laupäev, november 25, 2006

Viimaste kuude jooksul olen korduvalt kuulnud lugusid sellest, kuidas üks kamp/gäng/grupp inimesi teist kampa/gruppi (sõpru!) ründab ja rünnatav kamp käitub nii, et need, kes saavad, pistavad plagama. Päästku end, kes saab! Pohhui sellest, et üks sai kohe alguses sellise obaduse vastu kukalt, et kukkus ja ei suutnud end piisavalt kiiresti püsti ajada, et minema joosta.

Ma ei tea, kui paljud teist teavad, et sõjas kehtib selline reegel, et omasid (haavatuid) maha ei jäeta?

Mõnest naglast teeb sõjavägi mehe, aga mõne lolli puhul ei aita sõjavägi ka mitte. Needless to say, eksisteerib ka meeldivaid variante, kellel sõjaväetagi on aru paigas ja moraal täiesti olemas.

Sorri, aga ma ei saa aru sellisest asjast. Ma püsiks parem paigal ja saaks sõbraga koos haledalt peksa, kui et jookseks minema ja jätaks sõbra hätta. Hiljem oleks peegli ees küll kole seista, aga vähemalt mitte nii kole, kui sealsamas peegli ees argpüksina seistes.

4 kommentaari:

Kaspar Arrowitz ütles ...

Minu arvates tundub üldse tobe mõte, kuidagi kampadesse koonduda ja siis üksteist rünnata. Olen neid tümpsuvaid BMW-sid näinud küll, kahjuks politsei kõnedele nende kohta ei reageeri, kuigi võiks.

Carry ütles ...

Politsei ehk tümpsub ise ka vabal ajal...?

Kaspar Arrowitz ütles ...

Pagan sedagi teab :D

Segasumma Saara ütles ...

http://blog.delfi.ee/node/12410
on ka sellest tekstist väga vaimustatud olnud