskuma.
Tühja kah, viltu, siis viltu! Peaasi, et kapiuksed edasi-tagasi käivad. Vahetult enne jõule helistasin veelkord Kirenasse ja uurisin olukorda, sest minu esimesest kõnest neile oli möödunud kuu aega. Onklil teiselpool toru oli öelda vaid üht: tema on töödejuhatajale meili saatnud ja oi miks küll ei ole juba keegi parandama tulnud seda. Ütles, et saadab uuesti. Mina küsisin, et kas ta ei leia, et nüüd võiks juba helistada, mitte e-mailidega jamada, tema vastas, et küll ta tegeleb sellega.
Mõned päevad pärast uue aasta saabumist helistasin neile veelkord ja pärisin, et mis värk on - mu kapiuksed tõrkusid jälle (mõni ime ka) ja ma ei tahtnud taas kord leida end keset esikut suure peegelsilmaga hiiglasega võitlemas. Onu kordas veelkord, et teade on edastatud ja kohe-kohe iga minut peaksid need töömehed minu juurde sisse astuma.
Äge siis ju, et möödus veel viis päeva ja minu kapiuks kiilus lõplikult kinni. Ei liikunud enam ei edasi ega tagasi. Varem oli seda veel võimalik olnud loksutamise teel nihutada, et siis näiteks riidepuu abil kapist asju koukida. Nüüd seisin silmitsi olukorraga, kus mul oli esmaspäeva hommikul vaja varakult tööl olla, et Maksuametile õppurite nimekirju edastada, aga ma ei pääsenud tööle, kuna mu üleriided ja välisjalanõud olid kinnikiilunud kolmemeetrise kapiukse taga. Helistasin Kirenasse, aga nendel algab tööpäev esmaspäeva hommikuti alles kell kümme, kas teate. Minu tööpäev algab varem ja seetõttu olin ka igaks juhuks ekstra vara üles tõusnud, et neid kohe esimesel võimalusel kõnedega pommitama hakata. Et kogu seda erinevatesse firmadesse helistamise jama siia mitte trükkida, ütlen lühidalt, et ennast liigutama hakkasid nad alles siis, kui nende peale häält tõsteti. Mõjus vaid Tarbijakaitseameti ja laimava ajaleheartikli kirjutamisega ähvardamine. Lõpuks, kui ma neile torru kisasin, et MU LOOM ON KA PISSITAMATA, SEST MA EI PÄÄSE OMA JALANÕUDELE LÄHEDALE, öeldi, et jah, jah, kohe saab. Tunni aja pärast helistas siis too töödejuhataja ja suvatses minuga iroonitseda. "Tere, meile on saabunud info, et te olete oma kapiukse taga kinni. "MINE MUFFI, IDIOOT!" röökisin ma mõttes torru, kõva häälega aga ütlesin rahulikult, et "Ma ei ole kapiukse taga kinni, minu jalanõud ja üleriided on kapiukse taga kinni ja paljajalu käimiseks on praegu vist liiga külm või kuidas teie arvate?". Onu Töödejuhataja ütles "Mh.. Öhöhh. Tuleme kohale. Kas te olete siis kodus praegu koguaeg?". ????? Ma enda arvates olin selle piisavalt selgeks teinud, et mul puudub ligipääs oma riietele ja jalatsitele?????
Kogu selle klounaadi lõppvaatus koosnes aga sellest, et keegi meistrimees saabus mulle ukse taha ja parandas kapiukse täpselt kahe minutiga ära. KAHE minutiga!! Ja selleks, et neid kahte minutit minu peale kulutataks, pidin ma poolteist kuud inimesi tüütama ja oma aega ja närve raiskama.
Ma ei suuda isegi rõõmustada enam asjaolu üle, et mul on pärast pikka aega taas normaalselt funktsioneeriv kapp. Ma olen väsinud sellest jändamisest. Miks peab nii olema, et normaalse (ootuspärase) teenuse saamiseks peab inimeste peale kõva häälega karjuma? Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt hoolega ja usinasti oma tööd teha, et selle eest pärast ausalt palk välja võtta?
Kurb. Kurb lihtsalt. Nördimust tekitav.
pühapäev, jaanuar 08, 2006
Vahetevahel kusagil teatris või kontserdil käies pärast etenduse lõppu püsti tõustes soovin, et mõned inimesed oskaksid vait olla. Mitte ainult need, kellele etendus/kontsert EI meeldinud, vaid ka need, kellele see väga korda läks. Mõni inimene lihtsalt ei oska oma labasust mitte kunagi mitte kuidagi varjata. Ja sellest on kuradima kahju, sest see rikub ka minu elamust. Õrrrrr.
reede, jaanuar 06, 2006
Lühikese elu jooksul on mulle ette sattunud päris mitu lugu, mille puhul soovin, et oleksin selle ise kirjutanud. Teate ju küll neid muusikapalu ja raamatuid, mis kas on äravahetamiseni sarnased teie maailmavaatele või sõnastavad ülima täpsusega midagi, mis teil endil juba kaua meeles on mõlkunud.
Üks neist lugudest on läbi aegade ofkoors John Lennoni Imagine
Imagine there's no heaven,
It's easy if you try,
No hell below us,
Above us only sky,
Imagine all the people
living for today...
Imagine there's no countries,
It isnt hard to do,
Nothing to kill or die for,
No religion too,
Imagine all the people
living life in peace...
Imagine no possessions,
I wonder if you can,
No need for greed or hunger,
A brotherhood of man,
Imagine all the people
Sharing all the world...
You may say that I`m a dreamer,
but I`m not the only one,
I hope some day you'll join us,
And the world will live as one.
Ja midagi muud polegi enam vaja öelda.
Üks neist lugudest on läbi aegade ofkoors John Lennoni Imagine
Imagine there's no heaven,
It's easy if you try,
No hell below us,
Above us only sky,
Imagine all the people
living for today...
Imagine there's no countries,
It isnt hard to do,
Nothing to kill or die for,
No religion too,
Imagine all the people
living life in peace...
Imagine no possessions,
I wonder if you can,
No need for greed or hunger,
A brotherhood of man,
Imagine all the people
Sharing all the world...
You may say that I`m a dreamer,
but I`m not the only one,
I hope some day you'll join us,
And the world will live as one.
Ja midagi muud polegi enam vaja öelda.
kolmapäev, jaanuar 04, 2006
Ma ei mäleta täpselt, milline ajahetk pidi olema indikaatoriks sellele, kuidas me oma järgnevat aastat veedame. Oli see nüüd vana aasta viimane õhtu või hoopis uue aasta esimene päev? Kui esimene variant, siis ma olen rahul ja kui teine variant, siis ma olen samuti rahul. Sest uue aasta esimesel päeval vaatasin ma 12 tundi järjest telekat. No mida sa lapsest tahad, kui ta üksi koos 946 telekanaliga koju jätta? Briti televisioon on üks imeline asi. Inglismaal veedetud ajaga hakkasin armastama neid nutikaid stand-up etteasteid (nt: Victoria Wood), koduseid, ent siiski põnevaid seriaale (Coronation Street, East-Enders, jne.), tobenaljakaid abielupaaride ja nende laste elu kajastavaid komöödiasarju (George & Mildred ntx).
A samas... kui nüüd arvestada selle variandiga, et ma suurema osa oma uuest aastast siiski Eestimaal veedan, pole too telekavahtimise-variant vist eriti mõttekas =S
Inglismaal on tore. Ses mõttes, et mina elutsesin keskosas ja seal oli detsembrikuus läbivalt 6 kraadi sooja koguaeg. Lund oli täpselt niipalju, et sel ajal, kui mina hommikul magusat und tudisin, oli midagi tuisanud ja vahetevahel harva oli õues maas õrnõhuke kiht jahust lund. Ja ilma mütsi ja kinnasteta ära ei surnud. Super minu meelest.
A samas... kui nüüd arvestada selle variandiga, et ma suurema osa oma uuest aastast siiski Eestimaal veedan, pole too telekavahtimise-variant vist eriti mõttekas =S
Inglismaal on tore. Ses mõttes, et mina elutsesin keskosas ja seal oli detsembrikuus läbivalt 6 kraadi sooja koguaeg. Lund oli täpselt niipalju, et sel ajal, kui mina hommikul magusat und tudisin, oli midagi tuisanud ja vahetevahel harva oli õues maas õrnõhuke kiht jahust lund. Ja ilma mütsi ja kinnasteta ära ei surnud. Super minu meelest.
pühapäev, jaanuar 01, 2006
Minu uus aasta algas ootamatustega. Seisime keset ühte Birminghami ööklubi, kui järsku kuulsin läbi muusika mingit undavat heli. Nagu autoalarm vms. Püüdsin kõrvalseisjate tähelepanu sellele juhtida, ent tundus, et keegi ei suutnud toda heli muudest helidest eristada. Kuni.... ühel hetkel hakkasid turvamehed täie ajuga mööda klubi ringi jooksma, muss keerati kinni ja rahvas kamandati poolalasti tänavatele. Tuletõrje ja politsei kohal ja värk. Selgus, et ilutulestik oli lihtsalt liiga palju suitsu tekitanud. Aga mis meil sellest, meie olime juba teise ööklubi poole teel. Ja kõigest sellest, mis seal veel juhtuma hakkas ei saa ma enam kirjutada, sest läpaka akul on vaid kolm minutit järele jäänud. Siirdun nüüd tagasi reaalsesse maailma ehk kööki maitsvaid inglise küpsiseid pugima.
Tellimine:
Postitused (Atom)