Sünnipäevanädal möödus uskumatu kiirustamise ja orgunnimise tähe all. Ja ega mul praegugi kahjuks eriti mahti pole sellest kribida, aga miskit mälestuseks ikka.

Neljapäevane sünnipäevahäng sugulastega Rohelises Toas oli nunnu, eriti kuna koht oli meie sinnasaabumise ajaks juba ametlikult suletud ja väga hubane oli seal niimoodi isekeskis istuda ja juttu puhuda. Veendusin taas kord, et mul on ikka eluarmsad sugulased =)

Laupäevane viinaralli mittesugulastega (okei, üks eksis ikka ära) oli samuti tore, mulle meeldis eriti peo lõpuosas toimunud Twisterimaraton, mille jooksul ma küll ühtegi partiid ei võitnud, see-eest aga tekitasin omale järgmiseks päevaks piimhappest valutavad jalad. Jah, ka sünnipäev võib olla trenni eest ;)

Pühapäev oli üks eriti tore päev, käisime kursaõdedega sushit söömas ja kinos. Solarise suhsipleiss jättis oma teenindusega küll soovida (kui suppi sülle valatakse, võiks ju eeldada vabandust näiteks...?), sushi ise see-eest oli aga üks parimaid, mida ma olen ever saanud. Film oli ka täitsa hea - Valentinipäeva vaatasime. Priimasid ütlusi ja lemmikkohti kujunes tolle suhteliselt pika ja äärmiselt sisuka filmi kohta üsna mitu, aga parim oli ikkagi see koht, kus Jennifer Garneri tegelaskuju oma sõbranna korraldatud "I Hate Valentine`s Day" peole saabub ja talle kaigas kätte antakse. Ma ütleks, et tolle koha puhuks valitud taustalugu oli parim, mida ma filmis olen kuulnud since Miami Vice the movie. See koht selles filmis oli umbes täpselt sama hea nagu muusikaline koosseis Chemical Brothers, kes võib kätte võtta ja kokku segada kõige uskumatumaid asju and it will still taste and feel oh so good and perfect.

Täna käisime pisiõega OceanWorldi vaatamas ja mina ei saa ausaltöeldes aru, what`s all the hype about. Kui inimene on oma elu jooksul natukenegi National Geographicut või kasvõi mõnda ETV pealt jooksvatest veealust maailma näitavatest dokumentaalidest vaadanud, ei hämmasta see film küll millegagi. Mõni üksik kala välja arvatud. Päris aus olles... selle filmi ma jätaksin vahele. Osaliselt sellepärast, et (vähemalt minu jaoks) ei olnud kuigi põnev, osaliselt seepärast, et loo peategelane tundus kergelt kohtlane ja osaliselt seepärast, et kui filmi eesmärk on inimesi harida selles osas, et kõik presenteeritavad liigid on kas ohustatud või väljasuremise äärel või juba välja suremas, siis võiks selle subtiitrite ajal jooksva pointi ka eesti keelde tõlkida. Sest selles vanuses lapsed näiteks, kellele see film tõenäoliselt väga meeldib (nunnutava häälega kilpkonn ja ilusad värvilised kalad), ei oska inglise keelt. Ja ega päris paljud täiskasvanudki sellist sõnavara valda. Nii et pool pointi jäi nagu puudu ja see häiris mind, sest just teavitamise eesmärgil kõnealune muuvi vändatud oligi, nagu ma olen lugenud.
Eniveis, ma siiralt kahtlen, kas selle ühe kilpkonna poolt jutustatud loo pärast muudaksid oma meelt need inimesed, kes muidu keskkonnast ei hooli ja kellele ookeanide heakäik on suva või kas nad üldse toda filmi vaatama läheksid in the first place, aga mina soovitan ka keskkonnast hoolivatel inimestel seekord oma raha mingi muu filmi peale kulutada.

And last but not least - mis selle Plaza 2. saali soundiga toimub? Mina ei ole kuulmispuudega ja ma olen kindel, et ka suurem osa teisi selles saalis istuvaid inimesi polnud. Miks peab heli olema selline, et tekib tahtmine kätega kõrvu katta? Minu kinoelamus sellest küll ei paisu, pigem kahaneb. Ja see pole üldsegi esimene kord selles kinos, kuigi ma pole kindel, kas eelmised paar korda, kui ma kõrvatroppide järele igatsesin, olid samas saalis. Saali nr. 2 jätan ma igaks juhuks edaspidi valikuvariantidest välja.

A new hobby of mine

Laupäeval käisime Liisi ja Jerryga kinos uut Meryl Streepi filmi vaatamas. Minul on Meryl Streepiga sellised lood (ja ma olen aru saanud, et paljudel teistelgi on samamoodi), et kui tema on otsustanud mõnest filmist osa võtta, siis mind põhimõtteliselt ei huvita, mis selle linateose pealkiri on või millest see kõneleb. Meryl mängib, say no more, ma juba kõnnin kino poole.

Ja oligi hea film. Kuna see mind vähemalt kolmel korral pisarateni naerma ajas, siis võib vist öelda, et suisa väga hea film. Viimane kord, kui ma kinoskäiguga nii rahul olin, oli vist suvel (The Hangover ja sis see Borati nilbest blondist fashionistast mantlipärijast vändatud muuvi, mille pealkiri hetkel ei meenu). Mitte et vahepeal poleks igasuguseid muid sorti häid filme nähtud, aga minu filmivaliku edetabelit troonivad juba mõnda aega naljakad ja väga naljakad komöödiad. Teadlik otsus selline. Sest kui minna vaatama mingit seiklus- või eluloofilmi vms., võib see olla hea, aga ei pruugi. Ja isegi kui on hea, ei aja see necessarily naerma ega naeratama. Aga mina tahan naerda. Ma tahan palju-palju-palju naerda! See on Carry Elu põhiseadusesse sissekirjutatud põhiõigus =)
Kinno, erinevalt televiisorist, õnneks eriti igasugu tordiga-näkku-jalaga-sinnasamusessegi-banaanikoore-peal-libastumise komöödiaid ei jõua, nii et kino + komöödia on suhteliselt kindla peale minek. Kuigi kui nüüd meenutada, siis selles It`s Complicated filmis oli tegelikult päris mitu sellist kohta, mille peale ma oleksin arvanud end mitte naerda suutvat, kui keegi mulle nendest ümberjutustust oleks teinud. Tõenäoliselt oleksin arvanud, et see, kes taoliste kohtadega filmi kiidab, on tsuti opakas või siis talle meeldivadki sellised hea maitse piiril balansseerivad naljad. Ilmselt oli asi suurepärases kompotis - režissöörid-stsenaristid-näitlejad - et need naljad vaimule sugugi kurnavalt ei mõjunud =)

...üks asi selle filmi juures oli siiski veidike häiriv. Nimelt seal portreteeritud ülinormaalne perekond tundus mulle... kergelt ebanormaalne. Võibolla on asi selles, et ma ei ole sellist asja harjunud ei kogema ega, kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka kõrvalt nägema mitte, aga Little Miss Sunshine-i kummalis-veider famiilia teeb esmamainitule vähemalt minu jaoks kindlalt silmad ette. Et siis satiinist voodipesu reklaamile eelistan ma igal ajal realistlikumat lähenemist, sellele omaste lõbusate võlude ja valudega.
Little Miss Sinshine-i näidati eile telkust ka ja kuigi mul suure kokkamistuhina kõrvalt (sõir + martsipanikook siis seekord) täisversiooni vaatamiseks mahti ei jäänud, kobisin teleka ette vahetult enne filmi lõppu ehk talendivooru algust, mis on vaieldamatult üks parimaid feel-good momente filmiajaloos. Üks vähestest filmidest, mida ma olen nõus mitu korda vaatama. Tänaseks olen seda vist juba oma kolm korda näinud ja vaatan tulevikus kindlasti veel. Ja käin ka kõikidele tuttavatele edukalt närvidele, et nad selle ära vaataksid =)

Peaks vist tõesti hakkama stsenariste ja režissööre ja muid elukaid silmas pidama. Sest näiteks nende tüüpide filmidega, kes Little Miss Sunshine-i kokku klopsisid, oleks mul küll huvi tutvuda.

Lisaks kõhulihastele soovitatavalt julmalt mõjuvatele komöödiatele kogun ma juba mõnda aega igasuguseid muid naljakaid hetki ja emotsioone. Eile näiteks oli selline päev, kui ma sain mitu üsna omapärast ent armsat komplimenti. Lõbusaim neist kõlas taustaks sellele, kuidas kaks inimest minu sõrmejälgi uurisid ("Eino vaata nüüd, millised ilusad jooned, ma ütleks lausa et kaunid. Nii kenasti välja joonistunud.") ja oli saadetud imetlevatest ahhetustest. Ütleme nii, et kui politseijaoskondades missivõistlusi korraldataks, saaksin mina suure tõenäosusega Miss Näpujälje eriauhinna =P