The Universe has a very humorous way of giving me a kick in the ar.. - täna oli mul tööjuures intervjuu ühe meeldiva daamiga, Statistikaameti poolt saadetud küsitlejaga. Olevat miski tööjõu alane uuring ja arvutisüsteem mind välja valinud. Mina, lahke inimene, ohverdasin oma netis surfamise aja ja vastasin. Küsitluse lõppedes selgus, et my half an hour is not enough ja et nad helistavad mulle järgneva aasta jooksul veel 3-4 korda. Et uurida "kuidas teil läheb, kas te olete töökohta vahetanud, jne" =)

Ja minul, kohusetundlik, nagu ma olen, tekkis kohe tunne, et kui tädi järgmine kord helistab, siis mul peaks talle ju midagi uudist ka olema... Nii et stay tuned =)

Aju sügeleb. Matemaatikat oleks vaja.

No, the bears never said they were bigger than Jesus...

Arvestades seda kookide kogust, mille ma omal käesoleva aastanumbri sees näost sisse olen ajanud, võib seda, mida me täna Romiga tegime, vist ettekavatsetud kuritegevuseks nimetada. Külastasime üht kohvikut, mida olen sellele tänavalõigule muudel asjaoludel sattudes alati huviga põrnitsenud, aga ilmselt paiga suhteliselt kõrvalise asukoha tõttu pole kunagi ekstra trippi ette võtnud. Täna me sinna igaljuhul kohale jõudsime, hoolimata sombusest ilmast ja kraesse tilkuvast veest. Oli üks nendest päevadest, mil kummalisel kombel isegi ilma päikeseta tundub, et päike paistab. Ei tea, kas asi oli heas seltskonnas või Mademoiselle-i suus sulavas koogis, aga mul kadus isegi valu ära sellestsamast põlvest, millega ma eile õhtul kaheksandikhüppeid sooritasin ja millega on lubatud nüüd juba uuesti kontsi kanda, aga kindlasti mitte hüpelda, ükskõik kas sees- või väljaspool liiga hea mussiga pidusid. Aga no ma ju ei malda oodata, preili Kärsitu.

Tulles tagasi kohviku juurde, mulle muidugi meeldis see, et oli vaikne ja rahulik - meie esimese sealviibitud tunni jooksul olime ainsad külalised kahe korruse peale, hiljem saabus kaks miniseltskonda veel. Olen aru saanud, et paljudele meeldivad sellised kärarikkamad kohvikud, aga erinevalt pidudest, mis on mõeldud tantsimiseks, on kohvikud mo meelest siiski rohkem nagu jutlemise paigad ja ma kohe üldse ei viitsi oma häälepaelu kähedaks karjuda. Ühtlasi meeldib mulle, kui selle laua ümber, kus ma parasjagu platseerunud olen, ka mõned vabad lauad on. Et ei oleks sunnitud kaaskülastajate jutte pealt kuulma. Mitte et mul endal midagi varjata oleks, mmmm näkää =D
(siinkohal meenub tahtmatult üks Marca jutustet lugu, mis hiljem ka blogisissekandeks vormus).
..... ma sain vist just aru, miks mulle kunagi pubid pole meeldinud... ja miks need mulle ka siis eriti rohkem meeldima ei hakanud, kui avalikes ruumides suitsetamine ära keelati... ma lihtsalt ei mõista neid pubides hängivaid inimesi - ei nad tantsi, ei nad räägi, ainult larbivad juua ja põhimõtteliselt röögivad üle üksteise või taaruvad ringi ja tüütavad teisi külalisi või istuvad üksi nurgas ja vidutavad oma alkoholist läbiimbunud silmi - absoluutselt täiesti mõttetu, kui teile muidugi ei meeldigi just selline eesmärgipäratu uim.

Ja koogi kohta tahaks veel kord kinnitada, et oli väga hea. See tõepoolest sulas suus. Tundus, nagu oleks valmistatud martsipanist, aga kui ma ettekandja käest uurisin, millest see tehtud on, siis oli seal sees igasuguseid asju (kaasaarvatud hapukoor - mida??! kus??), aga martsipani mitte. Ja välja nägid kõik need koogid nagu unistuses. Ma olen suhtkoht kindel, et kui paradiis on olemas, siis süüakse seal sellise välimusega asju hommikusöögiks =)
Tegelikult oleks muidugi tahtnud veel üpris mitut muud ahvatlust peale tolle Icebergi sealt vitriinist endaga ülemisele korrusele kaasa krabada. Roman ütles küll, et võtku ma teine kook veel, aga ma otsustasin vahelduseks püüda olla normaalne ja mitte ülepingutada (jah, see kirjutatakse ühe sõnana, ülepingutajate slängivaramust ;)

Kinos käisime ka. Date Night on taas kord üks hea ajaviitefilm paljude naljakate ja mõne üksiku väga naljaka lõiguga. Üldiselt ma liigitaksin selle sinna mõõdukalt naljakate filmide alla ja isegi soovitaksin vaadata, kui te suudate üle olla nendest ameerikalikest "I love you so much I`d do it all over again, all of it, with you, büühüüüüü", etc. sentimentaalsetest nõmekohtadest, mille kohta ma kahtlustan, et need olidki just täpselt nii mõeldud, aga ikkagi. Mina taasavastasin soundtrackilt enda jaoks ühe ammuse hea-tuju-loo that never goes out of style ja on nii positiivne, rütmikas ja kaasahaarav, et peaks needki tantsupõlgurid õõtsuma ja sõrmi nipsutama ajama, kel pensionifondide nautimise aeg juba ammu käes:

Teddybears STHLM - Cobra Style


Ühtlasi tervitused kõikidele kaaskannatajatele, kellel on raskekujuline sõltuvus pashast. Praise the Lord - midagigi kasulikku sellest muinasjutust välja tulnud... =P

Wanna wake up without you here

Seoses otsusega pöörtšeissida nende plaat, olen eile ja täna vabadel momentidel kuulanud ka Way Out Westi vanemaid palu. Naljakal kombel meeldib mulle tänasel päeval tohutult üks lugu, mis mulle toona, kui see kunagi kümme aastat tagasi välja tuli, üldse korda ei läinud. Ju ei olnud temaatika siis aktuaalne või meeldisid mulle lihtsalt drumm ja bass ja elektro liiga palju, aga nüüd kuulates väga ilus asi igatahes, nii originaalversioonis kui ka miksituna. Iga kuulamis/vaatamiskorraga läheb aina ilusamaks. Laulja läheb ilusamaks ja video läheb ilusamaks ja meloodia ja lüürika ja üldse kogu kupatus. Miksi puhul läheb aga eriti täppi see repetiivsus eel-eel-eel-eelviimasel minutil, mis on omamoodi nagu sort of a prayer. Ja taaskord ma siiralt kahtlen, kas sellist asja on võimalik kokku panna ise analoogset asja läbi elamata.

Way Out West ft. Tricia Lee Kelshall - Mindcircus

sama asi uues soustis (alates 1:00)

I think I fall somewhere in between...

See lugu tuli nii õigel ajal ja kirjeldab kõike nii hästi.
Way Out West - Survival.
Ma olen nüüd usklik - ma usun sellesse muusikalisse rühmitusse.

Minu Itaalia

Õu mai gaad, mis meil just õues juhtus =)
Öö on ka juba suht ja kõik kohusetundlikumad inimesed magavad juba, nii et pole kellelegi muljetada, kuigi emotsiooni on nii et tapab.

Juhtus selline asi, et nagu ikka keskmiselt kord paari kuu jooksul, otsustas siga suhteliselt valel momendil teed ületada. Ehk täpselt siis, kui meieni oli jõudmas üks auto. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mis teda seal tee keskel paelus, aga seisma ta sinna igatahes jäi ja minu kutsele tagasi tulla ta ei reageerinud, sest Rafi on meil ise tark ja kangust täis.

Järgnes sõnavahetus auto (mis, nagu mu lühinägelikele silmadele ja veel lühinägelikumale arule üsna peatselt ilmnes, oli midagi enamat kui lihtsalt auto) juhi kõrvalistmel paiknenud venelannaga, kes arvas, et autost välja tulemine eesmärgiga mind hurjutada selle asemel, et näiteks aidata siga tee pealt eest saada, on hea mõte. Ma ei tea, kuidas teid, kulla lugejad, kasvatatud on (viimaste kuude lõikes olen kokku puutunud igasuguste uute ja huvitavate (loe: omapäraste (ei, loe pigem: kehvasti kasvatatud) inimestega, nii et ma üldse enam ei imesta eriti millegi üle), aga minu meelest ei ole väga okei öelda inimestele halvasti mingitel suhteliselt irrelevantsetel põhjustel. Ega inetusi lausuda pole ju üldse tegelikult ilus ja eks me teame seda kõik, samamoodi nagu me teame, et vahetevahel võib erandi teha ja mõnd krõbedamat vandesõna pruukida. Nohh, näiteks siis, kui küünarnuki närvikoha vastu lauanurka ära lööd =)
Aga millegipärast asub mõnede kaaskodanike emotsionaalne valulävi üpriski madalal, nii et vähimagi pettumuse korral hakkab sellist teksti lendama et oioioi. Nii ka seekord selle konkreetse vene tädiga.
Ja ütelge te mis tahate, aga sellise käitumise põhjus ei lasu kultuurilistes erinevustes. Või nohh, tegelt siiski, kultuuritus ei käi rahvuseid vaid ikka inimesi pidi.

Igatahes arvas too tädi venelanna, et auto kõrval seismine, kätega vehkimine ja sõimlemine kiirendab protsessi märkimisväärselt. Aga võta näpust =P
Iga kord, kui siga otsustas, et no heakene küll, võib ju sinna tee äärde ka seisma minna, tuli tädi venelannal ilmselt tunne, et peaks jälle midagi krehvtist ütlema. Noh et ma ikka aru saaksin, kes ma olen, mis ma olen ja kuhu ma pidulikult siirduda võiksin. Mille peale siga end jälle ümber keeras, kärsaga õhku vedas ja ja maruusjale sellise näoga otsa jäi vaatama, et "jaa? sa tahtsid mulle midagi öelda? ma kuulan sind põnevusega". Minul oli muidugi kergelt koomiline, aga tädi I-know-more-dirty-words-than-you-do-ha-haa oli väga ärritatud häälega ja lasi teksti nii nagu torust tuli.

Kusjuures otsa tegi lahti taksojuht, kes pärast esialgset signaalitamist (mis muutis olukorra autosistujate jaoks tegelikult veel hullemaks, sest igasuguste häirivate ja/või huvitavate helide peale tardub siga paigale ja keeldub edasi liikumast, aga nemad seda ju ei tea...) poolenisti autost välja astus ja vihaselt käratas: "kaduge tee pealt eest, meil on siin takso". Umbes nagu takso oleks midagi sama erilist nagu kiirabi või politsei või tumendatud klaasidega presidendi limusiin. Mulle on üldse mulje jäänud, et Tallinna taksojuhid arvavad liiga tihti, et kuna ühissõidukiradade osas on neile erand tehtud (noh et nad võivad klienti vedades nendel sõita), on nad ka muus osas teistest sõidukitest kuidagi ülimuslikumad. Valgusfooride keelav tuli ei loe, kiirusepiirangud ei loe, kaasliiklejatega arvestamine on pigem erand kui reegel. Taksojuht on Jumala staatuses.
Aga nohh, meie suvalisel kõrvaltänaval muidugi ühissõidukirada pole. Kõnniteed ka mitte. Ja häda sulle, kui sa peaksid julgema teed ületada. Või seal seisma jääda ja takso kulgemist minutiks takistada, õumaigaad =)

Taksojuht tõmbas end aga suht kohe oma auto kaitsvasse sisemusse tagasi nagu kilpkonn kilbi sisse ja jättis maašenka üksinda võitlustandrile.

Ma ei tea, kas see tädi kujutas ette, et ma kavatsen end sinna sea kõrvale asfaldile kerra tõmmata ja ööbima jääda või mis tema suurimaks hirmuks oli, igatahes niipea kui ma kükitasin, et loomaga samalt tasandilt suhelda ja see pull ükskord ära lõpetada, kostitas tädi mind veel sahvtisema venekeelse teksti valinguga. Noh ütleme, et olid sellised sõnad, mis kuuluvad mu passiivsesse sõnavarra ehk siis ma tean täpselt, mida need tähendavad, aga isegi kui olukord nõuaks, kasutada vist küll niimoodi kohe hoobilt ei oskaks. Kuna tädi käitumismaneer hakkas juba minu taluvuspiire ületama, tõusin püsti ja küsisin: "Vabandage, milles seisneb teie probleem?" (no on ullike, ise seisab tee peal ees ja ei saa aru, milles probleem. =)). Tädi, kes oli silmnähtavalt endast väljas, paiskas nagu paisu tagant: "MEIL RAHA JOOKSEB!!!!" Njaa. Nii et rahas oli asi. Ja mina veel arvasin, et neil on kusagil mõni surev sugulane...

Tädi Tige Taksokunde ilmselt ei osanud arvata, et tema vastus minus naerupahvaku esile kutsub. Aga see olukord lihtsalt oli naljakas. Vihane vene sõimu paiskav maruusja, kes on niivõrd ähmis nende kolmekümne sekundi pärast, mis tal seisva takso tõttu oodata tuleb, et ta minetab igasuguse viisakuse juba eos ja laskub sellisele suhtlustasandile, kust tagasiteed enam ei ole. Jõuetu viha mingite sentide pärast, mis teda näiteks püksitaskusse ununenuna või rebenenud rahakoti vahelt pudenenuna absoluutselt ei kõigutaks.

Või oli tal mingi muu mure ja ta otsustas end minu peal välja elada? Ma näen selliseid inimesi vahetevahel supermarketite kassajärjekordades, kes oma pingeid teenindajaga vaidlemisse uputavad. Kõrvalt on selliseid situatsioone loomulikult kergem taluda, kui ise seal sees olles. Minul on lihtne selle tigetseja selja tagant mõelda, et ahh mis, ta ei mõtle seda ju isiklikult, aga teenindaja seisukohast on see ilmselt vägagi isiklik, kui ta pidevalt mingite totakate asjade pärast pähe saab. Minu lemmik-keiss (mida ma ka igal võimalusel taas kord jutustan) juhtus kord meie kodu-Rimis, kus minu ees olev kena peen proua oma umbes 10-aastase tütrega just siis kassani jõudis, kui tšekipaberi rull aparaadi sees otsa sai. Nähes, et müüja kassaaparaadi avab ja sealt tühja rulliotsiku välja võtab, ohkas peen proua demonstratiivselt nii, et kõikide lähedalasuvate kassade sabad seda kuulsid ja lausus: "Oh isssssshhand, SEE kaa veel!" Kusjuures ma ei saa selle peale mürki võtta, aga olen üpris kindel, et ta pööritas jutu taustaks ka silmi, nagu üks nendest msn-i kollastest juustukeradest.
Minule, nagu ikka, valmistas too situatsioon ja preene proua ahastus nalja. Et nagu... kui mitu korda teil kassa juurde jõudes sellist asja juhtunud on, et tšekirull tühjaks saab ja just teie olete järgmine? Või et te üldse selles järjekorras satute seisma? What are the odds? On ikka vaja oma närve kulutada sellise asja peale vihastamisele, mida juhtub nagunii tõenäoliselt vaid kord elus ja mille osas te midagi muuta ei saa? Ja üleüldse maitea, mu meelest elus juhtub palju hullemaid asju, kui see, et mingi tühine tšekirull otsustas just sind välja valida =D

Mul on taolisi lugusid veel, aga pole vist mõtet neid kõiki siin ümber hakata jutustama. Mis neist kehvnaljakatest kogemustest ikka jäädvustada. Samas selle taksofirma logo ja masina numbrimärgi oleks küll võinud meelde jätta. Hea teeninduse kuu ikkagi ;)

Printsessid ja konnad

Ühes välismaises tõsieluseriaalis, mille peaosaline öeldi olevat miski hullem maaomanik, naftamagnaat või midaiganes, aeti kari tšikke kokku, lasti neil seal mehe tähelepanu pärast kekselda ja saatesarja lõpus, umbes täpselt siis, kui võitja oli välja kuulutatud, tehti tollele samale neiule selgeks, et sorri, näe, su auhind ei olegi ilge rikkur, vaid mingi suvakas maakas kusagilt Idahost või Oklahomast.

Ühes teises analoogses riälitis tuli viimases osas meessoost võistlejate suureks jahmatuseks päevavalgele tõik, et pimestavalt kaunis neiu, kelle soosingut igaüks neist oli püüdnud pälvida, on tegelikult hoopis mees. Transvestiit, nohh.

Mu meelest need tõsieluseriaalid peegeldavad hästi elu ennast. Samamoodi nagu see Disney konnaga multikas, mida me eile õe ja vennaga kinos vaatamas käisime.

Elu on näidanud, et printsina näiva tegelase tähelepanu pärast pole väga mõtet tõmmelda, sest chances are, et tegemist on hoopis limase konnaga. (Ohh vabandust-vabandust-vabandust, see ei ole lima - see on MUKOOS!!!! ;)) Lihtsalt väga hästi lõhnastatud ja pideva treeningu tagajärjel omandatud algsete viisakusvormelitega, mis parajal momendil ja vajaduse tekkides haihtuvad.

Lüürilise kõrvalepõikena tsitaat Leenult, pärast neljapäevast töövarjupäeva autos minu poole sõites: "Mäletad, mida ma sulle ütlesin, kui sa mulle temast esimest korda rääkisid? Mäletad? Mitte keegi pole perfektne. Aga sina ikka et ohh ta on nii täiuslik, nii täiuslik! Ma ju ÜTLESIN!"
Vähemalt saab sõbrannadega naerda, olgugi siis et enda üle. Huumor, ma ütlen =)

Ja konni pole üldse mõtet printsi avastamise lootuses suudelda. Nagu multikast nähtud, on umbes tuhat asja, mis võivad valesti minna, rääkimata võimalusest, et muutud hoopis ise konnaks. Päriselus küll sõrmenipsutuse peale transvestiidiks ega redneckiks ei muundu, see-eest võib igasugu muudes vormides konn-printsidest (halba) eeskuju võtta. Kehvad kombed nakkavad paradoksaalsel kombel vist paremini kui head.

Või olen ma ise hoopis printsess herneteral? See on ka muidugi variant, aga võttes (halba) eeskuju ühelt tuttavalt tõsielu-printsihakatiselt... kuna ma olen veatu ja ei tee kunagi midagi valesti, siis ma ei pea seda võimalust üleüldse kaalumise vääriliseks. Checkmate. I win, you lose!

Go, riäliti!

* * *

Aga Disney konnamultikas oli muidu päris armas. Ma ei surnudki igavuse kätte ära, nagu muidu lastega kinos käies vahel juhtuda võib, eriti, kui on eesti keeles peale loetud. Kuigi nohh, tõele au andes, kohati oli ikka veel natu piinlik. Aga küllap harjutamine teeb meistriks ja tõenäoliselt just siis, kui ühelgi mu pudinatest enam eestikeelset pealelugemist tarvis ei ole, muutuvad need pealeloetud multikad sellisteks, et mõte ei mõlgu pidevalt ainult teemal "miks oh miks me seda just eesti keeles peame vaatama". Peeter Oja poolt pealeloetud jaanimardikas RayMond oli muidu kuulamist väärt juba praegu =)

Ja joonistatud oli see film väga kaunilt, kõik need New Orleansi vaated tekitasid rändamise isu. Ajas tagasi rändamise siis.

Ja mis veel huvitavat selles filmis... tüüpilise maailmasõjaeelse tumedanahalise töölisperekonna suhtkoht ideaalsena näiv isa oli millegipärast Obama enam-vähem täpne koopia... mine võta kinni, oli see tootmisrühmal taotluslik võte või mitte.

Õpi hingama, tohman!

Tšättisime täna Verontsuga msn-s meestest. Konkreetselt. Mõndadest konkreetsetest siis. Oli eelkõige lõbus ja naljakas. Juba ainuüksi selle vestluse põhjal võiks valmistada mitu väga ägedat seksijalinnaliku seriaali episoodi. Ütleme nii, et elu pakub ikka sellist materjali, et vaata ja imesta. Või siis pigem "koge ja imesta" =P

Mõnest olukorrast vesteldes saime muidugi ise ka n.ö. kõrvaltvaadates aru, kui nõme ja totter see tegelikult on ja kui totakad oleme meie, et me iseend üldse sellistesse situatsioonimarinaadidesse nii kauaks oleme ligunema jätnud. Ise olukorras sees olles võid lõpuks endaski kahtlema hakata, kuigi sõbrad-tuttavad kõrvalt ehk hurjutavad ja sedasama räägivad, mida sa ise juba ammu kahtlustad, et pole mõtet ja lõpeta juba ära. Seega teinekord ongi vaja teist inimest, kes ise parasjagu täpselt sama asja läbi elab, et elu ja inimsuhete põhitõed neljal käel uuesti paika lükata. Sort of nagu tugigrupp või nii.

Ja päeva tsitaat tulebki preili ekskaassõltlaselt Veronique-ilt =D

Veronika ütleb:
jap... ma olen ka sellest aru saanud... sellest siis et kui inimene on normaalne siis ta ei käitu nagu mingi lollakas

Karma (is a) bitch

Mõned aastad tagasi käisime sõbraga nädalavahetuse city-breakil. Sõbral oli pikka aega anomaalne madal palavik olnud, mis muutis ta olemiselt loiuks ja roidunuks. Otsisime parasjagu kaardi järgi üht konkreetset tänavat ja läksime vaidlema mingi totra asja üle a´ la kummale poole tuleks minna, et kohale jõuda. Kuna mul oli õige vastus ammu käes, tema aga ikka vastu punnis, ägestusin ta peale. Ma ei saanud aru, kuidas muidu nii arukas, tark, nutikas inimene ei saa järsku sedavõrd lihtsa asjaga nagu kaardilugemine hakkama. Lihtsalt ära ole nii uimane nohh, võta ennast kokku ometi!!

Nagu kombeks, elu õpetab. Kui muidu piisavalt palju empaatiavõimet pole, et teisest inimesest aru saada, siis omal nahal läbi elades hakkad mõistma.

Nüüd, kui mul endal on sama jama küljes ja ma unustan terveid vestlusi ja elan põhimõtteliselt aegluubis, saan sellest olukorrast oi kui hästi aru. Õnneks on see olukord väikese operatsiooniga loodetavasti elimineeritav, aga õppetund see-eest jääb vist küll terveks eluks meelde.

Teisipidi panevad üpris mitmed olukorrad mind tänasel päeval mõtlema, et ehk saan ma olla kohe tark meie mõlema eest ja hoida ära situatsiooni, kus too teine peaks hiljem kannatama mingite asjade pärast, mida ta praegu oma totu peakesega korda saadab. Et tegeleks ennetusega või nii. Korraldaks kuidagi niiviisi, et inimesed saavad oma vigadest aru enne, kui nad nende teostamise pöördumatu protsessi ette võtavad. Et õpiks kuidagi niimoodi nagu koolis, kus õpetaja seisab tahvli ees ja jutustab: need olid australopiteegid ja selline nägi välja mandrite ränne.

Ja lõpuks - kui ma polegi ainuke geenius, kes selle võimaluse peale on tulnud and they`re trying to teach me a lesson while I`m trying to teach each one of them a lesson, siis kas see teeb kokku terve suure hunniku korralikke õppetunde või lihtsalt ühe suure hunniku?

Nädalavahetuse noos

Alice in Wonderland oli ikka suisa halb, Up in the Air seevastu üle ootuste hea.

Esimese filmi puhul oli prevalveeriv emotsioon kahjutunne - ma nägin, kui palju on pingutatud, aga see ei tekitanud minus absoluutselt mittemingisugust reaktsiooni. Isegi Johnny Deppi vigurdamine ei suutnud seda filmi soovitatavate linateoste nimistusse trügida. Oli ainult üks hea line ja kaks ägedat tegelast ja stoori oli ma ütleks isegi et igav - mul oli algusest peale ükskõik sellest, kas kroon saab tagasi Valgele Kuningannale või mitte. Mitte et film hoogne poleks olnud, aga ta oli seda piinaval ja väntsutaval moel.

Samas Up in the Air oli lõbus ja energiline, väga heade näitlejatöödega. No tõesti, mulle meeldis isegi too Anna Kendricku mängitud brünett tšikk, kelle tegelaskuju oli kohati peaaegu irriteeriv. Ja see blond naispeaosatäitja - superhästi mängis, väga ilus ja äärmiselt šarmantne, aga minu jaoks täiesti uus kuju. Imdb ütleb tema nimeks olevat Vera Farmiga ja selle nime ma püüan meelde jätta, sest teda sisaldavaid filme vaataks täitsa heameelega veel.
Üks suur pluss oli filmil veel, et see haakus päris suures osas minu elu ja mõtetega ja kuigi tegemist oli väljamõeldud tegelastega, oli mõnes mõttes rahustav seda lugu jälgida ja teada, et kusagil (jahh, mind lohutab ka Ameerika või isegi Filipiinid) on veel keegi, kes nii mõtleb või on midagi sellist läbi elanud, sest nohh, ma väga ei usu, et sellist stoorit on võimalik lihtsalt nullist välja mõelda. Poleks iialgi arvanud, et võin mõne kähehäälse hallipäise George Clooney mängitud tegelasega samastuda, aga nii juhtus. Nunnu ja nukker samaaegselt.

Ooteliinil on hetkel I Love You, Phillip Morris, Everybody`s Fine, Printsess ja Konn ja võibolla ka Lumekuninganna. Üpris varsti olen ma peast üpris kino.

Toitusime ka hoolikalt.
Käisime ära kohas, mis on juba sada aastat olemas olnud ja mida mitmed on kangesti kiitnud, aga kuhu mina pole veel sattunud - Ungari restoran Kapten Tenkeš. Tekitas umbes samu emotsioone nagu Alice-i film. Kõik oleks justkui fine, aga see ei puuduta mind, ei ärgita suhestuma, jätab mind eemale. Suure tõenäosusega ei satu ma sinna enam kunagi. Kui just kõik muud kohad kinni pole ja ma ise või keegi mu kaaslastest nälga suremas.

Külastasime kohta, mida olin juba mitu aastat trammi- ja autoaknast kahtlustava pilguga seiranud ja mis lõppkokkuvõttes ületas minu ootused by far. Vietnami restoran Saigon Narva mnt ja Pronksi tänava nurga juures. Interjöör oli mõnna (mõni teine võib seal ilmselt küll punase värvi üledoosi saada, aga minul oli hea kodune =P), teenindus oli naljakalt kehvakene (nimetagem seda pigem oskamatuseks?), road see-eest aga väga maitsvad. Sinna läheks kasvõi homme tagasi, kuigi ma tõenäoliselt võtaksin siis ka ühtlasi teenindajanna harimise oma agendasse.

Novell oli endiselt hubane, aga teenindus on seal alla käinud. Mitte midagi hullu, aga kindlasti ka mitte midagi sellist, mille eest oleks võimalik neid va märtsikuiseid oranže naerunägusid korjata. Mina veendusin taas, et mu maitse-eelistused on nelja aasta jooksul oluliselt muutunud - aaloemahl ei tekitanudki seekord jälestust, vaid oli täitsa mõnna.

And last but most definitely not least - lounge l´amitie Caesari salat on ogaralt hea. Kui just ei satu see päev olema, mil üks salatileht on kergelt krimpsus. Ma armastan oma l`amitie-d, jätkuvalt.

Jätkuvalt naissoost

Njahh =)
Ma polegi ennast veel kunagi varem nii naisena tundnud. Ei tea, mis siis nüüd sel aastal juhtus, et naistepäev nõnna populaarseks sündmuseks osutus. Probleem lasub vististi selles, et otsustasin paar nädalat tagasi uudiste vaatamises nende valdava negatiivsuse tõttu määramatu ajaga pausi korraldada - aga ilmselgelt teeb nimetet tähtpäev parasjagu kammbäkki ja mina polnud asjaoludest teadlik. Ühesõnaga mulle tuli täieliku üllatusena, et nii paljud pidasid oluliseks mind naiseks olemise puhul taimede, poeesia ja muidu heade soovidega õnnitleda.

Minu eriline tänu ja tunnustus läheb aga Kollektiiv J-le originaalse lähenemise eest - sweet and yet ingenious... me likes =) Tekkinud efekti iseloomustama sobiks hästi tsitaat ühelt mu lemmikklassiõelt, mis originaalis käis tema pulmade kohta: "me mõtlesime, et võiks seda teha nii, et mitte kellelgi mitte kordagi terve ürituse jooksul iiveldama ei hakkaks" =P

Ma naeratan siiamaani.

Aitäh! =)

Seltsimees Rand

Kapiromantikud, valvel!

Eile käisime Verontsuga kinos Leap Year`i vaatamas. Ma olin seda juba tükk aega näha tahtnud, sest treiler jättis väga-väga hea mulje. Ega filmilgi miskit viga polnud. Väga armas oli. Kõik oli väga armas. Kuigi Veronika korrutas viimase stseeni ja lõputiitrite ekraanile ilmudes nagu kirju papagoi, et "only in the movies, only in the movies, ONLY in the movies", naeris ka tema filmi jooksul mitu-mitu korda valjul häälel. Nii et isegi, kui see film meeldib kõige rohkem ilmselgelt minusugustele totudele, kes arvavad, et päriselus tegelt kaaaa võib midagi sellist juhtuda, siis hea ajaviitefilmina saavad seda ka teised kasutada. Võinohh maitea. Leenu ilmselt haigutaks ja küsiks, et miks ma sunnin teda sellist jama vaatama =D
Minu lemmiktegelane selles filmis oli igatahes kohver, aga millistel asjaoludel ta sellele kohale pääses (olgem ausad, rebimine meespeaosatäitjaga oli ikka tihe =P), näete juba ise filmist.

Pärast kinu leidsime Nõmme teelt ühe gruusia köögi nimega Suliko, mis oli ütlemata hubane, aga kahjuks ei jätnud teenindus väga head muljet. Põhimõtteliselt võiks selle hubase olemise nimel mõni päev tagasi minna ja ehk mõnda roogagi proovida, aga ma kahtlen, kas teenindav personal seal ülepäeviti vahetub ja kuna tädi baaritädi oli juba mu jookidegi kohta käivate küsimuste peale silmnähtavalt häiritud, siis ma pole üldse kindel, et ma julgeksin seal midagi süüa... =)

Täna leidis aset juba pisikeseks traditsiooniks kujunenud neljapäevaõhtune teejooming Leenuga, mille jooksul mina kiusasin tahtmatult sõltlast (kui teil juhtub olema mõni(kümmend) kilo üleliigseid kompvekke, siis ma võin teile Leenu numbri anda ;), sai mõnusalt juttu puhutud ja naeru kihistatud.

Aga filmide juurde tagasi tulles... mina, kes ma otsustasin teha ajakirjadega pausi, et jõuda lõpuni või realistlikuma käsitluse kohaselt mingigi maani kõikide nende raamatutega, mis mulle kapis lugemist oodates stressi tekitavad, ei suuda vist filmidest siiski loobuda. Vähemalt mitte komöödiatest. Igaühel oma sõltuvus... =)

Books as babies

Seda, et ma pole eriline baby-person, teavad vist juba valdav enamus mu sõpradest-tuttavatest. Imikud lihtsalt ei tekita minus siiani veel kahjuks või õnneks mitte mingisugust emotsiooni. Ma võin nendega sõbralik olla ja parimal juhul ka mõned mõõdukalt lällutavad laused vahetada, aga endale koju tahaks ühte ehk vaid siis, kui nad näeksid välja sellised nagu Bodies Revealed näitusel - psühhedeelselt punase-oranži-roosakirjud, läbipaistvad ja hiirvaiksed.

Raamatutega seevastu olen ma alati palju lähedasem olnud ja ka praeguses eluetapis on need mulle kordades sümpaatsemad. Üsna pea ilmub üks seiklusromantiline jutustus, millele ma olen tükk aega kaasa elanud. Ja kuigi see pole minu enda raamat, olen ma seda varasuvest alates vahelduva eduga nokkinud sedamööda kuidas ta valmis ning see protsess on mind mõjutanud. Üllatav-armas oli teada saada, et ka mina olen protsessi mõjutanud.

Raido ütleb:
sina lähed sinna raudselt sisse
mina mäletan
ja ma leian selle üles ja ma ei karda seda kasutada

Minu jaoks sisendas see raamat nii jupikaupa lugedes kui ka nüüd, täisversioonina, lootust... võiks isegi öelda, et rohkemat - kummalist turvatunnet... et häid, ausaid, moraalitundega, tõeliselt positiivseid inimesi laias maailmas veel leidub. Et leidub neid, keda austada. Sest austust, seda emotsiooni ei tekita teps mitte igaüks ega ka üle ühe ega pahatihti kümne mitte. Ma loodan, et see raamat toob helgust teistelegi...

Sünnipäevanädal möödus uskumatu kiirustamise ja orgunnimise tähe all. Ja ega mul praegugi kahjuks eriti mahti pole sellest kribida, aga miskit mälestuseks ikka.

Neljapäevane sünnipäevahäng sugulastega Rohelises Toas oli nunnu, eriti kuna koht oli meie sinnasaabumise ajaks juba ametlikult suletud ja väga hubane oli seal niimoodi isekeskis istuda ja juttu puhuda. Veendusin taas kord, et mul on ikka eluarmsad sugulased =)

Laupäevane viinaralli mittesugulastega (okei, üks eksis ikka ära) oli samuti tore, mulle meeldis eriti peo lõpuosas toimunud Twisterimaraton, mille jooksul ma küll ühtegi partiid ei võitnud, see-eest aga tekitasin omale järgmiseks päevaks piimhappest valutavad jalad. Jah, ka sünnipäev võib olla trenni eest ;)

Pühapäev oli üks eriti tore päev, käisime kursaõdedega sushit söömas ja kinos. Solarise suhsipleiss jättis oma teenindusega küll soovida (kui suppi sülle valatakse, võiks ju eeldada vabandust näiteks...?), sushi ise see-eest oli aga üks parimaid, mida ma olen ever saanud. Film oli ka täitsa hea - Valentinipäeva vaatasime. Priimasid ütlusi ja lemmikkohti kujunes tolle suhteliselt pika ja äärmiselt sisuka filmi kohta üsna mitu, aga parim oli ikkagi see koht, kus Jennifer Garneri tegelaskuju oma sõbranna korraldatud "I Hate Valentine`s Day" peole saabub ja talle kaigas kätte antakse. Ma ütleks, et tolle koha puhuks valitud taustalugu oli parim, mida ma filmis olen kuulnud since Miami Vice the movie. See koht selles filmis oli umbes täpselt sama hea nagu muusikaline koosseis Chemical Brothers, kes võib kätte võtta ja kokku segada kõige uskumatumaid asju and it will still taste and feel oh so good and perfect.

Täna käisime pisiõega OceanWorldi vaatamas ja mina ei saa ausaltöeldes aru, what`s all the hype about. Kui inimene on oma elu jooksul natukenegi National Geographicut või kasvõi mõnda ETV pealt jooksvatest veealust maailma näitavatest dokumentaalidest vaadanud, ei hämmasta see film küll millegagi. Mõni üksik kala välja arvatud. Päris aus olles... selle filmi ma jätaksin vahele. Osaliselt sellepärast, et (vähemalt minu jaoks) ei olnud kuigi põnev, osaliselt seepärast, et loo peategelane tundus kergelt kohtlane ja osaliselt seepärast, et kui filmi eesmärk on inimesi harida selles osas, et kõik presenteeritavad liigid on kas ohustatud või väljasuremise äärel või juba välja suremas, siis võiks selle subtiitrite ajal jooksva pointi ka eesti keelde tõlkida. Sest selles vanuses lapsed näiteks, kellele see film tõenäoliselt väga meeldib (nunnutava häälega kilpkonn ja ilusad värvilised kalad), ei oska inglise keelt. Ja ega päris paljud täiskasvanudki sellist sõnavara valda. Nii et pool pointi jäi nagu puudu ja see häiris mind, sest just teavitamise eesmärgil kõnealune muuvi vändatud oligi, nagu ma olen lugenud.
Eniveis, ma siiralt kahtlen, kas selle ühe kilpkonna poolt jutustatud loo pärast muudaksid oma meelt need inimesed, kes muidu keskkonnast ei hooli ja kellele ookeanide heakäik on suva või kas nad üldse toda filmi vaatama läheksid in the first place, aga mina soovitan ka keskkonnast hoolivatel inimestel seekord oma raha mingi muu filmi peale kulutada.

And last but not least - mis selle Plaza 2. saali soundiga toimub? Mina ei ole kuulmispuudega ja ma olen kindel, et ka suurem osa teisi selles saalis istuvaid inimesi polnud. Miks peab heli olema selline, et tekib tahtmine kätega kõrvu katta? Minu kinoelamus sellest küll ei paisu, pigem kahaneb. Ja see pole üldsegi esimene kord selles kinos, kuigi ma pole kindel, kas eelmised paar korda, kui ma kõrvatroppide järele igatsesin, olid samas saalis. Saali nr. 2 jätan ma igaks juhuks edaspidi valikuvariantidest välja.

A new hobby of mine

Laupäeval käisime Liisi ja Jerryga kinos uut Meryl Streepi filmi vaatamas. Minul on Meryl Streepiga sellised lood (ja ma olen aru saanud, et paljudel teistelgi on samamoodi), et kui tema on otsustanud mõnest filmist osa võtta, siis mind põhimõtteliselt ei huvita, mis selle linateose pealkiri on või millest see kõneleb. Meryl mängib, say no more, ma juba kõnnin kino poole.

Ja oligi hea film. Kuna see mind vähemalt kolmel korral pisarateni naerma ajas, siis võib vist öelda, et suisa väga hea film. Viimane kord, kui ma kinoskäiguga nii rahul olin, oli vist suvel (The Hangover ja sis see Borati nilbest blondist fashionistast mantlipärijast vändatud muuvi, mille pealkiri hetkel ei meenu). Mitte et vahepeal poleks igasuguseid muid sorti häid filme nähtud, aga minu filmivaliku edetabelit troonivad juba mõnda aega naljakad ja väga naljakad komöödiad. Teadlik otsus selline. Sest kui minna vaatama mingit seiklus- või eluloofilmi vms., võib see olla hea, aga ei pruugi. Ja isegi kui on hea, ei aja see necessarily naerma ega naeratama. Aga mina tahan naerda. Ma tahan palju-palju-palju naerda! See on Carry Elu põhiseadusesse sissekirjutatud põhiõigus =)
Kinno, erinevalt televiisorist, õnneks eriti igasugu tordiga-näkku-jalaga-sinnasamusessegi-banaanikoore-peal-libastumise komöödiaid ei jõua, nii et kino + komöödia on suhteliselt kindla peale minek. Kuigi kui nüüd meenutada, siis selles It`s Complicated filmis oli tegelikult päris mitu sellist kohta, mille peale ma oleksin arvanud end mitte naerda suutvat, kui keegi mulle nendest ümberjutustust oleks teinud. Tõenäoliselt oleksin arvanud, et see, kes taoliste kohtadega filmi kiidab, on tsuti opakas või siis talle meeldivadki sellised hea maitse piiril balansseerivad naljad. Ilmselt oli asi suurepärases kompotis - režissöörid-stsenaristid-näitlejad - et need naljad vaimule sugugi kurnavalt ei mõjunud =)

...üks asi selle filmi juures oli siiski veidike häiriv. Nimelt seal portreteeritud ülinormaalne perekond tundus mulle... kergelt ebanormaalne. Võibolla on asi selles, et ma ei ole sellist asja harjunud ei kogema ega, kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka kõrvalt nägema mitte, aga Little Miss Sunshine-i kummalis-veider famiilia teeb esmamainitule vähemalt minu jaoks kindlalt silmad ette. Et siis satiinist voodipesu reklaamile eelistan ma igal ajal realistlikumat lähenemist, sellele omaste lõbusate võlude ja valudega.
Little Miss Sinshine-i näidati eile telkust ka ja kuigi mul suure kokkamistuhina kõrvalt (sõir + martsipanikook siis seekord) täisversiooni vaatamiseks mahti ei jäänud, kobisin teleka ette vahetult enne filmi lõppu ehk talendivooru algust, mis on vaieldamatult üks parimaid feel-good momente filmiajaloos. Üks vähestest filmidest, mida ma olen nõus mitu korda vaatama. Tänaseks olen seda vist juba oma kolm korda näinud ja vaatan tulevikus kindlasti veel. Ja käin ka kõikidele tuttavatele edukalt närvidele, et nad selle ära vaataksid =)

Peaks vist tõesti hakkama stsenariste ja režissööre ja muid elukaid silmas pidama. Sest näiteks nende tüüpide filmidega, kes Little Miss Sunshine-i kokku klopsisid, oleks mul küll huvi tutvuda.

Lisaks kõhulihastele soovitatavalt julmalt mõjuvatele komöödiatele kogun ma juba mõnda aega igasuguseid muid naljakaid hetki ja emotsioone. Eile näiteks oli selline päev, kui ma sain mitu üsna omapärast ent armsat komplimenti. Lõbusaim neist kõlas taustaks sellele, kuidas kaks inimest minu sõrmejälgi uurisid ("Eino vaata nüüd, millised ilusad jooned, ma ütleks lausa et kaunid. Nii kenasti välja joonistunud.") ja oli saadetud imetlevatest ahhetustest. Ütleme nii, et kui politseijaoskondades missivõistlusi korraldataks, saaksin mina suure tõenäosusega Miss Näpujälje eriauhinna =P

"После всего, что было у «Аватара» с нашими глазами, он просто обязан на них жениться."

ehk filmikriitiku kommentaar populaarselt vene kinoteemaliselt veebilehelt

nendele, kes ikka veel kahtlevad.

Avatar

I can`t believe I almost missed this movie. Õnneks Jan soovitas ja seega oli neid positiivseid soovitusi olulistelt inimestelt juba kogunenud üksjagu ning ma mõtlesin, et noh okei, isegi kui film on möga, vähemalt näeme ära, milline see Cinamoni 1. saal on. Aga nüüd, omaenesegi suureks üllatuseks ma ütleks, et nimetet filmi kinno vaatama minek oli vaieldamatult üks minu parimaid otsuseid käesoleval aastal so far=)

Ilma süvaaruteluta, things I like about this movie:

Kogu see "Crouching Tiger, Hidden Dragon", "Twilight" jms stiilis puult-puule-kaljult-kaljule jne hõljumine/jooksmine/lendlemine. Ma ei usu, et on kedagi, kellele see korda ei läheks.

Oskus ja võime teist olevust armastada (isegi kui ta näeb välja nagu piraaja, Prževalski hobuse ja Amuuri tiigri segu või nagu nülitud koer ja on ikka täiega valest rassist =) , mis filmi sisse pikitud oli.

Tegelased, kohe pärast seda, kui nad siniseks muutusid. Eriti kähehäälne naispeategelane. Ja see keel, mida nad kõnelesid.

Ikranid.

Minu armastatud, imekaunis, võrratu, ülbelt nätsu näriv you`re-not-the-only-one-with-a-big-gun-bitch Michelle Rodriguez, ilma kelleta pole ükski actionfilm sama. "I did not sign up for this shit." Yes, we love her.

Ja palju-palju muud. Aga te minge tšekkige ise, kui veel pole näinud. No on, mida vaadata. Ka ilma igasuguse 3D-ta.

Vaieldamatult kummalisim koht, kus ma olen näinud poe juurest liiga kaugele toimetatud ostukäru, on meie büroohoone neljanda korruse koridor.

Vau. Tase. Lähim pood asub siit päris kaugel, nii umbes kilomeeter maad. Kui isegi püdelaks sõidetud lumega autoparklas on ostukäru transportimine enamasti raskendatud, siis ma kujutan vaid ette, kuidas too keegi ostukäruga terve selle pika tee poe juurest siiani läbis.

Ehk on tegemist masuaja tasuta trenniga? =)

Emotional abortion

Eile oli kummaline päev, üleeile samuti, tänane polnud väga palju erinev. Üpris mitmed olukorrad ja inimesed, mis/kes veel mõni aeg tagasi tundusid olulised, ei ole seda enam. Ei teagi, kas see on mingi ajukeemia isekorraldatud hädavajalik protseduuriline suurpuhastus või asjade loomulik käik. Aga kuidagi hea kerge ja suvaline on olla.
Selles mõttes oli J-i õhtune msn-i tervitus vägagi tabav.

J says: Kindral Charlie! Valvel! Vabalt! Pohhuilt!

See on mõneti kergendav, kui ühel hetkel avastad, et ei hooli enam millestki, mis sind pikalt painanud. Et su hing on sellest lahti lasknud. Samas on see nii harjumatu, et esimese hooga tekib küsimus, kas ei peaks mitte vanasse emotsiooni tagasi põgenema. Et odott, ei, misasja, ma pean ju nurgas kössitama ja põdema parasjagu. See ei ole ju normaalne, et mul on põhimõtteliselt suhteliselt ükskõik? Või on...? Minul ei ole ju reeglina ükskõik.

Palju on, millest ei saa kirjutada. Kõik ei mahu alati ridade vahele ka ära.
Muusikasse mahub see-eest. Viimaste päevade tabavaimad palad:

Malcolm Lincoln - Siren

Washed Out - New Theory

Freeland - Under Control

Pill tuleb pika ilu peale

Laupäeval käisin klassivenna pool piparkooke tegemas. Minu viimased piparkoogid väljusid ahjust kümme aastat tagasi, J aga polnud kunagi ise kodus piparkooke teinud, seega plaan oli suursugune. Hankisime taigna ja erinevat värvi glasuure. J oli isegi miski glasuuripritsi ostnud, aga kuna me arvasime endid piisavalt andekad pakist-otse-koogile glasuurijad olevat, ei leidnud see kasutust. Meie andekus lõppes muidugi sellega, et punase glasuuri pakend oli mõlemast otsast lahti, köögipõrand kleepus ja mina pidin lõpuks vannituppa veeprotseduuridele suunduma. Aga lõbus oli ja see ongi põhiline.

Igatahes tehtud need piparkoogid lõpuks said, pärast mitut vahepausi Eddie Murphy Deliriousi ja Men Behaving Badly seltsis. Tervelt kolm plaaditäit naeratavaid sigu, ebamäärase kujuga südamekesi ja kahtlaseid piparkoogimehikesi ning minu meelest ei läinud midagi päris aia taha. Nohh, välja arvatud asjaolu, et, nagu ma hiljem taksojuhilt teada sain, ei panda glasuuri mitte kookidega koos ahju vaid juba ahjus ära käinud piparkookide peale. Ja natuke viltu läks ehk ka sellega, et mina kui tuntud ülepingutaja pistsin kinni pool piparkookidest ja terve partii meie uut leiutist ehk punast beseekooki... milleks olid siis glasuurihunnikud, mis 185 kraadi juures suhtkoht beseekoogi sarnasteks tõmbusid ja mida oli mõnus süüa, aga mitte niiväga mõnus hiljem oma organismis välja kannatada. Efekti jätkus kauemaks - järgmisel päeval oli mul glasuuripohmakas ehk suhteliselt häiriv peavalu. Kusjuures mina olen see inimene, kellel ei hakka pea ka liigsetest alkoholikogustest valutama, aga arvestades, kui palju saasta ehk kahjulikke e-aineid nende värviliste (NB! mitte valge) glasuuride sees leidus ja millises koguses ma seda omale sisse ahmisin, ma üldse ei imesta ka. Aga nohh, vähemasti leidis meie hüpotees kinnitust: beseekoogi ja piparkoogiglasuuri koostisosad on täpselt samad.


Eile käisin vanaemal-vanaisal külas. Jõime isekorjatud vaarikavarreteed ja sõime vanaema keedetud mustsõstramoosi, mis maitses täpselt nii, nagu moosid lapsepõlves maitsesid. Vanaemale andsin üle oma uurimus- ja tõlketöö, loodan väga, et talle sellest mingitki kasu tõuseb. Vanaisaga uurisime interneti võimalusi. Vahva oli tõdeda, et mu vanaisa pole arvuti ja internetiga sugugi nii saamatu, kui ta ise alustuseks väitis. Surfasime netis ringi ja jõime seejärel veel teed ja pugisime stritslit Saaremaa meega, oehh, mõnus =)

Koju kõndisin jalgsi, osaliselt seetõttu, et trollipeatusesse jõudes avastasin, et järgmine troll saabub alles 8 minuti pärast ja külma käes oodata oleks olnud veidi sant ning osaliselt seetõttu, et kuigi mulle väga meeldib ühistranspordiga sõita (jah, see on üks minu kiiksudest!), meeldib mulle ka jala käia, eriti, kui ilm on ilus. Ja asjalikele külmakraadidele vaatamata see seda ju eile ka oli. Hoolimata kohati tüütutena tunduvatest keset teed laiuvatest lumehunnikutest oli väga mõnus ja värskendav niimoodi hilja õhtul kollaste valgusfooride vilkudes läbi Mustamäe-Kristiine kõmpida. Inimesi ega autosid eriti polnud, sai rahulikult mõned asjad selgeks mõelda. Või nohh, nii selgeks, kui taolisi asju üldse mõelda annab.

Koju jõudes pistsin nahka paar mõnusalt küpset virsikut (the simple pleasures of life =) ja harutasin Rafi energilise sabaliputamise saatel lahti nende jõulude eeldatavasti viimased kingipakid. Kui aru sain, mis seal kotikeste sees on, tuli pisar silma küll. Lisaks ägeda kujuga meepurgile, potsikule home-made müslile ja isetehtud korduvkasutatavale poekotile, millel imeilusad rohelised siidised sangad, leidusid ühes nunnus mummulises pakis ka veel villased sokid. Maavillased. Ehhh...
See on lihtsalt nii ütlemata armas tunne, kui tead, et keegi on sinu peale mõelnud, aega võtnud ja valmistanud midagi just spetsiaalselt sinu jaoks. Minu lemmikemotsioonide top-viies igatahes!

Aga nüüd olen tubli ja teen näo nagu hakkaksin ma unenägude maa poole siirdumiseks valmistuma =P


-j- ütleb:
ma peaks enda juurde panema ühe suure punase nupu
kui seda vajutan, läheb sul elekter ära
ja pead magama minema