Tere tulemast tagasi, jubedusunenäod!

On ehk kellelgi õudusfilmi jaoks stsenaariumi tarvis? Mul on neid jalaga segada =)

Nii vana ja nässuläinud haava lahtirebimisel ei ole mitte lihtsalt valus, vaid kõigepealt tuleb igast soppa ja sodi seest välja ja alles seejärel saab hakata haava puhastama ja uuesti korralikult kokku õmblema.

Hommikusöögi kõrvale loen tarku raamatuid.
Terve ülejäänud päeva seedin tükikesi erinevatest peatükkidest. Lepin sellega, et minu kohta on olemas eraldi väljend, mis esimesel kokkupuutel tekitab kahtlust ja kõhedust. Täna lõuna ajal, taas kord veidi targemana, tean ma, et "ellujääjateks" nimetatakse minusuguseid lihtsalt tänu sellele, et me pole aastate jooksul suutnud või tahtnud endilt elu võtta. Kõige kiuste siis. Tunnistan, et olen ebard, kes pole vähemalt selle pärast küll kunagi pidanud vajalikuks vabasurma minna. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud. Tädi politseist ütles samuti kergendatult, et mul pidavat väga ratsionaalne lähenemine olema.

Vahelduva eduga üritan asju meelde tuletada. Vahepeal tuleb kõik uskumatult kergelt, siis jälle pole kasu ka silmade sulgemisest ja kõvasti-kõvasti soovimisest. Mõnel momendil on tunne, et kui ma selle peale veel rohkem mõtlen, siis hakkan ma hoopis asju välja mõtlema. Proovin mõttetööd katkestada, et mitte valemälestustega lagedale ilmuda.

Tõusen igal hommikul umbes üheksa paiku. Õhtul kella kaheksaks olen nii vaimselt kui füüsiliselt läbi. Funktsioneerin, aga vaid tahtejõu abil. Annan endale aru, et põhjuseks on asjaolu, et isegi, kui mingitel momentidel selle peale parasjagu ei mõtle, ketrab aju ise protsessi vaikselt edasi. Ots on lahti tehtud ja tagasi minna enam ei saa.

Aga ma olen rahul. Ma olen väga rahul. Võiks öelda, et ma olen suisa rõõmus, kui tegemist poleks nii kurva ja vastiku teemaga. Ma tean ja tunnen, et seekord lähen ma kogu selle looga lõpuni ja ei jäta ühtegi lahtist otsa ega kivi kivi peale. Kõik saab selgeks ja mina oma pea sees saan lõpuks ometi vabaks. Võibolla toimub see paari kuuga, võibolla läheb aasta, isegi kaks ei ole väga ebatõenäoline. Senikaua olen ma aga lihtsalt emotsionaalselt tuim, teiste jaoks. Kallid sõbrad-tuttavad... kui ma teile õiges kohas ei naerata või pisarat ei vala, siis andke andeks - mul on nüüd lihtsalt mingi aeg iseendaga rohkem tegemist. See tundub natuke nagu koomas viibimine: ma näen ja kuulen kõike, aga reageerida ei saa.

Nii. Nüüd võtame me selle kõik tükkideks ja paneme siis uuesti kokku. Sel korral loodetavasti õiges järjekorras.

Kultuurisõõm

Täna käisime kunstinäitusel. Tegemist oli Illimar Pauli abstrakstete akvarellide näitusega, mil pealkirjaks Kaleidoskoobi destruktureerimine. Kõnealune näitus ei asetse mitte keset linna vaid Tallinnast 2,7 km kaugusel Würthi kunstigaleriis. Sinna pääseda on väga lihtne: tuleb lihtsalt mööda Tartu maanteed Tartu poole sõitma hakata ja vastava sildi juurest Assaku poole paremale keerata. Sealsamas peaksite ka kohe Würthi silti nägema. Galerii on tõeliselt kena, vast uhkemgi kui mõned linnasisesed.
Minu isiklikeks lemmikuteks said nr. 9 ja 25, aga ka töö, millele oli sattunud Ooperifantoom. Seda, mis numbrit too töö kannab, võite juba ise vaatama minna =)

Näitus Würthis on avatud 12-nda oktoobrini.

No more Dr. Dolittle

Tiigriga on eilsest alates kaputt. Me lihtsalt ei sobinud.

Sain teada, et inimesed, kellele meeldivad täpselt samasugused asjad, see on siis lauljad-näitlejad-söögid-joogid-hobid, jne, ei pruugi tegelikult üldsegi ühtemoodi olla. Natuke on nukker, aga suurem on rõõm sellest, et pigem varem kui hiljem sai "vale lugu" ära lõpetatud. Veronika muidugi juubeldab =)

Olukordade üle veidi mõeldes jõudsin järeldusele, et kuna viimased kümme aastat olen pidevalt kellegagi paarikesi moodustanud, siis nüüd oleks vist aeg omaette olla. Ja seda mitte mõne tuttava korduvate soovituste tulemusena, vaid lihtsalt põhjusel, et tunne on selline. Ma ei taha praegu kellegagi koos olla. Siiras soov on mõnda aega olla ainult mina, omapäi.

Vahetevahel tekib selline tunne, et tahaks Okasroosikese kombel unne suikuda ja ärgata 100 aasta pärast - siis, kui kõik mehed on juba metroseksuaalid, kes julgevad oma siiraid ja ehedaid emotsioone välja näidata ja kelle arvates kompromiss ei tähenda seda, et ühel osapooltest on tugevama õiguse kohaselt õigus ja teine on siis sunnitud sellega nõus olema. Ja üleüldse võiks olla vähem selliseid mehepoegi, kes ei tee vahet Veneetsial ja Venetsueelal ning testimonial-il ja testimony`l.

Täna aga ei ole sellist emotsiooni. Täna on lihtsalt tunne, et tahaks kõigest sellest eemale. Nii et kavatsen natuke aega olla off market. Nii et seekord siis single single ehk täitsa päris vallaline. Nii Orkutis, comedy centralis aadressil rate.ee kui ka päriselus. Eks näis, mis saab.

Londonist, erinevalt Birminghamist, õnneks kehva maiku suhu ei jäänud, kuna selles linnas elab peale tiigri veel terve ports toredaid inimesi. Jaanuaris lähen ma sinna tagasi, seekord juba koos Narva Gängiga ja oi seda lõbu ja tralli, mis siis lahti läheb =D

Kodune töö 5+

Autos kõlab Kaiser Chiefs.

"Ma tahan muusikat!" nõuab mu 3-aastane õde.
"Mängib ju," ei saa mina esimese hooga aru, mida must tahetakse.
"Veel rohkem!" tellib väike õeke.
Keeran volüüminuppu. Muusika läheb valjemaks.
"VEEL rohkem!" kamandab õeraas.
Keeran heli nii valjuks, et vähemalt esireas enam eriti mugav olla ei ole.
"Ei! VEEL rohkem!" on pisiõde oma soovides raudkindel.

Ühesõnaga: muusikamaitse-alane kodune töö on vähemalt ühe tegelase peal vilja kandnud. Ruu näiteks ütles Londonist kingiks toodud The Gossipi plaadi peale et "liiga rahulik muusika". Ei jõua mina ka kõigile meele järgi olla. Aga noh, 3-aastastele dj-ks kõlban küll ;)

Teadaanne kõikidele küpsisekoletistele

Balti Sepiku Kaeraküpsised rosinatega - ei, ei, EI!

Ausõna, ma ei kujuta ette, millisele sihtrühmale nende küpsiste retsept on välja töötatud. Mingitele maitset mittetundvatele tegelastele ilmselt. Mina igatahes ei taha neid ei söögi alla siis, kui kõht veel tühi on ega söögi peale.

Aeg jälle möödunud nädalast kokkuvõtteid teha.

Alustaks minu vast uuest lemmiktoidukohast, mis asub Pärnu maanteel nende parasjagu mahalammutatavate puumajade vastas. Aru mina ei saa, mis selle nimi on, sest ukse peal on üks nimi ja menüüs teine. Igatahes pakutakse Tanduuris/Kathmandus keelt alla viivaid hiina köögist pärinevaid roogasid. India omi pakutakse ka, aga kuna ma olen oma reiside jooksul India toite maitsnud piisavalt, teadmaks, et need mulle ei istu, ei oska ka kõnealuse paiga India köögi kohta midagi kosta sel lihtsalt põhjusel, et ma pole neid tellinud ja ilmselt ei kavatsegi. Naanid maitsevad siiski suurepäraselt, patad seevastu mitte. Vähemalt läätsedega patad olid suisa vastikud.
Teenindus on seal mõlemal korral olnud super ja õhkkond niivõrd hubane ja mõnna, et mul on kahtlane karvane tunne, et astun üle iseenda kehtestatud reeglite ning hakkan selle koha püsikliendiks.

Tuult ja sombust ilma trotsides sai esmaspäeval Pirita rannas jalutamas käidud ja Tallinna siluetti imetletud. Pärast vales kohas teed ületatud (lapsed, ärge seda kodu läheduses järgi tehke, ainult Pirita teel võib, kuna seal pole 100 m raadiuses ülekäigukohta) ja kõrgest rohelisest mäest üles sõjaväelaste kalmistule ronitud. Küll seal oli kena. Need kolmeste ristide pundid niimoodi mööda suurt ala laiali pillutatuna on minu meelest a) väga ilusad ja b) maitsekad. "Väliskülalisele" jättis ka hea mulje.

Ami-Ja`sse sattusin üle pika aja. Seal on korralik remont tehtud ning üks vägagi kiiduväärt muudatus sisse viidud. Nupp. Igal laual on nupp, millele vajutades ilmub tagatoast teenindaja. Ma armastan seda nuppu, ausalt. Vähemalt selles toitlustusasutuses on möödas ajad, kui teenindaja tähelepanu saamiseks pidi temaga silmsidet püüdma saavutada või kätega lehvitama või mida iganes. Aga Sushihouse`i sushi mekib ikkagi etemini.
Sushist rääkides... suu jookseb parasjagu vett mõlemas kohas serveeritava vetikasupi järele...

Moskva kohvikus, mis mõni aeg tagasi oli teatavatel põhjustel peaaegu et teine kodu, polnud ma ka tüüükk-tüüükk aega käinud ning sealgi olid põhjalikud ümberkorraldused toimunud. Nii all- kui ülevalpool. Meie käisime oma kooke ja kakaosid ülemisel korrusel nautimas. Kuidagi kummaline oli istuda selle koha peal, kus "vanasti" oli tantsuplats. Ehk toimib see tantsuplats tegelikult siiani, ma ju ei tea, aga toolide-diivanite massiivsuse järgi otsustades vist siiski mitte. Õhustik oli sume ja väga glämm, täpselt selline paik, kuhu oma kallist tüdruksõpra kolmveerandsajakroonisele koogiviilule ja kuumale shokolaadile viia =P

Kõikseparem käik aga toimus hoopis täna koos mu vanema õe (mitte vanema, vaid mu vanema noorema õe) ja klassiõega Loomade Hoiupaika, kus käisime kolmekesi koos kutsasid jalutamas.
Väga viisakad ja arukad kutsad olid. Ei klähvinud, ei hüpanud, ei kakelnud omavahel, ei üritanud putket teha ega midagi muud sarnast. Täiesti selline tunne oli, nagu need oleksidki Ruu ja Layla koerad olnud. Järgmisel nädalavahetusel jälle! Kahju ainult, et nad nädalavahetuseti vaid kella kolmeni avatud on. Pärast seda, kui meie lahkusime (mis oligi täpselt kell kolm), läks ilm nii-nii ilusaks. Eriti kahju oli selle päikesepaiste raiskuminekust seepärast, et kõik me kolm olime ingliskeeli öelduna soaking wet ning kodus tossu seest vett välja kallates ja aknast vastu siravat päikest uurides, soovisin, et järgmisel nädalal päike pilve tagant paar tundi varem välja ilmuks...

Oskab keegi mingite coolide kummikute müügikohta soovitada? =)

Teadsin juba selle filmi esimeste treilerite ilmumisest alates, et tegemist on hea asjaga. Aga ma ei osanud uneski oodata, et tegemist on NII hea asjaga. Õnnestus lõpuks ära näha. Film on nii hea, et kui aega oleks, vaataks kohe uuesti veel ühe korra. See on vaieldamatult kõige parem tükk Hollywoodist, mida ma kunagi vaatama olen sattunud. Terve muuvi on täis pikitud leidlikke, armsaid ja vaimukaid pärleid. On draamat, on komöödiat.

Parim koht oli see, kus vana küürutav hindu põrandapesumopiga hiiglasliku lennuki vastu astus.

Parim tsitaat: "Do you have an appointment???!!" =)
Ma mõistan, et selles lauses pole midagi naljakat, kui te seda filmi näinud ei ole, aga jumala eest - mida te veel ootate? Sip-sip-sip laenutusse ja ma luban pühalikult, et te ei kahetse.

Minu ideaalmees on nüüdsest Viktor Navorski ja homsest alates kavatsen end läbi neti sõeluda, leidmaks postrit tollest paljundatud lehest tema käe kujutisega =)

The Terminal

Oehh. Vahepeal on nii palju põnevat ja põnevamat toimunud, et pole tööst vabal ajal olnud eriti mahti arvuti tahagi istuda, rääkimata blogi kriblamisest. Mõned eredamad hetked möödunud nädalast:

* Tädi juubel reedel Scotland Yardis

Tore seltskond, maitsvad söögid ja elav muusika. Halb (okei, väga halb) oli see, et bänd kasutas ka võimendeid, mis olid ruumi suurust arvestades absoluutselt täiesti tarbetud. Tagajärjeks oli see, et juttu ajada ei saanud ka valjul häälel kõrva röökimise taktikat kasutades. Jala keerutamiseks oleks kõlvanud ka veidi vaiksem muusika. Kui ikka kõrvadel juba valus hakkab, siis pole päris õige asi.

Kohtusin esimest korda ka oma isa uue pruudiga. Kommenteerin kunagi edaspidi, kui teda ehk juba paremini tundma olen õppinud.

Peo lõpus käisime sugulasega ülemisel korrusel piljardit mängimas. Leppisime kokku, et taome üpris suvaliselt ja et valget ja musta võib ka auku lüüa ilma, et sellele mingit karistust järgneks. Lõpuks kujunes mäng selliseks, et triibulistega lõime valgeid ja värvilistega musti, jne. Väga vabastav kogemus.

* Luige näitus laupäeval

Palju armsaid loomakesi ja põnevat shoppamismaterjali lisanditega mee, käsitsi valmistatud shokolaadide, imekaunite klaas- ja portselannõude ning kümnete muude huvitavate esemete näol. Ma muidugi jooksin ummisjalu sigu otsima. Leidsin ka. Raja miniloomatalu must minisiga pikutas talle spetsiaalselt püstitatud angaarikujulise varjualuse all. Minu arvates oli tegemist Rökuga ja nii ma temaga kontakti saada püüdsingi. Röku (või siis siga, keda ma ekslikult Rökuks pidasin) tegi sabaga vastu maad plapp-plapp ja tudus edasi. Hüüdsin uuesti, et röku-röku-röku, vaata siia! Röku tegi taas kord sabaga vastu mulda plapp-plapp. Hõikasin vaikselt, et Röku, ae, mina siin! Röku tegi ühe silma lahti, naeratas mulle oma sõbraliku seanäoga, patsutas veel kord sabaga mulda ja põõnutas edasi. Suuremat hedonisti loomariigis kui siga ei ole mina veel kohanud!

Üks suuremat kasvu roosa kodusiga oma pisikeste põrsastega oli Luigel ka. Kõik nii puhtakesed, nii puhtakesed. Kui neid oleks lubatud näpuga katsuda, oleksid vist küll puhtusest suisa krudisenud.

Pärast Luige näitust käisime isapoolse vanaema juures lõunal. Vanaema oli valmistanud lõhet kartulite ja kurgisalatiga. Magustoiduks oli õunakissell. Maitses paremini, kui ükskõik millise viimase aasta jooksul külastatud restorani, kohviku, pubi või lounge`i roog. Kõik need uhked ja ametlikult või mitteametlikult tunnustatud kohad võiksid omale rohkem vanaemasid tööle võtta...

* Rockstar`i ärasaatmispidu teisipäeval Maailmas, Tartus

Vot see mulle meeldis! =) Maailmas on muidugi alati tore, aga seekord oli rokistaar ise plaadikeerutaja rollis ja miksis kokku üle ühe poppe ja noortepäraseid ning muigele võtvaid kiiksuga lugusid. Jõime kurgivett, mis oli oluliselt ebatervislikum, kui kõlada võib - nimelt leidus seal sees lisaks veele ja Sprite`ile ka viina. Lõppes kogu see asi niimoodi, et kui ma hommikul Kari kõrval tema korteri uksest välja astusin, kuna olin lubanud ta enne teele asumist tööle ära visata, ei leidnud ma autovõtmeid. Taskus, kuhu ma need tavaliselt panen, polnud. Teises taskus kah polnud. Kotis polnud, kusagil polnud. Appiappi! Mida ma teen ilma autovõtmeteta? =D
Nii umbes viis minutit hiljem selgus, et olin autouksed lahti jätnud ja võti oli... süütekas. Siit moraal: ei ole vaja juua liiga palju kurgivett, karata tantsu totakate lugude saatel ja kallistada vahvaid võõraid poisse. Pia läheb segamini!

* Õunte koristamine ja aukude kaevamine Viljandis kolmapäeval

Pehme maa puhul on kaevamine vaieldamatult üks minu lemmiktegevusi. Kuna auto pagasiruumi mahtus ainult kindel arv õunakilosid, sai veidi füüsilist tööd ka tehtud ning ülejäänud õuntele suuuur auk kaevatud. Mulle väga meeldib eesmärgipärane rassimine. Remonditalgud näiteks ja.

* Ruu sünna tähistamine Sensos neljapäeva õhtul

Iga kord, kui selles kohas söömas käin, luban endale, et sinna ma küll enam ei naase. Aga mida teha, kui keegi kodakondsetest otsustab seal oma sünnipäeva pidada? Ütlen, et sorri, mina ei tule, kuna mulle ei meeldi see koht? Üllataval kombel toit seekord vastik ei olnud. Oli üpris talutav. Juustukook aga maitses isegi hästi, mida poleks osanud oodata. Kelner oli kommetega, vastas kõikidele minu küsimustele ja menüüsid eest ära ei rabanud =)

* Madratsite viimine Loomade Hoiupaika laupäeval

Mingi aeg tagasi pidasin oma sünnipäeva. Kingi- ja lilleraha panid külalised karbi sisse. Täna käisime lemmikloomatarvete kaupluses ja ostsime kaks suurtele koertele mõeldud pesamatti, mis olid nii pehmed ja mõnusad, et ma oleksin heameelega kohe sealsamas poes ise sinna mati peale kokku kerinud ennast. Ausalt, minu voodi on magamiseks ebamugav, need madratsid olid aga pehmed nagu unenägu. Peaks end mõnele koerale kaissu sokutama =)

Hoiupaiga loomad olid kõik vahvad, eriti üks valge-roosakirju kiisumiisu (jah, isegi kuigi mulle kassid ei meeldi), kes keris end Kari kaela lähedale ja nurrus talle kõrva =)
Meelde jäi veel üks suurte tõsiste silmadega punakaspruun bokser ja oma jämedaid sabasid rõõmustamise rütmis volksutavad kutsid.

Töötajate käest saime teada, et loomasõbrad võivad Hoiupaigas koertega jalutamas või kiisudega mängimas käia. Ma leian, et see on perfektne trenn minu jaoks. Mõtestatud tegevus, mitte lihtsalt niisama naljaviluks jala või käe üles-alla vibutamine, nagu igasugustes sheipingutes, aeroobikates ja muudes jumpamistes kombeks on. Saab oma koeraisu maandatud ja mõõdukalt liigutatud. Ei pea mingit põhjendamatult kallist aastamaksu maksma ega spetsiaalseid trenniriideid hankima. Ja saab samal ajal midagi kasulikku tehtud. Super noh!

Pärast veidi pikaleveninud külaskäiku, mille jooksul Kar suutis ühele kassile siinkohal targu mainimata jäetava hüüdnime panna, läksime Tanduuri sööma. Ma tõsiselt soovitan sealset Sorba suppi ja Masala teed. Viimast küll vaid neile, kellele meeldib vedela piparkoogitaigna ja lattekohvi segu juua =)

Ja ülehomme tuleb Tiiger Tallinnasse. Mul on kurikaval plaan teda mööda Tallinna sushikohti ringi vedada =P

Raamat meie sõpradest

Pisiõega täna Selveri raamaturiiuli ees seistes jäi silma Leelo Tungla 2006. aastal ilmunud raamat Koer tunneb koera. Kuidagi tuttav tundus see pealkiri, võtsin siis kätte ja lehitsesin veidi. Esimese asjana jäid silma luuleread ühest puudlist, mida ma mudilasena igal momendil peast võisin tsiteerida. Mõtlesin omaette, et see ei ole võimalik - kui tegemist on kordustrükiga, peaks raamat olema kordi õhem. Lappasin siis veel ja avastasin samade kaante vahelt suisa mitu erinevat raamatut, mis rohkem kui 15 aastat tagasi eraldi trükistena välja antud. Barbara ja suvekoerad näiteks. Barbara ja sügiskoerad. Ma arvan, et kes iganes neid raamatuid lugenud, sel peaks neid meenutades pisar silma tulema. Kui tavaliselt tekib veike nukrus peaaegu et iga paremini kirjutatud raamatu lõpuni jõudes, täpselt samamoodi nagu pärast vahvat reisi koju naastes, siis Barbara seiklustest jutustava raamatu viimastel lehekülgedel võis küll suisa nutta ulguda. Tavaliselt rippusin ma siis tubli tükk aega oma parima sõbra kaelas. Parim sõber oli juhtumisi koer =)

Nende luuletustega on jälle selline tore lugu, et toda lillade kaantega, suure musta koera pildiga raamatut tassisin ma tillukesena igalpool kaasas. Seniajani, kuni ma ise veel lugeda ei osanud, tüütasin suuri inimesi ja nõudsin vaikselt aga tungivalt, et seda mulle ette loetaks. Lõppes see kõik ühe George Bushi stiilis fiaskoga, kui ma ühel päeval nendelesamadele suurtele valjul häälel raamatust luuletust ette deklameerisin. Pärast esimest ehmatust nägi mu ema, et tütrel on raamat tagurpidi käes ning sai aru, et ma neid luuletusi hoopis peast esitan. Kusjuures ma mäletan selgelt, kuidas ma täiskasvanutega pikka aega vaidlesin, et ma oskan küll lugeda, oskan ikka. Muidugi olin ma valmis ükskõik millist luuletust "ette lugema" senikaua, kuni see just tollest raamatust pärines...

Kusagilt mälusopist kerkis esile pilt intervjuust Leelo Tunglaga, kus ta Koer tunneb Koera raamatust rääkis. Ma arvan, see võis olla Areenis ehk, millalgi eelmisel aastal? Juba siis mõtlesin, et seda tahaks mina ka lugeda. Kui üks lasteraamat on niivõrd hästi kirjutatud, võivad ka täiskasvanud sellega aega viita. Täna seal poes seistes ja raamatu algusest silmadega üle lastes veendusin, et mul oli õigus.

Sissejuhatav osa Leelo Tungla poolt on pealkirjastatud Mõned mu sõbrad on koerad. Kui teilgi on kunagi kasvõi mõni sõber koer olnud, meeldib see raamat teile kindlasti, hoolimata asjaolust, et tegemist on lasteraamatuga ja hoolimata asjaolust, et te olete mõnda osa sellest raamatust ehk kunagi juba lugenud.

Egotripp

Täna hommikul postkasti avades sain teada, et minu perekonnanimi ei ole mitte Rand vaid Imeline. No mida muud mul veel ühel päikeselisel kolmapäeva hommikul vaja teada on? =P

Hea plaadi sain. Calvin Harrist automakist välja ei kanguta, aga töö juures on juba teist tundi järjest klapid peas. Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis bändilt The Knife ei oodanud ma, et mõned lood suisa träänsijänkude repertuaarist pärinevad ;)

Iitahh konnile! =)

Netiajastu lapsed

Väike 3-aastane kirjutab ka päevikut.
Ema: "Nii ja mis lause lõppu käib?"
Pisiõde: "Punkt ee-ee."

=P

Too fancy for hungry people

Ma olen siis nüüd ka ristitud. Nii-öelda. Käisime Up-up lounge`is õhtustamas. Sisekujundus oli hubane, aga samas mitte midagi sellist, mida juba kümneid kordi näinud poleks. Toit oli... haa-haaa =) Oot. Naerupaus.

=D

Ma mõistan, et sellistes kohtades ei käida söömas vaid maitsmas, aga see, mida ma maitsen, võiks ju ka maitsev olla? Morkale tema pearoog mekkis, aga minu pesto oli kummaline, tomatid püdedad ja mozzarella mingi muu juustu maitsega. See-eest needsamad lehed, mida Rafi iga päev õues puu all nosib, olid mingi superhea asjaga üle valatud, nii et ma oleksingi tegelikult hea meelega terve selle aja hoopis jänest mänginud. Ja oliivid olid mahlased. Ja sai oli kenasti röstitud. Lauanõude eest puhas viis. Ja vaade aknast välja oli põnev. Nagu Morka ütles: "Siin peakski hakkama käima people-watchi tegemas."

Portsudega sai meil, jah, nalja natuke. Võtsime "teiseks käiguks" nii proovimise mõttes tomati-mozzarella-pestokorvikese sooja salatiga (kust otsast see soe oli?), mis oli märgitud eelroaks ja sama asja ilma salatilehtedeta suupistete alt. Lihtsalt enese lõbustamiseks, et näha, kas need salatilehed tõepoolest üle viiekümne krooni väärt on.
Toidud toodi lauda hetkel, kui mul oli lause pooleli. See lause jäigi poolikuks. This joke was taken to the extreme. Ehk siis see ports, mis pidi idee kohaselt olema salatilehtede võrra suurem, oli suht kesine ja see ports, mis pidi olema pisem, oli, nohh, well... ütleme nii, et isegi mitte amps, vaid pool amspu. Ihhihhii, te oleksite pidanud seda ise nägema. Beats every joke ever made on that topic. Morka esimese hooga küsis, et kas see on tema narrimiseks sinna lauda toodud. Natuke aega itsitasime vaikselt ja allasurutult - viisakas koht ju, ei kõlba valju häälega naerda.

Nalja tegemiseks kõlbab see lounge küll. Ja jookide manustamiseks ning tänaval mööduvate inimeste jälgimiseks ilmselt ka.

Aga seda tahass küll öelda, et kui üks portsjon on nii tibatilluke ja kohvik on pooltühi, ei peaks selle ühe ampsu valmistamine pool tundi aega võtma. Või nohh, sorri, pooleteise ampsu - Morka pool ampsu oli ka ju.

Catherine Tate`i show

Midagi neile, kellele meeldivad värske huumoriga sketshisarjad. Eeloleva nädala telekava uurides avastasin =)
Alustab järgmisel laupäeval BBC Prime`i peal kell pool üks öösel. Minul on see kanal kodus televusseris olemas, teil peaks ka olema. Mõnus kõhutäis naeru garanteeritud.

Ma lihtsalt ei saaks kuidagi edasi olla, kui ma seda oma Catherine Tate`i lemmikvideoklippi siia ei riputaks. Mõned teist on kõnealust videot juba näinud, kuna postitasin selle mõni aeg tagasi oma sõpradele-tuttavatele ka e-posti teel, aga vähemalt mina hakkan seda uuesti nähes iga kord naerma, isegi kui olen iseendale eelnevalt vastupidist tõotanud.

http://www.youtube.com/watch?v=KJcA5_zumMs

No ja mis te arvate, kes võitis Big Brotheri? Minu sümpaatia Brian loomulikult. Terve Inglismaa armastas teda hoolimata asjaolust, et ta polnud oma kahekümne elatud aasta jooksul kordagi kuulnud Shakespearest =P
I think I know the secret ingredient...
Brianil oli hea süda. Ma arvan, et see tegigi triki ära.
Veronique, mine võta poisil sabast kinni, nagu mu vanaema ütleb, ja too Eestisse =)

Neljapäeviti kell pool kaksteist õhtul*

Öösel kaheksa tundi magavatele, üheksast viieni töötajatele on seda vist natuke julm soovitada, aga ma soovitaksin kõikidele teistele. Tuletõrjujate töö- ja eraelust jutustavat seriaali nimega Rescue Me. Üks vähestest seriaalidest, mis mul peale kahte kuud vaatamist koppa ette pole visanud (nii ilus eestikeelne väljend, kas pole? =P ). Parim selle juures on asjaolu, et olukorrad on taolised, mida varem nagu polegi seriaalidest näinud. Nii et kes iganes toda filmushkat kokku kirjutab, vega hää töö.

Aga nagu vahel ikka juhtub, ajendas mind täna kirjutama hoopis vigisemise soov. Juba eiteamitmendatnädalat olen ma iga osa lõpus üritanud tabada kirjet selle kohta, kelle lugu on tunnusmuusikaks ning kelle lugu ja mis nimeline mängib lõputiitrite ajal. Loomulikult pole mul õnnestunud seda teada saada, kuna hüpersupervahva TV3 katkestab lõputiitrid juba kuuenda näitleja nime juures selleks, et lasta reklaami, reklaami või vahel harva ka reklaami.

Ega midagi. Kaevusin õlgadeni internetti ja leidsin, mida tahtsin. Tunnusmeloodiaks on C´Mon, C`Mon, esitajaks The Von Bondies (tõsiselt hoogne tukaviskamise lugu), aga seda lugu, mida lõputiitrite ajal lastakse, ma veel otsin. Vähemalt esimest kahte sekundit sellest olen ma nüüd juba mitu nädalat järjest kuulnud, nii et kui üles leian, peaks ära tundma küll.


*Änam ei ole midagi neljapäeva õhtuti kell pool kaksteist. Järgmise nädala telekavast Päästjaid ehk Rescue Me`d enam ei leia =(
Ma paluks uut hooaega või midagi. Samuti võiks kõnealuse seriaali südamerahuga paar tundi varasemale ajale tuua. Ei ole see hullem ühti kui NipTuck, aga on piisavalt hea, et rohkem inimesi võiks seda näha. Igast muu kräpi asemel, mis näituseks kella kümne ja üheteistkümne vahel telekast tuleb...

Wilber & Boyz Noize

Minu eilse päeva vaieldamatult parim hetk oli see, kui Dr. Christian Troy esimest korda üle pika aja Wilburiga kokku sai. Pisike Wilbur on üks sharmantsemaid väikseid tegelasi, keda ma eales teleekraanil näinud olen. Nii armas, et sirutaks käpa välja ja sikutaks ta sealt telkust reaalsusesse.

Aga hoopis rohkem tahtsin ma kirjutada ühest uuest põnevast avastusest. Krediit selle eest läheb Morkale.

Algus ei ole hea. Minu arust. Aga 54-ndal sekundil... ;)

Mul tuli kohe klubi-isu pääle tagasi! =D
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=198990833

Nendel poistel pole veel oma record labelit, nii et asjamehed, kiirustage!

Tegin arvuti lahti ja kontrollisin üle. On küll suur.

Venemaa on ikka tõsiselt suur lahmakas maad. Maavarasid, nii palju, kui ma teadusajakirjadest lugenud olen, neil seal ka jagub. Ja mitte vähe. Sadamaid neil seal ka on. Veits ligadi-logadi, aga nohh, inimesi on neil seal paar tükki rohkem kui Eestis, asi siis need sadamadki korda teha...
Miks siis kuulub üks pisitilluke Eesti ja veel mõned muud Venemaa läänepiiri ääres asuvad riigid selle huvisfääri ja seda mitte sõbralikus mõttes?
Küsisin igaks juhuks vanema ja targema inimese käest järele. Too tunnistas mind sellise näoga justnagu ma oleksin viimase piiri peal naiivitar. Noh et peaaegu et loll või nii. Ütles siis, et "alati peab ju juurde ahnitsema" ja luges vestluse sellega lõpetatuks. Minul ei ole ka rohkem midagi lisada. Püüan ära õppida, et kui endal on kotitäis kartuleid näpu otsas, aga suppi keeta ei oska, siis ronin tugevama õigusega käppapidi kellegi teise supipoti sisse.

All play and no work does not save the world

Hmhhhh... mida ma peaksin sellest arvama? Juba mõnda aega on minu igakuise kommunaalkulude arve alumisele äärele lisatud üleskutse esitada veenäidud internetis, kuna nii säästvat ma loodust. Ma alguses lihtsalt naeratasin selle peale. Mismoodi see peaks keskkonda säästma?
Veenäitude osa moodustab tollest A4-st kõigest pisikese riba. Kui ka kõik majaelanikud tahaksid loodust säästa ja esitaksid oma veenäidud internetis, poleks sellest ilmselgelt mingit paberit kokkuhoidvat kasu, kuna üüriarvet poolele leheküljele kokku pitsitada ei anna. Nii jääkski lehe alumine kolmandik lihtsalt tühjaks.
Heakene küll, oletame, et majahaldur ei ela ega tegutse meie majas ja käib iga kuu 28-ndal kuupäeval ehk siis, kui on viimane päev veenäitude esitamiseks, tollest postkastist neid lipikuid kogumas. Et kulutab bensiini või nii. Aga halloo, kord kuus peab majahaldur niikuinii käima postkasti uurimas. Härrased ja prouased majaelanikud nimelt võivad sinna ka igast muud pahna esitada alates kaebustest, lõpetades küsimustega. Mis vahet seal siis on, kas ta käib 28-ndal, 16-ndal või esimesel kuupäeval? Bensiini kulub ikka sama palju.
Ja kui mina arvuti lahti teen selleks, et veenäite edastada, kulutan ma ju elektrit...

Milline teguviis siin siis õigupoolest nüüd see keskkonda säästev oleks?

Nädal tagasi ilmus toosama üleskutse ka meie koridori stendile. Panin tähele, et vähemalt paber, millele see oli trükitud, ei ületanud vajalikku suurust.

Aga okei-okei, nagu mu isa tavatseb öelda, kaval muie näos. Ma nii tumba ei ole. Interneti teel näite edastades säästame me ilmselt midagi muud, nimelt majahalduri andmesisestaja tööaega. Seega olgem ausad. Edaspidi, kui on soov töö tegemise asemel rate.ee-s kaaskodanike näopilte hinnata, kirjutage stendile hoopis, et "Palun sisetage oma veenäidud netis, me ei viitsi liiga palju tööd teha!"